Upitan ka seda aaret ja abipalvet.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Aare vajab abi ja eemaldamist, kui võimalik. Omanik ei mängi enam.

Logiraamat peaaegu hävinenud, konteiner ei sulgu, pind millele toetuda peaks saama ei kannata suuremaid kui kärbeskaalaseid enam

Logitud küll sai aga vajab hooldust

Aare leitud, logiraamat oli kadunud. Lisasime ühe uue lehe.

Tänud aarde eest.

 1 

See aare oli mõlemal leidmata ja nii ta nimekirjas oli. Teada oli, et siin lihtsalt ei lähe aga no, et nii raskelt tuli, kah ju polnud valmis. Enda arvates olen maailma väiksem inimene ja igaltpoolt läbipugeda pole mulle probleem aga siin, no ei saand ma edasi ja ei saand tagasi. Kui siis lõpuks aaret nägime, võttis seest õõnsaks. Kõhutunne ütles, et vaata ringi ja voilaa - aare vedeles maas. Küll aga kõik sees best before. Lisasime nimed ja ehkki peitjad olid näinud 6 aastat tagasi teistsugust leidmist, oli täna meil lihtne. Meist ta sinna samamoodi jäi.

Ise aaret tehes otsin alati siledat kohta, head ligipääsu, kõpskingaga maast logimist, omameelest lahedat teostust. Ja siis vastu saan, ilge karupersepadriku ja lägase aarde.

Aaret leides tahaks ikka tänada aga vahel olen ka olnud aus, ka täna - tänud, et siia enam tulema ei pea...

Käisin kohal aga seekord jääb see aare minu poolt logimata. Tegin katset korda kolm, kuid see lahendus tundus minu jaoks natuke kahtlane.

Oleme siia ka varem üritanud saada, aga väga ei õnnestunud. Täna oli siis edukam päev! Leitud ja aitäh!

Hea idee ja tore lahendus. Kahjuks hakkab meisterdus väsima, praegu peab veel vastu. Aitäh!

Kohale jõudes oli juba kaugelt selge, et nii lihtsalt siin logida ei saa. Õnneks oli teismeline poiss kaasas kes sai kerge vaevaga logitud. Aitäh

Leidsin

Leitud.. nqts ekstreemne

 1 

Carolys soovitas abivahendi kaasa haarata ja saatis meid teele. Valele teele. Auto juurest oleks otse saanud oluliselt väiksema vaevaga, aga uskusime, et kuskil on mingi rada. Nullile lähenedes läks ilm aina koledamaks. Läks pimedaks, puud hakkasid tuule käes kõvasti kohisema ja kui abivahend püsti sai, siis hakkas alla sadama laia valget löga. Mulle see ronimine nüüd just palju lõbu ei pakkunud sellistes tingimustes, aga käisin ära. Kogu sisu on väga õnnetus seisus seal ja mingit positiivset elamust ma siit ei saanud. Eks kunagi võis tõesti vahva olla. Tagasi autoni läksime nüüd otse ilma võsas ragistamata. Aitäh siiski!

Väga äge värk. Maantee äärest kohale jalutamine ja ronimine oli ka vanurile jõukohane. Isegi seljakotti ei ratsinud alla jätta. Logiraamatut ja rahvusvahelist lehte võrreldes selgus et aaret saab leida ka kohale tulemata. Aitäh, mulle meeldis!

Läksin lastega otsima. Ega muudmoodi ei oleks leinud, pidin ikka GPSilt pidevalt asukohta timmima. Lõpuks pidid lapsed siiski maha jääma, päris aardeni nemad ei ulatunud...

Leitud, logitud, tänan!

Peale linna tänavate nautimist oli see võsakas täpselt see, millest üks geopeitur unistab ja kõik need mustmiljon sääske veel lisaks. No pole aimugi millisest geopeiturist ma siin räägin. Mina kannatasin selle kuidagi ära. Kindlasti oleks mõni teine aastaaeg siia tulemiseks paremini sobinud aga mis sest enam. Kunagi oli kogu see asi kindlasti uhke ja kiitmist vääriv. Täna on sellest üks hale mälestus vaid järgi, kuna aeg on teinud oma töö. Aitäh!

Tatika pesa sai paar päeva tagasi üle vaadatud ning nüüd oli järg ka Wesipruulini jõudnud. Taevas oli taevakarva sinine ja linnud laulsivad nagu nemad laulsivad..

Aarde juurde pääsemisel kasutasin Marko abi ja nimed said edukalt kirja. Lahe pesakene.

Tänan peitmast.

Väga tore koht.

Leitud. Jõuprooviks üritasime kõik sala lpaika ronida. Lõplikult õnnestus see Elvisel. Tänud!

Huhh, sai ka võsas ragistatud ja logimisel oli tugevam abiks. Aitäh, see oli väga omapärane:)

Tee aardeni ei olnud keeruline, veidike võsades ragistamist. Kurb oli muidugi näha, kuidas metsaalune paksult igasugu prügi täis oli... Pelgupaika on aeg jälje jätnud, kuid logid said kirja..:)

Mul polnud kodutöö tehtud ega teadnud sellest aardest midagi. Raja juhina metsatukas jänesehaake tehes, jõudsime lõpuks kohale. Ja üllatus oli suur eesootavat leides. Laia tallaga talvesaapad tegid küll aardeni jõudmise päris keeruliseks, kuid kohale ma jõudsin. Uudistamist oli omajagu. Õnneks alla oli juba palju lihtsam tulla.

Vahva tükk, lõpuks üks pärl ka päevas. Tänud.

Seda paljude soovitussiltidega aaret olen Saaremaal liikudes paar korda klõpsanud, aga siia paika tulek tundus alati pisut kahtlane ja keeruline. Kusagilt logist olin paraku fotot näinud, seega oli ettekujutus olemas, mis ees ootab, aga muidugi ei vähendanud see avastamisrõõmu. Lapsepõlve helged mälestused meenusid, meilgi oli sarnane salapaik, kus palju aega sai veedetud. Põnev oli samas maakohas mõned aastad tagasi jälgida ka oma mudilaste poolt nende salapaiga loomist. Kihvt.
Väga äge aare, lahe teostus. Kiitused meistrimehele.

 1 

Seda täppi olen ikka pikalt pikalt vaadanud. Viimati vaatasin seda täpikest p6hjalikumalt kaardi pealt kui NTL topsikut paika viimas käisin. Mingisugune eelaimdus oli et mis siin olla v6iks, aga see mis tegelikkuses kohapeal ees ootas oli kll täielik yllatus. Ja loomulikult positiivses v6tmes. Ai kuidas mulle sellised kiiksuga aarded meeldivad kus on vaeva nähtud mitte lihtsalt karp kännu all. Imestama pani ka see et ta aastatele nii hästi vastu pidanud on. Loodame et peab ikka pikalt veel. Väga positiivse emotsiooni jättis siia geopäeva õhtutundidesse. Kiitused peitjale

Oi ma siunasin ennast, et ma katselendurit käisin mängimas. Täpselt selline paik, kuhu rõõmuga roniks. Õnneks olid teised nõus ülevalt pilte saatma. Nii et kui selg kokku kasvab, siis tulen siia hea meelega uuesti.

Teekond oli veidi märg.. Aare ise on super. Maastik võttis korra pead kratsima, et midaa.. aga sups üles sups alla ja tehtud. Tänud

Kaua hoitud kaunikene, võiks esimese hooga öelda. Vedasime siis kummikud jalga, Sõbra õlale ja matk võiski alata. Hetkel kummikute järele muidugi otsest vajadust ei ole. Abivahendi vajadus on nii ja naa. Igatahes Saaremaast jällegi üks kaunis nurgatagune nähtud. Täname!

Üliäge idee ja teostus lahedas kohas. Kevadel ehk ka seal linnu hääli kuulama ja salvestama. Mingi kile vedeles koos kinnituse kumminööriga kõrval põõsa küljes. Huvitav, mida see katnud oli algselt? Logiraamatu 'konteinerit' ehk, teine päev uuesti minema ja üritama selle kuidagi rakendama. Varasemate logide järgi paistab, et seal enne kevadet võibolla ei käi rohkem kedagi. See kord aga hakkas just sadama ja kile võimalik funktsioon tuli mõttesse alles tagasi minnes.

Oijaah. See oli nii ahvatlev, aga kombinatsioon vihm, kummikud ja minu makaron-lödid käed... Abikat ei tahtnud tuua, seega jätan külastamise järgmisele Saaremaa korrale. Peab hakkama tasapisi tagasi mandrile liikuma.

Eelmine suvi sai selle aarde juures käidud, aga riided polnud sobivad ning polnud seega üldse tahtmist sinna ronida. Seekord aga Kristjan ütles, et tegu on niivõrd laheda asjaga, et sinna lihtsalt tuleb minna. Võsa polnudki seekord nii hull, aardeni ronimine oli aga minusugusele makaronkätele katsumuseks. Ikka väsitav oli, aga see, mis üleval ootas, oli seda väärt. Ülilahe, mis sinna tehtud! Natuke hakkab juba lagunema. Vajaks lähiaastatel korralikku uuendust. Aitäh!

Esimese hooga suundusime igasugu erilise ettevalmistuseta võssa. Jalad said mudaseks, aga õigesse kohta jõudsime. Imetlesime uhket salapaika ja katsetasime ka peitja poolt pakutud lahendust aardeni jõudmiseks, kuid õige kiiresti otsustasime, et autos lõbusõitu tegev abivahend vajaks ka väikest metsapeatust. Väikse dopingu abil olime kiiresti Salomoni valdustes ja sai asja lähemalt uurima asutud. Ülivinge koht, suur kiitus meistritele. Mõnus oli logida uude ja kuiva logiraamatusse, sirvisime ka uhket vana raamatut. See aare oli kindlasti oma teostuse poolest päeva parim. Täname!

Võsa+ekstreemsport=hull kooslus. Aare ise super.

 2 

Vaadates aarde asukohta, tundus, et jõuame järjekordse võsaka juurde ja võiks öelda, et ega me väga palju ei eksinudki. Teisalt, kuhu mujale sa ikka selle Wesipruuli salapaiga paned kui mitte sellisesse vesisesse ja mittekäidavasse kohta.

