Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Hiiumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Vaadates Hiiumaa kaarti jääb silma imeilusa nimega ja üldse mitte eestipärane küla - Isabella. Isabella kohanimega on toimunud omapärane muundumine. Kui tavaliselt kohandab eestlane võõrapäraseid kohanimesid oma keelele suupäraseks, siis siin on algne "Isopõllu" (Suurpõllu) muutunud tundmatuseni ning meenutab võõrapärast naisenime.
Isabellas on 1776-1781 ajavahemikus rajatud Kõrgessaare mõisale kuulunud Isabella karjamõisa asukoht. Mõisa rajas algselt mõisnik Karl Magnus Stenbock. Mõisate aja lõpus kasutati hoonet metsaülema eluasemena. Seal elas 19 saj. lõpus ja 20 saj. alguses Ungern-Stenbergide mõisate metsaülem Karl Friedrich Wilhelm Ahrens, esimene kõrgharidusega metsaülem Hiiumaal. Ta on sündinud Põhja-Saksamaal metsaülema pojana, õppis metsandust Eberswalde Metsaakadeemias ning tuli Eestisse 1880. aastal. 1884. aastast sai temast Ungern-Sternbergide metsade ülemvalitseja Hiiumaal. Temale allusid abimetsaülem, 4 ülemmetsavahti ja 29 metsavahti. Neile toetudes katsetas Ahrens ulatuslikult võõrpuuliikide vastupanu kohalikule kliimale. Ta lasi Hiiumaa metsadesse istutada euroopa, siberi ja jaapani lehiseid, kaukaasia, palsam-, hiigel- ning euroopa nulgu, alpi seedermändi, austria musta mändi, halli mändi, pigimändi jne. Ahrens tõi Hiiumaa faunasse hirve ja halljänese. Veel praegugi on näha Isabellas tema elutöö jälgi ja tema istutatud puid. Temale pühendatud mälestusmärk asub ka Luidja külas, sest muu hulgas on ta Luidja lepiku rajaja.
Isabella mõisahooned on hävinud. Kunagise häärberi lähedal kasvab veel ilusaid põlispuid. Aare ongi pühendatud nende põlispuude istutajale Isabella metsaülemale. Puude all on RMK poolt paigutatud piknikulaud. Ilusaid aardeleide!
Palun MITTE LÕHKUDA, MITTE LAMMUTADA, MITTE KAEVATA!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
taskulamp (1), soovitan (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC548R7
Logiteadete statistika:
154 (98,7%)
2
1
2
1
0
0
Kokku: 160
No kui öeldakse, et aare on kuskil sees, siis järelikult tuleb sisse minna. Kuigi polnudki nagu eriti kuskilt otsida, vahtisime esiti ikka nõutult ringi, aga tegelikult saime ikka aardele kah küüned mõistliku ajaga taha. Kirjeldust oli hästi huvitav lugeda, niisugused mehed siis kunagi siin Isabella kandis toimetanud. Tänud kohta tutvustamast ja aaret peitmast.
Jube palju putukaid, aga leid oli kiire. Täname aarde eest!
Herki oli korralik ja tubli pioneer ja tallas raja sisse. Leitud ja logitud. Aitäh!
Kiire leid. Geopeituseta poleks siia mõistnud küll sattuda. Ka teelt vaadates tundus, et karp lihtsalt võpsikus aga kaart samas väitis, et seal ka mingi ehitis.. Oligi. Peitjale tänud!
Sügavalt sisse, välja, kiirelt läbi kõrge heina ja leitud ta oligi. Huvitav, et siia pole just palju jõutud, kuigi kergesti leitav aare ja saar tundus logiraamatutes olevate logide järgi geopeitureid hetkel paksult täis olevat. Aitäh peitmast!
Põnev kelder, Krista oli osavaim leidja. Aitäh!
Angervaksa, nõgese ja vaarika mass olid rinnuni ning veel hommikuselt kastemärg.. Õnneks leid ise oli kiire.
Tänan peitmast.
Lähenemistee ei olnud just kõige meeldivam, aga murdsime kohale. Taimestik on siin tõesti võimas. Aitäh peitjale!
