Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Pootsi küla asub Tõstamaa vallas, Tõstamaast 12 km kaugusel Pärnu mnt. ääres. 2009.aasta 1.jaanuari seisuga elab Pootsis 89 inimest.
Esimesed andmed Pootsi küla kohta pärinevad aastast 1518. Endine Pootsi küla oli väike küla ümber Pootsi mõisa, mis tekkis peale mõisamaade laiali jagamist. Praegune Pootsi küla on suurem, sest 1970.aastal liideti sellega naaberkülad Kopli ja Sepa.
Talusid oli mõisa ümber vaid 14: Lehise, Peedi, Paulu, Kustase, Kärdi, Sihi, Lembitu, Leivisti, Kiviaia, Aaviku, Lambi, Sepa, Miidu, Tara ja Mai. Paljud nimetatud taludest on tänaseks päevaks tühjaks jäänud.
Pootsi küla peamiseks vaatamisväärsuseks on endine mõisahoone ning selle säilinud kõrvalhooned, kus praegu tegutsevad erinevad ettevõtted.
Pootsi küla isetegevus on üpris aktiivne ning küla tuntumateks üritusteks on olnud soparalli "Pootsi Jõle", mis sai alguse 2001.aastal, kuid mis praeguseks on lõppenud ning Pootsi laat, mida korraldatakse alates 2002.aastast igal suvel. Soparalli "Pootsi Jõle" eesmärgiks oli pakkuda sõitmisvõimalusi kõikidele motospordi huvilistele ning seda eelkõige harrastajatele. Soparalli etapid muutusid aasta-aastalt populaarsemaks ja kasvas ka osalejate arv. Üritust kajastati nii ajalehtedes kui ka populaarses telesaates "Pealtnägija", 2004. Soparalli etappe toimus aastas kolm - suvel, sügisel ja talvel ning toimumiskohaks oli Peedi mägi Tõstamaa-Pärnu mnt ääres. 2002.aastast alates on igal aastal juunikuus korraldatud Pootsi laata, mis alguses toimusid Sepa talu maadel, nüüd aga Pootsi mõisa vastas oleval maatükil, kus varem asus Pootsi kooli spordiplats. Päev algab kauplemisega ja päevaste meelelahutusüritustega ning lõpeb traditsioonilise peoga, kus esineb Tõstamaa noormeeste ansambel "Tule Taevas Appi".
Aare on peidetud Pootsi bussipeatuse ootepaviljoni. Õnneks on see vana klassikaline paviljon läbi aegade olnud hästi hoitud ning jäänud püsima. Loodetavasti püsib ka edasi järeltulevatele põlvedele.
NB! Ettevaatust mugudega, nagu ikka bussipeatustes!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://mois.tostamaa.ee/mois_vana_index/pootsi_kyla.htm
Aarde sildid:
ronimine (1), muguoht (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC592XN
Logiteadete statistika:
163 (81,9%)
36
1
1
0
0
0
Kokku: 201
Kolmas katse lõppes tulemusega. Esmakordselt käisin lihtsalt möödasõites ja tuvastasin, et ei te siin midagi. Teisel korral ladusin autos vahetust ootavad neli rehvi ülestikku ja .. möönsin, et ei ulata. Kolmas katse oli mõttega, et võtan kaasreisija enda õlule ja lasen tal poleerida. Seda vaja ei olnud, sest kohapeale on tekkinud "abivahend". Esimene vaatlusring sellega lõppes tühjade pihkudega: aarde asukoht kätte ei andnud. Siis uurisin teise abivahendiga loogilist piirkonda ja sain lõpuks logi kirja. Tänud "kiusamast"! Õnneks v kahjuks ületee publikut ei olnud.
Kohapeal leitud abivahendi abil, sai aarde asukoht tuvastatud ja nimigi kirja. Tänud peitjale.
Eks ole siin varem ka käidud aga alati on miski jama olnud mis takistab nime kirja panemist. Seekord olid patsiendid/kliendid aga õhtusel loendusel ja sain lõpuks nime logisse kirjutada. Kergelt ei tulnud sest peidik kohe silma ei jäänud. Tänud peitmast!
Kolmandal korral. Üksi leidmiseks vaja veidi aktobaatikat ja õiget kohta.
Teisel katsel ja pikema mehe(ja abivahendi) abil sai lõpuks leitud ja logitud????
No ma olen lühike ja sobivat abivahendit ei ole, aga tahtsin üle vaadata, kui juba siinkandis
Kammisin peatuse läbi kohe pärast seda, kui viimane hooldekodumugu tuppa meelelahutust otsima suundus. Ronisin kõik postid läbi, piilusin igasse ilmakaarde, aga sobiv karp silma ei jäänud.
Teist korda otsimas ja ikka aaret ei leidnud. Esimesel korral tõdesin, et pikkusest jääb puudu ja ega seal väga ukerdada ei kannatanud. Teisel pool teed algas kontsert. Sel korral läksin pikema kaaslasega koos ja kahe peale ei õnnestunud ikkagi leida.
Aitäh peitjale!
2021 aastal pidin loobuma otsimisest, aga nüüd sain rahulikult tegutseda. Eelmine kord vist üritasin kiiruga turnides otsida ja sain isegi karbi ära katsuda, nüüd oli aega rahulikult abivahendiga ronida.
Üle tee oli neid mugusid rohkem kui üks, kellele meie tegevus huvi pakkus ja abivahendit ka kaasas ei olnud, nii et jäigi leidmata. Teine mitteleid juba selle aarde juures. Eks tuleb uuesti tulla.
Noh, kogemata tulin liiga vara sadamasse ja aega jäi ümbruses luusida. Paraku ma nii pikk pole et lae alla küündinuks. Äkki tagasi tulles leian Kihnu praamilt möne “redeli”.
Nõnda avalikus kohas mulle üldiselt otsida ei meeldi, mõtlesin üldse vahele jätta. Samas mööda sõites otsustasin siiski peatuse teha. Keegi parkis oma jalgratast ka putka taga, seega oli lisaks oht rattaomaniku kõrgendatud huvi alla sattuda. Istusin siis bussipeatuses, määrasin maaameti abil võimalikult täpse nulli, lugesin logisid, oletasin võimalikud ja tõenäolisemad asukohad. Oli plaan tsirkus võimalikult lühike teha. Passisin veel vaiksemat momenti, ning siis: Läks! Minut või maks kaks hiljem juba sõitsin minema, publikut ei kogunenud. Nojah, vahepeal ju võib.
Olime teinekord siin ja nüüd jäi üks huvitav koht silma ning tegime tiimitööd ning aare jäigi näppu. Leitud.
Päris mitmesse kohta sai ronitud. Õnneks jõudsin ikka karbini ka. Aitäh!