Sellised aarded on just need oma maastiku poolest, kus Anna saab tõmmata jalga oma pikad kalamehekummikud. Nii on palju parem, muretum ja kuivem tunne nendega liikuda igasuguses jamas – ei pea tundma hirmu märja rohu, rõvedate limukate ja muude putukate ees. Õnneks ei olnud teekond aardepaika ülearu pikk ja peagi olime kohal. Seal oli uus takistus, mis vajas ületamist. Tundus paras pähkel, kuid Anna tundis täna end kohe kuidagi eriti tugevana ja tahtis proovida aardeni jõudmist. No jah… prooviski… ja ei midagi. Siis proovis ka teine tiimiliige ja peagi olidki nimed logiraamatus kirjas.

Aare oli vägagi heas korras ja suur tänu peitjatele ühe järjekordse ägeda aarde eest! Ootame lisa!

Ei salli ma padrikuid ja rapikuid, aga mõni aare just seal kükitabki. Päikeses säras aardekoht vastu ja 3.5 õigustab end tõesti, eriti kui sellise ekstreemspordiga harjunud ei ole. Ma ei viitsinud jalga väristada ja nii mees tanki pandigi. Meeskonnatööna sai asi lahendatud ja kuigi praegu tundub aretis üsna lahe, siis ei tea mis ilmastik paari aasta pärast sellega teha otsustab. Äge ja tunnustust väärt. Aitäh juhatamast. Lisaks.. kui kellelgi viitsimist ja tahtmist on, võiks aardele uue kaitsekihina 2x2m presenti/kilet tuua :) kummipael on kinnitamiseks olemas, kile lihtsalt väsimud ja õnnetu.

Kuna aardest logiraamatut ei leidnud, siis panime uue logiraamatu koos pisikese karbiga juurde. Ühe märja niiskuspadja viskasime välja, aare praegu kuiv ja üsna korralik.

Aare on kõvasti niiskusega kahjustada saanud, ka logiraamat on vettinud.

Hetkel osutus aarde otsimine päris poriseks. Peitja on tõesti vaeva näinud, aga talv on aaret kõvasti räsinud. Muidu vahva idee.

Lihtsalt vau! Ilmselgelt minu kõige lahedam aardeleid seni. No nii äge ja nii palju vaeva nähtud, vau. Aitäh peitjale :)

Päike paistis ja õhtupoolik oli imesoe. Meil juba pikk jalutuskäik seljataga ja päris mitu kilomeetrit veel ees. Jalas sandaalid ja linnariided. Ilus on see Saaremaa, aga võssa minekuks tuleb sobivamate riietega tulla.

:)

Olin eelnevalt logisid lugenud ja seega seda saladusliku paika ei võinud kuidagi külastamata jätta. Õnneks saime kohale ka kuiva jalaga ning sobivate jalanõudega. Kohapeal oli tore üllatus ja tundus täiesti kontimööda tegevus olema. Pikalt passima ei jäänud ning asusin kohe asja kallale. Algus läks päris ludinal, aga viimased kaks sammu hakkasid vastu punnima. No sammuvahed olid natuke pikemaks veninud ja see tegi eesmärgini jõudmise keerulisemaks. Ikka oma kolm korda üritasin, puhkasin vahepeal ja üritasin uuesti. Korra juba tuli ahastus peale, et kas tõesti jääb nii vähe õnnelikust lõpust puudu? Siis võtsin ennast uuesti kokku ja rühkisin võiduka lõpuni. Seejärel pidin loomulikult natuke puhkama, sest värisevate kätega logi kirjutamine ei tahtnud õnnestuda. Tagasi all tulekuga oli jälle natuke nalja, tahtsin kahe puu vahelt laskuma hakata, aga nii kui jala paika sättisin jäi tagumik puude vahele kinni. Eks siis pidin väikse ümberarvestuse tegema ja edasi läks jälle ludinal. Vot see oli üks tõeline challenge! Meile väga meeldis, suur suur tänu peitjale selle eest!

 1 

Esimene kord käies sai julgusest puudu jäädud. Sel korral võtsin kohaliku kaasa, kes veidi julgem oli ja mulle selle aardelogi ära täitis. Eriliseks tegid tohutud vesimündid kohalikus ojas, sain suure sületäie võetud ja terveks talveks varud olemas. Väga mõnus, aitäh :)

Väga kvaliteetne aare teostuse ja idee koha pealt, see painas mind pikalt, et kuidas ma selle kätte saan oma kõrguskartuse juures. Aga sai ikkagi saadud.

Esimest korda käies tuli sama targalt tagasi tulla. Teine kord sa julgemad peiturid kaasa võetud ja uhke aare ilusti logitud. Aitäh peitjale, väga vinge!

Kohale jõudes tabasin ühed logijad just teolt. Mõtlesin et ei paista nii hull midagi kui kommentaaride põhjal tundus. Aga ega päris esimese katsega kohe logima ei õnnestunud hakata. Kasutasin ühte kaasas olnud abivahendit, mis tegi vähemalt näiliselt asja ohutumaks. Pärast kogu protseduuri oli hea tunne sees küll.

Tänud peitjale!

 1 

Võitlesime läbi võsa ennast kohale, siis tuli vesi vastu. Varsti hakkas juba midagi paistma. Kohale jõudes olime võlutud ja esiotsa ei osanud kohe midagi pealegi hakata. Ilmaolud olid ka sellised, et logimisele kaasa need just ei aidanud. Viimaks ikka võttis üks meist ennast kokku ja logitud see aare sai. Juhtusime kellegagi kokku ka, ei teagi nüüd, kas hirmsuure kokkusattumusena oli üle mitme kuu tegu teise otsijaga või vahest kogunisti peitja endaga...? Täname igatahes, oli suur üllatus ja suur rõõm!

Olin mõnda logi lugenud ja aimasin, mis ees ootab. Kohapeal oligi enam vähem see. Proovisin ise aardeni jõuda, aga andsin alla, jalanõud olid liiga rängad. Arvi sõidab botastega ja käis aarde juures ära. Edasi sõitsime majutuskohta ära, täna tuli 315km lõbu.

Väga lahe aare! Ise poleks midagi sellist vist otsida osanud, vennad hakkasid kaugelt juba hõiskama, et "vaata mis seal on!!". Kappi avades vaatas vastu päris korralik herilasepesa koos paarikümne asukaga. Mina oma herilasehirmuga ei julgenudki kappi kinni panna, seega pidi seda tegema mu väike vend. Aga logitud sai ja kogemus oli vinge. Aitäh!

See on kahtlemata mu üks lemmikaaretest. Kuigi, ärge pange pahaks, või siis võtke heaks, Valduri aare pani rohkem muhelema. Aga muidu oli kõik väga tore, lilled õitsesivad ning linnud laulsivad ning koera haukumist ei olnud kuulda. Mutukaid ei olnud ka mitte ühtegi. Eriti aitäh selle eest.

271

Põduste rajalt elamused saadud, suundusime edasi siia. Jätsime auto viisakalt teeotsa, sest jalutamise vastu polnud meil midagi. Olenemata sellest, et ma pole veel kuskil nii mitu korda järjest läbi jää vajunud, kui teel aardeni, tundus valitud lähemistee sobilik. Kui logima asusin, tuli päike ka korraks välja. Aitäh elamuste eest!

Vot see aare pani minu lapse rõõmsatest emotsioonidest ülemeelikult kilkama. Suured tänud!

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Võtsime enda abivahendi kaasa, tänu millele ei olnud õnneks logimine keeruline. Salomonil külas käis Priit. Aitäh peitjale.

Leitud ja logitud.

Autoga lähenemistee takistas järsult kivimüür. Või noh, üks tellis ainult, aga see oli punasel taustal ja see on juba päris kõva sõna. Tuli jala edasi liikuda, sest veetöötlus jaama ka polnud plaanis hooldama hakata, ja ega vist poleks lubatud ka. Aardele lähemale jõudes sain aru, et tee täna aarde juurde minna ei viitsi, vaid läheb ikka sinna kuhu ise tahab. Mingu! Mul polegi teed vaja! Salomon oli salapaiga varjamisega ikka vaeva näinud ja igasugu puid ja võsa ette istutanud. Kohale ikkagi sai ja täiesti ulme mis siia kokku on pandud. Ja see konteiner. Nii suurt pole tükk aega näinud. Ainuke, mis praegu meelde tuleb, on moosiriiuli aare. Istusin mõnda aega ja lugesin logisid. Tagasi maa suunas liikudes tõdesin, et mõnikord oleks ikka jube hea, kui ka jalgade juures silmad oleks. Kindlalt maa peale jõudnud, otsustasin tagasi liikumiseks jõge kasutada. Paati küll polnud, aga alati ei ole seda vaja ka. Eriti siis, kui jões vett pole. Lõpuks ühtisid jälle ka minu ja tee suunad ja varsti olingi auto juures tagasi. Tänan, huvitav teostus!

 7 

Kes Saaremaal geopeitusega alustab, saab päris kiirelt näha, milline vahe on aardel ja Aardel. Loodetavasti ei hellita see uusi mängijaid liialt ära, vaid toimib pigem inspiratsioonina. Kui Jaan Tatika Polügoon on minu jaoks kõigi aegade number üks, siis see siin tõenäoliselt number kaks! Hää, et Saaremaal Salomoni salapaigaks sobiv paik leidub, mõnes muus kohas ei pruugi saladused sama hästi säilida.

Maastik on asjaolusid arvestades isegi üllatavalt raske. Raske, aga väga lahe muidugi :o) Mitte mingil juhul poleks raatsinud seda enda jaoks kuidagi lihtsamaks teha! Kohapeal võtsin pool tundi chillimiseks, kõigi stiilipuhaste detailidega tutvumiseks, surematu poeedi lemmikkirjanduse sirvimiseks ja muidu mõnusate mõtete mõlgutamiseks.

Hingega tehtud kõrgetasemeline eriprojekt, mis pakub tarvilikku värskendust nii kerele kui vaimule. Ülisuure soovitussildiga - jälle on täiesti kümnesse tabatud: geniaalne idee, perfektne teostus, tabav kirjeldus, hästi valitud asukoht. Sügav kummardus ja tänu peitjate tiimile, loodan väga, et neil tekib tuju kunagi veel Eesti geopeitusesse panustada.

