Hoolduses. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

 1 

No meie jaoks see nüüd 2.0 maastik kindlasti ei olnud. Pigem 3.0. Igatahes rammisime vististi natuke valedele koordinaatidele suure hädaga kohale ja kuigi paik oli loogiline, siis ei näinud kivimüüri ega midägi. Seejärel käisime koordinaatidel nr 2, mis oli täielik padrik ja seal pikalt aega ei veetnud. Koordinaatidelt nr 3 leidsime kivimüüri ja peale mõningast otsimist vihjele vastavast kohast ka aarde. Karp oli vett täis ja logiraamat hallitas silmnähtavalt. Kritseldasime nimed sisse ja rammisime tagasi autoni.

Sellegi talu asukoha kaardile märkimine raskusi ei valmistanud, aga ootele jäi seegi sinna kauaks. Lähenemistee valik osutus kõige aeganõudvamaks ning viimased paarsada meetrit võsas kuivemat jalgealust otsides küsisin endalt mitu korda, miks ma seda aaret rahulikult kaardil edasi oodata ei lasknud :D Kohapeal läks ka vihjele vastava objekti leidmisega pisut aega, müüri sai mitmest kohast uuritud, lõpuks lülitas aare end siiski sisse. Huh, tehtud. Aitäh peitjale.

See oli küll tõsine võsast läbi murdmine. Metsanotsude tegevusjälgi oli küll näha, õunapuid ei pannud padrikus tähele. Aare õnneks sai tänu vihjele kiirelt leitud. Aitäh peitjale!

Teade endale - karbil on kaanes praod ja see ei ole enam veekindel. Karbi sisu oli niiske, õnneks logiraamat kilekotis siiski kuiv (kuigi kopituse lõhn juures). Tegin kuivatuse ja praegu ok. Aga karp vajab väljavahetamist. Palve oleks ka külastajatele raskeid kive mitte nii peale panna, et karbi kaanele rõhuks.

Viimased 200m osutusid päris raskeks. Aarde leidsime kiiresti, uudistasime ka niisama ringi. Ära minnes leidsime täitsa kobeda raja. Aitäh!

 1 

Asukoht oli ammu kindlaksmääratud. Kindlasti välistasin logimise talvel ja suvel. Sügav lumi ja putukate hordid ei tundunud kõige mugavamad sellel teekonnal. Täna tundus kõik ideaalne aarde logimiseks. Lähenemistee olin varem välja valinud. Ühtegi ähvardavat eramaalast ei õnnestunud kohata. Kuna olin tutvunud logidega siis lõpus läks kiiresti. Rauast rõngas jälle aarde kohal tagasi. Aitäh!

Tänud aarde eest!

 1 

Sai ka see aare täna lõpuks tehtuks. Esimest korda sattusin siia üle 3 aasta tagasi. Ja siis ei midagist. Nüüd aastake tagasi samuti tulime siia vist 7kesi ja otsisime kõik üle poole tunni, õigest kohast. Mitte kui midagi! Siis juba peitja ise poetas lõpuks vihje, et kus täpselt on. Ja täna veendusin, et oligi.

Kahjkus jah ligi saamiseks pead keelumärkidest sisse sõitma. Ma ise metsamees ja siin massiivis küll tööd teinud, seega ma mõtlesin, et joppenpuhh, keegi mögisema tuleb, siis räägin, et olen oma ja saab hakkama. Tööd käisidki, keegi mind aga peatama ei hakanud, seega sain ilusasti aardele suht lähedale. Kuna olin juba käinud, oli kõik teada. Kust üle kraavi saab ja kus ilus vana teekoht, mis viib aardeni ja nii. Seega täna oli pigem kiire käik, omal ajal mõistatatud ja jalutatud küll ja veel, et siin käia. Kogu aeg oli kui okas kurgus, et nii kauge ja ebamugav käik, et ei viitsi. Aga täna võtsin ja viitsisin!

Ajalooga aarded mulle meeldivad. Seega suur kummardus.

 1 

Tftc! Tiirutasime nullis paja ümber ringe ja tegin lõpuks geokõne, mis kinnitas, et olime õige koha peal, aga veidi pimedad :) saime 7 puuki ka ilusti kaasa, loodetavasti mitte koju ????‍♀️

 1 

See aare on meil mõttes juba kaua aega. Täna panime suured rattad alla ja tulime kaema. Umbkaudu olime kaardile täpi pannud, kohapeal nuputasime õige koha välja. Tänud

 1 

See kujunes üheks päeva eesmärgiks.. no mis mõttes ei saa ligi? Peab saama. Lääne poolt lähenedes lõpuks sain nii 240m peale. Edasi sobivas kohas kraavi ületus ja raginaga otse läbi võsa looduse poolt vallutatud endiste aegade mälestust kaema.

Pisut sai siin ringi uidatud, kuni kirjeldust täpsemalt uurides peidukoht end avalda.

Tänan peitmast.

 1 

Võhma ja Likekõrve võtsid kokku umbes 3 tundi mu päevast ning läbitavate lähenemisteede otsimine võttis suurema osa sest ajast. Võhma juurde suundudes (nagu hiljem selgus, oleks olnud mõttekam alustada Likekõrvest ja tulla suunaga lõunasse, aga see on nüüd tagantjärele tarkus) sai teele langenud puid veidi kõrvale tõstetud ja kuni lagunenud sillani oli maasturiga lust sõita. Kuna veetakistus jäi siiski ületamatuks, siis pidin sõitma juba tuldud teed tagasi ja otsima järgmise võimaliku lähenemistee.
Võimalikke lähenemisteid oli mitmeid, aga igal pool igasuguseid keelavaid silte ees. Tegin korraliku auringi ja hakkasin siis põhja poolt otsima võimalikku läbipääsu. Kui kõik muud variandid said läbi proovitud, parkisin end ühe maavaldaja kontaktnumbriga varustatud märgi taha ja pidasin maha äärmiselt meeldiva telefonikõne, mille tulemusel igati sõbralik meesterahvas andis mulle loa edasi sõita ja siinsed teed oleksid ka madalapõhjalisele täitsa vastuvõetavad olnud, vastupidiselt Võhma talu juurde viivale teele ei olnud mul siin nelikvedu vaja aktiveeridagi.
Likekõrve juurde sain autoga linnulennult 300 meetri peale, austasin järgmist edasisõitu keelavat märki ja jätsin auto ristmikule. Kummikutega ei olnud veetakistuse ületamine mingi raskus ja rühkisin suhteliselt sirgjoones läbi võsa. Kuna mu nullpunkt ei olnud geokontrollilt heakskiitu saanud, aga talukoha varemed olid hästi tuvastatavad, siis leidsin kiiresti ka otsitava müüri. Otsimisele kulutasin mittevajalikult palju aega. Kui Helen ja Salme said lumega leitud, siis ma ei saanud kuival ajal kehvem olla ja vihje ju täiesti pädeb. Aga nii loomulikult isub see kivi seal peal, et lasin korduvalt silmadega üle, aga kätt külge ei pannud. Kui olin tuvastanud, et otsijad on aja jooksul küll tekitanud mitmeid lahtisi kive, aga nende taga ega all midagi varjus tõesti ei ole, kergitasin ka õiget kivi ja väga heas seisus raamat sai minu nime võrra täiendust.
Üldiselt ütleks, et elu Likekõrvel on väga rahulik. Mulle siin meeldis palju paremini kui Võhma talus.
Tänan peitjat.

