Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aastal 1908 alustati tsaar Nikolai II korraldusel Vene impeeriumi uue riigikaitsekava väljatöötamist, mille puhul peeti eriti oluliseks Peterburi kaitset. Keskseks sõlmeks merepoolses kaitsesüsteemis oli rannakaitsepatareide rajamine Tallinna-Porkkala joonele.
Aastal 1912, kui Tallinn muudeti Balti sõjalaevastiku baasiks, saadeti Aegnal asuvate Viimsi mõisa renditalude elanikud mandrile. 1914. aastal alustati Aegnal kaitserajatiste ja sellega seotud infrastruktuuri ulatuslike ehitustöödega. Kaitserajatiste ja infrastruktuuri ehitustööd jätkusid ka peale 1918. aastat, noore Eesti Vabariigi perioodil. Toonastest aegadest on Aegnal tänini arvukalt kaitsealuseid kaitserajatisi ja nendega seotud objekte.
Aare asub 1927. aastal rajatud Tallinna rannakaitse keskkomandopunkti hoones, mis aastal 1997 tunnistati kultuuriministri määrusega arhitektuurimälestisteks. Põnevat militaarajalooga tutvumist!
Kirjelduse info: http://www.aegna.ee/huvitav-info/endised-kaitserajatised/
Vihje: sisse, paremale, vasakule, üks tasand ülespoole
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (3), taskulamp (2), väikesaar (1), militaarobjekt (1), mahajäetud_ehitis (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC56W21
Logiteadete statistika:
91 (96,8%)
3
3
1
0
1
0
Kokku: 99
Sissepääs keelatud, aare eemaldatud. Aitäh Janarile!
Hommikul enne saarele seilamist, võtsin ühendust peremehega, et mis plaan tal selle aardega on. Kuna sain kindla signaali, et tal plaanis aaret objektist välja peita ei ole, siis saime kokkuleppele, et toon konteineri kaasa, kui olen aarde leidnud. Mõeldud tehtud. Siia aarde juurde ei viitsinud pliksid end vedada, läksin siis suure ärevusega, et ei tea kuhu mul nüüd vaja veel ronida, kuna pildid näitavad siin lausa redeliga ronimist, aga hirmul on suured silmad. Üpris kergelt sai üles ja ka alla. Ega ma nüüd aru saanud, mis seal pähe hakkab kukkuma, aga oletan, et tegu on inimeste eemale hoidmiseks, et nad sealt üles ei roniks ja alla ei kukuks. Kurb muidugi, et aare kinni läheb, aga samas loodus tühja kohta ei salli ja küll sinna jälle uus tuleb. Igatahes on karp nüüd objektilt eemaldatud. Tänud aarde eest.
Komandopunktini jõudes oli platsil uudistajaid teisigi. Lootsime pojaga teha kiire põike ja siinse aarde üle vaadata, aga ukseava oli blokeeritud puitalusega, millel sisenemist keelav silt. Ei pidanud õigeks seda eirata.
Logide põhjal on see info peitjal juba ka olemas.
Eks igaüks omal vastutusel, aga kas geopeituse aare ikka peab olema keelusildiga varustatud objekti sees? Kogupere mäng ikkagi.
Mina igatahes pidasin täna eeskuju andmist olulisemaks ja sisenemiskeelu sildiga tõkkest üle ei roninud. Ei ole mulle skoor nii oluline.
Läksime hoopis labürinti uurima.
Taas purjekaga, aga seekord olid lisaks purjetamisriietele ka ronimisriided kaasas. Tänase leitsakuga neid selga ajada oli küll kerge piin, aga samas sees oli jälle jahe...
Tuleb tunnistada, et üles sain üsna ilma riideid määrimata, aga kui logi kirjas ja alla tuli tulla, siis oli mu tehnikas ilmselt midagi veidi valesti ja sain ürbid roosteseks. Aga kuna nad ju selleks valitud olidki, siis polnud lugu. Aitäh igatahes väljakutseid pakkuva aarde eest!
Salme oli meie vapper orav jälle siin ka ja ehkki kõrgused olid siin kõrgemadki kui õhutõrjepatareis, oli meie abistamist ülespoole liikumisel tal isegi vähem vaja… Vaatan pärast, kas leian selle komandopunkti kohta midagi oma raamatutest, hoone ülesehitus tundus küll väljast teistmoodi ja põnev :). Aitäh Madisele juhatamast ja hea selge vihjega aarde eest :)
See oli Aegna üks kardetumaid aardeid oma maastiku raskusastme ja üsna seiklusrikaste ja hullude ronimistega sisustatud logide tõttu. Kuid ilma proovimata polnud plaaniski lahkuda ja nii me komandopunkti juurde marssisime. Esmalt nägime muidugi avause juures "teetõket" koos keelusildiga. Geopeiturit sellised asjad eriti ei ehmata, kui aaret on vaja otsida ja hiilisime siiski tasakesi sisse. Õnneks midagi kuskilt pähe ei kukkunud, tänu täpsetele juhistele jõudsime ilusti õigesse kohta ja hindasime olukorra täitsa ronitavaks. Või õigemini Salmele jõukohaseks. Meie hoidsime valgusallikat ja pakkusime julgustavat sõna ;) Pealtnäha üsna mõõduka pingutusega vinnas Salme end õigele tasandile ja kiirelt rändas karbike alakorrusele logi kirja panekuks. Ka allatulek õnnestus viperusteta ja keegi ei määrinud end ära ega saanud vigastada. Peale sellist õnnestumist premeerisime ennast kohe sealsamas lõunapausiga.
