Kalevipoja kivi

Tulin olukorda kaema, ilm oli ilus ja kui vee äärde jõudsin oli aare 1.6km kaugusel ja kõik ilusti jääs nii kaugele kui näha oli. Seisin jää peal ja vaatasin kaarti samal ajal kuulen jää praksumist erinevates kohtades. Eks see on normaalne ja usun, et jää on siiani päris paks, lihtsalt jää külm, õhk soe ja eks ta ikka praksub aga ühel hetkel hakkas raksumine liiga lähedal ja keerasin otsa ringi ja läksin tummisemale pinnale tagasi :D Mööda maad minna oleks liiga pikk maa olnud ja siis otsustasin, et jääb järgmist talve ootama ja siis juba mootorsaaniga ja lisaks veel pisi saarekesi kuhu saaks otse minna :)

 2 

Kasutage lihtsat võimalust aardeni jõudmiseks https://www.facebook.com/groups/169250140999/permalink/10161254682606000/

 2 

Siia tulemise soov on ikka juba mitu aastat plaanis olnud, nii suvel kui talvel. Nüüd kutset kuuldes sai kiirelt oma pühapäeva plaanid ringi tehtud. Kaldale kohale jõudes ootas meid ees tore planeerimata võimalus, soomekelgud. See muutis meie kulgemise libedal jääl ikka väga väga palju lihtsamaks. Samuti olid need abiks pilliroo ja kõrkjate vahel randumiseks. Kuigi me Raivoga saime ikkagi jalad märjaks siis ilma kelkudeta oleks vist rohkem seda vees solberdamist olnud. No ja see tagasitee, midagi sellist ei ole veel kunagi elus kogenud, taganttuules kelgud lausa lendasid, hoogu ei olnud üldse vaja anda ja vist poleks julgenudki. Nagu taksoga oleks tagasi tulnud, igal juhul väga äge. Ah jaa aarde leidsime ka ja logisime. Suured tänud!

 1 

Pikalt ootele jäänud kivi, mis seni külastamata. Kui Raivo välja hõiskas, et kas oleksin huviline, sai kohe jaatavalt vastatud. Samas, ma mäletan küll Piia ja Peetri juhtumisi tollel maastikul. Kohapealsed olud olid üsna karmid, väga tugev tuul ja väga libe lumevaba jäätunud vesi. Meie õnneks tabasime rannas kohaliku tõukekelkudega asjatamast, et kella ühe aegu kelgu huvilisi vastu võtta. Raivo tegi kaupa ja lubasime hiljemalt üheks tagasi olla. Hoiatati, et jaanuaris kolm kivi huvilist olid roostikus sisse kukkunud. Saadud jäätallad ja tõukekelk oli suureks-suureks abiks, et üldse jääväljal kuidagigi liigelda. Minnes oli vali tuul vastu ja vahelduva eduga kelgu abil sai tuult trotsides jalg jala ette astutud, kord tõugates. Vastaskaldal ragistas esimesena roostikus Raivo ja üsna ruttu kohtus mereveega. Siirdusime paremat lähenemist otsima lõuna poolsele alale. Järgmine tutvus roo maastikuga oli hulga edulisem, seekord väiksemate sulpsudega. Kelk sai männi najale kinnitatud ja edasi astusime üle lumise välja. Peale hõreda metsakese läbimist jõudsimegi kadakate taga peidus asuva uhke kivini. Kivi juures vajalikud tegevused tehtud, asusime tagasi tulema. Õnneks leidsin lumelt ennist kaduma läinud kaks jäätalda ka üles, tuju läks kohe paremaks. Kelkude parklast kelgud kaasa ja roogu ragistama. Nüüd said Raivo ja Heldur mõlemad väiksel vee alal sulpsatuse osaliseks. Edasine oli juba lust ja lillepidu. Jalaga kelgule hoogu anda ei olnud tarvidust. Lendas iseenesest üle lageda jäävälja. Sõidukiirus muutus üsna muljet avaldavaks. Paar korda oli oht, et võtab kelgu vibama ja loobib suure kiiruse pealt kummuli. Väga äge pühapäevane trill ja trall tõukekelkudega merejääl. Tänud peitjale.

 3 

Tänase päeva põhieesmärk. Peatusime parklas et jalgsi üle mere minna. Rannas avastasime tõukekelgud ja perenaise nende juures askeldamas. Lubas lahkelt meile kelgud kui kella üheks tagasi oleme. Varustas meid jääraudadega ja hoiatas et pilliroo juures on jää nõrk. Nojah, oligi nõrk aga vesi õnneks mitte üle pea. Punnisime tugevas vastutuules üle lahe, esimesel maabumiskatsel sain mina kui esimene üritaja natuke märjaks, teisel katsel tükk maad lõuna pool saime kuivale maale. Aarde leidsime kiiresti. Tagasi lahejääle minnes suutsin ma jälle natuke jalgu kasta. Nüüd algas kõige põnevam osa, tõukekelkudega pärituult kihutamine. Paar korda vist sai hoogu ka lükatud. Aitäh, peitja, toreda seikluse eest!

 3 

Tasub ikka mitteleiulogidega silma paista, siis vahel juhtub, et keegi hõikab kaasa. Sel korral just nii toredasti läkski. Ilmastiku tingimused olid nüüd väga soodsad ja seda oli väga mõnus koos hea seltskonnaga ära kasutada. Oli maru matk. Aitäh!

Aare oli tõesti siin

Naiste vägi Kalevipoja kivil

 1 

Plaan rappa minek lükkus Kalevipoja kivi pärast järgmisse päeva. Soodsad jääolud lubasid siin palju paremat maapinda kui Airi ja Marguse mitteleiulogis.

Oligi mõnus jäärada koos uisujää ja kaunite mustritega jää all.

Tänud

 9 

Nädala keskpaigas märkasin merejääl uisutamist reklaamivat kuulutust ja kohe tekkis mõte, et nüüd oleks õige aeg ka see Kalevipoja kivi üle jää ära külastada. Kiirelt hakkas arenema plaan, kuidas ja kust seda kivikest rünnata. Uurisime kaarte, arutasime erinevaid lähenemissuundi ja ka tehnikaid. Käisid läbi nii kelgutamine, uisutamine, kuid lõpuks jäime ikka vana-hea jalgsi variandi juurde, mis tundus kõige lollikindlam. Ka potentsiaalsetest lähenemissuundadest sai kaardile vist neli erinevat marsruuti maha joonistatud ja lõpuks otsustasime kagu suunast seda maanukikest külastada.
Autoga sai mõnusalt kohe jääle mineku koha kõrvale ja nii me ennast mõne kilomeetrisele ekspeditsioonile sättisimegi. Esimene üllatus tuli juba mõne sammuga, kui kõige ees astuv Margus krõmpsti läbi jää astus ja poole säärde vette vajus. Õnneks oli see õhukese jääga koht vaid kõrkjapiiril ja kergelt läbitav ühe kiire ja pikema sammuga. Edasi oli suur ja lai jääväli, kus ka kõige tugevama tagumisega ei õnnestunud sest jääst mingit auku läbi murda. Lund oli jääl mõnusalt vähe, just niipalju et jalgealust natuke karedamaks muuta. Kui enamus jäämatkast oli juba läbitud, siis äkki märkasime endast vasakul päris lähedal paari luike ujumas ja ka lahtist vett. Hoidsime oma kursi poolsaare nukile ja sealt pääsesime ilusti maale ilma probleemideta. Siingi oli lund vähe ja külmunud pinnasel jalutuskäik oli tõesti nagu pargis. Märkasime nii mõneski kohas loomade jälgi, kuid ühtegi elukat meile kuskil vastu ei jalutanud. Aarde juures sai muidugi kivi otsa ronitud, fotosessioone igast suunast tehtud ja siis oligi aeg tagasi kõmpida. Nüüd olime jääl juba nii uljad, et igat pisemat ja suuremat lumevaba kohta kasutasime liuglemiseks ja kerge tagant tuult aitas sellele lõbule veelgi kaasa. Väga mõnus kulgemine oli ja natuke rohkem kui kahe tunni pärast olime auto juures tagasi. Ideaalne aeg ja ilm ning ülimõnus geokamp muutsid selle aardekülastuse üsna kergeks ja nauditavaks seikluseks.
Aitäh kaaslastele seltskonna eest ja tänud peitjatele sellisesse vahvasse kohta meelitamast.

Esimene üllatus

Aare leitud, kivi vallutatud

Lahtine vesi lainetab lähedal

Looduslik fotosein

 6 

Lähenemiseks valisime kirde suuna. Auto jäi u. 3,2km kaugusele. 2/3 teest sai läbitud rõõmsalt tõugates ning viimane kolmandik heal maastikul jalutades.

Esimese hooga olime liiga idasuunda kaldunud, kust lähenedes väike valearvestus ja allapõlve mudasulps lisas retkele veidi värvi ja aroomi. See aga kohalejõudmist ei takistanud, tuli lihtsalt pisut tagasi lõuna poole liikuda ja õigest kohast lähenedes sujus kõik suurepäraselt.

Tänan peitmast.

Vale geoparkla

Aeg kaob.. Selle aarde avaldamisest on möödas juba päris mitu aastat. Ometi ma millegipärast mäletan, kui see aare ilmus ja kuidas siis seda massiliselt otsimas käidi. Pildid ja logid hakkasid ilmselt GP esilehel silma aga mingil põhjusel ma selle massiga toona kaasa ei läinud. Isegi kivi ei otsinud üles. Seda tegin ma alles nüüd, kui tekkis mõte Pürksi kandis geotuur teha. Kaardilt vaadates tundus asi lihtne. Võibolla ainult pikem jalutuskäik, kui teiste tänaste aarete puhul. Tegelikult oli aga hoopis nii, et kui kilomeetri olime aardele lähemale kõndinud olin sunnitud kummikud jalga ajama ja ega me siiski enam palju edasi ei liikunud. Ilmselt oleks küll kuidagi ka saanud aga polnud tahtmist mudavanni minna. Eks näis, võibolla mõnel muul ajal ja mõnest teisest suunast.

algus oli ilus

siis tuli muda

ja peidetud muda

 1 

See oli üks ütlemata mõnus ja parasjagu väljakutseid pakkuv pikem matk. Kohale minnes kipub ikka nii olema, et suund võetakse linnulennult otse eesmärgi suunas ja see tähendab sageli seda, et teele jäävad kõikvõimalikud takistused. Seekord siis mudased mülkad, kuhu väga astuda ei julgenud, sest maapind hakkas kohe endasse tõmbama. Õnneks sain kõik koolmekohad kaotusteta ületatud ja jõudsin elusalt ja tervelt kivideni. Aare ise oli normaalses seisus, logiraamat veidi niiske, aga ei midagi hullu. Tagasitee valisin kaldapealse poole, see pind kandis mind oluliselt paremini. Ja sain kätte ka kõik maalilised vaated ja hulgaliselt erinevaid linde toimetasid seal. Kõige tipuks jalutasin tagasiteel võsa vahel veel põdraga koos. Suur-suur tänu siia juhatamast, ise ei oleks ilmselt mitte kunagi osanud siia tulla! Super!

