Ilmselt koprad mängivad sellega kusagil. Ei taasta.

Omanik võiks läbi astuda ja kontrollida, kas aare on endiselt olemas. Teise küüni leidsime, aaret aga mitte.

Leidsime esimese küüni, ka teise küüni ,aaret ei leidnud.

Leidsin kenasti varemed ja veetsin 25 min otsides aga mida polnud oli aare!!!!

Lauril oli leidmata Oruvana aare, seetõttu suundusime siia. Kaldal oli kalamehi, metsa all seenelisi, mina jäin esiti auto juurde printsessi und valvama. Avastasin auto kõrval metsa all portsu kukeseeni, mida tüdrukud korjama jäid. Järgnesin laurile,kes oli läinud naaberaaret otsima. Esimese küünini jõudsime läbi rinnuni rohu ja võsa, edasi läks rohi ja võsa kõrgemaks ja jalgealune aina märjemaks. olen küll seni olnud terase nägemisega, kuid läbi rohu ja võsa ei näinud midagi. Tõusime kõrgemale ja läksime mööda teerada veidi edasi ja sukeldusime uuesti jõe poole võssa üle juurikate ja mahakukkunud puude. Mina loobusin otsimast, sest sattusin jällegi kukeseente otsa, korjasin neid sõna otseses mõttes fotoka vutlarisse ja põue.Igatahes aaret me enam ei otsinudki.

Tänud siia kutsumast!

Kuna mõõteaparaadid miskipärast väga koostööaltid ei olnud, siis korra jõudis juba tekkida kahtlus, et kas sai ikka õige trajektoor valitud, aga samal hetkel jäi too teine küün ka silma. Edasine oli juba vormistamise küsimus. Tänud aarde eest!

Korraliku padukaga kõrges märjas rohus otsitud ja lõpuks ka leitud. Vahepeal olime esimeses küünis vihmavarjus.

Vaade nullist

Kerge müksuga liikusime õigesse piirkonda ja võttes suuna jõe poole komistasime kohe ka aardele otsa. Küünist just palju järgi ei ole aga päris hästi on ta metsa all eemalt nähtav.

Ilusti leitud, logiraamat päris niiske aga veel toimis, tänud

Mina üritasin läbi mahalangenud puude otse kohale jõuda. Teised jalutasid mööda teed kohale.

Maapind veel kandis pokude vahel. Logiraamat on niiske.

Leidsin esimese ja võtsin mingi suuna. Arvasin, et mõistlik on jõge ületada. Kui teist nägin, tulin tagasi, et uuesti õigele poole jõge saada. Logiraamat kaunis märg, tops on talvel jääd kaane sisse kogunud. Suvega ehk veidi kuivab paremaks.

No ei tahtnud see teine küün kohe üldse silma jääda. Käisime mõlemal pool jõge, müttasime edasi-tagasi kuni lõpuks leidsime. Paneb imestama, kuidas peitjad selliseid kohti leiavad?

Esimese küüni leidsime kiiresti. Järgmisega, no.., otsisime maa pealt, maa alt, õhust, veest, veel mõnedes kohtades, mida järgnevate otsimisrõõmu põnevuse säilitamise huvideks välja ei too. Kõrgemad jõud andsid mõne vihje ja siis hakkasime aga minema. Mina ei märganud, aga teisele poolele jäi silma. Aare oli selle läheduses ka kenasti olemas. Aitäh huvitava teekonna eest!

Sai tehtud väike geotuur senikäimata radadel. Hea oli ,et vähemalt kummikud jalga panin.Kirjeldusest oli meelde jäänud,et 250m kaugusel esimesest küünist on teise varemed ja panin jugama.No loomulikult liiga kaugele andsin minna.Siit moraal,peab ikka kirjeldusi korralikult lugema :)

Aitüma peitmast

Leitud

Esimese leidsime kiirelt, teist otsisime valelt poolt jõge. Olles juba loobunud, helistasime Merlele, kes lahkelt seletas kust ja mida otsida. Siis avastasime, et me olemegi peaaegu kohal :D ründasime pikka nõgesheina ja saimegi logitud. Aitäh Merlele ja peitjale.

