Kernu paisjärv 2

Kõigepealt tegin järvele tiiru peale ja siis leidsin hea lähenemise koha, kust kuiva jalaga kohale sai.

Tänan peitmast.

Küll sai otsitud, kuidas läheneda. Tegelikult oli õigeks osutunud suund lihtne 500m aardeni jalutamist. Isegi kummikud olid tarbetud. Viimane logi enam kui 3 kuud vana, Via Baltica ääres!? Ilmselt peljatakse siia tulemist nagu ma isegi kaks aastat mööda sõitsin. Aitäh laheda salakoha eest!

Talvel pidasime töökaaslastega Kernu mõisas jõulupidu, aga siis ei hakanud kontsades üle jää koperdama. Õige oligi, sest vahepeal oli palju vett merre voolanud ja logimine oli oluliselt lihtsamaks muutunud. Aitäh!

 4 

Õnneks märkasin juba autos hooldusvajadust ja juhtumisi oli ka Mägi Aivari teip kaasas. Karbile said ilusti sarved pähe tagasi ja rändas maapinnalt puu külge tagasi.

Esimene mõte oli et võibolla on veel järvel jääkaan peal. Poolel järvel oli. Aga täpselt sellel poolel kus oleks tarvis, haigutas lahtine vesi. Korra juba mõtlesin et las ta siis jääb seemneks, aga igaks petteks kontrollisin ka teiselt poolt järve juurdepääsu. Siitkaudu oli juba paljulubavam. Kuna ka veetase oli olematu, siis sai täitsa sumpamata kohale. Omamoodi üllatus oli saarel asuv mälestusmärk. Vahva värk. Aitähhid

Aare on logitav, kuid maas siiski.

Tänud aarde eest!

Jupp nuputamist kuidas kuiva jalaga aardeni pääseda. Väikese ringiga see ka korda läks. Tänud

Aaret hoidvad konksud ja aardekarp ise on korras, aga teip enam oma otstarvet ei täida. Järgmine siia tuleku planeerija võiks võtta kaasa pakketeipi, et konksud ja karp taas omavahel ühendada

 1 

Selle esimese Kernu paisjärve logisin juba rohkem kui kaks aastat tagasi ja siis lugenud neid teise kohta käivaid logisid, mõtlesin, et las jääb talveks. Aga enne läks ikka nii mõnigi talv mööda, kuid nüüd lõpuks läks asi tõsiseks. Käisin ennelõunal oma küla peal olnud kutsal järgi ja kuna siis olin juba õigel pool suurt linna ja päike paistis ja üleüldse oli ideaalne looduses viibimise ilm. Mis seal siis enam mõelda, kõige rohkem häiriv aare siitkandist sihikule ja autole hääled sisse. Saarele lähenemiseks valisin mõisapoolse otsa. Tundub tõesti, et praegu seal järves suurt vett, isegi külmunud olekus ei ole. Kivid vahtisid kenasti lume seest välja ja kaldad olid ikka kaunikesti kõrged. Kuigi mingil hetkel valgus vesi mu ees kõndiva koera jälgedesse, ei saanudki aru, kuidas see ikkagi külmumatuna on seal püsinud. Natuke seda pinnast kombates tundus, et see sulp on siiski päris järve põhja peal ja kuhugi sügavamale pole ohtu langeda. Kohale jõudes jäi pilk kohe vana kalmistukoha peale. Nüüd logi kirjutades vaatasin uuesti, et mis värk sellega on. Ahaa, Kotzebue perekalmistu. Aare jäi pea kohe silma, nii et sellega läks kenasti. Tänud peitjale kutsumast

Krõbeda külmaga oli väga mõnus üle järve jalutada. Kõigepealt vaatasime üle kalmistu ja siis panime ka nimed kirja. Aardega on kõik hästi. Aitäh!

Kaardi järgi tundus, aare on igaks küljest ümbritsetud veetakistusega. Kohapeal avanenud pilt oli hoopis teine, kui ette kujutasin. Järv oli remondis ja veetase keskmisest madalam. Vaid ühes kohas tuli teha pikem samm üle kraavi. Osaliselt jalutasime lausa mööda järvepõhja otse aardeni. Tuleb välja, et ajastus oli selle aarde logimiseks lausa suurepärane. Aitäh peitjale.

Me sattusime igatahes väga huvitaval ajal aardejahile. Jätsime auto teeserva ning kombineeritult paisjärve kaldal ja selle kivikõval põhjal käies saime ilusti aardeni ja logitud. Väga sürr rännak oli! Kui need korrastustööd kõik kord ühele poole saavad, siis tuleb kindlasti kanti uuesti uudistama tulla. Aare korras, aitäh peitjale!

Leitud

Veidi siksakitamist üle/läbi järve ja kohale saigi peaaegu kuiva jalaga

 1 

Seda aaret sai piilumas käidud juba suvel, aga siis ei olnud soovi kuhugi eramaa vahele seiklema minna. Täna siis saabusin kohale ja otsustasin, et teen üle jää jalutuskäigu. Panin kummikud igaksjuhuks jalga. Hakkasin siis ettevaatlikult pilliroo vahele liikuma, kui käis raks ja vajusin läbi jää. Õnneks oli kohe maa ka vastas, aga ka vesi tuli vastu. Nüüd kadus üle jää mineku soov ära. Jänes ronis püksi. Läksin auto juurde tagasi ja otustasin ikka minna siis soovitatud teed pidi. Jõudsin autoga järve otsa ja vaatasin nüüd kaugust aardest. Oh ei ei ei. Ja siin sai võitu jälle minu laiskus ja muidugi soov mitte tülitada elanikke. Samas, jänes šampust ei joo. Nüüd uuesti eelnevasse kohta tagasi. Mul oli tegelikult varuplaan ka. Õnneks olid mul kaasas suusad ja need juu suurema kandepinnaga. Mõeldud tehtud. Jääle jõudes, olin mingi kümme meetrit läbinud, kui käis üks krigin, nagu oleks jää sisse mõra löönud. Ossa, kus oli aderkas üleval. Aga jõudsin kuivalt kohale. Nüüd julgesin tagasi vaadata ja avastasin, miks suusad kuidagi raskelt liikusid. Suusajäljed olid täiesti märjad. Mis seal ikka. Kohapeal põrutasin aardest hooga mööda. Aga lõpuks jõudsin ka õigesse kohta ja sain logi kirja. Tagasi suuskade juurde jõudes, avastasin, et tulekul olnud vesi oli juba mõnusad pakkud koos lumga alla võtnud. Natuke jää lõhkumist suusa alt ja alustasingi tagasiteed. Et siis mitte vesistes jälgedes sõita, liuglesin vanade jägede kõrval teisele kaldale. Nu igatahes sain elustalt ja tervelt teisele kaldale tagasi. Natuke mõnusat adrekat ja tehtud. Jess jess jess. Suured tänud peremehele aarde eest.