Kaaslane jäi targu tee peale. Mina rühkisin läbi õitseva angervaksa džungli, mis aardele lähenedes aina enam nõgeseid sisaldama hakkas. Lühkaritega pole meeldiv koht. Kuna ukseauku külje pealt näha polnud, siis sai kaugemalt piilumas käidud, et kummalt poolt peab nõgeseid forsseerima hakkama. Õnneks oli see lihtsam pool ja ühe/kahe kõrvetamise hinnaga sai sisse. Nimi kirjas ronisin välja tagasi ning tee peale läksin hoopis teist teed, kus polnud ei nõgeseid ega rinnuni angervaksa. Aitäh peitjale!
Kuna õnneks teadsin asupaika siis leid löks kiirelt. Tänan teid!
Kolm aastat tagasi Hiiu geotripil ei olnud tuju kõrgete nõgestega võidelda. Seekordse tripi aeg on parem ja suvine mant ei ole veel jõudnud võimust võtta. Logitud :)
Kõrge roheline materjal sai läbitud ja peagi leitud ta sai. Tänud peitjale.
Põlispuud nägime ära, aga piknikuplatsi kohta loen alles nüüd kirjelduses, need seal kõrges umbrohus silma ei jäänud. Logimise rõõmu loovutasin lahkelt kaaslasele, ise maiustasin seni mõnusate hapukate põldmarjadega. Aitäh.
Aitäh peitjale!
Malts oli nii kõrge, et väga kaugele ei näinudki. Eks need RMK lauad ole seal ikka veel kuskil.
Esimese hooga panin mõõda ja pidama sain Lilbi juures. Keerasin tagasi ja painin nime kirja. Aitäh.
Found it: 24.Apr.2022 18:02 Isabella mõisahärra Rõske, niiske. Huvitav kelder ja nüüd öömajale
Sügisene puhkus Hiiumaal. Kolmeteistkümnes. Läks veidi aega enne kui nägijaks saime. Aitäh!
Kohanimi kõlab luuleliselt, kuid aardele lähenemisest jäid meelde hoopis argisemad mõtted- pori, märg rohi, vaarikad ja põldmarjad, nõgesed. Kui kõik takistused olid ületatud, siis jõudsime aarde peidukani ja panime nimed kirja. Aitäh!
Siin kõik nii korras, et too kohe hoidised sisse. Lahe. Tänud ????????
Kui kohe kõikjale põhjalikult ei vaata, siis tuleb ikka nõgestes ka tiirutada. Loomulikult oli seal kus pidi. Tänud peitjae!
Alguses otsisime natuke valest kohast, aga siis võtsime gepsu ikka pihku ja ronisime läbi võsa aardeni. Tore oli teada saada veidi rohkem Hiiumaa mõisate ja selle küla ajaloost. Aitäh!
Kui suvel siin käisime olid nõgesed ja muru puusani ja otsustasime mitte puuke korjama minna. Talvel oli mõnus logimas käia. :) Aitäh!
Tavaliselt näeb sääraseid okaspuid botaanikaaedades, mitte unustatud paikades. Nagu alati saab aardeni teed tehes samaaegselt põldmarjadega nälga kustutada. Tänud peitjale!
Kui neeluaugu juurest võis veel varapealelõunases poolunes läbi hõljuda, siis siinne nõgesevõss äratas kohe tõesti päris üles. Lähenemistee valisin mööda "rada", tagasi auto juurde läksin juba lihtsalt otse piki roosat joont gepsuekraanil - märkimisväärset vahet polnudki. Päris vaatamisväärne urgas muidu. Ja huvitav ajalugu samuti. Etümoloogiliselt julgen pakkuda, et nimekäänajaks ei olnud mitte kohaliku maakultuuri esindaja. Aitäh tähelepanu juhtimast.
Erilist dendroparki küll ei märganud aga aarde saime kätte. Tänud
Hiiumaa 2. päev. Üks unustusse jäänud mõis, kahju, pargi puud on küll vägevad. Rohi ja nõgesed olid kõrged, lauad ja piknikukoht silma ei jäänud, küll aga mõned varemed.
Tänud kohta tutvustamast, aitäh aarde eest!
Käisime meiegi Isabellast läbi ja külastasime kunagist mõisakohta. Tänud aarde eest!
Pesime karbi seest puhtaks ja vist sai ka uus logiraamat pandud. Igastahes aare sai korda ja hetkel hooldust ei vaja.