Esimese leidsime kiiresti ja ega teinegi kauaks peitu jäänud. Aarde konteinerist valasime liigvee välja ning pisut kuivatasime ka logiraamatut, kuid niiskeks jäi ta siiski. Tänan.

Mingit heinalise tunnetust meil ei õnnestunud esile manada. Läksime lihtsalt hea õnne peale välja. Ja seda meil oli. Logiraamat vajab kuivatamist.

Esimese küünini jõudsime tegelikult kahekesi, aga siis oli Pillel liiga palju, mida pildistada ja nagu tavaliselt jäi ta minust kaugele maha jõe vulinat ja iga tutikest fotografeerima.. Teise küüni leidsin varsti. Logiraamat on märg küll, aga nime sain ilusti kirja panna. Tänud peitjale!

 2 

Tahtsime algset logiraamatut säilitada. Kuivatasime gaasipõletiga. Praegu on korras aga ükskord tuleb ikka uus panna.

Konteineris vesi, logiraamat märg

Tänane viimane kummikuaare. Õnneks sai valitud esimesena õige suund ja varsti olid subivad varemed jalge ees. Aardekonteiner oli vett kuskilt sisse saanud, väga imelik. Seetõttu ka logiraamat märg. Tänud peitjale.

Kindlasti selle päeva üks magusamaid leide. Vedasin ratta esimese küünini, panin jalga pikad püksid ja otsingud võisid alata. Valisin suuna ja hakkasin liikuma. Üsna kiiresti vajusin ühe jalaga sisse. Kuna mul olid jalas sporditossud, siis sai ka jalg läbimärjaks. Mõtlesin, et kui olen aardele jala andnud, siis ilma leiuta ma siit ei lahku. Oma üllatuseks oleks äärepealt küünile otsast kõndinud. Panin logi kirja ja läksin tagasi mööda kõrgemat maapinda. Aitäh!

Valisin õige suuna ja teine küün tuli õige pea nähtavale. Heinu sees polnud, aga kitse nägin eemalt küll. Tänud.

Otsisin kodus kaardilt maja üles. Täna, võrreldes suvise "matkaga" oli see ikka jalutuskäik pargis. Tänud peitjale

Teisel katsel siis nüüd proovitud ilma 2 meetri kõrguse võsata. Kaugus ning suund paigas, paar minutit kõmpimist ja käes ta oligi. Pool aastat mittelogimisi olid karbikese vähe niiskeks jätnud, logiraamat samuti natuke niiske, kuid kannatas kirjutada. Tänud peitjale.

Praegusel aastajal,ilma lumeta, ütleks et mitts väga keeruline.Mõnus jalutus,Täname peitjat.

Tund aega "võsast" kolamist. Võsaks võib nimetada nabani kõrvenõgeseid ja muud huvitavat, mis üle pea võivad kasvada. Tuleb tagasi tulla siis kui rohelist ei ole. Ei näinud astudagi, otsimisest rääkimata.

Tee ühe küüni juurest teise juurde ei olnud just kõige lihtsam. Eeldasin juba, et olen valel pool jõge aga viimasel hetkel kogemata sattusin teise küüniga silmitsi. Võib juhtuda, et lähiajal jääb peidukas mahalangenud puude alla. Koprad on hetkel seal eriti aktiivsed. Väiksemad puud enamuselt juba maha tõmmatud. Suurematel on hambad poolejagu ära närinud ja vaid aja küsimus kui langevad. Loodetavasti koprad ikka arvestavad geopeituritega ja vähemalt sihivad suured puud küünist mööda. Aitäh aarde eest!

 1 

Siin me geosilm ei avanenud. Aga ehk teine kord saab edukam olema... Arhiivi paluks mitte veel kanda ;)

 1 

Minule meeldib aarete juurde matkata või jalutada. Ühel hetkel olingi juba teises küünis. Minu tänud!