 1 

Selle aarde külastamine ja leidmine oli meie tänase päeva peamine eesmärk. Minu arvates on igati sobilik leida Eesti Vabariigi sünnipäeval just Kalevipojaga seotud aare. On ju temagi oma võitlustega palju panustanud Eesti rahva heaks.

Tegelikult püüdsime aaret leida juba kaks nädalat tagasi kui oli plaan aardele läheneda idast. See idee aga kriipsutati maha veel enne kui see jõudis ka alata. Seega võtsime täna ette uue katse uue nurga alt, läänest. Vahemaa oli küll veidi pikem, aga eeldatavasti parem. Eks me oma teekonnal nägimegi kõikvõimalikku erinevat maastikku ja pinnavorme, aga me ei lasknud end väga heidutada ning nii krooniski me retke võidurõõm. Täname huvitava mõistatuse ning omapärase asukoha ja sellest tingitud toreda retke eest!

 1 

Tänud.

 1 

Nonii, ei teagi kohe, kust alustada. Öeldakse, et kui ei tea, siis alusta algusest. Eks ma teen proovi. Esimene kokkupuude selle aardegi oli nii, et lugesin kellegi logi ja jäin vaatama, et vat kui kerge mõistatus. Lahendaks ära, äkki kunagi läheb vaja. Läkski.
Hiiumaalt tulles vaatasime Kristjaniga mõlemad oma aardekaartidele otsa. Minul kollaseid täppe nagu valet värvi tuulerõugeid täis ja Kristjanil ainult paari täpikesega. Niisiis oligi see üks neist tema täppidest. Mõtlesime küll, et tegelikult seda talvel üle jää kindlasti mugavam teha, aga kes teab, kas seda talve üldse tuleb ning mina mõtlesin, et kes teab, millal ma üldse tulen siia kanti mõne tüübiga, kes 5+5 kilomeetrit sellist maastikku on nõus mingi topsiku pärast astuma. Seega sai otsustatud, et on minek. Tagant järgi võib ehk öelda, et mitte parim valik suvel 30 kraadiga tatsumiseks, aga tagant järgi targad oleme me kõik.
Igatahes autoga sõitsime me nii lähedale kui võimalik ehk kuhugi karjatee otsa. Kotte nagu ei tahtnud kaasa vedama üldse hakata, sest kaardilt tundus, et veetakistust ei ole ning kõhud olid samuti täis. Ainus, mis muret tekitas oli vesi. Otsustasime end enne minekut täis kaanida, et võiks okei olla küll. Jälle, 10 km pole nii ilmatuma pikk maa ju ka.
Alguses suutsime muidugi mööda valet jälge minema hakata, aga see oli kerge viga ning mõne minutiga olime mööda põldu jõudnud täiskasvanud metsateele, kus kunagi ammu mingi sõiduk sõitnud oli. Kristjan kinnitas, et see on see rada ja edasi me läksimegi. Kulgesime rajal vahel puusani heinas, vahel ainult poole sääreni, vahel märgade kohtade pealt ringi minnes ja vahel nõgestega võideldes. Ah jaa, pikad püksid ei tulnud palavuse pärast kõne allagi ja jalad olid Hiiumaal juba kadakavõsas karastunud ka, nii et ega neid nõgeseid eriti ei tundnudki (päev hiljem oli ikka rohkem tunda!).
Mingi hetk jõudsime ühe infotahvlini, mis meie üllatuseks isegi kaardil oli, kuigi asus tõesti keset mittemidagit. Sellest panime oma 4 km tunnis (võibolla isegi aeglasemal) kiirusel mööda ja jõudsime mingi hetk heinamaade lõikepunkti, kust leidsime ka looduskaitseala sildi. Astusime üle vanadest elektrikarjustest ja jätkasime mööda rada. Varsti hakkas ka rajaäärne mets muutuma rannikule omasemaks. Enamuses kasvasid kadakad ning teele ilmusid lehmakoogid ja porisemaks astutud kohad. Neist kõigist saime aga üpriski kerge vaevaga mööda.
Veel natuke maad edasi jõudsime linnuvaatlustornini, kus jalgu puhkasime ja naljatasime, et niikuinii on siin ka mingi avaldamata aare, mis avaldatakse, kui me tagasi oleme jõudnud. (Palun ärge siis keegi nii kuri olge :) Torn seisis vasakul pool kahte paralleelset elektrikarjust, mis eraldasid ühte karjamaad teisest. Läksime läbi värava mõlemast läbi. Lehmakesed jooksid ühel pool metsavahele ja teisel pool meile vastupidises suunas, mis mulle väga hästi sobis. Poleks tahtnud neid seal karjatama küll hakata.
Mööda lehmaradu liikusime edasi aarde poole kuni tuli esimene põnevam koht. Ülim optimist ütleks selle kohta vesine koht, pessimist ütleks mülgas. Mina ütlesin lihtsalt paar mitte nii viisakat sõna ja vaatasin oma siiani kuivaks ja puhtaks jäänud tossudele kurva näoga otsa. Aga ei ma ei olnud nõus neid nii kergelt ohverdama ja samuti polnud Kristjan enda omi. Niisiis jalutasime mõnikümmend meetrit vasemale ja leidsimegi koha, kust hea tahte puhul üle mätaste üle võiks saada. Natuke uhkimist-puhkimist, kiireid samme ja hüppeid ning olimegi täitsa puhaste ja kuivadena üle.
Edasi oli nii sada meetrit nagu jalutuskäik aasal. Mõned lilled, hein, natuke kadakaid ja täitsa tore ju. Oli-oli tore, kuni enam polnud, sest vastu vaatas korralik pilliroog, mille vahel olid alguses üksikud mättad, mille peal me edutult hüpata proovisime, ja pärast enamjaolt lihtsalt muda. Sihtisime siis suuremate kivide poole ja proovisime leida tahkemat pinnast. Seda oli täitsa mõnda aega ning ees minnes sai Kristjan oma tossu isegi pahkluuni mutta kasta. Mina pääsesin enamjaolt mudaveega, mis mätaste peale astudes tossud läbi leotas, aga jälle tahkemale pinnale jõudes ei olnud küll enam suurt vahet, kes meist täiega mutta astus ja kes mitte. Tulemus oli samasugune - mõlemad tossupaarid olid ühtlaselt pruunid.
Nojah, mis siis ikka. Viimased sada meetrit mööda kuivemat maad astusime juba reipalt, lootes kivi juures oleva puu all natuke varju saada ja puhata. Kuid esmalt panime nimed ainsast loogilisest kohast tulnud logiraamatusse, uurisime, millal eelmised selle aarde juures on käinud, ning võitlesime putukatega, kes eriti ligi tikkusid. Õnneks oli osa ühest kivist varjus ja täitsa putukavaba isegi ning seal me siis puhkasime ja nautisime vaadet. Väga kaua ei istunud, sest janu oli selleks hetkeks ikkagi täitsa suur ning innustas tagasiteed ette võtma. Isegi minul, vee alatarbijal, oli janu ning see juba ütleb midagi selle temperatuuri ja füüsilise pingutuse kohta.
Niisiis hakkasimegi pärast nii umbes 10 minutit tagasi minema. Tagasi läks kõik palju kiiremini, sest tee oli juba tuttav ning janu, väsimus ja mõte millestki jahedast motiveerisid korralikult. Autosse tagasi jõudes oli esimene mõte "juua" ja teine mõte "ujuda". Sõitsime tagasi hommikusse ujumiskohta ning viisime tossud merre suplema. Ega nad eriti palju puhtamaks ei saanud :D Aga palju mõnusam oli olla küll. Kristjan tegi veel toreda avastuse, et tallaalune oli kuidagi imekombel porist puutumata jäänud ning muidu pruun sokk oli sealt lumivalge.
Oli raske, aga oli ka tore ning teeksin seda geopeituse pärast iga kell uuesti. Aitäh nii peitjale, geosõbrale kui ka taevataadile, et ta vähemalt rahet ja vihma meile kaela ei pildunud! Öeldakse, et tuleb kõige üle olla tänulik ju :)

 5 

Hommikul asusime kuuekesi teele. Reisiseltsestskonnaks olid poisid vanuses 5, 10, 13, üks vanaema ja meie, poiste vanemad. Kuhu me lähme, oli teada, aga kuidas sinna saada oli küsimus. Minu ettepanek oli rännakule minna kummikutega. No selle peale härra teatas, et kummikutega on ikka kolepaha kõndida. Ma ei viitsinud ka pikalt vaielda ja kuna on august, vesi ja ilm soe, siis märjad jalad pole mingi suurem õnnetus. Auto jätsime sinna, kust pidi algama metstee. Aga see metstee oli metsateo käigus nii ära lõhutud ja roikaid täis, et palju lihtsam oli minna mõni samm kõrvale põlluveerele. Sealt edasi läks sissetallatud rada sinka-võnka kõigepealt linnuvaatlustorni. Seal oli kahes aias ka lehmad. Kõigepealt jooksid nad meie poole ja siis hooga meist mööda. Kogenud maatüdrukuna tean, et neid karjaloomi pole vaja karta ja rahu säilitades jätkasime teekonda. Kõrval aias oli teine kari ja tundus, et neil oli seal aia ääres oma rallirada, sest need ka jooksid kampas koos seal. Kui meid nägid, jäid eemal seisma, uudistasid ja tormasid edasi. Üldiselt tundub siiski arglik kamp olevat hoidsid hoolega distantsi ja jälgisid eemalt. Linnuvaatlustorni edasi oli alguses päris ilus maa ja siis oli poolsaar katki läinud. Risti jooksis kraav läbi. Loomulikult said kõigi jalad märjaks. Jätsime märjad sokid kraavi lähedale kivile kuivama, lootuses, et ehk ei söö keegi neid ära ja sammusime rõõmsalt edasi. Mingi hetk enne kivi tuli ka üsna märg ala, aga siis oli juba kõigil üsna ükskõik ja me lihtsalt rammisime läbi pilliroo. Üle põlve keegi kusagile sisse ei kukkunud, aga üks papu tahtis küll mudasse jääda. Selle õngitsesime välja ja tõime ikka koju. Kivid hakkasid juba kaugelt paistma, lapsed alguses ei uskunud, et need kivid on ja arvasid, et seal on majad. Õnnelikult jõudsime kivideni, leidsime aarde ja panime samasse kohta tagasi. Traadid, mis hoiavad konteineri põhja, hakkavad väsima. Logisime, puhkasime, kinnitasime keha ja asusime tagasiteele. Sokid olid alles ja kuivanud. Tagasiteel kohtusime ka kahe metskitsega, kes meid märkamata jooksid suurel kiirusel meie suunas. Vali röögatus pani ühe kitse viimasel hetkel põike tegema ja teise pidurdama. Muidu oleks keegi meist kitse alla jäänud. Pool teed oli ääristatud põldmarjadega ja kõige pisem muudkui mopsis neid. Retk oli küll pikk ja üsna väsitav, kuid ka 5 aastane tegi selle vapralt kaasa ilma liigse pirinata. Aitäh siia juhatamast!