Oleme siin aarde juures käinud varasemalt juba mitu korda aga ikka ja jälle on pikkusest puudu tulnud. Täna kui Kihnust tagasi vurasime olid meil sobivalt rattad kaasas - ratas teadupärast on pool redelit, seega sai ka siin natuke tsirkust vanadekodule ja nimed kirja :)
Soojas autos ei saanud kaua olla. Kuigi õues oli veel valge, siis tänavavalgustus juba põles. Abivahend aitas hädast välja, kuigi algul sai teda üsna mitu korda valesse kohta püstitatud. Pole just mu lemmik peitmise viis aga leitud seekord sai. Aitäh! EVEJ
Vedas, et kahekesi tulime.. kukile võetuna sain end pikana tunda ja aardel enam pääsu polnud.
Tänan peitmast.
Siin tekkis täielik dejavu- ma olin siin juba olnud. Ei mäleta, kas eelmisel korral leidsime, aga tean, et sellega mingi tsirkus oli. Seekord igatahes leidsime ja logisin igaks juhuks uuesti. Suur tänu, oli lõbus, eriti arvestades vastasmaja naabrivalvet. Neil oli vist lõbusamgi.
Mugusid ei olnud ning tänu pätikale tuli leid üsna ruttu. Aitäh.
Bussijaam leitud, olukord hinnatud, aga üksi ilma abivahendita ei tundunud bussitäitele rahvale tsirkuse tegemine otstarbekas :) Jääb järgmiseks korraks.
Saime meiegi siin hooldekodu asukatele korraliku show kokku pandud! Kõiki detaile ei saa paljastada, aga laias laastus nägi see välja umbes nii... Oleme siin korra kunagi ammu silma peale visanud ja tulutult lahkunud, kuna pidasime seda probleemiks, et hooldekodust mugu teisele poole teed laekus. Nüüd olime targemad ja ei lasknud ennast hooldekodu ees istuvast daamist segada. Algas päti tegemine siin ja seal, aga tulutult. Otsustasime, et ju ei ole siis meie aare ja suundusime Tõstamaale ennast turgutama. Meie tee viis siit aga üks kord veel mööda ja ei suutnud ilma peatumata mööda sõita ;) Ronisime siis uuesti autost välja, aga seekord võtsime abivahendina kaasa jalgratta, kuna Indrek lihtsalt ei uskunud, et ma esimesel korral igalt poolt korralikult ikka vaatasin. Kuna mina temale pätti ei tee, siis sain jalgratast paigal hoida, kuni ta "paremini", kuid siiski tulutult ise vaatas. Peale pooletunnist piinlemist olime juba jällegi käega löömas ja selleks hetkeks oli publik juba neljaliikmeliseks kasvanud. Viisime ratta auto juurde tagasi ja ühmasime poolel teel publikule, et täna jääb ära. Siiski küsisime, kas vähemalt see piirkond oli õige, kuhu me enamiku oma katseid panustasime. Üks härra teatas: "Seal umbes nad ronivad küll, jah." Kuidas me siis nüüd lahkuda saime?! Vanuritelt tuli meile üks soovitus abivahendi osas, mis sillutas lõpuks tee logini. Tänasime viisakalt, soovisime publikule kena päeva ja jätkasime Romantilise Rannatee sarja, milleks me ju üldse tegelikult olime saabunud ;)
No jeebus. Üksinda oleks puhas mitteleid olnud. Tänu Kaupole sai esmalt õige koht välja raalitud ning tänu tema pikkusele ka karbi kätte.
Kodutöö oli tegemata, seega oli see maastiku vallutamise vajadus, üllatus missugune. Ei murdnud see mind siiski maha, vaid pani mõtte tööle. Kohapeal leitust sai miskit pädevat kokku keevitatud ja otsimine võis alata. Kui kõik peale ühe koha oli juba läbi käidud, siis tekkis juba tunne, et sinna ma täna ei küündi. Toore jõuga võib siiski imesid teha ja käes ta oligi. Ei saanud sellest siin veel tänase päeva tõrvatilk meepotis.
Tänud.
Õnneks olid geosõbrad ennast varustanud kõige vajalikuga. Nüüd läks logimine kiiresti. Tänud!
Seekord oli meil abivahend autos ja tagasiteel Kihnust tegime peatuse, et ka see aare üles otsida. Buss oli just ära läinud ja üle tee publik seekord kohale ei tulnudki, nii et saime omapäi toimetada. OK, üle tee peatuses oli paar mugu, aga oma autodega varjasime nende vaatevälja. Karp oligi täpselt seal, kus eelmine kord arvasime olevat, ainult et tookord oli puudu see ajaleht, mis oleks tulnud vajaliku pikkuse saavutamiseks alla panna. Tänud peitjale!
Käisime hindasime olukorda, piilusime siit ja sealt, et võimalik asukoht tuvastada, vaatasime üle ka bussisõiduajad, aga kogunema hakanud publikule pidime pettumuse valmistama - ilma abivahendita turnima ei hakanud, tuleme teinekord.
Kihnust tulles tegime siin esimese peatuse. Mõtlesin, et peame siin lapstööjõudu kasutama, aga Raiko sai ilma abita karbi ise kätte. Tänan.
Seisime pea peal, ronisime teineteise kukile, isegi puu otsa sai ronitud, tee mis tahad aga seda me läbi ei hammustanud.
Täna siis tagasi. Ilm oli ilus ja loomulikult oli üks resident juba teiselpool teed valmis, et tema meelt lahutataks. Olime alguses siiski häbelikud ja ei teinud eriti midagi peale huviäratavate nurgakeste kaugelt silmtsemise. Lootsime naiivselt, et meie üheliikmelisel publikul hakkab igav ja ta lahkub. Seega rullis eakas onuke end viimaks koroonaaja puhul ümber hooldekodu tõmmatud piirdelintide ja tee meie juurde ning küsis, kas me mängime mängu.
Ilmselgelt oli ta asjadega paremini kursis kui meie, nii et polnud põhjust tsirkusega kauem viivitada :D Herki võttis abivahendi välja ja kolmas-neljas koht osutus õigeks. Logisime, tänasime onu seltskonna eest ning pakkisime end kokku tagasi :D
Ma arvan, et igal hooldekodul ja haiglal peaks läheduses selline atraktsioon olema, et residentidel oleks, mida/keda oodata ja vaadata. Või siis liita vanadekodud ja lastekodud - sest lapsed pakuvad 24/7 seda tsirkust, mida siin vaid näpuotsaga saab :D Aga noh - abiks ikka! :D
Aitäh!
Siin sigines otsingu ajal pealtvaataja. Catiberg uuris logisid ja selgus, et see siin tavaline. Algul mõtlesin, et olen kaval ja kadusin nurga taha asjatama. Lootsin, et igavus ajab publiku ära, aga publik oli kavalam. Pealtvaataja liikus oma ratastooliga peatusesse, et ikka täiega nautida. Ütles, et siin käiakse tihti ronimas, aga aarde asukohta ei avaldanud. Muud üle ei jäänud, kui abivahend välja ajada ja asukoht tuvastada. Tsirkuse tegemine mind ei häiri. Palun käige tihedamalt seda aaret otsimas, muidu on lähedal oleva asutuse inimestel jube igav. Aitäh!
