Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 1.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tegu on sarja esimese aardega. See on pühendatud Eerik Kumarile/ Sitsile, kes oli Kirbla kandi poiss ja tõenäoliselt nautis vaateid luhale ka selles kohas, kus nüüd on peidetud aare.
Prof. Eerik Kumari (1912-1984) sünnikohast mitte kaugel, Kirbla astangul, paikneb linnuteadlasele püstitatud mälestuskivi. 1987.a. Kalju Reiteli poolt kujundatud kivil on tekst: „Lindude kevadhääled ei andnud poisile rahu ja sagedasti hiilis ta luhale, et seal tundide kaupa vaadelda loodust ja kuulata linnuhääli“.
Kirbla astang on osa Siluri klindist, mis algab Lääne-Eestist ja lõpeb Gotlandi rannikul.
Tähelepanu – jalgrajale minekuks tuleb avada ja kindlasti enda järel ka sulgeda elektrikarjuse värav! Karjatamisperioodil võib ala olla „mineeritud“.
Kirjutusvahend kaasa!
Vihje: pole
Lingid: http://et.wikipedia.org/wiki/Eerik_Kumari
Aarde sildid:
soovitan (11), lumega_leitav (2), ilus_vaade (2), lahe_teostus (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC59XD0
Logiteadete statistika:
140 (87,0%)
21
14
3
2
0
0
Kokku: 180
Seda salakavalat kohta tuli ikka käsitsi poleerida, ega muidu näppu jää. Kuid lahendus pole kõige parem, logiraamatut tuleb abivahendiga (jõuga) välja sikutada. Tänud!
20 minutit läks meie duol kindlasti. Tiit arvas ammu, et lähme minema. Ma ei andnud alla ja hakkasin siis silitama. Ja voilaa. Aitäh!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Tulid teated, et on pandud uus logiraamat.
Väga nutikas :)
Suur rõõm, et see koht ära on tähistatud, nii aare kui ka paik väga meeldisid. Hiljem selgus, et sel ajal, kui ma õndsalt logisin, oli Kaits meie aaretamise tuvastanud :)
Niisugused esialgu nõutust tekitavad peitmised mulle meeldivad. Peale paari tiiru ümber aia meenus mu hiljutine mitteleiu leiuks vormistamine, kus peidukoht oli sarnane, nii et siis ei läinud enam üldse aega. Tänud peitjale
Maa koht mul seal suht lähedal ja aastaid seda leidmist edasi lükanud kuna maastik vidt tundus ebameeldiv või kaugus või ees ootav vaatetorn :D Nüüd sealt mööda kihutades otsustasin, et läheks vaataks asja üle, ees ootas ilus korralik tee ja lõpus oli hoopis midagi muud. Oleks teadnud oleks siia juba mitu aastat tagasi tulnud :D aitäh :)
ohoh et hoopis selline linnuvaatleja. Juba harjunud et tuleb hakata torni väisama aga siin ootas täitsa teistmoodi tegelane :D Eks me ole nende tornide peal juba omajagu poleerimist harjutanud ja ega siingi asi pikalt peitu jäänud :D Nac tuli meelitada aga muidu k6ik täitsa OKas. Tänud peitjale
Silver ja linnuvaatleja just eriti kokku ei käi. Varese ja toonekure tunnen küll ära. Olgu olgu paarkümmend tiivulist tulistab ikka puusalt, aga edasi läheb juba keeruliseks. Kuid aardevaatlejana olen märksa osavam. Nende peidukohti ja otsimisega kaasnevaid seiklusi on juba märksa rohkem meeles. Tänanegi pooleliolev seiklus tõi siia vaatlema. Mõte liikus kohe õiges suunas ja varsti oli kosta juba Tarmo leiuhõiset.
Tänud.
Selle aarde juurest algas nüüd vist meie plaaniväline lisaring, et noh nii natuke veel sinnapoole ka ;) Tundsime end nagu "tõelised" linnuvaatlejad, talvel ja pimedas tasub ju ikka ka vaatama minna, mida linnud teevad :D
Väike tiir ümber kivi, tõdesime, et linnud ilmselt magavad ja logime parem aarde.
Aitäh.
Päeva viimane jalutuskäik sai siin tehtud. Lähenedes torni ei paistnud ja sain tõdeda, et küllap siin linnuvaatluskivi siis on. Kohapeal selgus nii mõndagi huvitavat. Logiraamatule panime terve gripikoti ümber, mis ehk leevendab konteineri puudumist.
Tänan peitmast.
Teel Haapsallu promeneerima ja aardeid otsima tegime peatuse siin. Veendusime, et aia taga kellegagi võidu jookma ei pea hakkama, võtsime suuna mööda kenasti niidetud rada kivi suunas. Aed sai põhjalikult üle poleeritud ja kivigi üle vaadatud, enne kui kavalalt peidetud aare end kätte andis. Kuigi konteinerit pole, on logi kilekotis täiesti kuiv ja korras. Aitäh peitjale sellist vaatluskohta näitamast!
Leidsin!!! Lõpuks ometi. Selle aia juures sai ikka mitmeid kordi käidud ilma aaret leidmata. Seekord alustasin otsinguid traditsiooniliselt tulemust saavutamata ja siis hakkasin mõtlema, et mida ma veel ei ole selle aia juures teinud. Ja kui ma siis seda tegema hakkasin, ilmutas ennast mulle lõpuks ka logiraamat. Kaval peidukas!
Läks veidi aega ja vähemalt kaks tiiru ümber otsitava, kui tulin ideele kus aare ennast peita võib. Seda ei juhtu iga päev, aga mõnikord nii möödaminnes. Konteiner küll puudus, aga logiraamat oli kuiv. Tänud peitjale aarde eest.
Siin oleme me käinud pimedas jooksmas seoses autoorienteerumisega. Nüüd sattusime valges. Meenutas Viljandi Joalat veidi.. Kolmas koht, kus arvasime olevat, topsi ümber pole tõesti. Tänud
Olime teist korda siin ja võrdlemisi meeleheitel. Rõõm tõdeda, et vaatamata kõigele õnnestus siiski lõpuks leida. Uskumatu lugu, et nii lihtne oligi. Vau!
Täna oli ka õige linnuvaatluspäev, sest metsas oli pika aja jälle kuulda linnulaulu, sookured hüüdsid kuskil, ühel põllul puhkasid hanedehordid, Kassari sillapostil põrnitses mind kena sinakasroheka läikega tuvi ning eks neid kohtumisi oli täna veelgi.
Aitäh!
Jess, jess, jess! Hõljusin sealt minema. Korra varem olime seal viibinud juba peaaegu tunni ja täna kippus sama kaua minema. Kurat, eelmine kord käisin kõik kohad üle ja seekord tuli lõpuks leid. Kuidas esimene kord ei leidnud, vot ei tea. Selliseid otsinguid peab ka geopeituses olema, teeb mängu mitmekesiseks. Ei teagi, kas panna FP, peab laskma enne haavad kinni kasvada. Aitäh!
