Neetumägi

Minu siiras lugupidamine peituritele, kes siia märjemal ajal jõuavad. Peale parklas kohatud kaameli aare tõsiseid üllatusi ei pakkunud. Ma kindluse mõttes kordan - sõidad pakasega jumalast hüljatud kohta Kehra lähistel, libised väikesel külateel rattaga mitte vähem kui 4 korda ning umbes viimase tasakaalukaotuse ajal vaatab sulle silma sisse kaamel. Üks ei saa seda välja mõelda.

Aga rajast. Isegi jõeületused sai kõik kuiva jalaga selja taha. Jättis kerge sohi maitse suhu. Aaret sain karistuseks otsida ebanormaalselt pika aja. Totaalselt pime ning ilma ühegi vabanduseta, miks konteinerit esimese 5 sekundi peal ei märganud nagu ilmselt kõik teised geopeiturid. Lumega probleemideta leitav ning täiesti mõistlikus kohas.

Tänan võssa kutsumast

 1 

Lennuõnnetuse aarde juurest matkasime edasi siia. Ei olnud kõige parem ja õigem aeg selle soo läbimiseks ja Neetumäe külastamiseks. Kui eelmise aardeni tundus sumpamine lumes, siis sealt edasi lagedamale rabamaastikule jõudes alles saime teada, mida sumpamine tähendab :). Põdrast polnud kah abi, läks vales suunas, kuigi tema poolt pisutki kinnitrambitud lumes oli oluliselt mõnusam astuda. Oma laiskus, suurema ringiga ka ei viitsinud ja ega sellest väga suurt abi poleks olnud, sest metsa all oli ka piisavalt paks lumevaip. Seega otse ja kohati üle põlve lumme vajudes, vahel ka poole saapani vette astudes, kahtlane voolav veekogu sai samas üsna kergesti ületatud, kuigi olime valmis pikemaks ringiks või talisupluseks. Peale oja ületamist veel mõnuga sumpamist ja lõpuks saabus Neetumägi, aarde ümbrus oli ainus lumevaba laik tänasel retkel. Imetlesime pisut vaadet, tegime joogipausi ning asusime tagasiteele, kinnitades endale, et see on suurepärane jalalihaste trenn värskes õhus, palju mõnusam kui jõusaalis kangiga kükke teha :). Kahte kaamerasse sai ka nii minnes kui tulles naeratatud, juhul, kui need meie kulgemist jäädvustasid. Kui tavaliselt on tagasitee lühem, siis nüüd tundus see küll oluliselt pikem, aga auto juurde me lõpuks tagasi jõudsime. Riided märgadest puudest tilkuvad ja võsa läbimisest määrdunud, aga õnnelikud ja rahul. Võtsime tänase ~2,5 tunnise ja natuke üle 5 km retke kokku: oli tore, aga iga päev sellises võsas trampida ei viitsiks. Ülepäeva ilmselt võib :)
Aitäh.

Pikem jutt Lennuõnnetuse aarded.

Aitäh aarde eest!

 1 

Selle aarde olime siinkandis ringi liikudes alati kõrvale jätnud, sest maastik ja selle läbimist kirjeldavad logid pole just väga kutsuvad. Olime mõelnud, et siia tuleme ükskord siis, kui mitte midagi muud targemat enam teha pole aga kuskile minna ikka tahaks ;) Ja täna see päev kätte jõudiski, kui juba Indy pärast pidi ühe pikema metsatiiru tegema.

Soovitatud parklasse jõudes oli tunne nagu saabunuks loomaaeda. Aia tagant piidles meid elusuuruses kaamel ja ümber tema kepsutasid värvilised kitsekesed. Tõesti kummaline hetk sellisel kevadisel porimaastikul kaunist majesteetlikku looma näha. Parkisime siis auto, hüppasime kummikutesse ja asusime teele. Esimene lõik oli päris mõnus karjamaa äärne astumine, siis tuli sügavate roobastega tee moodi koht, kus oli küll vesine, kuid siiski liikuda ok. Aga kui "tee" meile mittesobivasse suunda pööras, siis tuli metsa hüpata. Ja seal oli lund palju. Hanged vähemalt pool meetrit ja selle all vesine maa. Lumi natuke kandis aga iga teine samm vajus ootamatult üle põlve sisse. Üsna vaevaline oli seal see ukerdamine, kui samal ajal pidi jalgu hangest välja kangutama ja pea ümber tihedaid oksaraage laiali tirima. Aga suvel oleks kindlasti veel hullem olnud. Kui see lõik läbi sai, siis jõudsime raielangile, kuhu oli istutatud kenad kuusetaimekesed. Maapind oli siin üsna ebatasane, kuid see-eest lund peaaegu üldse mitte. Ja kui lõpuks sohu jõudsime, siis oli nagu jalutuskäik pargis. Otse meile vajalikus suunas viis metsloomade tallatud maantee, mis oli külmunud. Jaluta nagu kesklinna pargis. See viimane paarsada meetrit oli minu lemmik sellelt teekonnalt. Umbes 50 meetri kaugusele aardest jõudes märkasime ka mäge, mille otsa loomulikult ronisime. Päris tuuline oli seal tipus aga õnneks aaret märkasime kohe. Sinna jõudmiseks oli kulunud 40 minutit. Aare igati heas korras, panime end logiraamatusse kirja ja siis Indy juhtimisel täpselt oma jälgi mööda autoni tagasi. 1,5 tundi mõnusat rassimist, mida mitme kaupa ja iga päev küll teha ei viitsiks aga sellise ühekordse projektina kokkuvõtteks täitsa vahva.

Aitäh loodusesse kutsumast!

Jalutuskäik pargis

Leitud. Aitäh!

Katse üks ebaõnnestus. Skooriks jäi lennuõnnetus. Liiga märg maastik ja kehv varustus ei lubanud head.

Täna panime õiged asjad autosse valmis ja isegi pisike vihm ei seganud retkele asumist. Lähenemissuuna valisin samuti teise. Päris raske matk - raiesmikud, võsad, kraavid. Mingit mäge ei uskunud nägevat, aga tõesti oligi mägi. Viimased 300m läksid üllatavalt kergelt. Pigem on koht nime saanud selle järgi, et ükskõik kes sinna on jõudnud, on esimese asjana öelnud - neetud, miks ma siia üldse tulin. Tegelikult ei olnud kõige hullem, ilma vihmata oleks äkki isegi sokid kuivaks jäänud. Aitäh!

 2 

Lennuõnnetusest võtsime suuna otsejoones siia poole, kuna keegi oli lugenud, et seda teisedki teinud. Üldjoontes oli astumine üsna mõnus kuni ristusime ojaga, mis nägi küll rohkem jõe moodi välja. Mul tiksus peas ainult üks mõte - lähme ära. Kordagi ei tekkinud mul soovi uurida, et äkki ikka kuidagi saab. Aga niiviisi ilmselt just kaaslased mõtlesid ja otsisid võimalusi nii ühelt, kui ka teiselt poolelt. No ja muidugi leidsid ka. Isegi üle puu ei pidanud ukerdama. Tuli astuda vaid mingile lume saarekesele, kuhu räätsa kandev jalg parasjagu end ära mahutas. Noh ja niimoodi siis astusingi saarelt saarele arusaamata üldse, mis mind kannab. Kõrval igatahes vulises vesi. Mis iganes seal ka polnud, see kandis meid. Ka tagasi tulles, kuigi mul oli hirm, et kuni meie aarde juures ära käime on "lumesaared" ära ujunud.