Eelmine kord käisime väikese abilisega - ei leidnud. Ja nagu logisid lugesin, siis sain aru, et see on kõrgemal ja sinna me ei ulatunud. Jätsime siis selle...
Täna aga käisin sõbrannaga luusimas ja saime aru, et peab siiski hakkama pätti tegema. Kõige pealt tegime vales kohas. Teine kord juba õiges kohas. No nalja kui palju. Aga tore, et kätte saime. Maastiku pakuks küll suuremaks kui 3.
Hea, et mugusid näha ei olnud. Hooldekodu akende ees olid kardinad sätitud justkui geotsirkuse vaatamiseks.
Hommikul vara oli ümbrus tühi ja saime nimed kirja. Kuigi Margus oli täiesti kindel, et see aare meil juba enne leitud, siis logiraamat seda ei kinnitanud.
Aitäh!
Kohalikke polnudki "tsirkust" ootamas. Ju siis on koroona ka nende lusti tublisti vähendanud ja keegi enam ei loodagi tasuta meelelahutusele.Ega ma siin pikalt ei jokutanud kah.Sain ilma redelita hakkama ,kuigi väga napikalt läks seekord.Maastik on siin kindlasti rammus 3,5 vähemalt.
Kuna meil isiklikke ahvipoisse käepärast pole, siis haarasime kodust abivahendi kaasa. Karbi võimaliku asukoha tuvastasime juba eelmisel objekti vaatlusel, seega seekord vajas vaid oletus tõestust. Üle tee publikut ka seekord polnud. Sellised aardekarbid on meie väikeste peiturite lemmikud! PÄRIS kristallid!! Aitäh! V: kristalli, J: helkuri.
Viimane koht täna enne ööbimispaika tagasi minekut. Tsirkus. Buss. Found it: (4270) 03.Apr.2021 16:44 Pootsi. Kuidas see erko ka igale poole jõuab? Midagi kerget me siit eest leida ei lootnudki ja tõesti tuli meil hulga tsirkust korraldada hooldekodusse suletud vanuritele. Vahepeal lehvitasime ühele onule. Loodame, et ta igav päev sai päiksekiire. Hea kui palsed armastavad igale poole vaadata ja vanemad neid veel tõsta jaksavad. Kui kõik kohad olid üle vaadatud siis tuli karp alles teisel ringil välja, sest ei vaadatud "hoolega" Aitähh ja loeme tänase geo, vaatamisväärsuste päeva lõpetatuks. Aare oli kuiv ja korras. Vanurid seda vaevalt ohustavad ka.
Mugusid õnneks ei olnud ja saime oma abivahendiga segamatult tegutseda. Tänud!
Eelnevalt otsisime ja olime alla andnud, aga siis kohtusime vahvate geomängijatega ning nende abiga saime lõpuks aarde kätte, kuigi me juba olime samast kohast otsinud. Lihtsalt see aare ei tulnud, aga seda enam oli hea meel, kui lõpuks ennast avaldas. Aitäh!
Meie juubeli geotuuri kõige raskemini kättesaadav aare. Võiks tõesti öelda "Tule Taevas Appi", sest ülesse tuleb vaadata ja mitte ainult. Kuigi otsisime õigest kohast, esialgu aardeni ei küündinud. Käisime siis vahelduseks Kultuurimeka juures ja tänu sealsele kohtumisele saime teada, et tasub edasi otsida ja seda ka, et geopeiturite seltskond on heatahtlik sõpruskond, kui vaja, asuvad appi! Suur aitäh ykskõik abi ja heatahtliku toetuse eest, teie näidistund oli õpetlik :) Kui ikka tahad aaret leida, võta kaasa redel või toetu kaaslase õlale :) Seni, kuni püüdsime aardekarpi kätte saada, saabus sinna veel üks geopeituri paar. Saime kõik koos sõbralikult logitud. Suur aitäh ka teisele paarile toreda pätika näitamise eest ja meie juubeli geotuuri seltskonnale ka otsingutesse panustamise eest! Olete super :) Oh, ja tänud peitjale! Kõik ei pea kergelt kätte tulema.
Meie juubeli geotuuri kõige raskemini kättesaadav aare ja kuigi otsisime õigest kohast (nagu veidi hiljem selgus), aardeni ei küündinud. Läksime siis vahelduseks otsima läheduses asuvat RR aaret.
Otsisime, uurisime, ei suutnud tuvastada. Mõne aja pärast saabus bussi ootama teisigi aardejahtijaid, kes abivahendita otsijad hädast välja aitasid. Rõõm oli suur ja logi sai ikkagi kirja. Aitäh!
Aega läks aga asja sai. Kotkapere küll ise kätte ei saanud aga toetas meie mõtet õigest kohast otsida. Kasuks võib tulla redel, toores jõud või vanaaegne päti tegemine.
Veendusime, et ilma abivahendita pole seal ka grupi pikima liikme kukile ronides midagi teha :) Publik teiselpool teel sättis aga etendust vaatama. Tuleme teinekord uuesti ja teeme etenduse lõpuni :))
Seda aaret oleme Piiaga küll kohe mitu aastat jahtinud. Esimene kord ei osanud või ei küündinud leidma. Siis segas keegi, kes bussipeatuses istus. Siis segas keegi ullike teiselpool teed. Edasi oli enamasti kärss kärnas ja maa külmas ehk siis sõitsime alati lihtsalt siit mööda. Nüüd väike utsitus kaaslaste poolt, nende poolt ka meenutused ja kontrollida kas leitud ning logitud olid. Ja pinnud polnud sugugi minu peos. Seekord läks küll igati hästi.
Erko bussipeatuse aardelt midagi lihtsalt loota ei olnud. Parkisin matkabussi otse peatusesse varjamaks vastasmajast pilke. Vahtisin siis ülesse, tegin tiiru, igaks juhuks teisegi. Jah, seda kohta peaks esimesena kontrollima. No ei ole nii pikk. Mis siis oleks kõige kiirem ja lihtsam abivahend? Matkatooli ilmselt astuks katki, slingi ei viitsind otsida, aitas kott puuhalgudega. Okei korraks pidi ka jõudu rakendama ja tegelikult oleks ka ilma saanud. Nimi kirja, karp tagasi ja juba oli härra üle tee uudistamas, kes bussipeatuse on silma alt ära kaotanud. Sõitsin ära, peatus ilmus nagu nõiaväel jälle nähtavale. Ilmselt seisab praegugi seal.
See oli meie pere esimene geopeitus ja meil oli väga lõbus. Esimese hooga ei leidnud, vahepeal käisime vahvast,kõrval asuvast Pootsi poest jäätist ostmas ja Tõstamaal, autot tankimas. No ja siis, värske pilguga, leitud ta oligi.
Sellest peatusest on nii mõnedki korrad mööda sõidetud ja mugusituatsiooni tõttu aare sinnapaika jäetud, nüüd siis lõpuks kõik klappis ja sai nime kirja. Tänud aarde eest!
Kui suur on tõenäosus, et just sel hetkel, kui ma seda aarey ptsima tahan minna on koht mugudest pungil?