Jess!!! Lõpuks leidsin mina ka selle aarde. Ma ei tea kui palju kordi ma olen siin mediteerimas käinud ja mitu tundi selle üle juureldes mööda saatnud. Nüüd on see pind käes ja saab hakata järgmiseid välja tõmbama :) Aitäh!
Sai tiir ümber tara tehtud, eimidagi. Siis tiir ümber kivi, ikka ei midagi. Jäi veel ainult 1 võimalus, kuidas peita saaks ning... seal ta oligi. Peitjale tänud!
Viivele tuttav koht, minule uus. Aardega läks kiiresti. Aitäh!
Õnneks ei pidanud ülearu kaua seal tuulte käes olema.Aitäh!
Aarde juurde sõites ja logisid lugedes tekkis lausa hirm, et äkki me ka ei leia. Täna oli juba neli mitteleidu kogunenud, mis on päris häbiväärne. Jalutasime üle karjamaa nulli ja hakkasime otsima. Kui kõik loogilised kohad olid ära vaadatud hakkasime vähem loogilisi kohti vaatama ja peagi leidsime. (Tegelikult oli aarde peidukoht ka täitsa loogiline.) Rõõm oli suur ja nii suundusime autosse tagasi.
Teist korda juba samas kohas ja juba olime loobumas, kuni aare end välja andis. Ei olnud kergete killast. Koht oli endiselt ilus!
Heix on hoos! Rullis ringi ja leidis! Mina olin ilus lihtsalt.
Kohe näha, et ma olen roostes. Viimasest aarde leiust on möödas varsti 2 aastat. Aega läks aga asja sai:)
Gadi tegi ilunumbreid, mina mõtlesin. Välja peidukust aaret ei mõelnud, kuid koha, kust otsida, seda küll. Läks rohkem aega kui arvasime. Tänud peitjaile!
Parandaks Annet, ma olen siin käinud vähemalt 3 korda. Seegi kord polnud usk suur, aga kes teab. "Müüsin" seltsilistele selle huvitava koha maha ja läksime. Ja noh... seekord... häbi tunnistadagi.. kiire leid loogilisest kohast... Aga kohaga juba teatav side tekkinud ja vast tuleb tagasi vanu aegu meenutama ikka :). Tagasitee läks sõna otseses mõttes kapates XD. Aitäh!
Nonii, geo-perepäev jätkus täies hoog ja tegemist oli aardega mis oli Markol nö pinnuks silmas varasema mitte leiu näol. Sihikindlalt, lehmakookide vahel orienteerudes lähenesime uhkele nullile. Üritades olla kohutavalt tark lugesin ma logisid ja jäin peatuma Mardi logil mis ütles, et ümber aia ringi tehes oli aare varsti käes. Tubli Mart, tubli! Meenus geokrahvi üks Soomaa aare mis oli meie jaoks ikka uskumatult raske ning ka peale Mardi vihjeid me pikalt vahtisime aina lollima näoga üksteisele otsa, enne kui lõpuks logimiseni jõudsime:D Mirko luges infotahvlit kõvasti ja valesti ette (laste fantaasia on vahel ikka õige humoorikas), Ragnar oleks ilma meie vahele sekkumiseta pool aeda lahti lammutanud ja koer otsis kariloomi keda karjatada. Mingit pidi ilmutas aga aare end Markole ja seda võidurõõmsat nägu on lausa raske kirjeldada. Tavaliselt näen ma sellist siirast rahulolu ja rõõmu ta näol nelja seina vahel ja hoopis teises olukorras..:D Kiitsime Berti geokavalusi, Marko haaras mind võidurõõmsalt kukile ja rõõmsa lauluga asusime mööda armast karjamaad geomobiili manu. Ma väga, kohe väga väga kiidan peitjat! Võimas värk! Tubli töö!
Lihtne, aga kaval. Aega läks, kuid mitte üleliia palju. Jõudsin siiski logide lugemiseni ning sealt mingite järeldusteni kui Helle ilma logideta sama tegi ja aarde leidis. Lahe. Tänud peitjale!
Suurepärane plats - õnneks sai siin ikka jupp aega veedetud, üleval, all ja veel allpool (ikka päris all kohe), seejärel vahepeal ning ka läbi õhu lennates. Koogislaalom ja MUU kauba peale.
Siin läks ikka kõvasti aega, ei teagi mitu tiiru sellele kivile peale tehtud sai, aga lõpuks sai see tops ikka leitud. Tänud peitjale, väga mõnus koht ja peidukas.
Ehkki olin Kessu tuurist väsinud võtsin siiski jõu kokku, et tulen login suts ära. Oli ta jee suts!
Tee aardeni oli lumine, niiet käisin käna, saapad sain lund täis ja siis see otsimine. No minu hea koht, kuhu mina paneks, oli silmaga näha aga ei liikunud seal see asi, siis meeldis mulle veel paar kohta aga ei tuhkagi. Hakkas juba külm.
Lõpuks sain logi kirja. Kaval, väga kaval ja pagan, mul oli see idee suht alguses. Ajan väsimuse süüks. Aitäh, saad hindeks 5!
Teine katse juba, esimene oli millaski augustis. TFTC :P
See on nagu nii räige pähkel, et ilma vihjeta ma polekski seda leidnud. Ja ka vihjega läks veel aega, et see üles leida. See on tõsisem kraam ja kergekäeliselt seda otsima minna ei tasu. Mul 2 korda käidud nii, et iga viimane kui nurk sai läbi otsitud, ja ometi oli ta kogu aeg seal olemas. Kiidan peitjat.
Juba kolmas kord siin, iga kord erineva kambaga. Vihjeks järgmistele otsijatele, et Maa-ameti kaart näitab valesti
Ei no mina aru saa. Kui on karjamaa, siis on ka veised ja kui on veised, siis on ka sitt ja kui on sitt, siis suudan ma sinna ka sisse astuda. Miks alati mina? Jälle hakka jalanõusid heinas nühkima. Aare avaldus meile täpselt samal ajal, Karini käele ja mulle silmadele. Tänud perenaisele.
Raskelt tulevad need Linnuvaatlejad, raskelt tulevad. Leitud eiteamitmendal ringil. Aitäh!
Kristel, kes selle juba varem leidnud oli, hoiatas, et siin võib pikalt minna. Seetõttu ma eriti aega raiskama ei hakanud ning logisin parem kohe ära :P Tegelikult härra Eeriku ninaauke jõudsin urgitseda ikka enne, aga järgmine liigutus oli juba õige. See on mul küll alles teine leid Linnuvaatleja seeriast, neid mõlemaid võiks õigupoolest sama edukalt ka Lehmavaatlejaks nimetada :o) Igatahes sõbrad nemadki! Ja aare on hea, aitäh!