Siin läks meil vist kõige kauem aega aga töövõit oli selle eest magus. Asusin siis heinalise pilguga ühes suunas järjepidevalt kõndima ja ühel hetkel Taavi ja Sten ka enam kopralugusi ei vestnud ja tulid järele. Ühel hetkel said meetrid otsa ja asusime nukralt tagasi jalutama. Ma jonni ei jätnud ja ühel hetkel silmasin õiget asja. Siis mängisime veel natukene pimedaid ja varsti saime ka logida. Aitäh! EVEJ

Kolm kuud hiljem pärast viimaseid leidjad leidsime teise küüni. Hetkel natuke märg ja mudane, aga ilus jalutuskäik. Tänan.

Päris Raivolik mõistatus tõesti. Aga lahe. Küün ja aare said kenasti leitud. Tänud!

Mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga.

Tänud peitjale :)

Esimese küüni leidsime kiiresti, teisega läks natuke rohkem aega, kuid leitud siiski sai. :) Tänud peitjale!

Vigade parandus. Kunagi kui malts oli kulmudeni, ukerdasin siin veidi ringi, aga midagi silma ei jäänud. Nüüd oli kohe teine tera. Ja tasus tulla, kuna metsaalt õnnestus leida väikese kilekoti-täie-jagu kukeseeni. Varsti peaksid nad valmis saama ja gastronoomiline orgia on ees ootamas :). Hetkel seal väga porine tee, tegelased on paisu likvideerinud ja järv tühjaks lastud. Samas ilmselt aga olukord miski aja pärast taastatakse ning kalamaanid saavad jälle sinna ukerdama minna. Tänud peitjale!

Tänan aarde eest!

 2 

Jõudsin siis, isegi üsna mõistlikku rada pidi, esimese küüni juurde. Siit kuhugi sellise ilma ja heina tasemega pooleldi huupi edasi minna? Jääb ära, peab olema teine võimalus. Läksin auto juurde tagasi mõtlema. Jätaks üldse katki, tuleks kevadel väiksema heinaga tagasi? Samas algust on tehtud, tahaks ikka lõpuni välja minna. Lugesin logisid, uurisin erinevaid kaarte, välistasin, oletasin, mõõtsin, lõin tõenäosusteooriaid ning lõpuks panin kaardile punkti. Hakkasin siis vähe paremat teed pidi punkti suunas minema, mõeldes, et kui seal pole, saab kevadel uuesti tulla. Vahepeal oli ka veetakistus, mille ületasin pokult pokule astudes samal ajal kätega heinakõrtest kinni hoides. Head tugevad heinakõrred olid. Ja äkki, seal ta oli, teine küün. Natuke otsimist ja aare ka käes. Vaatasin siis kaugel minu määratud punkt ka on. 22 meetrit. Olin iseendaga ülimalt rahul ja hakkasin rõõmsalt auto poole astuma. Tänan huvitava aarde eest.

Kohapeal ei olnud loomulikult miskiks üllatuseks järjekordne angervaksa-kõrvenõgese väli. Panin täitsa huupi kusagile poole liikuma, kuid seal pool miskit küüni ei täheldanud. Võimalik et ka oli kusagil, aga välja ta igatahes ei paistnud. Tuleb suurvesi ära oodata, siis kajakiga hea seal teist küüni taga otsida. Rohkem ei olnud puugikogumise soovi ja ronisin autosse tagasi, et edasi vurada. Eks miski aeg tagasi, kui hein vähe mõistlikuma kõrgusega.

Siin pole väga muud kosta, kui et need heinalised siin see aasta maru laisad. Ei ole mitte veel heinateoga alustanud. Vanaisa ikka teadis tabawalt rääkida, et hilise heinateo korral heinasse Jaanipäewast juba raudnael sisse minewat, mis heinategemise ja heina seedimise loomale raskes teeb. Meie jaoks tähendas see seda, et maru keeruline seda teist objekti leida. Kahtlustasime juba hullemat, et metski kahe hoone vahele kasvanud, aga ei, jõudsime siiski õigesse kohta pärale. Täname aarde eest!