Poolteist tundi hiljem... siit vaid linnulennult 300 m minna

Likekõrve idülliline istumisnurk

Likekõrve rahu

 3 

Sellegi vana talu asukoht oli meil kaarditööga selgeks tehtud. Aarde täpset asukohta küll geokontrolliga roheliseks polnud saanud, kuid optimismi oli küllaga. Peale Võhma talu edukat leidu olime energiat täis ja otsustasime sama soojaga ka selle talu üles otsida.

Auto jätsime maha ühe elumaja lähedusse ja aardeni näitas sealt umbes 3 kilomeetrit. Mõnusal lumisel metsateel oli lausa lust astuda. Mõnes kohas olid suured puud põiki teel ja tundub, et maaomanikud on sihilikult seda teinud, et metsateedel niisama ringi ei rallitataks. Viimane paarsada meetrit tuli siiski korralikult teelt kõrvale liikuda. Tegelikult aimatava tee ääres nägime vanu kiviaedu, seega võssa kasvanud tee oli kunagine talu sissesõidu tee. Kuna meil täpseid koordinaate polnud, siis hakkasime lihtsalt lumises metsaaluses ringi jalutama ja müüre otsima. Algul leidsime ühe kivikuhja moodi rajatise, äkki kelder või midagi sellist? See kahjuks polnud õige koht. Jätkasime otsinguid, aga läheneva pimeduse kartuses võtsime siiski kontakti peitjaga, et natuke lisainfot saada. Õige kiiresti saabusid konkreetsed juhtnöörid ja hoiatus, et lumega on raske leida. No me ei kavatsenud enam loobuda ka, kui juba pikk maa maha kõnnitud. Hakkasime aga vanu müüre lumest puhastama ja ühel hetkel leidsimegi objekti, millest ka peitja kommentaarides kirjutab. Veel natuke uurimist, kustkaudu aardele läheneda ja oligi karp näpus. Jehuuuu, oli see vast magus leid! Peale logimist taastasime kõik nii nagu enne meid oli (ups! lumi jäi müüri peale tagasi kühveldamata ;) ja tegime ka toimuvast fotoreportaazi peitjale.

Oli väga vinge lumine matk, meie koer nägi välja nagu lumemöldrite käsilane, kuid me kõik jäime väga-väga rahule! Õhtuks kogunes üle 16 000 sammu, nägime maalilisi lumiseid metsi ja põnevaid vanu talukohti. Oli väga tore, et just praegusel ajal siia sattusime, parem lumi kraevahel, kui sääsed-parmud ümber pea tiirlemas.

Aitäh peitjale!

"Tee" aardeni

Lumekoer

 1 

Vaatamata võpsikule oli täitsa põnev koht. Huvitav oleks teada mis aastatel see talu seal tegutses.

 1 

uhh, oli see alles teekond sinna. Kui sinna veel sai siis edasi oli nagu reaalne võpsik

Peale Võhma talu külastasime ära ka Likekõrve, viis aastat tagasi välja nipitatud koordinaat sai lõpuks näidata, kuhu mind tuua. Nautisin väga avaldumise ajal mõistatuse lahendamist, aitäh läbimõeldud aarde eest.

Ilus ilm kutsus jalutama. Korra olin käinud seda aaret ka varem "püüdmas" aga kuna valge aeg sai otsa ja autoga ma nii lähedale ei saanud kui tookord soovisin, siis asi jäigi katki. Seekord ei hakanud autoga üritamagi ja asusime kannamootorit kulutama. Mõnus kant ja hoolimata kõvasti puhuvast tuulest, jõudsimegi õigesse kohta. Natukene otsimist ja ka raud ovaal oli käes. Põnev koht ja lasime kujutlusvõimel lennata, et kuidas siis elu olla võis. Tagasi autosse jõudes oli meile kojamehe vahele pandud kiri, et ega me siin esimest korda ei ole ja majade vahel kiirus maha. Majade vahel oli kindlasti kiirus all, enne maja kas just 30 aga kindlasti mitte palju rohkem. Koduteel nägime ka vana head telliskivi märki, kaarti vaadates jäi ainult väga isetekkelise teesulgemise maik juurde. (373) Aitäh!

Aarde kohale oli jäetud silmatorkav rauast "rõngas" (tegelikult veidi ovaalne). Aare asub sisuliselt selle rõnga all. Et siis pole vaja asjatult kive kangutada. Piisab ühestainsast. Aare on täiesti korrektselt omas pesas hetkel ja rõngas aarde kohal.

See on täitsa huvitav, et kui Google Maps navigeerib, siis endale suurt ei jäägi sõidu marsruudist meelde. Ühel hetkel oli mul teepeal äratundmise rõõm, et siin ma olen ju varem käinud. Täitsa lõpp, et varem ära ei tundnud. Hakkas juba hämaraks minema ja otsustasin seekord valges auto tagasi ukerdada ja selle jalutuskäigu mõni teine kord ette võtta.

See aare kummitas mind juba pikalt. Asukoht oli ju ammu teada aga kuidagi ei õnnestunud siiakanti sattuda. Seekord sai siis see eraldi ette võetud ja ega ta lihtsalt ei tulnud. Algul lähenesin autoga valelt poolt ja teekond lõppes põllu serval kust kaardil näidatud tee enam edasi ei läinud. Ümberpöörd ja edasi lähenesin juba teisest suunast, seekord sain aardele juba päris lähedale. Veidi jalutamist ja objekt ilmus nähtavale. Aga ega leid siis lihtsalt ei tulnud. Põhimõtteliselt vaatasin korduvalt aardega tõtt aga õigest kohast ei osanud vaadata. Sai ka abi küsitud kuni viimaks ka õigest kohast julgesin aaret otsida.

Siin saime aru miks viimane logi 2 aasta tagune on. Tänud peitjale!

 6 

Kuna aaret pole ligi 2 aastat leitud (viimane logi 20. august 2017), siis käisin täna kohapeal olukorda üle vaatamas. Karp oli ikka kenasti samas "taskus", kuhu ta omal ajal sai pandud. Kõik on kenasti kuiv ja korras. Isegi pliiats on karbis alles ja kirjutamiskõlblik. :) Sääsehooaeg on alanud. Kõigile, kes soovivad suve jooksul seda kohta külastada, on soe soovitus võtta kaasa sääsetõrjevahend. Meeldivaid aardeotsinguid!

Peale talvist ebaõnnestumist ajasin kodus koordinaadid roheliseks ja tulin teisele katsele. Ega seekordki väga lihtsalt ei läinud, aga leitud ta lõpuks sai. Tänud peitjale!

Ligikaudne asukoht oli juba ammu käes. Täna tulin puhkuse alustamiseks seda esimesena otsima, lähenedes Padise poolt. Alguses otsisin valest müürist liiga kaua, seejärel läks õige müüri juures ka tükk aega. Lõpuks siiski leidsin. Tänud peitjale!

Leitud peale kergetjalutuskäiku, tänud.

Koordinaat tuli umbes-täpselt, millest kohapeal täiesti piisas, et karp leida. Nüüd siis tegin avatud talude külastuse õhtu. Jalutuskäik oli mõnus ja metsalilleline. Tänud juhatamast.

Teed Likekõrvele vaatasime juba hommikul, aga aega jäi väheseks. Pärast sündmust ajasime kamba kokku ja sõitsime autoga 1,2 km peale. Edasi oli astumine täiesti tavalisel metsateel. Jutuhoos ei pannud tähelegi kui olime õigest teeotsast mööda jalutanud. Tagasi ei viitsinud minna ja kui olime aardega 200 m peal kohakuti panime edasi läbi metsa aare poole. Aitäh.