Sobivasse kohta autot jättes saime aru, mida need naisterahvad eelmisel päeval olid seal teinud - geopeiturid olid olnud. Nüüd siis meie kord. Nägime elektrikarjust, Janar astus lihtsalt üle, mina tegelesin kõrgushüppega. Kuigi minu pikkus seda ei näitaks aga kõrgushüpe oli kooli ajal mu üks lemmik ala kergejõustikus (koos kuulitõukega). Meil hakkavad juba tekkima teatud traditsioonid, kui ikka lehmakooke on, siis Janar need üles peab leidma. Kohapeal sai päris pikalt poleeritud kõike, mõeldud, aru peetud, logisid loetud. Lõpuks hakkas Janar üht tegevust tegema, mina pidin nagu ahvipärdik ju kohe järgi tegema. Just sel hetkel kui mina selle tegevuse tagajärjel sõrmed logiraamatu taha sain, märkas logiraamatut ka Janar. Logisime ära ja saimegi tulekut. Uutele jahimaadele. Tänan peitjat.
Ronisime üle elektrikarjuse ja läbisime edukalt miinivälja. Jõudsime paar tiiru ümber kivi käia, tahvlitelt kirjad ära lugeda, kui märkasime, et rahvast tuleb juurde - tulid Kenri ja Karlo. Neil oli "kaasas" vihjed Geojaanilt, mis tõid kiire leiu. Kaval peidukas. Tänud!
Esimesel korral enne jaani jäi aare leidmata. Aga teist korda tegin silmad lahti ja seal see aare oligi. Aitäh peitjale :)
Ilma peitjale helistamata poleks vist leidnudki, sest logisid me lugeda ei viitsi ning kirjeldus on nagu ta on. Mõni leiab raskemalt, mõni lihtsamalt. Pette auguke tuleks vist ehitusvahtu täis lasta ning kirjeldusse libajutt lisada. Täname. Oli tore avastamine kui suunised käes, sest selle liba augu me ju siiski tühjaks koukisime :)
Sai seda tünga natuke nõutult uuritud, aga kui selgus kohale jõudis, hakkasin ringi vaatama ja ega see kaval peidukas end kaua peitnud. Tänan.
Seda kohta on Suveseikluse käigus saadud külastada, kuid pole ju midagi uuesti tulemise vastu. Siin läks meil ka tükk aega. Proovisime Kumari nägu patsutada, kontrollisin ninasõõrmed üle, ei midagi. Kuna GC lehel on vihjeks jutt lehmamiinidest, siis olin valmis juba ka neid kontrollima hakkama. Õnneks leidis karuonu enne midagi kahtlast. :D Aitäh, hea aare.
Siin nii väga kiiresti ei läinud. Tegime ikka mitu tiiru aias. Lõpuks jäi Marile midagi kahtlast silma ja seal aare end muidugi peitis. Aitäh peitjatele.
Kordi ja kordi mööda sõidetud aga kuidagi ei viitsi peatuda, kuna Marisel ammu leitud. Seekord siis ei pääsenud ja panin ikka logi kirja. Kaunis kohta ja peidukas ka mõnus :) Meil eriti ufod viljaringe ei tee aga veisekari võib küll olla nende poolt mõjutatud :D Seal oli ikka selliseid kaari ja ringe tagantpoolt välja pressitud, et linnulennult oleks vist päris põnev vaadata mis ära joonistatud on :D
Nüüd tuli järgi vaadata kust see linnuvaatleja hullus algas. Tõusul Kirbla astangule sai kohe aru, et tegemist väga looduskauni kohaga. Vaadete nautimise kõrvalt pidi päris palju vaatama jalge ette. Koogikesi siin jagus, kuid olid pealt kuivikuteks muutunud. Seestpoolt katsuma ei hakanud. Kohapeal tiirutasin ümber kivi ja siis ümber aia mitmeid ringe. Oleks ka imelik olnud kui selle linnuvaatleja kiiresti kätte saanuks. Poole tunni möödudes oli suur hulk logisid läbi loetud ja enamus sellest väikesest territooriumist poleeritud. Ei olnud isegi seda niiöelda tünga leidnud. Kahtlustasin juba, et siin tõmmatakse kuidagimoodi tillist aga ka see teooria ei pidanud paika. Lõpuks ei jäänud muud üle kui sentimeetri haaval käia kõik läbi. See tõi ka tulemuse. Nonoh, seda oleks pidanud isegi niisama nägema. Pärast logi kirja panemist nägin seda peidukat ka veel 10 meetri kauguselt. Aitäh peitjale! Nüüd on jäänud veel 3 lindude vaatlemist järele.
Eerik Kumari mälestuskivi kohta leidsin infot Kirbla võimalike vaatamisväärsuste välja valimisel. Tore, et Piret ja Mart siin peatusid. Käisime lähemalt objekti kaemas ja muidugi ka logimas. Tänud peitjale.
Tund ja iga murukamar läbi otsitud. Õnneks oli ilm ilus ja pettumuse asemel sai murul lesitud ja päikest võetud. Selle jaoks suurepärane koht. 2x juba käidud, pole õrna aimugi, kus see aare võiks asuda :)
Teistkordselt siin. Seekord õnnestunult. Lahe koht ja peidukas. Eelmisel korral jäime tüngapeiduka otsa ja edasi ei otsinud. Nüüd oli juba kogemusi rohkem. Tänud
Siin läks aega, aga ilus oli. Mulle meenutas väga-väga praegune kevadine loodus Krimmi steppides veedetud aegu. Loodus oli sarnaselt vaene ja kuivanud, taamal elektriliinid. Aitäh toreda aarde eest toredas kohas!
Enda arust olime kõik võimalikud ja võimatud kohad läbi uurinud, aga midagi kahtlast silma ei hakanud. Ma juba mõtlesin, et nüüd tuleb mitteleid, kuid siis tekkis Ethelil üks idee veel ja nii kavala peidukani jõudsimegi. :)
Tänud peitjale, mulle meeldis. :)
Siin tegime Kristeliga autosse minnes kurvad näod ja ütlesime Priidule, et me ei leidnud seda aaret. Kus see võiks olla, Priit ütles, et see ju nii lihtne peidukas, kuidas te ei leidnud. Me siis küsisime, et ütle siis kus, vastus oli miks peaks, aga lõpuks kavalusega ta lobises ikka välja kus aare on ja siis meiegi ütlesime, et tegelikult leidsime- tegime sulle vaid nalja. Muidugi tuuseldasime seal päris kaua, kuni lõpuks tuli mul idee ja see ostuski õigeks, siis tuli leid kiirelt. Ja meil oli hea meel, et ei pidanud kellegi abi kasutama.