 1 

Parkisime auto põlluserva ära ja hakkasime jalutama. Esimese otsa proovisime mööda metsasihti, aga üsna pea sai selgeks, et mõistlik on ennast ikka lagedamale tüürida. Nii tegimegi ja edasi oli juba mõnus astumine mööda sissetallatud teid. Ilma- ja maastikuolud olid hetkel aarde külastamiseks ideaalilähedased. Hea soe ilm, tuult parasjagu, et satikad ja liigne kuumus minema puhuda, maapind ka krõbekuiv, kui välja arvata püsielanike poolt paigaldatud miinid. Linnuvaatlustorni juures kohtusime kahe loomakarjaga, aga nood panid kõik inimeselooma nähes erinevates suundades plagama. Kivi juurde jõudes jäi vihjeobjekt hetkega silma, aga kahjuks oli sisu täielikult läbi vettinud, ilmselt oli aare mingi aeg kõrgemate vete küüsi langenud. Ega siis midagi, kuna otsest kiiret meil kuskile polnud, siis ronisime kivi otsa ja asusime seda asja seal kuivatama. Tunnike hiljem oli aare sellises konditsioonis, et võis hakata mõtlema tagasipeitmise peale. Kuna logiraamatut sisaldav pudelike enam vett ei pea, siis ei tundunud mõistlik seda komplekti maapinnale jätta ja nii sai peitjaga kokkuleppel paigutatud aare natuke kõrgemale, vihjepildil oleva parempoolse puu ja kivi vahele, ehk püsib nii paremini kuivana. Tänud aarde eest, väga mõnus jalutuskäik oli.

 1 

Esialgu oli plaan seda aaret otsida talvel üle jää aga sellel aastal on kahtlane kas meri üldse jäätub. Plaanitud kiire käik aardeni kujunes kolmetunniliseks rännakuks. Ja vedas, et võtsin seljakotis kaasa kummikud kuna ilme nendeta ei oleks kuivalt aardeni pääsenud. Nimelt viimasel kilomeetril enne aaret laiutas ees mitu kerge jääkoorikuga kaetud veetakistust, mida isegi kummikuga läbides tuli otsida madalamaid kohti. Kivid ise olid muidugi juba kaugelt näha ja sellised ausad Kalevipojale kohase suurusega. Esimese hooga ei hakanud kivide juures aardetops kuidagi silma, vaatasin siis vihjepilti ja seejärel leidsin kohe ka aarde. Maskeering oli lihtsalt loodusega väga hästi kokku sobitunud. Tagasitee kulges juba lihtsamalt kuna veetakistuste puhul oli teada kust neid saab läbida ja samuti puhus valdavalt taganttuul.

 5 

Kusiganes Kalevipoeg käis, tema lemmiktegevus tundus olema kivide loopimine - üsna igale poole on neid ka maha jäänud :D

Ühel varasemal talvel kaalusin korra, kas peaks siia kergema vaevaga üle jää tulema. Aga hästi ei raatsinud ikka, nõnda kenas kandis tundus mööda päris maad kõndimine palju parem plaan. Plaan, mis nüüd lõpuks teoks sai. Ei kahetse muidugi. Suuremaid loomi seekord teel ei kohanud, aga päris mitut sorti linde nägin-kuulsin küll. Vaatetornis seistes sahistas parasjagu üks luigepaar mööda, veidi hiljem tervitas mind kaootilisema Browni liikumisega parvetäis väiksemaid tiivulisi. Kiivitajate naabrivalve piirkonda sattudes hakkasid need koduväljaku ümber paanilisi tiire tegema ning kriiskasid: "Kiivi kiivi kiivi, kiivi on seal. Kiivi seal, kiivi seal. Miine miine edasii. Kiivi seal, mis sa siin teed, iidioot!" Tõmbusin häbenedes rannaluhalt eemale ja lasin lindudel rahuneda. Kivi juures olin õnneks üksi ning sain kedagi häirimata aarde üles otsida. Tagasitee kulges kergelt tibutava vihma käes, väike värskendus vaid, ei seganud sugugi. Aitäh.

Kahekesi

Rohkemakesi

Juua!

Kalevipoja taskunurgast maha pudenenud liivaterad

 5 

500.aardeleiu täitumise tähistamiseks ja kauni talveilma nautimiseks sobiv koht. Lapsed olid (ilmselt meelega) suusad vaheajaks kooli jätnud, suusasõit tuli üksi ette võtta. Alguspunktist saatsid mind toredad kohalikud naisterahvad teele optimistliku sõnumiga "jää on tugev, aga roostikus kindlasti ei kanna, trimmerdav mees siin just vajus läbi.. aga suuskadega on vast lootust rohkem..:)". Kuigi suusakilomeetritega sel aastal uhkustada ei saa, leidsin end varsti kivimürakate juurest, nautisin logides päikest. Tänan peitjat siia juhatamast!

Selline suusatamine on mõnus

 12 

Seasaarelt tulles ei kavatsenudki enam neid suuski alla panna. Läksin vaatama, kuidas Silveril aarete otsimine edeneb ja seejärel Olerexi. Pärast tortillat ja kakaod hakkas normaalsem. Kui juba Haapsalus olen ja Kalevipoja kivi on ainus leidmata aare siin kandis, siis otsustasin veel korra proovida. Lähenesin jälle idast ja võtsin teised suusad, mis mõeldud 150cm pikkusele sõitjale. Eeliseks siis lihtsam liikumine pilliroos ja pole neist kahju, miinuseks aga kehvem tasakaal. Kohe jääle saades on pehme koht ning suusad vajusid pisut läbi, saabaste tallad said märjaks. Kui olin poolel teel lahe peal, siis märkasin mootorsaani pilliroost välja tulemas. Täielik vedamine, kuna see koht asus 100-200m mu trajektoorist eemal, siis poleks seda ise märganud. Nüüd sai kerge vaevaga mööda 2m laiust jälge kõndida, pilliroo võsa oli siin 50m pikk. Ka maale jõudes oli pinnas pehme ja oli näha kohti, kus mootorsaan on 20cm sügavusse vette vajunud. Jalgsi ei kannataks seal kõndida. Alguses sõitsin heinamaal uisku, varsti ainult paaristõukeid. Koht on ilus ja aaret vääriv. Kuna eelmisest sõidust oli tund aega möödas ja siinne sõit lühike, siis sellist tüdimust ei tekkinud. Kokku sai täna 24km sõidetud. Koju jõudes käisin pesemas, tegin suure kakao ja läksin voodisse. Jalad ei tahtnud paigal püsida ja siblisid ringi, aga see oli puhas mõnu :)

Siin oli veel pehme pinnas.

Ski-in

 3 

Aardest ida pool olevas parklas tõstsime varustust välja ja kohalik tuli huvi tundma. Tal polnud midagi me mineku vastu, aga hoiatas, et see ei pruugi õnnestuda. Jää peal pidi vesi olema, pilliroos korkjää. Lõuna poolt peaks looma rada minema, aga seal võib ka allikaid olla ja 2m sügavune vesi. Kas te ikka teate mida teete ja kui peaksite päästeametisse helistama, siis öelge, et tulite selle asutuse poolt. Tema olevat ka proovinud kivideni minna, aga ei ole õnnestunud. Öösel pole üldse hea mõte. Kui 90min jooksul tagasi pole, siis hakkavad muretsema jne. Kalda ääres oli 20m plöga, aga edasi oli lumi ja jää. Suusk libises väga hästi, peaaegu nagu hooldatud suusarajal. Kuna aga Tambet oli elektrirattaga, siis nautisin köie otsas kiiret sõitu. Ratta jaoks oli lumi siiski liiga paks ja üle 20km/h ei saanud. Kohale jõudes sain aru, kui tihe ja massiivne pilliroog on. Saapaga minnes ei kanna, peal on 20cm õhulist jääd ja all 20cm vett. Polnud ka tahtmist üksinda suuskadel raiuma minna. Tegime lõbusõitu autoni ja pärast ka tee peal, seal sai 30km/h kätte.

Proovin selle talve jooksul veel otsima minna kui leian kellegi, kes oleks huvitatud suuskadega pilliroogu minema (valgel ajal). Kui siit kellelgi huvi, siis andke teada. Suuskadel olles sissekukkumis ohtu polnud, küll aga pilliroos oli raske liikuda.

 8 

Kalevipoja kividele minek oli minu päeva eesmärk number 2. Põhjusega olin jätnud aarde päeva lõpuossa, et teha see jalutuskäik lääne suunal imeilusa loojuva päikesega. Nädal aega oli täpselt neljapäeva õhtuks lubanud lauspäikest. Muidugi kuni hetkeni mil mul aarde suunas plaan astuma hakata. Järsku oli päikesele tekkiud delay 1 päev. Kuna mul oli plaan paigas, siis ei olnud enam tagasiteed.

Sõitsin planeeritud parkimiskohani kust vaatas vastu parkimist keelav märk. Õues samal ajal liikus üks naisterahvas kahe beebikäruga. Esmalt küsisin kas ma võin siin natukene aega parkida. Jah vastuse peale uurisin edasi kas laht on jääs. Vastati, et mingi jääkirme on peal aga ta isiklikukt pole küll julgenud veel jää peale minna. Rääkisin kuhu mul plaan suunduda. Sealt tulev arvamus kiitis minu idee heaks.

Kaasa võtsin räätsad. Tõenäosus räätsadega läbi jää vajuda langes märgatavalt. Sellel on aga ka oma negatiivne külg. Kui räätsadega läbi jää vajuda, siis "you're fucked". Ümberringi ükski jää läbikukkunut enam ei kannaks. Teekonnal aardeni kontrollisin iga 200 meetri tagant taskunoaga jää paksust. Kohati oli meri hirmuäraavalt märg aga tegemist oli kahe jää vahel oleva veekihiga. Kuna minu taskunoa naaskel avamerre ei sattunud, siis võis ennast siiski julgemalt tunda.

Esimesel võimalusel tungisin kaldal asuvasse pilliroogu. Seda tegin ilmselgelt liiga vara, sest järgnevaks takistuseks osutus pool kilomeetrit tihedat üle pea kasvavat pilliroogu. Selle läbimiseks kulus pool tundi kõrgeid põlvetõsteid. Muidugi ka iga 4. samm vajus läbi kuhugi tundmatusse. Kui pillroog lõppes siis avanes justkui paradiis. Ilus Eestimaa mereäärne kallas. Oleks hea meelega tahtnud hoopis teist kaudu autoni minna. Näiteks otsejoones Haapsalu peale. Minu õnneks oli nüüd läbitav takistus oluliselt lihtsam.

