Prangli kagu tulepaak

Leitud, tänud. Sai küll mitu ringi tehtud ja veidi muud otsitud, aga lõpuks siiski ????

Nagu vihjegi ütleb: See ei ole nii raske. :) Tänud peitjale.

Kohapeal natuke uurimist ja peagi jäi õige asi näppu. Prangli viimane võetav aare ja nüüd edasi ujuma. Aitäh aarde eest.

Tänud aarde eest!

Topsik jäi üpris ruttu kätte. Aitäh!

Minul jäi õige ese kiirelt silma aga kaaslane otsis paar minutit minu tugevate vihjete järgi :))

Leidsime saarematka käigus. Peidukoht on küll natuke imelik, kas see nii kaduma ei lähe?

Käes. Ilus ümbrus!

Leitud, aitäh!

Hoolimata pôhjalikust vaatlusest ja auringidest päri- ning vastupäeva, jäi ôige asi tabamata. Küllap see ikka kusagil oli aga ei klappinud minu silmamôôduga :)

Lõpetasin töö Prangli elektrijaamas, sõin kohvikus kõhu täis, laenasin seina äärest jalgratta ja pühendasin ülejäänud päeva aaretele. Aitäh!

 1 

Kunagi palju aastaid tagasi sai selle tulepaagi otsa ka üles ronida aga enam mitte. Leid tuli see-eest kiirelt.

Saare viies aare. Piret jäi koos poiste, koera ja jalgratastega Punase kivi juurde, meie tegime väikse jalutuskäigu ja logisime aarde. Aitäh.

Leitud! Aitäh!

Selleks ajaks kui Eleryn aardeni jõudis, oli logimine juba tehtud....

Nii jäigi minu rõõmuks vaid aaret vaadata. :)

Leitud!

Olime oma rattatuuril Prangli saarel ja palavuse kiuste oli üks väga lahe päev täis aardeid ja huvitavaid kohtasid. Tänud aarde eest!

Eestiranna juurest tulin siia. Tegin paar tiiru, lugesin logisid ja varsti jäi ka topsik silma. Aitäh peitjale.

Naaberaarde juures siia oli lihtne põigata. Leid tuli ka lihtsalt. Aga siit edasi järgmise naaberaarde juurde minek osutus poja jaoks liiga raskeks. Ei suutnud tema seal liiva sees rattaga sõita ja igal valitud rajal põrkasime aina tagasi. Peagi olime uuesti tulepaagi juures. Siit edasi juba hoopis gaasitoru juurde kus ka oma lõunasöögi soojaks ajasime.

Tänud.

Algul maastikku vaadates käitusin ka vastavalt, kuid siis jäi silma väga karm ja konkreetne hoiatussilt, et mis juhtub kui sellel objektil kas või värvi kriimustada. Lugesin veit logisi, ja sain aru, et tegelikult maastik 1.0 ja nii see pet mul pihku jäigi..

Sai käidud, nähtud , leitud ja logitud. Aare korras.

 1 

See oli meie viimane otsitav aare Pranglil ja sellega läks vist kõige kauem aega. Kui esimese tiiruga midagi ei leidnud, siis proovisime maastiku raskusastet suurendades igasugu kavalaid kohti uurima hakata, kuid ühel hetkel õnneks tuli mõistus koju tagasi ja proovisime ikka kaks jalga maa peal aardetopsi üle leida. Ja siis üks pilk õigest suunast ja aare lausa hüppas näkku.

Peale logimist läksime mere äärde lõunapausi pidama ja päikest nautima, sest laeva väljumiseni oli veel peaaegu kaks tundi aega. Olime kõik 8 aktiivset aaret leidnud, ilusat ilma nautinud ja toredaid kohti külastanud. Meile Pranglil meeldis!

 1 

Eelmise aarde juurest tulepaagini minek oli üllatavalt keeruline. Vahemaa oli ju justkui väike, kuid ühtegi õiges suunas minevat rada polnud kusagil näha. Niisiis jätsime rattad nii 70 m kaugusele suurema tee äärde ja läksime läbi kauni männimetsa kohale.
Minu silm jäi üpriski kiirelt aarde peal seisma ja sain seega ise olla seekord peamiselt vaataja rollis.. no nii 2 minutit :D Nimed kirjas, vantsisime tagasi rataste juurde ja no ülla-ülla - järgmise aarde juurde minekuks pidime ikkagi mööda radu siia tagasi tulema. Kaks geeniust koos haha. Aitäh!

