2 

Eelmis kommentaari lugedes teadsin juba ette, et saab ronida ja turnida aga kohale jõudes sai ikkagi korraliku üllatuse osaliseks - aga kui juba saarele tuldud, siis ei saanud ju aaret otsimata jätte

Kõrgust kartva inimesena sai ikka igate pidi leiutatud, et üles saada, samal ajal endal pulss adrenaliinist üleval aga alla ka anda ei tahtnud ja lõpuks jõudsin katusele - ja avastasin, et sealt peab veel edasi torni ronima :D No mis siis ikka - sai otsitud kkõiksugu abivahendeid, et orava mängimine võimalikult lihtsaks teha ja üleval tornis ma olingi.

Kuna kommentaaridest jäi mulje, et aarde leidmine on lihtsamapoolne, siis tekitas veidi tuska, et miks mina siis seda leida ei suuda...siis kostis alt hüüe: "See aare on GC.com lehel arhiveeritud, kuna see on hävinenud, isegi pilt purunenud aardest"

Ei teadnud, et kas olla õnnelik, et mul ei jäänud aare leidmata või pettunud, et kogu see vaev oli asjata aga alla ma ronisin ja jätkasin teekonda järgmise aardeni

Vaade tornist oli igatahes vägev ning kokkuvõttes tegelikult tasus kõik see vaev ennast ära

Tuleb ikka mitteleid kirja panna. Eluisu vist veel liiga suur. Kolmanda korruse peale viiv trepp sai kõrgustkartvale minale liiaks selle trepi alune plaat ka juba teistest külgepidi lahti ja veidi ära vajunud. Mõnele kartmatule poleks see ehk midagi. Aga pole hullu. On olnud hea süstamatk, üksi üle Kurkse sadama külje alt, 24h pikali oldud ja oksendatud, täna Suur-Pakri läbi juba jalutatud ja Väike-Pakri siis algus esimene mitteleid. Kahju, et kartmatum pole, muidu mulle sellised hooned väga meeldivad. Aitäh

Poisid jäid Väike-Mati juurde jalgsimatkajaid ootama, meie tegime kiire retke. Hea, et väike orav kaasas oli, mina poleks küll üles appi otsima läinud. Aitäh!

Tänasesse programmi tuli Pakri saarte külastus. Olin seda ikka kaua oodanud, oma kümme aastat. Nüüd oli just õige aeg, sest kuulates varemkäinute muljeid selgus, et saared vahepeal sõbralikumaks muutunud. Mulle jäi igaljuhul Pakritest hea mulje ja soovitan teistelegi. Esimene aare tuli täitsa lihtsalt, aitäh!

 1 

Kui Krista tuli oma järjekorde saaretuuri ideega välja siis tuli loomulikult nõustuda ja panna klappima. Oli puhkuse aeg, polnud raske. Ilus ilm oli loomulikult tellitud. Veidi orgunni ja mõtlemist vajas logistika. Et mis järjekorras ja millise vahendiga aarded läbida. Ennekõike siis valik jala, rattad, traktor. Mari oli kogenud ja teda kuulasime, jätsime rattad kõrvale, tegelesime kahevõistlusega - traktor ja matkamine. Kaasavõetud redelit polnud siin tarvis. Isegi mina suutsin ennast objektil vajalikule kõrgusele ronitada. Kõik vetrub ja ootab kokkuvarisemist tõesti. Ma olen küll veendunud, et vaade pole sellel tornil sätitud looduse vaatamise tarvis vaid hoopis hindamaks kui täpselt tabavad pommid Suur Pakri saart. Oli omal ajal CCCP meestel siis selline maapinna ümberplaneerimise huvi. Nojah näen nüüd, et aardekirjelduses on see juba kirjas ka.

logistikud

 3 

Esimene drive-in traktoriga, eemal tehti heina. Ettevaatus vajalik. Tänud peitjale.