Kaks korda olen otsimas kâinud ja ei ole ónnestunud. Tãna vaatas aare kohe otsa. Kuidas ei ole varem nãinud? :)
No lõpuks pidin ju mina ka nägijaks saama...ainult korda 3 võttis aega! Ja korra olid mu näpud ilmselt ka juba peidukat puutunud aga tundub et tookord olid nad lihtsalt külmast liiga tundetud :) Vägev teostus!
Auto sai jäetud maantee serva ning kand ja varvas... üks, kaks, kolm marssisime kohale. Vaatamata kavalale peidukale väga pikalt otsima ei pidanud. Ega ei oleks tahtnud ka, sest tuul oli läbilõikavalt külm. Logiraamat vajaks võib olla natuke toekamat kesta ümber...säiliks kauem.
Otsisime ja otsisime ja otsisime, kuid ei leidnud midagi.
Otsisime mis me otsisime...nii pealt kui alt aga leidu kuskilt välja kaevata ei õnnestunud...ja isegi tünga ei saanud :(
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Pahalased olid kallal käinud, aga nüüd on uus logiraamat paigas ja kõigile edu leidmisel!
Olengi juba tagasi:) Taustajõud kaasas ei läinud siin üldse kaua,kui oligi kaval peidik tuvastatud.Pisike minigripp täitsa katki.Aitäh!
Esimese hooga tahtsin tulla teatama kadunud aardest, kuid tundub, et sattusin peteka otsa..
Lihulast võtsime suuna siia, teades, et meid ootab ees midagi põnevat. Kõik oligi täpselt nii nagu lubatud: sisenesime elektrikarjusega väravast ja jalutasime aardeobjektini. Lehmi ei märganud kuskil. Muidugi leidsime kohapeal esimesena tünga ja kui poleks teadnud, et see tüng on, oleks ka arvanud, et aare on jalutama läinud. Nii loogiline ja loomutruu tundus see peidik lihtsalt. Seejärel sai kõikvõimalikke kohti käpitud ja näpitud. Hakkas juba vaikselt nõutuks võtma, et kui palju peidikuid siin üldse olla saab, kui kaaslane lõpuks koha tuvastas. Kaval, pole midagi öelda. Aitäh siia juhatamast!
Meie logi on täpselt õigel päeval logitud. Leidsime selle just 04.06.16
Head otsimist! :)
Sama seis nagu üle-eelmistel, peidik leitud kuid see oli tühi. Äkki on 4 juuni leidjad leidnud selle hoopis varem?
Homse kuupäevaga logijatele - ei olnud me varem, olime just lipupäeval 4 juunil. Varasema kohta läksid meie arvamused küll lahku, minu meelest olime siis siiski vaid korra ennem olnud. loomulikult avasime nüüdki tüngapeidiku ka. Ja siis üsna pea leidsime peiduka kus korralikult logiraamat sees. No miks me eelmisel korral seda kohta ei märganud - ei tea. Nagu Piia kirjutas - veidi kruvikeerajat oli tarvis, et logisemist likvideerida. Tänud väljakutse eest
Mina EI SAA aru, miks me alles kolmandal külaskäigul skoorida saime :) Aare igatahes tip-top korras. Tegime ka väikese hoolduse. Tänud peitjale :)
Peidik leitud 100% ja aaret sees ei olnud. Omanikul kindlasti kontrollida või siis märkida hoolduses olevaks. Ja nüüd kui eelnevaid logisid lugesin selgus, et tegemist võis olla tüngaga.... ehhh siis ikka ei leidnud.
Meeli oli käinud seda veel otsimas, aga millegi pärast arvas teadvat, kus kohas see on. Vale koht oli ning seega ei leidnud. Täna käisin kohal ning mõni minut otsimist ja leitud ta lõpuks sai. Aga täna rohkem üle 2.5 peidukohtadega aardeid ei riskinud võtta.
II ebaõnnestunud katse. Alustuseks tegin auringi tara peal, tundsin midagi kahtlast, aga ei. Siis koputasin professori põsele, kumises toredasti ja ossaa kus hakkas paremast kõrvast käbseid välja lendama! Üks end vastu talve jämedaks nuumanu jäi kivi ja metalli vahele veel kinni, pinistas end siiski varsti vabaks. Loodus looduseks, aaret ei paistnud kuskilt. Kummardasin, roomasin, poleerisin, kaevasin. Lõpuks vahtisin ikkagi rändele sättivaid linnuparvi. Mõnikord jälle!
Pilt illustreerib miinipildujate moonalaadimist.
Esimese hooga sõitsin õigest parklast mööda, kuid asi siis ots ümber pöörata pole ja tagasi sõita. Asusime rõõmsalt jalgrada pidi astuma hoolsalt lehmakooke vältides. Jõudsime juba peaaegu astangule, kui hakkasid paistma mustad kogud. Julgesime veel veidi lähemale minna, mustade kogude arv aina suurenes. Peagi nägime, et meid oli märgatud ja sarvekandjad jäid meid uudishimulikult vaatlema. Lapsena ma lehmi ei kartnud, aga nood olid ka omad. Nüüd lõi enesealalhoiuinstinkt välja ja mõte suunduda võõrasse lehmakarja ei tundunud hea. Pöörasime otsa taas ringi ja läksime auto juurde tagasi. Hiljem, kui samast kohast uuesti mööda sõitsime, nägime kogu lehmakarja oma hiilguses suisa värava juures. Au neile geopeituritele, kes lehmi ei karda!
Natuke ringi vaatamist ning esimesena jäi silma liba ;) Siis veidi ringi piilumist ning sai ka nimed üles täheldada. Aitäh juhatamast.
Hea kõrge mälestuskivi varjas suurema rahe ja külgtuule eest, aga "tüng" oli nii loomutruu, et tuli teha kontrollkõne, et mitte asjata vihmas liguneda. Peitja võiks selle tundmatu objekti ka kirjelduses ära mainida, jääks palju parem tunne. Aitäh, tore peidukas!
Teised olevat sealt otsinud, kuid ei leidnud. Meie olime seal esimest korda, kuid siis oskas simmo juba rohkem urgitseda ja sai aarde kätte.
Et see aare kätte saada tuleb siin ikka mitu korda käia. Lõpuks tuli lihtsast ja kõigile kättesaadavast kohast välja. Tänud peitjale.