Aitäh aarde eest!

Start

Matšeete oleks ära kulunud siin

Kelmikas lammas

 5 

Selle aarde leidmine tõi endaga kaasa ca. 12 kilomeetrise matkamise. Jätsime auto Saare mõisa lähedusse ja koos kahe koeraga asusime teele. Koerad said lahtiselt joosta, mis oli nende jaoks elamus omaette. Päev metsikult ilus, eilse külmaga oli kogu udu härmatanud ära kogu eluslooduse, päike paistis, mõni kraad külma ja tuulevaikus. Lihtsalt idüll matkamiseks.

See teekond aga on parasjagu pikk, jää õnneks kandis, lumekoorikust aga kukkus igal sammul läbi, oli paras marssimine. Üks penidest sattus kitse või mõne muu eluka otsa ja läinud ta oligi.

Igastahes, ma olen kohalik. Ja ma ei teadnud sellest kivist mitte midagi. Veel vähem, et siin on selline poolsaar, kuhu reaalselt saab ligi. Võrratud avarad maastikud.

Kehva ilmaga oleks see täiesti horror võtta. Ja vaeva peab igaljuhul nägema omaette, et siia saada. Aga kindlasti on asi väärt.

Täna oli keegi veel käinud aarde juures aga mitte geopeiturid. Tulnud olid nad lõuna poolt, jää kannab vist ikkagi niipalju, et oleks ka palju lihtsamalt ja lühemalt saanud. Aga see polnud eesmärk omaette selle aardega.

 3 

Oh seda Kalevipoega ja tema kivi :) ... siia oleme plaaninud tulla juba oi-oi kui pikalt ...ühe reaalse katse tegime kuskil veebruari kuus ära ka ...siis jõudsime mööda jääd poolsaare äärde aga kuna talved pole meil enam teab mis külmad, siis läbi roostiku jää enam ei kandnud ja sinna see tookord jäi...peale härra märja jala ei saanud sest toona rohkem midagi ...siis veeretasin pool suve mõtet see matk üksi, mööda maad ette võtta aga ka suvedega on meil natuke nadi - nii ei olnud kuidagi seda head aega võtta. Kuni tänaseni ...täna otsustasime hoopis härraga oma hobid ühildada ja aardeni kõndimise asemel SUP-itada. No oli ikka alles vägev matk ... suurepärane vaikne ja päikeseline ilm soosis meie ettevõttmist igati. Umbes 40 minutit lauatamist viis meid Silma looduskooli juurest peaaegu poolsaare tippu, kust õnnestus leida roo vaba koht ja saarele maanduda. Sealt jäi veel ainult kilomeetrine matk aardeni ... ja no kui hingematvalt ilus seal oli ...põlvedeni mudas sumpamine ununes hetkega :) ...tagasi tee tundus juba poole kiirem ja seda sai aarde leiu rõõmus 6 korda enam nautida :) Suurimad tänud meid siia toomast - ilma geotamiseta poleks seda kindlasti kunagi juhtunud :P

 4 

Päris mitu korda on sel talvel juba jutuks tulnud matk üle jää Kalevipoja kivi juurde. Vahel on ilm meie plaane täiega alt vedanud, vahel pole töö vaba aega võimaldanud. Nii see kevad kogu aeg lähemale tuleb ning jää muudkui sulab. Ning nüüd, kui Madis kutsus meid kaasa matkakaaslasteks, oligi ühine otsus, et ei hakka jääd katsetama vaid läheme maad mööda. See tõotas korralikku matka, sest oma kivi on Kalevipoeg autoteedest üsna kaugele lennutanud. Ette ei osanud üldse arvestada, kas on märg maa, kas ilma kummikuta saab. Sai küll, eriti hea üllatuse valmistas just matka teine pool, kus kivi juures oli hea kõva ja üsna sile mätasteta maa. Ja meie õnneks olid ka kõik legendaarsed lehmad sellelt maatükilt talveks mujale teisaldatud. Mis nii viga, üsna muretu astumine. Saime vaid kuulda legende lehmadest ja puu otsa ronijatest. Tagasiteel olid meie mõtetes meid autos ootavad head ja paremad palad lõunasöögiks. Üsna tihti tundub, et suure osa geopeituse mängust moodustab aarde juurest tagasiteel unistus ees ootavast kuumast kohvist, võileivast ja präänikust :) Tänan kaaslaseid ja peitjaid vahva matka eest!

 3 

Tänase päeva peamine eesmärk. Aardele lähenesime maadmööda. Ei saa aru, miks nii paljud mööda jääd tulevad, täitsa mõnus kõmpimine oli aardeni ja tagasi. Aitäh!

Madis seletab midagi

 3 

Tänase päeva peamine eesmärk oli selle aardeni jõuda. Kaks aastat tagasi üritasime Hannesega üle jää kohale saada, aga kuna aarde pool kalda juures toimus läbivajumise intsident, siis seekord oli plaan mööda maad minna. Olgu ta siis natukene pikem jalutuskäik, aga vähemalt on kindel pinnas kogu aeg jalge all. Liis oli selle aarde juures kunagi ammu käinud ning keeldus kategooriliselt uuesti sinna minema, seega tuli muud kambajõmmid kaasa leida.

Autoga trügisin võimalikult kaugele ning sealt tegime mõnusa jalutuskäigu. Törtsu üle kahe tunni kulus aega ning üpriski mõnus jalutuskäik oli. Aarde leidsime ruttu, nimed kirja, imetlesime vaadet ning seadsime sammud tagasiteele. Plaanis oli ka mõned teised aarded noppida, seega aega ei olnud raista. Aitäh juhatamast, ilma geopeituseta poleks küll sinna sattunud.

 3 

Astusime jääle kui rannalt näitas geps 1,7km. Minnes oli kõva tuul vastu, tagasitee see-eest super. Korra roostikus tekkis ehmatus, kui jalad läbi lumekooriku vajusid, kuid õnneks polnud selle all vett. Kui bambusvõsa läbitud ja silmad jälle silmapiiri nägid, paistis juba ka kivi. Lähemale kivile jõudes nägime üllatuslikult, et me polegi ainsad matkajad sealkandis. Meil ei tekkinud kahtlustki, et kiirel sammul tulijad mingid tavalised uitajad seal luusimas oleks:) Leidsime koos mis vaja, panime nimed kirja, tuju oli kohtumisest rõõmus, tegime veel pilti ja rännak jätkus juba taganttuules tagasi. Tänud peitjatele, et oli põhjust igati mõnus jääretk ette võtta.

 4 

Plaan siia poolsaarele kive uudistama tulla on mõlkunud meeles juba kaua aega.Möödunud suvel Saare mõisa kompleksi külastades sain kohalikult noorsandilt-kohvikupidajalt teada,et kui minna siis ainult ATV-ga,muidugi raskusi mitte kartes on võimalik ka kummikutes teekond läbida.Kaasasolev geovarustus oli loomulikult puudulik,lisaks sain logidest teada kariloomade rohkusest.Piisavalt julgeid kambajõmme ei olnud samuti kohe võtta ning otsustasin aarde jätta külmemate ilmade saabumise ajaks.Eks lootsin samuti,et Saunja lahe jäätunud olek hõlbustaks tublisti teekonna pikkust.

Peale külmade ilmade saabumist oli otsus tehtud.

Teekond aardeni oli peaaegu lihtne jalutuskäik,umbes paarkümmend meetrit saime roostikku läbida. Ja hakkaski nimiobjekt paistma.Eemalt nägime ka,et lõunasuunalt läheneb veel paar inimest kiirete sammudega kivide suunas.Päris omapärane trehvamine tõesti.Muljetasime siis veidi oma teekonnast,panime nimed kirja ja kumbki tiim oma tuldud teed tagasi.

Tervitused siinkohal Marile ja tema vaprale emale.Aitäh ka Allanile ja Leelole kes meid siia uudistama kutsusid.

 10 

Ema räägib sageli, et koos minuga saab teha asju, mida normaalsed inimesed ei tee. Et kogemusi juurde tuleks, siis kutsusin ta seekord kaasa merele jalutama. Ema ainus jääkogemus osutus Emajõe ületamiseks kunagi kaugel noorusajal. Seega oli ta rõõmsalt nõus. Lootsime, et päev tuleb sama ilus, kui eilne oli olnud. Paraku päikest enam ei näidatud ja kuigi kraadiklaas näitas soojemat ilma, siis niiskuse ja tuule koosmõjul tundus temperatuur tegelikust hulka külmem.
Uurisin, kust lähenemine eluohtlik ei ole ja otsustasin, et valime pikema kuid kindlama lähenemistee. Roostikus suplemine praegusel ajal eriti ihaldusväärne ei tundunud.
Parkisin auto mere äärde. Tuul oli päris tugev. Ema pani jäärauad alla ja läks minekuks. Suht otse sai minna. Alguses oli tuul vastu,eilsed kelgujäljed olid näha, aga muidu oli tuul lume minema puhunud. Täitsa libe oli. Matkauiskudega oleks tore olnud. Praod olid äärtes laiemad, jää keskel väga peenikesed.
Mõne aja pärast kihutasid meist mööda mootorsaanid. Ja siis olime peagi poolsaarel. Seal kasutasime liiklemiseks loomade jooksuradu.
Kõigepealt märkasin rahnu ja seejärel kolmikut, kes teisest suunast rahnu poole rühkis. Loomulikult osutusid nemadki geopeitureiks, kuigi üritasid meid segadusse ajada ohtra pildistamisega. Koos sai aare lõbusasti leitud. Vahva trehvamine oli! Loodetavasti tulid neil edasised plaanid kenasti välja! Meie asusime tagasiteele. Nüüd oli tuul tagant ja lund jääl veel vähem. Jääle olid ilmunud uisutajad ja autodega kihutajad. Nemad küll kaldast eriti kaugele ei sõitnud.
Tore matk oli! Täname peitjaid, kes meid ikka ja jälle ennast ületama sunnivad ja vahvaid kohti näitavad!

 5 

Nädala sees oli juttu, et võiks minna Kalevipoja kivi otsima. Mingit plaani me siiski paika ei pannud. Reedel õhtul teatas Ethel, et kell 10 on minek ja ma olgu valmis. Mis mul sai selle vastu olla. :)

Tallinnas oli ilm sombune ja udune, mida kaugemale linnast saime, seda ilusamaks ilm läks. Päike paistis terve päeva ja viimase aarde juures saime veel päikseloojangut vaadata. :)

Aarde juurde kulgemine oli tõeline jalutuskäik. Lumes sumpama ei pidanud, libe ka ei olnud, kõik oli super. Kohale jõudes ronisin natuke kivi otsas ja peale seda otsisime aarde üles.