Leid tuli üpris ruttu. Kuna aare vajas hoolt, siis viisime selle auto juurde ja tegime väikse arstimise.
Vaja oli liikuda kõrgessaarelt kõpule. On ju olemas ka lühem ja parem tee, aga mina valisin seekord just selle kus mõnusalt mõned aarded tee peal on mida poiste une ajal noppida saaks. Päris tee ääres see siiski polnud. Paar pauku sain enne kohale jõudmist ikka nõgestelt pihta. Kohapeal kulges juba kõik üsnagi libedalt. Logiraamat on küll veits niiske, aga suures pildis täitsa söödav.
Tänud.
Aardeni jõudmiseks tuli läbida päris korralik võpsik, rada tehes õnnestus koperdada ka võsas peituva linnupesa otsa, aga õnneks jäi pesa püsti ja elanikud ilusti omale kohale. Topsi endaga läks kiirelt. Tänud tutvustamast, huvitava ajalooga koht.
Hiiumaa leid # 29. Õunad potsatasid ja vihma langes alla. Tald hirmutas. Aga karp tuli kiiresti kätte.
Leidsime kiirelt aarde ja siis vaatasime natuke rohkem ringi. Huvitav koht. Täname.
Geograafia 01 sai Hiiumaal kokku. Võtsime endale õhtuse praami, et oleks aega Hiiumaal ka ringi vaadata (ja aardeid noppida). Tänase päeva vastikum aare. Mitte, et ma kurdaks, aga ülejäänud sattusid olema mõnusamalt ligipääsetavad. Metssead on kõvasti maastiku kujundamisega vaeva näinud seal, seega radu oli palju ja liikumine natukenegi lihtsam. Aardeleid ei tulnud kohe, natuke oli vaja kõik teised nurgad üle vaadata. Logiraamat on niiske ja vajaks kuivatamist või välja vahetamist.
Jep, iga jumala kord lähen ma sellise peidukaga alt. Otsin siit ja otsin sealt kuid selle koha jätan vahele. Alati. Võiks juba õppida üht teist sellest mängust. Aitäh, aarde leidis Saskia.
Isabella mõisahärra tekitas hetkeks hämmingu. Auto sai kinni peetud Lilbi bussipeatuse juures ja teel me olimegi Lilbi aarde juurde. Ja nüüd äkki Isabella mõisahärra hoopis. Teadsin ma küll, mis Lilbi aarde juures meid ootab, aga teised mitte. Nii oligi hämming, et mida teeb Isabella mõisahärra Lilbi bussipeatuses?
Ja siis selgus, et ikkagi on tarvis sukelduda kõrgesse vihmamärga loodusesse. Muid elukaid nagu ei peljanudki, aga kõrge puukide kontsentratsioon tundus sinna passivat kui rusikas silmaauku.
(Tõtt tunnistades leidsingi ma kaks päeva hiljem endalt puugi, selle suve neljanda. Kaks olid juba õgimas, kaks vaid jalutamas... hea, kui keegigi mind armastab. ;) )
Aarde juures oli kole pime. Ei saaks öelda, et jumaldan selliseid kohti, aga kui seal ei kummita kole prügi, siis pole hullu. Kambaga polnud midagi karta kah. Ja neli tulukest valgustasid päris kenasti, et aare leida.
Nimed kirja ja edasi Lilbi aarde poole...
Aitäh aarde eest!
Isabella sai logitud, nõgestega võideldud. Õunad polnud veel valmis. Aare vist ootab väikest kuivatust. Tänud peitjale.
Mina küll armastan selliseid väikeseid keldreid. Nii mõnus, saab nõgeste eest pakku.
Ma kohe üldse ei armasta väikseid ja pimedaid ruume aga no kui peab siis peab ;) õnneks tuli leid kiiresti :)
Aare oli täitsa omal kohal. Suvel otsustasin, et pean talvel selle aarde tegema kuna kartsin pikas rohus olevaid võimalikke aardevalvureid. Leitud. Aitäh peitjale.
Toru magas autos õiglase und. Meie rühmasime aardeni ning karuonu ehmatas meid maas vedeleva rullköitega, mis nägi välja täpselt nagu rästik. Iiikk!!
Märkmed ütlevad, et aare oli niiske.