Seekord jäi leidmata
Väike võimlemine, mille tulemuseks pinde täis käed. Karpi poleks olnudki keeruline leida, kui keegi poleks seda linnupesa taha surunud. Eemaldasime sobimatu katte. Aitäh! PS! Pootsi poel on sünnipäev, müüja pakub kommi!
Kihnu minekuga läks siis seekord nii et lehekülge refreshides oli süsteem meie piletid vastupidi tõstnud ja nii me pahaaimamatult sadamasse veeresime. Üllatuseks olid täna alfamas seal veel merepidustused ja pileteid ümber muuta polnud täisbookitud laevadele lootustki. Tulimegi siis hoopis siia vihmavarju hommikukohvi keetma. Ületeelised reastasid end kohe ratastoolites teepervele et seda vaatemängu pealt näha. Ega me neis väga ohtu ei näinud ja askeldasime omas mullis edasi. Vahepeal sanitarid üritasid elanikke tuppa vihmavarju ajada, aga selle peale õeldi vaid et ei ole siin mingit vihma ;D Pruukisin käepäraseid abivahendeid ja logi saigi kirja. kui kõhud täis ja kohvi joodud, pakkisime kraami taas autosse ja edasi juba saaremaale. Tänud peutjale
Seekord ei hakanud isegi autot kinni pidama sest etenduse vaatajaid oleks ikka eriti palju olnud.
Järjekordne "ei hakanud autost välja tulemagi" tüüpi mitteleid. Kui eelmise juures ei lubatud ligi, siis siinkohal ligi küll lubati, aga tänu kenale ilmale oli ka ületeeasutuse õu murdu elanikke täis, seega abivahendi heiskamine, ega niisama turnimine ei tulnud kõne allagi. Eks saab kunagi jälle proovida.
Bussikas istusid kaks spetsialisti kes teostasid teatavaid raviprotseduure kaheliitriste ravimipudelitega. Igaks juhuks väga lähedale ei söandanud minna.
Sai abivahend kuuri alt kaasa võetud ning plats oli kah mugudest puhas - kuid tegelikult ei oleks huvitanud, ega nad nähtut järele ei oleks teinud. Seekord kiire leid, peitjale tänud!
Algul ootasime autoga mõned kümned meetrid eemal kuni buss peatusest lahkub. Lõpuks ta seda tegi ning saime rahulikult toimetama asuda. Aarde peidukoha olin enda jaoks välja mõelnud ning ka abivahend oli kaasas. Andre arvas, et ta proovib algul ilma. No ja prooviski ja see viis ka üsna ruttu sihile. Aitüma!
Viimasest vaadatud kohast tabatud otsitav. Tänud peitjale.
Abivahendit meil polnud, aga üles oli vaja ju saada. Mul oli lihtne, aga kaaslaste pihupesad teavad nüüd täpselt, mis mustriga mu saapatallad on. Aitäh peitjale.
Kõigepealt ikka pidime valed kohad üle vaatama ja siis alles õige.Ega see ülevaatus siis kõige lihtsam ei olnud,pidime ikka vaeva nägema kuna meil abivahend puudus.Aitäh!
Väga hea peidukoht. Kui on olemas tugev kaasotsija, pole abivahendit vajagi.
Millalgi viis aastat tagasi sattusin siia, ja üles muidugi ei pääsenud. Nüüd olin paremini varustatud, aitäh!
Mõtteid oli, aga abivahend puudus ja tiim oli täna selline, et tiimitöö võinuks fataalsete tulemusteni viia. Silitasime seekord võimalikku peidukohta silmadega ning andsime lubaduse tagasi tulla, et Pootsi hooldekodu residentidele rohkem ja mitmetasandilisemat meelelahutust pakkuda.
Kunagi käisin siin, aga siis oli õues soe ja vanakesed kohal. Seekord oli õues vähe jahedam ja plats puhas. Karl oli suurepäraseks abivahendiks ja sain mugavat aarde logitud.
Tagasiteel koju peatas Miki järsku auto siin kinni - Näe, palun väga, siin on üks aare, meil vajalik abivahend ka täna kaasas, mugusid ka näha pole - mine logi ära. Nii lahket pakkumist pole ammu kuulnud :) Alguses proovisin küll ka ilma abivahendita kätte saada, aga väga kaugele ei jõudnud ja pidi ikka abivahendi ka autost välja koukima. Tänud peitjale!
Vaatamata abivahendi olemasolule aaret siiski avastada ei õnnestunud.
Algul vaatasime niisama ringi, teisel pool teed oli, aga üks ratastoolis mugu. Kui me juba üsna nõutud olime, küsis ta kas me mängime? Jaatava vastuse peale andis ta meile vihje kust redelit laenata. Nii läks asi juba libedalt. Kuni meie logisime rääkis tema, kuidas ta on mitmeid inimesi niiviisi aidanud. Tänu sellele mugule saime aarde hõlpsalt kätte.
EDIT aasta hiljem Kihnust tulles ja siit mööda sõites märkasime taas seda muguonu tee ääres.
Minnes Kihnule tuvastasime koha koos kohalike pealtvaatajatega, Kihnult tulles oli plats puhas ja sai logimine ära teha. Tänud peitjale
Minnes olid kohalikud eakad päeva nautima toodud, keeruline oli. Hullemaks läks asi siis, kui arutasin et seal kusagil peab olema. Selja tagant kiideti takka: Jah sealt nad võtavad, veidi sinna, ei ei see järgmine. Keerasime otsa ringi, hakkasime ära minema. Selle peale küsiti kas ei saa kätte või? Otsustasime tagasi tulles uuesti proovida. Õhtul oli asi palju rahulikkum, spordikommentaator oli tuppa viidud. Tänud peitjale aarde eest.
Tulime Kihnust. Hea vihmase ilma aare. Saab kuivalt otsida ja logida. Esimesest vaadatud kohast ei leidnud. Teisest siis väikese füüsilise pingutuse tulemusel leidsin. Logi kirja ja edasi Pärnu poole.
Vastasaknad olid tühjad, aga vastas bussipeatuses ootas üks kõikuv noormees, kes tuli meie otsimise käigus mitu korda kella küsima ja uurima kas buss ikka läheb, aga seda mis asja meie seal ajame, teda ei huvitanud. Meie saime nimed kirja, aga kas nüüd buss ikka ka tuli, seda ei teagi. Tänud aarde eest!
Mõnus päev sai Kihnus veedetud ja sealt tulles tegime aardepeatusi. Aitäh!
Peale Kihnu saare külastust taas mandrile jõudes oli see esimene aare, mis kõigil leidmata. Just sellel ajal ootas bussi üks mugu. Tuli meiega isegi juttu ajama. Mõtlesime, kas nüüd tulebki sellest otsimisest midagi välja. Sel meesterahval oli piisavalt enese püstihoidmisega tegemist ja meie tegevuse vastu ei tundnud ta vähimatki huvi. Saime rahus toimetada seal. Nüüd selles bussipeatuses ka auto kinni peetud. Tänud aarde eest!