 2 

Eile käisin Tallinnas ja nägin teeveerel silti -> Suvejooks. Uhkusega hinges seletasin Ruthile, et olen minagi nii Suvejooksul kui Ilvesteatel jooksnud. Täna jätsin üsnaloomulikult kõik kogemused maha ja sain 2 korda ülepõlvemudas ennast tagasi maa peale sikutada. Loll oled! ütles sisemine mina, ja õigesti ütles.
Suur tänu aarde eest! Oligi vaja järjekordset kinnitust, et mütsiga ei tohi kuhugi lööma minna, nagu viimati Postitee aarde juures.

 1 

Erinevalt eelnevatest leidjatest olid minul teistsugused probleemid. Olen nimelt vabal ajal vabatahtlikult aja peale läbinud seda jõekest koos tema luhtadega risti ja põiki ja piki ja rööbiti ja üle ja läbi kah veel. Nendel käikudel olen kohanud rohkem vanu küüne, kui üks. Mitmed neist on muutunud ajalooks, aga kes seda täpselt mäletab, millised. Nüüd pidin hakkama bingot mängima. Õnneks kaugus välistas kohe kaugemad variandid. Kõige kahtlasemasse kohta jalutasin tänase päikesepaistelise ilmaga kohale. Nuusutasin värsket õhku ja lillelõhna ning peagi olin kohal. Rõõmsalt sain tõdeda, et minu väljavalitu osutus ka Raivo poolt väljavalituks. Kriipseldasin logi sisse ja jalutasin tuldud teed tagasi. Kenasti sain täitsa kuivade tossudega käidud. Aitäh ja palun veel!

 6 

Tee esimese küünini tundus algul ilmvõimatu, aga see lahenes kergelt leidnud heinaliste sissetallatud rajad. Teine küün oli minu nägemisulatusest väljas, aga kuna suund palju kahtlusi ja kõhklusi ei tekitanud, hakkasin ikka otse oletatava küüni poole astuma. Kes on sama nippi kasutanud, teavad, millega loodus seal valge sussiga geopeiturit vastu võtab. Tossudest ja sokkidest väljusin esimeste katsumuste juures ja kui loodus nõudis jälle varvaste katmist, kuuletusin ka sellele ja nii üpris mitu korda. Millegipärast ei näinud teiste samausuliste jälgi (olid vaid põdra ja mõne väiksema selli varbajäljed). Nii tõsiselt asjasse suhtumise korral lõpuks ikka kas jõuad aardeni või jäädki sinna tuiama, kuni keegi leiab skeleti, millel ühes käes GPS ja teises paar tossusid. Minul vedas, nägin eemalt küüni ja lohistasin end sinnani. Aaret otsida polnudki vaja ja kogu väsimus kadus, kui olin tagasitee suuna ära otsustanud. Teen ettepaneku lisada olemasolevatele siltidele ja raskusastmetele veel üks: lollidele (ja) vanadele keelatud. Ise plaanin piirduda maastikuga 1.5. Peitjale tänud.

Kui juba, siis juba. See tähendab et seljataha jäi 6 mõistatusaaret. See tegi julgemaks, et katsuks jõudu ka teise küüni leidmisega. Alustuseks tuleb öelda, et linnainimesed ei ole küünidega sina peal. Aarde leidmiseks ettevalmistusi tehes käis terav arutelu nende kahe linnainimese vahel, et misasi see heinamaa on ja kus ta paikneda võiks :) Kui olime omadega jõudnud liivasele lagendikule, kus oli muidu väga ilus ja mõnus (näiteks liha grillida oleks seal fantastiline või päikest võtta). Ainuke ja sellel hetkel väga oluline puudus oli, et heinamaa moodi see koht küll polnud. Siis panime oma sihikule parema orientiiri ja ei need küünid nüüd enam peitu jäänud. Ja tuleb tõdeda, et 10 aastat geopeitust on vähemalt jäljeajamise kunsti nendes linnainimestes treeninud. Mööda jälge nagu naksti kohal. Täname peitjat! Tore aare lõpetuseks meie tänasele georetkele.

