Porijõgi

Peale Narritust liikusime edasi aarde juurde. Kiire ja lihtne leid. Peale aarde leidmist, hakkas Rellyl jube kiire tagasi koju minemisega, nii et tegime nii nagu soovitatud, lõikasime üle "Pokumaa". Jalad said küll märjaks, aga leidsime hundinuiasid. Tänud peitjale.

Täna oli täitsa ideaalne ilm selle aardeni jõudmiseks, tagasitee lõikasime üle põllu nagu soovitasid logiraamatus ka kümne aasta tagused esmaleidjad. Tore, et see viimane Porijõe punkt ikka vastu peab ja aitäh peitjale!

Olime Narritus2 juures esimese vihje leidnud ning kuna kaalusime oma järgmisi eluvalikuid, siis otsustasime, et teeme enne jätkamist Porijõe aarde ära. Võsa ja nõgeste rada oli hüva, jalad jäid kuivaks ning tops jäi kähku silma - aitüma! Tomait0 valis aardeni muidugi kõvema võsaga tee, samal ajal kui me ringiga ilusti kohale jõudsime. Lisaks märkasime, et põneval kombel on veidi üle aasta eelmisest logist. :)

Päris korralik ragistamine läbi võsa. Aga päris vahva koht, vaade on mega. Tänud!

Vaade aarde lähistelt...

Paik, kuhu muidu jalga ei tõstaks. SUP-iga ligipääs ideaalne. Vahetu ligipääs aardele - mitte nii väga :) Ütleme nii, et on üks hullemaid rägastikke, kuhu sisse tungitud. Aarde juures tundus, et lähenedes maadmööda on lõpp veidi ligipääsetavam, aga see on takkajärgi tarkus. Taustaks olid kuulda ka meloodilised hüüded vaeseid Ülenurme kodanikke häirivatelt kurikuulsatelt karjuvatelt lehmadelt. Aitäh peitjale!

džungel väljast

džungel seest

Läksin mina üle vee kenasti kummik jalas ja korraga jalg jäi millegi taha kinni ja vees ma siis istusin.Nii,et selle aasta esimene suplus tehtud.Kui nimi kirjas siis tagasi sirgelt läbi vee niikuinii juba märg.Aitäh!

Üksi poleks siia veel niipea sattunud. Kambaga kohe palju lõbusam nii kaugele ronida. Vaade jõele oli ilus.

Tänud

Porijõe väike retk tehtud ja aare leitud. Aitäh.

Nagu aru saan on siis tegemist nn Porijõe seeria esimesega ja yhtlasi ka ainukese ellujäänuga. Jalutus üle põllu oli täitsa m6nus. Egas ilma narrituseta oleks jäänud arvatavasti veel pikalt oma mihklipäeva ootama. Potsik hakkas ilusti juba kaugelt silma. Nimed kirja ja saime oma päevakavaga jätkata. Aitähhid

Lõpuks sai ka siia juba kaua meelesmõlkunud punktile külla tulla. Tänud.

leitud

Väga kuivalt saime kohale. Tänud

Jalutasime mööda Porijõe ja Emajõe kaldaääri kuni jõudsime selle aardeni. Ilmaolud olid sellise pikema jalutuse jaoks väga ideaalsed, päike paistis juba täitsa soojalt. Nulli jõudes tiirutasime natuke raagus võsa vahel ja oligi aare leitud. Tagasi minnes lõikasime pisut üle heinamaa. Seegi oli jalutamiseks justkui loodud, kohati jäine ja lund minimaalselt. Peaaegu kaks tundi sai veedetud selles inimtühjas paigas. Aitäh!

Jõe nimi on küll kole, aga vähemalt jääga tundus piisavalt kena teine. Kaardilt vaadates ei saa ainult aru, kas sellel jõel on kaks (või enam) suuet?

Aitäh!

Hommikune 7km jalutuskäik tõi siia luhale. Käik osutus igati edukaks, sai leitud mõlemad aarded ning edasi tegutsemise juhised.

Tänan peitmast.

Olnud siin naaberaarete poolt kõvasti narrida saanud, astusin ka siit läbi. Sama kant ju ikkagi .. ning selle 7km lumes marssimise käigus tuleb ka siin ära käia. Hea varjuline koht siin võsas üks kiire tass kuuma teed rüübata ning otse üle pokumaa tagasi auto poole marssima hakata.

Tänud!

Ilm tundus päikseline ja mõtlesin teha väikse jalutuskäigu poldrile, sest kaks topsikut siit leidmata. Jalutuskäik pool maad põlvini lumes, noorpeituril kõhuni, kujunes kolmetunniseks ja et õues oli -24 kraadi, siis lõpuks oli meil mõlemil müts pähe jäätunud. Aga, kuigi retk osutus vastikult sportlikuks, oli natuke mõnus ka ja loojang isegi ilus. Tihased põõsastel olid puhevil ja piiksusid ja lõdisesid enne surnuks külmumist, rebane kössitas kuuse all nagu hunnik karvu, aga üks kodust jalga lasknud haski lihtsalt hõljus balletisammul mööda ja ainult rõõmustas külma üle. Topsik kuiv ja korras, tänud peitjale.

Tegemist on klassikalise rõveremmelga kasvukohatüübiga, mille külastus pakub meelerõõmu olenemata aastaajast. Ega ma nullile korraga hästi pihta ei saanud ning seetõttu käisin vaatasin ühest ja teisest küljest, läbi võsa siiski pressima ei hakanud. Lõpuks jäi õige element silma ning nimi ka kirja. Tasuks veel mainida, et on hea humala aasta, kasvab meeletus koguses ja käsitööõllehuvilised peaksid kiirustama.

 1 

Peale Narritus 2 esimese punkti külastamist andis Karl märku, et mul on see aare logimata. Kuna juba olime sellele nii lähedal, siis mõtlesime ka seal kohe ära käia. Paraku läks maapind nii vesiseks, et Karl oma tossudega pidi maha jääma ja mina kummikutega üksi edasi minema. Ma pole oma elu sees ka nii rõvedas võsas veel üksinda käinud kui siin. Vahepeal tegin väikese nutupausi, sest põlvini nõgesed olid nii kurjad ja kõrkjadõ teravad. Surusin ennast ikka edasi ja kui nägin, et viimased 50 meetrit on vaid nõgesepõld, siis oli juba suht suva, sest jalad lõid ammuilma tuld. Tahaks öelda aitäh aarde, aga jalad veel liialt valutavad :D.

Leitud tänan

Tänan aarde eest!

Tänase päeva eesmärk. Jalutuskäiku alustasin Tähe tänava lõpust, edasi-tagasi tuli kokku 11km. Tee peal avastasin, et lähedusse paar aaret veel tekkinud, vaatasin need ka üle.

 1 

Vihmasajust hoolimata otsustasime minna aaret otsima. Auto jätsime maantee äärde parklasse ja alustasime oma jalutuskäiku. Vihm oli lõppenud ja enamuse teekonnast astusime korralikul killustikuteel. Üle heinamaa ei hakanud otse minema, vaid läksime mööda rada heinamaa äärest. Lõpus hakkasime konteinerit otsima, kuid ei leidnud. Ühtäkki hakkas kõvasti sadama nii vihma kui rahet ja nii me siis seisime seal pisikese vihmavarju all ja ootasime saju lõppu. Õnneks peagi sadu lõppes ja vaatasime veel võsas ringi. Kuna ilma leiuta ei tahtnud siit lahkuda, siis helistasin viimati leidnud Loonale, et abi küsida. Sellest kõnest oli palju kasu ja pärast kõne lõppu märkasingi konteinerit maas vedelemas. Logiraamat oli kenasti kuiv ja panime oma nime kirja. Otsustasime aarde tagasi puu külge panna. Kuna korraliku nööri kaasas polnud, siis võtsime helkurilt nööri ära ja riputasime konteineri ühe oksa külge. Ehk püsib seal. Tagasitee saime samuti ilma sajuta käidud. Täname!