Eile võimlesime natuke samal ajal kui hooldekodu ukse ees istuv tädike siiapoole ei vaadanud, ei tea üldse, kas ta meid märkaski. Võimlemisharjutused olid õiged ja õiges kohas, aga ulatus jäi kuidagi natuke puudulikuks nii, et topsi näppu ei hakanud. Tänane plaan oli selge, proovime sama ja kui ei siis ei. Peatusime täpselt bussikas ja naersime, et ei tea, kas keegi aknal ka istub. Istus. Ja jõllitas meid sellise näoga, et ta teab küll, mis värki me siin ajame! No me istusime hetke veel autos, valmis minema sõitma, kui aken tühjaks jäi - meie võimalus. Hüppasin üles ja hakkasin toimetama, kuni hakkaski õige asi näppu. Kohe nii näppu hakkas, et pöial pärast verine. Saime kahe käiguga nimed kirja, aga seda vere ja higi hinnaga. Tänud aarde eest!
Papi vaatas ilmselt nagu kinu telekast ja mõtles, et mis neid inimesi küll bussika poole tõmbab.
Esimene kord sai spioonima tuldud, aga aknast mingi papi jõllas koguaeg. Siis otsustasime siia lähedale sööma minna ja siis uuesti proovima. Õnneks oli papi meetri võrra toas nihkunud ja ei vaadanud enam nii otse. Sai siis tsirkusega uuesti peale hakatud ja ka asu koht tuvastatud. Siis väike sirutus ja karp oligi käes, tänud :)
Jaa, tundub selline kõrvaline kant, kuid bussikas paistab olema ikka väga popp koht. Alustuseks oli seal üks ratastoolis onu kuid meie õnneks liikus ta paviljoni alt hooldekodusse tagasi. Peale paari minutit ilmus üks vanapaar, kes tuli bussi ootama.. Heitsin pilgu graafikule, buss tuleb 20 minuti pärast.. no ok, lapsed kaasa ja läheks uudistaks veidi mõisahoonet, mille kõrvale sai parkida. Mõisa tagusesse parki väga sisse ei tahtnud astuda kuna tundus, nagu roniks kellegi tagahoovi. Liikusime siis edasi tiigi poole, seal kenasti sulistas nastik. Samas oli näha ka bussipeatus, seal oli nüüdseks juba 5 vanemat inimest, kellest 3 olid ilmselgelt hooldekodu asunikud, jätsime ürituse pooleli. Lapsi autosse panes tuli ka mõisa omanik uurima, et kas tulime mõisa külastama? Et lastega ikka sealkandis vabalt liikuda võib; tiigis olevad nastikud olla sõbralikud ja neid olla seal päris palju muuseas, tänagi oli ise seal ujumas käinud; mõis tegeleb veini tootmisega ja 1.05 on ka lahtiste uste päev seal, nii et kes huviline, võib minna asja kaema.
Tegelt vist ei olegi vaja väga selgitada miks meil see aare leidmata jäi. Pärast sündmusel öeldi, et need mugud on suht kahjutud, kuna nad oma ratastoolidega aardeni ju ei küündi. Tõenäoliselt läheme -20 kraadiga teisele ringile.
Mugudega on seal tõesti keerulised lood. Pätika abil leitud ja logitud. Tänud.
Kuidas ma nüüd selle aarde kohta ütlen - idee ja peitmisviis väga head, asukoht mugude suhtes äärmiselt kehv. Ma juba üle aasta nillin seda aaret, pole ju päris tee peale jääv koht kah. Täna olin viiendat korda siin, ikka on mingid ratastoolis või muidu lihtsalt istuvad pensionärid tee ääres ja otsimine võimatu. Täna vihmasem ilm ja otsustasin, et võtan ära, pole minu asi. KOhale jõudes oligi plats tühi, ainult paar akent, kus potentsiaalselt keegi otse peale vaatab, oli kohe ligiduses. Aga selle vastu ma ei saa. Tõin autost jalgratta, ikka kedagi pole. Siis hüppasin otsa ja leidsin kiirelt ka aarde. SAin logitud ja ikka kedagi polnud. Ja teadsin, et 6 sekundiga suudan selle tagasi panna ja uuesti rattalt maas olla. Hops üles, karp tagasi ja kui maha hüppasin, olin juba vahele jäänud. Oeh. Ausalt öeldes pole minu asi kah, siia ta peidetud on ja loodusjõudude vastu ma ei saa. Katsusin viisakas olla aga ühel hetkel tuleb lihtsalt jõuga ära logida, ideaalne aeg oleks ehk novembrikuu öösel kell 3 lausvihmaga. Aga selleks siia eraldi sõitma ei hakka. Kui juba logitud, siis hingel kergem. Aitäh aarde eest siiski.
Natuke tegime seal aeroobikat, aga kuna vastasmaja elanik jälgis aknast meie tegemisi, siis peale mõningast otsimist otsustasime loobuda.
Muguohtu öösel väga pole küll aga lähtudes uudistest siis üle tee pidid elama ohtlikud vanurid kes kepiga surnuks võivad lüüa. Äratasin oma sisemise orava ja kolmandal katsel oli aare käes. Pääsesin nii elu kui uue aardeleiuga. Tänan peitjat!
Peale seda, kui Ampsus ja Lonksus kõht pitsat täis pugitud olid jõu- ja ilunumbrid veidi rasked, leitud ta siiski tänu Krista upitamistele sai.
Koht oli aimatav ja seltskonnas oli ideaalne liige olemas, kellele veidi jalgade pikendust pakkuda. Aitäh!
Saarte-laidude üle-jää tuurilt tulles vaatasin tee äärde jäävaid kollaseid täppe ning mõtlesin, millist neist pimedas skoorida viitsiks. Siin tasus peatus teha, sest teame ju küll, kuidas hooldekodu juures asuva bussipeatusega suvel lood on - seal istuvad maailma kõige uudishimulikumat sorti mugud, kel vaba aega rohkem pool igavikku :o) Selg oli päevamatkast tiba kangevõitu ja kere soojas autos lösutades üsna laisaks läinud. Seetõttu sõitsin kenasti kohta, mis parajasti nagu sõiduauto parkimiseks loodud ja võtsin lõdvalt.
Pootsi Jõle tundub igati huvitav ajaviide, mida geopeiturid päris sageli omal initsiatiivil erinevates kohtades niikuinii harrastavad. Kohalikud viitsiksid ehk traditsiooni taas ellu äratada? Tule Taevas Appi kõlab jälle nagu Andrus Ansipi lemmikbänd :P Igatahes andekad nimepanijad sealkandis. Aitäh tutvustamast!
Saime redeli ja pealtvaatavate onudeta, kuid kahe inimese kombineeritud pikkus on jah vajalik.
Me olime siin juba teist korda. Sel korral tuli leid kiirelt. Täname!
Neiud lennutati kõrgustesse ning aare avaldas end kiirelt. Mulle jäi logimise au, tänud!