Perekondliku geotuuri komas punkt. Esimese küünini viis suur ja lai georada, aga edasi - vahi palju vahid, no ei näe teist küüni. Õnneks valisime õige suuna ja kui pärast mõningat tüma maad asjale otsa komistasime, siis ei imestanud, et kaugelt ei paistnud. Tagasiminekuks valisime vähe toekama tee.

Jätsin Anne naaberaaret logima ja tõttasin tagasi auto juurde kummikuid jalga panema. Autost sai veel Henrikot kaasa võetud, et talle enne koduteed seljasirutuspaus teha. Henriko süles asusime küüne otsime. Esimene ilmutas end ruttu, kui ta ootamatult roheluse keskel meie ette kerkis. Edasi teise poole suundudes muutus tee minu jaoks kohati väga pehmeks ja kummikud õigustasid end täiega. Anne seevastu sai puhtaste ja kuivade valgete tossudega hakkama. Varsti olimegi järgmise küüni juures. Valmistusime pikemaks otsinguteks, kuid nagu kiuste tuli ootamatult kiire leid. Tagasitee autoni möödus juba nõlva peal. Tänud.

Läksime puht naiselikust huvist pinda sondeerima. Esimene leid tuli lihtsalt, kuid linnainimesena ei tea mina midagi heinategemisest, jäi vaid üle arvata õige suund. Pind hakkas juba mädaks minema aga õnneks meetrid lubasid küüni, hea, et kõhuli päris otsa ei koperdanud! Tänud siia juhatamast, tagasi valisime teise tee!

Meil jäi täna see aare kahjuks leidmata. Kammisime küll mõne suuna läbi, aga ju siis valisime vale suuna. Võrreldes aarde peitmise ajaga on puud vahepeal lehte läinud, seega see teine küün ei pruugigi enne silma hakata, kui sellele konkreetselt otsa komistad.

Täna, pea 6 aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...

Täname õue kutsumast!

 1 

Polnud üldse niikehva läbitavusega maastik kui kartsin. Hoopis vahva kulgemine sai jõeloogete vahel. Piia nägi nii küüni kui aaret. Mina vaatlesin tulnukaid

Üks ammune film meenus...

Leitud!

Loogiline jätk eelmisele. Esimese juures lugesin kaaslasele kirjelduse ette ja kohe pani ta ühes suunas ajama, ma ei jõudnud järgigi, ja täitsa õigesse kohta läks. Paistab, et on annet :) Aitäh!

Leitud

Esimene tuli ruttu. Teist otsisime ikka mõlemalt poolt jõge. Loodus on hästi maskeerinud. Aitäh!

Tore jalutuskäik.

Ilus georada viis esimese küünini.No üritasime meiegi heinaliste moodi mõelda ja niimoodi jalutades ja ümbrust uurides leitud ta saigi.Meile meeldis,tänud juhatamast.

Üks küün, kaks küüni, kolm küünt. Esimese leidsime vaevata, isegi ligi saime muretult. Oli ju asukoht naaberaardest kaudselt tuttav. Teist ei osanud algul otsida, aga tatsusime siiski intuitiivselt õiges suunas. Vahepeal tahtsime läheneda eriti huvitavat maastikku pidi. Vonkleb ju jõgi seal väga lahedaid kääne pidi. Otseteed ei pruugi olla kiireimaid, lihtsaimad ega ka kuivemad :-) Tossuga otsemonide plaanist õnneks loobusime.
Lõpuks märkasin midagi, mis tõotas leidu. Hurraa, ja ongi teine küünike. Aardeleid oli kerge nagu õiges kohas olla võikski.
Naastes ei suutnud vastu panna ja kraamisime kaugemalt metsa alt ka pihkudetäied pudeleid-purke ühes. Tee äärest ei jaksanud, liiga palju ühe tiimi jaoks.
Aare kombes, kõik kombes. Võtsin vist siit ränduri(d) kaasa. Aitäh Raivole uudistama kutsumast!