Leitud

Tegime väikse aerutamisringi ja panime nimed kirja. Väga huvitav koht, midagi sellist ei osanud seal küll oodata.

Soovitan ja tänan!

 1 

Antud aare on kuidagi kauaks kõrvale jäänud. Tundus alati selline õel timixi asi, mis võib olla üheks kehvaks päevaks varuks :D Nüüd tuli see päev kätte. Soov oli supitada natuke ringi ja esimene plaan oli Rummu järvele minna. Seal Kristelil veel saare aare teha, niiet täiesti sobilik siis ikka üle vee ju minna :D Kohale jõudes puhus seal aga nii kole tuul ja laine loksus nii piisavalt, et kaks algajat supitajat otsutasid selle asja edasi lükata. Lähim veesõidukit soosiv aare oli see. Olen varem kuulnud, et ega seal pole üldiselt ühegi vee peal oleva asjaga midagi teha, kuid mõtlesime ikkagi proovida. Õnneks tänu kevadele oli vett veel piisavalt ja saime supid vette otse mõisa eest paadi sillalt. Aardeni tee läks üpris lihtsalt, kuna tuul puhus tagant. Kohapeal oli aga totaalne üllatus. Alati kujutasin ette, et see on ka selline timixi kiusu pärast aare kusagil sopasaarel :D Aga täiesti lahe ja ootamatu koht ootas ees :) Vaatasime ringi, logisime aarde, päästsime sealt ränduri ja liikusime tagasi. Tagasi tee oli juba natuke raskem, sest põhi oli ikka pidevalt mingites kõrtes kinni. Minnes aitas tuul üle puhuda aga nüüd oli see ka vastu :D Aga jah, järveke on ikka kole kinni kasvanud ja juba kuu pärast pole seal laua ega paadiga vist enam midagi teha. Aarde eest aga suured tänud!

 12 

Mingi aeg kunagi käisin seda aaret siin piilumas kuid siis olid olud ebasobivad. Nüüd tulles Pärnu poolt, sõites tuimalt uutest väljakutse aaretest mööda, sõitsin ka sama tuimalt tänu google-i kaarti liigsele usaldamisele ka õigest teeotsast mööda ning pidin suunduma mitme kilomeetri pikkusele lisaringile. Nendel lisakilomeetritel juhtus aga nii mõndagi. Peagi märkasin teepervel üht masinat millel taguots kahtlaselt taeva poole. Võtsin hoo maha ning asusin olukorda uurima. Ärevil häälega vanapapi oli suutnud laenatud auto hooletuse tõttu kraavi ajada. Olin üsna kindel, et mina teda välja tõmmata ei suuda, kuid läksin vähemalt moraalseks toeks talle. Õnneks nii kui auto ära parkinud olin ja välja kobinud, sattus mööda kihutama üks 4x4 kleebistega vähe kangem sõiduriist kes mängleva kergusega papi masina kraavist välja sikutas. Elus näide sellest, et ei maksa roolis kõrvaliste asjadega tegeleda. Pärast väikest vaheseika olin taas geopeituse lainel. Soovitatud parklat eirasin, vaid proovisin hoopis aardele võimalikult lähedale saada. Jääkaas järvel tundus paljulubav olevat. Surusin igaks juhuks taskunoad pihku ning asusin vaikselt järve ületama. Kui jääle minek ja mahatulek välja jätta, siis olud olid veel täitsa head. Mind kandis see nii kohale ja tagasi ka. Nullis oli muidugi lisaks aardele veel ka lisaüllatus, sellist rajatist ma küll siit ei osanud eest oodata. Natuke uudistamist, rändurite vahetus ja oligi aeg edasi liikuda.

Tänud.

Linnapreili vihje peale võtsime täna selle aarde ka ette. Kuna tulema saime alles pärastlõunal, siis otsustasime kõigepealt üle jää ära käia ja siis teisi aardeid võtma minna. Alguses püüdsime läheneda teiselt poolt, sealt kus parkla oli. Kuna ei saanud kuidagi järveni, siis otsustasime läheneda teiselt poolt. Ja õigesti tegime! Jää veel kandis, kuid vett oli kohati juba päris palju jää peal. Aitäh toreda aarde eest!

Selle Kernu järvekese lihtsama aarde olime noppinud kunagi suvisel ajal. Juba siis heitsime pilgu ka selle aarde suunas, kuid maastiku vaadates oli kohe selge, et kevad-suvi-sügisel ajal ma sinna oma jalga küll ei tõsta. Jäi oodata talve ja jääd. Ja nüüd täna oli selline tunne, et minema peab kohe või on hea võimalus käest lastud.

Kui olime Geovastlapäeval kukli ära söönud, palju geotarkusi kuulanud, siis istusime autosse ja kihutasime kohale. Vihma hakkas sadama ja teel oli nii paks udu, et sõitagi ei näinud. Aga minemata ka ei saanud jätta ;)

Veeresime vaikselt mööda teeperve ja kui märkasime rammusat georada, siis jäime seisma ja panime mööda jälge minema. Järvele tehtud jäärajast oli saanud veerada, kohati oli jää peal vähemalt 10 cm lainetavat H2O-d. Kummikud päästsid päeva ja saime siiski suht kerge vaevaga aarde leitud ja logitud.

Aitäh!

Varsti taas paaditatav veekogu

Looklev georada viis kohale. Tänud

Kui ise ei taipa otseteed kasutada eks siis tuleb teiste sabas sörkida. Täna oli kõige keerulisem osa (kuigi sedagi on patt keeruliseks nimetada) leida jäljerada. Kui see leitud, siis lihtsalt astu otse aardeni ja sealt edasi kalmistut kaema. Midagi sellist ei osanud ma küll siit oodata. Väga mõnus. Aitäh siia kutsumast!

Tänase päeva eesmärk on vähemalt 4 aaret leida, mille puhul on teada - jää kannab ;) Kernu Paisjärv neist esimene. Parkisin auto, vaatasin georada ning jalutasin kohale. Karbil on küll üks servake katki aga vähemalt praegu logiraamat kuiv. Seejärel mööda georada tagasi autoni ja järgmise aarde suunas.

Mõnus jalutuskäik, aitäh!

Jäämatkadele pühendatud päeva alustuseks sobis see järveke imehästi.