Siin olime tsipa kilplased. Jätsime rattad teele ootama ja võtsime sihi otse aardeni. Leidsime, logisime. Jalutasime ratasteni ja siis sõitsime mööda teed kulgedes uuesti tulepaagist mööda. Tänud aarde eest!

Aarde logiraamatus oli sel aastal juba üks külaline kirjas, keda GP ega GC lehel pole, seega ilmselt juhuslik leidja :)

korras

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Taastatud [aunad] tiimi poolt. Suured tänud!

Kui aare on kaduma läinud, siis vahel õnnestub olematu asja leidmise asemel taastamisega tegeleda ja hoopis sedasi nimed kirja panna.

Peitjaga kooskõlastatult sai aare taastatud. Loodetavasti püsib nüüd mõnda aega. Tänan.

Kahjuks aaret ei olnud.

Veendusime, et aare on tõepoolest kaduma läinud.

Ei leidnud, isegi varem leidnu ei leidnud seda aaret. Palun omanikul kontrollida aarde olemasolu.

Ei suutnud leida. Isegi tagasi tulles ja uuesti otsides.

Prangli leid #2. Veetsin siin uskumatud 30 minutit. Olin alla andmas juba, sest olin kahel ja poolel tasandil oma arust kõik võimalikud ja võimatud kohad üle vaadanud. Vaatasin siis enne loobumist sinna õigesse kohta ka: nagu tõsiselt või?!? Selline peidukas, selline peitmisviis, selline kinnitus. Sellist asja ei olnud mu geosilmad enne näinud.

 2 

Teekonna pikkuse mõõtmine Kelvingi sadamast on meelevaldne. Mõõdetakse ikka lähimast punktist, kuhu mingi liiklusvahendiga pääseb. Võime ka Leppneeme sadamast mõõtmist alustada, siis on maastik 5.0

 1 

Ei vaja siin miski hooldust ja 1.0 ei ole see maastik mingi koha pealt.

Maastik 2 kirjeldus - Aarde juurde jõudmiseks tuleb ette võtta kuni mõnekümneminutiline matk kergel maastikul (metsarajad ja teed). Aarde kättesaamiseks ei ole vaja teha ronimis- ega turnimisliigutusi. Aarde juurde pääsevad kerge vaevaga ka eelkooliealised lapsed ja väiksemad koerad.

Sadamast aardeni on umbes 3,3km lonkimist mööda kerget maastikku (metsarajad ja teed). See võtab aega kusagil 40min. Maastik 2.5 on täiesti õigustatud, sest retk on pikem, kui 2.0 kirjelduses antud. Keegi ei käsi kohapeal üle mõelda :) Siis võiks iga keerulisem rabamatk ka 1.0 olla - ratastoolist saab ju kätte, kui ratastool rappa vedada.

Veeresime seeni otsides tulepaagini. Piisas vaid Kaja öeldud vihjest kui selline mittekeeruline koht silma jäi. Ja nii läkski, et sealt piiluski Kaja selle topsi välja. Seenelisi oli metsas teisigi, seega kimasime edasi, et endale rohkem pannile saaks. Tänud!

 3 

Palun panna õige maastiku raskusaste, mis oleks 1.

Päev ratastega Pranglil. Kuniks teised ujusid, käisin ma sipsti! selle aarde juures ära. Kui lugesin, et maastik on eksitav, siis tuli aare kohe ka näppu.

 1 

Siin sai vahelduse mõttes ka ronitud ja oligi saar "puhas". Tänu Aarele ja Carole ,kes mind Kadriga kaasa kutsusid ja mõnusat seltsi pakkusid, leidsime ka aarde.

Huvitav monstrum keset metsa.

Ühest tiirust oleks pidanud aarde leidmiseks piisama.