Aitäh lahedat seiklust pakkumast!
Tegelikult on seal "sisse" juures silt, mis keelab sisenemise... Annika seepeale loobuski, aga me Erikuga nii sildikuulekad polnud. Alguses sain kirjeldusest valesti aru ning ronisin järgmisele tasandile ning veel ka ülejärgmisele. Uurimise mõttes huvitav, aarde leidmise seisukohalt väheproduktiivne.
Seejärel alla tagasi ja juhiste järgi õigesse kohta. Ütleme nii, et oleks pilte vaadanud, poleks eksida saanud. :D Aga kui olin siis Eriku valvsa silma all järgmisele taasemele piilunud ning peiduka ära näinud, otsustasin siiski, et aaret ma välja ei võta - valged purjetamisriided ;) oleksid selle käigus liialt määritud saanud. Seega, kunagi tunkedes tagasi.
Siia jõudes oli tegelt juba ramp väsimus peal :D Aga kuna eelnevalt oli koht juba tuttav ja teadsin täpselt kuhu ronida siis nii läkski. Kerge ronimine seljataga ja vihje pildid absaluutselt ei klappinud sellega kus ma olin, oehh. Siis alles sai avastatud õige koha :D eks peale tõsiseid pingutusi sai ka selle aarde karbi kätte, aitäh :)
Ah või niimoodi siis. Mingi poole relsi peal kartsin, et asi minu all pooleks murdub, aga ei pidas vastu. Ja enam ei läinud kaua, kui aare logituks sai. Tagasi alla oli veidi keerulisem, aga ka see toiming sai lõpuks edukalt läbitud. Ei siin ei ole enam midagi, edasi järgmiste väljakutsete poole. Tänud peitjale aarde eest.
Olin teadlik, et üks aare Aegnal on raskes kohas, aga proovima peab. Teel Lemmiku ninast vaatasime pikalt, millal laht otsa saab ning põhja poole saab minna. Gps näitas küll rada, aga see oli jõle kaugel. Otsustasime ühte väga väikest rada proovida, ning parim idee see just polnud. Varsti oli rada kadunud ning aeg-ajalt küll ilmus taas, aga üks paras võsas rassimine oli. Kohale siiski saime ning punkrisse läksime. Üles oleks ehk veel häda korral saanud, aga alla tulles oleksin riided ära määrinud oma ronimistehnika abil ning lasin Liisil raske osa ära teha. Tal tuli see hästi välja ning pani nimed kirja.
Aegna lemmikaare. Pani padavai rõõmuga komandopunkti sisse ja tuvastasin õige koha kiiresti. Hakkasin ronima, kui Kaups sikutas alla tagasi, sest ta tahtis ise proovida. No ütleme nii, et ei õnnestunud. Seejärel ronisin ikka ise ja leidsin kiiresti aarde. Väga lahe, silt külge!
Ei meeldi mulle sellised ronimisharjutused. Uut pealampi oleks ka vaja. Ei võtnud seekord varu patareisid kaasa ja nagu kiuste oli lamp kotis ise tööle läinud ja selleks hetkeks kui seda vaja oli ei teinud lamp enam koostööd. Eks telefoni taskulambid ajasid kuidagi asja ära, ei kujuta ette kui seal iphoniga turnima peaks. Aare sai täienduse uue minigripi näol.
Mõnus jahutus palavasse päeva!
Kuna sinna oli juba väike georada ehitatud, siis aarde asukoha arvamine kuigi keeruline polnud aga aarde kättesaamiseks pidi küll veidi võimlemist ja akrobaatikat tegema
Olin just õige sissepääsuni jõudnud, kui telefon hakkas süsteemiuuendust tegema. Lampi mul kaasas polnud ja nii see sunnitud söögipaus tekkis. Korra piilusin pimedusse ka, kui ikka liiga pime tundus ilma lambita. Lõpuks ärkas telefon ellu ja kohe läksin temaga leviauku. Väike vaatlemine, mõtlemine ja kaaltuletud liigutused aitasid mu õigele tasandile täiesti puhtana. Peale logimist alla saamine tundus aga eriti julm ja ohtlik. Kogusin end pisut, hingasin ja kuidagi suutsin ka selle võimlemise kuhugi vastu aelemata ära teha. Vedas. Tänan.
Eelnevalt oli juba selge, et siin peab käsi määrima, ilma ei saa. Soojenduseks turnisime täiesti valedes kohtades, vangutasime pead ja tulime alla tagasi. Tegime väljast tiiru peale ja ikkagi jäi nagu sügelema, et kus see 4.0 siin on. Egas midagi, uuesti sisse ja saime oma pimedusest aru. Edasi järgnes tiimitöö, üks valgustas ja teine väänles ning võttis kõiksugu ebaloomulikke asendeid. Logi kirja ja hooga edasi. FP palaval päeval lõpuks ometi jahedasse kohta juhatamast :P Täname.
Siin juba teadsime, et tuleb ronima hakata aga kas abivahendita saab oli küsimus. Algul vaatasime kuhu siis ronima peab ja valisime kohe õige augu ning aare paljastus kiirelt. Samal ajal sisenes hoonesse isa lastega ja aitasime ka neil nimed kirja saada. Edasi väljateenitud ja kosutavale söögipausile. Tänud peitjale.
Selle aardega oli reservpäästerühmaga diil, et kui kätte ei saa, tuleme tagasi redeli järgi. See pidada neil täitsa olemas olema ka. Aga ei läinud vaja, Martti oli ikka uskumatu orav taaskord.