Kunagi sai üritatud aga siis oli suht lootusetu. Seekord oli ilm täpselt paras külastuseks. Tänan

See punkt on ikka oi kui kaua oma õiget hetke oodanud, aga lõpuks see aeg saabus. Erinevalt eelmisest katsest mis lõppes märgade jalgadega kuskil võpsikus, polnud seekord vaja gepsugi välja võtta. Kuna lai maantee oli ette trambitud, siis võtsime selle ja jalutasime nulli. Nimed kirjas, imetlesime natuke väärsust ja jätkasime teed mere poole. Tänud aarde eest!

Meeldivad sellised aarded eriti talvel jääga. Tänud peitjale.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

 2 

Kui Maris päeval mulle kirjutas, et Sander käis paisjärvel ning jää järelikult kannab, tekkis kohe plaan, et tuleb samuti täna tulla – seda Timixi karpi olen kolm korda varem proovinud leituks vormistada ning igal korral mingi errori tõttu feilinud. Täna mööda ette tehtud jälgi aga oli selle aarde leidmine isegi mitte üks vaid 0,5/0,5 raskusastmega ning leiupreemiaks Ristikheina kohvikust kaasa haaratud vastlakuklid tundusid lausa teenimatult saadud endile sisse pressida... :D.

Aitäh Tanelile aarde eest, mis nii pikalt pinget geokaardil oskas hoida. Koht äge, see vaatamisväärsuseboonus seal oli omaette lahe üllatus. Ja no karpi oli ka väga mugav võtta ning tagasi panna, huvitav et selline riputamisviis meil laiemasse levimisse pole läinud… Marisele aitäh Sandri logi märkamast ja enda geoplaanidesse kaasa hõikamast, tänane aardepäev tuli kätte ikka väga mõnusalt ja kergelt :).

 3 

Aitäh, Sander! Sinu logi oli väga hea vihje, et nüüd on õige aeg. Eks oleme meiegi siin juba paar korda käinud üle vee pilku viskamas. Nüüd mööda kuuma jäljerada otse kohale. Tehtud!

 2 

Palju kordi sinna poroovinud läheneda erinevatest suundadest ja tänase ilmaga kannatas ilusti otse minna. Lõpuks ka see tehtud, tänud :)

Tänud aarde eest!

 1 

Meie valisime kõige lühema lähenemis tee.See toimis kenasti.Aitäh!

Korraks oli ju päris tuus mõelda, et teeb sellise uhke õhtu, et saab maha löödud kohe mitu kärbest ühe hoobiga. Ehk päev, kus siiani polnud ühtegi leidu varasemalt kirjas võiks ju nüüd kirja saada nii mõistatuse, kui ka tavalise aarde. Seega peale Mina 1 aarde leidmist suundusime siia. Viimase enda mitteleiu kohta mul enam mälestusi polnud ja seega hakkasime asjale lähenema justkui kõige loogilisemast nurgast. Saime umbes sadakond meetrit astuda, kui Marguse etteastutud jälgede põhjast vaatas vastu vesi. Teravaid elamusi me täna juba pisut saime, seega rohkem polnud tahtmist ja keerasime otsa ringi.

Nüüd nädal aega hiljem teiste rõõmsaid logisid vaadates võiks uuele katsele mõelda :)

Nägi välja peaaegu võimalik. Aga ei olnud. Lähenesime siis teise nurga alt.....paarkümmend minutit hiljem jõudsime mõnevõrra ootamatusse kohta. Väga põnev. Aitäh siia toomast. Leitud ja logitud.

Ükskord varem proovisin kahest suunast, kahjuks edutult. Täna proovisin kolmandast suunast. Kohati oli maastik isegi kena, pidime hiilima mingite majade lähedalt mööda. Mingil hetkel tekkis probleem, õnneks leidsime palgi. Pärast palki oli veel veidi hullu võssi aga viimased 50m olid jälle täitsa kenad. Tagasipöördudes eksisime korra rajalt. Haud nähtud ja aare logitud. Aitäh!

Mõtlesin et see järvekas on mul sellepärast seni leidmata, et pikk raske maa on aardeni kõndida või midagi. Täpsemalt uurima hakates selgus, et ei, pigem häda selles, et kui kuiva jalaga tahta minna, siis on igas otsas kellegi kinnistu... Valisin täna aarde suhtes ühe eriti optimaalsena tunduva maja siiski välja ja tegin õues toimetava majaperemehega juttu aga tema ütles kohe mu plaanist kuuldes, et ka siitkaudu kuiva jalaga aarde juurde ei saa, mingi kunagine purre olla lagunenud… Noh, eks tulen siis millalgi tagasi, ujuvvahendiga ilmselt.

Ega läänlasena pole lihtne üks aare päevas noppida, kui terve Läänemaa peale pole pea ühtegi aaret enam logida. Aga kui seda üldse üritada, siis suvel ja sedagi puhkuste ajal ja ümber. Kui läheb üle mõistuse keerukaks/kulukaks, siis tuleb ära lõpetada. Aga sel korral siis see aare, mis on mõnda aega silmas olnud, aga on tundunud natukene liiga keerulisena. Nüüd aga tahtsin ikkagi ära vaadata, ehk on siiski teostatav. Ühe korra olin siin juba käinud, siis oli vett liiga palju. Sel korral oli uus takistus - lähenemisteele oli pandud keelumärk ette, pidi ainult valdaja loaga edasi saama. Seda mul aga polnud, nii et otsustasin teist kaardil olevat teed katsetada. Natukene sisse kasvanud oli, aga parklasse pääsesin siiski üpris edukalt. Kirjelduses mainitud teerada ei leidnud, ent õnnestus vist siiski nähtamatult vee piirini ja ka sealt üle saada. Siis otsisin natukene sobivamat rada ümber võsa ja seejärel avastasin üllatusega, kuhu ma sattunud olen. Sellist kohta küll ei osanud ees oodata. Uhke objekt. Natukene imetlesin ja siis otsisin aarde ka üles. Nimi kirja ja kiiresti juba tuttavat teed tagasi. Aitäh, tore koht. Kahju, et see nii eramaade taha ära on peidetud.

Jääb rannailma ootama. Ei hakanud täna hammas peale ei ühelt ega teiselt poolt.

 2 

Ma ei saa aru, miks seda rohkem otsimas ei käida, see on täiega äge koht! Palk aitas üle vee ja edasi tuli rajake kohale, karp igati okei (ka mõra kaane sees ei ole kuidagi seisukorda halvendav).

Leitud

Ilusal talveilmal käis selle aarde otsimine ootamatult kähku. Suts kohale ja tehtud. Tänud!

Teisel katsel sobivate abivahendite kasutamisel leitud. Oli see alles maastik ja üllatav leida keset seda selline kummaline objekt.

Kuigi kohalik onu oli väga abivalmis meid üle purde aitama, ei hakanud seekord riskima.