Peale seda kui oli raskusastmele vastavad kohad üle vaadanud võtsin autost jalgratta, mis aitas mind juba raskuastmele 3,5-4 vastavad kohad üle vaadata. Ja nii oligi, et raskusaste on tiba kõrgem ja aaregi sai kohe leitud.
Kaks vanahärrat jälgisid meid üle tee, aga nad vist juba harjunud. Igaljuhul lõpuks tuli aare välja! :) Tänud!
Siin tuli ikka igasugu jõu ja ilu numbreid teha. Trenn tehtud ja aare käes.
Kiire vahepeatus ja logitud!
PS! soovitatav oleks keegi kaasa võtta, kellel on jõudu nii palju, et naine kukile võtta! :P
Nüüs siis teist korda siin. Eelmine kord jäi pikkusest ja abivahenditest puudu. Seekord olime paremini valmistunud. Aare avaldas end esimesest kohast kuhu käe pistsin. Mugusid polnud kui mitte arvestada kahte ratastoolis härrat kes kevadpäikest nautisid. Meie vastu huvi ei tuntud seega sai rahulikult logida. Tänud.
See oli alles hull aare. Olin kindel, et aare on kadunud ning küsisin varemleidjalt üle. Hakkasime siis uuesti otsima ning siis õnnestus leida.
Lõpuks tuli ikkagi autost abivahend võtta, siis läks juba libedalt. Aitäh peitjale.
Ei teagi, miks meie torn siin edukam oli, Laur ja Madis on pikkuselt ju suht sama mõõtu ning meie Liisiga enam-vähem sama lühikesed jupid… :D. Vist ei jäänud esimestel lihtsalt see õige koht käe alla :).
Teised tegid vanuritele tsirkust ja mina vaatasin pealt. :P Leitud, logitud. Tänud peitjale.
Kohale jõudes oli üks torn juba püsti, kuid edu ei saavutatud. Tegime siis Marisega oma osa ja peagi oligi karp käes. Tsirkust hooldekodule ikka jagub :P Tänud!
Ega neid peidukaid siin palju ei olnud, paraku meie esialgne inimtorn õige asjani ei ulatunud. Laur ja Maris said karbi siiski kätte. Aitäh!
Hakkasime Kristeli ja Liisiga aaret otsima, aga juba hetk hiljem liitusid meiega ka Laur ja Maris. Seekord oli Lauri ja Marise inimtorn edukas ning saime nimed kirja. Kaval peidukas, aitäh! Vanadekodu inimestel võib huvitav olla seda tsirkust jälgida akendest.
Kaks tarkpead pakkusid pärast viit minutit tuuseldamist väga mõistliku võimaliku peidupaiga välja. Sobivat abivahendit polnud aga käepärast võtta. Jääb see aare paremaid päevi ootama.
Korra olen varem bussipeatuses edutult aaret ootsimas käinud ja korra olen ka mööda sõitnud, mil parajasti bussi oodati. Täna sain Anne kampa kutsutud ja koostöös redel moodustatud. Esmasel vaatlusel ei jäänud midagi silma, kuid siis nägime seda, mida varem polnud märganud. Aitäh.
Nagu see Erko peitja on, nii võiks ju teada, et kõrgustesse vaja vaadata. Vaatasime, st vaatasin mina! Kleone kanda jäi raskem roll. Viimasest vaadatud kohast tuli aare välja. Tänud spordi eest!
Kuna Valgerannas oli hommikul pilvine, sõitsime Tõstamaa poole edasi. Loomulikult sai ka mõni nopitud. Tänud peitjale!
Hooldekodus oli vist õhtusöögi aeg, kedagi polnud näha. Olja tegi meile jälle oravat (see on mingi uus joon temas)ja karbike oli käes. Tänud seikluse eest!
Nagu needus selle aardega - vaevalt jõudsime objektile, kui teisele poole teed sättis üks vanahärra ratastoolis ilusat ilma nautima. Kuna ilmselgelt oli kogu tema huvi koondunud teisele poole teed, siis pidasime paremaks lahkuda (juba kolmandat korda sama situatsioon!!)
Kui kõrgel, siis kõrgel. Kontrollisime algul madalamaid kohti, siis kõrgemaid ja siis täitsa kõrgeid kohti. Redelit ega muud abivahendit kaasas polnud. Pidin hakkama saama Iani turjale ronides. Nalja sai, aga aare jäi tuvastamata.
Orav käis igas urkas, aga seekord midagi näppu ei jäänud. Järelikult jäi mõni urgas veel meie poolt märkamata. Igatahes tänud.
Sai omast arust kõik võimalikud kohad läbi uuritud, aga jäi leidmata..
Abivahend oli õnneks lähedal ja selle abil sai lõpuks kätte.
Tänud!
Lindi aarde poolt lähenedes tuvastasime bussipaviljonist kõigepealt jalgratta ja seejärel end sinnasamasse mõnusasti pikutama seadnud muguvanamehe. Esialgu lootsime, et ehk on tal uni nii sügav ja saame rahulikult vaateulatusest väljaspool toimetada, aga kus sa sellega. Nii kui auto veidi eemale parkisime, oli tegelane kõpsti istuli ja ringi vahtimas. Andsime siis talle veidi aega toibumiseks ja mõtlemiseks, mida oma eluga peale hakata ja käisime vahepeal sadamas ära. Tagasi tulles olid muguvanamees ja jalgratas kadunud, aga üle tee olid end sisse seadnud järgmised, kelle uudishimulikele pilkudele me kohe silma jäime. Kuna aga nende füüsiline vorm tundus üsna hädine ja sültjas olevat, siis riskisime ikkagi aaret otsima minna, seda enam, et kogu aeg nende vaateväljas ka ei püsinud. Lõpuks oli vaid üks koht jäänud, kus see aare üldse olla võis. Millegipärast põlgas kaaslane minu hea idee kukile võtmise kohta olusid arvestades veidi napakaks ja tegi ise kogu töö ära. Minule jäi siis vaid logimise vaev nagu ikka. Loodame siis, et üle tee süldihunnikud pärast vaatama ei läinud, mis meile seal nii huvi pakkus ja aare ikka mõnusasti ja kaua püsib. Aitäh peitjale!
No siin rääkisin oma töökaaslastele augu pähe, sest teadsin vaja ronida. Redel välja ja saatsin mehed ronima, endale jäi vaid logimise vaev. Kuna mehed ei teadnud mida otsida, siis proovisin kirjeldada, ise lootes et on midagi sarnast. Üks ütles hiljem, et päris huvitav, peaks ka otsima hakkama. Hea et õues pime oli, muidu teab mis mõeldud oleks redeliga bussipeatuses:)
Kihnu roheliseks tegemise tuuri pikendus sellega lõppes. Mugudel on aknast väga hea vaade...
Olime juba omadega koduteel, kui ühtäkki Martin siin auto kinni pidas ja ütles, et mulle on siin tööd. Nojah, ega siis midagi, kui tööotsa pakutakse, tuleb vastu võtta. Seda enam, et kell juba nii palju, et mingeid uurivaid silmapaare kuskil ei paistnud.