Seni, kuni mina vaikselt logisin, astus sisse isa oma kahe lapsega. Midagi teadsid nad geopeitusest, sest põnnid küsisid kohe, mis see geopeitus on. No ja siis sai veidi seletatud ja põnnide nimedki logiraamatusse kantud. Martti muidugi ootas kõikse aja seal üleval. Tänud aarde eest.
See oli tõesti kõige keerulisem punkt, pole midagi öelda. Õnneks oli teine korrus mõistlikul kõrgusel mu jaoks, kõrgusekartjana igasugune arulage turnimine väga kõrgel hakkab vastu. Siin aga suutsin end ninaga ääreni lohistada, siis nägin ära ka, kus see aare end peidab ja kui aare on juba paari meetri peal, et ära logida, siis üles ma end ära vinnasin ja mõtlesin, et kuidas ma üldse siit alla saan. Lühikeste pükste ja plätudega. Ja kui aeg oli hakata alla tulema, siis oli pizdets küll. All igasugust kola ja asju, mida kasutasin, et üles saada. Aga kuskile toetuda pole, et saaks selle kola peale end tagasi sättida. Väga ränk. Loogiline oleks end ehk kõhuli maha ajada ja siis selg augu poole jalad ees üritada ajada, kätega end kuidagi hoida, niiet kõht toetub vastu äärt ja siis ehk kuidagi.... Ma nägin aga seinal eenduvaid roostes kunagisi redelipulgajuppe, ühe käega sealt hoides ja teisega kuidagi servale toetuses lasin end sealt alla ja siplesin ja kukkusin hästi. Sees ju mobiililevi ka pole. Üksi on nii hea käia, nagu ma käisin. Väga lahe koht ja pakub jälle elamusi. Aga kuna kõik on ligumärg sees, siis ikka mõnusalt ohtlik kah. Mitmekesi minnes ehk turvaline, üksi on veits jama. Olekski juhtunud midagi, siis helistada ka ei saa.
Found it: 18.May.2019 14:16 Sain täitsa ise hakkama. A meenutas nende leidu 21.9.14 kui kohale veeti ratastel konteiner. Üles sain nopsti, alla tulekut veidi pelgasin kuid sain siiski hakkama. Oli igavesti tore avastus. Ei mäletagi, et oleks siin varem käinud.
Olin seda aaret ka siin aastaid kuskil teadmises hoidnud, et kunagi, mingi seltskonnaga, ma siia tulen ja ära me selle logime. Kirjeldusi lugedes tundus noh asi üksi peale lendamiseks ikka hull ja teiste geopeiturite kirjeldused ei süstinud ka just julgust. Tegelikkus, marssisime entusiastlikult sisse. Ahah, pidi ju ronima, ees on redel. Kohe üles, veel üles...siis tuli meelde, et pagan, seal on vihje ka :) Kui pea ei võta, võtavad jalad ja käed. Uuesti alla. Teine ronimine enam nii lihtne ei tundunud. Selle tegi ära meie seast tugevaim ja julgeim ja naispoolele jäi vaid logimise rõõm :)
Käisime labürindi läbi ja asusime aaret otsime. Helene tegi suurema töö ära. Aitäh peitjale! :)
Lauri tegi musta ja raskema töö ära, ma olin niisama ilus. :)
Vägev komandopunkt.Natuke ronimist ja pea aasta rahus olnud aardesse sai taas logi kirja. Tänud peitjale.
Seda aaret natukene pelgasin. Silma on jäänud meeleolukad logid hirmuäratavatest ja eluohtlikutest ronimistest. See aare oli üheks suurimaks kaalukausi kallutajaks, et tulla siia saarele just rattaga ja mitte jala. Rattaga saab ju peaaegu igal pool maastiku raskusastet langetada palli võrra. Jätsin oma kodinad õue, panin pealambi pähe ja suundusin hoonesse. Vaatasin kahtlast redelit ja mõtlesin, et kas see ongi see ebameeldiv ronimine. Esimene aste oli küll jah ebameeldivalt kõrgel ja need olid ka parajalt teravad. Vinnasin ennast järgmisele korrusele. Aaret ei paistnud. Edasi veel ka tippu aga ka seal ei olnud aaret. Uurisin siis mida aardekirjeldus pajatab. No muidugi oleksin võinud vihjet lugeda. Kobisin tagasi alla õiget kohta uudistama. Oi, see oli midagi hoopis teistsugust kui oleksin arvanud. Natukene katsetasin aga paistis päris ohtlik. Ratast läbi selle uksepilu sisse ajada tundus üsna tülikas. Haarasin siis ka eelkäijate järgi saarelt kohaliku rohelise abivahendi kaasa. Õnneks keegi midagi rasket sinna pannud polnud ja üsna kergelt sai see paika sätitud. Turnisin otsa ja tegin külma trenni, et uurida kuidas abivahend käitub mingis olukorras. Katsetades oleksin peaaegu ümber läinud. Vähemalt oli nüüd selge mida ei tohi ronides ega laskudes teha. Seejärel läks enda sisumusele põhjendamiseks päris kaua aega, et miks mul sinna vaja on minna. Ei tahtnud üldse minna. Üks hetk ikka tegin paar jõuliigutust ja olingi päral. Logimise ajal lõin paar korda pea ära aga muud põnevat ei juhtunud. Vaatasin korra ka järgmise korruse poole aga aju saatis mind automaatselt kohta kuhu päike ei paista. Jäi siis vaid ettevaatlikult alla tulla. Saigi tehtud, aitäh katsumuse eest!