Aardega paistis kõik korras olema ja ega nüüd polnudki muud, kui tuldud teed tagasi astuda. Kui meist keegi oleks ainult taibanud joogipoolist kaasa võtta oleks vast jõudu kauemaks jätkunud. Aga ei. Midagi ei jäänud üle - tuli lund süüa, niiväga janutas. Üks hetk mulle tundus, et mind vaadatakse tiba viltu aga teisel hetkel nägin ka seda vaatajat lund matsutamas. Tagasiteel sain veel ühe kõne hilise õnnesooviga. Tundus hea hetk, et end lumme kukutada ja lobisedes üks puhkepaus teha.

Mõnus matk oli! Tänud Tanelile peitmast ja tänud kaaslastele kaasa vedamast!

ojake

puhkepaus

 1 

Lennuõnnetuse juurest võtsime suuna siia. Härjaoja oli nii härga täis,et üle ei saanud. Vesi voolas ja nii me seal nagu kuutõbised mööda kallast ühele ja teisele poole saalisime. Õnneks leidis Margus ühe peaaegu üle minemist kannatava jäise koha. Sealt edasi sumpasime aardeni ja tagasi. Uuesti oja ületamine viis osa jalgealusest ära , kuid üle me saime. Tänud

Leitud

 6 

Laupäevane plaan oli Aegviidu kanti sõita ja sealseid aardeid natuke vähemaks otsida. Ja läksin jälle ilma eeltööta, loogikaga, et „mis seal vahet, millise tavalise aarde juurest alustada; ju nad kõik vanakool või natuke jalutamist on“. Noh… :D.

Neetumägi sai juhuse tahtel selleks, millele esimesena peale vajutasin ja poole silmaga kirjelduses märgitud jutt soosaarele peidetud aardest vilksamisi üle vaadatud, hakkasime sõitma Timixi soovitatud parklasse. Minu autole lõppes tee küll juba kaardil muidu parkla selja taha jääva maja väravas, edasine näis lihtsalt roheline läbimatus... Majast tuldi vaatama, mida ma seal ukerdan (ma ei saanud enam kuskile liikuda, värava ümbruses vabalt jalutavad kitsed piirasid mu kinni :D). Rääkisin pererahvale, et läheksin koeraga metsa ja nad lubasid lahkesti parkida mul auto sinna edasi mineva teeotsa peale. No ja siis läksimegi, panime alguses otse kuni ma kaardist hakkasin aru saama ja siis keerasime mööda roosat joont rohelisse. Jeebus kus see oli alles rähklemine taimestikus, mitu korda tabasin ennast mõtlemast, et kindlasti peab olema kuskil etem tee, vaevalt Timix ise minu moodi sinna karpi peitma kõndis :D. Aga maa-ameti kaart jebis (või ma siis ei oska sellega õigesti ümber käia) ja lõpuks loobusin üritamast ning läksin ikkagi edasi nii, nagu roosa joon GC äpis näitas. Kogu selle pusserdamise käigus koperdasin ka ühe orhideeliigi (kahkjaspunase sõrmkäpa) haruldase valge vormi otsa, mida ma seni näinud ei ole ja see tegi muidugi automaatse delete kogu siunamisele oma valikute üle, mis muidu vaikselt ennast just üles kerima hakkas… :D. Kohale me lõpuks jõudsime, topsiku leidsin ka pea kohe (mind iga kord nii hämmeldab, kui täpsed on sellistes päralepikutes aarete nullid, päriselt) ja siis, peale logimist kaarti vaadates märkasin, et kõrval, suht lähedal on veel mingi lennuõnnetuse aare. Ja et Ingrid on sealt jala tulnud ja … Ühesõnaga, kilomeeter maltsa murda jäi ikkagi nii palju väheks, et otsustasin teha teise kilomeetri veel ning naabri ka ära skoorida :D.

Mu hetk hiljem sisse piiranud kitsed

Ei, te ei näe valesti, seal einestab kaamel :D

See eriline orhidee :)

Parkige ikka sinna kus on kohustuslik parkla. Muidu mitte eriti heas tujus maaomanik tuleb teeb uut ja vana.

Tuli siis idee päeval puhanud peaga neid kahte aaret noppima minna enne kui suvi kätte jõuab. Päris karm retk oli aga lohutab vast see, et suvel on palju hullem. 2h ja 10 minutit ja mõlemad olid tehtud :) Tänud ja loodan, et enam sinna minema ei pea :D

 3 

Kuna ilm oli täitsa kabe ja lennuõnnetus ka sealt mäest kiviviske kaugusel toimunud, siis otsustasin lõpuks selle kaua ootel olnud täpi ka ära värvida. Läbi hoovide trügima ei hakanud, valisin vähe pikema kaare lautade juurest mööda ja siis mööda kanali serva kuniks oli aeg maastikule keerata. Esimene sadakond meetrit andis aimu, et ega seal midagi maalilist olema ei hakka. Alguses oli mingitsorti rada, noh nii 300 meetri jagu, siis oli aeg kilepüks ja kummik jalga ajada ja võssa sukelduda. Eks see edasine teekond oligi sisuliselt selline vahelduva tihedusega võsa, aga õnneks oli mets (nimetame seda siis nii) vähemasti pealtpoolt kuiv ja kuna veetase jäi ka kummiku võimetele alla, siis sai vähemalt üsna kuivades oludes objektini. Selles mõttes võib ajastusega rahule jääda. Tops päris kohe silma ei jäänud, aga ega seal liiga kaua ka ei läinud. https://register.muinas.ee/ olev kultuurimälestise pass teab rääkida, et tegu olla hoopis kivikalmega mida tuntakse ka Kindralihaua nime all. Nimi kirjas, puhkasin veidi ja hakkasin liikuma lennuõnnetuse poole. Tänud juhatamast!

Aeg - 57 minutit kokkku.
Stardikoht - pakutud parkla. Kohalikud veidi mind aiast seirasid, aga juttu tegema ei tulnud. Koeraga ei tahtnud omakorda mina tutvust teha.
Oli märg - kummikuid ei olnud kaasas, matkasaapad said lõplikult kastetud enne sihtkohta jõudmist, eelnevalt olin veel jalaesist veidi valinud, siin oli vaid vesi, hein, veel vett. Sokid iseenesest jäid kuivaks.
Oli võsa - mingi suuremat sorti loom käis sinnateel minuga metsas paralleelselt kaasas, aga mina vist ragistasin selles võssis küll kõvemini. Visuaalset kontakti metsaelanikuga ei pakutud.
Oli mägi - lubage naerda! Naersin tegelikult ka. Kaardil oli justkui lubavam.
Oli aare - nägin kiirelt, logisin. Kahetsesin, et midagi toredat ei olnud kaasas, mida topsi jätta.
Tagasitee - oli sama märg, sama võsa, sügavad roopad, viimane lõik taas jalutuskäik pargis.
Suvel või teistkordselt tagasi minna - ei tahaks.
Peitjale - tänu!