Rattatuur "Prangli roheliseks". Rattaga sõitsime küll, aga ainult mööda rada, väljaspool seda poleks liiva või kadakavõsa tõttu tahtnudki. Siit-sealt sai uuritud kuni peidukas silma jäi. Tänud.

Sai ikka mitu tiiru peale tehtud kui aarde leidsin. Hästi maskeeritud.

Leitud ühe toreda lustisõidu raames.

 2 

Isased ronisid muidugi kohe torni otsa aaret otsima, emased olid sammu võrra tagapool ja jäid kindlalt kahe jalaga maale. Kellel seekord rohkem õnne oli? Tänud peitjale.

 1 

Siin läks kähku, Kristel võttis aarde lihtsalt hoo pealt välja.

 1 

Kaabut polnud kusagilt võtta, niiet pidime rikkuma siltide nõudmisi ja minema edasi kaabudeta...vähemalt prügi ei visanud kuhugi ja lõket ka ei teinud...täitsa jala olime ka. Nulli jõudes hakkasime otsima ja ei leidnud midagi. Kui lõpuks Maris ja Kristel järgi jõudsid, võtsid nad karbi esimesest vaadatud kohast välja :) Nojah...logi saigi kirja ja edasi :)

Lugege Karli logi, seal on kõik öeldud.

Tänud seltskonnale ja peitjale. :)

 1 

Natukene iroonilised olid need maastikukaitse sildid, mis näitasid, et ainuke lubatud tegevus on kaabuga metsas käimine. Samal ajal vuravad turiste täis veoautod 24/7 ringi. Proovisime hoida sisse tallatud teeradadele ja mööda neid jõudsime tulepaagini. Esimestel vaatlustel ei jäänud mitte miskit silma. Ma hakkasin raskusastmeid vaadates juba kahtlustama, et see võib olla kusagil huvitavas kohas peidus. Osa seltskonnast jõudis juba kõrgemale tasemele ronida. Siis tulid aga meestest mahajäänud naised, mille üks liige nimega Kristel võtab sekundiga aarde peidukast välja. Mina olin sealt hetk varem silmadega üle käinud ja ei tekkinud isegi mõtet, et võiks käsi külge ajada. Siinsel Prangli tulepaagil ühtegi ronimist keelavat silti küljes ei olnud aga tippu ronima siiski ei hakanud. Mind hoidis tagasi sisetunne, et täiesti tipus on nagunii luuk kinni ja madalamalt vaade samuti puudub, sest plangud on liiga tihedalt ees. Aarde eest tänud!

Kuigi tulepaagini oli Eestirand juurest umbes 300m, pidime sõitma veoauto kastis sadamasse tagasi, sest muidu poleks me lõunasööki saanud. Pärast supitamist viidi meid Saare-resto juurde mängima Eesti mängu, kus Erki sai hiilata oma teadmistega Prangli kohta (peaaegu kõik tänu geopeitusele). Kahjuks täring ei teinud ainult temaga koostööd.

Ja alles siis saime tulla selle aarde juurde. Paar ringi ja käes. Maastik kirjelduses on tõsiselt eksitav. Aitäh ;)

Maastik on 1.0 ja nii vist jääbki.