Kohtusin Liisiga esmakordselt eelmise aasta Geojaanil ning juba siis jäi ta mulle oma särtsakusega silma. Sellel Geojaanil leppisime kokku, et nonii, päriselt ka lähme koos aardeid otsima. Muidugi möödus veel mitu kuud, veel üks sündmus ja mõni nädal karantiini, et asjad veerema saada. Nüüd lõpuks sai päev natuke varem paika pandud ja oligi minek. Ilmataat õnnistas meid imeilusa ilmaga, millega polekski tahtnud kusagil kodus istuda. Võtsime rattad ja vurasime Porijõe poole. Küsisin Liisilt, kas ta soovib navigeerida. Ta oli lahkelt nõus ja nii me jõudsimegi välja kohta, kust oleksime pidanud üle heinamaa, metsa ja jõe minema :D Võtsin ohjad enda kätte ning nii jõudsime täitsa sobivasse teeotsa. Pisikesest rajast oli mõne aastaga saanud suur kruusatee. Olin juba mures, et äkki ei saa jälle veetakistusest üle, nagu aastaid tagasi, aga sellise teega polnud üldse midagi viga. Ainult käed surisesid raputamisest. Jätsime rattad heinamaa äärde ja läksime otse üle heinamaa aardeni. Tuhnisime ja ronisime ringi nii viis minutit. Seejärel märkasin midagi sealt, kust Liis oli just tulnud. Muidugi oli see aare, aga vedeles lihtsalt maas. Kribasime nimed logiraamatusse ja panime aarde tagasi sinna, kus ta arvatavasti oli. Aitäh!

 2 

Olles kuulnud erinevatest allikatest nii palju head Loona kui geokaaslase kohta, siis kiheles juba pikalt soov temaga koos paar aaret ette võtta. Küll oli aga geokaart liiga tühi ja siis visati mind karantiini.

Nüüd oli paras hetk Porijõgesid närida ning asusime ratastega teele. Olin kuulnud, et aardeni viiv tee peaks olema rattaga raske. Kohale jõudes selgus, et vahepeal on metsateest saanud korralik autotee, kuhu on hunnik killustikku veetud. Hambad ristis väntasime läbi, kuni jõudsime mingi rohelise väljani. Siis enam minu karantiinist kärbunud lihased vastu ei pidanud ja viskasime dramaatiliselt rattad võssa ja hakkasime jala aardeni minema. Geopeituse kaart näitas sood, aga tegelikult oli täiesti kuiv ja saime lõigata. Aare ise kiiresti välja ei tulnud. Läks isegi nii, et see koht, kus ma jupp aega kükitanud olin ja lõpuks alla andnud, siis Loona lihtsalt tuli ja leidis aarde sisuliselt mu nina alt.

Olime paadiga emajõel, ma ei jõudnudki väga kaugele kui otsustasin et mulle aitab ja läksin tagasi paati. Ja siis selgus et pastakas oli ka paadis. Nii sai kenal suvepäeval pikad kilepüksid ja jope selga aetud ja tagasi nõgeste vahele mindud. Selline kasvuhoone tunne, et olin õnnelik et minestamata pääsesin. Logi sai kirja, aga enam tagasi ei lähe.

Paljajalu ja lühikesed püksid ning neli miljonit nõgest aga see geopeiturit ei takista

Tehtud :)

 1 

Kui soovite teravaid elamusi siis minge kohe kindlasti seda aaret suvel otsima, plätades ning palja ülakehaga. Tõsine džungel ja kui poleks vöö peal head pikka, ikka väga pikka nuga olnud poleks aardeni ilmselt pääsenudki. Seda ma ei tea, kas konteiner pidigi lihtsalt põõsa all vedelema, aga igatahes meie tõstsime ta umbes poole meetri kõrgusele maapinnast. Koordinaadid jäid samaks kuid asukoht oli suhteliselt nonsets. Nagu mingi prügi mis vedeleb rägastikus. Tiba pettunud aga see selleks, koht ning vaade jõele ilus, täname!

See on justkui jalutamiseks väga mõnua kant, aga ma ei saa aru, kuidas sinna nii palju prügi on tekkinud. Jalutada oleks vast kenam kui loodus läheb rohelisemaks, aga aaret leida oleks siis vist rakse. Mõnus ajaloolise hõnguga logiraamat. Praegu igatahes kenasti kuiv ja korras.

Leitud pika püherdamise peale. Ei tea, kas pidigi nii olema, aga aare lebas lihtsalt maapinnal. Jätsin ta sinna, sest ei tea paremini ning ega seal vist väga palju rahvast ei liigu.

 6 

Teekond aardeni oli päris pikk aga talutav. Auto jäi maantee äärde, kuid isegi madalapõhjalisega oleks saanud jalavaeva oluliselt kergendada. Üks linnamaastur sõitis täna siin isegi Emajõeni välja. Motikaga saaks praegu isegi drive-in teha, sest värskelt on tõmmatud aarde juures võsa ka eest.

Ma siis kõmpisin külmas ja vihmases kevades. Sombune ilm sobis siia piirkonda tegelikult päris hästi. Lisas ümbritsevatele veekogudele omamoodi kauneid elemente. Vihm oli halb aga seetõttu, et heinamaa floora on jõudnud sellisesse elufaasi kust läbi käimine võrdub jalanõude survepesuga. Boonusena otsustasin ka ilma põhjuseta ühte võssi ronida, et ka püksid läbimärjaks saaksid. Aaret nähes võis öelda juhheii! Oligi kolme päeva Tartu tripi nimekiri sooritatud hindele 5.

Eks täis rahulolu tunne tekib siis kui jõuan tagasi auto juurde, jalga lähevad kuivad ja puhtad riided / jalanõud, priimus teeb valmis ühe sooja tee ja võib tõmmata tegusale geotuurile rasvane joon alla. Matkakilomeetreid tuli natuke üle 40, leitud sai 36 aaret ja karbi eksistentsi tõttu jäi leidmata 2. Oli mõnus nädalavahetus. Aitäh!

Chillimisplats

Kuskil seal kauguses on auto

Tänud aarde eest!

Kiire leid. Ilma aareteta poleks siiakanti ilmselt sattunud, täname.

 1 

Päev varem olin Porijõgi 2 aarde vormistanud, aga polnud kursis, et ka teiste sama seeria aareteni viib üsna decent tee, teoorias oleks üle jõe ujudes ka ligi saanud, aga... Kaupo käis enduroga kaemas ja mul oli päev hiljem oluliselt lihtsam mööda motika sissesõidetud rada aardeni pressida. Päris nulli ei suutnud sõita, aga mõnikümmend meetrit võib kõndida ka. Leid tuli kiirelt. Kui Porijõgi 8 poole hakkasin sõitma, tundsin et rattal pole minekut, selgus et olin pooled kõrkjad ka kaasa vedanud. Praegusel ajal üpris mõnus rada, pole hullu midagi. Tänud! :)

Aitäh, Kaupo! :)

 2 

Mõtlesin pikalt, mis kaudu neljapäeval pärast tööd Tallinnast Elvasse sõita. Siis tuli meelde, et Porijõel võib endurost kasu olla. 3,5km ma poleks nõus olnud jalutada, kui saab ka üle jõe ujuda. Siia sõit oli päris hüplik ning pisut enne Porijõe 8t nägin kahte rollut. Mul poleks mingit isu sellega siia sõita, aga kalameestel on. Teisel pool Emajõge olid kalamehed autoga, seal tundus palju parem olevat. Ise sõitsin aardest 66m kaugusele ja edasi läbi võsa, pisut tiirutamist ja aare leitud. Edasi kõrvetasin ühe jutiga Elvasse. Esimese päeva tulemus 240km.

Kui eelmisel päeval Hinojärvel Brokrogain X-t otsides oli lausa lust veel edasi liuelda, siis täna allesjäänud Porijõgesid otsides pidime tähelepanelikud olema Emajõel kihutavate kaatrite suhtes, et nende lained meid ümber ei lükkaks. Polnud aimugi, et seal jõel nii tihe liiklus on. Jällegi - maad mööda igavene rassimine, kanuuga mõnus olemine. Aitäh!