 5 

Koht oli üksik, waikne ja luulelik. Ümberringi paks, roheline rägastik, kõrged, sammaldanud puu, soine maastik - just nagu Kingupruul mitte polnud soowinud.
„Minu tund on tulnud,“ ümises Kingupruul, kuna pühalik wärin ta nahast läbi käis. „Siin on kõik koos, mis geopeitusewaimu wõib ära wiia: waikne, wõsakeskne elu, sääsepilwed peakohal, pikk peenike puu, olematud ronimistingimused. Süda, mis sa weel igatsed? … Oh, pagan wõtku, südametilku on weel wähe!“
Wiimaks ronis ta kõrge puu otsa, et jahe tuul taewa lähedal ta pääd selgitaks ja puperdavat südant rahustaks. See paik oli siiski nii õudne, et ta raske waewaga end puu otsa winnas ja okste wahel kõhuli puhkama heitis.
Ta oleks wist põliselt puu otsa elama jäänud, kui Jumal talle tühja kõhtu kannatawat kassi poleks meelde tuletanud; et ta paraku kogemata telefoni oli maha jätnud, siis pidi ta wähemast oma jõududega maapinda puutuma.
Kingupruul tahtis harjunud wiisil puu otsast maha ronida, pani aga imestusega tähele, et ta oma käsi ja jalgu lauast enam lahutada ei wõinud. Mõnda aega istus Kingupruul kõrgema sundmuse wäel laua pääl ja korutas kurwi mõtteid; wiimaks aga rohmakal wiisil allapoole laskus.
Alla jõudes ei tahtnud käed kogunisti autowõtmeid käes hoida, kusjuures tudisewad jalad wägisi tahtsid teda maha kukutada. Mitmel päewal ei julenud Kingupruul enam oma jalga puu otsa tõsta. Südamewaluga pidi ta nägema, kuda luulewaim tiiwad longu lasi...

Leitud.

 1 

Tee aardeni oli kergem, kui oleks arvanud. Peaaegu et oleks võinud piduriided selga panna. Kuna me käisime paar tundi tagasi Jaan Tatikal külas, siis ausalt öeldes Salomon mind esialgu sõnatuks ei võtnudki. Vägev vaadata ikka, aga mõtlesin, et okei, no problem. Asusin siis agaralt asja kallale ja poolel teel avastasin, et olin teinud valearvestuse, kui arvasin, et ma oma makaronidest kätega midagi seal veel teha jõuan. Aga logiraamatuni jõudsin siiski. Siis oli kaaslase kord, kes kohe alguses teatas, et tema ei tule. Tema ei jõua, ei saa, ei taha, tema ei tule. Aga no kus ta mu siis sinna üksi jätab onju?! Sai ka ikka logiraamatuni. Panime nimed kirja ja kuna kohe üldse ei taha me saarlaste näljaseid sääski toita, siis on vaja ju tagasi minna. Läksin jälle esimesena, et ei jõuaks jänes püksi pugeda. Tagasi ei olnud pooltki nii kerge minna, kui käed on juba süldid, jalas on paksud kummikud ja teekond on...no teate isegi. Alla ma sain tegelikult oodatust kiiremini. Kaaslane tuli ka järgi, võttes lausa meetriseid samme. Leitud, logitud, sääsed söödetud. Väga vägev ikka! Aitäh peitjale!

Väike jalutuskäik ja siis veel veidi võsas ragistamist ja edasine leid võttis ikka täitse sõnatuks. Aaret logides istusin aga mitte maha ja nautisin hetke vaatamata sääseparvest kes usinalt aaret kaitsesid. Minu kummardus peitjale!

Logitud, teksades ei soovita minna :D

No see oli ikka tõeline šedööver! Saaremaa pärlid on selle tandemi aarded :)
Täname!

 5 

Eh Odessa, on meil ikka tore mäng ja millised mängukaaslased. Ei tunnegi neid aga teevad selliseid kingitusi!

Ma tegelikult kartsin siiatulekut, noh et tulen kohale ja me logiraamatuni ei küündugi. Nähes olukord kohapeal oli selge et logitud me saame. Palusin laiskloomale iseloomulikult taas Piiat enda krapskust demonstreerida, aga kahjuks seekord mu kavalused ja meelitused ei skoorinud. Pidin ikka ise asuma teele kõrgustesse kirjaniku trooni poole. No polnud minujaoks kerge, rääkimata kohalejõudmisel tekkinud ahastusest et aga kuidas tagasi saab. Aga seegi hirm jäigi hirmuks. Mingil põhjusel on ka pea nädal hiljem keha täis sinikaid justkui peaksin kehastama mõnes näidendis pühade muna. samas sinikad kaovad aga mälestus toredast aardest metsas jääb loodetavalt lõpmatuseni meeltesse

Lahe teostus! Minule esimene kohtumine siinsete usinate peitjate kätetööga. Ootan huviga järgmiste teostuste leidmist. Siin sai sokis kanda kinnitades kindlalt rajal püsida. Ümbrus oli täna väga sobilikult lehetu ja tuuletu, pinnas tahe ja ei ühtki sääsepirinat, ega Jaani liimiga. Tuulest viidud lillekimp sai Pireti abiga ka koju tagasi. Naaber tahaks natuke päikest ja kevadist tuulutust, muidu jääbki hommikune kaste mütsi alla püsima. Tooli sai sihtotstarbeliselt kasutatud linnulaulu saatel, väga mõnus!

"Linnud laulsiwad ilusti ja see oli wäga ilus kuulda kellel aega oli kuulda, ..." (Tallinna narrid ja narrikesed, E.Bornhöhe)

Tänud peitjatele.

Meie Saaremaa geotuuri kolmeteistkümnes aardeleid. Väga-väga äge aare! Viisakusest oma välisjalanõud ukse taha jättes oli salapaika sisenemine üks päris suur katsumus. Aitäh ühe vinge aarde ettevõtmise eest! EVEJ

Tõeliselt vahva teostus. Hetkel miinuskraadide juures oli lausa lust kohale jalutada. Naispool tegi alt julgestust ning mina sain raskema töö osaliseks. Raskusaste mõistlik ning pakkus mõnusat väljakutset. Meile meeldis, tänud!

Kuigi juba alguses arvasime, et maastiku raskusastme järgi jääb logimta, läksime ikkagi seda kiidetud objekti vaatama. Oli lahe jah. Äitäh trenniks inspiratsiooni anmast, äkki kunagi saab ka logitud :D

Sügisene mets - maa ja taeva vahel seigeldes muutis ta meeleolu küllaltki kurvameelseks. Täna Wesipruuli polnud, küllap teadis, et on külalisi oodata ning läks ihaldatud üksildust mujalt otsima.

2610.

 1 

Sealses, Kuressaare linnale vettandvas, veetöötlusjaamas olen korduvalt käinud. Ei teadnud, et sealsamas lähedal metsas on sihuke vigur ülesseatud. See oli päeva viimane aardeotsing ja hakkas juba kergelt hämarduma. Teel aardejuurde silmasime jahimeeste pukki ja hiljem kuulsime ka arvatavalt metsanotsusid ringi krabistamas. Ei näinud neid, kuid tuhnitud kohti ikka oli. Jõudes aarde juurde kukkus suu lopsti lahti. Kuidas see kaadervärk ikka siia metsa tekkis? Müts maha tegijate ees. Aarde kätte saamine oleks mulle endale ilmselt ülejõu käinud. Kuid Levia halastas meie peale ja võttis löögi endale. Sai edukalt hakkama. Sellised aardeleiud annavad geopeitusele kõvasti vürtsi juurde. Tänud.

Olen mina näinud, et inimesed viitsivad aega ja vaeva leida, et aardeid huvitavaks teha. Aga nüüd on tekkinud uus tase. Väga äge!!! Evej

aare leitud, ilus onn ja natuke ronimist.

Peale magavate lindude külastamist tuli lilleliste kummikute välkudes ka siin veidi maastikul marssida ja siis jalad uksematil puhtaks pühituna juba mittemaastikul võimelda. No on vast hirm, mis sundis härrat selliseid meetmeid kasutusele võtma. Toas ringi vaadates istuda ei julgenud. Komme sai alla ka lastele visatud. Eerik tuleb teinepäev tagasi paremate jalatsitega kuna minu lillelisi kummareid ta ei ihaldanud. Lõpp hea, kõik hea aga pean mainima et Saarekolli trossi punkt turistiseikluses oli päris nohu võrreldes selle asjandusega siin.

 9 

Wihma piisad kukkusiwad puude latwadel nii et just nagu tormi ajal oliwad ja linnud istusiwad oma pesades ja kui nad mitte ei oleks istunud siis oleks sääl kaunis kõlaw lugu olnud aga nad istusiwad ilusti ja neid polnud üldse kuulda kellel aega oli kuulda, tuul kõigutas puude latwasid mis wäga hirmus näha oli ehk ta küll suurem asi ei olnud ja taewas oli pilwede karwa must...

Lühidalt öeldes - ei leidnud, kuna kartsin insulti saada.

Täitsa mõnus salapaik. Jälle väga ootamatu asjandus sellises kohas. Aitäh!

Vinge teostus. Tänud peitjale!

Peitja oli eelnevate aaretega juba lati kõrgeks tõstnud, kuid see aare kergitas seda veelgi. Tänud peitjale!

Ootused olid kõrged aarde poole jalutades ning ei pidanud grammigi pettuma. Mihkel käis Salomonil külas ning tutvustas meie ülejäänud seltskonda ka. Aitäh ägeda aarde eest!

Järjekordne korralik teos. Panin auto juures kummikud jalga igaks juhuks kuigi oleks ka vabalt tennisega saanud. Viimane etapp aardeni kummikutega muidugi kõige mugavam ei olnud, sest need on parajad labidad, aga sain siiski hakkama. Vägev.

17.07.2016 võiks lugeda minu (ja minu pere) geoajastu alguseks. Eks olin juba tükk aega kuulnud ühe ja teise sõbra geoseiklustest, kuid senini ise polnud algust teinud. Kuniks geosõltlasest sõber kiitis Indreku aarded taevani. Suvel puhkuse ajal (jaaaa, ma tean, et logiteade tuleb 7 kuud hiljem) otsustasime, et kui midagi muud ei otsi, siis saagu vähemalt Indreku aarded leituks. Salomoni aare seega meie esimene ja seda võiks öelda ikkagi, et kui kohe alguses latt nii kõrgele ära panna, siis on pettumusi üksjagu hiljem oodata. Kulla peitjad, te olete ikka uskumatud :) tegime trenni, lugesime raamatut, nautisime sääski ja nii ta logitud sai. Tubli töö, lahe aare, tänud peitjatele.