Tagasi jalutades oli kaugele juba automüra kuulda ja mingist hetkest oli ka autosi jääl kihutamas näha. Oi, ma olin kade. :D Ethel isegi korra ähvardas, et ta läheb palub kellelgi mulle lõbusõitu teha, kuid õnneks siiski loobus sellest plaanist. :D

Tänud väga mõnusa jalutuskäigu eest!

 1 

Leitud tänud peitjale.

 2 

Siit algas siis me väikesaarte tuur täna. Mõnus ilm ja mõnus seltskond, mis veel paremat võiks tahta:) Edasi-tagasi 5,84km matka ja tagasi tulles nägime veel 5 autot jäärajal sõitmas. Nii, et jää kannab väga hästi. Aitäh siia juhatamast:)

 2 

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 21 

Ma isegi ei oska öelda, mis ajast Peeter selle aarde leidmisest on unistanud. Aga iga kord oli ikka väga mõjuv põhjus, et need otsingud sai edasi lükatud. Seekord aga tundus, et vot just nüüd on õige aeg. Mitte kunagi ei tulnud jutuks, et aardeni mööda maad kulgeda. Ja nii seadsime sammud üle lahe. Algus tundus paljulubav. Aeg-ajalt jalge all praksuv jää süstis soontesse adrenaliini, kohati oli tahtmine end kergemaks teha. No, et näiteks tõmban kõhu sisse ja asi kohe parem :) Nähes kui kindlal sammul Peeter ees sammus, ei tulnud tagasiminek kõne allagi. Kodurahu huvides ei julgenud nendest mõtetest isegi iitsatada. Ja siis tuli ette pilliroosein. Ja siis ta läks ja proovis... Nagu haamriga oleks piki pead lajatatud ja pool kerest oli murdosa sekundiga veepiirist allpool. Ega ma ei jõudnudki veel päästeoperatsiooni peale mõelda kui Peeter end jääaugust eemale lohistas ja kummikutest vett välja juba valas. Aga ega see intsident tema võitlusvaimu ei kahandanud. Kohe hakati roostikuvaba auku otsima. Ei seganud märjad riided ega jalanõud. Pidin ikka väga ettevaatlikult selgeks tegema, et looduse üle ei tasu irvitada ja hoiatustesse tuleb täie tõsidusega suhtuda. Lõpuks Peeter leppis olukorraga ja tunnistas kaotust.
Mõned aastad tagasi Vilsandilt koju sõites, kui saarel istusime koduhoovis autosse ja autost väljusime alles Tallinnas siis ei mäleta ma sellist hirmu kui ületasime erinevaid jääteid, nii ametlikke kui mitteametlikke, eirates igasugu keelde ja reegleid. Nüüd aga, kulgedes tagasi maa poole, tundsin, et pulss oli laes ja soontes voolas juba puhas adrenaliin. Jää praksus peaaegu igal sammul... Tagasitee tundus küll üüratult pikk aga ükskord sai see siiski läbi. Oehhh, oli siis vast pingelangus.
Aga nagu öeldud siis poolmärja Peetri võitlusvaimu see ei kahandanud. Auto juures kuivad jalanõud jalga ja uuele katsele! Parkisime auto kusagile eiteakuhu ja minek. Kohe sai selgeks, et sattusime miiniväljale. Autorid ise olid eiteakus aga vaevalt nendega kohtumine meie aardeotsinguid kuidagi kergendanud oleks. Nii me siis kulgesime uuest suunast aardeni lootuses, et kolmandat suunda enam otsima ei pea. Aga kui Peeter üsna algul oma jalanõude veekindlust taas proovima hakkas siis mina küll naeru pidada ei jõudnud :D
Nii me siis kulgesime, kes lirtsuvate jalanõudega, kes miiniväljal hüpeldes, aarde poole. Ja sinna me ühel hetkel ka jõudsime. Oh seda rahuolu! Nimed kirja, väike kuum tee, kohustuslikud pildid ja siis seadsime sammud veel edasi, et kaeda, mis on selle metsa taga :)
Tagasi auto juurde jõudes näitas Endomondo 9,98 km lisaks eelnevale ligi 6-le kilomeetrile. Seda rahuolu, mis hinges, kahjuks mõõta ei saa aga kui saaks, oleks numbrid laes :)
Täname peitjaid siia kutsumast!

Kiviselfi

 21 

Seda aaret olen oodanud pikalt pikalt. Suvised minekud tundusid nõudvat sõitu merede taha ja talved on meil ju nigelad. Nüüd olin ligi kuu aja jooksul jääkaarte uurinud (varasemad logipildid ju lubasid, et üle jää saab kohale justkui maanteel kõndides). Kaardid näitasidki nädalaid kinnisjääd ja kui veel ilmaennustus lubas pilved ka minema pühkida siis oli laupäevane siht selge. Otsisin autolegi parkla ning juhatasin Piia ja enda mööda matkateed merejääle. Ronisime alustuseks kõrgemalegi ja heitsime igatsevad pilgud aarde suunas (olin enesekindel, et näed suundume siit sinna). Siht selge, asusime liikuma. Jää küll ragises jalge all, praodki oli kohati hirmutamas ja tuul ulus kõrvadesse. Päike paitas aga silmi ja kõik tundus siiski turvaliselt sujuvat. Veidi enne kallast hakkasin juba õiget ajastust kiitma ja siis seisime silmitsi roostikuga. Ma teadsin, et see on ohtlik koht aga aardeni oli vaid mingi 500 m jäänud (ja kõikjal, kuhu silm ulatus, olid kaldad roostikuga ümbritsetud). Niimoodi ma siis sinna pilluroogu sukeldusingi aga seda vaid 2 sammu, sest siis sukeldusin jalad ees merre, sügavust ei tea, hargivaheni sain märjaks. Vast puudutasid ikka jalad põhja ka aga seda ei mäleta. Mingil moel olin keha siiski jääle horisontaalasendisse saanud ja eemaldusin roostikust roomates ruttu. Kuidas see pilt eemalt paistis sellest kirjutab Piia. Tegelikult väga külm polnudki, korra oli isegi mõte otsida mõni roostikuvaba kaldaosa aga saatusemärkidega ikka vaielda ei tasu. Asusime nukralt tuldud teed mööda tagasiteele, vesi lirtsus irvitades kummikutes ja tõestas mulle, et oli lähenemistee totaalselt vale valinud. Lisaks oli hirm ka tekkinud ja iga läbi jää turritav taimetutt meenutas näkineidu, kes kohe kokkupuute järel mind vetesügavustesse jääalla tirib. Auto juures selgus aga, et Piial on meelekindlust enam ja nii valmis otsus, et kasutame siis suvist lähenemisteed. Sõitsime siis sinna meredetagusesse riiki. Kuhugi jätsime auto (oli vast umbes 4 km aardest). Kuivad saapad jalga ja asusime teele. Heinamaad olid üleujutatud aga jää paistis ju kandavat, kuni hetkeni kui ma endale märkamatult kraavi ületasin (kõnnitud oli vaid umbes 300m). Tundsin taas tugevat gravitatsiooni, mis mind taas läbi jää ja vee maapinna poole tõmbas, seekord põlvini. Taas kõhuliviskumine, seekord juba korraliku vandumise saatel, et miks jälle mina ja seda teist korda ühe päeva jooksul. Ma nägin küll, kuidas Piia varjamatult kogu pildi üle naeris. Hiljem lisaks veel kuulsin ka, et see on karma võlg, karistus valetamiste, harva kirikuskäimise, ninanokkimise jne eest. Tegelikult oli kogu teekond kivini ja tagasi üks ukerdamine, kohati kikivarvul kõnd, kohati kiirkõnd üle vajuva, ragiseva, pooleldi jäätunud teadmata sügavusega üleujutatud maastiku. Ma küll lohutasin end, et ega enam oluliselt rohkem ju märjaks ei saaks, aga ikka polnud väga soovi testida vee sügavust jää all. Ahjaa, lehmad oli kusagile ära viidud, küll oli aga terve läbitud maa täis nendepoolt läbiseeditud tselluloosi. Lisaks sain pahandada Piia käest kui mõnele neid liialt lähedale sattusin astuma. Ärge nüüd aga saage valesti aru. Ma ei virise, ega kurda. Ja ei kahetse ka valesid teevalikuid ega otsust just nüüd sinna kivi juurde minna. Ilm, seltskond, koht, vaated merele, kadakatele, kasvõi luigeparvele, mis meid ületas, olid imelised. Nagu oli ka meeldejääv see kivi, mis juba kaugusest paistma hakkas ja siis kogu aeg muutkui kasvas ja kasvas, kuni omandas oma täismõõdud hetkeks kui me konteinerini ulatusime ja oma logid raamatusse kirjutasime. Väliskonteiner on veidi räsitud aga logiraamat ise kuiv ja korras. Tegelikult oli kõik nii ilus ja nauditav, et me tegime enne tagasiteele asumist väikese ringi ka ümbruskonnas. Kokku saime unustamatut matka 6 + 10 km, suur osa sellest külmunud vee peal. Lähenenud oleme sellel aardele siis nii suvist kui talvist teed pidi. Kogu päevast saime meeletu rahuolutunde, hulgaliselt kogemusi. Kindlasti soovitame ka teistele. Ärge ainult hetkel lähenege suunast, kus tuleb läbida roostikut. Tänud sellele seiklusele suunamast!