 4 

Krista muudkui rääkis soovist Väike-Pakrile minna ja kui oli aeg otsustada, kas tulen või mitte, selgus, et valitud päev seekord sobib. Sellest oli suur rõõm, sest sadamasse kogunes mõnus seltskond, kellega koos oli tore saart taasavastada. Nimelt olen üle 10 aasta tagasi Pakrid suure kiiruga läbi jooksnud ja seega oli kogemus olemas... et meelitada kaaslased traktori kasuks otsustama. Õnneks polnud neid mõjutada vaja, sest traktori mõte meeldis lõpuks vist kõigile. Pealegi polnud kellelgi midagi selle vastu, et Suur-Pakri ka roheliseks saab.
Sõbralik kapten ootas meid sadamas ja sõit läks üle imelise mere lahti. Peagi randusime ja jalutasime traktorile, et teha drive-in Sõjaväelinnaku aardele. Jutu järgi tundus asi hoopis hirmsam, igatahes olime valmistunud raskemaks, kui olud olid. Samas ei saa kindel olla, mis päeval täpselt need vahelaed enam vastu ei pea, nii et otsus üles minna peab küpsema iga inimese peas. Meil läks õnneks õnnelikult. Kõige teravam silm oli seekord Mihklil ja nii saidki nimed kenasti kirja ja meie ekskursioon jätkus põhja suunas. Aitäh!

Üks laevuke randus Pakril

Hobused nuruvad pai

Transport ootab

Milline vaade!

 6 

Minule teine Pakri saarte külastus. Eelmine on jäänud juba aegade hämarusse. Ka seekord alustasime aardetuuri Väike Pakri saarelt, maabusime saare Suur Pakri poolses sadamas ning jalgrataste asemel oli seekordseks saare vallutuse sõiduvahendiks traktor. Maru äge sooritada drive-ine traktoriga ja nii mitu korda järjest. Sõjaväelinnakust tuli esimene leid, sest see aare jäi meile ette teel Väike Mati aarde juurde.

Pakri takso

sõidu ootel

sõidu alguspunktis

 3 

Pakrite tuuri esimene leid. Sooritasime traktoriga draivinni ja logisime. Aitäh!

Pärast kosutavat lõunasööki suundus kajakiseltskond otsima läheduses asuvat aaret ja tiimitööna leitud see saigi. Aitäh :)

http://Maarja

http://ja

http://kaaslased

Igasuvise süstaretke käigus näppu sattunud. Peale lõunasöögi manustamist Suurkülas, sai tehtud väike jalutuskäik ja nii ta leitud sai. Kambaga sai seal turnitud ja võimeldud, roostes naelte ja pehkinud laudade vahel. Vaade küll äge, isegi laagriplats Suur- Pakri kuumaastikul oli näha:)

Tnx peitjale!

Tõepoolest, ehitise olukord muutub ilmselgelt pidevalt halvemaks, seega peaks olema väga ettevaatlik. Tegelikkuses peaks ilmselt kasutama turvavarustust selle aarde otsimiseks. Aga vaade on äge :) Tänud!

Vaated olid ülevad, eks nende pärast see ehitis ilmselt sellisena püstitatud saigi. Leiu üle oli ka hea meel, vahepeal oli korra juba plaanis alla anda. Aeg teeb seal tasapisi, aga järjekindlalt oma tööd, nii et igal järgmisel otsijal tasuks rakendada tervet mõistust ja vajalikus koguses ettevaatust. Aitäh peitjale ja eelmistele leidjatele, logid olid abiks. Pilditibi paari nädala tagused pildid logis on väga pakrilikud.

Kaua aega võttis aga kohale jõudsime. Aaret juba otsiti, ise parema meelega üles ronima ei hakanud. Vaatasin vaid veidi hoones ringi. Tegime seal kõik ühe pausi. Märkasin, et Tulareemia juurest tulles oli mu nägu kenasti punaseks päevitunud. Seejärel asusime uuesti teele.

 1 

Mina olin vist esimene, kes ehitise alumiselt korruselt lapiku siili leidis, nii et ronima saatsime ühe esindaja, et kõiki sama saatus ei tabaks. Karp toodi ikka viisakalt alla kõigile logimiseks, aitäh aarde ja kohapealse teeninduse eest!

 1 

Leitud. Hea, et Einar appi tuli, muidu oleks vist veel pikalt läinud... Järgmine kord mütsiga vehkima ei hakka :). Aitähh!