Nojah kui aus olla siis esimene kord ma leidsin siit tühjuse ehk ei suutnud midagi leida. Teine kord ma leidsin siit peteka ehk jäin ka tühjade kätega ja nüüd kolmas kord sain aardele näpud taha. Koguaeg olen kahtlustanud sarnast peidukat kuid palju keerulisemat. See peidukas oli nii geniaalselt lihtne, et võtab sõnatuka kui loll ma olen :). Tänud silmaringi laiendamise eest :)
Üsna haneks tõmbas küll alguses. Kui ei oleks olnud võimalust logisid lugeda, olekski ilmselt pärast esimese tühja pesa avastamist ära läinud. Lõpuks viis siiski loogika ja visadus sihile ja saime aarde kätte, ainult et avastada, et kirjapulka ei ole käepärast. Noh, kui ei võta mõistus, siis võtavad jalad...
Aitäh! Kahtlemata ilus ja üsna omapärane koht sellise mälestusmärgi jaoks.
Mõnus astumine üle aasa. Lõpus taas kena vaade. Kohe leidsime tünga ja esialgu võttis nõutuks, aga logide lugemine sundis edasi otsima. Paar ringi läks ikka aega, enne kui Rudolf peiduka ära tabas; seost vihjega ei osanud küll ära tabada. Vähemalt sai nii mõnegi lehmakoogi alla piilutud.
Siis aga taipasime, et kumbki polnud pastakat kaasa võtnud. Marju ei leidnud, verd ei tahtnud ohverdada, oksapõletamisega oli ka mingi häda. Hakkasime juba auto poole kirjapulga järele liikuma, kui Rudolfil tuli amatöör-putukateadlasena täiesti jabur idee ehk ritsika lüpsmine. Tuleb tunnistada, et kuupäev sai tal selle tehnikaga peaaegu kirja, aga mitte rohkemat. Ma jõudsin vahepeal autost pastaka tuua, mis, nagu selgus, ka eriti ei kirjutanud. Kuidagi sai ikkagi nimed kirja ja jätsime linnuvaatlejaga hüvasti. Aitäh!
No siin ikka läks aega... kõvasti :-) Sai sellele kivile mitu tiiru peale tehtud ja silitatud kõikvõimalikke kohti. Aarde leidsin lõpuks juba mitu korda vaadatud kohast, ei mõista, kuidas seda kohe ei märganud. Kaval :-)
Kui aare on omal kohal, on kõik lihtne. Kaval peidukas küll. Tänud aarde eest. Eemalt paistev mullihotell näeb välja nagu tulnukate laev.
Miinipildureid polnud kodus, mugusid ka mitte. Aare oli õnneks kodus. Libapeidik jäi kohe silma, aarde leidmiseks läks tiba aega. Väga kaval peidukas! Kui ära tulime, jalutas meile veel kaks seltskonda vastu.Tänud!
See oli vist minu esmakohtumine antud tiimi aaretega. Väga meeldiv kohtumine. Suur tänu! Mul oli ka mitu teooriat, üks neist tõi edu. Tagasiteel plaanin paaris kohas veel linde vaadelda.
Otsisime igalt poolt, nii ülevalt kui altpoolt panka, aga ei midagi
Tahtsin juba kirjutada hooldusteate aga logisid lugedes sain aru, et komistasin libapaidiku otsa.
Uurisime nii mälestuskivi kui ka aedikut mitme nurga alt, kõigepealt paljastus "libapeidukas", peatselt aga avastasime ka õige aarde peidukoha! Tänud!
Aare korras koos uue logiraamatuga. Praegu miiniheitjad teisel objektil, nii et õige aeg logimas käija :)
Mul oli vana info gepsis, nii ei teadnud ma midagi kättesaamatusest. Läksin kohale ja alles siis kui ilmset peidukat tühjana nägin, uuendasin logisid. Õnneks jääb Saaremaale minnes kenasti teele ja sellist kohta võib ka mitmeid kordi külastada.
Logiraamat lihtsalt vedeles maas, oli läbimärg. Võtsin selle kaasa, et ära kuivatada, kuna ei tuvastanud ühtegi peidukohta. Ja arvatava "tünga" sisse ka ei hakanud panema. Hetkel logiraamatut kohapeal ei ole.
Päeva plaan oli minna sõbrannaga Penijõe matakarajale, kuid kuna kokkusaamisele Lihula Olerexis ta suvatses vähemalt pool tundi hilineda, siis lootsin selle aja jooksul sellele aardele näpud taha saada. Väravat ei hakanud avama, sest minu jalgade pikkus võimaldas elektrikarjusest vabalt üle astuda. Mine tea, kas seal üldse oligi elekter sees, sest lehmi ja nende poolt tekitatud värskemaid produkte näha ei olnud. Otsida sai ikka korralikult ja mingi hetk oli juba tunne, et pool tundi on möödas ning lootusetuse tunne tekkis. Lugesin logisid ja ei mingeid põhja panevaid ideid, ainult otsimise raadiuse suhtes tekkis kindlus. Viimaks kui olin piirkonna mitu ringi läbi kõõlunud, roomanud ja poleerinud sain aarde kätte. Tänud.
Minu jaoks on tegu väga nostalgilise aardega, nimelt selle astangu all on möödunud minu esimesed jaanipäevad... jap, väga palju tuli meelde. Suured tänud :)
Karjatamine käis kuskil eemal ja miinid olid aegunud. Igaks juhuks siiski otsa ei hakanud astuma. Lõpus leidsin eest uhke rändrahnu millele lausa aedik oli ümber ehitatud, et enam rändama ei läheks. Veidi otsimist ja käes see logiraamat oligi. Aitäh peitjale.
GPS suunas meid algul teele, mis viis taluhoovi. Pererahvast me siiski segama ei läinud ja sõitsime sinna, kust oleme aastaid tagasi ka seda kohta uudistama läinud. Nii, et õige on minna ikka sealt, kust viit näitab. Jalutuskäigul aarde poole leidsime selle aasta esimesed õitsvad nurmenukud. Mälestusmärgi ülevaadanud nautisime vaadet üle Läänemaa luhtade ja asusime aarde otsingule. Raskusaste tõotas kiiret leidu. Ja juba Ene hüüataski, et siin on midagi kahtlast. Uurisime mõlemad ja veendusime, et aaret me sealt küll ei leia. Küllap on tüng, kuid ei ole ka mingit märget selle kohta, et oled vales kohas. Nüüd kodus logsid lugedes leidsin peitja seletuse sellele, et tegu ei ole tüngaga. Otsisime siiski usinalt edasi. Kui ma hakkasin juba miiniväljal kevadkuivi "miine" pooleks murdma, et aaret avastada, siis suundus Ene panga alla kive uurima. Kui silm juba tönts ja mõistus päris otsas, tuli teha sõbrakõne. Pean tunnistama, et ilma selleta oleksime sealt leiuta minema tulnud, kuigi ju midagi eluohtlikku teha ei tulnud ja raskusaste vastab tegelikkusele. Ene avaldas vaid üllatust, kas nii võib ka teha? Altpoolt astangut uudistades oli see astang veel atraktiivsem, kui ülalt. Tänud abi eest sõbrale ja kiitus peitjale aarde eest.