Selle aarde nimi võiks vabalt olla Neetud mägi. Esmalt tiirutasin autoga suure ringi aardele lähenemiskohta otsides ja sõitsin pikalt väga auklikel teedel. Parkimiskohast edasi liikumine oli samuti paras kannatuste rada, eriti mingist timixtihnikust läbitungimine. Tagasiteel leidsin loomajälgede järgi siiski veidi parema tee ja tihnikut õnnestus vältida.

 1 

No see oli küll aare, mille puhul oleks pidanud logid lugemata jätma. Kirjeldust ma küll lugesin, kuid ikka valisin enda lähenemise. Tulemuseks oli oodatust oluliselt lihtsam ja kiirem retk. Auto juurest kõrge kuuse kõrvele Neetumäekesele minek võttis 21 minutit ja tagasitulek vaid 18. Alguses oli värskelt niidetud heinamaa ja seda hirmsat võsa ma vist ei leidnudki üles. Põhitakistuseks oli üks kraav, mille põhjas pisut vett ja u. 2 langenud puud. Soisel osal kõrkjas kasvas üle pea, kuid sõbrad põdrad olid kenakesti radasid sisse tõmmanud. Õnneks olid sõbrad põdrad mu tuleku puhul kuskil mujal oma põdrakärbestega asjatamas, nii et isegi putukaid nägin kogu retke peale ainult 2 tükki. Aare kenasti korras ja abivahendina poolde säärde kummik täiesti piisav. Tänan kutsumast.

 7 

Olin hommikul seitsmest saadik peaaegu ühe jutiga Jasperit kantseldanud ning päeval tekkis idee, et võiks õhtul midagi muud teha. Proovisime Jasperile lapsehoidjat leida, aga see ei õnnestunud, seega Liisiga kahekesi koos me ei saanud minna.

Mõtlesin siis, et pärast viite aastat oleks nüüd lõpuks õige aeg (uuesti!) Neetumäel ära käia. 2014. aasta alguses, kui Timix seda aaret peitma läks, otsis ta kedagi kaasa, et ikkagi soo ning kui ta peaks sinna uppuma hakkama, siis keegi tõmbab ta välja. Keegi uppuma ei hakanud, kuid mina ennast peitjana ei lasknud kirja panna, keerasin selja ja ütlesin, et ma tulen siia tagasi.

Hiljem iga kord, kui seda täppi kaardil vaatasin, mõtlesin, et haha, ma peaks ikka peast põrunud olema, et sinna võpsikusse uuesti minna. Aastad möödusid, võsa ununes ning täna lolli peaga läksingi siis uuesti.

Ah sa mait, see on ju veel hullem, kui ta too kord jaanuaris oli. Tsiteerin Karli logi: "Ma ei kujuta aga ette mis pornograafia leiab aset siis kui aaret külastada südasuvel kui võsa on täies eluhoos ja saatmaks palju toredaid putukaid."

Porr, mis porr :D Rattast rattani käisin 50 minutiga ära, nii et Hannese autost autoni 45 minutit jäi puutumatuks. Rattaga sain ma kindlasti kaugemale, kui autoga, nii et Hannese tempo pidi tookord ikka päris reibas olema.

Kui ratta juures tagasi olin, siis arvasin, et olen nüüd pääsenud, aga mõne aja pärast otsustas tagumine kumm katki minna. Kolmas kord juba see aasta.. :S

Aitäh Tanelile aarde eest. Oli meeldejääv seiklus sinna mõlemal korral!

Tehtud

"Mõnus"

Veidi parem

Tagasi minnes peletasin lehmad minema

Miks??

Praegu sai aarde juurde täiesti kuiva jalaga. Kuigi võsa läbimine ka praegu väga kerge ei olnud.

 2 

Kuna mina ei viitsi seenel käia ning Annale ei meeldi võsas ragistada, siis oli lahendus lihtne - viisin tema seenele ning ise ronisin siia võssa. Kuna mulle selles varustuses, nagu ma olin, vesi ei meeldi, siis otsisin teise lähenemistee, mis tõotas olla kuivem. Oligi, ei mingit veepoegagi kuskil. Nii sain ilusti kohale ja ka tagasi. Mis aga selle matka ajal tõsiselt närvi ajas, olid põdrakärbsed. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et selle tunniajase matka ajal ma korjasin enda peast ja kaelalt ja särgi alt ära umbes 70-80 põdrakärbest. Ei ole kuskil kunagi neid nii palju olnud. Aga eks nahk oli märg, pea niisamuti ning nii nad sooja peale tulidki. Päris hea meel oli kui lõpuks sealt minema sain!

Mõeldakse ikka välja kohti, kuhu aare peita, maivõi! :) Tänud!

 4 

Algus oli ilus, siis läks natuke märjaks, veidi võsaseks, sopaseks, veidi veel võsa ja vett kuni põtrade jälgedes jõudsime lõpuks õigesse kohta ka. Saareke paistis juba kaugelt silma. Pokumaal pidi taksi kaenlasse haarama, läks tal natuke keeruliseks see hüppamine seal. Aarde juures sai võikusid söödud ja algas retk tagasi. Otsustasime minna teist kaudu, mööda oja äärt. Tundus vist targem valik, sai vähe kiiremini liigutud. Igal juhul oli viimane aeg ära käia, muidu muutub võsa läbipaistmatuks ja nõges kasvab rinnuni. Tänud huvitava koha tutvustamise eest! :)

Teen logisid korda. Mõnus! Tänud peitjale!

Mudaetapp oli vaid neljarattalisele, tegelikult poleks sedagi vaja olnud. Helduril oli tehtud korralik kodutöö ja mäele saime kordades lihtsamalt. Jalanõud jäid kuivaks, pori ei olnud ja hiljem tuli kummikuist vaid roogu välja noppida. Tänud peitjale.

kadakas soos

Suurem osa lähenemisteest oli tõesti paras sumpamine, paras võsa või suisa mõlemat korraga. Aga geopeitur ju muda ja võsa üle ei kurda. Kohapeal läks õnneks lihtsalt, uuele tiirule ei oleks küll tahtnud minna. Tänud!

 1 

See on kõige hullem matk aardeni kogu minu geopeituse ajaloo jooksul. Põlvini mudasena andis ikka seda võsa seal läbi ragistada. Palju polnud puudu, et oleks veremaik juba suhu tulnud. Aga kätte saime! :D

Enne võssa ragistama minekut sai kohalikega tutvutud

Hakkame minema!