 9 

Jõudsime Tiiaga linnakusse ja jäime kogu kampa järele ootama. Einetasime, käisime majas sees olukorda uurimas, istusime, Tiia päevitas, aga teistest mitte lõhnagi. Lõpuks sai Tiial kannatus otsa ning ta teatas, et selle lesimise asemel võinuks juba Väikse-Mati juures ära käia. Puhanud geopeitur lõi seljakoti turjale ning pani rada mööda põhjaranniku poole ajama. Mina jäin maha ainult sellel põhjusel, et nägin nüüd eemalt kaht väikest täppi lähenemas.
Triin ja Hanno jõudsid kohale ning Hanno alustas kibekiirelt ronimist. Kuigi sees tundusid olevat päris korralikud abivahendid, jäime me Triinuga siiski alla. Polnud sugugi kindel, et pehkinud laed poleks meie kolme survel siiski järele andnud.
Hanno käis ringi ja kolistas kõigega, mis ette jäi. Me jagasime Triinuga alt kasutuid juhtnööre ja nii kulus märkimisväärne aeg, nii et isegi Hannes kogu ülejäänud seltskonnaga jõudis juba kohale.
Einar jooksis muidugi kohe Hannole appi ja 5 minuti pärast oli aare leitud. Hanno põhjendas oma mitteleidmist peasoleva mütsiga ja kuigi see oli sama hea põhjus, kui iga teinegi, siis tundus see olevat täiesti usutav.
Saime just nimed kirja kui märkasime eemalt Karli tulemas. Peas küpses kuri plaan lasta Karlil, kes terve see aeg oli üksinda mööda saari ringi jooksnud, karp üles otsida, niisiis viis Hanno aarde kiirelt tagasi. Karl, kes lähemale tulles nägi välja sama värske ja reibas, nagu teekonna alguses, ronis kõrgustesse ja ei läinud poolt päevagi, kui juba karp näpu vahel oli.
Kuna kogu punt oli jälle koos, pidi see ju taas kiirelt laiali lagunema. Mina ei olnud sugugi vaimustatud mõttest ujuma kuhugi saarele ja Vaiki, kes alguses tahtis kangesti minna, hakkas vist ka juba väsima, kuna jäi minuga. Hannesel oli üks jalanõudest otsustanud viimaks lagunemise märka näidata ja kuna Hannes tahtis sellega veel ka koju jõuda, jättis ka tema vees kõndimise ära. Seega teeristil jätsime teistega jällenägemiseni ja suundusime rändrahnu poole.
Tänud aarde eest.

Linnak

Puhkehetk

Karl leiuga

Kümnes. Aitäh!

 2 

Kolm aastat tagasi, päev enne selle aarde peitmist, kolasime siinsamas varemetes, karp näpus, ja vaatasime, kas saaks kuhugi mõistlikult peita. Õelus oli mandrile maha jäänud, mingeid karmusi ei tahtnud ka hakata matkalistele korraldama, ja kuigi trepid ja vahelaed olid toona veel alles, hindasime ülesronimist natuke ohtlikuks. Nii see karp mandrile tagasi jõudiski toona.

Seekord startisime siia Tulareemia juures. Kui seal järgmise aarde välja valisin, paistis ekraanil vahemaaks 5.5 kilti. Linnulennult. Aga seal vahel on ju tegelt veel see suur kaar üle kahe saare vahelise silla. Kangesti demotiveeriv tundus, olgem ausad, ja vahepealsed aarded on ju varem leitud. Aga hakkasime rannavalli mööda aretama - kaunikesti kenad on need vaated seal ju. Silla peal tuli vastu kena hellõutav noorpaar - hiljem vaatasime, et veel üks peituripaar oli sel päeval saarel.

Kui lõpuks linnakusse jõudsime, turnis Hanno usinasti üleval, kirus ja vandus. Einar kolis appi ja ei läind poolt päevagi, kui karp alla tuli. Ilmselt oli probleem selles, et Hannol oli müts peas - seda aaret mütsiga lööma minna ei tasu ja lugupidamist tahab ta ka. Panime siis nimed kirja, kogusime jõugu kokku, tegime seljakotid kergemaks ja pidasime plaani. Aga mida sa pead, kui 20 aastat truult teeninud matkasaapad just selle retke peal lepingu üles ütlevad, hea, et Einaril kleeplint taskus oli ...

Aga aarde eest aitüma!