 1 

Mina polnud mõistatusi mitte vaatamagi hakanud aga Kleonelt tuli käsk ja see on püha. Tegin siis tööaeg kähku mingid koordinaadid ja viskasin Bossile. Vastus tuli, et täitsa tubli, kõigest 100 meetriga mööda! Metsas 100 tähendab ju et täitsa tuksis koht.

Järgmine päev siis võtsin asja tõsisemalt käsile ja roheline vilkus. Ajasime siis auto peale talguid teiste soovituste peale tuuri ja 1.2km peale saigi üle põllu sõidetud. Edasi olid ees põlenud maja jäägid ja kivid aga rada oli ees ja jalakesed kandsid ilusti kohale. Tänud Erko nii vana kohta näitamast, tasus tulla!

 1 

Kõikse suuremad tänud lähevad siin Annele, kes meid kaasa meelitas. Ja nii kaugele, kui sai, kohale sõidutas. Lahendatud oli mul see mõistatus kohe, kui üles tuli, aga alati jäi kuidagi trassilt kõrvale. Nii tore, et ta lõpuks leitud sai. Aitäh!

01358

Viimane paarsada meetrit oli ikka võsade võsa. Tänud!

Läheb rubriiki leitud,käidud,nähtud tänu geopeitusele.Kaarditööd sai tehtud miskil talvisel õhtul,koordinaat käes jäi lihtsalt välitööde ootele.

Lugesin siis veel väheke logisid ning otsustasin kohal ära käia kindlasti ennem ilmade soojemaks minekut.Igaks juhuks võtsin veel jalgratta kaasa millega sain aardest ca 200m kaugusele.Kraavist ülesaamine oli käkitegu,täitsa mõnusale purdele sain pilgu peale.Sadakond meetrit mõõdukat võssi ja olingi kohale jõudnud.Karbi leidmine oli sekundite värk,tagasi pannes tegin sellise geopeiturile äratuntava maskeeringu ette.Tänud tutvustamast

Mõistatuse lahendasin mõni päev varem ja geokontroll värvus "enam-vähem" roheliseks. Igal juhul piisavalt roheliseks, et kohta piiluma minna. Sõiduks aga valisime kahjuks täitsa vale tee, isegi nii vale, et otsustasime 1,6 km enne aaret sõiduvahendi hüljata ning viimase otsa jalutada. Selle üle oli muidugi kõige rõõmsam Jack, sest temal pole ühe korraliku jalutamise vastu kunagi midagi. Aarde leidsime kiirelt, paistis teine kenasti välja, kui õige nurga alt vaadata. Tänud peitjale.

Selline oli meie valitud tee, autoga ei läbinud

Kuna mul transpordivahend puudus, siis proovisin teha oma lähenemistee nii lühikeseks, kui annab. Algus oli paljulubav, teed olid täitsa kõnnitavad, aga peagi sai selgeks, et nii see asi kaua ei jätku. Tee hääbus üsna ruttu võsaks, lisaks tuli iga umbes kolmesaja meetri järel tegeleda kraavi ületamisega. Umbes 40 minutit hiljem olin jälle arvestatava tee peal ja õige pea olingi taluhoovis. Hakkasin siis rõõmsalt oma kirja pandud koordinaate otsima, mis muidugi null kuni üks leviga osutus parajaks peavaluks. Pika tiirutamise peale leidsin ühe koha, kus telefon üsna stabiilselt nulli näitas, vaatasin ringi, kratsisin kukalt, no ei paistnud midagi alusmüüri moodigi. Läksin siis tagasi hoovi peale ja mõtlesin, et mis nüüd edasi teha. Tegin huvi pärast oma koordinaatide pihta geokontrolli, mis muidugi ütles, et vale koht. Siis mul tuli meelde küll, et ma olin kunagi enamvähem talu tasemel koordinaadi kirja pannud, aga seda, et see koordinaat õige pole, seda ma muidugi üles ei kirjutanud :) Alusmüüride kirvega hangest otsimine tundus ka selline suhteliselt lootusetu ettevõtmine, pealegi oli vaja kuidagi enne suuremat pimedat asustuseni jõuda, seega pakkisin oma asjad seal kokku ja liikusin järgmise aarde poole. Igaljuhul koht oli väga äge, hea meelega lähen sinna uuesti tagasi.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale!

Kuna Sunday on ju funday siis ei saanud seda päeva mööda lasta ilma ühe korraliku geotripita. Ärkasin vara, nagu on juba tavaks saanud ja väntasin esimese Riisipere rongi peale, kus kohtusin Rogeriga. Sõitsime Kibunasse ja alustasime retke. Esimesed kilomeetrid mööda asfaltteed olid kerged, edasi läks kruusaseks. Enamus teest aardeni oli siiski lompe täis "kuumaastik". Ratastega saime 250 m kaugusele aardest. Järgnes väike jalutuskäik ja aarde leidsime viie meetri kauguselt 30-e meetri täpsusega nullist. Pole paha! Ja siis tuldud teed tagasi. Aitäh peitjale!

 1 

Arvasin, et rattaga on lihtsam ning läksin otsima. Lähenesin kirde suunalt. Viskasin ratta põõsasse ning murdsin 100m läbi tiheda võsa. Kohapeal läks ruttu, sest karpi kivi ei kata ning paistis hästi õigelt poolt. Tagasi võssa ning jõudsin ratta juurde. Vaatasin, et kui hästi pedaali anda, siis jõuan rongile ning kui enne tulin läänest siis nüüd sõidan itta. Algul oli hea, sõitsin mööda kruusa ning tee keskel oli põlveni hein. Arvasin, et 1 km vms tuleb sõita, tegelt tuli 2,8km . Varsti oli kogu tee põlveni heinas, aga põhi oli sile ning oli veel lihtne sõita. Viimased 500m tuli vööni hein, oksad ees ning muda. Lisaks olin üleni higine ning tohutu pilv putukaid ümber lendamas. Imestan, et ühtegi puuki pole kehalt leidnud. Sinna urkasse rohkem ei taha minna. Alati pole lühim tee kiireim.

 2 

Liis tahtis ratsutama minna ning mina siis leidsin endale kiire vabanduse, et ma võin ta ära viia, aga ise lähen Likekõrve aaret otsima. Mõistatuse lahendus ning koordinaadid seisid üle kahe aasta "sahtlis" ja ootasid seda õiget hetke, millal minna. Kuna Liisil endal oli see aare leitud, siis selle hetke saabumine venis. Auto jätsin ohtliku silla keelumärgi juurde viisaka inimesena ning asusin sealt jala teele. Poleks pidanud vist nii viisakas olema, kohalikud uhasid mõnuga üle silla. Jalutada mulle meeldib, seega polnud hull. Jõudsin kohale enda 30 meetrit täpsusega kohta ning üsna ruttu leidsin võimaliku vihjeobjekti. Lõpuks muidugi selgus, et neid vihjeobjekte on seal mitu ning tegin endale üle poole tunni võsa ning nõgeseteraapiat. Lõpuks leidsin siiski ka aarde. Nimi kirja ning kiirustasin tagasi, kuna Liis oli vaja uuesti peale võtta. Aitäh peitmast, aare korras!

 1 

Mulle meeldis see mõistatus. Koordinaadid tulid küll vaevaliselt, aga vähemalt teadsin mida pean tegema. Täna otsustasin seda logima minna. Võib olla lähenesime valelt poolt, aga esimene lihtne takistus oli kitsas puusild ja liiklusmärk "Ettevaatust! Ohtlik sild". Teiseks kergemaks takistuseks oli tee. Olin otsustanud metsavahe ja heinamaa teid vallutama minna Miniga - pole just kõige targem tegu. :P Kui aardest rääkida, siis meie suutsime autoga 1,4km kaugusele toppama jääda. Tee läks küll edasi, aga keset teed oli puuplankudest hunnik. Aarde koordinaatide täpsus oli mul 30m - kaua ei pidanud otsima. Ian leidis. Tänan!