Tassisin prügikasti välja ja togisin sissevajutatud kaane tagasi paika. Rakendasin enda saarele võetud joogivett ka asjalikult ning pesin sopased jalajäljed ka maha. Kui kõik oli sätitud tagasi paika nii nagu oli minu saabudes, siis võtsin ette labürindi. Läbisin seda täpselt nii nagu pidi, üksinda ja rahulikult. Kiiret mul kuhugi ei olnud. Päris rahustav jalutuskäik oli see. Eriti pärast aset leidnud ekstreemset ronimist.
Selle aarde tarbeks sai isegi kodust isegi abivahend kotti aetud, aga nagu kohapeal selgus, siis oli see tarbetu. Täitsa mõnusasti sai teisele tasandile ja tagasi. Tänud peitjale!
Ronisid pikemad ja osavamad, logimine jäi jällegi neile, kel ilusam käekiri. Tänud!
Mina turnisin, kellegi tundmatu käsi alumiselt korruselt logis. :) Aitäh!
Liis näitas valgust ning turnisin üles ja vahetasin karbi uue vastu.
Kes see muu ikka ronib kui Maire. Üles oli tunduvalt kergem saada kui alla. Peale aardeleidu einestasime ja läbisime labürindi.
Vajasin veits omaette olemist, võtsin telgi ja ratta ning suundusin aegna geotuurile närve puhkama. 5/12 Aare. Kuna ilus suveõhtu oligi juba naha kuumaks kütnud siis ei olnud mul ühe viluda varjualuse vastu miskit. Vihjete najal orienteerusin ruumides. Murekohas improviseerisin olemasolevate vahenditega ja üsna valutult ennast õigelt tasandilt leidsingi. Aare jooksis ise sülle. Päevavalgesse ma siiski logima ei hakanud minema kuna see tundus üleliigne energia raiskamine. Peab mainima et tagasitee oli keerulisem kui sisenemine kuna unustasin täpsed kehaosade asetsused sisenedes ära. Konteineri põhi on praguline ja niiskus tungib aardesse. Logiraamat küll niiske aga siiski täiesti kasutatav. Tänud peitjale. Nii mõnigi nukk roostesena suundusin edasi uute väljakutsete poole.
Kell on13:32 ja istun peiduka katusel. Jah, katusel. Logitud sain. Leid 5/12. Kasutasin prügikontinerit pikkuse lisamiseks, veel puudu jäänu kompsenseeris köis, millest sai jalale vajalik aas moodustatud ja end selle abil õigele tasandile vinnatud. Nüüd istun katusel ja ootan, millal üks noormees lõpetab labürindis ekslemise. Mul vaja ju konteiner tagasi viia, ootab teine praegu peiduka sissepääsujuures.
See oli kindlasti päeva parim aare üldse. Väga keeruline ülesanne kahe lühikese inimese jaoks, oli vaja ju kambri teisele korrusele saada. Ei aidanud välja ka prügikast. Ingal oli meeles, et möödusime ju ühest redelist, mis ühe elamu/sauna ees vedeles. See oli ilmselgelt liiga pikk, aga ma ikka käisin peale, et see on parem kui mitte midagi. Lõpuks aga sai leitud palju sobilikum variant. Kui aare sai lõpuks leitud ning maagiline labürint ka üle vaadatud tassisime redeli tagasi. Ma naersin küll rohkem kui tassisin, imestan siimaani, et keegi meile peale ei sattunud. Sai jah päris palju lärmi tehtud.
No see aare oli päeva nael.
Alustuseks jõudsime kohale, ronisime sisse ning etteantud juhtise kohaselt jõudsime ronimise kohani. Etmismõttes?! Mööda selliseid roostes traate on kõik üles roninud või? Uskumatu.
Läksin välja, istusin maha ja hakkasin logisid lugema, Vaiki seni kondas ringi ja otsis jalge alla materjali. Parajasti, kui ta ühe(!) tellisega kuskilt tuli, viskasin mina telefoni käest ja tähendasin, et siin kirjutatakse midagi prügikonteinerist kui abivahendist. Aeglaselt liikusid meie mõlema pilgud eemal seisva konteineri poole. Nojah, võib-olla tõesti õnnestubki.
Ja siis tuli üks perekond, kes läks kivilabürinti uudistama. Ja mitte ainult. K õ i g i l oli vaja see läbi joosta, küll ühtpidi, küll teistpidi. Kuna prügikasti varastamine läks nagunii aia taha, istusime uuesti maha ja hakkasime lõunatama. Vähemalt aeg kasulikult veedetud.
Kui perekond oli ka aardepaiga üle vaadanud nii seest kui väljast, läksid nad aeglaselt minema ja tuli järgmine seltskond. Meil hakkas juba söök otsa saama, kuid istusime ja ootasime kannatlikult edasi. Kui lõpuks ka nemad olid labürindi läbi tantsisklenud ja eemaldunud, jooksin mina prügikasti juurde ja hakkasin seda tunnelisse vinnama. Krdi raske oli, aga viimaks sain hakkama. Asetasime selle seina äärde ja no kui keegi tahab minna ja sellel kaela murda, siis on see tõesti parim variant. Vaatasime seda mõtlikult, kuid lõpuks otsustasin proovida. Ronisin kastile ja otsekohe vajus kasti kaas lömmi. Ah nii raske ma siis olengi. Aga vähemalt seisin ja piilusin üle srva. Näe, peidik ju täitsa paistab. Aga ronida ma ikka ei julgenud. Isegi kui ma üles saan, siis kuidas alla tagasi õnnestub tulla?