Porijõgi 8 aare sai leitud aprilli lõpus, aga tookord oli maastik edasi rändamiseks liiga vettinud. Naljakas, kui palju on vahepeal ära aurunud. Terved mered on seal kadunud. Sai madalas vees plätserdada ja aardeni sumada. Tänud

 1 

Poldri tammil hulkumine meeldis mulle juba enne, kui geopeitus sinna jõudis. See on lahe koht. Vähemalt parim, mis siinpool linna lähedal võtta on :D

Esimest korda üritasin topsini jõuda eelmise aasta augusti lõpus. Siis sain rattaga luhani välja, aga pokude vahel ei raatsinud väga jalgu leotada ja ringiga minek tundus liiga igav. Seega otsustasin, et tulen hoopis talvel jää ja lumega. Talv aga ei tahtnud kuidagi tulla. Et veetase on suhteliselt kõrgem püsinud, kui tavaliselt, siis polnud mõtet enne luurele minna, kui jää jõgedel korralikult kandma hakkab.

Ühel hetkel, kui tundus, et enam külmemaks ei lähe, siis kannatus katkes ja võtsin retke ette. Et liiga lihtne ei oleks, siis tegin jalgsi matka Tartust sinna ja tagasi. Ilm oli kena ja poldril kõik kohad rebaste jälgi täis. Nagu karta oligi, siis luhale ei pääsenud ja tuli kasutada seda teed, mis varasemaid otsijaid eksitanud on. Ehk siis tammi lõpuni ja sealt mööda jääd üle Porijõe ning siis piki jõge Emajõeni välja. Kuna üks kalamees istus jõe peal umbes poolel maal, mis mul nullini minna, siis oli see hea ja halb korraga. Hea oli teada, et jää kannab, aga samas tuli mul oma veidra teekonna õigustamiseks kulutada aega loodusfotograafiale rohkem, kui muidu oleks võibolla viitsinud :P Ega ta mind normaalseks ei pidanud nagunii :D

Talvise džungli läbimine oli tegelikult isegi lahedam, kui see küngas, kuhu välja jõudsin. Topsi leidsin, aga probleemiks oli korralik kogus jääd selle põhjas. Logiraamat oli suht niiske ja napilt kannatas kirjutada, tänu gripkotile. Mängujuhend, mis topsi põhjas oli, läks lihtsalt tükkideks, kui jääd välja hakkasin urgitsema. Kuna oli karta, et kevadiste märgade ilmadega võib topsi jätkuvalt vett pääseda, siis pakkisin senise logiraamatu koos uue juhendi ja pliiatsiga uude konteinerisse. Riputasin selle pisut kõrgemale ja kinnitasin tugevamini, et suurvesi minema ei viiks kohe. Kui nüüd keegi soojema ja kuivema ilmaga minnes pikniku plaani teeks ja võtaks aega logi ka tuulutada, siis peaks kõik korda saama :)

Matk oli lõppkokkuvõttes tore, aga järgmine kord läheks ikkagi siis, kui jälle rattasõidu ilma on ;) Aitäh!

 1 

Oli vast sellega mässamist. Sai otsitud nii ühest kui teisest põõsast. Ei aidanud ka telefonikõne varemleidnud kaaslasele, kes raja algusesse ootele jäi. Ragistasin võsas edasi...võisin juba kahtlasena tunduda teiselpool jõge suvitanud perele.

Kaotamas lootust, tegin kõne ühele viimatileidnule. Tema antud juhised olid kui taevamanna(aitäh!) geonäljasele.

Logitud. Tänud!

Leitud.

Porijõe viimastele aaretele lähenesime ilmale kohaselt kaherattalistel geomobiilidel. Väga-väga vinge oli sealsel auklikul-künklikul teel tunda end nagu tõeline profimägirattur, keda ükski auk ega küngas ei peata! Põlluserva viimase otsa läbisime siiski jalgrattad käekõrval, kuna tuleb välja, et meiesuguseid "profirattureid" siiski põld peatab :D See selleks. Kõrvenõgestest koosnev väli aardeni oli muidugi omaette "nauding" mu paljastele pahkluudele. Aare ise oli kergesti leitav, logiraamat jällegi veidi niiske, kuid kahjuks meil asendust pakkuda ei olnud. Aitäh mõnusa õhtu eest!

Tops paistis kaugelt silma. Sisaldas lisaks natuke niiskele logiraamatule ka vett, mille välja kallasime, aga erilisemaid kuivatusmeetmeid polnud võimalik rakendada.

Jätkates matka pehmel pinnasel, vahepeal ragistasime oksadega. Imetlesime raudtee relsside külge kinnitatud foore/silte, tagasi pöördudes imetlesime ka telliskivi/peatumiskeelu märgi kombinatsiooni. Nullis silmasin eemalt punast kilekoti, mis võinuks vabalt ka aaret sisaldada, kuid kontrollima ei läinud, sest künka otsa roninud Anna oli aarde juba tuvastanud. Tänud!

Luhapealne on ilmselt sügisel viisakaks niidetud, see tegi pehme maa peal edasi liikumise veidi kergemaks. Selle aardeni jõudmiseks tuli ka veidi põõsaste vahel ragistada, sest seal oli ainuke tükike kandvat maapinda. Aarde leidmine oli lõpus lihtne - tuli nuki peale ronida ja õiges suunas vaadata. Kahju on nendest, kes siiani välja jõuavad ja kirjutusvahendit pole kaasa võtnud, sest aardes pole! Logiraamat oli veidi niiskevõitu, kuid rahuldavas seisukorras. Seda lugedes leidsime mõned meeleolukad kirjeldused, millega pean mina ka nõustuma. Vahetuskaupa ei teinud. Tänud peitjale!

Tegin Geomobiiliga väikese offroadi. Lahe aarde lahendus. Niit on hetkel osaliselt kaetud jääga, sai Subaruga vähe hullatud :)

Leitud! Tänud peitjale:)

2514.

Mida lähemale jõudsin, seda keerulisemaks rattaga liikumine muutus. Päris lõpus oli juba tükk tegu ja ega päris nulli ei saanudki. Oli ka viimane aeg seal nulli ümber ukerdada, enne kui nõgesed nabani kasvavad. Aitäh hea treeningu eest!

Leitud :)

 5 

Olin selle kodulähedase aarde koos motivatsioonipaketiga esialgu kõrvale lükanud. Eks vist nimi tekitas kahtlasi assotsiatsioone ja millegipärast oli jäänud mulje, et tegemist on hirmsa võsa ja märgalaga, mis läbida tuleb. Mingil hetkel aga avastasin Maa-ameti kaardilt, et seal on olemas täitsa viisakas tee. Ja kui veel selgus, et mõnel õnnestub isegi neljarattalisega kohale uhada, jäi üle vaid imestada, et miks inimene nii lolle asju endale ette kujutama peab. Siiski jäi see tiir veel ootele, kuni mõni nädal tagasi kogu Porijõe kant ühe teise aarde juures turnides nii ahvatlevalt kätte paistis. Tänane pühapäev oli selle väikese matka jaoks nagu loodud: päike paistis, linnud laulsid ja varesed kraaksusid, tee oli veel mõnusalt kõva ja puhtalt lumine ilma igasuguste veetakistusteta ja mugusid polnud ollagi. Puhas nauding ühesõnaga! Kes vähese vaevaga tahab kohale jõuda, siis on praegu viimane aeg. Aarde asukoht mulle väga meeldis, nautisin seal tükk aega vaikust ja saabuvat kevadet. Aare oli kenasti korras. Aitäh, tahan veel.