 2 

Offroad'isime Inga väikse linnakaga lähima ristmikuni ning siis teatati, et nüüd ootab ees tihe võsa. Kuna ma peale liukivi olin kummarid jälle saabaste vastu vahetanud siis tekkis probleem kuidas kraavist üle saada sest vett paistis seal palju olevat. Poolelt teelt leidsin sobiva silla mille kaasa haarasin. Peagi selgus, et kraaviületuseks on ka juba valmis sildu ning viskasin oma palgi ühel hetkel minema. Kui ma tavaliselt eelistan purdena korralikku jämedat puud siis millegipärast köitis seekord tähelepanu uhke kaarsild (tõsiselt, see kaar oli umbes minu kõrgune). Ainus häda, et see koosnes valdavalt peenikestest okstest mis mind kanda ei tohiks. Seega haarasin igaks juhuks ka kõrval kasvavast peenest kuusest kinni (nagu see aitaks kui ma vette kukuks!) ja saingi üle. Sel hetkel tekkis küsimus, et kuidas ma tagasi saan kuna teisel pool sellist puud polnud. Tulemus on näha Inga postitatud pildil kuigi tema nõudmisel ma ajasin end keset silda ka sirgu pildi jaoks :) Aarde leidsime tänu vihjele kuigi alguses olime lambikoordinaatides liiga kinni ja seetõttu läks rohkem aega. Selle aardega täitus mul GC andmetel 1100 leidu (tegelik nr peaks tiba suurem olema) aga metsas ma seda veel ei teadnud.

 5 

Vedasin kergelt vastupunniva Veiko kohale ja näitasin talle, et aare asub seal, teest 150 m kaugusel võsas. Ma polnud eelmiste aarete juurest tulles kummikuid äragi võtnud, nii et hakkasin kohe aarde suunas rübima. Veiko tippis kõrval ja arutles, kuidas veetakistusest üle saaks. Selle tarvis vedas ta poole tee pealt kaasa hirmsuure palgi, mida lõpuks vaja ei läinudki, kuna avastas loodusliku kaarsilla. Veiko ronis mööda silda, mina läksin otse läbi jõe, kuna jää kandis korralikult pahkluudeni ulatuva vee all.
Pärast seda ragistasime mõned minutid üsna tihedas võsas, mida ma ei kujuta ette, kuidas suvel läbitakse, kui jõudsimegi kohale. Seal hakkasime nulli taga ajama, kuni tuli pähe vihjet lugeda. Ja alles siis tuli mulle ka meelde, et koordinaat on mul ju tegelikult suht lambist pandud. Pärast seda leidis Veiko aarde hetkega ja võisime hakata tagasi liikuma. Mina jälle läbi jõe, Veiko üle silla. Krt, kahjuks ta ei kukkunudki sisse, kuigi ma olin pildistamisvalmis.
Kahju, et varemed niisuguses džunglis asuvad, kuid seevastu mõistatus mulle väga meeldis. Paluks veel selliseid. Tänud!

Silla ületamine

 1 

Ettevaatust! Seoses seakatkuga käib praegu Eestis suurem metssigade küttimine. Lugege! Antud aarde piirkond on suur metssigade elupaik!

Algselt vaatasin, et ilus lai tee läheb otse nulli suunas. Kuid see idüll lõppes 140 m enne tegelikku kohta ja algas korralik võsa, mille keskel oli kuulda raginat, nagu murraks sealt karu või vähemalt kits läbi. Mõtlesin, miks pagan peavad küll igasugused varemed alati võsas olema ning üritasin teist kaudu ringiga minna. See lõppes peaaegu kurvalt, sest pidin äärepealt kinni jääma. Lisaks hakkas auto juba kahtlast häält tegema, ilmselt protestiks. Lõin käega ja mõtlesin, et tulen talve poole sügisel tagasi kui võsa vähem. Kolmandast küljest lähenemist takistas juba laiskus. :)

 1 

Auto jäi 2 km kaugusele - tegelikult laiskusest üle saades on tagantjärgi alati hea meel kui looduse rüpes enda jõul liikumise kasuks otsustatud saab. Kohapealses võssis tervitasid sääsed, esimene kord sel aastal kui nad minu vastu sedavõrd suurt huvi üles näitasid. Eriti ei lohutanud ka teadmine, et nad kõik emased olid :o) Eks ma umbes oletasin, millised olud siin ees ootavad ja ajasin igaks juhuks geokontrolli juba enne kodus täpseks. Õigupoolest asjatult, sest gepsu näitu võpsikus kuigi stabiilseks nagunii ei saanud ja peidukoha juures viitas ikkagi umbes 10 m eemale. Kirjelduses seisev konkreetne vihje päästis õnneks pikemast piinast, hülgasin sääsed ja sörkisin tagasi auto poole.

Logiraamatus on välja kujunenud tähtpäevade traditsioon, mul jäi kahjuks märkimata, aga külastus langes ju tegelikult erilisele kuupäevale küll. Kui järgmine raatsib, siis moepärast võiks minu logi juurde üles tähendada: "Eesti lipu päev". Aitäh.

Karukell mu lemmik

 1 

Ühel talveõhtul sai veidi kaardiga tööd tehtud ja geokontrolli roheliseks. Sinnapaika see jäigi, sest ei sattunud sobivasse kanti. Täna teel NKT radadele jäi ta piisavalt tee peale, et sisse keerata. Tee oli isegi üllatavalt hea. Vaid lõpus tuli veidi võsas ragistada. Kohapeal otsingutega küll ülearu lihtsalt ei läinud. Kui lõpuks viimases hädas kirjeldust lugesime, siis tuli ka aare kiiresti peidust välja. Aitäh peitjale.

Karl juba seletas lahti meie seiga:D Tänud ilusa koha eest

 8 

Võhma talu ja Likekõrve talukohad olid mu päeva peaeesmärkideks. Ühega läks hästi, teise puhul aga ilmnesid probleemid. Esiteks muutus teekond ühe talu juurest teise juurde kohati väga kehvaks. Vana hea linttraktor ja lihtsalt põld. Teiseks olid tehnilised probleemid. Olin eelmisel päeval ja ka sõidupäeval kahtleval seisukohal Rauno ratta vastupidavuse suhtes. Tal ise kokku kõpitsetud ratas, millel väikse sõrme jämedune rehv all. Juhtus aga hoopis nii, et minul värskelt täishooldusest tulnud ratas tahtis alt vedada. Viimased 10km olin tundnud, et väsitab hirmsasti ja ei jõua absoluutselt enam tempos püsida. Natukene ennem talu teeotsa jõudis kätte viimane piir. Jalad olid piimhapet täis ja ei suutnud ühte ringi ka enam vändata. Pidur läks lihtsalt peale. Rauno mõni moment hiljem avastas, et mind enam ei ole ja tuli tagasi uurima mis probleem. Nõustus, et ratas on kokku jooksnud. Õnneks oli tal remondivarustus kaasas, ise oleksin sama targalt metsas pead sügama jäänud. Eemaldasime ketaspiduritelt klotsid - ikka pidur peal. Võtsime tükk haaval tagumist ratast juppideks ja ei suutnud aru saada milles probleem on. Rauno hakkas siis oma tervet ratast ka lammutama, et võrrelda. Lõpuks saime aru, et velg ei käi üldse ümber oma teljegi. Rauno keeras igast ma ei tea mis asjad lahti ja ütles et nüüd saad võibolla sõita. Tagumine ratas käis igatahes korralikku kaheksa rütmi.