Proovisime, kas jää veel kannab ja saime kuiva jalaga aardeni (tagasi ka). Tänud, aare korras

Selle aarde pärast ma ennast kodust välja ajasingi, aga lõppkokkuvõttes ei kasutanudki ma soodsaid jääolusid ära vaid lähenesime ikka ringiga. Tänan.

Seni kuni seda jääd veel on tuli ruttu ära vormistada. Georada oli nii suur, et isegi eilne lumesadu polnud suutnud seda kustutada. Leid lihtne. Hea suur tops, mitte mõni maskeeritud PET põõsas.

Rada ees, mis nii viga! TFTC!

Pragu saab üle jää. Soovitan üle otsida

Googel juhatas mind sinna kohta kust oleks kõige otsem saanud. Paraku ei näinud see hetkeseis seal järvel küll selline välja, et sinna peale oleks julenud ronida. Otsustasin siis korjata järve esimese aarde ära ja proovida läheneda serva mööda. See katse lõppes nii umbes veerandi teekonna peal katkise jää ja mudase saapaga. Tuleb vähe parem plaan välja mõelda. Tänud juhatamast!

Läksime sealt, kust kõige otsem, saabunud pimeduse tõttu tuli kiirelt aardeni jõuda. Külma ilma eelis võimaldas seda otseteed, kuigi veidi kahtlane oli ja juba aarde läheduses õnnestus Tessal ikka poku kõrval korra mutta astuda, aga käidud saime. Täname!

Vesi oli kõrge, ei hakanud solberdama ja vaprat mängima. Soojemal ajal tagasi.

Proovisin läheneda siit ja sealt aga kurikuulsa purdeni jõuda ei õnnestunud kuna ilma kummikuteta liikumiseks oli igal pool vesi ees.

Selle aarde juures sai kinnitust, et mul oleks ka päris paljutõotav karjäär nöörilkõndijana. Tore ja mõnus jalutuskäik aardeni.

Äge aare, tore jalutuskäik

 2 

2751.

Natuke seiklemist ja logi saigi kirja, tänud.

 1 

Selle aasta esmaleidjad ;) Korra olime varem seda libedat purret varbaga katsumas käinud, seekord polnud purret vajagi. Põnev koht leitud, tänud!

Leitud. Tänud!

Kasutasime ära külma ilma eelised antud aarde otsingutel.Tänud!

Teine katse sellele aardele ligineda. Täna jää (õnneks) pidas, kergelt praksus jala all, aga kiirelt ületades polnud hullu. Aitäh!

Mina elasin Mihklile hoogsalt kaasa. :D Leitud ja logitud. Tänud peitjale!

 2 

Lähenesime mööda soovitatud rada. Purde juures hakkas Roger minu jõeületust filmima, sest me olime mõlemad kindlad, et ühel hetkel ma selle libeda lörtsiga kaetud palgi pealt vette prantsatan. Kelle rõõmuks, kelle kurvastuseks sain kuivalt üle :D. Aarde leidsin kiirelt ja sain ta abivahendiga kätte. Tagasi sain ka kuivalt. Mihkel-1 Vesi-0. Aitäh! Saime ühel hetkel aru, et niimoodi ratas käekõrval jalutades ei jõua me mitte kunagi Kiisale. Seega küsisin isalt, kas ta ei tahaks väikest sõitu teha ja õnneks ta nõustus.

Ma ei teadnud mis mind ees ootab. Kõndisin esimese vee ja jää takistuseni. Edasi ei julgenud minna.

No kuidagi ei leidnud aardeni viivat teed. Ja ei soovinud ka pererahva õuele õhtul minna. Kahju! Oleks soovinud sealset ümbrust näha. Järve kaldal oli külamehe paadike - seda ka ei kasutanud ja külameest ka ei olnud, kes oleks küüti pakkunud. Tänud kutsumast!

 2 

Parkisin pruuni puust majakese kõrvale. Lumevalli äärde. Metsarada ei tuvastanud, marssisin läbi metsa ja jõudsin sillakeseni. See probleeme ei valmistanud. Kõmpisin kohale ja imetlesin kohe jupp aega, mis kohta see paik peidetud on. Aitäh Tanel! See aare jääb mulle pikaks ajaks meelde!

Otsustasime, et peame ikka praegust aastaaega ära kasutama ja lähenema sellele aardele lühemat teed pidi. Kuna eemal oli paar autot jää peal lõbutsemas, siis tundus asi kindlam. Samas oli seal nii palju kõrkjaid, et see tegi ikka väga ettevaatlikuks. Ühe koha peal nägime, et lume all oli vesi, aga ülejäänu tundus piisavalt tugev. Täname!

Huvitav leid.
Tänud!

 2 

Kolmas katse. Kahel eelmisel korral oli purde juures olev visuaalne leid ületanud julguse me sees. Nüüd oli ju olnud külma ja kogemus näitas, et kõik viimastel nädalatel kohatud veekogud on ju jääga kaetud. Seega peaks vastaspoolt üle järve tulek olema ju igati lihtne. Julgust andis ka keset jääd seisev mersu ja seda välja kaevav juht. Aga imelik on see järv küll. Oli jää, aga oli ka vesi selle peal ja julgus kadus jälle ära. Poleks seda kohaliku jääraja kangelast, oleks me vist seegikord muutunud vedelaks. Plätserdasime kuidagi mersuni, lükkasime selle tagasi mitteametlikule jäärajale ja siis sooje ja märgi jälgi järvejääle jättes jõudsime sihile. Koht oli väärt nii varasemaid, kui tänast üritamist.

Soojad jäljed need mis me jätsime...

 1 

Auto jätsime kana või jänese või mine tea kelle puuri kõrvale. Läksime otse läbi võsa, kedagi ei kohanud. Palgist ule ja opaa - selline asi...poleks oodanud. Tänud juhatamast. Jätsime palkide juurde püsti kaks abivahendit. Praegu on nad igatahes kinni jäätunud. Läbitav täiesti kuiva jalaga.