Kevadine jõgi

Veel talvised pokud

 3 

Porijõe matka lõpuaare. Nii selle kui paari eelmisega oli juba tunne, et krt, tulen talvel tagasi üle jää :) Georada algas valelt poolt, pidi ikka ringi peale tegema, et otsa peale saada. Vaated olid muidugi laheded. Üle luha märkasin ka Eelet ja Merilini kadumas tammile minevale teele ja seejärel tegin otsuse, et mis see heinamaa otse ikka ületada ei ole, silma järgi hoiaks kõva 300m kokku :D Lähivaatlusel (ükskord ka väga-lähivaatlusel) selgus, et tegemist siiski ei ole heinamaaga, vaid suhteliselt mättalise ja niidetud kõrkjatega kaetud luhaga, mis ei aidanud otseselt kaasa liikumiskiirusele ega -graatsiale. Lisaks selgus, et luha keskel on mingi poolkuivanud mudane jõesäng, kuhu mul õnnestus üle saapa-ääre sisse vajuda -- aga õnneks oli kõik piisavalt kuiv, et peale enda kirumise hullemat ei juhtunud. Vahemaa tagasi tammile oli tõesti lühem, aja ja kalorite kohapealt eriti ei võitnud :D Igatahes on see kant nüüd läbi käidud.

Selle jätsime tänastest Porijõgedest viimaseks. Taevas hakkas ka juba kahtlaselt tumedaks tõmbuma, nii ei viitnud kaua aega, mägikitse osavusega mäest üles, mööda georada aardeni, logi kirja ja tagasi paati. Enne vihma saime paadi veest välja turvaliselt autosse vihma eest peitu.

Tänud!

Väle paadimees juba ootab ;)

 2 

Mnjaa...esmaleidjale pole miskit vastu panna logides..1.5/1.5 aare meile...seiklusi ei mingeid... ka Timix vananeb ilmselt :P Aitäh! Kõigi maade geosõltlased, ühinegem! p.s. Te ei taha, et ma aardeid peidaks säherdusse kohta...onju??? Tütreke teeb magistrit ja Tartu mu pelgupaik..., aitäh Porijõe eest, aga anna minna ja rattale tuli rummu!!

 5 

Pärast motivatsioonipaketi läbimist siiapoole edasi suundudes hakkas maastiku raskusaste kerkima. Kuna seda võis eeldada, siis olin varustatud sobivate riietega ja kaelani ulatuvad nõgesed veel suunamuutust ei põhjustanud. Pildi lisan ikka, et peitja ka teaks, mis ees ootab kui suvel peaks pakiline hooldusvajadus tekkima :o) Ise ei kaeba üldse, pigem just meeldib kui matk liiga lihtne ei saa. Muidugi kui Alex peidaks säherdusse kohta, siis võib juhtuda, et leiulogini jõudmiseks pean umbes seitse edasi-tagasi otsa tegema... :o) Aga ikkagi, juba ainuüksi vaated väärivad minemist, lõpus igal juhul, kauni ilmaga ka teekonnal siia jalutades.

Üks logiraamatus leiduv kommentaar pani muigama - seda on kohale jõudes kasulik lugeda, muidu võib kogemata ära ununeda, et tagasi peab ka minema :D Kuigi kui vett ei karda ja logistiliselt klapib, siis pole ka edasi minemine sugugi võimatu. Ma näiteks olin kastesest heinast läbi rühkides lõppu jõudnuna niiehknii peaaegu üleni märg. Aitäh seiklust pakkumast!

Maastik suvel

Õige jah, äärepealt ununes :D

 5 

Viimane ots siia oli mõnus. Kui pärast teist aaret olid jalad pisut kõrvetada saanud, siis nüüd on nad tulitavalt punased. Viimased leidjad on oma üheveolisega korraliku vao sisse ajanud - kahju, et seemnekartulit kaasas polnud. Saanuks ilmselt guinessi rekordite vääriliselt pika vao.

Huvitav, et paar päeva tagasi on käidud ja juba oli aare laiali kistud. Tops oli oma pesas aga minigrip ja kaas olid nagu pealt peeretatud. Panime tagasi. Logimise ajal pole pealt veel lennanud. Ehk jääb nüüd püsima, kui mitte, siis on seal midagi maavälist toimumas...

Tuleb välja, et meil olid matu07-ga samad plaanid. Ka mina pidasin "geoalgusaastatel" plaani Porijõe aare peita ja seda mitte siia, vaid poolsaare tippu. Aga kuna kogemus oli vähene, siis ei hakanud midagi Porijõgi 1-8-laadset korda saatma.

Mälestused. Hea on siin jõe ääres istuda ja heietada. Üle jõe on kalamees, kellel näkkab samahästi kui meil aardeid...

Egas nüüd siis midagi, tagasiteele. Suvisel ajal lühikeste pükstega on piin, saan topelt laksu. Tänud.

Kena idülliline vaade

Tegelik Porijõe suue kuhu keegi oma tuubi ära on kaotanud

Igal asjal on põhjus...

...ja tagajärg

Mõni on valgudieedil...

Leitud. Konteiner oli maas heinas, sai tõstetud natuke kõrgemale. Seeria kokkuvõte: kõik leitud ja logitud, va Porijõgi 1, mis on kadunud. Mootorrattaga letti, vaid viimaseni jäi 80 m kõndida.

Leitud, logitud. Konteiner vedeles maas, leid kiire. Kuna konteineri küljes olid mingid aasad, siis paigaldasin maast kõrgemale rippesse.

No nii. Siin sai ikka tuuseldatud korralikult. Nulli näitas võssa, mis oli igasugu rohelistest ronitaimedest tihedalt täis kasvanud. Otsisin umbes tunnikese. Emotsioonid ei olnud just sõbralikud, sest nüüd ei olnud enam mingit minnes ja tulles otsingut. Rsk, ei leidnud. Laiendasin perimeetrit, ikka ei midagi. Aga ilma poritripita ei oleks ma vist iial sellisesse kohta sattunud, niiet midagi positiivset ma ikkagi endaga kaasa sain.

Tänu pisemate topsidega rajale saime kogu tee läbitud viisakalt, mööda teed. Tuli ära kannatada kõik need parastavad pilgud mu kummikutele...

Leitud. Aitähh!

Tops leitud, kuivatasin teist veidi ja nautisin vaadet, ilma aardeta mina siia poleks kunagi tulnud. Ei kujuta ette, kust sa peitja üldse siuksele mõttele tulid, et siia peita... Tänan!

Kuradi palju nõgeseid, akud said viimase punkti jõudmise ajaks tühjaks ja niisama võsas otsimine tulemusi ei andnud. Teine kord ehk veab.

 2 

Vasakul leotas mugu vees ussi, või oli see tõuk? Paremal säras vastu... ups, suurem konteiner. Selgus, et Porijõe seeria on läbi saanud ja tegemist timixi topsiga. Sain siiski vaikselt tegutseda ja ränduri tasku pista. Matu pokumaa praegu kaugelt ja päevavalges nii hull ei tundunudki aga kujutasin ette, kuidas siin pimedas detsembriöös tuiata oli ;) Tänud peitjatele Porijõge näitamast!

Tänan aarde eest!

Porijõe matk 8/9

 2 

Väga mõnus paik, kuhu polnud ennem sattunud. Ka purgi peidupaik oli igati mõistlik ja oodatavat õelust ei kohanud :). Nokkisin veidi prügi kohapealt kaasa ja alustasin tagasiteed. Matu FTF logi oli lühike ja lööv - aga nii need asjad paraku vist on jah :).

Meie geotiimile kohaselt lõpetasime viimast punkti pealepressivas ööhämaruses. Õnneks tuli leid veel ilma taskulambi abita. Tagasitee pahkluuni mudas kesk pimedat õhtut ja algavat vihmasadu oli samas rohkem adrenaliini pakkuv. Aitäh toreda õhtu eest!

Olime pisut väsinud, aga rahul ja õnnelikud, kui pärast Porijõe 1. – 8. leidmist ka siin märgi maha saime. Eile siia jäetud TB -d vaatasime, kuid jätsime ta edasiviimiseks teistele geopeituritele. Täname siia juhatamast! Mitu kilomeetrit autoni siis nüüd on …?