Leitud

 1 

Ajastu hõng ajastu hõnguks, aga mulle meeldis ka. Ma nii vana inimene, et isegi mäletan hämaralt varasest noorusest neid pisikesi laokökse ja hobusega heinavedamist ... Pärast võtsime isaga ühe sellise lahti - pold enam vaja ja katuski kippus lagunema ... Esimene ladu oli kena ja lõbus, pisikestele huvitavgi. Luht - no seda kopraelu seal ikka jagub. Kunagi proovisime ühele hollandlasele seletada, et kobras on Eestis täiesti arvestatav maastikumuutja, too kuulas pea viltu ja ei uskunud mitte, peaks ta siia tooma. Mis teise lattu puutub, siis minu heinaliseloogika järgi peaks seal paar ladu veel olema. Aga ette ta jäi ja kätte ta saime. Ja paar rändurit jätsin ka. Tänan, mulle meeldis see vidin.

 1 

Kogu see kant on lihtsalt nii vinge, et kui te seda ei külasta, siis volitan teid tegema iseendale füüsilise noomituse. Need küünid on konkreetne osa Eesti ajaloost, mis pole kusagil vabaõhumuuseumis turistidele näitamiseks või kaardil ja teeviitadega märgitud, vaid tuleb ise vaeva näha, kolada ja leida. Ajastu hõngu on tunda versta kaugusele. Peitjale tänud!

Leidsime üles. Kuiva jalaga kohale ei jõudnud. Tänud peitjale :)

Esimene küün tuli lihtsalt, aga teisega läks natuke aega. Vastavalt raskusastmele. Tänud peitjale.

Esimese küünini jõudsime suht kohe, teist otsisime ikka päris kaua. Minu silmad otsisid üldse rohkem pildistamiskohti kui küüni. Komberdasin statiivi ja fotokaga ringi, käisin veel korra kõhuligi ja Veiko oli nägemisulatusest sama väljas kui otsitav küün. Lõpuks järjekordses paigas nägin vilksamisi midagi, mis sarnanes majaseinale. Hüüdsin Veiko kohale ja tema ülesandeks jäi aardepurk lahti teha. Ega midagi, väga vinge koht. Tänud aarde eest.

Järjekordses nurgas jõge pildistamas

Tulime Oruvana juurest, istusime autosse, tõmbasin rihmagi peale juba kui Inga kostis, et 100m kaugusel on veel üks aare. Oolraidi denn! Rihm lahti ja kobisime autost välja tagasi, endal oli jube naljakas. Panime metsa alla trambitud rada pidi ajama ning õige pea leidsime esimese küüni. Täitsa lahe korter! Teisega nii lihtsalt ei läinud. Mingil hetkel hargnesime ja ma kappaisn ikka korralikult mööda. Inga vist ka aga mitte nii palju. Igatahes lõpuks ta selle teise otsa komistas ja hõikas mind ka kohale. Eks ta veidi kõpitsemist tahab aga värske värv ja uus tapeet peaks tolle häärberi särama lööma! :)

Esimese leidmine oli lihtne.Teise tee oleks võinud kuivem olla.Vahepeal tekkis tunne et koprad on ka viimased küüni palgid minema tassinud.

03/22/2015 Teine küün/ Another barn Visit Log A, A, C, D, J, O, G ja K. Esimene küün avaldas end ruttu. Vahva pisikene. Kahju et pole enam kasutuses. Teiseni rühkisime kes ülal, kes all. Aegajalt vaatasime kus jussikeste tiim oli. Tänud juhatamast. Putukate vaba aeg ja ilus ilm tegid selle retke meeldivaks. Aitäh!

Saime natuke aega metsas ja jõeluhal jalutada, kui Carolina helistas ja teatas, et nad on leidnud metsast ühe auto ja tundis huvi, kas ma tean, kes sellega sõidab. Ma teadsin ning mõni aeg hiljem saimegi metsas kokku karuonu, caro ja kaits747 tiimidega.