Vaiki otsis kasti peale mingi kohutavalt roostes ja lömmis teise prügikasti ja no jalgealune muutus ikka järjest ebastabiilsemaks. Lõpuks tulin pärast pikka kõõlumist sealt alla ja teatasin, et mina seal kaela murda ei kavatse. Aare pole seda väärt. Aga... mulle meenus, et aarde juurde tulles möödusime mitmetest majadest ja ühe õuel olin silmanud redelit. Suure ähkimise ja kirumisega vinnasime prügikonteineri jälle välja oma endisele kohale, kusjuures see kolin, mida me tegime, kostus küll vastikult tugevasti. Tagusime kaane jälle normasendisse ja pidasime aru.
Aga mitte pikalt. Pistsime rada mööda ajama ning peatselt jõudsime majani. Tõesti, redel oli, aga tohutu pikk. Kuigi Vaiki tahtis selle ära tassida, siis mina keeldusin. No me ei saa seda esimesse ruumigi, rääkimata selle püstiajamisest. Aga vaataks veel ringi. Kõrval teine maja ja isegi midagi kuuri taolist. Piilusime sisse ja esimene asi, mis ukse avamisel silma jäi, oli korralik lahtikäiv redel. Normaalse pikkusega.
Edasi järgnes üks korralik tassisimine, ähkimine ja kirumine, et miks me ikka neid aardeid otsime. No oli ikka tüütu asi, kuna see redel kippus kogu aeg lahti vajuma ja igasugu haagid ja värgid lohisesid mööda maad.
Kuidagi jõudsime siiski urkani, rübisime selle kaadervärgi sisse ja saime selle isegi püsti. Nüüd ma ei viitsinud enam pikalt mõelda, vaid lendasin kiirelt üles, panin nimed kirja ja sama kiirelt jälle tagasi. Tehtud!
Väikeseks pukhuseks otsustasin mina nüüd kivilabürindi läbi käia ja isegi väikese annetuse rahapatta teha. 270 m käidud nagu naksti ja tagasi ka. Tundsime, et ma olen nüüd õnnistatud ja kindlasti läheb edasi paremini.
Aga nüüd oli vaja see krdima redel ju jälle tagasi tassida. Õlad valutamas, käed nõrgad ja jalad tudisemas, viisime redeli korralikult kuuri alla tagasi ja läksime järgmise aarde suunas.
Oeh, aitäh, oli väsitav, aga ammu pole nii palju sulitempe teinud.
Selline kogupere-aare: kellele ronimist ja pimedates käikudes kolamist, kellele labürindis ringitiirutamist või ilusa ilma nautimist. Aitäh!
Kusti tõi kastanid tulest välja. Ta oli ikka uhke täitsa iseseivalt leitud karbi üle. Karp alt katki, aga kuna asub ilmastiku eest varjus, siis sisu kuiv. Väljas naised kõndisid labürindis ja noored tahtsid rahapaja sendid kokku lugeda. Oleks vist pimeda kätte jäänud. Mikk pani meie panuse ka juurde ja võtsime suuna paadi poole. Aegna sai roheliseks. Maastik on Aegnal väga ilus, mõnes majas oli elu sees. Ühes kohas oli isegi tegutsev veevärk ja kanalisatsioon, prügikaste iga natukese aja tagant. Tagasitee oli nüüd hullem, laine veel kõrgem ja päris kalda ääred rüüpas paat paar korda vett. Autosse istudes oli nii õnnis tunne, et sai tuule käest varju. Tore päev, aitäh.
Päris keeruline ronimine, aga leidsime üles! Ja seal olid suured ja hirmsad ämblikud!!!
Korralikult peidetud, soovitavalt mitte kõige uhkemate riietega rünnakule asuda.
Kõigepealt tegin rahuliku tempoga kivilabüridile ringi peale. Edasi haarasin kohe kaasa prügikonteineri mida varasemad leidjad olid kasutanud. Sees hindasin olukorda ja nihutasin rööpa kõrgemasse asendisse, et allatulek oleks lihtsam. Antud uue seadistuse tulemusena muutus maastiku raskusaste 3,5-e peale. Allatulek oli isegi lihtsam kui ülesminek. Logi sai kirja ja võtsin aardest kaasa ühe ränduri.
Pikemalt “Georetk Aegna roheliseks” projektist on kirjas foorumis.
Tulime siia Rannakaitsepatarei nr 2 juurest. Läbitud sai ~0,6 kilomeetrit. Kohale jõudsime hästi, tee oli hea. Esmalt heitsime eemalt põgusa pilgu objektile ja seejärel läksime labürindi juurde. Niikaua kui mina väikest söögikorda üles seadsin, tegi noorgeopeitur labürindi juures aega parajaks. Aga söögikorda oli vaja, sest ees ootas Aegna kõige raskem aare. Sõime siis oma võileibu ja samas üritasime seda mitte jagada kohale lennanud herilasega. Kõhud täis, läksime objektiga lähemalt tutvuma. Sees hindasime olukorda ja saadaolevaid abivahendeid. Sättisime seal ühtteist paika, läksin siis poolele kõrgusele ja hindasin edasise teekonna turvalisust. Hindamise tulemus oli kuni üles saamiseni hea, aga kui hakkasin mõtetes alla tagasi tulema, siis olukord enam nii hea ei tundunud.