Rohi üle pea, kuid õnneks laiad georajad sisse käidud. Pidin korra auto juures ära käima ja valgusallika kaasa võtma. Tänud toreda keldri eest!
Taimestik oli aarde kõrval päris kõrge, algul polnud tee pealt isegi näha kuhu sisse on vaja minna.
RMK piknikulauda mina ei näinud, ju ta oli peitunud rinnuni ulatuvas taimestikus. Just sellises lopsakas taimestikus tuli rajada teed aardeni. Ka tagasi. Vahepeal sai ka logitud.
See ilusa naisenimega koht oli ka kaasasolevas reisijuhis ära mainitud. Valisime aardeni lähenemiseks tee, kus vihmamärg rohi rinnuni polnud. Logimise ajal oli õnneks katus pea kohal. Aitäh seda kohta ja veel üht killukest ajalugu tutvustamast.
Aardeni on võimalik valida mitu teed, üks läheb läbi nõgeste ja teine läbi vaarikavõsa. Aare muidu korras. Tänud!
Hiiumaa naeratama 25/57. Rada aardeni ilma nõgesteta leitud ja logi kirja.
Põneva ajalooga asukoht.Nõgesed olid väga muljetavaldavad,ca 1.5 m pikkused :) Leitud ja logitud.Aitäh tutvustamast!
Nõgesed olid siin võimsad ning tänu neile venis ka aardeni minek pikaks. Leidmisega läks aega, kuna kaasas oli vaid üks kehvapoolne lamp. Lõpuks ta siiski silma jäi. Aitäh!
Koht väga ei meeldinud aga õnneks ei pidanud aaret kaua otsima.
Varustus oli kahjuks vale ja puudulik. Lühikeste pukstega ei soovita otsima minna.
Eelmise sajandi algusaastail käis minu vanaema ema Elisabeth siin metsamõisas tööl. Huvitav on mõelda, et ehk astus kunagi tema jalg samuti üle selle läve, mille meie nüüd aaret otsides ületasime. :) Aitäh peitjale meid siia juhatamast ja aitäh ka paar päeva varem raja sisse teinud aardeotsijatele, tänu kellele oli meil aardele ligipääs veidigi inimlikum.
Selle aarde juurde pääsemine oli pisut keeruline. Taimestik vohas meeletult ja tänu sajule oli ka suht märg. Logida sai aga kenasti kuivas. Täname!
Geomaantee oli vägev. Aardeleiuga kaasned boonus magusate põldmarjade näol. Neid oli seal nii palju, oleks võinud sööma jäädagi. Õige aeg sai valitud otsimiseks.
Koht on põnev ja mees oli põnev. Nulli ragistasin otse läbi ülepea-nõgese ja tont-teab-mis-heina. Sellise kuumusega ei vaevunud pikki püksegi jalga ajama. Õnneks on orienteerumiskogemused ja Siimu nõgesehirm õpetanud mind teid rajama, nii et ise väga viga ei saa. Ühesõnaga kohale me jõudsime. Selleks ajaks oli meid avastanud tuhandepealine parmu- ja sääseparv. Leid tuli õnneks ruttu ja tagasi kihutasime mööda geomaanteed. Siis märkasime ka lauda ja tundsin, et on paras hetk näljase ema käest küsida, ega ta süüa ei soovi. Igasugu staffi oli ju autos kaasas, aga ma ei tahtnud söögipeatust teha. Ema hakkas naerma - ta tunneb mind vist liiga hästi - ja siis me kujutasime ette, et siin saaks vist ainult skafandrites süüa. Neid parme ja sääski ja nõgeseid on siin ikka ühe nii kauni koha kohta liiga palju. Aitäh aarde eest!
Kristiin käis eelluuret tegemas, kui mina lapsega autos vasika-mõõtu parmude eest varjusin. Peagi naases Kristiin, üleni täpiline nõgese kõrvetustest. Ütles, et appi. Seal on pime. Läksime siis Lisettega ning logisime aarde ära. Pärast Kristiin nentis, et oleks selle ise ka kätte saanud :)
Algul veidi pimesikutasin, kuid peagi jäi topsik silma. Tänud, ei olnud sinna varem sattunud!