Sõitma hakates suutsime muidugi suure remontimise peale õigest teeotsast mööda panna. Avastasin, et parandustööd leidsid aset tegelikust teeotsast 50 meetri kaugusel ainult. Jätsime siis rattad maha ja hakkasime tõkkekõndi tegema. Keegi oli mootorsaega hullanud ja talutee alguse paksult võsa täis langetanud. Varemete juurde jõudes oli mul motivatsioon juba kergelt läinud, kuid vaikselt proovisin ikka otsida. Rauno otsis selle eest kõvasti põhjalikumalt. Ennem kui mõlemal lootused täiesti kadunud, suutis ta karbi üles leida.

Tagasi ratta juurde jõudes oli tagaratas uuesti kinni jäänud. Rauno mõtles mida veel proovida, et ratast päris ära ei lõhuks. Mina samal ajal uurisin, et mis rongid veel pärast seda lähevad mis mul paberi peale kirjutatud. Kuna sellise tempoga ei ole lootuski neile rongidele jõuda. Elroni kodulehelt aga avastasin, et rohkem ronge ei olegi kui 55 minuti pärast väljuv. Selle peale panime kõik varustuse kärmelt kokku, taguratas sai põhimõtteliselt täiesti lahti keeratud ja asusime Kiburna poole teele.

Google Mapsist vaatasin, et väljavalitud tee lõpeb ennem ära kui suure maanteega ühineb aga pidi riskima selle variandiga. Ma võtsin oma väsinud jalgadest maksimumi. Tegime seetõttu ka mitu kiiret hingetõmbepausi. Jõudsime kohani kus gepsu järgi lõppes tee. Tehnikavidin ei valetanud aga proovisime ikka otse minna. Ratast üle puude tõstes ja alt läbi vinnates rebisime ennast aina hullemasse olukorda. Paremal kuivenduskraavi veetase oli maapinnaga võrdne. Ees paistis ühtlane veekogu ja vasakul soine ala. Tagasi minek ei olnud enam mingi variant. Valisime soolaadse võpsiku. Lükkasime mitusada meetrit ratast läbi tiheda võsa, ületades hulganisti väiksemaid kui suuremaid veetakistusi. Kui üks hetk oli näha esimest kihutavat autot oli tunne suurepärane. Veel ekstravagantsem oli tunne siis kui sai istuda raudteejaamas maha, teada et kohe tuleb viimane rong ja lugeda kogu see seiklus õnnestunuks.

Järgmine päev viisin ratta kohe hommikul tagasi hooldust teinud firmasse. Tuli välja, et oligi tehtud praaki ja tagarummul oli üks tähtis detail jäänud kinni keeramata ja see kulus mõnekümne kilomeetriga katki ja kiskuski ratta kinni.

Selliseks kujunes meie töörahvapüha geotuuri viimane aare. Tänud!

Täname ilusa matka eest!

 1 

Meie ei hakanud autoga üle ohtliku silla trügima. Kokku sai küll mitmeid kilomeetreid pikk matk, kuid kevadises tärkavas metsas oli see vaid naudinguks. Lisaks saabunud sookurgede mängud ja laulud. Tore et ka see paik Eestimaast matkatud ja tutvutud

 1 

Ühendatud jõududega ... aardeni. See on nii kummaline kui kiiresti loodus kaotab me jäljed. Tänan näitamast!

 1 

Meie geopäeva teine jalutuskäik. Mõistatus oli juba ammu lahendatud, aga ootas paremaid aegu. Nüüd ta oli siis käes. Lähenesime aardele Padise poolt, teed olid head ja jõudsime päris lähedale. Natuke sai võsas ragistatud, taluaseme leidsime kiiresti. Kunagi on kaunis koht olnud. Aitäh siia juhatamast.

 3 

Tänane salajane unistus oli see aare ära logida. Esialgu proovisin idast juba Võhma talust tuttavat teed kasutades läheneda, kuid seis on selline, et sild jõel on küll remonditud (nüüdsest veel kitsam kui varem) aga seaduskuulekatele inimestele on takistuseks pandud sissesõidu keeld liiklusmärk. Huvitav, kuidas kohalikud inimesed koju saavad? Seega tegin suure ringi ja lähenesin autoga läänest. Teed olid jäised aga see eest kandsid hästi ja metsaveotraktoridki polnud neid üles suutnud veel keerata, seega sai probleemideta 200 meetri peale. Edasi metsa, õnneks oli võsa tulenevalt aastaajast täitsa läbi nähtav ja talukoha leidsin probleemideta, aaregi paljastus esimesest vaadatud kohast ja sellega kõik korras - Ühesõnaga läks oodatust lihtsamalt. Uudistasin veel ringi ja tänasel pidupäeval oli asjakohane mõtiskleda, kuidas siin kõik varem välja nägi ja miks siin aeg seisma jäi... Mulle meeldis ja tänan peitjat mind siia tirimast!

 1 

Ilus sügisene mets, tegin tarele ringi umber- ei midagi, aga toa poolt hakkas kohe silma. Tänud.

 2 

Minu tagasihoidlik ettepanek, lisada Võhma ja Likekõrve kirjeldusse, et kaardil olev tee, mis neid kahte punkti ühendab ei ole tegelikult läbitav. Takistus on täpselt aritmeetilises keskmes ning seega otsustasime jalutada. Teisel pool takistust oli samuti näha autojälgi... geopeiturid selgelt, kes on enne Likekõrves käinud ja siis üritanud Võhmat võtta. Meie lähenemistee aardele moodustas kaardile mõnusa spiraali, sest õiget teed ei suutnud treenimata silmad tabada. Ületasime kraave ja ragistasime võssis. Lõpuks avastasime, et seisame keset haljast padrikut ning ühtegi obekti, mis isegi natukene inimkätega tehtut meenutaks ei ole kuskilt võtta. Svenil lendas auru survel kaas pealt ning läks tihedaks helistamiseks. Möll päädis sellega, et me mõlemad seisime keset võssi ning pidasime telefonidega konsultatsioone aarde tegeliku, teoreetilise ning geokontrollitava asukoha üle. Selgus, et see punkt, mis minu geokontrolli arvates oli kunagi roheline on nüüd hoopis punane. Hämming. Läbirääkimised andsid siiski tulemuseks u. 100m eemal oleva objekti, mis lähivaatlusel ka aarde paljastas. Õnneks!!!!! ei olnud sääski, kuigi tundus selline jõle sääsesõbralik keskkond. Tagasiteeks valisime kiviaedadega palistatud külatee, mis lühendas tagasiteed päris uljalt. Auto juurde saime napilt enne loojangut. Kuigi emotsioonid on vastakad pean ütlema kuldsed sõnad: "Tänud võssi juhatamast".

 1 

Selle aardega sai pisut vett ja vilet. Kõigepealt lähenemistee, mille me valisime ei olnud ilmselt kõige õigem, sest jõudsime samasse kohta, kuhu Ovegi. Seal siis otsejoones aardeni 1,2km. Põdrakärbsed üritasid meid küll takistada aga suurt kurja nad ei teinud ning sammusime vapralt edasi. Siis muidugi magasime maha õige lähenemistee ja kõndisime ringi ümnber aarde, lõpuks olime aardest loodes, kust lähenemine on kõige vaevalisem. Ja kui nulli saime, selgus, et pole seal mingit vundamenti ega aaret. Päike hakkas ka juba loojuma ning tegime mõned kõned. Peitja ja Alexi käest saime kahe peale kokku täpsemad koordinaadid, need näitasid ligi 200m eemale. Läbi sellise maastiku? Mina olin juba loobumisvalmis kuid Lauri ei tahtnud alla anda ning rassisime edasi. Maastik läks kergemaks kui äkki nägime enda ees maapinnas auku. Ettevaatust, kaev! Kaevust mööda ja varsti olimegi vana vundamendi juures. Aare paljastus pärast mõneminutilist otsimist. Tagasitee valikul nõustus Lauri algul üsna vastumeelselt minu pakutud suunaga, pärast tuli välja et sellega me lõikasime oma matkast maha oma pool kilomeetrit, lisaks oli ka maastik kergem.