 12 

See neetud Neetumäe kollane täpp irvitas kaardil juba päris kaua aega: "Noh, kas täna viitsid mu juurde tulla?" Kohe mitte kuidagi viitsinud. Esiteks distants kodunt niigusune vahepealne, pole nagu päris tööpäeva õhtul läbi põikamise projekt; samas nädalavahetust tahaks ju kasutada kaugemate aarete otsimiseks. Teiseks, tegemist ikkagi timixi mikroga kuskil soos, milleni pääsemiseks tuleb läbi mudavõssi rassida :o)

Ok, elu mängis kätte ühe sobiva poolvaba laupäeva, et asi ette võtta. Kirjelduses soovitatud kummik sai jalga ja tunnistan, et seekord isegi asja pärast - teekonnal kerkis erinevat tooni vedelat massi poole sääreni korduvalt. Võsa läbimine käis üsna sinka-vonka, lageda soo peal seevastu võis otse roosat joont järgida. Lõpus läks häbematult kaua. Otsin ja otsin, aga no ei leia! Hakkas juba tunduma, et aaret netu. Kuna Timixi mikrodega on see tunne varemgi tekkinud ning kohati petlikuks osutunud, siis jätkasin kauem kui 1.0 peidukoha puhul üldiselt viisakas. Garmin ei suutnud kuidagi otsustada, kas suunata mind 10 m siia või sinnapoole, ainult see paistis kindel, et null jääb minu asukohast olenemata pidevalt umbes kümne meetri kaugusele. Lõpuks loobusin satelliitide usaldamisest, panin gepsu taskusse ja vaatasin niisama geopeituri pilguga ringi - kuhu ise siin mikro paigutaks. Nii sai kergemini tõesti, mõne minuti pärast torkas tops silma, imelik et varem ei märganud.

Vahepeal olin enda ümber kogunud tüütutest kärbestest austajaskonna, kes minu meelehärmiks tagasiteel grammi võrragi maha ei jäänud, enne kui võsani jõudes kerge tuul tõusis. Siis jagus tähelepanu juba muule meeldivale - näiteks karukellad ja vasikabeebi karjamaal. Ei ole ühti vaid soo ja kole... mu õitsev Eesti rada, mu lehkav isamaa. Aitäh meite moodi mäele kutsumast.

Täitsa mõnus tatsamine aardeni ja tagasi.Aitüma!

 1 

Algul läks teekond üsna mõnusalt, siis aga ilmnesid pooleldi märjad ning pooleldi jäätunud takistusrajad. Nendel käimine oli justkui õnnemäng, et kas kannab või mitte? Siis tuli veel üks pikk jalutus põllul ja saimegi logida. Pärast oli kõik täpselt samamoodi tagurpidi, ainult et sel korral käis jalg ühest kohast natuke veest läbi. Tagasi jõudes saime veel Kaupo autot lükata. Aitäh!

Need kaks matka aaret oli tänane põhi eesmärk. See aare tundus hirmuäratav, aga asjatult. Mööda jääd oli hea minna ja ilma pingutuseta saime aardeni. Tagasi tulles lugesin kaarti valesti ning rada oli pisut raskem. Mu mõõtmise järgi kulus aardest tagasi autoni 15min. Ümber keerates jäin kinni, hea, et Allan ja Martti lükkamas olid.

 5 

Kimasin soovitatud parklasse ja vahetasin seal geopastlad kummikute vastu ning matk võiski alata. Esimesed mõnisada meetrit mööda põldu tulid kergelt, aga edasi läks raskemaks. Metsaveomasinate rööpad olid jäätunud, aga see ainult näis nii, sest peale astudes hakkas igalt poolt praksuma. Paar korda käisin kummiku servani sees ka. Siis lõppes rada ära ja edasi tuli läbi metsa minna. Jalutuskäiguks sobilik mets sai kähku otsa ja algas lumine võss(kõige paremat tüüpi). Geps läks ka lolliks, nii et pidin ligikaudset suunda hoidma. Õnneks ta võttis varsti aru tagasi pähe. Ühel hetkel läks jalgealune kuidagi kahtlaselt siledaks metsa kohta. Raksumine näitas, et tegemist on jääga. Tegin ennast sulgkergeks ja liuglesin edasi. Pärast igavikuna tunduvat võsas kepslemist jõudsin lagedale. Lõpuks ometi! Viimased paar sammu ja olingi omadega mäel. Kaugelt vaadates polekski nagu mägi, aga lähedalt vaadates on ikka küll. Panin logi kirja ja siis mulle jõudis kohale, et tagasi peab ka minema. Üritasin natuke sammu tõsta ja oma vanu jälgi mööda tagasi minna. Tuju tõstis fakt, et kõik lumi, mis saab krae vahele minna on juba seal ja enam hullemaks asi ei lähe. Tagasi ratta juures vaatasin kella ja selgus, et kogu retk võttis aega 44 minutit. Vahetasin kummarid tagasi saabaste vastu ja läksin Kehrasse linnakaid otsima. Aitäh!

 6 

Tänases plaanis oli Lõilasmäe järv ja Neetumäe. Esimene oli 3-se raskusastmega, teine oli pool palli kangem. Ega minu eeltöö vast selle värvilise kaardiga piirduski, oleks logisid lugenud, oleks vast taibanud korralikud kummikudki selle aarde vallutuseks jalga panna. Aga ei. Jalas olid mul üsna madalad kummikud, siia maastikule täiesti sobimatud :) See eest oli kaart hea ja siht aarde poole selge. Auto jätsime ülbelt keset teed, keset värsket lund, arvates, et kes siia peale poolpõrund geopeituri ikka praegusel aastaajal ära eksib. Selle arvamusega läks meil täitsa täppi. Ei kohanud hingelistki. Asusime aarde poole teele. Ühel hetkel pidime pooli valima :) sest keset teed asusid sügavad vett täis roopad. Matu valis raiesmiku poolse ääre. See tundus talle lihtsam, sest tema kummik kannatas ka vette astumist. Mina püüdsin ikka esialgu võsapoolset külge astumiseks kasutada. Seda kahel põhjusel, võsa sai kasutada lume all peituva salakavalas libedas mudas astumisel tasakaalu säilitamiseks ning mättad tundusid astumisel kandvamad. No ja siis ikka juhtus see, mis juhtuma pidi. Et valge lumemütaka all polnud mätas vaid vesi ning sinna vette mu jalg kadus. Nüüd laiutas mu kummikus jääkülm vesi, tunne oli nagu oleks seal koos veega ka jääkamakad. Aga tunded on ikka veidi petlikud :) Lisaks sai minu poolsel kaldal üldse kuiv maa otsa. Ma ei tea, kas Matu teisel pool taipas, et sel hetkel oli mul üldse igasugune jätkamise isu otsas. Aga ta nii ilusasti leidis mulle kõige sobivama koha põhjatute traktori roobaste ületamiseks, nii et selleks korraks oli minu süda võidetud ning matk sai jätkuda. Raiesmiku poolsel kaldal püüdsin ikka endiselt tabada astumisel mättaid, sest külm vesi polnud mitte kuidagi minu jaoks. Tundsin et vajaksin üht korralikku toigast, mis aitaks tasakaalu säilitamise, mätaste kompamise ja mille kõige muu puhul ning voilaa . . kunagi varem pole nii olnud, et piisas vaid mõttest ja see toigas oligi mul käe ulatuses :) sirutasin käe ning võtsin kõrval olevast põõsast toika - õiges pikkuses, sobiva kaaluga ning täpselt sobiv. Nüüd läks matk kergemaks, toikast oli abi. Matule ma küll sinna appi ei jõudnud, kus ta parasjagu kahe jalaga maa sügavusse vajus, sealt pidi ta ise välja siplema. Kuid selle teekonna kõige raskemad 100 m olid selleks korraks läbitud. Maastik muutus, metsa vahel oli mättaid rohkem, vett vähem. Saime jälle imetleda imelist ilma, päike kuldas puude latvu ning meelitas meid edasi, sest kuskil seal eespool pidi olema avaram ja ilusam. Mets oli nii lumine, et üsna lihtne oli üksteist silmist kaotada. Mina liikusin küll rohkem Matu jälgedes, kui teda nähes. Ja jõudsimegi lagedale, siis viimane mets ja mägi. Aare leitud ja logitud. Ning tagasitee on teadagi lühem :) siis polnud enam suurt vahet kuhu astuda, sest autos olid ootamas kuivad jalanõud ning kuum kohv. Salakaval lume all peidus olev muda oli tagasi mineku ajaks veel libedamaks muutunud, kuid meid tal pikali tõmmata ei õnnestunud. Jõudsimegi tagasi. Nüüd mõnus kuum kohv ja kõik mis võimalik sai kuivaks vahetatud. Suur tänu Matule, oli vahva matk :) Tänud ka peitjale, meid siia mülkasse lumevalgust imetlema meelitamast. Ilma sinuta poleks me ju seda kunagi teinud :)