Tänase ilmaga oli otsimine üsna valulik protsess. Ja leiuga läks ikka tublisti aega. Eks Hannesel hakkas ka vist natuke jahe ja suunavate vihjete toel sain õigele asjale küüned taha. Väga hästi teostatud aare ja mälestuskivi juurde poleks muidu ka sattunud.
Vihmasajus tugeva tuulega polnud seal künkal just mõnus olla, aga see-eest saime kivi ühe külje pinnastruktuuri selgeks ja samast küljest avaneva vaate päris korralikult mällu. Natuke aega vaatlemist tulemusi ei andnud ja siis võtsime appi teised meeled – nüüd tuli leid päris kähku, kuigi leidmine on võimalik ka vaatlusega – me olime lihtsalt geopimedad. Nutikas peidik! Aitäh peitjale kohta tutvustamast!
Kodutöö oli tegematta ja siit saimegi nö.pika nina.Ongi põhjust tagasi tulla,sest oi kui palju oleme mööda sõitnud ja mitte pole sisse põiganud:)
Logisid lugemata saime muidugi oma jao kätte :) Aga me lähme uuesti :)
Kommentaaridest on selgunud, et üks väike asi vajab selgitamist. See "asi", mida kõik nimetavad "tüngaks" ei puutu aardesse ega aarde peitjatesse. Nimetatud objekt on tekkinud hiljem ja mis see on, ei oska keegi seletada, ka mälestuskivi hooldajad. Kuna on tegemist tundmatu objektiga, siis ei saa me sinna ka tünga silti panna.
Selleks ajaks, kui meie siia jõudsime, olid loomad juba siirdunud muudele jahimaadele. Seega saime rahus toimetada. Nojah, ega siis pime väga nägijaks ei saa. Tiirutab niisama ringi ja teeb jalajälgi. Vanasti oli kombeks tüngasid tähistada sõnaga "tüng", et geopeitur ikka aru saaks, millega tegemist. Seega ei osanud liigitada seda ainukest kohta, mille me siiski leidsime, sest sellel kohal puudus vastav märgistus. Ei teagi, mis meie sõbrad sellest arvasid, kui laupäeva varahommikul tuleb kõne ning palub teavet kas on või ei ole . . Otsisime siis veel ja veel ning lõpuks saigi leitud.
Lehmad enam mälestusmärki ei valvanud, ehkki nendest jäänud mälestused otsisime korralikult läbi - sest muud ideed said otsa ja kõik oli juba läbi katsutud. Ehtsad koogid olid seekord. Pärast eiteamitmendat ringi ja kõige muu välistamist jõudsime Hannoga pea korraga ühte punkti tagasi. Ja seal ta oligi :) Lahe!
Sai ikka igast imeasju läbi proovitud ja mõeldud, viimaks tul ka õige mõte. Siit olen muidu vist sadu kordi mööda sõitnud, aga nüüd nägin ikka kivi ka ära, aitähh!
Pimedaks kiskus, kui me tee ääres peatusime ja kummikud jalga sikutasime. Oli ju ees ootamas mineeritud ala ja märg pealekauba.
Elektrikarjust taltsutasin mina ja pääsesime kõik sirakateta. Ja siis pilt mis avanes karjamaal, see polnud just väga julgustav. Lehmi ma maalapsena ei karda, kuid olend, kellel kraan kõhu all, tegi küll veidi murelikuks. Veensin ennast ja teisi, et ega inimvihkajate juurde vast inimesi ei saadetaks, kuid ega väga tugev tunne polnud vist ei endal ega teistel.
Nii hoidsimegi oma arust ohutut pikivahet elajatega ja kergendusega hinges saime aiavärava enda selja taga kinni pandud. Poleks arvanud, et nii hea on kuskil puuris olla. ;) Neljajalgsed sarvilised aga kogunesid ümber aia meid vahtima. Uued eksponaadid olid saabunud ju. ;) Eks vahtigu, meie otsisime aaret. Ja leidsime kah, midagi... mina oleks lahkunud, kui nii, siis nii. Peep polnud päris nõus sellega. Nii me seal siis vastastikku jonnisime. Lõpuks sai aare leitud ja oli aeg lahkuda. Vahtisime elukatega tõtt ja silmside ühega viis selleni, et tegin valjult talle vastu "BÖÖÖÖÖ". Ilmselt solvus, keeras selja ja marssisid kõik minema. Kraaniga isend kah. Saavutatud paslik pikivahe andis lootust pääsemisele ja et ikka solvumine piisavalt põhjalik oleks ning huvi meie vastu kadunud... Õnneks oligi. Läbisime mineeritud ala ja sulgesime elektrikarjuse enda järel. Uhhh, käidud. ;)
Ja siis vahetasin autos gepsu akusid ning suutsin ära pudistada mälukaardi gepsust. Kuskile autosse. Krt... Polnud just parim koht ukerdada. Seega käskisin kõigil liikumatult olla ja sõitsin Kasari vana silla juurde, kus sai segamatult autos tuuseldada. Üles leidsin!! Jeeeeeeeeeeeeeeee... Elu oli taas elamist väärt. ;)
Aitäh aarde eest, mis sel päeval teravaimad elamused andis!
Siin sattusime lehmade piiramisrõngasse. Piiras üks eesliinil ja teine toetas eemalt. Pull oli reservis. Mõtted sinisest näost läksid vahepeal ikka väga selgeks. Viimse abinõuna sai kasutatud helistamist sõbrale. Ja siis sai Kadri jällegi näpud taha. Lehmad loobusid oma piiramistaktikast. Ja laheneski kõik hästi. Tänud.
Veistega lähikontakti meil ei tekkinud, vaatamata, et aaret otsisime ikka väga kaua. Jäine tuul ei aidanud kuidai kaasa ajutegevusele ja nii sai päris mitu tiiru koordinaatidest kaugemal ja lähemal tehtud, enne kui õige asi päevavalgele tuli. Tänud kvaliteetaarde eest!
Oli 6. juuli 2014. aastal, mil Tanel alustas oma Saaremaa rattamatka. Teel Virtsu poole jäi Tanelile silma Kirbla astang, mida ta ka huviga uurima läks. Hoolimata laiast topside valikust jäi aare peitmata. Aga eks ta ole. Kui ei peida ise, peidab keegi teine.
Täna oli juba pime, kui me viimase aardena seda otsima läksime. Mulle need karjamaad eriti ei meeldi pärast Kalevipoja kivi, eriti pimedas. Mõned isendid tundsid isegi meie vastu huvi. Oleks ma üksi olnud, oleks see rahulikult järgmiseks korraks jäänud. Leidsime tünga ja lõpuks aarde ka. Jällegi üks vahva asi. Aitäh! Loodetavasti seeria jätkub!