Pärast oruvana edukat leidmist istusime autosse ja siis saabus selgusekiir, et miks me küll seda tegime. Sõita polnud enam kusagile. Tulime siis sama targalt autost välja ja jalutasime nulli. Esimese küüniga polnud probleeme, teine ei tahtnud kuidagi paista alguses. Mõningase jalutamise järel hakkas ka teine küün silma. Tuvastasime, et hoone seisukord pole kiita ja selle esialgse funktsiooni taastamine pole majanduslikult mõttekas. Otsisime siis aaret, esimese hooga ei tahtnud see kuidagi silma jääda. Samal ajal aare ilmselt irvitas meie tegevust jälgides. Õnneks lõpuks sattus silm ka õigesse suunda. Aitäh peitjale.

Esimene küün sai üles leitud. Kui heinalise pilk see nüüd oli, ei tea, kuid õige suund lõpuks võetud sai :) Mingisugune vaist ajas meid mõlemaid otsima nii ühest „aia nurgast“ ja järsku haaras teine mõte ning aare käes oligi :) Aitähh peitjale.

 2 

Parkisime ning leidsime ühe tuttava auto. Karuonu tuvastas mälu teel omaniku ning auto aknast paistis kinnitus, et tegu on geopeituritega. Jälle kohtusime jussikestega, kuigi seekord õnneks mitte mõne perrooni all. :) Jalutasime metsa, jussikesi püüdma, mingi hetk hargnesime ning külghaaranguga suutsin nad ka tabada, kuniks teised aaret logisid. Hea jalutuskäik, tänud!

Teolt tabatud

X marks the spot ;)

Ilus kunstisaal

Kodutöö oli hästi tehtud ja paik varasemast tuttav. Mõnus jalutuskäik pargis, kopraonu kunstisaalis. Mõnus paik.

 1 

Peale suurepärase arhitektuuri imetlemist suundusime tagasi Rakverre, et taaskohtuda Kirsikesega ja ennast tankima. Kõht täis ja meel hea otsustasime veel mõned aarded üle vaadata. Sõitsime Kirsikesega aaretele lähemale ja jätsime ta maanteele mõnusasse parklasse meid taas ootama. Alex parkis masina kenasti tee äärde kuid autoust avades hakkas tööle seletamatu jõud :P. Nimelt sain kenasti autost välja kuid see mis järgnes oli täiesti ootamatu, selle asemel ,et kenasti ümber auto minnes Zukisse ronida , hakkasin mina hoopis emakese maa kumeratel pindadel allapoole tantsisklema. Teistel oli muidugi nalja nabani, mina aga pidin end kaldaservast taas üles vinnama :D.
Zukis ma enam õnneks kuhugi ei veerenud ja nii jõudsime juba tuttavasse parklasse. Vaadates seda luhta ja heinamaad tekkis vastupandamatu tahtmine kummikud jalga vedada ;). Hm, aga madalad kummikud turbaveest veel märjad, nii vedasin jalga kalamehekummikud :D.
Ja hakkasime aga astuma , et vaadata ära kõik peitja poolt pakutav. Nullis oli kena küün, ja vaade ka imeline... minge vaadake kindlasti, uskuge te ei kahetse. Kuna olen ise mingil ajal heinategudel osaline olnud siis üritasin ka nö heinalise pilguga vaadata, no üks suund tundus selline sobiv ning ka kaaslastele tundus just see suund selline õige olema. Seda suunda inspekteerides leidsime ka teise küüni, oli teine tõesti ajahambast puretud kuid siiski väärtuslikum kui esimene, sest siin oli aare :D.
Tänud peitjale toredasse kohta juhatamast !

Sahtlist sai kaasa haaratud jutukas abivahend mõlema küüniga. Loodusjõud ja metsaelanikud on meisterdanud Oruveski metsa väga põneva maastiku matkamiseks. Skulptuure suurtest kaskedest jagus alla jõe äärde ja kõrgele kaldapealsele. Tänud Raivole.

 6 

Väga mõnus jalutuskäik! Ümberringi põnev ja metsik loodus! Sattusime metssea magamisasemele. Olin veidi varem märganud silmanurgast midagi liikumas metsa all. Igaks juhuks läksime tuldud teed tagasi. Nii oli kindlam. Aitäh peitjale!

Metsakunst I

Metsakunst II

Metsakunst III

FTF 21:17