 1 

Kui meie nulli jõudsime oli Märt juba poolel teel. Tuli siis alumine positsioon võtta. Tänud peitjale.

 2 

Soovitati seda aaret ja samas avaladti kahtlust,et ega ma vist logimiseni ei jõua.

Enne ringsõitu parkisime auto ühel teeotsal,kust panime kand ja varvas mööda rohtukasvanud rada aardeni.Seal võtsin raskused enda kanda ja jõudsin sandaalides aardeni.Vahepeal oli küll toss väljas aga peale lühikest hingeldamist roomasin edasi.Uudistasin salapaika siit ja sealt,otsisin logiraamatut mis tahtis vägisi ülejäänud kirjanduse vahele ära kaduda.Premeerisin end ja võtsin sama teekonna ette sokkis ,täitsa kannatas ära ja sai kiiremini ka.Väega koht oli.Suured tänud peitjatele.

 1 

Ausalt öeldes nulli poole tatsates ei olnud väga aimugi, mis ees ootab, vaid mõned vihjed, et mind pannakse tanki. Kohale jõudes pikka pidu polnud, andsin suuremad asjad käest ja läksin aarde poole teele. Õnneks herilastest polnud enam jälgegi ja ega ma see hetk ei teadnudki, et nad seal üldse olid olnud. Ei ole küll sellised kohad ka minu lemmikud, aga tänu geopeitusele olen pidanud saatusega leppima ja ka neid kohti külastama. Ega polnud hullu midagi, sai isegi jalga puhata ja rahus logida. Idee ja teostus muidugi väga super ja mitu plusspunkti tuleb juba puhtalt selle eest, et sellisesse kohta selline asi tehtud on. Aitäh.

 2 

Teiste salapaikadesse oma nina toppimine on ikka üks väga ebaviisakas tegu, aga me siiski läksime. Õnneks saabusime ajal, mil me kedagi otseselt ei seganud. Ma pean ausalt tunnistama, et mina jäin kahe jalaga maa peale ja Kuldar läks vapralt oma saatusele vastu, kõlgutas ning seejärel ka puhkas jalga ja pani nimed kirja.

Levia püüdis mind küll motiveerida, rääkides lugu, kuidas kahest peitjast mitte kartev oli haige ja siis see kartev pidi kogu suure töö ära tegema ja sai ilusti hakkama, aga ei, minu poolt kindel EI. No kui vaja, siis ma saan aru, aga kui ikka niiväga ei ole vaja, siis ükski sund mind sinna ka ei aja.

Geopõnnid olid jällegi ülivaprad ragistajad, no Rauno kardab nõgeseid ja lõpuks oli iga roheline ja sakiline taim tema jaoks nõges, aga kes meist siis ei kardaks.

Mina tänan peitjaid, seda eriti, kes üle oma varju hüppas :) Viie palli süsteemis kindel kümme minu poolt.

Olime läheduses kuid ei leidnud lähenemist. Selgub, et see on isegi hea.

 2 

Käisime olukorra tutvumas, et mida vajame aarde juurde jõudmaks ;) Kahjuks (nagu alati) on linnapreilil kleidid seljas, mistõttu seekord logiraamatu leidmiskatset väga ei üritanud.

 5 

Herilased eemaldatud, võib julgelt külastada!

Herilasetõrje operatsioon. Tulekustuti oli ka kaasas aga vaja ei läinud :)

Kunna taewas oli taewakarwa sinine, nigu tema ikka tawatseb suwwebaewal olla ja Päike siras Taewas, mis oleks kolle Immelik olnud, kui tema mitte sääl põleks olnd, siis otsustasid segased Isand Saalomonile külla minna, mis ka tehtud sai.

 7 

Hetkeseisuga päeva viimaseks aardeks otsustasin valida taaskordse külastuse Salomon Wesipruuli salapaika. Öösel pimedas lähen vist proovin veel ka ööaaret. Seekord jätsin auto samasse kohta aga võtsin kaasa õige riietuse. Nullis vahetasin riideid ja pritsisin paljad kohad korralikult kemikaalidega kokku. Ükski sääsk ei tulnud ligilähedalegi. Kindad kätte ja teele. Sel korral kasutasin kogemata teist taktikat ja niimoodi läks kohe sujuvamalt. Siin aga löövad välja hirmud, mida olen suutnud aastatega korralikult talitseda. Karbi juures olin kohale jõudmise üle õnnelik. Minu jaoks oli see 3.5 eneseületus. Vabatahtlikult ma sinna teist korda ei läheks. Kujutan nüüd vaid ette kuidas selle valmistamine ette nägi. Kõik see sinna võssa kohale tassida ja püsti panna. Kiitus!

Tuli aga välja, et kohale jõudmine oli vaid üks väike pisikene osa logi kirjasaamisest. Asjade kalle minnes oli järsku paarkümmend herilast mu ümber. Neid tegelasi pelgan sama palju kui aarde juurde minemise tegevust. Meel oli küll väga hea, et sel hetkel olid jalas pikad püksid, kapuutsiga jope ja kindad. Tänu sellele jäi mul nõelata saamine ära. Ettevaatlikult tegutsesin ikkagist, sest nägu oli ju katmata. Vahepeal tegin suu magusaks ja kirjutasin pikemat sorti kirje ka logiraamtusse. Kui müts uuesti peal, siis kadusid ka herilased ja sain alustada tagasiteed. Seda pidin tegema vaid käte abil, sest tennise paelad otsustasid lahti tulla ja igale poole kinni jääda.

Kokkuvõtteks võin öelda, et olen antud tüüpi aarete fänn. Midagi totaalselt teistsugust ja usun, et võtan pealinnast uuesti tee Saaremaale ka siis kui vaid mõned üksikud uued aarded aga vähemalt üks oleks seda tüüpi. Väärivad külastust ka kaugelt. Tänud!

Tänase eduka päeva lõpetasin jälle Kuressaares aga see mida ma homme teen ei ole veel kindel. Esimene plaan oli neljapäevaks Vilsandi aga sinna ei viitsi siiski matkata sel korral. Teine idee on Abruka saar aga praam läheb varakult ja võib igav hakata kui saar läbi käidud. Kolmandaks ideeks on loode poole ja mööda rannikut päripäeva liikuda, selle jaoks ei ole mul aga midagi planeeritud. Keeruline aga peab proovima ennem magaminekut selgusele jõuda.

Nägin, katsusin aga ei loginud. Teatud maani sain kuidagi väga ebamugavalt kohale aga seda viimast vajalikku ei osanud sel korral ohutult läbi viia. Püksid olid valed, jalanõud olid valed ja sääsetõrjevahendit olid liiga vähe. Nüüd tean täpselt mismoodi peaksin riietuma ja valmistuma uueks korraks. Arvatavasti võib see uus katse juba lähipäevil juhtuda.

 3 

Kui me olime juba sattunud nii hea aarde (Jaan Tatika polügon) otsa, siis nüüd võtsin aasta aarete nimekirja lahti ja vaata aga, veel on Saaremaal pärle. Nii me siis siia tulime ja me ei pidanud grammigi pettuma. Mina olin see, kes läks aaret võtma. Jõudsin kohale, riietasin aarde lahti ja hakkasin just riideid kindlalt ära paigutama, kuna tuul tahtis neid ära viia, kui äkki sain herilaselt nõelata. Nüüd läksin aarde kallale, kui märkasin, et aaret ümbritseb herilaste parv. Tõmbasin natuke eemale, vaatasin kuidas nad seal närviliselt tiirutavad, siis läksin ise ruttu rünnakaule, raamat käes taganesin ohutusse kaugusesse. Peale logimist ja jälle kiiret rünnakut raamatu tagasi panekuks, sain ka natuke siis aaret nautida. Mul ei ole sõnud. Meie poolt tuleb nüüd kauakestev aplaus, sest see on ka tõeline supernova geotaevas. Suured tänud peremehele.

 1 

Peale Saaremaa aardetuuri saan kah hakata aasta aaret hääletama! Aitäh aardemeistrite tiimile,olete kõvasti vaeva näinud,et geokogukonnal oleks mida avastada,leida ja uudistada!Tänud veelkord!

 1 

Siin nägime kuidas tee lõpus rebane läheneb lambale. Ühel hetkel see lammas liigutas ennast ja tuli välja, et see on hoopis metssiga. Rebane ikka hiilis metsanotsule lähemale kuni ühel hetkel kuskile vasakule ära põgenes. Metsaalune oli niiske ja nii tuli jalge ette vaadata, lõpus proovisime mõlemad, kuid lõpuks tegeles kirjaniku ametiga ikka Taavi. Aitäh! EVEJ

Leitud, logitud. EVEJ

 1 

Ilmselt kõige stiilsem aare geopeituse aardepangas. Ainus asi mis jättis soovida oli redel. Väga stiilne!

Talveks suletud, avame uuesti ilusate ilmade saabudes umbes märtsis.

 2 

Pimedas ei hakkanud koheselt silma see koht , sest telefoni gpsiga ei leidnud tõpset nulli kohe ... aga kindlasti vägevamaid aardeid mida kunagi leidnud olen ... EVEJ aga suu tegin magusaks :)

Kellel plaanis sellel hooajal veel Saaremaale otsima minna siis pisike hoiatus - meie aaretest Tatika, Vesipruuli, Valduri ja Ämma lähevad talveks kinni. Ilmselt sulgeme oktoobri lõpus - novembri alguses kui allasadava niiskuse hulk stabiilselt ületab selle mis ära jõuab kuivada. Taasavamine ilmselt märtsis või millaliganes see kevad tuleb.

 5 

Kui sa oled päeva jooksul ära näinud valduri, noor-geopeituri, pulpulaatori, 5 maanteeküla, koleda punkri ja supertatika ning päeva viimasena on võimalik üle vaadata veel 23 soovitussildiga surematu poeedi salapaik – no arvake, kas me suutsime jääda algse plaani juurde ning selle ülevaatamise järgmisesse päeva jätta… :D.