Pime oli. Üks lehm vist isegi üritas kontakti võtta, aga tema ka pelgas ilmselt pimedat. Kohapeal, hehee :) Poleks neid tüngalugusid siin lehel, oleks vist ise ka kippunud nime poetšeki peale kirjutama, nii ahvatlev on see koht. Aga jätsime ämbrisseastumise ühe teise koha jaoks ja käitusime mõistlikult edasi ja voila - leidsime ereni logi ja teedu logi ja kõigi teiste logid ka. Jälle üks mõnus aare valmis nikerdatud - no on hea firma siinkandis, olgu ta kiidetud! Aga lindude vaatamise asemel kuulasime neid - mingi suurem kogus hanesid lendas pea kohal kuhugi - eks hea oli minna, tähed särasid ja tuul oli takka.
Oh ma tänan, et mind lõpuks sinna minema suunasite! Väga tore koht oli. Lehmad hoidsid viisakalt kaugustesse. Maaameti kaardi põhjal ootasin nullist muidugi hoopis torni :D Aga egas midagi - kalpsasin üle aia sisse ja välja, tegin mitu ringi peale ja lõpuks muidugi leidsin ka. Tore lahendus tõesti!
Kui miiniväli sai ületatud ning jõutud aarde juurde sai esimese hooga loomulikukt tüng üles korjatud. Kuna see oli aga tühi tekkis mõte, et aare jalga lasknud. Siis sai ka eelmisi logisid loetud, ning selgus, et see ongi tüng. Tünga saatel sai siis õiget asja otsitud. Selleks ajaks, kui logi sai kirja pandud ja oli plaan aare tagasi peidikusse panna oli kohale tulnud tohutu neljamugujalgne kari. Eesti keelest need neljajalgsed loomulikult aru ei saanud, et ma sooviks ühte asja peita. Need nelimugujalgsed muudkui põrnitsesid mind. Tegin neile peteka. Peitsin ennast ära. Veits aja pärast olid nad jälle oma igapäeva asja ajamas ja ma sain aarde tagasi peidikusse panna. Kõik korras sai koos nelimugujalgsetega taas minivälja hakata ületama. Taaskord õnnestus kõik hästi ei astunudki miiniotsa.
Sinisilmselt arvasin, et siin läheb kähku, ega hakanud end karjuse alt läbi veeretama, kuna teised olid seda juba niikuinii teinud. Kui aga logiraamatut mulle kätte ei toodud tuli ikka ise ka otsima minna. Vaatasin samuti kõik loogilised ja mitteloogilised kohad üle ja mõistes, et tegu pole just kõige lihtsama peitmisviisiga hakkasin logisid lugema, millest imelikul kombel sel korral koheselt ka abi oli. Tänud siia kutsumast!
Tüng leitud. Kuna logisid polnud lugenud, siis sai ikka ringitatud. Kuni Airi luges logi ja sirutas käe aardeni. Väga vahva aare! Tänud!
Tüng jäi kohe silma aga aardepeidiku enda leidmisega läks päris pikalt aega. Andekas peidik. Tänud peitjale.
Tundmatu objekt külvas esialgu segadust, kuid aare sai ikkagi leitud. EVEJ
Tegelikult ei läinudki nii väga kaua aega seal, kuigi tunne oli küll, et terve igavik on juba otsitud. Nutikas peidik!
Selliseid silte ikka aeg-ajalt kohtab, et täiesti korraliku tee ääres tuleb minna paar sada meetrit kuskile võõrale põllule või läbi värava. Linnalähedane inimene natuke võõrastab selle peale. Jalutasime objektini ja siis hakkas tralalaaa pihta, no ei leia! Peale pikka uurimist välistamise ühe ja siis teise ja siis kolmanda ja siis alustasime uuesti. Ega enam palju lootust ei olnud ja siis lõpuks leidsime ka. Aitäh!
Siin nägin otsimisega vist sama palju vaeva kui õdusa õhtu aarde juures. Väga hea peidukas, meeldis väga, soovitan.
Aardeni jalutades ajasime Kajaga äärmiselt harivat juttu kohalikust lõkkematerjalist ja õpilane Merike julges vaid küsida, et kas tõesti nii ka saab...heh...naljatilk! Tundub, et Loksa on tõesti linn ja linnalapsed on looduses ohustatud liik...vist. Aardega läks sedapuhku lihtsamalt, kui koolitusega. Mõte oli õige ja õrrel kõõludes oli mõnus vahtida leidjate rivi moodustumist. Aitäh aarde eest, täitsa mõnus värk ja lõpuks oli ka põhjust selle pruuni sildi poolt pakutu ülevaatamiseks...oli ju teine igal Saaremaa külastusel silma jäänud.
Karjaaiast saime kenasti džentelmenide abiga sisse ja mööda rada astudes sain kiirkursuse looduse ringkäigust. Hämmastav, mida nad kõik teavad ja minu õnneks ka minuga jagada soovivad :P. Sai ka rohus sahistatud ja kuivavaid pannakaid välditud. Nullis ajasime nulli taga ja olime õnnelikud ,et siia mõni pulliisand meid luurama ei tulnud. Kui olime kõik nullile uhke ringi peale teinud moodustus ühtäkki leidjaterivi, nojah, tuleb tunnistada, et mina olin seekord viimane nägijaks saanu ja sedagi vaid tänu eelmiste kiirele lahkumisele nullist :P. Nojah ,nüüd kus suund teada oli eemalt ka näha. Et teistel liiga kerge ei oleks, "peitsin paremini". Tänud mõnusa aarde eest!
Kõik juhtus mööda traditsioonilist rada. Inventuur tühjas tünnis ja siis mõne aja pärast ka õige asi. Nutikas wärk!
Siit olin varem mitmeid kordi mööda sõitnud ja mõelnud, et peaks ikka seal kohapeal ära käima ja uurima, mida see seal endast kujutab. Nüüd oli põhjust asja lähemalt uurida küll ja veel. Aardevalvureid kohal polnud ja sain rahulikult toimetada. Algul sain korralikult tünni ja siis leidsin ka õige vidina. Miski kümme minti läks ikka aega kah. Tänud!
Nagu ikka, kõigepealt tünn siis natuke otsimist ja käes ta oligi. Tänud peitjale!