Leitud koos kallo-tiimiga. See müür, kuhu meie geps millegipärast nulli näitas, oli küll peaaegu, et ümber laotud! See-eest õiges kohas läks kiiresti! Aitäh aarde eest! EVEJ

 1 

Juhtus meiegagi nii, et jõudsime omadega aardest loodesse, seal taaskord eratee silt ees ning sealt edasi ei liikunud. Keerasime suuna lõuna poole, mööda metsasihti ning kui siis olime aardega risti, näitas kaugust veel 140m. Selle siis võtsime jala, läbi äsjasadanud märja padriku. No, ei olnud eriti mõnus, aga kes ütles, et elu peabki ainult mõnudest koosnema. Võsas ragistamise tulemusena jõudsime õigesse kohta. Arvestasime, et null on veidi möödas, laiendasime otsinguala, kasutasime loogikat ja nii ka see karp meile kätte sattus. Me ei ole küll suured võsa-aarete fännid, aga vahel ikka peab käima. Siis oskad hinnata seda elu lagedal maal palju enam! :)

Tänud!

Autoga sai ida poolt lähenedes 1,2 km kaugusele, siis oli tee peal ees kaks suurt põllukivi ja edasi liikusin seetõttu jalgsi. Nulli läheduses kadus tee täielikult ja nulli leidsin keset padrikut. Pika võsaragistamise tulemusena leidsin küll mingi alusmüüri jupi aga aaret seal ei olnud. Kohe kõrval oli padrikus ka vähemärgatav kaev ehk padrikus ragistades tasub olla ettevaatlik, et mitte kaevu kukkuda. Tagantjärgi logisid lugedes sain targemaks, et kaart on nihkes ja nüüd arvuti taga sain ka geokontrolli roheliseks 30 m veaga. Eks tuleb minna sinna uuesti võssa ragistama.

 1 

Leitud ja logitud. Oli raske, jõudsime aardele kõige raskemalt poolt, loodesuunast. Aarde ümbrus on umbekasvanud, tõeline Eesti džungel, ning suvel maastiku raskusaste võib olla 3,5. Tänud peitjale, eriti selle raske maastiku eest!

 1 

Algul lähemesime valest suunast ja kuna vihma sadas siis pidasime Markusega 1,2km pikkust jalgsimatka liiga pikaks ja otsisime teise tee. Selleks ajaks kui auto seisma jäi ja aarde juurde oli vaja jalutada arvas Markus, et uni on magus ja mingu emme ise sinna märga dzunglisse. Talukohas vaatasin väheke ringi ja siis võtsin aarde sealt kus kaardile märge tehtud. Aitäh peitjale!

 3 

Kõigepealt lähenesime Riisipere mnt poolt, kus sai ka eelmine kord mindud. Sealt selgus aga, et pool ühest sillast on ära korjatud ja autoga ei pääsenud kuidagi edasi. Läksime siis hoopis teisest küljest. Teel aardeni nägime metssea perekonda. Kolm suuremad looma ja hunnik väikseid põrsaid, neid ei suutnud ära lugedagi. Eks nad meid nähes tormasid kohe ära aga mõni aeg sai nende kõrval edasi sõidetud. Väga lahe oli, ma polnudki varem sellist vaatepilti näinud :) Auto jätsime kunagisse väravasse ja jalutasime kiviaedade vahelt aardeni. Aarde juures sõi vaikselt põder, ka tema suutsime me nii ära ehmatada, et ta lasi väga kiiresti sealt jalga. Kui aare avaldati, siis käisin ka seda korra otsimas. Puudus aga roheline tuli ja ei olnud kindel, et kas koht oli ikka õige. Tookord jäi kivide vahelt leidmata. Seekord oli abivägi kaasas aga õnnestus ikkagi endal üles leida. Minu arvates natuke liiga hästi maskeeritud. Üritasime kuidagi ebaloomulikumalt seda seal sättida. Võtsin ära ka kilekoti karbi ümbert, kuna see oli täiesti puruks. Pesast kookisime välja ka kõik koti jäägid. Tänud juhatamast! Sellised kohad mulle meeldivad ja eriti äge kui nii palju loomi teel kohtab :)

 1 

Algul proovisime lähenemiseks ühte teed, kuid seal oli keegi teest ühe paraja triibu üles kündnud nii, et oma pargimaasturiga ei hakanud seal turnima. GPS näitas, et ka teisiti on võimalik läheneda - siis läksime mööda ühte sihti, kuid poolel sihil sai ka selgeks, et kui autost veidigi hoolida, siis võiks ta seal poolepeal seisma jätta. Nii saimegi aardest miski 1,2 km peale. Seejärel siis pressisime kand-varvas aardeni välja, kasutades selleks sihte ja metsateed. Ega kohapeal kiiresti läinud, kuna kodus polnud ma geokontrolli roheliseks saanud. Kohapeal leidus ka üsna mitmeid kohti, kuskohast otsida. Samas üks koht osutus kõige tõenäolisemaks. Tegin siis nutifoni abil väikse geokontrolli ja sain rohelise tulemuse - see andis enesekindlust juurde ja peagi oli ka aare näpus. Tänud peitjale vahvasse kohta juhatamast!

 6 

Uus retk päevavalges. Varem lähenemisteena kasutatud sild oli vahepeal poole kitsamaks tehtud ja ega ka välja kaevatud sillatalad just kõige kindlamat tunnet ei jätnud. Kes plaanivad Võhma ja Likekõrve aaret korraga võtta ja istumise all õrnemat sorti linnavurle, siis on parim jätta see kahe vahele teede ristumiskohta ning edasi liikumiseks kasutada tallapressi. "Ülevalt" lähenedes lõpetab tee küll liiklusmärk, kuid sealt ei ole mööda teed enam midagi visata. Saab muidugi ka otse. Viisakas on ikka mööda kiviaiaga piiratud alleed talule läheneda, kui võsavillemi moel võsas ragistada. Märjemate olude korral on maasturiga huvitav. Hetkel on juba nii palju kuiv, et paras linnamaasturiga kolistada.
Müüri sai jälle masseerida üksjagu. Kui ring peal, siis rullisime pildi mobiseadmes lahti ja vaatasime kuhu nool näitab. Enam-vähem õige kohapeal seisime. Piisas vaid, et ringi keerasime ja karbi välja võtsime. Tasku pistsime võtmekujulise ränduri ja vahetasime helkureid. Müüri käib öösiti valvamas üks karvane elukas, kelle hommikusest kehahooldusest oli hulk karvu kuuse alla maha jäänud. Ilmselt plaanib ta ennast seal tõsisemalt sisse seada. Hoovile olid kartulivaod juba sisse aetud ja kaevu auk hakkas ka ilmet võtma.

Auto sild?

Tundub OK?