 11 

Mõtlesime, et võtame täna kaks raskemat sorti aaret: Lõilasmäe ja Neetumäe. Esimene oli ilus ja üsna valutu jalutuskäik; mõtlesime, et mis see Neetumägi siis ka hullem olla saab. Oh seda sinisilmsust :) Edasi-tagasi aeg tuli kahe tunni ringis ja puhkepause kui selliseid me ei teinud.

Olustik: novembrialgusele ebatüüpiliselt paks lumekiht, selle all pehme, mudane külmumata maa. Lahtine vesi. Ideaalilähedased olud, ühesõnaga :) Leppisime kokku, et kui ükskõik kumb kapitaalselt sisse vajub, loeme katse lõpetatuks.

Maris oli teinud eeltööd ja tekitanud värvilise kaardi väljatrüki. Tänu sellele saime algse suuna paika. Esimene 200 meetrit läksid kiiresti ja sujuvalt. Siis pööras põhitee ära, edasi läks ainult "uppuva metsaveotraktori kraav". Järgmist sadat meetrit läbisime vist rohkem kui pool tundi :D Üsna alguses tuli "tee" peal käimisest loobuda, sest iga hetk varitses oht kas libastuda ja pikali käia või kummik muda sisse kaotada. Edasi jätkasime eri teepooltel. Mõlemad harud läksid väga kiiresti väga märjaks. Marise poolel tuli veel ette läbimatu võsamüür, nii et esimene operatsioon oli "paarisjõe" ületamine laias kohas. Minu eeliseks oli sellel lõigul oluliselt kõrgem kummik, mistõttu sain kohati ka otse vees jalutada. Kohe maksis see ka kätte - läksin järgmise "paarisjõe" juurde ületuskohta ette valmistama ja olin järsku mõlema jalaga korralikult mudas kinni. Pusklesin ja higistasin seal, mis hirmus, kuni kuulsin kaugusest itsitamist. Selge, jäin vahele :) Situatsioonile lisas koomilisust asjaolu, et abipakkujast Maris oli kaugel teisel pool vetevälja ja vist umbes samas seisus. Eks siis tuli ise välja roomata, "lürtsaki".

Viimaks saime siiski sellest lõigust üle. Marisel oli üks jalg juba läbimärg, ma polnud veel korralikku lonksu kätte saanud. Küll olin teinud ühe kukkumise ja randmeteni mutta maandunud. Mõnna :) Järgmine etapp: tihe ja lumine kuusemets, maapind jätkuvalt lodune, aga üldiselt siiski juba palju parem. Vahepeal läks juba kuivemaks ja avaramaks, seejärel tuli ette tormist räsitud lehtpuuvõsa. Iga läbimurdmine tõi kaasa lumelaviini. Mul oli väga lõbus :D

Viimaks jõudsime ka metsast välja. Nüüd paistis päike ja üldse oli ilmatuma ilus. Tõeline salakoht. Mäe leidsime ka üles ja logisime aarde.

Tagasitee läks enda jälgi taga ajades ja tunde järgi oluliselt kiiremini. "Topeltjõe" ületusel libastusin ja käisin ka ühe jalaga korralikult vees ära. Ilusalt solgivett sai välja kallata.

Auto juurde jõudes imestasin, et ühel sokil oli isegi üks kuiv koht. Taskutest leitud lumest sain teha ühe korraliku lumepalli. Riided... ei olnud kuivad. Soe kohv oli sel hetkel maailma kõige parem asi.

Aitäh peitjale ja aitäh Marisele kogu seda lollust kaasa tegemast! :D

Mitte üks vale samm!

Üleval on helgem

Otse nulli peale!

Kõik see sadas pähe

Jõuame lagedale

Ja nüüd tagasi!

 7 

Kõigepealt kestvad ovatsioonid Leviale, kes suutis ühe otsa läbida 21 minutiga. Minu jaoks on see aeg täielik utoopia või helesinine unistus. Tegelikult mõlemat.
Algusest alustades oli täna ilus ilm ja sain töölt pool kolm minema. Mõtlesin, et võiks midagi teha, näiteks metsa minna. Neetumägi ei tõmmanud, aga kuna valget aega veel oli ja Levia julgustav logi oli ees, siis otsustasin selle kohutavalt kaua oodanud aarde ette võtta.
Kirjelduses palutakse inimesi mitte segada, aga mitte suhtlemine minu puhul hästi välja ei tule. Kui auto pargitud sain, oli keskealine vene naine mu auto kõrval ja väga suhtlemisaldis. Mul on keelega hästi, räägib teine igasuguseid variante, küll vigaselt, aga see mind ei sega, nii et suhtlemisega sain hakkama.
Kuigi üritasin teemad ruttu kokku tõmmata ja kärmelt metsa minna, sest valgust ju enam eriti ei anta, siis vastasin siiski viisakalt küsimustele, meie vahel toimus umbes selline dialoog:
Miks siit praegusel eriliselt jubedal ajal metsa minnakse?
See on üks mäng, ma lähen mäge pildistama.
A miks sa sinna lähed, seal on praegu nii jube, mu mees läks seenele, aga pidi peaaegu sohu uppuma, vajus sisse ja tuli seenteta tagasi. Tule pildista mu uut mäge hoovi peal.
Ei, see ei sobi, ma pean just seda metsas olevat väikest mäekest pildistama.
Kas see on orienteerumine, ma noorena käisin orienteerumas, oi tuleksin kohe sinuga kaasa!
See on jah, peaaegu nagu orienteerumine, aga ma tahaksin ruttu minna, ma ei taha pimedasse jääda.
Hea küll, mine siis... A mis ma siis teen, kui sa tagasi ei tule, helistan hädaabisse?
Ei, küll ma tulen, kui liiga sügav vesi on, pööran tagasi.
No eks sa mine siis.
Ja siis ma läksin. Algus oli ilus. Siis oli vesi ja mülgas ja mätas ja võsa ja veel võsa ja ma ei saanud üldse aru, kus see Karl siin karu jälgi näha võis. Ühel karul võib siin iseäranis paha olla. Ronisin ja tegin ringe, roomata ei tahtnud, liiga märg oli. Rõõmustasin lagedat sood nähes. Seal oli mõnusalt palju loomaradu.
Saarele jõudes märkasin kohe lahedat urgu. Oi jehh, mikro ja urg ja timix ja raskus oli vist kolm pool... Kätte sain igatahes.
Tagasi tulin suuremate ringikestega, aga lõpuks jõudsin samale teeotsale. Tore, et tehtud sai. Looduses tundsin puudust orienteerumiskaardist. Suurt puudust.