Ega see aare kuigi kergesti kätte ei tulnud, aga lõpuks viimases kontrollitud kohas ta siiski oli.
Aitäh!
Väsimus oli juba peal ja enam väga mitteleida ei viitsinud, aga samas ilm oli nii ilus, et otsustasime võtta Pärnusse sõitmiseks pikema, rannikuäärse tee. Oli väärt otsus: päikeseloojang, kurviline asfalt ja ilusad vaated. Mõnuga uhasime kõigist aaretest mööda. Pootsile jõudes aga ei suutnud vastu pidada ja pressisin pidurit: eelmise korra mitteleid kummitas ja nüüd oli kaasas eriväljaõppega orav. Kastanid said kenasti tulest välja toodud ja sestap on sellega rahu majas. Aitäh!
Kiire peatus enne Kihnu Virvele jõudmist. Kasutasime natuke lapstööjõudu, et aardele näpud taha saaks ;)
Bussipeatuses olid mugud ja mõtlesime juba, et ei saagi täna aardeid kuskil otsida. Õnneks tuli aga koheselt üks buss mis korjas nad peale. Alguses proovis Rauno otsida, siis mina. Kui üks tuli teisele appi, siis oli juba lihtsam. Aitäh!
Üritasime seal natuke midagi korraldada, aga ei õnnestunud aaret tabada.
Oh oli aga tegemist. Ei jäänud ühtegi pilu ega sarikavahet vaatamata. Kõik võimalikud kohad sai vaadatud kuid mida polnud see oli aare. Olen enam kui kindel, et see aare on vist rändama läinud (kui see just katusele pole peidetud - sinna tõesti ei roninud) Seega pettumus.
No kuna meil ju tänane kolmas leid veel puudu, siis tulime seda aaret otsima ja on ju geovanarahva tarkus ju öelnud, et kui korjad päevas kolm aaret, siis hoiab see sind igavesti noorena, puna palgel ja reuma kontidest eemal ja muidugi rääkimata seniilsuse edasi lükkumisest kaugesse tulevikku. Aardega muidugi kergesti ei läinud, kuna mugud ootasaid bussi, siis tegime niisama tsirkust ja tsirkuse käigus jäi ka aare näppu. Tagasi paneku hetkeks oli mugude kontsenratsioon natuke liiga kriitiline. Nüüd lihtsalt ootasime bussi ära ja siis jäi ainult aare oma pessa tagasi poetada. Tänud peremehele.
Enne aardeni sõitmist tegime peatuse kohalikus poes, et jäätist osta. Täitsa ehe külapood, ainult müüja oli tujutu. Seeeest jäätis oli hea, jahutas hästi.
Eelnevatest logidest on jäänud mulje, et kohalikud on aardest üpris teadlikud ja vastasmaja elanikele pakub selle aarde otsimise jälgimine omamoodi hasarti ja meelelahutust. Ka meil olid redel kaasas ja seega logi kiirelt kirja, sest uued seiklused ootasid juba. Aitäh ;)
999-s. Kasutasime leidmiseks kaasas olnud redelit :-)
Eelmisele aardele igati loogiline jätk. Võrreldes eelmise aardega oli siin hulka vähem võimalusi, kus aare end peita võiks ja maastik oli kah justkui kergem. Eks ole neid igasugu turnimisi nii mõnegi aarde juures juba harjutatud kah. See jäi meie Kihnu aardetripi viimaseks otsitud aardeks. Tore oli! Tänan!
Ah, et kohalikud on aardest teadlikud :) Sellepärast nad meid kavalalt seirasid teiselt poolt teed ja meie püüdsime vaikselt toimetada, et ei ärataks liigset uudishimu. Ja pärast aardeleidu toimetas igaüks oma asja: Margus läks rattaga Munalaiu sadamasse jäetud autole järgi, Airi&Arvi pikendasid jalgrattasõidukilomeetreid ning mina premeerisin end jäätisega kõrvalasuvast poest. Kihnu aardetrip edukalt lõpetatud 10/10-st. TFTC!
Kohale jõudes oli üle tee kaks vanemat papit kes hõikasid kohe aarde asukoha ja leid oli kiire tulema
Käidud, leitud :) ratastooliga onu aitas kiiremale leiule kaasa :)
Kohale saabudes istus eelmainitud ratastoolis onu juba bussipeatuse juures, kuid võtsime kuulda eespool mainitud tõsiasja, et vaevalt ta aardele ohtu kujutab ja hakkasime onule tsirkust tegema. Läbi said ronitud bussipeatuse kõrval kasvavad puud ja bussipeatus ise abivahendiga läbi kombitud, aga no ei midagi. Egas midagi, kui otsast peale kogu tsirkus, kuni lõpuks erinevate akrobaatikavõtetega saime karbi kätte. EV, J-pisike pesulõks.
Sellega läks aega parajalt, saime meiegi võimelda ja ronida. Ettevaatlikult saime aarde kätte ning logitud.
Natuke aega siin ikka läks. Mõningad meie hulgast olid sunnitud akrobaatikaga tegelema, kuid see viis ka tulemuseni. Täname aarde eest!
Kes läks kukile ja kes keksis kõrval ning näitas näpuga kust vaadata. Nimed saime kirja.
Tükk aega toppisime oma näppe igale poole. Viimaks jäi õige asi ka näppu.
Meil küll kiirelt ei läinud. Vaatasime üle 3 kohta ja sellest on Aigaril sinikas mälestuseks, minul aga äratõmmatud kael. Tänud aarde eest, sai ka samasse kohta tagasi.
Leid kiire. Kambaga ei ole probleemi ka otsida.
Kuna olime abivahendi kaasa võtnud siis saime aarde üsna kergesti kätte. Täname Erkot!
Tegin objektile ringi peale, leidsin loogilise koha, tuvastasin et üle tee vanurid ei piilu kardina vahelt ja naksti oli karp käes. Aitäh!
Laupäeva pärastlõunane idüll külakeses: päike paistab kevadiselt, õhus on veidi tolmu ja esimesed putukad, keegi riisub lehti, noor ema lapsevankriga, paar vanurit jalutamas, aeg-ajalt möödasõitvad autod. Asun luurele.
Kui bussiaegade tabel peas ja arhitektuur imetletud, on ilmselt ka aarde asukoht tuvastatud, mingi objekti serva igatahes näen. Võimalused? Redelit pole, inimpüramiidi ei saa teha, isegi taburetti pole. Vaja tekitada abivahend, äkki õnnestub sellega vaikne hetk leida.