Olin nõgestega ühte kasvu. Uhhhh... Tänud väikse ergutuse eest :)
Kuigi vahetasime plätud kummikute vastu, kujutas ligipääs aardele ikkagi retke läbi dzungli. Mis hammustas nii säärest, kui kätest. Lisaks olin ühel hetkel sees kindel et põrandal roomab see vinksvonks. Oli õnneks osa mingist tallast. On ikka suured need hirmu silmad küll
Vahi mõisahärrat, peitis end nõgeste taga. Ai Ai, käed siiani kupulised, kuid meel on nii rõõmus. ;) V: ükssilm J: kummitus
Vihma kallas ja pikk rohi oli märg, aga õnneks oli sees hea kuiv otsida ja logida. Aitäh peitjale.
Küllaltki kiire leid. Ilus koht koos kõrgete põlispuudega. (väike nõgesevõsa, puugid ja ämblikuvõrgud, käivad aasta-aja juurde)
Võsa siin, võsa seal, võsa iga nurga peal. Äge koht, aitäh kutsumast!
Palju nõgeseid, palju puuke, aga kui kohale jõudsime, läks asi juba kiiresti.
Nõgesed, ohakad ja muu märg hein oli päris kõrged. Seega rajasin Ivarile kummikutega teed, et ta saaks ka oma plätudega keldrit uudistama tulla. Logi kirja ja väike nännivahetus. Tänud!
Seal oli kummik õige jalanõu, sest kogu ala oli väga vesine. Leid tuli kiirelt, aitäh! Olen seda proovinud korra suvel otsima minna, aga siis üks pirakas rästik pikutas teerajal ja ma loobusin. Võtsin TB, jätsin loodi.
Teist korda siin. Seekord ei olnud kõrget nõgesevõsa ja nullile lähenemine oli palju kiirem. Kuna ma olin pime ja aaret ei leidnud, siis pidi Sander ka vaatama tulema ja tema leidis loomulikult kohe.
Kõik tormasid nii kiiruga minema, et valgust kaasa ei võtnud. Õnneks oli telefonidest abi. Jätsime TB.
Kujutlusvõimest mul puudu ei tule. Nägin seal ussi, kus seda kindlasti ei olnud. Aare oli kena pesa endale leidnud. Tänud teile Maris ja Margus.
Georada läks otse peidukohani. Taskulamp oli kaasas ja leid kiire. Tänud peitjale.
Oma valgus kaasas, tuli aaregi varsti peidukast välja. Koha pärisperemees meile silma ei jäänud, ju oli parasjagu lennus.
Püsielanikke seekord kodus ei olnud. Otsimiseks tõin autost abivahendi. Teostasin objekti põhjaliku vaatluse. Leidsin stalagdiidid ja ka aarde. Tänud juhatamast.
Linnalaps nägi esimest korda nahkhiirt nii lähedalt
Tegime ruttu, sest siia oli ennast keegi elama sättinud. Aitäh aarde eest! EVEJ
Nõgesed olid, Isabella oli, metsahärra oli, kivid olid. Aaret alguses ei olnud. Pärast oli. Juu siis me ei võtnud esimesel korral silmanägemist kaasa.
GP 1196 / GC 1416
Algul ei tahtnud sisse minna, sest arvasin, et sellises kohas võiks ringi vongelda sakilisi vorste. Pärast ei tahtnud välja tulla, sest ei leidnud. Sain ka oma kolm kohustuslikku kivi seinast kätte. Selle peale tirisin aardepeitjat kõrvast. Kasutades verbi "lõhkuma" soostus ta viimaks ütlema, kus asi on. Et teie ei lõhuks, ütlen, et asi on keskel. Muidu ju igati säilitamist vääriv pärandkultuuri objekd, ma ei ütle, mille ma sealt veel leidsin.
Kuidagi väga ei tahtnud minna sinna, kuhu gps suunas. Aga siiski, leitud ja logitud.
Lilbi juurest siia tulles tundus üsna totter kogu tsiklivarustust uuesti selga ajada paarisaja meetri jaoks. Elasime õnneks selle raske retke siiski üle ja asusime otsima. Georada viis otse aarde peidupaigani välja ja pärast seda, kui Martin ühe korraliku paugu vastu pead oli saanud uksepiidalt, tuli ka aare tema jaoks nähtavale. Hiljem tutvusime ka koha ajalooga lähedal asuvalt infotahvlilt.