 11 

Ma ei hakanud omaloomingut tegema ja valisin parkimiskohaks peitjapoolt väljapakutu. Igaks juhuks parkisin ennast kõige vähemsegavasse kohta, viskasin aknale geopeitust informeeriva kirja telefoni numbriga ning lisasin kuhu ja kui kauaks läksin. Hoovis tatsasid ringi haned, kõlas vali raadio muusika mille saatal kaagutasid kanad. Seljakotti viskasin kummikud ja liitri vett ning asusin teele.

Traktori jälg muutus peagi sügavaks metsaveomasina jäljeks. Seetõttu pidi mugavad tennised kummikute vastu vahetama. Enne metsa läks päris mudasoiseks ja pidi juba ettevaatama kuhu ka kummikutega astuda. Terve metsaalune oli samasugune pehme väli ja tänu sellele nägi ära kõik siinsed elanikud. Rohkelt oli kabjaliste jälgi, kuid hirmu tõstsid suured mõmmiku jäljed. Minu laialisirutatud sõrmed mahtusid igatahes antud jälje sisse ära. Mina liikusin sihikindlalt lääne suunas, ohtlikud jäljed olid aga pidevalt põhi<->lõuna suunalised. Peagi lõppes aga see pull ära ja tuli uus huvitav maastik. Peaaegu paralleelselt maaga kasvav mets / võsa. See oli vast kogu päeva kõige raskem etapp. Ronida üle ja ronida alt, suruda ennast vahelt läbi. Higi voolas ja minu kaasavõetud vee varu vähenes sama hoogsalt. Sohu jõudes ei ole ammu nii hea meel olnud sood näha. Mõnus vesine pokumaa kus saab sirge seljaga kõndida. Mägedes oli juba aarde vormistamise vaev.

Pärast logimist helises aga telefon. Vene naisterahvas rääkis midagi minu autost. Kohe lõi pähe, et oh kurat, nüüd mu auto kusagil jalus. Meie vahel oli aga tõsine keelebarjäär ja ma sain vaid aru, et tema buss katki, midagi Kehra ja remont. Ütlesin, et pool tundi ja olen seal. Ei arvestanud seda, et olin enda põlve aarde juurde minekul ära väänanud kuidagi ja sinna minek võttis kauem aega kauem kui pool tundi. Ei jäänud muud üle kui ennast ületada. Lihtsamat maastikut läbisin 2 korda kiiremini ja roppu võsa läbimõeldult. Mõmmikutemaal kohtusin värkselt maha võetud kährikuga. Igaks juhuks tegin 360 kraadi ümber oma telje ja sammusin edasi. Auto juurde jõudsin 25 minutiga. Vanemat sorti vene naisterahvas tuli siis rääkima. Oli vist kõik vajaminevad eestikeelsed sõnad läbi mõelnud ja välja otsinud, sest nüüd sain eesti-vene-viipe segukeelest kõik aru. Ta arvas, et ma olen Kehra ametnik, kes tuli tema majani toovat teed üle vaatama ja ka remontima. Tema buss oli selle halva tee peal katki läinud. Pidin teda aga kurvastama, et olen lihtsalt matkaline. Soovisime üksteisele kena päeva. Minule pakkus see aare vahvaid elamusi. Ma ei kujuta aga ette mis pornograafia leiab aset siis kui aaret külastada südasuvel kui võsa on täies eluhoos ja saatmaks palju toredaid putukaid. Aitäh peitjale!

Kährik

Sõitsime soovituslikku parklasse aga siis mõtlesime, et ei hakka seal praegu nalja tegema ning aare jääb kuivemat aega ootama.

Tahtsime järgmise päeva Laukasoo laugaste peaproovi teha ja minna Neetumäele. Üritasime minna soovituslikku parklasse, kuid jäime mingi hetk metsa vahele lumme kinni. Pool tundi mässamist ja lükkamist ning parkisime lumehange ära. Hakkasime juba mööda teerada minema, kui selgus, et noorgeopeituril on veel suusasaapad jalas. Marss, autosse jalanõusid vahetama! Nüüd oli aega ka kaarti veidi põhjalikumalt uurida ning selgus, et olime valinud vale teeotsa :D Väljavaade veelkord autot kuskil teisel metsarajal hangest välja lükata mind eriti ei rõõmustanud ning otsustasime, et tuleme teinekord tagasi.

 1 

Eelnevalt logisid lugedes tundus, et tegemist üsna füüsilist piina pakkuva üritusega ja lükkasin aardeotsimist alati edasi. Nüüd aga otsides aardeid, mida tõenäoliselt ei leia või pole muul põhjusel tahtnud otsida, jäi ta mulle teele. Otsustasin, et usaldan oma GPS-i ja lähenen teisiti, kui kirjelduses märgitud parkimiskoht. Autoga sain u 900 meetri kaugusele ja sealt jälle u 700 meetri kaugusele, kui ühe heinamaa kõmpisin. Raba oli küll kõrrelisi ja sookaski täis, kuid nende vahel sai muretult liikuda. Täitsa nauditav ja mõnus jalutuskäik oli. Tänud!

Siiamaani meenutan Timixile selle aarde leidmist. Oli mõnus õhtune jalutuskäik.