Kena matk kevadpäeval.Piknik peetud ja 4 km. autoni.Tänud juhatamast.Jätsin TB.

Tõesti, poleks kunagi ise siia saanud. Saime natuke praktikat sillade ehitamises :) Tänud peitjale!

Väga ilus koht. Kalameehed istusid paadis jõel. Natukest puhkasin küngal. Edasi-tagasi matk võttis vanalt meehelt natukene üle kahe tunni. Aitäh siia juhatamast!

 1 

Aitäh siia juhatamast, omal algatusel vaevalt oleks sattunud siia.

Tänud peitjale :)

... Raja lõpp oli kõige mugavam. Samas hakkas siin vihma sadama, niiet kojuretk tuli kiirem teha. Korjasin pandipakendit ja niisama pakendit ümbrusest kaasa ja läksin uurima, kas kalamehed on vahepeal alla andnud...

Suts vähem, kui tund aega siiani jalutatud ja 8 vahepeatust tehtud, algas retk tagasi. Teel nägin 3-e luike ja arvatavasti algajaid lendureid, kes pea kohal tiirutasid. Peale selle liuglesid häälekalt üle ka lihast ja luust lendurid. Seekord porimaanteed polnud, kuid märjemal ajal on see kindlasti nii. Aitäh peitjale.

Grill-liha topsikud ja 777 marki veinilaadsete toodete pudelid ei ole aardekonteinerid. Need passivad kaasa võtmiseks ja prügisse viimiseks. Me kõike ise ei jõudnud kaasa tirida. :)

GP 1311 / GC 1552

http://www.bioneer.ee/eluviis/tarbimine/aid-18908/Bioneeri-matk-Porij%C3%B5e-%C3%A4%C3%A4rde%3A-pr%C3%BCgihunnik-ja-t%C3

Ei ole Porijõe aare

Vahelduseks isoleerpaelaga käkerdistele oli mõnu leida ka aaret, milles oli olemas aardekirjeldus, kirjapulk ja korrektne logiraamat. Seni olen seda kohta vaadelnud vaid "Pegasuse" ja ühe iseehitatud parve pealt. Nüüd siis sai see mägi ka ära niisutatud.

Ilm oli ilus ning koht ka täitsa kena. Õnneks aare paljastas end kiirelt ning sain tagasi teele asuda. Aitäh!

 5 

Kuna selleaastased ilmad pole suusatamiseks sobivad, siis jäeti EMV suusaorienteerumises paaris-sprindis ära. Mul tekkis ootamatu vaba pühapäev ja osa sellest tahtsin looduses veeta. Valituks osutus Porijõgi. Siim ei tahtnud kaasa tulla, nii et läksin üksi. Oli ütlemata mõnus hommikune jalutuskäik minu jaoks senikäimata radadel. Kaarditöö olin kodus valmis teinud, nii et parkimiskoht oli teada. Kõige lahedam paik mu rännakul oli müstiline "Vareste kuningriik" - saar, mis oli äärest ääreni kraaksumist ja kraaksujaid täis.
Orienteerumisest tean, et tavaliselt on tee palju meeldivam kui otseminek. Aega mul oli, nii et valisingi 2 korda tee, kuigi pokud olid päris kutsuva olemisega.
Aardepaigas leidsin kõigepealt liba-aarde, aga see oli päris tühi. Võtsin gepsu taskust ja tuli välja, et pean mõne meetri edasi siirduma. Sealt sain kena ja korras õige aarde kätte.
Tagasiteel maandus luigepaar kümmekonna meetri kaugusel mu eest läbi ja ronis pikkade kõrte vahele, kas juba pesaehitusaeg käes?
Aitäh! Väga ilus pühapäevane astumine oli.

Vareste kuningriik

liba-aare

Paaritunnise augu Tartus otsustasime täita jalutuskäigu ja aardeotsinguga. Paari sentimeetri paksune sulalumi, värskendav uduvihm ja mõõdukas tuul. Parklast peaaegu peidukohani juhatasid meesterahva ja koera jäljed, gepsu kaart näitas kõiki veekogusid õigesti. 1.20 ja tagasi autos - aega jäi ka poeskäiguks. Aitäh, tore oli!

 4 

Kui olime Tartus sõberitega hüvasti jätnud, otsustasime ikkagi täna Porijõkke sukelduda. Auto jäi Mission Impossible parklasse, sealt läheb ju ideaalne rattatee aardeni välja. Pole siis ime, et Tanelil peitmine lupsti käis (-: Meil rattaid polnud ja ega seal praeguse pinnasega mugav sõita poleks ka. Isegi käia polnud kohati kuigi mugav, sest maa libe ja kalle olemas. Aga üldiselt ikkagi lihtne jalutuskäik. Kuni jõudsime Matu logist tuttavate pokudeni. Kalkuleerisin, et mööda teed ringiminek on vist 400-500m pikem ring. Geopeitur ei lähe ringi! B) Edasi, otse, tuld! Oi kuri täi, sai peale paarisadat meetrit vannutud. Kraaviületus oli ka selline ehku peale, aga kuiva jalaga saime mõlemad üle. Siis veel pisut pokusid, mis ajas olemise uskumatult palavaks. Samal ajal mõtlesime, kuidas esmaleidja end siin öösel tunda võis. See tegi olemise kohe hulga kergemaks :-D
Lõpuks olime taas raja peal ning ka aarde juures. 3+ km ja kohal nagu nalja. Marje sukeldus aarde järgi, mina klõpsisin valli peal pilte ja vaatlesin alternatiivseid lähenemisteid. Palju õnne neile, kes plaanisid sel talvel otse üle jää või vee tulla. Kumbki ei õnnestu, sest mõlemat on ebamugavalt piisavalt. Jää lõhuks tavapäraseid veekostüüme, eri-erivarustusega või kui on poogen, saaks muidugi üle. Võtab kordades vähem aega. Suvel aga mõnus ja lihtne, küllap vaid mudane.
Aare tagasi peidetud, maskeeritud, hakkasime tagasi vantsima. Koos otsustasime, et sama teekond e. üle pokude meid sugugi enam ei ahvatle - käidud-tehtud ka juba - ja vahelduse mõttes valisime autotee, mida mööda saime maastik 2.0 autoni tagasi. Teekonnal oli tore märgata erinevaid verstaposte, mis andsid aimu, palju veel tatsuda on. Pisut peale 1.5 tundi matka lõpetades oli tunne jätkuvalt helge. Ei olnudki kaugelt nii raske, kui arvasime, isegi vahepeal mööda pokuteed. Jahuuu, jälle üks kardetud ja pikema matkaga aare ära nähtud. Elus-terve, väljaski veel valge.
6.6 km rada on siin. Kui pokude peale sumpama ei lähe - nagu me läksime - on keskmises tempos 1.5 tunniga tehtav. Koogitükk ju! Aare oli kombes, peidus. EVEJ. Nägime ka Mari logist tuttavat suuremat ja avalikumat liba-aaret, mis siiski sinna jäi. Aitüma Tanelile aarde ja muheda matka eest! Ta elagu! (-:

http://app.endomondo.com/workouts/460401365/1392188

Kinni-lahti

Lahti

:(

 5 

Oli asja minna Tartusse jõuluvana otsima. Tiia jäi siis poode kammima ja mulle anti kaks tundi aega. Porijõgi jäi just antud aja piiridesse. Parkimiskohal oli juba üks auto ees. Ei tea, kas ka aarde otsija? Kuna eelmises logis oli palve maskeeringut täiendada, siis matkakirves ja mingi anum kaasa. Ei teadnud ju, mis ees ootab. Astun siis mööda teed ja vaatan, et keegi on punaste nööridega raja ära tähistanud. Järsku näen, et ees lähebki keegi samas suunas. Mõtlesin, et olen kaval ja lasen tal purgi üles otsida, aga ühes kurvis mees järsku kadunud. Punaseid paelu on teel ikka rohkem ja siis juba köiejupp ning mingi auto põhjakaitse. Põrutasin siis otse edasi ja pilk gepsu näitas, et olen valel teerajal. Ots ümber ning uus suund. Ja siis algaski see lagendik. Mõistus ütleb, et mine edasi, aga jalad kisuvad otseteed minema. Mõistus jäi alla. Taevaluugid ka avanesid ja siis oli juba ükskõik kuhu astuda. Kevadel sai samasugune pokumaa teisel pool jõge läbitud nii et tekkis kodune Emajõe luha tunne. Nullis kohtasin sama mehega, kes ees läks, oli hoopis kalamees. Õnneks jäi meie vahele künkahari. Aare oli tõesti kaugele nähtav. Maskeerisin siis kohaliku materjaliga ja tagasi. Seekord võitis mõistus. Jõudsin täpselt mulle antud ajalimiidiga tagasi lõunakeskusesse. Tänan!