Kahju, et kunagisest mõisast annavad aimu vaid mõned lagunevad väikesed rajatised ja üksikud puud, mis kuidagi konteksti ei sobi.
Aitäh!
Läänemaa-Vormsi-Hiiumaa tsikliretk, neljas päev: Hiiumaa.
Viskasime Lilbilt kiviga ja olimegi kohal. Tutvusime infotahvliga ja suundusime georada mööda edasi. Veidi sai ikka otsitud, aga kohe, kui olin pea korralikult ära löönud (pidin lausa katsuma, ega miski voolama ei hakanud), sain ka geopimedusest lahti. Aitäh uut kohta näitamast!
Tulime kuskilt kummalisest kohast nimega Kõrgessaare. See muudkui hakkas a lõppes a üldse on ta kaunis kahtlaselt laiali puistatud. Ega see aare plaanis ei olnudki aga kui lugesin bussipeauselt nime "Isabella" siis sai ikka geps käima pandud ja uuritud et kus see mõisahärra siis ikkagi on. Sai koht ära nähtud ja eaare leitud. Aitäh.
Ka siin olime eelmine aasta ringi kolanud , kuid nii mõndagi jäi siis märkamata. Täna olid siin pirakad rajad mitmes suunas ja üks viis sinna kuhu meilgi asja. Vaatasime siis veidi kahtlustava silmaga ringi ja Alex avastas peagi peiduka. Kohale sobivalt jätsin siia ühe ränduri, kelle sooviks on rännata ühest aardest teise, vahemaandumisi ( st külastusi) ta ei armasta. Tänud peitjatele!
Lõõmava päikese käest oli hea vahepeal jahedasse hinge tõmbama minna. Aga ega see konteiner meile lihtsalt ennast kätte ei näidanud. Alles peale seda kui olime piisavalt sipelgate käest pureda saanud saime logid kirja.
Vihmasaju lõppu me Kõrgessaare vallamaja juures ära ei oodanud, vaid siis, kui paduvihmast oli saanud kerge sabin, liikusime edasi. Selle aarde otsimisele suundusin üksi, sest leidsime ühiselt, et piisab, kui üks meist märjaks saab. Logimise ajal sai kergest vihmsabinast uus paduvihm, aga õnneks lühiajaline. Kui autosse tagasi jõudsin, siis Urve imestas, et ma polegi läbimärg – aitäh peitjale peidiku asukoha hea valiku eest!
Siinkohal olin ma nii viimane kui ülse olla annab. Aitäh.
Rajad tulevad seal nagu päikesekiired igast suunast aarde juurde kokku :) Mina lugesin ikka enne kohusetundlikult infotahvli läbi, imestasin veidi puhkekoha üle, kus õieti midagi teha ei tohi, ning siis käisime ka aarde järgi ära loomulikult. Aitäh näitamast!
Paras võss ja nõges oli, kuid õnneks olid juba päris head rajad sees, sai lühikeses püksis päris valutult ligi. ...aga Hiiumaa kruusakad on head kiired, olgu neil ülejäänud asjadega kuidas on... :P. Aitähh!
Kõrbest tulles rebis kruusatee peagrupi tükkideks ja see vahe oli täpselt piisav, et kohale lennata, nimed kirja panna, karp tagasi pista ja siis vaadata, kuidas teised selle ka kohe üles leidsid. Võimalik, et isegi olime selle päeva leidjae esikolmikus, aga võimalik, et mitte. Igatahes rajad on võimsad ja eksimisohtu ei ole. Jälle üks koht kaardil - aitäh!
Georada oli võimas, aga siiski pisemad meist said ikka tõsiselt kõrvetada, sest ei vaadanud niipalju ette. Ega ise puutumatagi ei jäänud. Paar meetrit enne sihtkohta jõudes tegi GEPs vigureid ja kohapeal näitas 392 m mööda ;)
(16/24) Siinkohal mõjusid lühikesed püksid väga suure miinusena, õnneks Mikk piinles kuumuse käes teksades ning tal oli eesõigus aarde otsimisel läbi nõgeste. Aitäh EVEJ
Eelmised geopeiturid olid rajad sisse tallanud ja meie ülesandeks jäi lihtsalt neil püsides aardeni kõndida. Kohapeal ei läinud üldsegi mitte kergelt ega kiirelt. Kohe kuidagi ei tabanud silm loogilist peidukat. Peale mõningast tiirutamist ja keerutamist olime siiski õiges kohas ning aare näpu vahel. Jätsime kleepeka.