Otsustasime, et läheme välja ja vaatame seal lahtiste silmadega ringi. Kõigepealt välja astudes jäime mugude pilkude alla, aga õnneks nad lahkusid õige pea. Seejärel otsisime abivahendeid, midagi isegi leidsime. Lõpuks otsustasime [nuffi] kasutatud abivahendi kasuks. Aga kuna mu algne lahendus püsis üsna kindel, siis sai see uus abivahend sinna nii julgestuse mõttes. Astusin siis poolele kõrgusele, tegin test toetamise ja kuna kõik oli stabiilne, siis vinnasin ennast üles. Panin logi kirja ja tulin hästi ettevaatlikult samamoodi alla tagasi ka. Siinkohal on abilist vaja, kes allatulekul su jalgealust valgustaks.
Aga kui siin kõik jäätuma peaks, siis ma küll ette ei kujuta, kuidas sinna üles-alla saab. Püksid said igatahes korralikult määritud, käed samuti, aga õnneks oli merevesi siinsamas.
Kiirustamine ei ole selle aarde puhul hea!
7 võetud 5 veel võtta. Edasi Lemmiku nina juurde.
Peitjale tänud!
Mõnus oli seal ehitises ringi kolada ja aare leida. Tänud peitjale kohta näitamast!
Mihkel ronis üles ja pani nimed kirja. Lahe koht! Tänud!
Peale esimest katset, olin valmis tunnistama, et see aare jääb mul täna logimata. Oleksin võib olla korrus kõrgemale saanud, aga kuidas sealt alla saada? Ei tahtnud riskida. Taaskord ... Sadamas olles lugesin logisid kuidas teised on ülesse saanud. "Mul ei ole redelit, mul pole isegi mehist sõpra kaasas." :(
Aitäh Annele ja tema eelmise päeva logile!
Teine katse. Parkisin ratta vastu puud ära. Vedasin endale vihmakeebi selga - riiete kaitseks, pluss vihma kaitseks. Tegin tiiru kivilabürindis - kogusin jõudu ja geoõnne. Tirisin rohelise abilise hoonesse. Korra tekkis kahtlus, et ei.. Aga jaaa.. Sain ülesse ja sain alla ka.
Aitäh, kui ma poleks teisel korral tagasi tulnud, oleks kivilabürint nägemata jäänud.
PS! bussbosse on entusiastlik vanahärra Ahvenamaalt, kelle hobiks on väikesaared.
Krdi-krdi kuradi poiss, ma ütlen! Prügikast aitas, aitähh!
Tegime Margotiga pisikese aarderingi Aegnal. Mis tegelikult oli rahulikus tempos lonkimist nii, et saarele ring peale sai. Aardeleid tuli mõistliku ajaga, aitäh!
Siin tegeles miki vahelduseks ronimisega, mina näitasin tuld ja olin niisama teepeal ees, et ronimine liiga lihtne ei tunduks :)
Nii ma seal üleval kükitasin kui teised väljas logisid, Tänud juhatamast :)
No see on nüüd küll selline koht kuhu ma ise ei oleks roninud. Marekile sai valgust näidatud ja tema ronis, leidis päris ruttu ülesse ja viskas meile konteineri.
Tänud Henrile osavuse eest aarde kättesaamisel! Me kõik abistasime nii nagu oskasime - kes näitas valgust, kes aitas tõugata, kes võttis vastu jne. Aitäh aardepeitjale, muidu ei julge niiväga sellistesse kohtadesse sisse põigata, nüüd aga lausa pidi seda tegema :) EVEJ
Mitmekesi ringi rännata on hea. Ikka leidub keegi, kellel on mingi asja peale annet või füüsilisi võimeid. Siin oli varukast võtta Henri, kel just juba 2 päeva rinna peal säramas sõduri hõbemärk kehaliste katsete eest.
Ajasime pea sassi kivilabürindis ja jälle ratastele.
Püüdsime asjalikumad ja tõsisemad olla, kui eelmistel otsimise aladel. Õpetusi ja valgust jagasime siin Henrile. Tänud peitjale.
Jõudsime kivide juurde ja siis seal mediteerides nägime ka kohta, kus ilmselgelt aare sees peidus. Bruno jätsime õue kotivalvesse ja tarisime jõubatooniga poole peale saanud Kaja kaasa, eks pärast kosutab end edasi. Sees toimus taaskord tööjaotus. Mina hoidsin vahelduva eduga taskulampi , seega olin valgustaja. Alex hoidis Kajal käsi ja jalgu, seega oli tema teisaldaja. Kaja hoidis aaret ja ulatas selle mulle, seega oli ta lihtsalt väga koostöövalmis abivahend.
Ja see kisa mis lahti läks kui ma tahtsin aarde sisu sorteerida :P ja jõudsin vaid lausuda: " ei tea mis see siin on..." Ou jeee, te poleks tahtnud minu nahas olla :D. Pakkisin kiiruga kogu krempli kokku ja teisaldaja sai Kaja turvaliselt maapinnale asetada. Super, kui sul on head abimehed kaasas.
Mustem stsenaarium oleks olnud: Mina Alexi kukil ja siis kui ma sinna üles ka oleks saanud siis allatulekutega on mul veel ikka probleeme, nii et hea ,et see stsenaarium ära jäi ;)
Ja tuleme me siis välja päevavalgele kui näeme , et kotivalvesse jäetud Bruno seisab ähkides-puhkides labürindi juures ja nendib, et see ring pole vist mõeldud jooksuga läbimiseks , aga no trenniks aitab ju küll :D.