 6 

Auto parkisin ühe kõige uhkema kanakuudi kõrvale mida näinud olen. Edasi proovisin oletada missugune on kõige viisakam tee järveni kohalike suhtes. Eelmisel korral jäin hätta kuna proovisin valest kohast. Täna olid puud lehetud. Tänu millele paistsid elumajad ilusti välja ja samuti vesine sihtmärk oli silmapiiril olemas. Läksin ka siuhti ühest kohast üle vee aga sain peagi aru, et nii lihtne see nüüd ka ei ole. Rada viis ühe palgini. Proovisin jalga palgi peal ja see oli libe kui kiilasjää. Viimastest külalistest olid vee serva jäänud mõned pikad tasakaalu pulgad. Tibatillukeste tibusammu libistustega liikusin teise kalda suunas. Vihmasabin ja tugev tuul ei teinud elu kohe üldse lihtsamaks. Lisaks üks abivahend oli ebamõistlikult lühike või mina liiga pikk või vesi liiga sügav või hoopis kõik variandid. Kindlale pinnale jõudes ohkasin rahulolevalt. Edasi tänasin vaikimisi eelmisi otsijaid, kuna kohati oli rajal olles vesi kummiku poole sääreni. Ning lõpuks nullis olles peab tänama peitjat, et sellisesse huvitavasse kohta juhatanud. Uhke mälestussammas. Purde teine ületus oli palju keerulisem. Ühes kohas tuli natukene ülesmäge minema, kust esimese hooga libisesin tagasi ja napilt jäin püsti. Seejärel ei jäänud muud üle kui pidin tegema tibusammu asemel ühe ohtliku ülemeetrise sammu. Kõik läks õnneks ja "mina 1 - libedus 0"

Tere purre

 5 

Hea, et see palk vihmaga libe pole. Huvitav koht oli.

M: ma kaotasin end sellel retkel täielikult. Kui veel üks tavatses võsast uurida, kuidas viimane veerand palgil tasakaal on, siis käis plahvatus ja tasuks põlvedeni märjad jalad. Enne ujuma minekut üritasin veel palgi otsa poole paaniliselt tippides põõsasse viskuda, et ehk rabab kätega okstest ja jään rippu, siis ikkagi läks kõik ..., vette.

Abilised tagasiteel, soovitan samuti ebasobivate pasteldega liikujatele :)

 3 

Parkisin auto ja no umbes minek, jõuspdsin selle kurikuulsa palgini. Kuna minu kogemus palgilt vetteprantsatamisega piirdub vaid ühega (Järvepatrull), siis seekord olin targem. Midagi õpetlikku olin sealt saanud ka. Tutika telefoni ja autovõtmed peitsin heaga põõsa alla. See palk oli minusõbralik, sain kiirelt üle. Ja siis müstika, mis hauaplats? Väga hariv koht leitud aardele, mina tänan! Õnneks ei unustanud ka oma kallist tehnikat lepavõssa.

 1 

sai üle pika aja seda vana head võsas ragistamise maitset kaa suhu : ) parklas müüri sees tore väike rästikupesa.. järelkasv ilusa ilma puhul kõik ilusti reas päikest võtmas. koht mis seal saarel asus ise päris kummaline, aare õnneks kergesti leitav. tänud.

 6 

Oli mõte Kernu kanti sõpradele külla minna. Täitsa esimest korda. Huvi pärast vaatasin ega läheduses mõnda lihtsamat aaret ei ole. Ja oh sa imet - aare tätsa nende koduõuel. No on tõesti läbi eramaa jalutamine. Üldjuhul oleks tundnud end ebamugavalt aga seekord oli peremees ise teejuhiks ja näitas koha kätte kust kõige paremini ligi pääseb. Peremees oli muideks asjaga mingil määral kursis. Täpselt ta ei teadnud mis imeasi seal saarel on, aga millegipärast on eelmistest jõuludest alates saar populaarseks muutunud. Eks ma siis selgitasin millega tegu ja kuigi maismaad pidi on ligipääsu tee tema maa peal, siis ega ta pahaks pane kui kellegil veel saarele soov minna. Ärge siis päris hoovi ronige, auto ikka lauda juurde ja siis võssa. Laut ka muideks sama mehe oma. Tal algul oligi mure, et keegi üritab laudast olematut varandust otsida.

No ei meeldi need aarded, need kohad, kus peab liikuma kellegi hoovis, mööda eravaldusi jne. Loomulikult saime ka meie majaperemehega jutelda. Küll sõbralikult ja viisakalt. Et mida me otsime? Meie: poolsaarele soovime pääseda. Tema: aa, mängu mängite jah? Minge siis edasi, sealpool on see purre. Meie: mängime küll... aga selge, suur tänu!

Ning siis silmi maha lüües jalutasime lõppu, logisime ja lahkusime. Tagasi autos olla tundus hea, taas avalik koht, mitte eramaa. loomulikult oleks võinud valida teise aastaaja ja teise lähenemisnurga, aga... seekord siis sedamoodi.

 9 

Kui Veiko arvas, et võiks aardeid otsima minna, pakkusin välja kaks varianti: kas lahendada käigupealt Tallinna mõistatusaardeid, millest ma siiani pole poole aastaga suutnud jagu saada või minna Timixi aardeid otsima. Pani päris kukalt sügama, aga lõpuks võtsime suuna Kernu poole.
Tassisin fotoka kaasa spetsiaalselt selleks, et teha pilti vette kukkuvast Veikost, aga kahjuks ta läks päris sujuvalt üle palkide teisele poole jõge. Ainuke närvekõditav koht oli see, kui ta toetuspunkt mutta kinni jäi ning seda lahti sikutades palgid jalge all ragisesid. Pärast seda pidin naeru kätte kõngema, kui Veikot mättalt-mättale nägin kõikumas.
Kui võsa vahelt läbi saime, nägime põhiobjekti ning kuniks mina pildistasin, Veiko logis. Tegelikult me selle aja sees ka suhtlesime üksteisega, aga kumbki ei kuulnud teist midagi rääkimas ("Kas sa leidsid?" - "Ma leidsin!").
Siis hakkasime tagasi minema... ja eksisime ära. Nagu Veiko kirjutas - on täitsa võimalik eksida paariruutmeetrisel alal. Ükskõik kuhu suunas me ka ei läinud, igal pool oli vesi vastas. Paanika hakkas juba tõusma. Kumbki ei öelnud küll teisele oma mõtteid, aga ega need väga puhtad ei olnud. Mina juurdlesin selle üle, kas on võimalik karjudes lähedalasuvate majadeni oma mõtet viia. Lõpuks kui ma avastasin, millise külje peal mälestusmärgist olime, sain järsku suuna paika. Terve see pooltunnike olime ragistanud täpselt vastassuunal. Nüüd oli asi lihtne - väikese võsas tuuseldamise järel olime taas tuttavate palkide juures ja siis juba pooljoostes auto lähedal. Hiljem järele mõeldes ei mäletanud mättaid ka enam tagasiteel omal kohal asuvat.
Auto juures korjasin endalt ära paar puuki, kes lootusrikkalt pükste peal ronisid, lootuses varsti süüa saada. Ning siis, vandudes, et rohkem me täna enam sellisesse kohta ei roni, läksime teisele poole järve. Tänud aarde eest, üksi poleks ma sinna ilmselt läinud. Samas kui järele mõelda - üksi poleks ma seal ka ära eksinud.