Taas oli Krista see, kes meie saarereisi organiseerimise enda peale võttis. Meie pidime vaid õigeks ajaks sadamasse jõudma, et siis üheskoos Pranglit avastama minna. Saarele jõudes oli meil plaan, et teeme saare ühe päevaga puhtaks, et järgmisel päeval oleks aega naabersaartega tegeleda. Ilmataat oli oma soojusega helde ( nagu me sel suvel juba harjunud oleme ) ja parmud rõõmustasid värske söögi üle. Wrangö aarde juures meie otsimismeeskond korraks täienes. Egon, kel oli etendusest vaba aeg, nähes meid miskit otsimas, teatas, et tal tekkis ka nüüd huvi see miski üles leida :) Edasi kulgesime taas algkooseisus. Nautisime saare erinevaid maastikke, mustikaid, merevett, seltskonda ja mida kõike veel. Kolm aaret enne lõppu eraldus neljandik seltskonnast, jättes need järgnevaks päevaks avastada kui me korra naabritel külas käime. Punase kivi juures tekkis korraks segadus. Õnneks päästis geovaist. Takkajärgi tuligi välja, et saarel liiguvad ringi koordinaadivargad, kes korda ei armasta :( Ja oligi käes hetk kui jõudsime ringiga öömaja juurde, kuhu juba vahepeal oma kompsud jätsime. See, et endomondo näitas 18,5 km, tuli küll üllatusena. Ei saanud arugi. Perenaine oli meile suitsulestad toonud. Ainult maiustage aga... Koos meiega nautisid õhtut ka tuhanded sääsed! Ja see oli juba liig, mis liig. Pool kala sain söödud ja siis loobusin. Ei saa ju kalaste kätega end kaitsta. Paar tundi sai aplausi saatel ka magada aga see oli ka kõik. Patt oleks sellise serenaadiga edasi magada. Aknast välja vaadates avanes ikka armas pilt. Kaks võidurõõmsat herrat, kes olid äsja Pässu üle kavaldanud, serenaadi laulmas. Paavo oli küll rohkem turvamees või mänedšer või hoopis kaks ühes. Peeter soleeris väga hingestatult üksinda. Igatahes nii mõjuvalt, et peagi suundusime viiekesi mereranda päiksetõusu ootama. Korraks isegi nagu lubas päikest aga sel päeval tuli pisut teine ilm. Randa kaasavõetud söögid-joogid otsas, kulgesime tagasi öömaja poole. Kes otsustas sääskede kiuste veel üks uinak teha, kes jäi järgmist hommikusööki ootama. Minul aga oli hingel eelmisel õhtul nähtud nastik, kes oli end üsna lootusetult kalavõrku kinni sõlminud. Tegelikult ma õhtuhämaruses täpselt ei saanudki aru, kas tegu on rästiku või nastikuga. Kutsusin Paavo kaasa. Julgestuseks tuli ka Marje, kes oli kuri, et see nastik nii kaugel on. Natuke siis pusisime, mõned võrguaasad sai suuremaks lõigatud ja lõpuks oli nastik vabaduses :) Üks heategu igas päevas! Hommikusöögi ajaks laekus kogu seltskond laua taha. Krista ja Külli Keri saarelt tagasi, Peeter oma iluunelt (mis siis, et sääsed oli moka paiste imenud ja ilust oli asi kaugel :)), meie päästemissioonilt, Ruth ja Vaimar virgutusvõimlemiselt. Kõhud head-paremat täis ja oligi aeg hüvasti jätta ning suund Aksi saarele võtta. On taas, mida meenutades taas tuju heaks läheb. Tänud kõigile, kes sellele kaasa aitasid ja muidugi aardepeitjatele.

Pärast tünga avastamist läks ikka jupike aega, et see õige asi leida. Eks ikka seepärast, et hoolega raskusastet jälgisime, mis hiljem selgus oluliselt kergem olevat. Siiski, kui teised juba leidnud, olin kõrval seistes ikka päris pikalt pimedusega löödud. No lõpuks nähtud, aitäh!

 1 

Matkaseltskond on nüüdseks pisut kahanenud, aga jätkajatel püsib meel rõõmus ja samm sirge. Nende tulepaakidega on alati üks igavene häda - küll on maastik 4.0, ent vaade illos. Või on peidik 1.5, aga aaret annab ikka 15+ minutit otsida. Eks läinud siingi nii. Kohe leidsime mikrotopsi, hoolega tehtud - isegi nänn sees ja magnet ja puha. See aga teatas, et ta mitte aare polevat. Otsisime edasi, mina siis maastik 2.5 kohtadest. Kui olin peaaegu suletud luugistki läbi saamas, hõiguti alt poolt, et tulgu ma nüüd tagasi.
Aare leidus maastikule mittevastavast paigast. Igaks petteks helistasin peitjale ka, et kas tüng peabki nii avalikult nähtav olema. Kui ta tüngast midagi ei teadnud, korjasime selle hoopis kaasa. Ei ole ju ette nähtud. Aarde panime ka samasse peitu, kust leidsime, ju siis peab nii olema.
Aitüma Mihklile aarde ja otsingute ja info eest!

