Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Väljaspool Eestit Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kui külastate aaret, saate ise teada, miks ta sellist nime kannab.
NB! Sääskedest seal puudu ei tule.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (1), ettevaatus_vajalik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCK1Y9
Logiteadete statistika:
29 (100,0%)
0
2
0
0
0
0
Kokku: 31
Kui Megale mineku plaani paika panime ja otsustasime Soomes mõne päeva rohkem veeta, kui sündmuse jaoks vaja, siis sai igaüks ka ühe oma sooviaarde öelda. Ja minu soovikas oli justnimelt Vallatu tee aare. On see vanake ju minu leidmata aarete nimekirjas vanuseliselt kolmas veel külastamata karbike.
Tee on siin tõesti huvitav. Suvisel ajal mõnus kurvides ja küngastel lustida, aga kuidas siin talvel liigeldakse? Õnneks saime lihtsama versiooni, kui välja jätta üha tihenev vihmasadu. Auto jätsime paarsada meetrit kaugemale teeotsa ja lippasime karbini. Aare ilusti olemas, logiraamat korralik. Aitäh peitjatele, selliseid kohti on tore külastada.
Tõesti oli äge tee. Eriti, kui teised autod vastu juhtusid sõitma. Meie peamine eesmärk täna. Tänud
Viimane päev Soomes.......Oh õudu, oh õudu, Issand anna jõudu
Seekordse reisi üks eesmärkidest oli selle aarde külastamine. Tee oli päris huvitav. Aare ise päris kobe oma vanuse kohta. Tänud meid siia suunamast!
Alles kolmandat korda geopeiturina Soomes, täismugukülastusi ei viitsi kokku lugema hakatagi. Laiem sugulaskond pisipõnnidega läks Linnanmäki-päevale, mulle jäi umbes kuus tunnikest oma hobiga tegelemiseks. Mõned strateegilised ja mõned vähem-strateegilised punktid läbisin oma teel enne siia vuramist. Minu jaoks senini vist isegi kõige põhjapoolsem punkt autoroolis!
Vallatud kurvid tõesti, igas suunas, paremale-vasakule-üles-alla. Eesti Postitee on mõneti võrreldav, kuigi mitte päris nõnda vallatu. Aga kõrvutades asfaltteid looduslikult oluliselt vallatumatel (lõuna-)maadel, andis rooli taga kohe tunda üks väga oluline erinevus. Vallatu tee on tõeliselt NAUDITAV, mitte hambaid plagistav, selgroos tunda andev ja auto amorte tappev. Siin, nagu ka Eestis, on tee valmistatud korralikult, põhjamaise põhjalikkusega, kaevates esmalt küngaste vahele soliidse vao, täites selle killustikuga, seejärel kvaliteetkruusaga, siis veel liivaga ja alles viimaks kattes kõige tummisema asfaltiga.
Mida aga tehakse Kreekas-Itaalias-Prantsusmaal-Hispaanias? Mäetipus paikneva kloostrini viib algselt jalgsirada, varsti võibolla ratsatee, sajand hiljem ehk juba hobuvankriga läbitav - see on ühtlasi esimesele Land Roverile drive-in. Et tänapäeva Fiat, Citroën ja Seat kah jumala juurde pääseksid, tuleb ühel heal päeval Saksamaa kvaliteedikontrolli läbinud asfaldiaparaat, mis kallab küsitava väärtusega halli olluse otse looduse peale, ilma igasuguste vahekihtideta. Ok, neil ei vetru maapind seal päris nii palju - ja kui vetrubki, siis kohe katastroofiliselt. Ikkagi, oma autoga ei raatsiks mõnikord nii hullu teed mööda sõita (kujutage ette, et seda ütleb geopeitur!) Rendikaga seevastu on suht savi, peaasi, et auto veel liigub ja kere pealtpoolt üsna ühtlaselt läigib :P Alates 30-kraadisest kaldest, kombinatsioonis kuristiku poole jääva parema küljega, hakkab kohati küll kõrvalistmelt kostuv heliefekt sõidukiirust ning -suunda mõjutama. Pikemas perspektiivis leiab isegi selle vastu mingit rohtu, aga point jääb siiski kehtima - southern roads that could be super funny, are rarely enjoyable for the driver.