Jaanipäevareis Hiiumaal (ja mandril) 38/64. Mina ja Allan taaskord läksime ette. Sander aga oli kauguses, kuna rohi oli minu pikkune, ja seal oli märg. Leidsin ka endale lemmiklooma, kellele nimeks andsin "Marko" :D
Jaanipäevareis Hiiumaal (ja mandril) 38/64. Katja ja Allan tegid suurema töö, kuigi kõik oli võssa kasvanud. Rohi oli vaat' et kõrgem kui Katja. Ilmselt ei hooldata suvel seda kohta, ka piknikulaud oli rohelusse mattunud.
Nulli poole rühkides tuli paratamatult meelde lugulaul siilist:
Siil kõnnib hommikul vara ümber kivi ja podiseb: "Mõnna, mõnna, mõnna, mõnna".
Eemalt tuleb Põder, vaatab siili ja küsib: "Mis möllad?"
Siil Põdrale: "Kõnni ka ümber kivi, saad aru!"
Põder kõnnib siis mingi aja koos Siiliga kuni Siil ütleb: "Onju mõnus, kui kastene muru õrnalt mune silitab"
Tegelikult ei olnud üldse mõnus.
Aare oli omal kohal. Tänud!
Märg loodus lokkas üle pea. Suures tuhinas rabasime kaasa ühe traingli, arvates, et on geokoin. Hoopis koiniti meid. Eks saab selle siis kuskile mujale sokutada.
Lugu ja nimi on küll toredad. Tore on ka, et seal kuskil piknikulaud on, totaalses rohus, napilt näha :-D Sestap ei hakanud sinna sööma ronima. Rühkisime hoopis aardeni ja teist teed tagasi. Radu on piisavalt, puuke samuti. Aare avaldas end teisest vaadatud kohast. Esimeses oli linnupesa koos katkiste siniste munadega maas vedelemas.
Aitäh ajalugu tutvustamast! Aare OK, nänni ei vahetanud. Geomünti aardes pole. Siit sõitsime edasi Tahkunal aardeid hooldama.
Väikestel 2 ja 4-aastasel oli väga lõbus peidukat ülepea maltsas mängida. Leid ise tuli kiirelt, EVEJ.
Aardeni saamiseks oli vaja end läbi murda pea kaelani ulatuvast rohevaibast siis minna ja nimi kirja panna :) Tänud, oma mõistusega oleks jälle tuimalt mööda kihutanud...
CMXXVI. Siit panin enne hooga mööda kuigi peatust nägin. Seega tuli Lilbi juurest tagasi tulla. Aardega läks veits aega, kuna esimeses kohas ei olnud hakkasin ringitama. Aga noh, mujal ju ka ei olnud. Nimi kirja jälle peale Makut. Võtsin miskeid rändavaid kulinaid.
Leidsime peiduka, Miki leidis peale aarded ka puugid, mina jäin neist ilma, tänud.
Lilbi aarde juurest oli siia päris mõnus lühike maa. Aaret peitev objekt paistis eemat hästi silma ja lõpuks konteineri leidsin teisest (!) vaadatud kohast! ;) Tänud peitjale!
Mul oli veel ka selline mõte, et võtta ära ka Tohvri aare ning sellest sõltus, kumba aarete enne võtta, kas Isabellat või Ninaotsat. Arvestades teatavaid aspekte ning kaine mõistuse kojutulekut läksin siia enne ning jätsin ulmelised plaanid katki. Seda teed mööda sõitsin juba eelmine aasta, kui Lilbist Kõrgessaare poole tulin, nüüd siis uuesti. Aare polnud seal, kui algul arvasin teda olevat. Aitäh!
FTF kell 16.32. Nii kaua kui mina seal uurisin ja otsisin püüdis Anette priske konna kinni, ei tea kas oli metsahärra ise. Musi igaks juhuks ei teinud, mine tea mis oleks juhtunud... Leidsin aarde täiesti kogemata. V:lambi, J: ränduri moodi coin´i. Tänan väga aarde eest!