 11 

See kivi on täpina kaardil seisnud ikka väga pikalt ja oleks ilmselt ka rahulikult edasi seisnud, kui Hannes poleks mind lisajõuna kaasa kutsunud. Kuna oli selge, et üksi ma selle kivi juurde lihtsalt ei viitsi minna, kasutasin võimalust, kus mind õiges suunas lükatakse. Sellele aitas hästi kaasa ka 23 m/s puhuv tuul.
Alguses üritasime kangekaelselt mõnedsajad meetrid motoriseeritud vahendiga nullile lähemale liikuda, kuid juba 10 m kaugusel olev lomp sundis ringi mõtlema. Niisiis kummikud jalga ja 4 km jalutuskäik alga.
Esimene veerand oli pehmelt öeldes vesine, kuna valisime erakordselt mudase rajakese. Kui Liisit poleks olnud, oleksin ilmselt mina seal kiununud, aga no kahekesi tundus natuke naljakas seal Hannesele kõrva laulda.
Lehmad olid lahedad. Seisid ja vahtisid meid nagu ilmaimet ja meie teiseltpoolt samamoodi neid vastu. Torni juures toimus väike puhkepaus ning Liisi motiveerimine. Väga hästi mõjusid variandid - kas meie või lehmad. Me tundusime ohutumad.
Viimane veerand oli veel vesisem kui algus. Kuna nägime, kuidas lehmad pidid mülkasse peaaegu ära uppuma, pidime väikese tiiru jälle sisse tegema. Ning siis oli juba kivi silmaga näha ning polnud enam mingit muud jõudu kohalejõudmiseks vaja.
Kivid olid ägedad. Kuniks Hannes aaret otsis, hüplesime meie Liisiga kividel ringi. Naiste asi. Lõpuks, kuna tundus, et Hannes ikka üksi purki kätte ei saa, roomas Liisi sellele järele ning pani nimed kirja.
Tagasitee oli juba mõnusam, kuna see oli lühem ning tuul oli tagant, mis aitas kangeks tõmbuvaid jalgasid lükata. Tagasi lehmade juures arvasid nood nüüd, et tegelikult võiks katsuda meid natuke hirmutada - mis me tallame seal nende heinamaal ringi. Paar ähvardavat sammu meie suunas ning meie Liisiga hüppasime seepeale mutta. Minul läks hästi, sisse ei vajunud, aga Liisi vaeseke seisis keset mülgast ja ei saanud kuhugipoole enam liikuma, kuniks Hannes tuli ja ta välja tõmbas.
Esimesed meetrid torni suunas läksid väheke nutuselt, aga siis jalg harjus jälle rütmiga ning peatselt olime tuttavas kohas tagasi. Kuna pannkoogid olid heaks edasiliikumise motivaatoriks, me siiski väga kauaks sinna mõnulema ei jäänud. Pealegi kartsin ma seda, et kui ma nüüd maha istun, siis jään ma sinna ka tükiks ajaks. Sundisime end edasi liigutama ja varsti olime tagasi teeristil, kus seekord valisime kuivema rajakese. Põllul oli juba täitsa mõnus, sest auto paistis ja tee sile.
Endomondo näitas teekonna pikkuseks ligi 12 km, milles ma natuke kahtlen, kuna GPS signaal kadus vahepeal ära. Aga kuskil 10 võis küll kokku olla. Tänud näitamast ja omamoodi tore matk oli.

Reibas algus

"Seisavad kui hagijad, talle suhu vahivad..."

Lubikas ja liblikas

Kivi paistab

Kivi ja kirp

Vaated kõrgeimast punktist

Kohustuslik turistipilt

Rõõmus Liisi

Lehmajooks

Kiil

Sama reibas tagasitulek

 9 

No motivatsioone selle tünni leidmiseks oli mitmesuguseid. Mina tahtsin pinnu kätte saada, Liisi tahtis ilmtingimata ise logida, mis Ingat liikuma lükkas, ma päris täpselt ei teagi. Igatahes oli ta valmis kohe kaasa tulema, kui kutsusin, erinevalt ühest Viimsi muruniitjast.

Tee oli enamvähem välja vaadatud, aga viimase aja vihmad tähendasid seda, et veoauto jäi esimese suurema lombi taha ja seal oli linnulennult aardeni veel üksnes 3.78 kilti. Liisile me seda ei öelnud, viieaastase reaktsioon võib sellisel juhul olla ettearvamatu - panime aga papud jalga ja hakkasime minema. Üle põllu, seakantsli juurde, siis valisime valed rööpad ja turnisime mingi metsaveotrakatsi jälgedes, siis hakkasid lehmad.

Tundub, et neid on seal suisa kolm komplekti. Esimesed olid aia taga, aga tekitasid ikka natuke elevust - mõned polnud selliseid kaua näinud. Siis järgmises mulgus traadid eest, siis linnutorn - ja oligi pool maad käidud :) Liisike piuksus küll, aga tegelikult matkas vapralt edasi.

Siis tuli kolmanda lehmakomplekti areaali piir mingi suht vesise eraldajaga, millest hiilisime mööda, ja siis veel see viimane roostik, kust tuli lihtsalt tuimalt läbi minna mööda niidetud, aga siiski midast jälge. Ja siis hakkasid kivid paistma juba ka Liisi tasapinnalt ja siis läks lõpuspurt. Vat sihuke motivaator on võimalus ise logida :)

Kohapeal selgus, et Liisi parameetrid ongi parimad nii tünni kättesaamiseks kui ka tagasipanemiseks. No ja ta tegi neid asju ka suurima mõnuga, me Ingaga vaid naersime kõrval. Logi kirjutas ka Liisi, täitsa ise ja erutusega, Inga sai vaid oma nime ja kuupäeva lisada.

Mõnulemised mõnuletud, keerasime ninad tagasi. Sooniku kohal ajas kari tüdrukud natuke vales suunas liikuma ja lõppes see Liisi jaoks sellega, et vesi tuli kummikusse, aga minna veel kõva 2 km. Piiksus mis ta piiksus, aga enamuse sellest maast matkas ikka omil jalul. Lõpuks hakkas auto ka paistma, aga siis enam spurti ei järgnenud. Tehtud. Väsind. Rahul

Ja boonuspannkoogid maitsesid tõeliselt head. Me täname!

 1 

Olime uued esmaleidjad. Jätsime ränduri.

 3 

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Paigaldasime uue konteineri ja peitsime vähe kõrgemale, vaata vihjepilti.

Imeline jalutuskäik oli see. Kohale jõudes leidsime aardepeidiku, kuid see oli tühi. Ei teagi, kellele see aare ette on jäänud aga keegi selle sealt ära on viinud. Meie jalutasime sellest hoolimata õndsalt tagasi autoni. 7km kokku. Lüheimat teed minnes oleks luikedega koos ujuma sattunud.

 1 

Tegelikult oli seal varem talvel käidud, aga aardest polnud siis aimugi. Valisime seekord geomobiiliks kanuu ja kuigi isegi selle jaoks oli vett vähevõitu saime ikka kuidagiviisi pärale. Natuke värvi tuli küll kohalikele kividele loovutada. Veised vist olid juba parematele jahimaadele saadetud, ainult koogid olid jäänud. Kivid tundusid vägevamad kui varem ja aarde leidmine oli lihtsaks tehtud.

 1 

Käisime paadiga väikesel väljasõidul.Kuigi oli madal,saime üsna kivi lähedale.Lehmadega kokkupuudet õnneks ei olnud,kuigi eemalt neid nägime.Aare oli heas korras.

Huvitava kirjelduse ilmumisel tuvastasin küll koha aga sinnapaika asi jäigi. Plaani ei võtnud ja asi ununes. Eelmine sügis tahtsin aga kõigest ära ja sattusin sinnakanti. Matk oli nii vapustavalt mõnus oma lindude ja maastikuga et peitsin rumala peaga aardele pähe 1m kaugusele veel ühe mikro. Selle peale lihtsalt ei tulnud et seal võiks juba aare olla. Oma idiootsuses langesin masendusse alles hiljem. Palun vabandust admini ja peitja ees kellele oma viga tunnistasin. Soojad tänusõnad peitjale lohutamast ja teisi ideid pakkumast, koostöös sündis ka üks aare Männikule. Täna oli siis see päev kui Jussiga sai u20km jalgsimatk uuesti ette võetud ja pool aastat kohta risustanud libaaare ära toodud. (õnneks keegi sinna loginud ei olnud) Õige asi sai kenasti leitud ,tänud korraliku teostuse eest ,aare korras. Jällegi oli väga mõnus matk ja ilm lubas isegi põõsa all magada. Aitäh matkade, koha ja aarde eest.

 1 

Kivi nägime aga kohale sinna ei jõudnud kuidagi. Peab teinekord tagasi tulema, suvel näiteks.

 6 

Vabariigi aastapäev, vihmane ja hall, ometi lootusrikas, presidendi süngest kõnest hoolimata. Investeerisin 6 eurot jääkingadesse, ja olgu etteruttavalt öeldud, hea investeering on, muudab sammu reipaks ja kindlaks. Hommikumantlis tüdruk andis Madisele loa auto sinna parkida, kuhu tahtsime, ja teele me läksime. Meri kandis ettearvatult, aga siis see roostik - teibad krt nagu tuntud kümnevõistlejal, pehmed mis kole ja ei kanna teps mitte. Piilusime siit ja piilusime sealt, aga patriotismipalangust hoolimata ei tahtnud just tänasel päeval talisuplusega süvatutvust teha. Kallasin kummikutest vee välja ja tulime tagasi. Ükskord läheb ta külmaks niikuinii. Ma tänan, mulle meeldis ka nii.

Tänan aarde eest!

 5 

Nonii, login ka ära. Sellest reisist oli nii palju elevust ja emotsioone, et ei osanud kohe midagi kirjutada, kõik tundus nii oluline ja kõige pisimastki oleks tahtnud jagada. Meie tiimil oli selleks päevaks hoopis teised plaanid (Risti raba- Turba-Riisipere) ja kui me Loode-Eesti aarde juures kaasvõitlejaid kohtasime, siis oli see meie viimane aare, vähemalt plaani järgi. Miki tahtis Kalevipoja kivi juurde minna ja meil tekkis ka mõte, et seltsis segasem. Tegelikult olime seda aaret seostanud nagu rohkem suvega, aga talvel matkamine on mulle hakanud aina rohkem meeldima. Sõitsime terve seltskonnaga peretuttavate õuele, jätsime kõige väiksema tuppa sooja ja panime liueldes kivi poole. Kõige toredam, et siiani polnud aega saanud tuttavatele külla minna, kutsutud juba mitu aastat. Aga tänu geopeitusele on nüüd seal ka käidud, missiis, et pererahvast kodus polnud, ainult isa Einar oli Haapsalust puid saagima tulnud. Aga noh, meil ikkagi käidud. Matk oli fantastiline, nii jää, jurakas kivi ja ikka kõige olulisem - seltskond. Mina olin see, kes oskas nahksaabastega minna ja jääst läbi vajuda, ei ole vaja nii palju süüa :) Aga hea oli, et autos ootasid soojad kummikud. Lõpp hea, kõik hea! Suur tänu kogu seltskonnale, geojumal on ikka kõva tegija!

vat selline kivike

 7 

Väike sõbrapäevatuur Läänemaal. Tegelikult polnud meil karuonuga üldse plaani siia tulla. Mõtlesime, et paneme miki kuskil maha ja las käib ära, küll me ka siia ükskord jõuame. Inimene mõtleb, geojumal juhib. Ootamatu kohtumine Loode-Eesti aarde juures pani meid plaane ümber tegema. Noorgeopeitur jäi siis, kui tee otsa sai, lahkesse majja tahvliga mängima, meie ülejäänud suundusime üle jää aarde poole. Nii siledat jääd pole ammu nähtud, lausa lust oli selle peal kõndida. Poole tunniga olime roostiku juures ning siis lõbu alles algas. Roostikus vajusime kõik kordamööda läbi jää. Kummikutega polnud hullu, jalad jäid kuivaks, kuid osadel vist nii hästi ei läinud. Lõpuks oli Merle ainus, kes üle jää vist lihtsalt hõljus ja kordagi läbi ei raksatanud.
Kivi oli suur ja võimas. Aarde leidsime kärmelt. Ta oli küll otsapidi vees, kuid kõik oli kuiv ja korras. Ronisime kivi otsa, tegime pilte, nautisime vaadet, šokolaadi ja kohvilonksu ning oligi vaja tagasiteele asuda. Nüüd olime juba targemad ning läksime enamus teest üle jää ning roostikust kõige lühemat teed pidi läbi. Tagasiteel hakkas päike juba vaikselt loojuma.
Lõppkokkuvõttes on mul hea meel, et meie plaanid ümber tehti ning me ka siia sattusime. Berti ja kassikaku tiimid tegid sellest retkest ühe vahva matka. Aitäh teile ja järgmiste kohtumisteni!