Käisin nädal pärast esmaleidu korduskülastusel ja tegelikult oli aare samas kohas, aga otse aardeni oli moodustunud tõsine geomaantee, mis antud koha eripära arvestades on ka üsna paratamatu. Aare paistis tõepoolest päris kaugele kätte, samas kui esimesel külastusel märkasin vast pooleteise meetri pealt ja üsna imelikus asendis olles. Ehk saaks järgmine külastaja koha peal leiduvast kraamist mingi maskeeringu vormida?

Avalik... Peites sai seal päris kaua võimeldud, enne kui leidsin sellise koha, mis ühestki suunast silma ei paistnud. Nagu näha, siis pole teda sinna enam tagasi pandud...

 12 

Pikk jutt. Kõigepealt aardekirjelduse täiendused, siis natuke muud jura, siis leidmisest.

Alustame sellest, et Porijõgi on ilmselt maailma üks uuritumaid jõgesid, õigupoolest selle valgla on. Pistke guuglisse märksõnad Porijõgi ja Mander ja artikleid tuleb kui Vändrast saelaudu. Muidugi, too tallermaa oli jupp maad ülesvoolu, Kambja ja Rebase vahel, kus neid uurimisi tehti. Teine asi – see tee, mida mööda suvisem osa kaadrist kohale matkab, on kunagise Aardla poldri kaitsetamm. Tehti 80ndatel, kuivendati hea hulk luhta heinamaaks, pandi pumbad tööle, et maa kuiv püsiks. Kolhoosikorra lõppedes jäi polder üle, kasvas täis, muutus vesiseks – hakkas linnualaks. Kümmekond aastat tagasi tehti maaparandusühistu poldri hoiuks, see susserdas eurorahadega, jäi vahele ja ühel heal päeval lülitati pumbamajast vool välja. Järgmiseks hommikuks oli pumpla tühjaks varastatud. Ja nüüd ongi linnud kogu selle platsi üle võtnud, ja looduskaitsjad muidugi.

Aarde kaifimine algas tegelikult juba kümmekond päeva tagasi. Ühel koosistumisel, pärast tont teab mitmendat veiniklaasi, võtsin esmaleidja isal nööbist kinni ja tahtsin teada, kas ta ikka teab, millega ta poeg tegeleb. Oli kuulnud. Lasin tal seda kuulsat esmaleiulogi lugeda – milline mõnu oli seda lugemist pealt vaadata :) Isa näol vaheldusid õudus ja uhkus, aga lõpptulemus oli tugev tunnustus – tubli poiss, hästi kirjutab :). Õige, nii see ju on.

Aardest olen ma ikka hea mitu korda paarikümne meetri kauguselt mööda sõitnud -Pegasusega. Tavaliselt keerab ta siit seda kanalit mööda sisse, ja ma korra mõtlesin, et ehk peaks järgmise reisi ajal kaptenile topka pakkuma ja laskma tal õiges kohas nina kaldasse ajada, see sihuke pehme muda. Ja jää peale ei saa ka lootma jääda, kes teab, kuna jälle sihukest talve antakse, nagu see eelmine oli. Sõitsin kohale, mõtlesin korra, et ah võõras auto, sellega võiks lähemale sõita, aga siis vaatasin neid auke, tuletasin meelde, et autoomanikuga tuleb veel terve hulk asju koos ära ajada, ja parkisin auto ära. Ja siis astusin ja astusin ja astusin ja astusin ja astusin ja astusin ja astusin ja nii 40 minutit järjest. OK, 1 kits, 2 haigrut ja paar vaadet oli ka. Ja päike. Siis tuli aare, kuidagi avalik ja eblakas. A no loodame, et püsib. Ja siis tagasi, kah 40 minutit. Täitsa huvitav keiss, lugusid jupp maad rohkem kui aaret. Tänud suunamast, muidu vaevalt et oleks viitsinud.

Siin on Porijõe suue tegelikult. NB - pole vihje :)

Luhaidüll

Ihaste

 3 

Elvast tulles sadas vahepeal lörtsitaolist ollust ja polnud me kindlad, kas võtame selle matka ette. Aga saabudes vihma ei sadanud ja asutasime ennast kolmekesi minekule. Igaks juhuks ei võtnud mingit ekstreemset otseminekut ette - hakka veel koira puhmastikus taga otsima. Midagi keerulist polnud, täitsa läbitav kallasrada. Leopold (see on meie koir, muide) nuuskis õhku ja mutimullahunnikuid, ajas parte rahuloleva näoga lendu. Logi kirjas, premeerisime ennast mõned pirukaga. Detsembrikuine pärastlõuna hakkas hämarduma, vaikus oli lõõgastav. Hakkasime juba tagasiteele seadma, kui Kaja ja Bruno võsast välja ragistasid. Rõõmus tervitus!Poleks oodanud küll kedagi täna seda natuke porist retke ette võtma! Aga siis - kellel geojuttu ja kellel ülenuusutamist, kes tagasiteele ja kes logima. Tore kohtumine oli nii aarde kui kaasvõitlejatega. Aga peitjale tänu - 7 kilomeetrit ja 1:40 ning vahva kohtumine jäävad seda aaret meenutama....

 3 

Vägagi timixilik aare.
Lähenemistee valikul uskusime Regio meeste märkmeid ja lõpetasime ilmselt sama "kraavi" ääres, kus Leiutaja - härragi. Siis valisime teise tee, kus kaardi andmetel lähenemiseks võimalus puudus. Loomulikult oli looduses asjad veidi vastupidised ja retk kujunes jalutuskäiguks pargis. Üllatuslikult tabasime sündmuspaigal teolt Errvee tiimi, kes parasjagu piknikku lõpetas. Ei saa muidugi salata, et see oli selle retke kõige rõõmsam hetk. Siiski täname peitjat Emajõe luha tutvustamise eest.

 5 

Pärast Ansipi purde juures seiklemist tiirutasime veidi veel seltskonnaga ringi, kuni lõpuks olime Martiniga valiku ees, kas üritame oma õhtust tegevust kuidagi pikendada või tõmbame otsad kokku. Selle peale tuli tema poolt kuuldele sarkastilise alatooniga "Aga äkki Porijõgi...?". Oi, ära kunagi tee sellist nalja :D

Linnaäärsest Favora tanklast said kiiresti veel retke jaoks varud täiendatud ja õigepea sammusimegi aarde poole. Et asi aus ja kogemus autentne oleks, siis võtsin oma peas vastu otsuse, et aardele lähenen nii, nagu gepsu kaardi järgi õige tundub. Nii et kui Martin kuskil mööda tuttavat rada kõndis, üritasin mina mingit jõe/soodi serva mööda forsseerida. Kui seda juba mõnda aega tehtud sai, tundus kaardi järgi, et oleks aeg suunda muuta ja risti üle pokumaa murda. Seda manöövrit sooritades avastasin, et minust umbes 20-30 meetri kaugusel on see tee pidevalt edasi jooksnud ja kolleeg vaikses tempos minuga sammu pidanud. Ilmselt ei olnud just raske, arvestades vahepeal vee äärest kostuvat ilget raginat ja üksikuid vägisõnu.