 13 

Nagu juba tavaks on saanud siis hakkas Miki ilusa ilma puhul nihelema ja kuna ühtegi muud omasugust vist ei leidnud rääkis minu pehmeks. Aga kuna põhjus oli väga hea siis ma läksin kaasa. Enne oli vaja ka muid aardeid leida ja mingil hetkel hakkas mul paha, ei teagi millest. Igatahes panin silma looja ja kui kohal olime siis ärkasin üles. Sellega saab ka edukalt seletada minu mäluauku sinnamineva tee valikul. Kuna kummikut niisama autos kaasa vedada on mõttetu siis panin nad jala külge. Üleüldiselt oleks ka ketsiga hakkama saanud, vaid üks kraav oli ees aga tagasiteel õnnestus seda kraavi enam mitte leida. Teekond oli hirm, õudus ja vägivald ühes kohas. Mingid nikastanud tüübid on sinna lademes kraave kaevanud. Mingi kolmesaja meetri peale tuli vist 10 tk ja need olid kõik risti liikumissuunaga. Sega tuli neist läbi roomata. Kraavidest üle jäänud jura oli aga hoolega sinnasamma pandud ja seega tuli ka seda ületada. Tegevus oli toimunud umbes 4 aastat tagasi ja selle tähistamiseks oli seal enamvähem igal pool vähemalt 2 meetrine võsa. See koosnes peamiselt sellisest asjast millest läbi ei näinud. Kui kõik see jura ükskord seljataha sai siis tuli maailma kõige vähem hooldatud mets. Puud polnud mitte pikali aga lihtsalt risti. Minu meelest pooled oksad polnud maha kukkunudki vaid rippusid niisama ees. Seda asja oli vist pool kilti või tiba enamgi. Natuke enne saarekest oli rahulikum. Tegime mõned pildid loojuvatest pilvedest päikese taustal ja siis kihutasime lõppu. Seal sai niisama istutud ja mõeldud, et mis ajal see kiiks ära käis. Enamus inimesi ei läheks vabatahtlikult mitte kunagi sinna võsasse töllerdama. Tagasi tulime umbes samamoodi aga selle eelisega, et siis oli juba pime. See lisas omakord meeldivaid võimalusi mõne puitdetailiga ootamatult kohtuda. Nii hästi meil aga siiski ei läinud. Kokku läks mingi paar tundi julgelt ära. Hannese jutt 45 min autost autoni on

• a) täielik väljamõeldis
• b) saavutatud kopteriga liikumisel
• c) ta kõndis lihtsalt niisama seal auto juures
• d) võttis ja pani taskusse mingi pisikese mudelauto

Muidugi võis ta ka kasutada mingit hoopis teist teed. Tagasi auto juures olles ei saanud ikka veel aru, et miks sinna küll oli vaja minna. Hullem saaks see asi olla küll, näiteks peale kahenädalast vihma.

Õhtu

Võsa lõppes

Ei hakanud mitte üritamagi seekord

 1 

Kui riik annab pidutsemiseks vaba päeva, siis Geopeitur läheb loomulikult rappa!
Peitja poolt pakutud parkla tundus eelnevate logide põhjal just mitte kõige meeldivam koht olema teekonna alustamiseks ning seetõttu valisime oma lähenemistee. Maša kadus vahepeal kõrkjatesse nii ära, et isegi mütsi tutt ei paistnud, kuid mäe vallutamise ajaks oli jällegi platsis. Võimsa mäe on põdrapere omale ööbimispaigaks valinud. EVEJ

Leitud

 5 

Ohjah. Kui timixi aardeid hakkab saama palju üle ühe päevas, siis hakkavad nad tervise peale. Matkasin tagasi ja lohutasin end teadmisega, et tema vaevleb parasjagu Parika rabas - ja see aitas. Aga algus oli ilus. Ukerdasime tranduletiga läbi paksu muda soovitatud parkimiskohta. Proovisime kohalikke mitte häirida, aga neil on tümakas nii põhjas, et kostus pärast soo pealegi ära, nii et vaevalt et nad meid üldse märkasid. Lootsin metsas ka eilsete leidjate jälgi leida, aga - nende logi on aus, ainuke kord, kui neid jälgi trehvasin, läksid need risti vajaliku suunaga, tont teab mis asju nad seal metsas ajasid. Mägi ise - eemalt tundus, et tüüpiline Harjumaa reljeef, mine ikka katsu jalaga, kas on küngas või ei ole, lähedal siiski oli. Ja jälle - selle aarde külastusaeg hakkab otsa saama, soo peal oli kummik ikka väga suur sõber, kui see jääkiht ära sulab, ei aa hulk aega ligi. Ja tagasi sai veel otsem mööda ühe pärispõdra värskeid jälgi talutümaka suunas, hea lihtne tulla. Aitüma, Tanel, täitsa mõnus matkamine jälle - mis see 45 min autost autoni ikka muud on ;)!

 4 

Siiani arvasin, et kõik eelnevad logijad on mingit ilukirjandusliku mulli ajanud. Isegi peale auto parkimist, olin sellel arvamusel aga mida minut edasi, seda selgemaks sai mu eksiarvamus. Kuulasime maja juurest kostuvat raadiot (ilmselt väga kõva kuulmisega või siis musikaalne rahvas elab seal)ja sättisime omi plaane. Esimese hooga ei läinud silmalt aarde suunas, vaid lootsime radu ja sihte kasutada, kuna silmalt tundus maastik umbes 4 olevat.Ühel karmil hetkel aga avastasin ennast toominga võsas ja "nauding" kasvas iga sammuga. Mina soovitan sinna minna suvel, kui õues on ca 25 kraadi sooja, kõik on lehtes, mätas on roheline ja lennuväge peaks seal ka jätkuma. Tõeline geopeituri tee nirvaanasse. Teekond nädal tagasi Madisemäele oli sellega võrreldes tavaline jalutuskäik pargis. Ja see raba...eee...hea, et kandis ikka veel. Mingil hetkel hakkas ilge paugutamine ja vaikselt puges hirm naha vahele, kuna seajahi aeg hakkab ju otsa saama ning teel siia olid kõik kohad jahimehi täis. Veidi piinlik ju jahimehe ees, kui ta tailiha asemel leiaks hunniku mind :( Kahe silla vedu kasutades ronisin lõpuks sellele neetud mäele ja pühkisin pisara vaid...täielik nutumägi ma ütlen, tagasi on ju ka vaja minna, õudne! Kui siia olin tulnud ilma elektroonikata ning vaid sisemise kompassiga, siis nüüd oli suunataju täiesti sassis ja isegi oma tuleku jälgede leidmiseks kulus piinlikult kaua aega. Oh, peale selliseid teekondi tahaks kah mõelda, et kõiki aardeid ju ei pea otsima aga tean juba ette, et selline ütlus on mulle nagu hane selga vesi. Päris mitu aega kavatsen nüüd drive-in aardeid võtta ja ööpäev hiljem võitlen jätkuvalt krampidega jalgades. Aardega muidugi kõik korras ja soovitan kõigile väike jalutus teha sinna, aitäh! Tagasitee tuli muidugi kõige otsem, silmalt ja algselt tundunud maastik neli osutus napilt kaheks. Proffessori mõnu on minu jaoks õud...seda ma ütlen :P