Tänud peitjale ja suur pai Kajale!
Ujudes saarele kaasa toodud varustus oli napp ja pealampi ei sisaldanud. Telefon seega ainus valgusallikas ja et aku päeva lõpuni välja veaks, siis välklampi võib ainult väga jao pärast kasutada. Mis tähendab, et kottpimeduses ma mingit abivahendi-torni ehitama ei hakanud, läksin mööda sedasama roostekihti, mis seina küljes veel napilt kinni püsis :o) Ühe käega, sest teine, mis reserveeritud telefoni hoidmisele, oli vaja puhtana hoida. Kõik need piiravad asjaolud kokku tegid sellest aardest selgelt päeva kõige raskema.
Tagasi õues, pühendusin natuke aega teisele, mitmes mõttes meeldivamale vaatamisväärsusele, läbides labürindi nii nagu reeglid ette näevad. Aitäh kohta näitamast, rohkem just labürindi pärast!
Eile Aegnal tiirutades selgus, et kuigi antud aarde leidsin endalegi ootamatult aasta aega tagasi, siis siin panin leiu kirja vale punkti alla. Uuesti paberil logima ei hakanud, mäletasin eelmisestki aastast, milline pealavu oli karbini jõudmine :)
See, kuhu minna, oli mulle piltideta selge. See, et ma lambist sinna ei saa, oli sama selge. Redelit loomulikult polnud kah. Aju oli. Hakkasin konstrueerima. Kõik ümbruskonnas, mida suutsin sihtotstarbeliselt ära kasutada, sai kasutatud. Aga sõber jäi ikka puudu. Ema ei läinud arvesse. Tema istus õues kotivalves. Õnneks olid labürinti läbimas kena sõbralik Emily koos kahe pojaga. Emily oli kunagi aardeid otsinud ja tema abiga sai aare lõpuks logitud. Võibolla taaselustasime temas geopisiku? Loodetavasti. Lahedaid mängijaid on alati juurde vaja.
Kõik kasutatud staffi panin oma asukohtadele tagasi.
Madis ei tundunud enam eriti tore poiss. Ema arvamus Aegna aaretest oli langenud... ma ei tea kui sügavasse auku.
Õnneks oli seal lähedal tore labürint. Läbisime seda ja mediteerisime. Kaks Madise aaret olid ju veel ees...
Taaskord üks minule meelepärane 4,0. Veidi akrobaatikat ja olingi aarde juures. Äge värk igatahes. Taaskord oli ees seltsimees ajaränduri logi. Aitäh peitjale.
Käisime. Otsisime. Leidime. Ilmselt need, kes meid metsa vahel redel õlal marssimas nägid, pidasid vähe kohtlasteks :D Vahetasime ühe pisikese mänguasja NaCl lahuse vastu. Seal turnides on ehk kellelgi vaja pärast silmi loputada ;)
Algul kahtlesime kas ikka sinna roomata,aga tagasiteed polnud. Ronisime aga tunnelisse ja otsimine algas. Kui koht enamvähem selge, siis avastasime, et turnimisest ei pääse, kurja!! Kuna seal redelit polnud, siis tegime tavalist pättust-Sten pani käed alla ja ronimine alaku. Leid ise väga kerge,aga koht ikka õudusfilmi mõõtu-üksinda vast tundmatusse auku ei roniks. Tore teada vast,et sellised kohad ka olemas on :D
Jaah. Jope oli just päev tagasi puhtaks pestud aga hirm uuesti määrimise osas oli suur kui nulli jõudsime ja infot/logisid ja maastikku nägime :D Egas midagi...hops sisse. Juhendi järgi sisse jõudes sain kohe aru et paksude jaoks see üritus oleks väga äärmuslik. Seega võttis konsiilium kähku vastu otsuse, et kõrgustesse tuleb seekord õrnemasoo esindaja saata. Nii ma siis tegingi pätti ja piirdusin vaid porise õla ja paari mulla tükiga mütsil. Peaosalisel läks küll grammike mustemalt, kuid skoorisime ikka lõpuks ära :)
Madisepäeval otsistud viimane Madise aare. Kiilusime paadi vähe kaugemal liivaranda kinni ja jalutasime siia. Labürint oli lahe, ootamatu. Teel siia oli ka üks tore jalapuhkamiskoht, kus neljal valgel toolil istudes mõttepausi tegime.
Nullis polnud midagi keerulist, isegi naisinimesed said mööda 4.0 treppi hõlpsasti üles. Rootslased vist harjunud kergema 4.0-ga :-) Aare igati sobilikus kohas, nagu valatud.
Ukse juurest korjasime prügikasti taara ja muud sodi. Samuti tegime ära SUUR-CITO - vedasime peidiku juurest omale kohale tagasi suure rohelise prügikasti, mis mitte seal urus olema ei pidanud. Lõpp hea, kõik hea. Ja lõpp see oligi. Sellega lõppes meie madisepäeva Madise saare-aarete tuur. Jäi veel üsna eksprompt toimunud Kaubarongi otsing ja leid.
Tervitame peitjat ja soovime talle ning kõigile tema aaretele pikka ja õnnelikku iga! :-) Aitäh, kõige eest!
Aegna patarei juurest marssisime keskkomandopunkti juurde. Tänu vihjele leidsime kiirelt. Läheduses olev labürint jäi läbi jalutamata, kuna kiirustasime paadi juurde tagasi ja koju. Oli tore päev, toredate kaaslastega ja pisuke lainetus merel lisas asjale vaid vürtsi. Aitäh Madis, et saime su nimepäeval sinu aardeid otsida!