Aare on heas konditsioonis ja küllalt tihti külastatav. Iga aasta satub ikka mõni peitjate kaasmaalane kah sinna, viimati hpalang1 kuu aega enne mind. Loomulikult esineb veelgi eksootilisemaid sissekandeid, näiteks MULANOV (Venäjä) - täpselt nii kirjutatud - augustist 2017. Tänapäevane Loode-Venemaa kuulub kultuuriliselt teatavasti soome-urgilaste seltsi. Põhjas siinpool Uuraleid leidub ikka veel inimesi, kelle jaoks "pohhui" pole emakeel ega üldine mentaliteet. Kõhutunne ütleb, et seal võib olla üht-koma-teist põnevat avastada, kunagi vast võtan selle aja, ja viisa... Igal juhul aitäh GP maailma avardamast!
Geomobiiliga teel Lappi. Aasta tagasi jõudsime Inarisse. Sel aastal on eesmärk jõuda nii põhja kui autoga võimalik. Talvel on see tee veel eriti vallatu. Ikka mitu korda võttis seest õõnsaks :)
Käisime Oulus ja tagasiteel väänasime oma teekonna läbi selle aarde. Karuonu siin juba kolmandat korda, meile toruga kõik uus. No tehti meile sõitu nii, et meil madruse tunne tekkis ja juhhhuu-hõikedki välja meelitati. Päris tore tee ju. Parkisime lähistele ning läksime mööda teeäärt aardeni tee peal hiigelmetsmaasikaid süües. Aare leidus kärmelt, piilus teine välja isegi. Meil olid aarde putitamise vahendid ja isegi uus karp kaasas, kuid kõik oli kuiv ja korras, muhujani pandud logiraamat kestab veel aastaid. Aitäh peitjale!
Mõnus väike kevadelõpu "kalaretk" hakkas läbi saama. Kahel päeval olime paadiga vee peal käinud kala kiusamas ja kui see kala lõpuks siis näkkas, möötis Bruno ta perimeetreid ja peale põhjalikku hammastekontrolli lasti isend vette tagasi. Tahtsime ju veel kalu kiusata kuid emakesel loodusel olid teised plaanid, kapaga valati meid veega üle ja meil jäi vaid end kiiremas korras vee seest ja taevast tuleva vee alt ää päästa. Aga seal lainetel kõikudes ei olnud häda miskit...vastupidi selle kõikumisega siin... sellel siledal teel :P.
Kuna teised olid seda mõnu juba enne nautinud ,siis olid minu ootused ikka peris kõrgele kruvitud. Kaja soovitas söögi söömata jätta ja keris end ohates tagaistmel kobedamalt istuma. Ja ralli võis alata...
Mõtlesin tükk aega millega seda asja võrrelda ja välja mötlesin- no täitsa Ameerika mäed :D. Kahju ,et mul muust polnud kinni hoida kui juhiistme seljatoest ja turvavööst, nii oleks tahtnud millestki veel tummisemast haarata. Ohkasin vaid kui järgmine "küngas" lõppes ja logima minnes jalad millegipärast tuiasid all. Aga tagasitee oli ju ka veel :D. Ja ega me ainsad olnud, kes seda va rallirada seal nautisid. Siin seal tuli kurvides mõni auto vastu ka ja see oli eriti fan, sohver kruttis rooli kuis jõudis ja tallas aga gaasipedaali jälle põhja. Hetkel kui seda logi kirjutan( pea 8 tundi hiljem) pea ikka keerleb veel sest öökullina pea keerutamisest, sest eks mul oli ju vaja ka tagapingilt näha ju kuhu see tee aegajalt kaob :P. Tänud kohalike põnevat igapäevaelu tutvustamast :D! Alexi memuaare kuulates jäi aga tunne, et mootorrattaga oleks veel lahedam tunne olnud. Eks minge katsetage ära ;)
PS! Järgmisel hommikul ärgates on ikka veel soolikates ja kogu kehas tunda, et oled seal teel fanninud :D . Unenägudes oli see sõit kordades pikem ja vastu tuleb auto asemel HOBUNE...mida, kuidas...ei mina ei tea, aga ilmselt soomlaste hobusearmastust arvestades on kõik võimalik :D.