Aga ei, tuleb teeselda, et seda just ei juhtunud ja kui kaart näitab edasi üle pokumaa nulli poole, siis nii on järelikult õige.

Taolise maastiku ületamine on üks parajalt humoorikas, kuid samas masendav tegevus. Kõrge rohu all pesitsevad mättad, mille peale astumine on täiesti juhuslik protsess. Mõni mätas on suurem, mõni väiksem, erinevate tõusunurkade, libedusastmete ja väga varieeruva kandevõimega. Inimese sirgjoonelise kulgemise eelduseks on aga võime regulaarselt ühte jalga teise ette asetada. Kui nüüd kombineerida taoline tegevus just kirjeldatud maastikuga, on tulemus ennekõike see, et kui üks samm valesti läheb, algab ahelreaktsioon, mis lõppeb tihtilugu imelikus asendis maas lamades ja oma vaimse tervise üle järele mõeldes.

Olles läbinud kõik need etapid (pluss veel olles kuskil mingil põhjusel kuivanud kassitapust läbipõimunud ja üle pea ulatuvast pilliroost läbi ramminud) õnnestus minulgi jõuda nulli, kus Martin mind juba ootas. Vähemalt aare ise jäi kiiresti silma ja sain au ja uhkusega lisada oma nime sellele paberile. Kell oli selleks ajaks juba korralikult üle kesköö tiksunud, aga vähemalt kurgikasvatuse valguskuma muutis öö pea sama valgeks kui keskmine detsembripäev muidu.

Tagasitulekuks kasutasin minagi ära tee, mis oli ikkagi paras jalutuskäik. Aga autentse kogemuse sain kätte küll, mille eest tuleb loomulikult tänusõnu jagada - nii et aitäh!

 1 

Logiteadet kirjutan küll pea aasta hiljem, aga siiani tekib kerge värin kehasse kui silmad pokumaad näevad. Need kümned korrad, kui oma potentsiaalse energia miinimumi otsitud sai on veel meeles. Sai küll sihilikult GPS-ist kõige otsem tee välja vaadatud, aga kursi hoidmine ei olnud kergete killast, lisaks said ka akud tühjaks, aga õnneks olid varuakud kaasas, millest piisas lausa mitmeks minutiks. Sellele vaatamata aarde leidmine enam suuri raskusi ei valmistanud.

 5 

Esimene emotsioon oli "näe ära tehti!".

Sai kunagi suvel pärast "Soodi" tekkimist sinnakanti kaardiluure järgi hea asukoht välja vaadatud uue "Poldri" aarde jaoks. Olen isiklikult seal pea kaks korda maastikuluurelgi käinud. Kolmandat korda enam heast peast sinnakanti poleks murdnud ka, kui poleks praegu head põhjust tekkinud. Me oleks praegusele nullile kiusu pärast oma paarsada meetrit vahelduvalt läbimatut võssi ka juurde keevitand, aga selle eest oleks esmaleidjatele kuhugi sinnasamma võssi ka vedela boonuse kingiks jätnud.

Igatahes retk algas õhtuhämaruses. Valgustajaks "Kurgitehase" taevakuma ja orientiiriks Pereraaadio vilkuv tuluke. Õige varsti oli sissejuhatav osa läbi ja tuli lahkuda mugavustsoonist. Esimese viieteist meetriga Otsemon režiimis oli edasise rännaku sisu enamvähem selge, aga see ei tähenda, et see pokumaa oma kulminatsioonihetkedel kuskil teise kolmandiku lõpupoole ei oleks suutnud WTF tulukest silme ette põlema lüüa.

Sealmaal oli seis selline, et põhjagaasiga läbi murdmine oli pulsi ja tõenäoliselt vererõhu juba nii kaugele viinud, et paigal seistes kippus selliste nummeritega "kurgitehase kuma" eest ära kaduma. Polnudki muud valikut, kui muudkui edasi rühkida, samal ajal meenutas teekond kooliaegset põlvetõstejooksu vaheldumisi kägarkõnniga.

Kuna teekond pokumaal läks laias laastus ilma elektroonilise abita, maandusimegi paarsada meetrit vales võssis. Ei teagi kumb oli lahedam, pokumaa või lõpuvõss aga laias laastus oli lõpp vaatamata võsarägastikule vähemalt taevalikult sile.

Tagasi tulime vähe siledamat teed mööda. Ei soovita kellelegi. Väga igav on.

Naljakas on lugeda erinevaid lugusid, kus ühed kasutavad aardeni pääsemiseks otseteed ehk pokumaad ja teised kallasrada. Logides räägitakse aga nagu need alternatiivid oleksid samasuguse väärtusega retked.

Igatahes, kes seiklust ja vaheldust otsib, valib nii minekuks, kui ka tulekuks pokumaa. Halba ei teeks ka õhtupimedus ja nii miinus 10, kui ka pluss paar kraadi, lisavad minekule omi nüannse.

Poldri sohus

 1 

Lugedes eelmisi logisid, siis tundus retk päris eksteermsena, aga võta sa kinni, oli hoopis tore jalutuskäik ja preemiaks piknik :) Kogu asja muutis eriti nauditavaks pimedus ja Luunja valgus. Aitäh peitjale, et andis kontorirottidele väikese füüsilise väljakutse!

 2 

Matu logi oli tõeline lugemisnauding ja lõi talveunne vajunud seiklemispisiku jälle välja. Kutsusin siis endale hommikul H6besaba seltsi, kes loomulikult oli ka kohe valmis peale tööpäeva pimedasse pärapõrgusse seiklema tulema. Kuum glögi termosesse, küpsised ja mandariinid kaasa ja teele. Õnneks olid nii peitja rattajäljed kui ka ebanormaalsete jalajäljed meid ees ootamas. Pealampi polnud Luunja kollase valguse taustal vajagi.

Kohtudes vaid mõnede pokudega kuulub kogu austus matule, kes nendega pikalt heitles.

47 minutit pärast auto juurest alustamist oli konteiner käes. Leidsime ka midagi phantomile kuuluvat ;) Seejärel mõnus geopiknik vaatega jõele ja jalutuskäik tagasi.

Tänud geoseiklusjanu äratamise eest! Palun veel ;)

 15 

Kaalusin tükk aega, kas minna jalutades või ujudes. Otsustasin siiski jalutamise kasuks. Esimese katsega feilisin eepiliselt. Jäin liigselt GPSi kaarti uskuma, kus üks jõgi millegipärast puudu oli. Esimese hooga jäi lai kraav ette, millest siiski mööda õnnestus vingerdada. Ilus tee lausa kulges, ainult jalgrattajälgi polnud millegipärast. 600 meetrit aardest aga lõikas ilusa tee läbi mingi vastik jõgi. Lootsin sellest ümber põigata, aga see oli loll lootus. Selle põike käigus läksin aardest aina kaugemale ja lõpuks olin peaaegu auto juures tagasi. Mõtlesin siis, et tuleb probleemile läheneda teiselt poolt ja võtsin kursi autole. Järsku leidsin end aia seest, ja auto muidugi väljaspool aeda. Kui olin tõkkepuu alt läbi pugenud, siis leidsin sildi, et tegu oli veevärgi territooriumiga, kus viibimine suisa karistatav pidi olema. Õnneks keegi siiski tülitama ei tulnud. Ega mul polnudki plaanis reovett ära varastada. Suundusin siis koju, uurisin põhjalikumalt kaarti ja läksin uuele katsele. Kange kiusatus oli ujudes minna, aga kuna jõgi oli juba jääkaane all, mis kuigi usaldusväärne ei tundunud, siis ei tahtnud riskida sellega, et vool mind jää alla võib sikutada ja otsustasin taas jalutamise kasuks. Seekord läks tee lausa ludinal ja isegi jalgrattajäljed olid maas lisaks muudele jälgedele. Üsna ilus tee viis peaaegu kohale. Määratlesin nulli ja varsti leidsin ka purgi. Oma üllatuseks oli logiraamatus ees ainult matu logi koos teatega, et ta normaalne pole. Leidsin selle väite ka enda kohta täitsa tõese olevat. STF läks kirja kell 23:29. Vähemalt õigel päeval :) Tegelikult oli päris kena koht. Aitäh peitjale.