"Krista Reisen & Co" selle suve esimene saare külastus (Krista see polnud solvang vaid heatahtlik kummardus).
Tulin isegi Soomest, meeste lahedast seltskonnast varem kui planeeritud tagasi, et sellel retkel osaleda. Ilm oli korraldajafirmale iseloomulik. Nii nagu ka põhjalik eeltöö kulgemiste ja mõistatuste lahendamise osas. Mulle jäi siis imetoreda seltskonnaga vaid kaasa kulgeda. Oma seljavalu tõttu olin ma koheselt nõus kilogramme kaaluva seljakoti (kuhu oli varustust laaditud (ennekõike toitu Piia korraldusel) kordades pikemaks ajaks, kui me seda selle ühel ööbimisel vajasime) virutama esimesse veidi tihedamasse põõsasse. Pea kõik aarded kulgesime üheskoos lobisedes. Inimesed, kellega varem polnud vestelnud, said ühtäkki palju lähedasemateks. Vingumist ei kuulnud kordagi kellegi suust. Logide kirjapanemised jäid Piia kanda. Kus vähegi võimalik, seal tegime teed vaevumärgatavaid radasid pidi, näod täis ämblikuvõrke ja suu mustikaid. Tore oli Wrangö otsimine, kus ka Egon meie üritustega ühines. Ja mis viga otsida, kui saad lähedusest külma jooki juurde osta. Kes rüüpas jõu saamiseks peatuspaikades ürdijooki, kes käis ujumas. Kõik saare aarded, mis praegu avaldatud, said leitud (nagunii on mõni salajane tops veel peidus). Mind hakkas enne lõppu küll seljavalu kiusama ja peatuspaigas võetud ravimid panid taaskord enneaegselt magama. Selle tulemuseks oli see, et kaasavõetud joogist oli hommikuks enamus veel alles.
Juba õhtueelselt üllatas meid lammas Pässu, kes oli must nagu öö ja tervitas meid kiire jooksuga. Meie Paavoga hakkasime oma keskkohti kaitsma ja panime jooksu. Kohe ilmus nurga tagant ka väikese vanapagana moega poiss, kes omale iseloomuliku aktsendiga teatas, et tema oligi Pässu lahti lasknud. Kui mina öösel kella 3 paiku ärkasin siis selgus, et üleval on ka kogu ülejäänud matkaseltskond, kes tegeles vahetpidamatu plaksutamisega. Me kõik hakkasime juba sarnanema sügelevate pühademunadega ja minul tekkis küll soov, et tahan vabadust, tuult, mis viib sääsed minema. Paavo oli kohe nõus minuga mere äärde tulema. Aga merevett ju ei joo ja targad olid viinud janukustutajad keldrisse. Minus tõusis kohe häbi ja hirm, et ma pean nüüd janus vaevlema, sest õues on kuri lammas Pässu, kellest ma ei pääse mööda, et saada kätte enda janukustutajad. Õnneks oli Pässu jooksnud mujale. Siis sain ma aru, et kahekesi Paavoga mereääres romantikat tehes näeme me tõesti välja nagu Robi ja Bobi. Tuletasin meelde mõne ilusama laulu, mida täies ulatuses teadsin ja laulsin akna taga Piiale serenaadi. Tulemus oli ootamatult saagikas. Saime Paavoga endale lausa 3 kaunitari varahommikuseks rannakülastuseks kaasa. Kaasalauldud ilust oli minul suur kasu ka mereäärest tagasitulekul.
Suur tänu Kristale ja kogu seltskonnale toreda matka eest.

 1 

Ma olin valmis pikemaks otsimiseks, hetkest kui oli leitud tops tünga infoga. Tiirutasime natuke veel lisaks, kui leitud ta sai ja võisime rahulikult edasi matkata. Tänud peitjale.

Ka tänu Eva tähelepanelikule silmale saan rohelise märgikese.

Kui kogenud geopeiturid alles silmi teritasid, koukis Eva juba aardekese välja.

Väga loomutruu maskeering. Aitäh!

Kuni meie hoolega tulepaaki poleerisime, mossitas meie vanim noorgeopeitur ja surkis pulgaga erinevaid objekte. Nii ta vastu aaret kopsaski. Selgus, et meie poleerisime ikka väga valesid asju. Noorgeopeituril oli tükk aega pärast hea tuju. Täname.