Olime Läänemaa geotuurilt teel koju. Kirbla astangu juures otsustasime veel ühe peatuse teha, kuigi saime aru, et me ei ole siin üksi. Ei osanud me siis midagi arvata, et kas vastutulev naisterahvas on geopeitur või matkaja, vahetasime lihtsalt paar viisakusväljendit ja sammusime edasi, kuid minul hakkas süda millegipärast natuke kiiremini põksuma. Kui mõni aeg hiljem üks meesterahvas väike poiss kukil vastu tuli, siis sain oma südamepekslemise põhjusest aru. Need inimesed siin olid mulle tuttavad, mitte küll isiklikult, kuid olin neid näinud geopeituse kokkusaamistel tehtud piltidel. Mis siis ikka, läksime nullini, otsisime natuke „siit“ ja „sealt“ ja kui logiraamatu lahti tegime, siis sai minu kahtlus kinnituse - olime kohtunud Pikkkassodega. Pärast logimist heitsime pilgu avarustesse ning nautisime veel natuke ümbrust ja kui läbi „miinivälja“ auto juurde jõudsime ootas meid tore üllatus: klaasipuhastaja vahele oli pandud tervitus geopeituse auks. Kuna meie tee viis edasi Lihula poole, siis lootsime uusi tuttavaid sealsete aarete juures kohata. Gaasipedaal Kairi jala all vajus põhjani … Aarde eest aga suured tänud. Peidukas meeldis väga, ehk saame kõigile selle seeria aaretele millalgi silma peale visata.
Oh heldeke! Peatasime auto ja ronisime ettevaatlikult välja. Eemal, rohelise aasa taustal, oli näha palju neljajalgseid loomi. Ronisime ettevaatlikult üle aia ja... siis toimus rünnak! Kogu kamp, nähes, et toodud on uus meelelahutus, võttis suuna meie poole ja lasi udarate lehvides tuhatnelja neljajalgset traavi meie suunas. Kargasime üle aia tagasi ja jäime mõtlikuks. Edasi veetsime järgmised 5 minutit 40-pealise vastuvõtukomiteega vesteldes, no ja rääkisime ikka ilusast ilmast ja headest suhetest ja soojast tõugudevahelisest sõprusest. :) Lõpuks võtsin end kokku ja astusin uuesti nende maale, kuid vastuvõtukomitee ei kavatsenudki end liigutada. Alo tuli poiss kukil järgi ning pressisime end lõpuks selle sooja, karvase ja uudishimulik müüri vahelt läbi. Kohapeal andis ikka tiirutada, kuid õnneks siiski naeratas geoõnn Alole. Tehtud igatahes. Tagasiteel kohtusime loodushuvilistega, kes Kirbla astangu järgi küsisid. Aga kui Alo ka poisiga autoni jõudis, siis mõistime, et lisaks loodushuvile on tegemist ka geohuviga, ning jätsime uutele tulijatele lennuka ja optimistliku teate kojamehe vahele :). Igatahes - elagu geopeitus!
Tünga peidukas hakkas alguses kohe silma. Õige peidukaga läks natuke rohkem aega. Tagasiteel kohtasime ka kassi mis oli sama värvi nagu lehmad mis seda põldu sihtotstarbeliset kasutavad. Ju siis pikem viibimine koos lehmadega paneb värvi muutma, muidu ei võeta vist omaks. :)
Läks ikka veidi aega, aga tehtud ta sai. Juba lähenemine kivile oli kuidagi kööbakat rada mööda. Tagasi tulin vist seda rada pidi, mida oli peitja silmas pidanud, igatahes oli see tublisti mõnusam. Tänud.
Kuna ikkagi oli vaja leida kah siis sai ka õigesse kohta nimi kirja pandud. Muide see elektrikarjus on seal vedru enamvähem lõpuni maha käinud. Väga nõrgalt oli tunda. Aga ega ma ei tea millal see vedru jälle üles keeratakse. Teel aardeni tuli miskipärast see meelde.
-Miks sina jõudsid matkalt tagasi poole hiljem kui teised? küsis skaudijuht skaudilt.
-Tuul viis mu bareti peast, kui otse läbi lehmakopli läksin.
-Miks sul seal nii kaua läks ?
-Mul tuli vähemalt pool tosinat pähe proovida, enne kui õige üles leidsin.
Aitäh.
Leidsime ka selle koha mis on justkui vale. Panime nimed ka kirja, et üks õige mitteleid vormistada. See sõna kõlas umbes nii - boetšek. Loomulikult ei saanud autor algul mitte midagi aru. Pärast oli siiski üsna naljakas.
Maale sõites olen ikka mõelnud, et peidaks siia midagi, aga näed kui kohe ei tee tehakse sinu eest. Tänud! :)
Midagi polnud teha, tuli pärast 83 km pikkust sõpradega Muhumaal ette võetud jalgsimatka "Idioto Topografico" mandrile naasta. Jalad ja ihu olid eile juba piisavalt puhanud, nii et tuli ka aardeid otsida :-) Kallo tiimi jälgedes neljas aardeleid täna.
Koht oli mulle aastatatagusest Suveseiklusest tuttav, tookord oli see vist lausa esimene punkt (sel päeval). Täna sai samamoodi samasse kohta jalutatud. Algul ehmatas tee peal seisev buss ära, ega ometi bussitäis turiste aarde juures pole. Ei olnud. Saime demineeritult kohale. Otsisime mitu minutit, siis vaatasin juba suurust ja raskusastmeid. Siis tuli leid kärmelt. Loopisin ka mõned kivikesed, mis kellelgi suures otsimistuhinas olid laokile jäänud, mälestuskivi alla tagasi.
Aare korras, evej. Ainult maastik peaks 1.5 olema, sest ratastoolis siia siiski ei pääse. Aitäh peitjaile kenasti peidus oleva lisaboonusega aarde eest! Vaade oli uhke. Samuti sain teada, et klint ulatub Gotlandini välja, vautsti-vau!
Poisid tegid kindlaks, et karjuses voolu ei olnud. No, polnud ka loomi näha. Seega polnud neid traate vaja enam karta. Ka muid ohte polnud. Tuli vaid kohale jalutada, astangu pealt vaadet nautida ja logida. Kui kõigi esimeste punktidega saime edukalt hakkama, siis logimiseni läks ikka veidi aega. Päris mitu head tiiru sai peale tehtud, enne kui aarde kätte saime. Mõnus trikikas.
Tänud!
Uurisime kolmekesi tükk aega enne kui päästev kõne peitjale sai tehtud. Nojah, sinna me ju tõesti ei vaadanud. Väga kavalalt peidetud, tubli!
Piinlik tunnistada,aga tegin kõne sõbrale ja alles siis leidsin. Teostus on super!
Olen minagi iga kord siit mööda sõites seda astangu silti vaadanud, kuid kunagi pole veel mahti olnud kinni pidada. Täna sai see tehtud ja ei kahetse. "Miinid" olid teel kuivanud ja õhtuhämaruseski oli serva peal vaadet. Leiuga läks aega, hästi tehtud!
Olen tihti mõelnud, et miks sinna veel peidetud pole. Nüüd on see viga siis parandatud. Tore koht ja ilusad vaated. Ilma aardeta oleksin sealt veel nii mõnegi korra mööda sõitnud. Raamatus kolmas logi. Tänan!