Igatahes paistab, et need kaks saare hullukest on tõepoolest südameasjaks võtnud oma polügoonid ja salapaigad niimoodi peitu pista, et esimesena tekiks kohalejõudjatel küsimus “mis mõttes siin on?!” (või siis “misasja, siin ongi või?!”) :D. Poeedi salapaik oli ka… sajaga lambikas võssis ja samas niiiii oma peremehe vääriline et seda kohe härda meelega ilus vaadata oli, aga vot mine sa visiiti kirja panema… :D. Lisaks juhtus veel nii et minul tuli minna. Mis kõige jubedam polnudki, kuigi teel olles jõudsin umbes viis korda soovida, et mul oleks kaasas ka ühed abikad… Kohale ikkagi peale teatud aega punnimist jõudsin ja nautisin siis kogu raha eest salapaiga pakutavaid hüvesid; Laurile tegin kohast vaatamiseks pildid või mida sain, siis näitasin hääleka kisamise kõrvale kohe ning seejärel panin nimed kirja, vist kogu geopeituse karpide kõige luuletama-ajavasse logiraamatusse... Ja oi, kuidas ma oleks tahtnud võtta endale neid aardesse vahetuskaubaks jäetud konksnööre aga no kuidas sa võtad, kui midagi samaväärset sinna jätta pole… Tuli ilma kingita tagasitee ette võtta, jube hea plaan tundus seejuures jalanõudest loobuda ja siis, kui see tehtud, aru saada, et see polnud absoluutselt hea mõte… :D. Poole tagasipusserdamise peal saime ka teolt tabatud, metsasarve tiimi poolt, lisaks mõnusa vestluse ja siseuudiseid; seejärel meie sõitsime edasi Inga silda uurima ja nemad jäid luuletaja peidukat veel uudistama…

See oli üks tõeliselt mõnus salapaik, mul on aasta aarde listi igatahes veel üks kindel kandidaat olemas :). Aitäh Toomasele ja Indrekule ka selle laheda aarde eest, Saaremaa on tänu teile karpide otsimiseks üks vääääga mõnus paik…. :).

 6 

Sai jah käidud laubasel, kahheksateistkümnendamal mihklikuu päewal püha salapaika külastamas-kummardamas:

Kui trossist juba ukerdatud üles

ei mõtle enam sellest, et mis redel -

sest kui on ikka praegu täitsa ve

nd, kes valmis treind on pesa kase süles

ja asjast sest on tõusmas moodne trend.

Kas toetud kauni kasetüve ligi,

ehk pinki ennast pistend persetpidi,

on mõtteis juba helisemas luul -

mis kõrge luule valmis sellel puul !

Kui muistse ande kandja, vile suul

siin luuletas, seesama Wesipruul.

Su mällu sööbib kummatine tempel,

sai kausta komm ja põske kommimaik.

Siin kokku kaugelt enam, kui see krempel -

siin ongi Salomoni salapaik!

 7 

Oli esialgu plaanis see aare jätta laupäevaks. Selleks hetkeks oli ülevaloldud tunde umbes 36 seljataga ja väsimus tahtis murda. Peale Tatika juures saadud energialaksu aga liikus selle aarde plaan kohe päeva võrra ette poole :) Nii me siis peaaegu päeva viimase aardena selle ette võtsime (Maris sai vist ühe veel teepealt). Kohapeal selgus tõsiasi, et mul hea meel, et lendgeopeitur ka kaasas :) Ma ju võin tuhat põhjust öelda miks ma ise logima ei läinud aga tegelt üks täitsa päris oli olemas ka :) Igatahes võttis Maris selle ülesande enda peale. Kui logi kirjas ja karp kinni, kuulsime võsast lähenevat häält. Lootsime juba, et saame äkki peitjate endiga kokku ja suured tänud mõnusate aarete eest üle anda :) Aga hoopis sepi vend tuli uudistama mis me seal teeme ja tuli noor-geopeituritele logiraamatut näitama. Rääkisime natuke juttu, puistati siseinfot, et palju uut ja vägevat on veel tulemas ja lõpuks me nad sinna aarde juurde maha jätsime veel lugema ja uudistama. Oli tore kohtumine ja väga lahe aardeleid (jajah, minu vaatenurgast ka :P ) :)

 2 

Aare leitud, väga hea teostus. EVEJ (1 kommi maitsesin siiski ära)

 2 

Järjekordselt hea aare ja sai suu magusaks.

 2 

Väga vinge. Logitud.

 2 

Kommid olid head !

 7 

Hommik oli saabunud, päikenegi tema tõusnud kõrgele ja käes oli jällegi keskpäev nagu ikka meie georetkedel tavaks saanud ;). Aga nagu öigetel inimestel ikka ,enne teele asumist tuleb ikka keha kinnitada. Istusimegi rödul ja nuumasime oma keha kui ühtäkki ilm kuidagi veidraks kiskus... tuul töusis ja hakkas mu keedumuna vägisi taldrikult minema rebima. Haarasin taldrikust kövemini kinni ja päästsin oma muna tuule haardest, Alex sööstis laua pealt lendu läinud salfakaid ja veel midagi püüdma. Tarisime söögilaua koos söögikraamiga kärmelt kindla katuse alla ...tuul muudkui keerutas öue peal . Üks hetk jõudis tuul kalatiigi kohale ja siis nägime mölemad kuidas kalatiigist töusis veesammas taeva poole...ossaaa, sellist asja nägid mu väikesed silmamunad esmakordselt...vahtisin ja tahtsin Kirsikese poole söösta fotoka järgi kui tiigist veel üks väike sambake metsa poole keriti... ja siis saabus vaikus... puude lehed tardusid justkui nõiutud olekus. Olime ise ka jupp aega vaiksed ... müstiline vaatepilt

Löpuks saime tardumusest võitu ja löpetasime enese nuumamise ja asusime teele. Päästearmeele helistasime ka ja meile lubati korraldada laiendatud öppused. No need olid igati vägevad, köikse rohkem meeldis mulle taeva poole lennutamise kiirkursus. Saanud köigest sellest öpetust, olime löpuks valmis taas Wesipruuli salapaiga juurde liikuma. Neljarattalise paigutasime juba varem valmisvaadatud posti najale seisma ja tatsasime juba tuttavat rada salapaiga poole.
Täna meil vedas... Wesipruul oli õite tema meeliülendavas meeleolus ja deklameeris oma värskeltvalminud luuleridu:„Päikese kiired kuldasivad puude latvasi nii et just nagu kullatud olivad ja linnud laulsivad puude latvades ja kui nad mitte ei oleks laulnud siis oleks seal kaunis vagane lugu olnud aga nad laulsivad ilusti ja see oli väga ilus kuulda kellel aega oli kuulda...“ . Olime siis viisakad ja kuulasime, mida kirjanikuhärral meile öelda oli ja siis katsetasime öppustel omandatut. Kõige osavam sai siis kirjanikuhärra juurde saadetud, et kah seda imekena paberit määrida saaks oma kraaksjalgadega. Ilus oli olla ja meie seiklused sellel pirakal saarel jätkusid...

Tänud Salomonile meid oma salapaika kutsumast, ootame uusi vaimuvälgatusi !

ürikuni jõudmiseks pidi möni tegelane nahast välja pugema

tagavara variandina lootsime sedamoodi logiraamatuni jõuda, hea, et autodel on airbag :)

 9 

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tahaks alustada sellest esimesest miskist 650 meetrist ,mis meil elavalt mõtteid vahetades suhteliselt kiiresti taldade all kulus, eriti viimased need meetrid, sest olime avastanud ühe üleütlemata mõnusa raja astumiseks, kus vett hetkel kodus polnud. No ja siis kui meie olime kohale jõudmas, siis hakkas juhtuma. Alex nägi Salomoni oma salapaigas mõnulemas ja üritasime siis talle salamahti külje alla hiilida. Aga tema... no Salomon ikka... oli täna nõnda terane, et ütleme noh, et meile ei antud võimalustki . Proovisin küll nii ja naamoodi kuid need abinõud, mis Tatika eemalehoidmiseks olivad rakendatud, töötasid samahästi ka minu peal. No ja kõige tipuks läks mul kogu sellest komejandist meel härdaks ja süda hakkas kohe hirmsasti läikima. Alex proovis siis minu suureks üllatuseks Salomoni härrat meelitada luulekeeli mesijuttu puhudes kuid Wesipruul sulges oma kõrvad ja ainult ümises midagi... see kostus nagu mingi riimuv sõnademulin, kuid ometigi sain nii palju aru, et temal on hulka paremat täna teha, kui meiega ilmaelu üle arutada.
Mis meil siis muud üle jäi kui nägu norgus ja saba sorgus see salapaik lihtsalt meelde jätta ja uus aktsioon juba järgmise tõusva päikesega taas ette võtta. Ja kuna minu naiselik vaist sundis mind arvama, et meil võiks abi vaja minna siis sai teavitatud sellest aktsioonist ka kohalikku Päästeaarmeed ja meile lubati abiväge ,kuid naastes mitmeaastase kontrolli läbinud pesapaika (vajadusel võin privas salastatud koha parameetreid jagada) nägime peremehel ilgelt sobivat lisaabivahendit, mis töötult tiksus nurgas. Kaup koos vaatame nüüd märksa röömsama näoga homsesse hommikusse.
Nüüd teame vähemalt, et luuletajahärra on muidu muhe tegelane, tuleb selleks vaid õige aeg leida, et temaga lähemalt neid va luuletamise saladusi uurida.

NB! mitte ükski neist kõnedest Päästearmeesse... oo jaa neid oli mitu... ei olnud geokõne :P.

kus häda kõige suurem , seal abi kõige lähemal

iga geopeituri unistus varustuse osas

Kaugeimad abimehed olid otse Türilt :)

nemad on ju valmis, aga mina...