Logiraamat oli veidi niiske. Proovisin päikese käes kuivatada.

Leitud

 1 

Täpp telefonis käis oma radu, seega sellest suurt tolku ei olnud, aga meie õnneks oli objektile pastakas unustatud ja see juhatas aardeni. Tänud peitjale!

 1 

Mina jäin siin hätta, aga mu mugust tädi tegi siin nagu muuseas oma esimese leiu ära :) Aitäh peitjale!

Kiire leid, tänud.

Vaikselt kulgesime järgmise aardeni. Leiuni kulus veidi aega ja siis saime nimed kirja panna. Logiraamatu täitmine on küll väga priiskav olnud, palju tühje lahtreid jäi täidetute vahel silma. Kui end minekule sättisime jäi äkki silma suur hulk klaasikilde ja muud sodi ning veetsime veidi veel aega. Aitäh!

Prangli koristustalgute käigus jäi ka see aare meie teele. Kui ma alles objekti uurisin, oli osadel juba karp käes. Tänud.

 2 

Jagunesime jah erinevatele tasanditele. Mina ronisin, sest tahtsin kaugemale vaadata. Lõppes aga see sellega, et väiksed käed haarasid minust kinni. Selgus, et Henriko oli korra järelvalveta ja see kavalpea kasutas kohe juhust ja ronis üles. Kõrgemale me enam ei roninud, ehkki kutt oli valmis kindlasti ka sinna põrutama.

Aardest mina ei tea midagi, tegelesin lapsega. Aitäh, meil oli tore!

 1 

"Teeme ära" koristustalgute päeva raames kulgesime Prangli saarel. Punase kivi järel oli see aare teine, milleni meie matk kulges. Veidike aega võttis kuni peidik avastatud sai ja siis 15 nimekirja.

 1 

Otsiti ülevalt ja alt, võimalikest ja võimatutest kohtadest. Aga kätte me kambaga ta saime

Kõik otsisid aaret ja kuna meid ole palju, siis saime jaguneda erinevatele tasanditele. Aitäh.

Sai otsitud esimeselt, ronitud teisele ja isegi kolmandale korrusele, aga ei leidnud, siis aga leidis aarde õde kahe silma vahele jäänud kohast. Aitäh peitjale :)

Mõtted said otsa, tahtsime ülejäänud saare jaoks ka aega jätta.

Kõrgel on alati tore :D

Pole ammu sinna torni roninud. Tàitsa àge oli ;)

Suur ja vàike kohtuvad

 2 

Ei olnud raske jah. Valmistusime igasugu trikke tegema, aga siis ühendasi kuskil miski ühe jupikese teisega ja saime toosi ilma pea peal seismata kenasti kätte. Oli teine hulk aega seal üksi oodanud ja igatses. Panime aga nimed kirja ja vaatasime siis veel hulk aega igasugust militaarmemorabiiliat tee ääres - Eestiranda, langevarjusiidi saarele toonud Focke-Wulffi ja igasugu muid vidinaid, mida Pranglil pakkuda. Siis vahetasime poest jäätised ja singipirukad näkku ja mõnulesime veel hulk aega seal saare peal - õigupoolest vahtisime sadamas igatsevalt Keri poole - nii lähedal, aga ikka veel nii kaugel ;)

Aarde eest ka aitüma!

Jääb samuti kunagi tulevikus uuesti otsimiseks.

Nii, see siis selle saare viimane aare. Kotid jätsime saare serva metsa, kuna ei tahtnud mööda seda vetruvat sammalt raske kandamiga õõtsuda. Neti pistis käe õigesse kohta ja saak oligi peos. Jess tehtud. Nüüd võib endale kosutava lõunasöögi lubada. Tänud aarde eest.