 7 

Kui Inga pakkus ühe variandina välja Kernu ja Ruila kandi aarded siis v5 kaardile pilku visates tundus, et mis see siis ära pole, koogitükike nagu väljamaal öeldakse. Lähenemisteed ja soovitatud parklat otsides hakkas tekkima kahtlus, et ma pole ainus kes täpselt ei tea kuhu minema peab. Algus tundus soodne: soovitatud parklast läks kena jalgrada mida mööda me metsa tormasime. Enne võõrasse hoovi jõudmist keerasime siiski tagasi ja Inga järel sukeldusime maltsa vahele. Hoolimata minu meeldetuletustest, et naistel on eesõigus, pidin esimesena palgiületust demoma. Inga küll naeris kaldal aga oma soovitud pilti ta ei saanud (kuna paljud on siin vette kukkunud siis võttis Inga fotoka kaasa, et jäädvustada minu ettekavatsemata suplus). Teisel kaldal veel veidi läbi võsa ragistamist ja olimegi kohal. Sel ajal kui paparazzi päästikut piinas oli mul logi juba enam-vähem kirjas ja tema jõudis kohale veits enne karbi tagasi panekut. Ja siis alles läks põnevaks - me ei suutnud enam tagasiteed leida ja eksisime selles paariruutmeetrises metsas ära. Kuidas me ka ei üritanud palkideni jõuda igal pool oli vesi ees. Tegin isegi ettepaneku GP foorumisse SOS abipalve postitada aga veits piinlik oleks olnud. Nagu veebilogist järeldada võib siis leidsime lõpuks tee tagasi tsivilisatsiooni aga veel järgmiste aarete juureski tundus, et puugid ronivad mööda keha ringi. Tänud metsa ära eksitamise eest ja mälestussammast tutvustamast.

Võiks Jussikese sõnasi siia kopeerida aga ei viitsi.

Nii GPSi kaart kui c:geo aarde asukohas maapinda ei näidanud aga mul oli siiski olemas teadmine, et siin on kuiv maa. Jalutasime purdeni, veidi tasakaalu- ja võimlemisharjutusi ning oligi aare käes. Mõni otsija veel ja aaret võib päris nadi olla kätte saada. Aitäh! EVEJ

Ujuda ei tahtnud ja teiste majade juurest läbi minna tundus väheke imelik - jääb ootama paremaid aegu.

 1 

Ei läinud nii kergelt kui lootsin, ei leidnud algul õiget teed kus kõige parem oleks minna ja siis vee takistus oli palju hullem kui arvasin, aga koos abivahenditega saime teisele kaldale, kuivana isegi ja aaregi leitud. Pooled lapsepõlve suved Kernus veedetud, aga vot sellest kohast ei teadnud midagi. Tänud näitamast.

 1 

Piilusime natukene ringi aga ei tekkinud niivõrd suurt soovi veel täna aardele ligineda. Võibolla mängis rolli ka see et auto pagassis vedelesid kahed läbiligunenud jalanõud ja 2 paari sokke.

 6 

Tunnistan üles, et 27.12 kadus ka minul purdel miskipärast tasakaal ja astusin ühe jalaga läbi jää põlvest saadik vette :)

 32 

Polekala logi innustas mind siia talvel tulema, et ehk pääseb ka üle jää ja nii saaks kindlalt vältida võimalust naabruses olevate kinnistuomanikega kohtuda. Muidu hea plaan, ainult hilja peale jätsin tuleku. Esiteks, sel aastal kevad juba praktiliselt käes, veekiht jää peal tundus kohati sama sügav kui jää all. Teiseks kellaaeg sattus niisugune, et nägemisulatus oli küllaltki piiratud - pealamp ei suutnud valgustada piisavalt kaugele, et kandvamat valget pinda leida. Päeva ajal oleks küllap ikka kuskilt üle järve läinud, aga pimedas hakkasin põnnama kui aardepoolsele kaldale lähenedes jalgealune kurjakuulutavalt ragises ja veekiht pealpool jääd kiiresti kerkima hakkas. Päris ujumissoovi ei olnud, seega liuglesin-sulistasin tuldud teed tagasi, sõitsin soovitatud parklasse ja suundusin varsti sealt nulli poole. Tagantjärele tarkusega võibolla mitte kõige mõistlikum otsus, aga kahetsemiseks pole ka põhjust :o)

Ühesõnaga ragistasin seal tihnikus kahe maja vahelt ja kujutasin ette, et maaomanikele vahele jäädes teen metssea näo pähe ja ruigan natuke, ehk lähevad minema. Seda vajadust siiski ei tekkinud, küllap nad on juba külalistega ära harjunud. Veetakistuseni jõudes võtsin asja aeglaselt, kuna tasakaal ei kuulu kindlasti mu tugevate külgede hulka - kümne hoogsama valsisammu järel näiteks olen ristseliti maas (seda siis kaine peaga). Tasa ja targu viis sihile, külastasin kohalikku mälestussammast, sealt edasi aarde juurde, mille leidmine oli kogu ekspeditsiooni lihtsaim osa. Korra piilusin ka siitpoolt järvejääd, ega väga ei kutsunud astuma küll. Tagasiteel purde juures läks asi lõbusaks. Märjal palgil õnnestus parasjagu niipalju libiseda, et tasakaal ikka korralikult proovile panna. Vist umbes kaks sekundit suutsin erinevaid ebaloomulikke asendeid võtta, enne kui viimaks suure plärtsuga läbi õhukese jääkihi rinnuni vette maandusin. Ootamatult soe vesi oli muuseas, siiski pikemat suplust ei tahtnud ette võtta - geps küll veesõbralik, aga telefon eriti mitte. Aparaadid jäid õnneks töökorda, vahetusriideid mul polnud, nii et kojuminekul püüdsin valgustatud teelõikudel vältida kaasliiklejate kõrval sõitmist, muidu mõni hull kutsub veel korrakaitse välja ja hakka siis neile seletama...

Petjat tänan lahedasse kohta juhatamise eest! Maastiku raskusaste vastab loomulikult täpselt kirjelduses lubatule, lihtsalt minusugused peaksid ujumisriiete puudusel võibolla rakendama cherubi allpool demonstreeritud eritehnikat :o)

Geosemiootiline logi

Vaatasin tükk aega et koordinaadid ja kirjeldus ei lähe kokku. Tegelt lõpuks ei läinudki meie meelest aga aarda saime kätte siiski :)

 1 

Otsustasin veel talveaega ära kasutada ning aare ära noppida. Eks ta veidi vaatamist tahtis, kuhu astuda ja kuhu mitte, aga kokkuvõttes sain tossudega muretult aardeni ja tagasi. Aga jah, ega kauaks seda sillakest seal enam ei ole. Täitsa vahva koht, tänud!