 12 

Njahh, ei oodanud vä? Turistid on läinud ve? Nüüd on kohal tiim: Saamatud :) Wesipruulist luuletaja ka ei oodanud omas rahulas, kui "näljaste" kõutside bande( kahes isikus), nurrus ja kräunus ning kriipis, nõudes logimist üle mõistuse mahlases võssis. On asju elus, mis on ikka liig, aga selle aarde leidmine? Oli tõesti liig(mkmmm...logimine oli liig Saamatute jaoks), luuletaja rahu olgu püha(nagu ta soovis oma surematus kirjateoses, vähemalt esimesel kohtingul) ja nii me olimegi nagu lapsepõlvest meelde jäänud nägu(näod?) telekast enne teatri etendusi, kus ülemine osa pildil olevast "näokomplektist" naeris, teine nuttis...nu mina olin sedapuhku see naerev osa, aga huligaan...nutab siiani(väga raske oli mustvalges teleka eristada värve, aga nüüd tean, et naerev oli kollane, nuttev molu sinetas kadedusest. Mina ei tea, millega see lõpeb, kuid kohale kamandati homseks Päästearmee(sulgudes on kirjas Päästeamet-tutvused maksavad ), orav ning teised luuletustes esinenud kodanikud...ole issand armuline! Igatahes aitäh...emotsioon on laes nagu ka ilmselt taotlus oli! Jeeee...esimene mitteleid peale 40-t leidu selle aarde juures eelnevalt...kas see ongi vanadus???

p.s. kas kudagi saaks GP lehel siiski ka tiimi(teami) kontosi aktiveerid? Meile paluks broneerida : Saamatud ja Topograafilised id......id ... aitäh!

p.s.s. Pean teise Huligaaniga jagama telki tänasel ööl...palun valikuid, saarlased?

ps.s.s.s. Me oleme siin saarel veel mitu päeva...otsimistega on nüüd tuuga, aga tahaks ftf-ida...:P

ahastav A

 1 

Seoses turismihooaja lõppemisega ja geohuligaanide külastuse tõenäosuse vähenemisega on Geocachingus Premium staatus maha võetud, nüüd jälle kõigile kättesaadav.

 3 

See saarlaste aardekultuur on ikka tiba kangem kui mandrimeestel. Väga vahva igal juhul. Kommid olid ka head. Kujutan ette, kui hea on seda aaret märjal hooajal otsida :) Aitäh!

 3 

Kuna minu eelmisel sügisel kalli raha eest ostetud jalanõud hakkasid juba tallast lagunema, tuli jällegi pruukida Timixit. Muidu oleksin edasist reisi jätkanud Kingpoolena. Kuhu see kõlbab. Isegi saarlastel on oma huumorimeel.

 2 

See oli Salomoni saavutus ja Timixi pingutus!

GP 1560 / GC 1804

 2 

Tahab natuke sättimist see abivahend. Kasutage läheduses olevaid käsiriistu.

 2 

Ärra Wesipruul on ehitamisega kõvasti vaeva näinud. Tänud, väga äge! :)

 10 

Noh, siin oli jah pisut võsane. Hirmutavam tundus küll see hall ollus seal kraavi põhjas, mida mööda liikuda tuli. Kui telefoni gepsuga võideldes nulli lähistele jõudsin, siis tõstsin silmad hüüatusega, et: "No siin kuskil". Ise samal ajal objekti silmates. Objektis tuvastasin potensiaalse otsingu sihtmärgi. Lähenedes hajusid ka kahtlused- olime tõesti avastanud kodanik Wesipruuli salapaiga. Seadsin end ründevalmidusse ja tormasin ahvi liigutusi tegema. Nagu vahel ikka juhtub, siis sujus kõik tõrgeteta kuni kõige kõrgema astmeni, kus tagasi minna oli juba hilja, aga edasi ka ei saanud. "Ehh, lõks", mõtlesin! Kogu oma osavust ja jõudu appi võttes vinnasin end siiski tuppa. Kõõritasin ringi, tegin mõned trofeepildid ja silmasin kilega kaetud objekti. Lähenesin ettevaatlikult ja eemaldasin katte. Mu jumal! Siin maal sajab taevast kappe- kuidas teisiti see sinna oleks saanud!
Esialgsest ehmatusest üle saanuna asusin logiraamatut lehitsema. Paistab, et Saalomonil on siiski annet- seni ilusaim logirull, mida olen näinud. Sittusin oma kolm risti ka sinna kaante vahele ja lartsatasin kinni. Teise mehe kapis häbitult ringi sorides tuvastasin äkki miini. Aegsütikuga. Silmitsesin mõnda aega uskumatusest pärani silmadega. Siis võtsin ruttu ja viskasin alla. Ise õnnelik, et käes ei lõhkend. Huhh, täna jälle vedas. Kapil ka muidugi. Nojah, hiljem hariti mind sel teemal, et tegu olla ühe uskumatu maiuspalaga, mis peabki säärane ohtlik välja nägema. Ehk siis- ohtlikult maitsev jmt...
Kodanik Wesipruuli urkast lahkumine osutus isegi keerulisemaks, kui siia saamine. Teravad lauaotsad otsustasid mu jalgu isegi natuke hööveldada. Ehk siis, kord hööveldad sina lauda, siis jälle laud sind. Õiglane iseenesest.
Lahkusime sama tühjade kätega, kui tulimegi aga õnnelikena. Ikkagi selline leid!

Lõhkekeha

 2 

EINOHHH! Tore salapaik küll! ilma kisata-lärmita-valuta sinna ikka ei jõua!? ise ma sinna lugemis tuppa ei jõudnudki! passisin niikaua keldris kui Ravi mulle ülalt luuletusi ette luges. igatahes! vinge teostus! tänud!

 1 

Saaremaa geo 31/89. Sinna tee oli lühike, nägime ka kitsi, ära ei eksinud.... Allan sai aarde ka kätte :D

 2 

Kena koht mõtisklemiseks:d

 17 

Kuulus leiutaja Tatikas oli kindlaid andmeid saanud, et isehakanud soperdisest paberimäärija Vesipruul olla jälle tegutsemas. Vana vimm ei andnud asu ja nii võttis Tatikas ette reisi seitsme maa ja mere taha ,kus Vesipruul olla tervele linnale vee pruulimise ette võtnud. Suureks abiks oli Tatikal tema uhke leiutis - ratastega imekuut ,mis kosmosest saadavate signaalide abil õige teeotsa kätte näitas. Vesipruul oli oma valduste ette sättinud kurja keelumärgi aga Tatikas oli ka selleks valmis. Ta imekuudi küljest eraldusid traateeslid ja vanamees koos naise ja tüdrukutirtsuga asusid kondiauru abil patrullivatele veepruulijatele kiuste teele. Vimmamehe mõisa väravas peeti aru ja varjuti võpsikusse. Koht ei tundunud esialgu eriti luuleline aga varsti oli linnukese pesa leitud. Kuid oh häda, kuri konkurent oli vahepeal kondiväänajaks saanud ja õrrele saamiseks kiusliku viguri üles seadnud. Kuna oma nahk on kõige kallim saatis vanamees tirtsu esiteks maad kuulama ja vandesõnade saatel kööbitses siis ise järgi. Kurjad poldiotsad rebestasid küll Tatika pükse ja maailm keerles ringi aga üles ta ikka sai. Üleval uudistati seda jubedat kihvti mis siin suust sisse aetakse ja mis siis luululisi soperdidisi sünnitab. Koos tirtsuga leiti Vesipruuli salajane päevik mida parastades ja irvitades vahti pidavale proale ette loeti. Vanamees pani ka ise oma arvamuse paberimäärija soperdistest vihikusse kirja ja töllerdas rahulolevana naesukese manu. Tirts kurivaim ei tahnud aga üldse ära tulla, jäi teine kas kinni või liikus hoopistüki vales suunas . Suure kisa ja hädaga saadi siiski tirts lõpuks lõksust kätte. Aga liimi, mis pingile määrida, oli Tatika vana pea ikkagi oma kuuti maha jätnud. Kuri säde silmis läks kuulus leiutaja nüüd ise vimmamehele väärilist lõksu vastutasuks välja hauduma. Arvata on, et peatselt kuulukse ka sellest imeloost.

vesipruul tööpostul

 3 

Ohoihoihohhohhooo! :D
Need on siis need lubatud head saare-aarded, mida me otsima tulime! Vinge! Noorgeopeitur ronis esimesena logima, vahepeal vaid ühe käega rippudes ja minul tulid mõned hallid karvad pähe juurde. Üritasin mina ka, kuid viimasel veerandikul sai jaks otsa. Üritust meenutavad senini sinikad jalgadel ja kõhu piirkonnas. :) Minu panus oli siis logiraamatusse luuletamine. Tänud, igati muhe aare!

 3 

Jätsime auto lubatud kohta ja asusime metsariideid selga panema. Sel hetkel sõitis meist mööda esimene auto veepuhastusjaamast, õnneks seisma ei jäänud. Asusime aarde poole vantsima, teel sõitis meist mööda teine veepuhastusjaama suunduv auto, õnneks seisma ei jäänud. Võsa läbimine aardeni oli edukas, kuna meil olid kummikud jalas. Samas osutusid kummikud takistuseks logiraamatuni jõudmisel, nii et Lõvi käis autost tossusid toomas. Nendega läks tal logiraamatuni jõudmine juba palju jõudsamalt. Ja mis vaimustushüüded sealt siis hakkasid kostuma. Lõvi oli ilmselgelt elevil ja proovis kõike, kommi sain õnneks mina ka. Lisaks oli minu panus Lõvi igakülgne toetamine logiraamatuni ja sealt tagasi jõudmisel, lisaks puhastasin jalamati lehtedest ära. Kui jälle asfalti pidi auto poole kõndisime, sõitis vastu kolmas auto, mis pidas meie juures kinni ning meilt uuriti, et mis seal metsas ometi on, iga päev käiakse. Et kui asukoht sai valitud lootuses, et mitte keegi ei märka geopeitureid, siis vastupidi, teatud asutuses ollakse vägagi teadlikud metsas käivatest inimestest. Aardele endale jätkuvad ovatsioonid!

 2 

Juba mõnda aega tagsi sai Salomonile lubatud, et lähen talle külla. Saigi siis teekond ette võetud. Jätsin oma auto kenasti märgi juurde ning alustasin retke. Märkasin kohe, et külalisi käib härra Wesipruulil ohtrasti:) Georada oli kenasti sisse tallatud ja seega ei tekkinud õige koha leidmisega suuri raskusi. Ja mis nüüd edasi saab...!? - oli mu esimene mõte. Lootus,et Salomon mind aitab, kustus peagi, sest teda polnud kodus:( Võtsin kogu oma julguse ja oskused appi ning astusin sisse:) Lihtsalt SUPERLUX!!! Puhkasin jalga, sõin kommi ja jätsin härrale kirja:) Vahepeal helistas Salomon. Uuris kuidas mul läheb ja kas saan ennast ise välja ka juhatatud:) Selles ei olnud ma aga üldse kindel... Lõpp oli siiski õnnelik ja oodatust lihtsam kui sisenemine:)

Suured suured tänud kutsumast!!! :)

 2 

Otsustasime, et see jääb päeva viimaseks. Jätsime, nagu korralikud liiklejad oma auto keelumärgi taha ja jalutasime tee lõppu. Nüüd said meist võsamurdjad. Kuna georaja ots jäi märkamata, siis proovisime läbi pressida sealt, kus tundus hõredam. Kohale ei jõudnud, väljusime metsast väga kaugel veejaamast. Mööda liinialust jõudsime algusesse ja uuele katsele, seekord õnnelikult. Tänud ehitajatele.