 1 

Millegi pärast oli meeles teadmine, et siin väga ohtlik ronimine. Kui ma maja juurde jõudsin, siis olid juba kõigil logid kirjas. Mõtlesin juba, et pagan küll, nüüd jääb see ära. Väsinud jalgadega mööda majaseina ju ronida küll ei kannata. Läksin siis uurima. Majas sees olid täiesti luksuslikud redelid. Eks see teine oli veidi kiibakas aga ei midagi ohtlikku. Olin kohevarsti ülemisel korrusel ja asusin igalt poolt otsima. Telefoni olin jätnud muidugi alla, seega ei teadnud kus null on, mis on aarde suurus ja mis korrusel aare üldse asub. Vahepeal käisin akna peal küsimas mis korruselt otsima peaksin. Sain selle info kätte aga võimalikke peidukohti liiga palju. Ei jäänud muud üle kui minna alla, võtta telefon ja tagasi üles. Nüüd kui oli näha kus pool maja null paikneb, siis oli juba lihtne. Aitäh!

Väike-Pakri külastuse käigus leitud aare 2/5.

Teekond aardeni paistab välja hullem kui see tegelikult on, kuid sellele vaatamata tasub olla ettevaatlik. Huvitav turnimine oli. Aarde leidsin pooljuhuslikult, ilmselt aeg-ajalt tasub käsi ka tundmatutesse kohtadesse pista.

Süstaga geopeitumas, päev 2, aare 5(9). Siia nüüd küll süstaga ei saanud, viimane jäi eelmise aarde ehk silla juurde ja jätkasin väikese matkaga. Ka plätud vahetasin tossude vastu. Aardepaigas olen varem käinud talvise Pakrite matka käigus, siis oli muidugi hoone tervem. Praeguseks on siit tõesti olulist metalli eemaldatud, kuid redelid ju alles. Ettevaatus siiski vajalik ning hea on teada oma võimeid ja osata hinnata riske! Mind põdema ei võtnud, isegi seljakott jäi liikumisel selga. Natuke pidin ikka seda timixi karbikest otsima, kuid rohkem mõtlesin, kuhu ta selle panna võis ja seetõttu oluliselt tühja ei tuulanud. Kõik korras. Väike vihje võiks muidugi abiks olla, et tühja ukerdamist vältida. Tänan, nüüd tagasi süsta ja uute aarete poole!

Ööbimiskoht teisel saarel paistab

 2 

Lisaks veel enda logile. Olin antud aarde peitmise ajal samal saarel, aga liikusin siis üksi, peitja grupist eraldi. Seetõttu pääsesin nn. "testleiust" enne avaldamist. Endal tekkis ka sellest reisist Pakritele aarete peitmise mõtteid, aga realiseerisin alles nüüd, aasta hiljem üksiku geopeiturina (polnud vaja enam kellelegi aru anda, kas peitsin aardeid või mitte).

Kuigi viimane logi ei sisendanud küll suurt lootust antud aaret leida, osutus kõik siiski üllatavalt lihtsaks. Aare täitsa timixilikult loogilises kohas ja kenasti korras! Vahelagedega on seis muidugi nutune. Arabella paadiga Pakri saarte vahet sõitev kapten Kaarel samuti kirus metallivargaid maapõhja. Praegu on sinna torni üles võimalik siiski minna, kuigi mitte enam nii mugavalt.

 4 

Kole, sodi täis maja. Loogika ja terve mõistus ütles, et aare võiks olla I korrusel ja ohutult leitav. Olles seal piisavalt kaua ringi tuhninud ei leidnud midagi. Lugesime logisid. Selge! Aare on peidetud kusagile ülemistele korrustele. Viimasest logist kuni tänase hetkeni on antud maja külastanud metallivargad, kes on enamus osa teise korruse vahelaest ära viinud. Selleks, et teiselt korruselt kolmandale pääseda tuleb turnida mööda umbes 1 meetri laiust konsoolset riba seina ääres. Edasi kolmandale korrusele minekuks tuleb sellel meetrisel ribal mööda peaaegu sama laiast redelist, mis ülesse viib. Kindlasti ei ole see ohutu. Huvitav, kas selles väljendubgi geopeituse maastiku raskusaste? Lisaks on kolmanda korruse vahela puitosad vettinud ja metallosad kõvasti roostes. Hoolimata sellest kõigest oli meil suur soov aare leida. Kuid... olles vaadanud ja otsinud peaaegu kõikidest võimatutest ja võimalikest kohtadest oli tulemuseks "mitte leid". Lahkusime. EI pidanud mõistlikuks seda edasist otsimist mitme meetri kõrguselt läbi vajumise riski hinnaga. Lisaks tekkis arvamus, et ehk on metalli kratid ka aardele küüned taha ajanud.

Tänan aarde eest.