Kes ütles, et mehed ei nuta? Anno 2014, Nutumägi

 2 

Tänase päeva kirstunael. No parklast saime kenasti minema ja mõnda aega oli ju tore astudagi kuid siis pööras loodus meile oma karmima näo ja pidime võsast läbi sumpama. Siin sain sugeda kõigelt mis liikus, no hoiad küll pikivahet, kuid ikka kobistas mõni oks valusasti kas pikki nägu või vastu koibi. Ja neid koibi siia ju treenima olimegi tulnud, kuid jah, sellist võsarünnakut es osanud unes ka ette näha. Lõpuks oli võsavaba maastik ja see vajus ikka täitsa hästi juba. Hea oli , et siin seal oli veel jääd peal, nii saime ikka sellele Nutumäele ka. Täitsa nutumägi ma ütlen. Tagasitee oli alguses tiba koomiline, sest tulles olin gpsi vaid nii moepärast kiiganud sest inimgeps kihutas ju kõhu või ninatunde järgi ees. Tagasteel aga ta enam ei orienteerunud, no täitsa nagu rikkis geps :P. Õnneks olid rajad näha ja saime ikka sealt võsast elusalt välja. Tagasitee lõikasime otsemaks ka ja autot nähes oli ikka siiras heameel.Tänud!

Paavo träkk oli meeles ja mõtlesin, et hüppame siit kähku läbi... Nüüd on huvitav võrrelda, kuidas meie samas soovitatud parklas parkides ometigi nii palju kaugemalt oma retke alustasime. Algul oli miski rada, võsas kadus käest ja enne aaret ilmus jälle välja. Põhiliselt on ikkagi meeles üks klassikaline põhjamaa tunne, s.t nälg näpistas juba korralikult. "Mägi" sai vallutatud ja mägiveised ootasid meid parklas. Oleks vaid süüa, aga neetu!

 1 

Võtsime nõuks veel enne lõunasööki vallutada kiirelt Neetumägi. Meie suurt optimismi aga vähendas kõvemat sorti võsaralli, mis tundus olevat lõputu ja röövis meilt palju energiat,aga me ei andnud alla.Rabas leidsime juba sissetallatud teeraja mis juhatas meid aardeni.Tänud

 1 

Mingi 1,3 pikkusühikut aardeni ei tundunud just palju, veidi hiljem võsas ragistades jõudsime seda neetud mäge päris mitu korda needa :). Ega kerge ei olnud ja tagasi auto juures olime suht läbi ja läksime Kehra peale süüa otsima. Aitähh!

 4 

Alles loetud kilomeetrid enne nulli selgus, et see polegi sissesõiduaare nagu senised :-D Vaatasime seepeale kaarti, pidasime plaane ja otsustasime peitjat usalda ning veeresime soovitatud parklasse. Õigemini sellest veel oma 50 meetrit edelasse, sest koordinaat näitas keset kitsast lumist teed. Majast keegi välja ei tulnud, seega jätsime autoaknale sildi "Läksime Neetumäele + tel. number".
Esmaleidja logigi oli läbi loetud. Kummikuid meil kaasas polnud, aga lootsime, et tänasel päeval ole neid ka tarvis. Suur oli meie rõõm, et keegi siit hiljuti läbi marssinud oli. Tõesti, minge kasutage seda rada, hetkel suurepärane. Panin gepsu 600 meetrit enne aaret tasku ära, nii ilusti jooksis rada aardeni. Isegi mööda sellest jooksis, sest kui kõhutunne ütles, et võiks olla juba kohal, olime mitukümmend meetrit möödas :-) Nullis oli asi lihtne, kas just 1.0, aga õnneks normaalne. Kahuks ei olnud aardetops normaalne. Aga eks see ole maitse asi. Hea ju, et nano ei olnud.
Metsas oli väga ilus. Nii valge ja lumine. Eesti lumiseim kant ikkagi. Tegime mõned pildid ja tatsusime tagasi, sest mu oli kiire. Tagasitee läks sama hõlpsasti või veelgi kergemini. Enne uut lund on ikka väga hõlbus seal ära käia. Pool tundi sinna, pool tagasi. Ja see, et ma ühe oksaga peaaegu silma sain, on minu viga. Lõpp hea, kõik hea.
Aitäh Tanelile sellesse kohta kutsumast! Aare korras, EVEJ.

 2 

Minule sellised natukenegi matka sisaldavad aarded kohe väga meeldivad. Seetõttu olen siiatulekut plaaninud aarde avaldamisest peale. Mitte ei tahtnud ööhämaruses seda ettevõtta, - nii oleks ümbruskonna ilust ennast ilma ju jätnud. Eks lähenemisteidki sai planeeritud nii ja naasuguseid, kuna külm oli soopinna kõvemaks teinud siis valisime kõige otsema. Kuna kaardijärgi tundus et siinkandis liigutakse vaid neljal jalal, siis olime metsas kohatud rada märgates kindlad, et tegemist on georajaga, iga liigutud maa andis sellel veelgi kindlust, aga jah rada kulges üle saare ja siis põrutas edasi. No küllap olid siis need põgenike tagaajajad kes lõpuks naasesid sõnumiga netu. Kuna meie seda teed veel edasi -tagasi liikumisega lihvisime siis hetkel on küll kohe väga vahva tee saarele olemas. (kasutage seda!)- koht ja matk on ju vahvad talvemuinasjutuline ümbrus, saar keset sood koos oma salapäraste kaevenditega (kesküll need tegi ja miks?)(küllap ikka järjekordse võõrvõimu eest varjul olnud)Igatpidi vahva ja salapära täis matka saime meie küll.Suur tänu peitjale

 2 

Seda matka oleme juba päris kaua edasi lükanud. Nüüd aga sai see ära tehtud. Oli taas üks ääretult mõnus aardematk. Suht algul sai jälgi vaadates selgeks, et meie ees läheb üks "kolleeg" umbes päevase edumaaga. See säästis meid seal võsas lõputust gepsu jälgimisest. Muudkui mine. Nii me siis läksime kuni meie "teejuht" vaid mõne meetri kauguselt aardest oma teed oli läinud. Polnudki "kolleeg" :) Aga tänud talle ikka. Seetõttu tuli meile STF ikka paraja üllatusena :) Tegelikult polnudki ju see eesmärk. Oli ju lihtsalt plaan seda kauaoodatud Eestimaa talve nautida. Ja seda saime me "kogu raha eest". Tänud matka eest ja pikka iga aardele!

 2 

Ühe vähestest vabadest õhtupoolikutest sisustasime pimedas metsas-soos aardeotsinguga. Eks erinevates soodes-rabades-metsades ole päevavalgusega käidud küll ja küll, nii et pimedas otsing ei hirmutanud. Veidi aeglasem see minek võib-olla oli, aga ei midagi ületamatut, korralikud valgusallikad ju olemas. Seega kummik jalga ja teele, no vees sai päris pikalt solberdada. Teel ehmatasime ühe metslooma liikuma, kes teab, kes rohkem ehmatas, meie või tema... Soosaareke paistis ka juba kaugelt silma ja kohale jõudes oli leid kiire. Logiraamatud olid tühjad ja FTF läks kirja 08.01.2014 kell 17.45. Aitäh, äge retk oli.