 4 

Mu logi algab samuti kui Irokal. Käisime Kuressaares söömas. Panime korralikud riided selga ja muutusime laisaks. Mitte aarete osas, vaid vastupidi, riiete osas. Kuna Ants arvab, et ühelegi aardele ei tohi lähemale parkida kui 200m, veel parem 500m, siis see aare oma 600 meetriga sobis hästi. Aega oli küll praamini vähe, aga otsustasime ära käia. Riideid muidugi vahetama ei hakanud. Geoparklas tekkis hetkeline äratundmismoment - Sosnovski karuputk säras ja õitses seal nagu taevast puuduv päikene. Olime just 2 nädalat tagasi Lätis võisteldes nendega kokku puutunud. Kõige tihedamalt Siim, kelle mõlemal jalal kokkupuutest putke vedelikuga vastikud villid tekkisid ja need veel siiani paranevad.
Ühesõnaga, ärge puutuge putke ega minge sinna lähedale!
Kõndisime kärmelt mööda suurt teed nulli poole ja mets polnud meile midagi uut, korralike linnariietega saime siin kenasti hakkama. Peagi leidsime endid salapaigas.
Kuna Salomon oli mees, siis said meie pere mehed esimesena õiguse tema toolil istuda. Siim (tal on tossud nr 46 ja need sobisid kenasti) oli siiajõudmiseks just parajasti söönud ja ärganud ning asus isaga võitlema, et esimesena istuda. Ants, rahulik, nagu ta on, lasi sel sündida. Kuigi hoidis end tooli lähedusse, et esimesel võimalusel see ise hõivata. Mina võitlesin alguses sääsehordidega, sest sääsed armastavad mind hirmsasti. Kuna oli kiire, siis kauaks siia jääda ei saanud, aga tundus, et see on tõesti tore koht loomingulisteks puhanguteks. Isegi kõne purskus Salomoni toolil istudes suust kaunite stroofidena. Imeline paigake!
Saime kõik suure elamuse ja täname!

ettevaatust karuputk

 8 

Sain vahepeal hakkama kohutava asjaga - käisin Kuressaares kuskil viisakas kohas söömas. Ja siis tuli hirmus laiskus peale ja kuidagi ei tahtnud enam metsa minna. Vot nii, siit moraal: geotuuril võta ikka kokat ja purksi ja turisti einet, otsi kõik asjad enne üles ja alles siis võid aknast kaeda, kuidas pidu särab sees. Motivatsiooni tõstmiseks sobis see mitmekordselt soovitatud aare ülihästi vaatamata sellele, et siin kõik hirmsasti riideid määrivad. Panin siis kõige rämedamate aarete otsimise kostüümi selga ja suundusin teopaika. Opaaa. Et siis seekord sedasi jah?? Ega siin pole midagi enam muud öelda kui et inimesed, minge Saaremaale! Seal on aarded mis näitavad Sulle huvitavaid kohti ja kui nad ei näita kohi, siis pakuvad elamusi. Mõne üksiku erandiga nagu ikka.

 4 

Jätsime auto sinna, kus pidi jätma ning hakkasime aarde poolde minema. Selle teelõigu peal üritasin mõistatada, mis mind küll sellises võpsikus nii põnevat ees ootab. Aga mida lähemale ma jõudsin, seda selgemaks asi muutus. Julgust oli piisavalt, et suisa kahekesi üles minna. Õnneks pidas raskusele vastu. Ma arvan, et ma pole veel olnud kunagi ühegi aarde juures nii kaua, kui siin (u.20 minutit), kuna seal oli lihtsalt nii palju põnevat uudistada. Sõin ka kosutavat kommi, lugesin teiste logisid ning siis kandsin end ka ise sisse. Alla oli juba lihtsam saada. Suured tänud peitjale, uskumatu, kuidas sa küll viitsisid selle kõik ära teha. Minu aasta-aarde kandidaat. Kindlasti tasub otsida.

 5 

Ma kujutan väga hästi ette situatsiooni, kus kodus jääb mingi asi üle ja siis hakkad sellele rakendust otsima. Taaskasutus on ju popp ;) Igatahes ootused olid laes, kui auto keelumärgi taha jätsime ja kohale matkasime. Jaa, võsa on märkimisväärne. Aga siis hakkas asi paistma. Tormasin noorsportlase entukaga kaadervärgile kallale, aga võta näpust. Arumaisaa mis tibukeste kabujalakesed peitjatel all on, aga nii oli - minu jalg ei mahu sisse, tee või tina. Siis ei jäänudki Anul muud üle kui ise kangelaslikkust ilmutada ja asi ära logida. Hulk aega istus seal ja mõnules, ja pärast teatas, et kuna temal on selle aardega nüüd isiklikum suhe kui pulpulaatoriga, siis on see ägedam. No eks me vaidleme edasi, aga soovitusmärgi panen külge. Aitüma!

 7 

Juhtus see kaheksandal juulikuu päiwal, kui mandrimaa noorsandid härra Wesipruuli kodukanti kaema tulliwad. Juba õite mitu kuud kostnud lugulaulud ja pajatused, et Saare Wägilased olla ilmatuma uhke tükiga hakkama saanud. Wägewa Pul-pul-pulaatori oliwad noorhärrad tunapäiw kätte saanuwad ja olnuwad seda kui ilmaimet kaenuwad.

Jõuwankrid jäänud teeotsale ja kehkenpüksid hakkasiwad astuma, et teha peenutsew patseerimine kuni kuulsa Wesipruuli eeskojani. Wesipruul, wana õelutseja, oli aga mänginud narritempu ja terwe eesaia ilmatumat wõserikku täis kaswatanud ja takkaotsa selle weega üle kastnud. Ega külalised taolisest wigurist muidugi endal hingesid ära kihwtitada lasknud ja murdsiwad ikka lõpuni. Wesipruul oli sellisest jultumusest südamepõhjani wapustatud ja pani omakorda raginal läbi wõsa minema. Esiotsa mõtles Wesipruul linnas kohtukullile oma muret kurta, aga jäi siis hoopistükkis weidi eemale salamisi kuulatama.

Nurjatud aga ei mõelnuwadki salapaika rahule jätta, waid saatsiwad hoopis kõikse krapsakama wenna Salomoni lemmiktoolile istuma, kus see omakorda wõttis kätte ja kritseldas näotud kraapsjalad härra Wesipruuli lemmikraamatusse (wõi wähemalt teistele wäitis Wesipruul nii, kuigi tegelikult oli tal "Wälk lootoses" alati öökapil ilutsemas). Terwe ülejäänud waranduse näppisiwad ka läbi ja pidid naerust hinge waakuma. No on põrssanahad!

Õnneks sai sissetungijate ind wiimaks raugema ja ära nad lahkusiwad, kuigi naeruturtsumist olli kuulda weel poole wersta taha. "No olli mul seda kuulsust waja taga igatseda, ei saa enam rahus ja waikuses kirjasõnaga tegeleda," suutis haleda olemisega Wesipruul waid hammaste wahelt wälja pigistada. Kaugeltküla noorsandid aga rääkisid nähtust teistelegi ja nõnda tulnudki Wesipruulil kuulsuse kibedast karikast üha uusi sõõme wõtta.

Sügaw kummardus autoritele! Täname!

 5 

No ei teagi lihtsalt, mida selle aarde kohta öelda. Veel enne Saaremaale tulekut rääkisid kõik varasemad otsijad kui ühest suust, et tegu on millegi väääga erilisega ja kui juba siiakanti minek, siis no kohe kindlasti tuleb siia tulla. Sellise promo peale on raske ükskõikseks jääda.

Jätsime meiegi oma masinad eemale ja jalutasime lubatud 600 meetrit ära. Viimased sadakond olid küll üsna koledad ja veel hommikusest vihmast pehmelt öeldes niiske võsa ei olnud kohe üldse kutsuv koht. Asja ei teinud paremaks ka see, et esialgne georada, mille me alguses üles korjasime, õnnestus mingi hetk silmist kaotada ja jupsiva gepsuga põrutasime õigest kohast omajagu mööda sellise heina ja võsa vahele, et ohhohhooooo. Muudkui tuiad selles silmadeni ulatuvas märjas heinas ringi ja aare ikka 40 meetri kaugusel. Küll siis alles hakkas tulema neid sajatusi, et "Parem olgu see aare midagi väärt, või muidu..."

Kui lõpuks geps natuke koostööaltimaks muutus ja õigele poole näitama hakkas, jäi midagi väga huvitavat juba eemalt silma. Selgus ka, et Arvo, kes ei olnud eriti vaimustuses sellest kõige hullemasse võssa ronimisest, oli aardest kümnekonna meetri kaugusel seisnud ja ei olnud seda märganud :D

Kohapeal võttis nähtu ikka üsna sõnatuks. Salomoni toolini küündimine delegeeriti mulle ja kerge ta just ei olnud, aga tehtud sai. Uudistamist jätkus päris pikaks ajaks ja kui lõpuks oma read logiraamatusse kirja sai, ei olnudki väga sellist tunnet, et kuskile tagasi nii väga minna tahaks. Lõpuks siiski tuli lahkuda, aga seda sisimas sellise rahulolu ja rõõmutundega. Tagasiteel said selle suure rõõmuga tee pealt isegi mõned viinamäeteod päästetud, kes muidu oleks ilmselt oma koletu otsa mõne ratta all leidnud.

Ai jah, ebareaalne värk. Suurimad tänud peitjatele, et olete viitsinud selliseid asju teha! Bravo!

 3 

Lisaks suurepärasele luuleannile on Saalomoni õnnistatud ka kuldsete kätega :) Nii äge aare!

 2 

Mehed, krt..! Tulime küll suurte ootustega, aga see seal ületab juba igasugused piirid! Supertöö, me täname!!!

 2 

Saaremaa teine pärl. Algul tundus täielik võsakas, aga peitja on siin kõvasti vaeva näinud ja aardelaeka meeldivalt kujundanud. Sain kuidagimoodi kohale ja uudistamist jätkus ikka tükiks ajaks. Tiia juba pahandas, et miks nii kaua. Puistasin talle ka siis mõned palukesed aardekapist leitud purgist. Kui ümbritsev maastik oleks veidigi ilusam, oleks seal kauem võinud aega veeta, kõik tingimused ju selleks loodud. Täname!