Aardeni jalutasime Ülesaare kämpingust mööda mere äärt. Jalutuskäigul ronisime kivi otsa, sõime marju ja kiikusime köie otsas. Aarde läheduses kohtasime üht alkoholist rohkelt kosutust leidnud mehe koos suure musta koeraga mättal istumas ning kõva häälega rääkimas. Me ei saanud päris täpselt aru, kas ta rääkis enda, koera või kellegi meile nähtamatuga. Juttu jätkus tal igatahes kauaks ja meie lahkudes kostus veel pikalt järgi tema jutt. Oma olukorras oli ta igati viisakas ja soovis meile möödudes head päeva. Aarde enda leidsime kiirelt. Aardest võtsime lepatriinu ja jätsime mehikese. Edasi oli plaan külastada punast kivi. Kuid lähenev äikesepilv peletas meid tagasi ööbimiskohta.

Siia siis kulgesime kajakkidega mööda Prangli kaldaäärset. Väga mõnus aerutamine oli. Koht ise on ilus ja igati tutvustamist väärt. Tänud!

Purjejaht "Elektra" meeskond proovis järgi, milliseks kujuneb Pranglile sõit, et tulevikus soovi korral ka geopeitureid Kaberneemest saarde tuua. Test kujunes edukaks ning otsisime Prangli neljast aardest üles kaks. Selle konkreetse, tulepaagi oma, mis meile kui meresõitjatele lausa kohustuslik oli, leidis junga Raimond.

Võtsin aardest kellegi poolt sinna jäetud kommi, mis veel suurt kahju polnud jõudnud tekitada ning jätsin oluliselt paremini aardesse sobiva geojaanipäeva mälestusmündi.

Kapten ja navigatsioonimärk

AgileWorksi suvepäevade (või siis arvestades ilma: kevadpäevade) raames külastasime meeskonnaga ka aardeid. Paljude jaoks oli tulepaagi aare elu esimene. Leidsime kiiresti!

Leidsime. Aitäh!

Siia saatis meid ka kutsu veel ära, aga kui me üles ronisime, lasi ta jalga ja enam ma teda ei näinud. Aarde otsimisega läks ikka natuke aega, päris nutikas peidukas. Aitäh!

Leitud. Ilus koht ja mõnus jalutuskäik.

Leitud, logitud, tänud.

Arvo, Kristiina, Kadri-Liis, Ringo. EVEJ

Väga ilusa pinnakattega maastik, korjasime tee peal kastmejagu kukeseeni. Aare peitis end veidike, aga logitud ta sai. Aitäh!

Kahju, et päris tippu ronida ei saa. Agatha ei jõudnudki eriti virised, et "on küll raske":-)

Käisime ratastega Pranglil. Torni kasutasin sihtotstarbeliselt, st. ronisin kohe üles, aga mingit erilist vaadet sealt polnud näha:) Aare sai ka leitud, aitäh!

Vihmase ilmaga mõnusalt ekstreemne ronimine esmalt ja siis pikk otsing. Välja tuli aare kohast, kuhu 7 korda vaadatud oli :D

Leitud ja logitud :)

Jalgratastel Prangli saart külastamas. Tänan aarde eest.

Siin läks kähku.

Tänud peitjale :)

Tornis olin varem käinud juba kahel korral. Siis pääses ka päris tippu. Nüüd kahjuks oli see võimalus ära võetud meremärgi taastamise tõttu. Aaret ei leidnud kohe alguses geopimeduse tõttu. Aga lõpuks tuli karp välja õige lihtsast kohast! Tänud!

kukeseened on head ;) veider et kaart null ja rauast objekt ei taha kokku minna aga leitud sai ikkagi lisasin aardesse kirjapulga.

See tulepaak tundus olevat vähemalt sama kõrge kui Haldreka, aga tippu pääsemine on ikka oluliselt raskemaks tehtud. Pärast pisukest vaatlemist leitud. V: täring, J: nööbid (3+3).

Kõigepealt ronisime niisama ja pärast alles tuli meelde, et tulime ju aaret otsima. Pliitsi unustasin ikka maha, tegime söega paar kriipsu. Jätsime kaks kupongi ja 50 valgevene rubla.

Hommikul sai pranglile ratastega tiir peale tehtud, geopeitus oli seekordse prangli külastamise eesmärgiks. Geopäeva 2-aare. Jalutasime rattad käekõrval otse GPS koordinaadi peale punase kivi aarde otsimist, logiraamat oli täitsa tühi, aare ok, täitsa tore esimene leidja olla. TFTC!