 2 

Teel turismimessile tegime väikese jalutuspeatuse. Otsustasin kasutada aasta-aega ja valisin aardele lähenemiseks lääne suuna ning talitee võimaluse otse üle järvekese. Ei olnud varem sinna poole sattunudki ja olin väga üllatunud kui teeäärde kerkis ootamatult võimas Kernu mõisahoone. Ene jäi auto juurde minu jääretke jälgima. Järv õnnestus ületada peaaegu edukalt, kuid üks meeter enne kaldale minekut vajusin praksti mõlema jalaga läbi jää. Veesügavus oli30 cm ja kingad, sokid ning taksaste sääred said ikka korralikult märjaks. Saarel olles märkasin kohe huvitavat mälestusmärki. Aardeleid ei tulnud ka kohe. Tiirutasin seal ikka veidi aega ringi. Lõpuks leidsin ka aarde, mis oli minu GPSi näidatud nullist 6 meetrit eemal. Tagasi teel olin ettevaatlikum ja leidsin varem käinud geopeiturite jäljed jäält ning sealt kaudu sain järve jääle tagasi ja autoni muretult. Tänud peitjale huvitavat kohta tutvustamast.

Osade aarete otsimisega on talvel lihtsam, sest taliteed on avatud. Tänud näitamast huvitavat kohta!

Kotzebue hauatähis

 6 

Naaberaarde juures olime kuulnud kummalisi hääli, Bruno pakkus et keegi sõidab jääl, teised ei tahtnud seda kuidagi uskuda. Kuid kui aarde vastaskkimasid nii ,et lumi kõrge kaarega taevasse tuiskas. Haarasin taas oma jäänaelad ja siis seisin sõnatuna , kuna Bruno võttis autost jääpuuri ja läks sellega jääd puurima ;). Saanud veidi tegutseda, selgus, et puur on "veidi nüri" , kuid niipalju oli tast kasu küll, et saime kindlust juurde ,et meid ta kannab. Jääl leidsime hiire jäljed ka. No kui juba hiir julges jääl kõndida , siis ega meie kehvemad ole :). Kalda ääres jää küll veidi ragises kuid kuivalt sai aarde juurde ja tagasi ka. Tänud huvitavat kohta näitamast!

vanasõna, et kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub, täna ei kehtinud ,9

jäljerida jääl

ralli

Marje-Paavo jälgedes. Boonuseks hea vaatega koht järvejääl toimuvale rallile.

 8 

Pärast naaberaaret oli see saareke ju loogiline jätk. Sellepärast õigemini tulimegi. Ah, keda ma petan, mõlema pärast tulime ;-) Peitja Tanel on küll soovitanud, et kõige mõistlikum tee aardeni on mööda teerada, aga me/ma otsustasin nautida aastaaja hüvesid ning kasutada seda lausa enda kasuks ära. Sest inimene on ju laisk, kui saab ikka sajameetrise "jalutuskäiguga pargis" sellise 3.0 aarde nopitud, miks ka mitte. Kirjeldus lubab ju ka maksimaalseks sügavuseks täiesti ellujäädava väärtuse, isegi kui asi peaks hapuks minema :-) Ega Moorilgi midagi muud üle jäänud kui õõnsa sisemusega minu jälgedes tuikuda. Iga sammuga saime julgust juurde ning enne saarekeseni jõudmist olime juba õite uljad. Alles seal pöörasin tumedamatele kohtadele taas tähelepanu ning muutusin ettevaatlikumaks. Mööda vette jäätunud langenud ja kasvavaid puukribeldaid sain siiski kuiva jalaga maale ning aaret logima. Huh, vedas!
Aardeleid oli kergete killast, muljetasin pisut logiraamatus ning käisin kaesin ka rahula üle ning klõpsisin pilte. Tagasi kõvemale jääle sain samamoodi kergelt puudele nõjatudes. Seejärel taas uljalt mööda enam-vähem juba tuldud teed auto poole. Sada meetrit ja veel juba korra käidud maastikku, mis see siis ära pole. Ei olnud midagi ära. 97 sellest möödus igati igavalt. Marje mu nina ees kargas kaldale ning pööras ringi, et ellu ja kuivaks jäämise nimel patsu lüüa. Jõudsin kaks sekundit hiljem temani, ent ei kippunud millegipärast talle samaga vastama. Ta silmis oli näha hämmingut, kuid mina vaikisin kui sokk. Tema küsimise peale, mis lahti, vaatasin ma allapoole ning viipasin oma jalale.
Mis siis juhtus? Kerime aega mõned sekundid tagasi. 97 meetrit sajast möödus igati igavalt. Samal hetkel, kui Marje mu nina ees kaldale kargas, suutsin mina nii mõnegi siinse aardeotsijaga sarnaselt ühe jalaga mauhti läbi jää astuda. Sain august sama kiiresti välja, aga kuna saapapaelad olid täiesti lahti nagu mul kogu aeg, oli saabas-sokk-jalg muidugi suhteliselt vesine. Marje pööras ringi, et ellu ja kuivaks jäämise nimel patsu lüüa. Ma ei kippunud talle samaga vastama. Ta silmis oli näha hämmingut, kuid mina vaikisin kui sokk. Tema küsimise peale, mis lahti, vaatasin ma allapoole ning viipasin oma jalale. Nüüd nägi ka tema kalda ääres musta auku, millest ma just välja olin astunud :-D
Õnneks oli miski varusokk autopagassis peidus ja koduteel tundsin end piisavalt soojalt ja kuivalt ning julgesin ka foori taga kõrvalliiklejatele läheneda. Erinevalt Tunkist :-D
Minu jaoks seega aare Märjad varbad 2 :-D Marjega tegi meile veel eriti nalja, kuidas mõni selle lugeja-mängur võib mind kaasmängija uputamiskatses süüdistada. Mis ei oleks ka muidugi vale ega isegi mitte esimene kord ;-) Aitäh Tanelile vahva koha ja toreda seikluse-sekelduse eest! Aare ka kombes, evej.

 2 

"Välimus on petlik!", ütles siil, kui terasharja pealt maha ronis. Sama kehtib ka praegu järvejää kohta, olenemata puutumatust lumisest pinnast on hetkel selle ületamine mõeldamatu!

Seega lähenesin juba siin toodud rada mööda, auto vaid parkisin järve kirdepoolse otsa juurde ja jalutasin sealt mööda metsateed. Kohapeal karjus timixi teibituuninguga karp koheselt silma. Koht ise külastamist väärt, tänan!

Tänan aarde eest.