 2 

Väga lahe, tänud!

Miki ja Merle

 3 

Ja läksimegi 600 m mööda hüva teed sirge selja ja puhta südametunnistusega kohale. Wesipruul polnud salapaiga peitmisega suurt vaeva näinud. Teda ennast küll polnud kohal, aga pooleli luuleraamat oli täitsa olemas. Miki proovis siis luulemehe tooli ja oma kirjutamise kunsti, aga see võttis tal hulga aega ja lõppes vist üsna proosavormis teadaandega, et seltskond uudishimulikke on tema kodu külastanud. Meie, kellele kirjapulka ei usaldatud, keksisime jalalt jalale ja võitlesime tigedate sääskedega. Tänud põneva ja vahva teostusega aarde eest.

 2 

Õnnestus teisel katsel, väga lahe aare, tänud peitjatele

 2 

Esimese laksuga "keevitasin" lauldes mööda, kuid siis kui ka GPS mulle järele jõudis, avastasin, et olengi möödas :D tagasiminnes juba leidsin. Minusugusele paksule oli juba pisut keeruline asukohta jõudmine ning määrisin minagi riideid, seega soovitan heaga ballikleidid ja frakid koju jätta ;) Väga lahe lahendus! Parim, mida senini kohanud olen, kommid pole küll lubatud aardes, kuid selle aarde puhul usun, et see on lausa õigustatud.. haarasin minagi ühe.

 1 

Saaremaa turismihooajaks mai-september muudame mõned oma aarded Geocaching.com peal Premium Member Only nähtavaks. Seda teeme esialgu ainult 3 aarde puhul meie paigaldatud 15 aardest (Vesipruuli, Maanteeküla Grand Finale, Valduri) mis on ehk haavatavaimad juhul kui mõni halbade kommetega külastaja sinna satub. Seega kes kasutavad Geocaching.com andmebaasil töötavat äppi (c:geo näiteks) aga ei ole Premium Member'id, saavad koordinaadid kätte ainult Geopeitus.ee lehelt. Septembris muudame kõik tagasi vanaviisi, kuna väljaspool turismihooaega on pahatahtlike külastajate tõenäosus väike. Vabandame ebamugavuse pärast.

 4 

Geomobiili jätsin keelumärki valvama ja jätkasin ühel rattal. Tee oli õnneks hea, täitsa sobilik sellisele riistapuule. Aarde ülesleidmisega polnud raskusi, kättesaamine polnud ka midagi hullu, kuigi mina oleks ilmselt mõned detailid teisiti lahendanud. Aga samas pole kuskil kirjas, et elu peab lihte olema. Ülilahe asi igatahes valmis tehtud, latt on nii kõrgele aetud, et enamus peitjaid jookseb selle alt seda märkamata läbi. Aitäh peitjale.

 3 

Pärast selliseid aardeleide ronivad lapsed tõrkumata autost nutiseadmete küljest välja ja neid sinna tagasi saada on oiii-kui-raske, jää või autasustamistseremooniale hiljaks! Omaette mõnu on pärast nende särasilmseid lugusid kuulata, loodetavasti andestavad teised lapsevanemad läbiligunenud tossud (tulid hiljem) ja paljajalu hüpeldes kriimustatud varbad (tekkisid ka hiljem). Aitäh!!!

 2 

Väga lahe aare.

 2 

Lihtsalt USKUMATU! Sihuke koht reaalselt? Seda peab oma silmaga nägema. Mina kahjuks pärs kõike just otseselt oma silmaga ei näinud, sest julgusest jäi puudu, aga poisid tegid mulle pilte :) Super lahe ja tänud elamuse eest!

 2 

Olin mina parasjagu sooritamas aardeleiuks vajalike tegevusi kui äkki vaatan: Metsast paistavad kaks inimest. Kuid millegipärast nad edasi ei tule. No veidikese aja pärast siiski tulid. Ja loomulikult ei eksi sinna mugud vaid ikka geopeiturid. Nii siis tutvusingi tiimiga ohjaah. Kohtumine oli tore ja aarde kohta saab samuti öelda vaid suurepärane. Jätsin geomündi. Tänan peitjaid!!!

 3 

Pärst huviäratavaid logisid sai see punkt võetud sihiks. Vaikselt eesmärgi poole liikudes sai sihti juba veidi eemalt silmaga märgatud, ning siis ... Seal oli keegi poolel teel üles või alla. Ei osanudki kohe seisukohta võtta, et kas peaks tagasi minema või ikka edasi liikuma või üldse mitte välja tegema või ... Kuid mis siis ikka, läheme edasi ja siis paistab. Lähemale liikudes oli näha ronija vööl GPS rippumas, seega oli ronija tuvastatud geopeituriks - Muhujan oli tegutsemas :) Aare oli päikesepaistel heas seisukorras ja igati SUPER!!! Peitjatele kiitused.

 3 

Esimene aare. Väga vahva! Soovitan kindlasti otsima minna.

 2 

Kuna aarde raskusaste oli veidi hirmutav, siis üritasin läheneda nii, et autoga võimalikult ligidale saaks. Esimene GPS-i poolt pakutav tee oli keelumärgiga märgistatud. Seejärel leidsin ühe legaalse metsatee, mida mööda siis mõnesaja meetri kaugusele kulgesin. Kohapeale jõudes oli aga ohooo effekt ikka täieli. Ülimega teostus, ega rohkem kommenteerida saagi, võtab muidu järgmistelt sarnase efekti ära. Aitüma ja kummarused maani ning ovatsioonid!

 2 

Peale õhtuks, hommikuks joogi- ja söögivarude soetamist väisasime luuletaja salapaika. Marje tahtis "sillutatud teel" uuesti proovida aga miskipärast jäi see väga lühikeseks. Ma ei saanudki aru miks? Äkki segas ebatraditsiooniline publik minu näol? Igatahes suur töö on peitja poolt siin ära tehtud. Luuleread mul küll jooksma ei hakanud, ilmselt oli asi autosse jäänud märjukeses, vaikne nagu ma olen;)

 3 

Lisasin ränduri ja "sillutasin" teed, et örnema sugupoole esindajatel jalad taeva poole ei satuks. Welcome!

 6 

Ekslesime meiegi seia ligipääsu otsides kolmkond teeotsa läwi. Ikka oli esimene see kõikse õigemat sorti. See aga selgus alles, kui kõiksemad waled olid ka ära külastatud. Sadakund meetrikest enne lõppu wõsakesse sukeldudes kirusin ma siiralt: "Parem, kui see oleks paganama wäärt wärk!" Seda peab wist wõssis sagedaminigi tegema, sest..
Sest kohapeal ootasiwad meid ikka.. opaa.. põlegi õigeimaid sõnu! Kõikse sõnad omb Wesipruul juba ise ää kasutan'd. Ma siis laenan tema omadest mõnda, et peitjasid kiita.
Alul katsus kaaslane aardelaekani küündida. Mul oli seda üpriski naljakas kaeda kuni enamb niiwõrd naljakas ei ol'd. Tegin siis mehetegusid ja istusin kui Saalomon ise pukis. Heietasin wärsiridu, treisin rida järel rea. Ei otsa lõppeda see tahtnud eal. Nõnda muretu ol' mul istuda ju seal. Kaesin üht ja kaesin teist tükki. Näppsin üht ja näppisin teist jupstükki. Kolmaski mind imestama pani, tundsin end kui sulnis hani. Nõnda illos mul ol' olnud, kuskil kiiret weel meil polnud. Kui kord lõpetanud olin ma, maa peale nüüd pean laskuma. Jätan hüwasti nüüd selle looga, alla laskun suure hooga. Seal mind ootamas on moor, kes pole enam liiga noor. Palun mõistke, lõpetama pean nüüd, eks - enne kui osaks saab mul näopeks.
Tuhat tänu peitjail wingeil, kaema imeasja mingem-mingem! Uskumatu neil wa kogu krempel, mängu löödud tubli kwaliteeditempel. 1000 tänu weel kord teil!

 4 

Algus ei tundunud paljutõotav, aga tasub lõpuni välja minna. Lõpus võiks kaaluda natuke õrnema sugupoole sõbralikumat vahendit. Muidu kõige ägedam aare, mille leidnud oleme. :D

Saime endale aardest koera, jätsime põrsa asemele.

Tagasi tulles leidsime kevadekuulutaja - konna. :D

Kevadekuulutaja.

Leitud.

 2 

Oh jah. Peitjad on siin ikka korraliku töö ära teinud. Logisin lõpuks kerges vihmasajus, igatahes tänud tegijatele.

Peitja palvel koordinaadid pisut muudetud.

 8 

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida siis tuleb alustada eilsest. Läksin Jaanikaga Nasva klubisse 1944 vaatama. Kus oli alles film, soovitan kõikidele vaatama minna. Enne filmi sain kohvikus Sepiga kokku ning ta mainis, et homme võib midagi oodata olla. Tuligi homme kätte ning ärkasin 9 ajal. Mart oli sees, Tln-sse tuli uus aare ka ülesse kuid Saaremaa koha peal oli tühjus. Läksin siis rahulikult suverehve alla keerama. Mingi hetk kui poiss oli lõunaunne pandud tekkis ka aare. Tulin siis otsima. Auto jätsin 460m peale ning tulin otse läbi metsa mööda sõidetavat teerada jalgsi. Kohale jõudes peitjad tegid viimaseid ettevalmistusi ja Sportlane oli juba platsis. Ok, mis seal siis ikka saan stf kirja kuid saatusel olid omad vingerpussid varuks ja kahjuks või õnneks ei saanud Sportlane ftf' i teha ning 13:53 kuulus see au mulle ;). Rsk, mehed te olete heas mõttes hullud. Lahe värk järjekordselt ning minu suurimad kiidusõnad :) P.s. Millegipärast mul gps'il nool seistes pea alati 180 vales suunas, et autoga ma kuskil võsas ausõna ei passinud ;) P.s.s Nii palju tahaks veel selle aarde otsimisest ja aardest kirjutada, lisada pilte jne kuid siis teil ei jääks enam avastusrõõmu ja silmade sära nagu meie Kristjaniga juba saime :)

Kolmas teekonna variant

Peitjate auto

Pimedas süüta lamp ;)