Üle jää

 4 

Kord ei olnud õiget talve, kord kaaslasi... Täna oli sõpru niipalju, et jalgade märjakssaamine köki-möki. Kivid olid mu meelest üle-elusuurused, aare korras ja päev täie ette läinud!

 4 

Talvel polnud võimalik seda aaret logima minna ja polnud tahtmistki. Mina tahan minna alati rattaga! Noarootsi minekut olen ma lükanud korduvalt edasi ning alati on mõtteis mõlkunud ka see aare. Mis sellest saab? Kas on mõtet proovida? Eelmine õhtu ei olnud viitsimist. Kui üldse, siis hommikul. Läksime siis lähima tee lõppu, mis oli siiski veel aardest ilmatuma kaugel. Jätsime rattad maha ja hakkasime astuma. Minu üllatuseks jõudsime me aardeni üsna valutult, kuni kivini läks korralik rada. Ainult vahepeal valisime vale teeotsa ja leidsime ennast ülepea kõrkjatest. Parme küll oli, kuid mitte väljakannatamatult palju. Tagasitee läks algul samuti nagu sinnamineminegi. Kui aga kohtusime taas lehmakarjaga, kes enne meid üsna ükskõikselt vaatas, andis kogu kari jalgadele valu, jama oli selles, et just samas suunas, kus meiegi minema pidime. Vissidel tuli ka karjus ette ja minna polnud neil kuhugi. Nii me siis ootasime ohutus kauguses. Lootsime, et äkki saame neist mööda. Kui aga lähenedes astus karjast välja pull ja meie poole päris mitu sammu tegi, olime me koheselt puu otsas. Pärast seda tuli kolm isendit meie puu juurde, tegid "MUUUUUUUUUUUUU" ja läksid minema. Lõpuks nägime eemal traktorit ning jooksime selle juurde ning meid viidi kastis lehmavabasse tsooni. Ja kui me siis rataste juurde jõudsime, tulid meile vastu inimesed, kes tahtsid samuti kivi juurde minna. Kahju hakkas neist isegi natuke :) Aga loomulikult oli ülimalt lahe ja soovitan kindlasti minna aardeni jala ja suvel. Aitäh!

 6 

Meie tänase päeva esimene ja ainus aare. Valmistusime roostikust läbimurdmiseks ja arvatavaks mitteleiuks, aga asi oli tegelikkuses hoopis seiklusrikkam. Jätsime rattad kuhugi karjamaa äärde ja asusime marssima. Vahepeal läbisime natuke teevaba ala ja mul õnnestus jalg natuke katki teha, aga ei, vapralt edasi. Õnneks jõudsime peagi taas teele. Mingil hetkel nägime lehmi, aga et nad meist välja ei teinud, kõndisime rahus edasi. Käisime siis kivi juures ära. Tore konteiner, aga seal oli mingisugune putukapesa. Panime logi kirja ja asusime tagasiteele. Siis läks action käima. Kõigepealt vaatas meid üks lehm, seejärel teine, pead muudkui kerkisid. Ühel hetkel otsustas üks neist, et oleks aeg igaks juhuks jalga lasta ja kogu kari pani ajama. Saime väikese ehmatuse osalisteks, kui kaks suuremat veidi hiljem avastasid, et teised juba läinud, aga hoidsime lihtsalt kadakate ligi. Käisime siis tornis vaadet nautimas, aga et selleks päevaks veel plaane oli, otsustasime edasi liikuda. Aga lehmad enam ei liikunud. Nemad seisid meil teel ees ja karjusid nagu ketassaag. Hirm hakkas juba nahavahele pugema. Hiilisime kuidagi lehmadele ligemale, lootsime et need selle peale jalga lasevad. Kahjuks ei läinud õnneks. Ja siis, ühel hetkel... Üks suur must vaatas meid väga ähvardava pilguga ja tegi paar ähvardavat sammu. Siinkohal andsime küll alla. Nii kiiresti pole ma vist plätudega küll mitte kunagi jooksnud. Ronisime esimese ettejuhtuva puu otsa ja nägime, kuidas mõned suuremad isendid meist päris lähedalt mööda jooksid. Hingasime kergendatult ja olime üsna kindlad, et kari järgneb, aga seda ei juhtunud. Istusime veel mõnda aega puu otsas, aga ahastus tuli peale. Adrenaliin oli laes. Tegime mõne aja pärast uue katse, aga ka see lõppes puu otsas. Edasi juhtus midagi imelist. Nägime, et kastiga ATV lähenes karjusele. Ronisime alla ja jooksime poolkükakil sinna. Meie hädist olekut nähes päästis juht meid sellest lehmarünnakust. Aitäh talle! Jõudsime siis tagasi rataste juurde ja mingi punt matkahuvilisi tuli vastu. Kuulnud, et käisime kivi juures ära, uurisid nad meie teekonna kohta. Meie jutt neid ei kõigutanud, seega jäi üle vaid head teed soovida. Olid need nüüd geopeiturid või...? Kell oli selle kõige peale juba päris palju saanud, seetõttu põgenesime hoopis märjemat(aga siiski kõvasti lühemat) teed pidi, kui esialgu plaanitud. Suur tänu peitjatele hea aarde ja äärmiselt meeldejääva teekonna eest!

Hääl oli nagu ketassael

 2 

Leitud kajakituuri käigus. Österby-st kajak merre ja sellega siis Kalevipoja kivini. Vahepeal oli küll üsna madal, aga kajakiga sai siiski kuidgiviisi liigeldud ning vaid ühe korra tuli kajakist välja astuda ja paar meetrit seda edasi lohistada. Täitsa mõnus liigutamine oli, kokku kajakisõitu 3 h ja 15 minutit. Vahva koht ja täitsa asine konteiner. Tänud peitjale!

 3 

Kui varustus õige, siis pole raskusaste üldse probleem. Ainult, miks peab kivi just sellisesse mädaauku poetama, on arusaamatu. Peidukas on asjalik. EVEJ

Nimikangelane

Kalevipoeg

 1 

Tõukekelk taganttuulega on imeline asi, käed laiali ajades sai 15km/h kätte ja jalgu liigutama ei pidanud, mitu kilomeetrit järjest, ainult hoia suunda. Aitähh!

 5 

Haapsalus saunas mõnuledes said paika plaanid kolmandaks geopäevaks, mis oli seekord tänu vabariigi aastapäevale meile lisaks tavapärasele nädalavahetusele kingitud. Ja seal olid aarded teises järjekorras, aga millegipärast läks mul uni ära juba enne, kui lipp Pika Hermanni torni kerkis, ja tuli mõte, et miks ei võiks veelkord suurepärase jää peal pikemalt tõukekelkudel liuelda ja selle aarde otsimist päris kesklinnast alustada. Nii saigi tehtud.

Hommikune jää oli lausa kuiv ning seekord puhus korralik tuul tagant, nii et mul, kiirusekartjal, tuli mitu korda kõhe mõte, et mis siis saab, kui veeauk on otse ees ja sellel sõiduriistal puuduvad pidurid? Hanno muidugi nautis kihutamist täiega ning näitas üles täielikku ükskõiksust meie all loksuva vee suhtes, mis kohati väga läbipaistva tumeda jää all lausa siinsamas tundus olevat. Kohalik tädi, kes meid teele saatis, ei jätnud ka muidugi rääkimata hoovustest ja lahte ületanud suusataja kadumisest… Laidude vahel oli juba ka vaba veega kohti, mis tänu sinna kogunenud luigeparvedele hästi silma torkasid. Saime luikedelt ka veidi riielda, jää oli õnneks viisakas ja pidas vastu. Tagasitee tundus seekord mitu korda pikem, kuna tuul oli vastu, samas ei ole träki peal kiiruste vahe üldse nii suur - lihtsalt näkku puhuv tuul tekitab paigaloleku tunde vaatamata päris korralikule liuglemisele. Kaks tundi puhast lõbu :) Kilomeetreid kogunes 12. Aare oli väga toredasti tehtud, aitäh!

 11 

Üle jupi aja üks aare, mis tekitab mõnusat tunnet ka takkajärgi. Kui aare avaldus, olin jube õnnelik, et esimese korraga sain rohelise kätte aga uuesti lehele vaadates...krtkrt...keegi oli veel saanud ja olin hõbedale jäänud. Ehh...otsimisega nii kiire ju polegi ning viinamarjad ongi hapud. Täna sai pisike tsõõr siis tehtud ja aare ka looduses logitud. Igatahes, mulle meeldis!!!Aitäh peitjatele!

Imelihtne on kõndida jääl kui sul rauad all

Külm ja kõva hakkab asenduma külma ja märjaga

Raske õppustel, kerge lahingus

Jäänaasklid on kohustuslikud vahel

Ja loomulikult vile!