Ossa poiss, siin noortele meeldis. Pärast õigesse kohta ronimist ja logimist roniti veel igale poole. Andres ütles, et just niisuguste aarete pärast ta mängibki geopeitust. Suur tänu geopeiturit õnnelikuks tegemast!
Mina sain selle logitud ainult puhtalt tänu Indrekule. Ise ma ilmselt sinna turnima poleks hakanud ning redel kajakki poleks ka mahtunud. Nüüd aga sellega ühelpool, tänud!
Vihje järgi oli koht kiiresti leitav. Aarde juurde pääsemiseks oli vaja natukene akrobaatikat teha. Polnud hullu leidsime kiiresti.
Jälle üks sedasorti koht, kus oleks eelistanud poisstööjõudu kasutada, aga kuna ühtki polnud käepärast, tuli ikka ise ronida. Telefonilamp hambus on seda ausalt öeldes üsna tülikas teha. Aga ikka veel saan selliste asjadega hakkama, järelikult asjad veel väga hullud ei ole. Tänud juhatamast, vabatahtlikult ma seal küll turnima poleks hakanud!
Õnneks leidub alati keegi, kes on minust tugevam ja vapram ning ma saan vaikselt kõrvale hiilida, kui tegevus liiga määriv ja hirmus tundub. Huvitav koht ja uhke labürint, mille ma küll läbisin aga täiesti valesti, kuna õpetust sildilt lugesin alles hiljem. Tänan aarde eest!
Siin avastasime kivilabürindi. See oli suurem vaatamisväärsus, kui kõrval lasuv betoonmürakas. Eks neid sõjalisi punkreid on ennegi nähtud, aga nii uhket kivilabürinti mitte. Eestis pidigi vist vaid neli sellist labürinti olema, ülejäänud kolm asuvad Hiiumaal. Aaret vallutama saadeti Margus, tal oli selleks sobivaim vaimsus, varustus ja jalasirutus. Õnnestus tal ka tagurpidikäik alla tagasi. Nii saimegi kuuekesi teed jätkata Aegna paradiisiranna poole.
Kivilabürint oli omamoodi vaatamisväärsus, kes tahtis, see ka läbis selle. Aarde juurde sukeldumine oli tugevale, tugevaks osutus Margus. TFTC
Selle aarde juurde sõitsime mööda juurikalist metsateed, jällegi koht, kuhu niisama ei satuks.
Aitäh peitjatele.
See käis kiirelt, ma ei jõudnud päris üleski kui logi juba kirjutamisel. Aitäh, EVEJ.
Eelmine suvi võtsin tükk aega hoogu, et Aegna saarel üks tiir teha, aga lõpuks ei jõudnudki. Nüüd olid 6 aaret piisavaks motivatsiooniks, et see reis ette võtta. Selle aardega läks tunduvalt kergemalt kui ma algul arvasin. Vihje eksimisruumi ei jätnud ja kuna olin enne logisid vaadanud, siis võtsin pealambi ka kaasa, niiet sisse, üles, logi kirja, alla ja välja. Ahjaa, labürindi käisin ka veel peale aarde leidu läbi. Tore.
Kuhu see oli, vasakule või paremale, üles või alla? Kuigi Gadi korrutas seda veel ka siis kui me juba välja tulime, pole olulinegi, sest võimalused kaovad, kui sisse minna. Kuid kuidas kätte saada, kui oled läbimärg, riided on liibunud keha vastu ja ihuliikmed kõik kanged. No kui kuidagi ei saa, siis kuidagi saab ikka. Veendusin, et ka põlv on nüüd terve juba operatsioonist. Tegime seal ka pikniku, oi küll maitses hästi kõik! EVEJ Tänud peitjale!
Mina olin selle aarde leidmise juures see kes korrutas sisse, paremale, vasakule ja üks tasand ülesse :) Ilma meesteta oleks ilmselt aare võtmata jäänud, pärast tegime väljas mõnusa pikniku ja kõndisime labürindi läbi.
Päris lahe koht aarde jaoks! Mul oli kaasas väga hea lamp, nii et probleemi polnud. Ronimisega sain ka edukalt hakkama. Tänud peitjale siia juhatamast!
Kiire leid Taneli poolt, mina olin taskulambihoidja. Aitäh! Pärast käisin labürindi ka läbi :)
Ka siin olen ma varem käinud küll mitte täpselt seal, kus aare on. Aga minu jaoks jäi asi natuke lahjaks, kes on käinud, see teab, miks :) Aitäh!
Polegi ammu Tallinna linnas ftf- i saanud. Seekordne läks kirja kell 12:02. Peale seda aeg peatus. Ülimalt tagumine aeg oli avada enda premeerimiseks kihisevad joogipurgid ning lasta muul heal- paremal hea maitsta. Taustamuusikaks murdlained mürinal randa raksumas. Kuna peitjal on viimasel ajal kombeks jätta aardesse pastakaid, mis ei tööta (vähemalt mitte enam siis, kui meie kohale jõuame), siis jätsime hariliku. Ei teagi miks Rootsi kunn seda ei leidnud. Äkki kartis treppi ära lõhkuda. ;-)
Rahvusvaheliselt lehelt on tulnud teade mitteleidmise kohta.
bussbosse:
I went inside, right, left, but one level up was too difficult to climb.
Eesti keelde tõlgituna:
Läksin sisse, paremale, vasakule, kuid ühe tasandi võrra kõrgemale ronida oli liiga keeruline.