Lugedes tagantjärgi jaani eelset foorumit ja targutusi...oli tunne, et ei tahagi enam GP lehel logida.Alati on keegi kes kidiseb...aga ühe aarde juurde mis väljaspool kodumaad, kirjutaks veel mõne sõna peale EVEJ.Pisike nädalane kulgemine kaherattalisel mööda lääne ja ida-soomet oli see aasta üks parimaid!Nii ilmastiku kui ka seltskonna poolest, kujutage ette milline fiiling on kolmekümne kraadises soojuses?jaheduses?kulgeda mööda teid, mille temperatuur on teetahvlite järgi +53,tumedas riietuses ja veepausiks seisma jäädes ei julge kiivrit peast võtta kuna nõrgemad-kergemad viiakse parmude lõugade vahel puulatva kus neid nositakse ja kolesteriini rikkamad ahmivad ise õhku nagu kolm tuuleparki kõrvuti :)Selliste kaaslastega mine või Kuresoosse...või kurele-kuhu mind säherduste mõtetega saadeti.Muidugi oli minul selle tripi jaoks üks eesmärk:otsida funny roadi aaret.Jätnud kaaslased paarikümne kilomeetri taha(huvitav, miks tsiklistidele küll ei meeldi kruusa teed ja kõik otsustasid nautida kalapüüki ning lõunaeinet?) protestiks nende mugavuse vastu loopisin ka oma ratta üleliigsetest kompsudest tühjaks ning sööstsin sama kruusatee otsa kus olime kõik äsja olnud ning sattusin...hahaaa..."kõik puhuvad" operatsiooni keskele :)Kujutage nüüd ette piltilusat soome politseiniku(härrasmeest)kes täiesti arusaamatus keeles soovitab peast võtta kooriku mis takistab hingamist(krt...ma ju just tegin koni?!)ning puhuda mingit plastik junni ja aardejahile suunduvat, kilavate silmadega kodanikku kelle kupli(kiivri)alune juba kees suurest otsimis ärevusest.Rääkige mida tahes aga nii ei saa ju rallit sõita!Esimest korda elus sai kopsudes torusse puhutav õhk enne otsa kui tark aparaat tegi nõustuva piiksu...haa...selle 0-ga ta mind ja ratsut sadulast ei löönud :P Aga edasi oli kõik kruusakad minu ees valla ja nii mõneski kurvis tuli sügavalt ohata:oehhhh...ära mahtusin ;)Mõne kilomeetri kaugusel aardest jõudsin lõpuks ka kattega teele ja sain aarde nimele pihta-õujeeeeeee...peaaegu lubatud kiirusega kulgedes kerkisid paaris kohas ikka kaks ratast maast lahti ja minul jäi vaid peata kanana õhus kaela keerutada:kuhu tee keeras?Õnneks oli mõned minutid varem kainus kontrollitud ja jahe(ilukirjanduslik liialdus nagu lugejad aru saavad) pea hoidis kõigel silma peal.Aare ennast õnneks ei peitnud ja oli suurepärases korras ning hiljuti külastatud.Kribinal nimi kirja ja uuesti "funnima" ja mingis lahtise kruusaga kaetud kurvis slaidides kohtusin taas kohalike võimuesindajatega(elik nende minivaniga) kes esimese hooga näitasid meelekohta ja siis tõstsid pöidla-saa nüüd aru, minul jäi aega veel neile lehvitada(umbes poole ripsme pilgutuse jagu ehk) ja nii me kumbki oma teed jätkasime.Igaljuhul suured tänud peitjale aarde eest!NB!Ühtegi sääske kaasa ei võtnud nende puudumise tõttu...täielik valeinfo peitjalt :D
P.S.suvisel ajal on peidukoha raskus pigem 2-3 tänu rinnuni vohavale silole milles georadu ei leidnud...ausõna! :D Täiendus mõned tunnid peale logimist: tundub, et EVEJ jääb siiski minu puhul edaspidi ära kui mõnda peiturit ei jäta mu logid külmaks(siiani kirjutasin neid vaid enda jaoks, et kui keegi hätta jääb...oleks pidepunkt meenutamiseks...mul ju pole nt. Miki fenomenaalset mälu :( aga ärge kartke...iseloomult olen ma jube vaikne inimene ja kärbestele-sääskedele ma ka liiga ei tee...küll aga tüütan vahel kahejalgseid )
See oli pika, pea 5000km georalli üks lõpp-aaretest. Tee oli tõeliselt lõbus, isegi mägedes oli leebem. Karbile tegime väikse värskenduskuuri - lisasime GP/GC tunnused ja markeerisime nime rasvasemalt kaanele. Aare ise tip-top. Sääski ei kohanud. Täname!