 60 

Tere!

Minu nimi on Martin ja ma olen sõltlane. Järgnevalt kirjeldus sündmustejadast, mis viis selle tõdemuseni.

Nagu aktiivsemad geopeiturid ikka, piilusin mõned minutid pärast keskööd geopeituse lehele, et mida uut ka advendirindel pakutakse. Teadsin, et täna on Timixi kord, aga küllap see Harjumaale tuleb. Ometi vasardas kusagil sügaval teadvusesopis SEE logi: miks oli peitja Tartumaal ja leidis ainult selle ühe aarde? See ju ei klapi. Ehk ometi? Nähes uue aarde nime, oli asi selge.

Kaart lahti ja... täpselt, täpselt seal ta pidigi olema. Või noh, umbes seal. See minu Porijõe vänt-võsaaare, mille ideed ma juba tükk aega veeretanud olen, aga pole head lahendust välja mõelnud. Algselt mõtlesin praegusest aardest 400 m edelasse oleva poolsaare tippu, aga no kuhu sa seal peidad... Okei, asi selge, aga kas minna? Sõitsin ju õigest teeotsast kolm tundi varem mööda, oleks ma vaid teadnud. Samas -13 kraadi, öö, kedagi pole kaasa ka võtta. Vaatasin kaarti, lugesin meetreid. Oma 5000 edasi-tagasi, isegi kui lõigata. Aga kui mina seda praegu ette ei võta, siis ei võta keegi. 10 minutit hiljem leidsin ennast Tartu poole sõitmas.

Geoparklas vaatasin varustuse üle: telefon/GPS oli startides peaaegu tühi, sõidu ajal sai aku umbes 35% peale. Väsinud aku, mis peab ooterežiimis ühe päeva. Lamp olemas, midagi näitab ka. Riietus - jalatsid OK, kõik muu üldse mitte OK. Leidsin pagasiruumist Oksa aida juures truult teeninud sulejope ja viskasin selle kogu ülejäänud riietusele otsa. Peab piisama. Viimane kõhklusehetk ja minek, auto juurest lahkusin 01:02.

Esimene tähelepanek: kuu paistab, tähed ka, lampi pole vajagi. Teine tähelepanek: peitja rattajäljed jooksevad ees (no kes see veel sellisel ajal sellises kohas rattaga oleks sõitnud?). Kolmas tähelepanek: polegi eriti külm ja linnatuled säravad ilusti ja lumi krudiseb ja üldse pagana mõnus on. Jalutasin vaikselt edasi ja väga mõnus oli, muretsema pannud ärapöördekoha leidsin ka täiesti probleemideta üles, aga siis...

Tee jaguneb kaheks: rattajäljed lähevad vasakule, aare on umbes otse, parem haru tundub vaata et optimaalsem, lihtsalt mitte rattaga nii mugavalt sõidetav. Ahaa, olen kaval! Parempoolne haru saigi valitud ja natuke aega oligi rada, kuni see jõudis lihtsalt jõe äärde. Otsustasin edasi minna, mingid hädised rajalaadsed moodustised seal olid. Lampi ikka põlema ei pannud. Rajad aga hajusid ja hajusid, kuni enam ei olnud midagi, ühel pool jõgi, teisel pool suur lage külmunud märgala. Telefon välja, aku 33%. Kaart ette ja mitte midagi ei saa aru - kuidas ma saan olla vahepeal jõe ületanud? Amöh? Otsustasin samas suunas edasi murda ja uuesti kontrollida. Liikusin kaardil ka hästi natuke ja loomulikult aardega perpendikulaarselt. Siis jooksis Google Maps kokku. Restart, jooksis uuesti kokku. Mina seisan ikka veel keset ööd mingil luhal. Ilma lambita. Jää pragiseb selja taga ehmatavalt. Otsustan Locusile üle minna, mis nõuab mingite lisade installi. Õnneks tänapäeval nende mõne mega liigutamine käib ka sellises kohas sekunditega. Aku 18%. Nüüd saan lõpuks asjast aru - jõgi oli mitte nii väga jõgi, aga ületasin tõepoolest. Ja aare on risti teisel pool luhta, umbes 600 meetrit. Mis see siis ära ei ole, küsite? Ütleme nii, et minu jaoks on uudne kogemus, kui pokud võivad kõrguse poolest mehele au pihta käia.

Järgnes ränk raiumine umbkaudu õiges suunas, tehes peatusi hingeldamiseks, paelte sidumiseks, lihtsalt maast püsti koperdamiseks ja aeg-ajalt suuna kontrollimiseks. Lampi ikka välja ei võtnud, asi oli juba põhimõttes. Kui minna oli veel 164 meetrit, eeldatav lõpp juba paistis, akut oli 9% ja jõud hakkas raugema, otsustasin hakata peas meetreid lugema. 163, 162, 161, mürraki! Taas täiega käpuli, pea sügaval allpool pokupinda. Ühtlasi tõdesin, et aku seis ei võimalda enam abi kutsuda, nii et edasised valikud peavad olema üsna kaalutletud.

Õnneks hakkas maastik natuke paremaks muutuma ja lõpuks olingi finišis. Ilusa vaatega küngas, tõepoolest suudmekoht ja üldse väga mõnus paik. Akut 4%, täpselt piisav nulli paikaajamiseks. Null oli minu jaoks väga täpne ja peitja jäljed reetsid, kuhupoole vaatama peaks. Topsikut käes hoides hakkasin peaaegu naerma, osaliselt kergendusest, osaliselt sellepärast, et olukorra absurdsus oli hoomamatuse piire kompimas. Aga mõnus soe ja vaikne oli logida pärast kogu seda möllu. Kahjuks polnud midagi aardesse jätta, kuigi oleksin tahtnud. Logi läks kirja 02:13.

Tagasi otsustasin minna normaalset teed mööda. Alguse leidmisega oli veidi raskusi, aga kui juba peitja jälje üles võtsin, siis peagi liitus ka jalgratas ja edasi võis juba taas lambi välja lülitada. Erinevaid kauneid tulede- ja kuuvaateid oli teekonna jooksul mitu, aga puudusid vahendid korralike piltide tegemiseks. Oleks äge, kui keegi järgmistest prooviks. Juhtus veel see, et arvasin, et nüüd kohe hakkab auto paistma, aga siis sain aru, et olen vaevu poolel teel tagasi. Korraks hakkas lausa tunduma, et kõnnin mööda nõiaringi ja kõiki neid tulesid olen ma juba näinud. Õnneks see siiski nii polnud ja hea neljarattaline sõber tervitas mind tuledevilksuga mõni minut enne kolme.

Vammus seljast (selleks hetkeks oli juba ülipalav) ja avastasin, et ränk janu on. Mis aga taas õigel ajal pähe ei tulnud, oli joogi kaasavõtmine. Kui lähimas Statoilis oma suure veega pulti lendasin ja müüja muiet märkasin, avastasin, et sõrmenukid on täitsa verised. Miks? Pole aimugi. Enda peegelpilti poleks üldse tahtnud näha. Pluss tema asemel oleks ma vist küll selle vaatepildi peale häirenuppu vajutanud. Kui aga liiter vett sisse kallatud ja kodu poole kruiisisin, kõlaritest naiivselt tobe, aga väidetavalt maailma kõige kummitavama refrääniga Spice Girlsi Wannabe üürgamas, ei saanud just endorfiinide puuduse üle kurta :) Seekordne kaif käes, jään järgmist ootama.

Suur aitäh peitjale selle eneseületusvõimaluse eest!