Hommikune hügieen

Uue kaevu alge

 2 

Huvitav jah, aga see on nüüd üks väheseid kohti, kus vanad kaardid on sisseskaneerimisel nihkesse läinud. Mis tähendab, et nii saadava koordinaadiga pole suurt miskit peale hakata. Aga kodutöö pluss Alexi logi andsid hea idee lähenemisnurga suhtes ja tuleb välja, et see sobis imeliselt. Ja seda erateemärki pole vaja karta, see on täpselt õige koha peal. Taluase on jah oma selge auraga - neid vanu tammesid lausa kutsus pildistama. Müür - oh jah, nii ei ole tõesti vaja sinna peita. Praegu püsib, aga mõni kährik lammutab need müürid laiali mis kole. Varsti on kõik kivid lahtised ja nii ta läheb. Aga aarde idee mulle meeldis. Kaks rändurit jäid järgmisi hääletama. Aitüma kutsumast!

 1 

Jällegi huvitav paik, aga natuke üle peidetud. Et see müür ikka võimalikult kaua säiliks, tuleks teda võimalikult vähe liigutada. Tänud juhatamast.

 2 

Lähenesime Võhma talu poolt ja üsna pea hakkas autost kahju. Nii saime 5,4-kilomeetrise jalutuskäigu kevadisel maastikul, millest suurem jagu oli kuiv ja igati lihtsalt läbitav. Liikusime mööda vanu taluteid ja eelmiste otsijate mainitud kraavi ei õnnestunudki näha. Kohapeal läks aega, tundub, et nii kaugele ja inimtühja kohta peites poleks vaja karpi nii peitu panna, ega seal kellelgi päris täpset koordinaati ju ka ei ole. Seni on alusmüür väga hästi säilinud, otsijad on hoolsad ja viisakad. Oma selge auraga paik, aitäh näitamast!

 1 

Auto jätsime pool kilomeetrit enne aaret geoparklasse ja liikusime edasi jala. Veetõkke ületamiseks leidsime sillakese või pigem sillakese jäänused ja saime kuiva jalaga (tossudes) üle. Teel nulli nägime kohalike tegutsemisjälgi - tuhnitud oli kõvasti! Kohapeal läks natuke aega enne kui silmad nägijaks said! EVEJ.

 2 

Muidugi tuli ka meil Võhma aarde koordinaat kergemini kui Likekõrve oma. Sellest polnud midagi, et me kodus diivanil tuld roheliseks ei saanud. Lootsime, et küll kohapeal selgus majja saab. Ja erinevalt eelkäijatest tegime meie oma ringi selles külas teistpidi - alustuseks Likekõrve. Jätsime auto teede ristumiskohta ning edasi jalutasime. Õigesse kohta jõudes oli kohe selge, et olime jõudnud kohale, aga . . aare oli liiga hästi peidetud. Tegime vähemalt kolm ringi rahulikku vaatlust. Ei midagi. Vahepeal ajasime ka geokontrolli igaks juhuks roheliseks. Aga et me laus lammutust ei tahtnud ette võtta, siis küsisime lisavihje, mille abil sai ülesanne täidetud. Soovime pikka iga alusmüürile :) Täname huvitava mõistatuse eest!

 1 

Esimene arvamus oli õige ja aare sai leitud.

Aitäh!

 1 

Logitud koos tragide ja nutikatega. Tänud, vahva oli.

 5 

Olin lugenud Miki logi kehva ligipääsu kohta ja otsustasime, et sõidame nii kaugele, kuniks ohutu tundub. Suuremad loigud olid metsavahel küll jääs aga nii mõneski olid värsked vajumise jäljed ees ja ühes suuremas vajusime raginal läbi. Peast vilksatas vaid mõte, et oli mul vaja need suverehvid juba alla toppida, auto tahhomeeter käis põhja ning kõõksuv masuudipress ronis kaldale. Hakkasime masina hülgamiseks kohta otsima aga metsavahelt välja jõudnuna, oli ees vaid lagendik ja kuiv tee. Väike ohhi koht oli veel kahe suure kivi vahelt läbi põiklemine aga väikse nikerdamisega jäi ka seal plekkpurk terveks. Jõudsime juba paarisaja meetri kaugusele aardest kui üks auto ukerdas teel...ehhee...see ju Priit. Koos leidsime parkla ja tatsusime nulli poole. Kuna mõlemal oli 30m täpsusega roheline käes ja meie punktide vahe oli 24m, tundus lapsemäng olevat leidmine. Mhmhh...oli ta jee...mina suutsin kaks ja pool ringi teha enne, kui märkasin muhelevat Priitu end kivile sättimast, selge, ju ta leidis. Ragistasin kärmelt ennast sinna, kus ta viimati oli nohisenud ja teisi otsijaid kiusamata, sikutasin laeka välja, et erosiooni vältida. Kaardi vihje tuli ju alles kodus meelde ja teadmine, kuda ajaga kaardid nihkesse lähevad...kummitab siiani. Aitäh kaaslastele ja peitjale! Lahkusime hoopis teist teed mööda, mis oli küll natu porine aga ilma eriliste emotsioonideta, nkt poolt lähenedes on tee parem aga eratee märk on ees ja sealt tuleks jalutada.

 3 

Marje oli jälle tubli tööd teinud ja selle Laik-Laik koha välja raalinud. Ma siis tulin ja tegin viimase täppisseadistuse, ajades ka Geokontrolli roheliseks. Siia kulgesime Erko eelmise talu poolt. Vahepeal oli valida kaks teed ja nii me kaugema, nurgaga lähenetava valisimegi. Ühel hetkel ei tihanud enam edasi kulgeda ja otsustasime jalutada, sest see kulutavat rohkem kaloreid kui roolis istumine (oleneb mille ja kuidas muidugi). Jalgteel saime tossud kahe kilogrammi jagu mudasemaks, Marje ka ühe jala pisut vettivaks. Kuradi sead ja põrssad olid terve tee ära lägastanud. Aarde manu ootas meid järjekordne rahupaik. Laik! Ainult et peitmisviis ei passi siia kohta just kõige paremini. Eriti talvel. Aga õnneks meie ajaks oli tali taandunud ja kena kevadpäike loojumas.

Aitäh selle matka ees peitjale! Autoga olekski liialt hõlbus olnud. Inimene on mõeldud liikuma. Me likey! Laik-laik pöidlad sellele asukohale :-) Aare korras, võtsin geomündi Celtic Myst.

 6 

Kuna ühe talu olime juba üles leidnud siis jäi loota , et ehk suudame ka enne pimedat selle teise üles leida. Tee siia kujunes väga meeleolukaks. Ühel sillal hakkas mu tööle naiselik hirmureaktsioon :). Selle asemel et vaadata , kuidas Alex autoga üle mitte kõige kindlama silla sõidab ,pigistasin silmad hirmust kinni ja katsin ka veel kätega. Nii ma siis istusin seal pimeduses kuni kuulsin tasast itsitamist. Silmanurgast piiludes nägin, et oleme sillast juba ohutus kauguses ja Alex itsitab, sest oli alles nüüd näinud mismoodi foobiatega tegeletakse, aga no kui asja ei näe, siis ei ole ju hirmus, eks :D. Edasi oli mingi aeg peris mõnusat teed ja siis hakkas pihta. Tõmbasin kopsud õhku täis ja mõtlesin end kergemaks, tänu sellele ilmselt me ka sinna põhjatuna tunduvasse auku kinni ei jäänud, kuigi jah, auto urises suht tugevalt kui august välja sai. Paar sellist kohta veel ja autos valitses vaikus :P. Ei mina tea kuidas muidu, aga hetkel oli keegi pahalane need augud nõnna suureks ajanud, mingid rattajäljed tundusid suht värsked ka veel. Aardeni polnud enam palju maad kui märkasime eemal mööda seda kuumaastiku ukerdamas tuttava kleepsuga autot. Nüüd oli siis teada, kes teistele siin auke kaevas, Priit va sitikas :P ja temaga kaasas ka Mart. Parkisime oma autod sihi otsa ja jalutasime siis koos talu poole. Taluteest andsid aimu rajad ja siin seal kasvavad põõsad, mis nii imekaunilt õitsesid. Tallu jõudnuna siirdus igaüks oma nulli poole. Oli ju igaüks meist saanud rohelise erinevate koordinaatidega, nii 30 m täpsusega :D. Ja siis hakkas kassi-hiire mäng, kes leiab esimesena, kes jaksab kauem kuss olla ja kes huvitavamaid poose võtab. Tuleb tunnistada, et ma ei olnud just kõige osavam, sest no mälu vedas alt ;). Pilt kaardilt tuli alles hiljem meelde kui teised juba muheledes leidjate rivi moodustasid. Einoh jah, kunagi oleks ma ta ju kaaa leidnud :D. Logisin siis meid kõiki sisse ja jätsin aardesse ka ühe ränduri. Tänud, vahva oli siin ringi uudistada!

näsiniin õitsemas

Lisatud geokontroll on 30 meetrise eksimisvõimalusega ja seda algusest peale.