Tiirutasin siis läheduses ringi ja otsisin esemeid, millest annaks midagi kokku teipida. Selle käigus ilmus aga vaid mõne meetri kauguselt põõsast hallipäine Adonis, püksiviik laitmatu ja pihk värskelt nopitud kevadlilli täis. Jalutas minust mööda ja võttis peatuses istet. Otsustasin, et mul selle aardega aega on :)
Pärast Kihnu ja Manilaiu saari ning Lao sadama aarett jäi Pootsi viimaseks katsumuseks. Teadsime, et paar mitteleidu ka ees, mis liialt ei innustanud. Mõned turnimisliigutused ja oligi selge, kus aaret pole. Siis mõned hüpped ja vinnamised ning juba koliseski miski tuttavlikult. Mul piisas täitsa paljastest kätest, kuigi korra vales kohas kasutasin ka üht kättesaadavat abivahendit. Hurraaaa, kõik tänased aarded said leitud! Vesta aarde mitteleid vast ei loe (-:
Aardega on õnneks kõik kõige paremas korras, jupstükke ei vahetanud, rändurid vaid väisasid aaret põgusalt. Aitäh Erkole leitava aarde ja järjekordse hariva ning informatiivse kirjelduse eest! Ja nüüd Pärnusse edukat geopäeva tähistama B)
Otseselt midagi nagu ei paistnud. Abivahendit ka mitte, et täpsemalt järgi uurida.
Tänase päeva Lääne-Eesti geotripi esimene otsimine ja kohe pang. Ei olnud mul näpuotstes iminappe, et piisavalt kõrgele ronida. Vana redeli lõhkusin ära ja nüüd jäävad sellised aarded mul järgmise abivahenid soetamiseni paraku vahele.
Sai siis piilutud siit ja sealt, lootsin kergemat leidu... Lõpuks vaatasin veel viimasesse kohta ja seal ta oligi... Kuid ta oli vaja sealt ka veel kätte saada, õnneks sellel hetkel oli vorm veel selline, et mõned spiderman`i liigutused ja sain aarde kätte ;) Logi kirja, kuid kuidagi oli vaja aare tagasi ka saada, see oli vaat, et raskemgi... Kuid õnnestus ideaalselt :). Päev-kaks hiljem tundsin oma kõhulihaseid ka peki alt, ju siis turnimine oli liiast minu "soliidsel" eal :P
Füüsilist pingutust enim nõudev aare tänase päeva jooksul. Teisel pool teed lehvitas aknal üks tädi, kes ilmselt tahtis meile vihjet anda, aga ma ei tahtnud kogu lõbu ära rikkuda ja pusisin ise, abiks tublid vanemad. Mulle tundub, et üksi on seda aaret raske võtta, aga kui abivahendid on kaasas, siis on aare kökimöki :)
Aare sarjast, usalda aga kontrolli. Karol vaatas korras selle koha juba üle, ent kuna jooksime omadega ummikusse, KÕIK kohad olid juba läbi vaadanud ja aaret netu, tuli hakata kõike uuesti kontrollima. Teistkordne trikikate kohtade ülevaatus andis tulemuse. Siis oli karp käes ja võisime logida.
Tänud aarde eest!
Leitud teel Muhku suvitama. Vastas asub vist midagi hooldekodu sarnast. Just enne auto peatamist tatsas keegi vanem mees pidžaamapükstes bussipeatusse, kus ta kavatses ilmselgelt oma aega viita möödujaid vaadates. Päris kohe tuli talle järele keegi turskem naisterahvas vormiriietuses, kes kupatas ta sealt maja juurde tagasi.
Saime otsima hakata. Ei saaks öelda, et see leid kergelt tuli ;) Mina olin siin kandev jõud ning Aare ta lõpuks kätte ka sai. Edasi Virtsu poole.
Taevas tuli siin täiega appi ja sellist padukat pole ma aastaid õues kohanud. Olgem ausad, maastiku raskus on ka siin üpris "alahinnatud", arvestage sellega. Õnneks oli meil auto külge kinnitatud rattad ja need aitasid hädast välja, muidu oleks logimata jäänud. Mitukümmend mööduvat autot õnneks ei seganud tsirkust ja edasi suundusime Lao sadamat ftf-ima, aitäh!
Võib öelda ,et meil siis vist vedas ilmaga kui kohale jõudsime :D . Nimelt oli tunne, et kohe hakkab lisaks vihmale taevast alla tulema ka pussnuge ja väikesid poisse. Auto kojamees oli ikka täistuuris ja ikka suurt midagi ei näinud. Paariks sammuks autost väljahüppamine, enne kui päästev peavari pea kohal, lõppes minu jaoks märgumisega päris korralikult. Õnneks Alex hetk hiljem autost ei väljunud( jõudis vist peeglist lähenevat autot märgata ) , sest see mööduv auto tekitas Kirsikese kohale korraliku hiidlaine. Sellel hiidlainel ja järgmise auto tekitatud uuel hiidlainel oli tegelikult täita väga oluline osa, nimelt pesid nad nii Kirsikese kui meie rattad kenasti puhtaks.
Kahjuks meil polnud kaasas Siimu, kes meile karbi kätte annaks, nii tuli ise abivahendeid leiutada, et logida saaks. Õnneks kõik õnnestus suurepäraselt ja vihm aina kallas ja kallas... Tänud peitjale!
Möödusime siit hommikul poole üheksa kandis ja siis sai rahulikult otsida/logida. Nähtavuses polnud ei meest ega ratastooli. Kuna meil abivahendeid polnud, siis sobime varsti tsirkusesse tööle. Kui Siim liiga palju juurde ei võta. Aitäh!
Bussipeatuse vastas oli üks eakam mees tee äärde parkinud oma ratastooli ja ei kavatsenudki lahkuda - jua tal oli kohustus loendada kõik ööpäeva jooksul mööduvad autod. Meil ei olnud piisavalt kannatust oodata ja läksime edasi muid aardeid otsima.
Tänu toredale sadamatöölisele sain ma Manilaiult juba kell 11 tagasi. Ma olin ikka tark, kui arvasin, et 7 tundi Manilaiul on üleelatav :) Paadimees ei uskunud, et mu ratas on tõesti raske ja prantsatas koos rattaga paadi põrandale pikali. Eriti vahva oli, et paadil oli ka koer Krässu, kes pidi kõik meresõidud omanikuga kaasa tegema. Munalaiust edasi juba Pootsi poole. Enne aaret käisin veel poest läbi ja ostsin juua, seda läheb sellise palavusega üüratutes kogustes. Aarde otsimist jälgis teiselt poolt teed ratastoolis mees, kuid ma usun, et temast aardele ohtu pole. Aitäh!
Pärast Manijal-käiku panin vaimu valmis, et nüüd lähmegi Kolgareisivõssi vallutama. Aga liha oli veel nõder ja tahtis Tõstamaal turgutamist. Turgutasime siis teist Laine baaris senikaua, kuni tuli märguanne uue aarde kohta. Ja kus - Pootsis. Selle teate peale selgus, et pole see vaim valmis midagi. Ohkasime, vaatasime kella, lohutasime end pilditibi lubadusega ja keerasime nina kodu, ei, Pootsi poole tagasi. Kohapeal proovisime Mammuga otsida, aga ei õnnestunud. Siis saatsime Triinu objektile - ja saimegi karbile näpud taha, nii umbes 40 minutit peale avaldamist - justkui Tallinnas :) Viies puhta logi rikkumine päevas. Tänud!