 4 

"Mooriga merele" neljas merereis :-) Minu esimene paadimatk Scorpionikuningaga, kus olen ise roolis nii autos kui merel :-) Minu esimene omapäi paadislipi kasutamine üldse, mis polnudki nii keeruline. Igatahes algus hea, kõik hea :-)
Pärast Carolina ja Marje rohkeid aardeleide idapoolsel Pakril saabus aeg ka meil Mikiga end elevamalt tunda - saabus meiegi aardeotsimise aeg. Paadi sidusime kinni lähima naaberaarde e. Langgrånne-sände silla külge. Selle aardega on mul omad head mälestused, siin otsisin esimesest korda aaret lohe ja lumelauaga, vt logi B-)
Jalutasime Pakritel pikima matka aardeni, kohates vahetult enne juba tuttavat ekskursiooni. Lisaks nendele uudistasid meid ka veised, keda oli aardeteel hulgi. Mõni neist tegi niisama nalja, mõni püüdis sugugi teha, mõni ei mõistnud sugugi nalja.
Nullis - teades, kes on peitja - turnisime kohe kõikse kõrgemale. Vaid teine trepp oli pisut kahtlane, mille kinnituses pidamises eelnevalt kätega veendusin. Ülal asusin vaadet nautima ja aaret otsima. Kui mõlemad tehtud, ootasin ka teisi järgi. Kõik leidsid, lõpp hea.
Suur oli meie üllatus, kui esmaleiukoht logiraamatus hoolimata mitmekordsest test- ja hilisematestki leidmistest veel puhta tühjalt terendas ja meid logima kutsus. Muidugi ei saanud me võimalust kasutamata jätta ja nii te meid FTF lehelt leiategi :-D

Oli meeleolukas "ftf" ;-) Aitäh Tanelile aarde eest kena vaatega kohas! Aardest endast EVEJ. Leidsin igalt korruselt ja ka ühe tee peale jäänud põõsa alt prügi-taarat, mille ühiselt kaasa võtsime. Paraku jäi seda sinna veel. Tehkem ära! B)

http://www.geopeitus.ee/aare/344#157752

 6 

Meie saarereisi kõige pikem jalgsimatk Langranne-Sände juurest. Vahelduseks oli päris mõnus oma jala peal ka ringi liikuda. See saareosa oli täis metsikuid veiseid. Õnneks tundusime meie neile metsikumatena ning nad hoidsid meist heaga eemale. Siin kohtasime jälle meile juba tuttavaid eksursioonilisi, kes ilmselt enda paadi juurde tagasi liikusid, nagu Tallinna vanalinn, ma ütlen. :) Sõjaväelinnakus hindasin mina riske ja võimalusi ja tahtmisi ning jäin alla kaaslastest pilte tegema. Korjasime kokku panditaara, mida said Speedyl kõik käed ja taskud täis ning jalutasime paadi juurde tagasi.

Teeme ära!

Metsikud

Siis teavad järgmised ettevaatlikumad olla.

Kuna GC-s on aaret 29. juunil leitud ning logis midagi ohtlikkuse kohta mainitud ei ole, järeldan, et aare on siiski leitav, seda küll raskemini kui varem. Olge otsimisel väga ettevaatlikud ja ärge oma võimeid üle hinnake!

Muutsin aarde maastiku raskusastet. Uus maasiku raskusaste on "4.0".

 2 

vihmane õhtupoolik tuuletu parim aeg geopeitust avastada.paat vette ja saarele. hoones hakkasime õnneks õigest servast otsima ja leid tuli suhteliselt kiirelt.hoone pole just eriti turvaline tegemist sõjaväeobjektiga ikkagi.külastasime ka vana saunamaja kust leidsime hulga linnumune,imelik koht munemiseks.

 1 

Metallivargad tulevad kindlasti veel tagasi. Kindlasti tulevad, see pidi olema kellegi Aleksei seltskond, kes seal trikitab. Nad on peaaegu kõik juba ära viinud, mis saartel viia oli. Hetkel on aaret võimalik leida kui oled eelnevalt pooleliitrise viina ära joonud, sest purjus inimese ees ei ole ükski takistus ületamatu. Ilmselt pärast järgmist metallivargust tuleb aga ära juua vähemalt liiter absinti, et siis haldjana üles lennelda. Päästekopteri tellimine sellele saarele läheb aga kindlasti kalliks ja aeganõudvaks, ja selle paiga peal pole ka erilist levi. Ma tegin kiire riskianalüüsi ja mõtlen, et ootan, kuni need müürid kokku varisevad. Siis on hea kivide vahelt välja tuustida. võibolla ei pea poolt õlutki ära jooma.