Trenni tuleb teha ohututes tingimustes :P

 9 

See oli tänase päeva eesmärk. No kes see teab, kaua veel vee peal kõndida saab ;).Autoga lubatud kaugusele jõudnud (no et ikka piisavalt trenni saaks ; ) tuli mõtelda, mida kaasa võtta ja jalga panna. Egas midagi, kalamehekummikud jalga, suusakepid ja naelad kaasa ja nulli poole minema. Mingi aeg hakkas paistma midagi väga värvilist, hm, elektrikarjus oli märgistatud värviliste lindikestega ja kulges meile nii sobivas suunas. Ja siis sai maa otsa. Ees laiutas jäätunud veteväli ja kõrkjapõld. Lindikestega tähistatud tara suundus samuti vette roostiku vahele ja nii me siis naelad alla sättisime ja algul väga ettevaatlikult jää kandvust katsetasime. Haa, jää kandiski, kuid ega ta nüüd nii kobe ka polnud, et poleks meil taldade all urisemata olnud. Siin seal kostus taldade alt ikka küllaltki võigast raginat, kuid sellist paugatust kui Põlenud särgi poole suundudes kuulnud olime( Kui Kadri koopasse kukkus) ei kuulnud :P. Roostiku vahel tatsudes oli ikka mitu korda tunne, et nüüd kohe jää neelab meid, kuid see oli kõigest hirm :D, mis iga krõpsatust kordades võimendas. Lõpuks saime roostikust välja, ees oli tunduvalt ilusam vaade. Ja mitte ainult ees :). Jalgade all olev jää oli kenasti läbikülmunud ja nii paistis kogu see vesi , mida mööda me kõndisime, läbi. Näha olid siin seal ka külmunud kalad, kes polnud jõudnud külmapoiste eest ää ujuda . Kohati oli jääl õrn vee ja jääsegu, nüüd oli astumine veelgi kõhedam, sest jalaalune laulis koguaeg. Ja siis sai jää otsa, eest laius "ookean" kogu oma ilus. Alex võttis hoogu ja sukeldus voogudesse :). Haa, õnneks polnud vesi üle kriitilise piiri ja nii sukeldusin ka mina jäält vette. Koomiline vaatepilt ikka, käes suusakepid, naelad all ja tatsavad mööda merd :D. Aga see "ookean" polnud õnneks väga lai ja saime uuesti end jääle hiivata . Natuke tatsamist ja varsti paistiski juba kivi. Ma algul arvasin et see mingi maja, no nii suur tundus :). See viimane lõik oligi kõige suurem orienteerumine, sest kalda lähedal oli jää õrn ja mõnes kohas loksus vesi.Nii pidi ikka teed valima, et ikka kuiva nahaga maale saada. Tegime siis kividele tiiru peale ja logisime. Aardesse jäi ka üks TB. Tagasitee oli omades jälgedes. "Ookeani " juures lendasid meist üle uhked luiged, no on ikka kaunid linnud. Meil aga tuli uuesti vette sukelduda ja peale veetakistuse läbimist end taas jääle hiivata. Tagasiteel oli see kuidagi raskem ülesanne ;), Alexil võttis see enese hiivamine ikka pikalt aega ja ka jäänaasklid tuli välja otsida ;) ja see vile ka veel... Lõpuks oli ta jääl ja raputas end kohe hoolega :D. Mina sain hea hulga pilte klõpsida :D. Miks seisab kurg ühel jalal? Aga sellepärast, et tal on vesi kõrvas :P. ( Loodan et ta neid pilte teiega ikka jagab :P )Siis veel jääväli, roostik( igaks juhuks piisava pikivahega)ja me olimegi tagasi maal. Küll oli hea kindlat maapinda oma jalge all tunda :D. Tehtud! Tänud seikluse eest !

maa jäi selja taha

kala jäävangis

meie jäljed

kivi

keset "ookeani"

luiged

otse läbi vee ;)

jäämustrid

 3 

Viimastel päevadel olime suutnud jalgratastel Kõrgelaiul käia ning Argos ja Vikingul Abrukat väisata. Mis see väike kivi külastus siis üle jää ära ole. Välja tuli tõeline Truman show! Mina olin roolides poolhooletult Regio 2008 paberkaardil koha välja vaadanud ja selle gepsu pannud. Kui me hakkasime linnulennul kivini sammuma, hakkas vinguandur mu kõrval tööle. Muudkui piiksus ja piiksus, kuni ma olin nõus oma trajektoori korrigeerima. Kivini jõudes tuli muidugi mulgi tõdeda, et tasub andurit teinegi kord kaasata ja vahel isegi kuulata. Olgu veel öeldud, et ei mingit geokontrolli ega skoorimist - üks aare päevas ja punkt - . Seesama jah, mis enne seda lauset oli.

Teekond kivini oli maru lahe! Mööda klaassiledat jääd, ilma tilgagi veeta, jää oli vähemalt meetri sügavuselt läbi jäätunud. Jääs olid sellised figuurid nagu oleks sinna hulgi röntgenpilte laotatud. Selline võimas jää erinevate kihtide mäng toimus sel teel.

Aardeleid läks libedalt, tore topsik. Seetõttu jäigi indu ja isu veel pilte ja kivi ümber ringe teha. Aimata, mis kaudu eelmised ja järgmised siia tulla võivad. Samuti, kas järgmisel sõprade ellujäämismatkal 2014 suvel ka siit mööda müttame. Kui kõik kohapealne tegevus piisavalt tehtud sai, asusime tagasiteele.

Tagasitee maismaale oli sama lustakas. Lasime liugu, mida pikemalt, seda lõbusamalt. Ma viskasin end lausa pikali ning liuglesin kuni hoogu jagus. Kui ma kord taas pikali olin ja Marje pilti hakkas tegema, tundsin huvi, kaua ta seda pilti ometi teeb. Selgus, et ei mingit pilti, hoopis omajagu pikk ja totakas video tuli välja :-D Oli, mida talletada. Ja ikka samad röntgenpildid oli jääs. Ja mõned jäätunud H2O-st väljaturritavad kivininad. Juba olimegi paadisadamas tagasi ning võisime aardeleiu edukaks lugeda. Õigemini, seda võis teha juba logimise järel, ega selleks pea elusalt ja tervelt autoni tagasi jõudma ;-)

Täname peitjaid sobiva mõistatuse ja vahva teekonna eest! Väga hea aeg oli selle aarde otsimiseks. Ei tahaks siia suvel sattuda, olgem ausad. Ahjaa, tahan küll, ainult et kõrge veetasemega ja lohega võiks siin lahesopis küll tiirutada.

Head 14.02.14 semudepäeva, geosemud! Me läksime igatahes just kahele külla. Aare kombes, EVEJ. Tervitused ka eelmistele ja järgmistele!

Kalevi-Karate Kid

Jäin kinni :-P

 4 

See, mida mööda sinna aardeni kõige kergemalt sai, tundus küll põhjani külmunud olevat:) Mõnus jalutuskäik mööda siledat jääd võttis aega vast 20 min. Logi kirja, mõned pildid ja tagasi. Äge koht:) Tnx juhatamast A seal roostikus peab nats ettevaatlikumalt liikuma, õnnestus ikka üks koss märjaks saada.

 7 

See nüüd siis tänase päeva pirn. Kui esialgu oli plaan Vormsit külastada ja see jätta selleks puhuks, kui aega jääb, siis ilmataat segas hoolikalt kaardipaki segi ja jokkerist sai hoopis trumpäss. Nimelt oli Vormsi jäätee kaikaga tõkestatud, kuigi vist kokkuleppel ikkagi läbitav, otsustasime jätta selle teiseks korraks. Merel oli suht kõva tuul ja korralik kiht vett. Meie "nunnu" veel nii uus, et sisse soolamist ei vaja, seega otsustasime rauda säästa ja läksime ise hoopis vette solberdama. Täitsa mõnus jalutuskäik oli või tuules liuglemine, kuidas kellegile, kuid aardekarp jäi seekord paari kiviviske kaugusele. Kirikukelli ei kuulnud, kuid saanid põristasid küll. Tulemus: perse märg ja mitte üks särg. Järgmine kord täiendame varustust ja ehk õige pea juba tagasi. Me küll ei tea, milline see sobiv aastaeg või sobivad ilmastikuolud selle aarde jaoks võiks olla, kuid suisel aal on asi ilmselt kordades keerulisem.

 2 

Esmaspäeval lasin lendu mõtte, et läheks otsiks mõned aarded ja kohe kindlasti ka selle suure kivi juurde peidutu. Erkole mõte meeldis ja kuna tema elukoht oli aarete suhtes igati ok, ei mingit ekslemist x suunas võtsin ta hommikul auto peale ja nii meie geopäev algaski. Auto parkisin matkaraja parklasse ja Endomondo järgi saime aarde juures käidud 6,48 km-ga. Jää võis ju paks olla aga hirmu tekitas minus see jääl käimine ikka. Kivi asukoht oli meile Priiduga teada juba mõne aasta eest toimunud seiklusest ja sellest võiks rääkida pikalt aga lühidalt oleks see nii - november, pime, kaardita Garmin Etrex, väike taskulamp, kõrkjad, 3h vees sumpamist, mõned korrad vesi taguotsani. Vahva oli siis ja vahva oli ka nüüd, ikkagi kaks täiesti eri kogemust. Suured tänud peitjatele ja aitäh uuesti kivi juurde kutsumast.

 2 

FTF kell 11:00. Mairi kutsus mind tänaseks georetkele ja ma hakkasin kohe sellest kinni. Tõesti lahe tunne on, kui keegi sind seiklema kutsub! Selle kivi ja aarde asukoht oli mul juba teada, aga ma polnud selles kohas varem käinud (Mairi oli). Nii et oli põnev! Samuti püsis väike lootus esmaleidja olla, sest ühtki logi ei tulnud veel üles, kuigi 30 rohelist geokontrollis. Autoga saime umbes 3 km kaugusele aardest ja edasi jala. Metsarajal paistsid lumel küllaltki värsked jalajäljed, kuigi õhuke kirme oli neile peale sadanud. Need jäljed võisid kuuluda kas peitjaile või koguni aardeotsijaile! Mina arvasin, et äkki siiski on need vaid peitjate omad. Enne jääle jõudmist tuli veel ületada okastraadi takistus. Ka elektrikarjuse traat oli seal vahel, kuid voolu sees ei tundunud olevat. Siis võtsime otsesuuna kividele. Jää tundus tugev, aga lumekoorik krõpsus jalge all. Mairi tekitas väikseid kõheduse momente, osutades eemal "pragunevale jääle". Need jutid aga osutusid lähemale jõudes hoopis mootorsaani jälgedeks! :D Meie teekond üle jää oli nii sirge, kui üldse olla saab. Lõpuks tuli end läbi murda roostikust, kus ees olid jääkoorikusse trambitud sügavad jäljed. Jälle tekkis meis kahtlus, kas ikkagi geopeiturite hordid pole siin juba käinud? Igatahes neid jälgi mööda oli tõesti hea liikuda. Eemalt hakkasid paistma kivid, nagu viirastused. Suurem mürakas oli ikka üsna muljetavaldavas gabariidis! Igasugu jälgedest kivide ümber puudust polnud, ei mootorsaani ega inimeste omadest. Mina ja Mairi läksime teine teiselt poolt kivi ning saime täpselt aarde asukohas kokku. Vahvasti meisterdatud peidik! Karbi avamisel juba silmad tuvastasid sisu suhtelise puutumatuse. Sellegipoolest kahtlustasin, et me pole esimesed. Logiraamatu avamine valmistas suure üllatuse - see oli tühi! Lappasin igaks juhuks vihiku läbi, et äkki keegi on taas lõppu või keskele loginud. Aga logisid ei paistnud! Panime kirja FTF-i täpselt kell 11:00. Järgnes veel pildistamine ja siis tagasi jalutamine mööda tuldud rada. Tänud peitjale kohta tutvustamast! Silmaring taas laiem!

Kes need jäljed siia jättis? ;)

Aare oli kiviviske kaugusel :)