2014 aastalõpu gigaretk (17): 26.12.2014 11/14, kl 15.20.
Sõitsime parklasse, vaatasime seal ringi ja siis tuli meelde, et GPSis pole veel aarde koordinaate. Ei olnud tahtmist teiste jõulurahu rikkuda ning taevast hakkas ka lund alla tulema, nii et seekord jäi teekond pooleli.

 3 

Erko, teie marsruudi ma täna hommikul kooskõlastasingi :D

Kui kellelgi midagi selle vastu pole, siis panen siia kaardi meie marsruudiga. Kohalikega me ei kohtunud, kuigi majad olid mõlemal pool läbi puude näha. Eramaad läbimata aardeni jõuda on võimalik vast ainult ida poolt Vasalemma jõe põhjakallast mööda, nagu iksid tegid, aga seal on väga võsane. Siis on veel variant talvel, kui Kernu paisjärv jäätunud, tulla üle jää näiteks läänekaldalt otse. Ka sel juhul ei läbi eramaad.

Meie teekond aardeni

 2 

Peitjale: Mine ja informeeri kohalikke mängust. Vajadusel pange või silte üles. Kui ükskord lätlased ja soomlased või kesteab mis veel ründama asuvad siis kohalikud enam nii heatujulised pole.

 15 

-Varahommikust! Tohin ma teada, mis asja ajad? Leedu numbriga auto, tunked, habe, hea toitumus, paiku 35.
-Mälestus /näole tuleb irwe/ sammast lähen vaatama.
-Mis teil on siin mingi mäng vä?
-Mäng jah. Üks ### tõi selle samba mängu, aga kas ta teile siis ei maininud?
-Eile õhtul käisid ka ühed, aga need ka ei mainind. Ei, ega ma kade ei ole, mängige aga. Kui ma veel Kias töötasin, siis tegime ka Carnevalidele ühe mängu, täitsa lõbus oli. Palju teid siin mängib?
-Noh, kui hästi läheb, siis ehk sadakond nägu aastas.
-Aga jah, sa pargid heas kohas /peitja pandud parkla/, siit saab lihtsamalt. Me meestega panime kunagi isegi palgid üle jõe. Need eilsed totud parkisid õue ja rammisid siis läbi metsa. Ehk ma siis panen sildi üles teile siia /järgneb detailne kirjeldus, kuidas mälestussamba juurde saab/. Aga aitäh, et ütlesid, meil siin keegi ei käi muidu ja nüüd on kuusekorjamisaeg ju. Häid jõule!
-Sulle ka häid jõule!

Nii et kaks õlut, Timix. Ja sest ma ka aru ei saa, miks Liis oli vaja eile märjaks teha. Täna tundus kummikki liigne ;)

 10 

Teekond aardeni oli.. mm.. natukene vaevarikas. Ma ise sain küll kuiva jala ja puhaste riietega üle, kuid Liis sai tagumiku "mõnusalt" poriseks. Tagasi tulles saime küsimuse "vabandust, võib küsida, mida te mu metsas tegite?". Õnneks rahulduti vastusega, et mälestussammast vaatasime ja ei tahtnud läbi hoovi minna. Järgnes mõttekäik, et "Mõistlik. Sammas ikka oli alles?".

Niimoodi saab ka üle purde

 8 

Tänase päeva tipphetk, täitsa tore ettevõtmine. Jooksime üle kellegi hoovi ja nemad siis imetlesid aknast. Hiljem selgus, et seda polnud sugugi vaja, olime lihtsalt ringiga läinud. Ja siis see suurepärane jõe ületamine. Madis läks lihtsalt üle, Mairi sokkis ja mina... noh,esialgu proovisin kuidagi istuli, aga ütleme nii, et kõhuli on ikka kõikse turvalisem. Lükkasin muudkui kätega hoogu ja... Edasi läks asi lihtsaks ja karp oli peagi käes. Ka tagasi läksime nii, nagu enne- Madis niisama, Mairi sokkis ja mina kõhuli. Ainult et autosse ma nende pükstega istuda ei tohtinud...

Leitud:)

Tänud peitjale :)

 4 

Nonii, meie teekonda selle aardeni võiks iseloomustada sõnad - ehe Eesti võsa... Pea märg, selg märg, jalad märjad - ühesõnaga hommikuvõimlemine tehtud mitmekordselt... Aga väikest pingutust korvas esmaleiu rõõm, siia polnudki öösel naaberaarde esmaleidjad tulnud... Ja õigesti tegid, sest pimedas ei kujuta seda teekonda ette, no vähemalt meie valitud tee kaudu... Aga objektist olime varem kuulnud, midagi täpsemalt küll öelda ei oska ja käinud ka polnud... FTF läks kirja 8.43. Aitäh aarde eest!

 11 

STF kell 09:27. Tulime öösel pärast Kernu paisjärve esimese aarde FTF-i siia. Uurisime, kustkohast võiks aardele läheneda. Jõudes välja eramaa sildi juurde, hakkas Priit kahtlema öise retke võimalikkuses. Mina oleksin siiski üritanud, aga Priit suutis mind ümber veenda - jätsime selle aarde hommikuvalgusesse. Hommikul tundus see retk nii ülimalt lihtne! Üle Vasalemma jõe minnes sai ära kasutada tugevat jääkaant ja purdeks olnud palgile polnudki tegelikult vaja astuda. Rada viis ilusti aarde asukohani. Esimesena jäi silma suur kivisammas. Priit jäi kohe seda uudistama. Ma läksin edasi aardeni. See oligi lihtsalt peidetud. Kui logiraamatu kätte sain, paistis seal kohe FTF logi - iksid kell 8:43. 44 minutit tagasi! Olid vast varajased linnud! Priit helistas kohe neile ja sai teada, et nad olid valinud aardele lähenemiseks palju raskema tee. Meie logi läks kirja kell 9:27. Siis uurisime seda sammast. Leidsime plaadi, kus peal tekst. Pärast uurisin kodus järgi. Kernu mõisnik Ernst Paul von Kotzebue (1838-1914) rajas sinna perekonnakalmistu. Selle plaadi peal on nimi Molly von Kotzebue. Paruness Molly Friederike Elisabeth von Kotzebue, kes on sündinud 20.mai(?) 1809 ja surnud 29.mai 1881 oli Ernsti ema. Peitja Tanel saab nüüd täiendada aardekirjeldust! Tänud siia juhatamast!

Molly von Kotzebue hauaplaat

Kotzebue perekonnakalmistu Kernu paisjärve ääres

Molly von Kotzebue koos laste Zoe ja Ernstiga

Molly von Kotzebue

VJS nr. ... Vasalemma jõgi siin juba jääs!