 2 

Siin sattusime omadega metsa. Sest meie poolt tuvastatud "nullis" peale metsa ja mõne üksiku kivi muud ei olnudki. Geokontolliga me kodus sinasõbraks ei saanudki, kuigi kaarti vaadates tundus koht õige. Mõttes oli muidugi kohe, et tegemist on peitja kiiksuga ja geonkontroller on viimase sentimeetri peale välja timmitud. Kuna kohapeal nö meie arvates õigest kohast ühtegi vundamendilaadset asja välja võluda ei õnnestunud, siis harutasime maakaardi moodsas mobiiliseadmes jälle lahti ja lähenesime asjale veidi teise külje pealt. Põhiline objekt oli ju olemas, taluni viiv tee, koos kiviaiaga. Veidi ringi tuustides hakkasid ka vundamendid riburadapidi välja tulema ning geokontroll lubas ka arvata, et peidik on vaid 30 meetri raadiuses. Mingeid kive me seal samblast siis puhastasime, aga peidukas jäi siiski avastamata. Pealegi hakkas krõbe külm motivatsiooni alla suruma ja teiseks korraks peab ka midagi jääma.

Tänan!

 1 

Kodutöö läks edukalt, teel saime sellele ka geokontrollilt kinnituse. Kohapeal aga oli maastik minu jaoks kõrgemat numbrit väärt. Aarde peidukas andis oma varanduse üsna kärmelt välja. Tagasiteel õnnestus tänusõnad ka peitjale öelda - täiesti juhuslik kohtumine tema aaretest piisavalt kaugel.

 3 

Laitse poe juures mõtlesime, et kas nüüd külastada sood või Salakirja? Vihma sadas ka natuke ja see poe katusealune oli päris hea koht, kus tiksuda. Kolmveerandtunni pärast oleks rong ka läinud. Vaatasime siis GP lehte. Oh, uus aare Läänemaal. Oleks olnud täna suvi ja telk kaasas, siis ehk, kuid mitte täna, Virtsu on kaugel. Ja kohe ka järgmine, Erko, Harjumaa, siin lähedal ju :) Vihm? Tuul? Väsimus? Need muutusid koheselt võõrsõnadeks, neid enam ei eksisteerinud. Täiskäik sisse. Ega me muidugi ei teadnud, kus see aare täpsemalt on, me lihtsalt sõitsime. Sõidu ajal võtsin telefoni, helistasin koju: "Nii, Likekõrve, koordinaat" Sain koordinaadi. Kuid oma enese rumalusest polnud see koordinaat siiski päris õige, kuigi piirkond oli õige. Ehk põhimõtteliselt läksime kirvega asja kallale. Jõudsime siis koordinaatidele ning veendusime, et seal küll kunagi ühtki talu pole olnud. Siis vaatasime kaarte ka lõpuks esimest korda, mis peitja oli aarde juurde üles riputanud. Mingi koha mõtlesime nagu välja. See oli vale koht. Siis leidsime järgmise, see oli tegelikult õige, kuid kuna arvasime, et ikkagi ei ole, siis läksime sealt minema. Lähedal oli veel ka kolmas koht, mis kirjeldusega oleks võinud sobida...ja sobis ideaalselt, ainult aaret seal polnud. Läksime siis eelmisse kohta tagasi, leidsime õige koha, mida jällegi oma enda rumalusest enne ei leidnud, tegime rohelise geokontrolli ning hakkasime otsima. Selle aja peale saabus ka peitja, kes tahtis täpsemat koordinaati võtta. Maskeeritud on see aare igal juhul hästi :) Panime tagasi nii, et karpi näha oleks ja palun ka järgmistel mitte aaret täielikult kinni katta, sest muidu lammutatakse kogu kupatus seal varsti laiali. Pärast sõitsime peitjaga koos suure teeni. Vanad talukohad täielikus pärapõrgus on minu vaieldamatud lemmikud. Aitäh! FTF kella kolme paiku :)

 5 

See oli kahtlemata tänase päeva kõige adrenaliinitekitavam aare. Olime Laitse poe ees, sõime ja kaalusime, kuhu edasi minna. Suure-Aru soo? Salakirja? Mõlemad olid kuidagi kaugel, ega ikka hästi ei viitsinud küll. Ilm oli kah halb, parajasti sadas vihma. Seal me siis poe katuse all seisimegi. Rongini oli jällegi umbes kolmveerand tundi aega... Mida teevad teismelised, kui neil midagi teha ei ole? Seekord tuli telefoni näppimine vägagi kasuks- uus aare Harjumaal! Kas see võib olla...? ERKO! Ennem veel naersime, et raudselt tuleb Erko uus aare homme. Ka vahepeal tekkinud Läänemaa aaret nähes oli esimene küsimus "Kui Läänemaa?". Selgus, et siiski "liiga Läänemaa". Aga nüüd siis kohe nii hästi... Pilk kaardile, rataste selga ja minema! Suund oli ju enam-vähem see, kust me just tulnud olime. Rattasõidu ajal rääkis Tanel telefonis isaga, et koht ikka enam-vähem oleks ja mina teostasin samal ajal paar geokontrolli- kõik punased. Samas olimegi me juba sellel kruusateel- FTF lootuse tõttu oli meie kiirus varasemast vast umbes 30 korda kiirem. Edasi läks asi natuke nutusemaks- meil ei olnud ju rohelist geokontrolli. Sisuliselt olime me kirvega keset suurt metsa, endal polnud eriti aimugi, kuhu minna. Sõitsime aardest küll niipidi, küll naapidi mööda, lõpuks leidsime perfektselt kirjeldusega sobiva paiga. Seal olid nii õunapuud kui ka metsseajäljed. Mida aga polnud? Aaret. Vahepeal avastasime Erko kirjutise selle kohta, kuidas ta tuleb koordinaate võtma. Geokontroll ei olnud seega täpne. Helistasime talle, et kindlaks teha, et oleme vales paigas. Erko lubas kah varsti kohal olla, selleks ajaks olime meie juba geokontrolli teises kohas roheliseks saanud. Peidukas oli liigagi äge- koos peitjaga otsustasime maskeeringut vähendada, et järgmised tervet müüri maha ei peaks lammutama. FTF kell 15:07 ja seejärel väntasime juba kolmekesi suure tee poole tagasi. Aitäh!

Aarde koordinaadid geokontrollis kohendatud 23.03 kell 16:06.

Lähen täpsustan koordinaate geokontrolli jaoks. Muidu aare peaks olema leitav kaardi järgi.