 2 

Kui me saarele läksime, siis kuulsime juba paadimehelt, et tornis olid käinud metallivargad ja viinud ära piisavalt juppe, mis muudavad üles ronimise keeruliseks. Lisaks olla torn eluohtlik, kuna vahelagi püsib vaid ühel lauajupil, mis omakorda püsib veel vaid mõne naelaga. Teadjad hoiatasid, et sinna torni pole mõtet ronida. Kiirabi jõudmine võtab aega vägagi palju.

Kohale jõudes leidsime eest kirjeldustele vastava olukorra. Metallivargad olid lõiganud ära raudplaate ja korralikult lõhkunud. Üks lõigatud jupp vedeles veel redeli kõrval.

Esimesest 4-meetrisest redelist üles roninuna sain aru ka lauajupi hoiatusest. Nimelt rippus redeli ja kitsa rauast tee vahel puupruss, mis oli vaevu kinni lage hoidvas lauas. Rippuvale prussile vastu minnes logises ähvardavalt ka laes olev laud, millele toetusid suured laeplaadid.

Minu ja Lassie hinnangul pole redeli pealt võimalik rippuvat prussi ohustamata astuda metallist alale, sest kaugemalt astudes pole kuskilt kinni võtta. Kitsalt redelilt kitsale rauast alale pääsemiseks oleks pidanud tegema pika sammu, kuna metallist ala ei alga kohe redeli juures. On reaalne oht kukkuda alla mitme meetri kõrguselt või tõmmata endale kaela vahelagi.

Helistasime ka peitjale, kas aarde juurde on ka alternatiivset teed või kas otsime ikka õigest paigast. Selgus, et koht on õige ja ronima peab enam kui ühe korruse. Kõrgemate korruste olukorda me ei tea.

Me ei tea, mis olukorras oli see torn, kui aare peideti. Võimalik, et siis oli olukord parem.

Meie soovitame seda aaret erivahenditeta mitte otsida neil, kes tahavad saarelt omal jalal lahkuda. Muidugi ei saa me keelata neid, kes tahavadki riskida oma elu ja tervisega.

Mõistame, et meie ei pea leidma kõiki aardeid, aga palume omanikul mõelda, kas aarde hoidmine sellises paigas õigustab ennast.

Ei tea, miks aarde leidmine meile raskemaks oli tehtud kui peitja seda mõelnud oli. Eriliseks takistuseks see meile siiski ei osutunud. Liis ja Priit julgestasid ja meie Maksimiga käisime aardel järgi. Aitäh peitjale!

WTF, FTF! :) Võimalik leida - küll tarvis jõudu ja akrobaatilisi oskusi, a nulli jõudmine on täiesti võimalik. Ilmselt on ka alternatiivseid marsruute mis viivad sinna õigesse kohta, aga need ehk vajavad juba muid oskusi nagu parkuur ja kaljuronimine jne jne. Tänud!

No seda on nüüd küll ja küll testitud. :)

Testleidjate esimeses rivis. Loodame, et sellel hoonel pole lähiajal sama saatus nagu kõrval oleval.

Testitud- annab leida küll.

Testleid 2: Teel Väike-Mati juurset saartevahelisele sillale saime meiega koos Pakri retke alustanutelt vihje värskelt peidetud aardest ning kuna see jäi teele, siis loomulikult läksime otsima. Peab tunnistama, et see leidmine ei tulnud kergelt ning kohati tundus minu jaoks lausa ekstreemsena, aga lõpuks sai leitud. Nüüd läks kiireks, sest kallid kaasvõitlejad helistasid saartevaheliselt sillalt ja teatasid, et ootavad meid ja Tulareemia uut konteinerit. Tegime pooleteise kilomeetrise kiirmarsi sillale ja andsime konteineri kaaslastele kaasa. Enne retke jätkamist kinnitasime oma geokolleegidele, et me ei peitnud Väike-Pakrile ühtegi aaret, aga tundus, et nad jäid ikka pisut kahtlustavaks!!

Õunapuu

Lilled

Lammutatud militaarhoone

Ja veel üks testleid ennem saarelt lahkumist.

Sooritasime testleiu.