Kadunud hiilgus- Pajaga kõrvuti

Vastu ootusi oli see üks õige meeldiv jalutuskäik läbi lilli täis metsatee, talu juures ringi vaadates jäid silma nii pada, kaev kui ka igasugu rauakolakad ning lõpuks sai ka keldri juurde satutud, kus aare kiirelt näole andis. Aardega kõik korras, aitäh peitmast!

Iseenesest oli talvisel ajal täiesti okei rännak - ükski satikas ei tahtnud verest tühjaks imeda ning kõik nõgesed olid talveunne läinud. Koordinaatidel olime küll natuke nõutud, aga Kaupo koperdas kogemata aarde otsa ja saime mõistliku ajaga tulema. Aitäh!

 1 

Logide põhjal võis aimata, et suvisel ajal on selle aardeni jõudmine paras võsas ragistamine ning eks see pool teed umbes nii kulgeski. Samas, märja ja vihmaga oleks olnud kindlasti hullem kui tänase palavusega, seega - elasime üle. Talukoht ise on nagu need vanad kohad ikka - vaid müüride järgi võid aimata, et midagi on siin kunagi olnud. Keldri leidsime, aga aarde enda leidmisega läks meil niisamuti väga piinlikult kaua. Vähene geokogemus, mis muud. Tegime suisa päästva kõne, et teada saada, kas otsime ikka õigest kohast. Olime ikka õiges keldris ning siis õige vihje viis ka leiuni. Otsisime ka sõprade poolt sinna unustatud jalutuskeppi, aga seda paraku silma ei jäänud. Peame ikka seda otsimise asja veel harjutama :) Täname aarde eest!

Tänan aasta jubedaima võsa eest!

Aitäh aarde eest!

Polnudki väga hull teekond. Auto jäi Adula oja äärde ning kõndisin traktori rada mööda, kuniks aarde algpunkti suunas hakkas pea otsejoones mingi teise masina oluliselt vanem rada minema. See viis ilusti hoonete juurde ja peale mõningast ringi vaatamist leidsin ka keldri ja aarde.

Keldri leidmisega muret polnud, aga topsiga läks piinlikult kaua. Igatahes üles me ta leidsime ja kui talukompleksile sai ka tiir peale, oli aeg tagasi võssa sukelduda. Tänud aarde eest!

Algul mööda rattajälgi ja porilompe, siis mööda rajakest kohale. Keldri asukoha tuvastasime ruttu , aare leitud ja logitud. Tänud

Leitud, logitud, tänan!

 9 

Ilmselt polnud kõige mõistlikum siia tulla kui päev otsa ja veel mitu päeva jutti on vihma sadanud. Nii lähedale sõita ei saanud kui plaanisin, sest puu oli keset teed kukkunud ning lähimas parkimiskohas juba oli auto ees. Tõmbasin kummikud jalga ja asusime jalutama. Esimene teeots ei olnud päris see, ka teine mitte, kolmas aga tundus lootustandev ja just seda mööda hakkasimegi minema. Koer, kes varem ei kannatanud käppadega märjale asfaldile minna, jalutas vabalt rinnuni poriloikudes. Täitsa vahva oli vaadata.

Esimese teelõigu jalutasin rööbaste keskel kõrgemal, teise lõigu jalutasin porilompides. Rabarber kasvas keset teed. Siis sai aga kohe kraavi lõppedes vasakule pööratud. Oleks ma vaid kaks meetrit hiljem seda teinud, oleks poole vähem kannatusi olnud :D Vett, võssi ja muud loodust oli kohati rinnuni. Ennetamaks seda, et koer tahab otsa ümber pöörata, läbis ta ühe sirge mul süles. Metsatukas oli juba palju meeldivam jalutada kui see välja arvata, et talukohta silmitsedes hakaks kui oavarrest sadama. Varjusime küll puu alla, kuid see väga kaitset ei pakkunud. Kui sadu veidi vähenes, sai ettevaatlikult nullile lähenetud. Siis tabas mind samasugune nõutus nagu ka arvutiekraani taga olles, et kuidas selle aarde siis siin leidma peaks. Mõttes kirusin end, et siia just sellel aastaajal tulin kui pole näha ei kaugele ega jalge alla. Ka maaameti aeglaselt avanev kaart mind tõele lähemale ei viinud. Kui juba siia, sinna ja tänna vaadatud; siis sai poolkogemata lahkudes ka keldri juurde jõutud. Keldris oli tõesti ka rauakolu nii et Exet ringi vaatama ma ei tahtnud lubada. Istus mul seljakoti peal, kuniks ma enda varjus proovisin võimalikult kuivalt logimise protseduure läbi viia.

Nagu juba kombeks, siis tagasitee möödus veidi kiiremini. Enam ei pidanud ma ka ettevaatlikumalt puuokstest mööduma, sest isegi sokid olid mul läbimärjad. Natuke metsatukka ja võssi ja saingi mööda sirget tagasi teise sirgeni, kust sain tagasi autoteeni. Autoteele jõudes tuli ka päike välja ning vihmas polnud enam lõhnagi. Elevust tekitas ka kraavist järsku lendu tõusnud hani.
(777) Aitäh! EVEJ

Valikud

Puuületuss

Väike sumpaja

Vihmavarjus

Tehtud!

Jälle päike!

 1 

Selle aarde otsimise saab ilma südametunnistuse piinadeta ilusa ilma kraesse veeretada. Mitu korda oleme plaaninud, aga ikka on miskit ette tulnud. Täna ei leidnud enam mingit ettekäänet. Lisaks oli veel soov teada saada, kas tõesti jutud, et viimane kui üks kullerkupp eestimaa pealt kadunud on, tõeks võivad osutuda. Omajagu ringi hulgutud, aga ega väga silma ei ole enam hakanud jah. Siiski tundub, et asi ikka nii hull ei ole. Aardepaiga ümbruses neid kuldseid pallikesi ikka hulgi. Aarde leidsime tänu kohaliku aardevalvuri juhatusele õige kärmelt. Üks sokupoiss kihutas sealt minema ja kui kohta lähemalt uurima läksime, oli selge, et ongi see päris õige paik. Logi sai kirja täpselt aasta peale eelmist leidu. :)
Aitäh aardepeitjale juhatamast. Selline mõnus nostalgialaks.

 2 

Millalgi päris võimas talu olnud... Huvitav, kuidas nii suured kivimürakad müüri nii kõrgele tõsteti? Tasus see jalutuskäik ette võtta. Sääsed hakkavad ka juba välja ilmuma ja tüütama... Nägime teel aardeni pääsusilmi, pole juba aastakümneid neid looduses näinud.. Aitäh peitjale siia juhatamast!

 3 

Nii ilus ilm, mitte miski ei hoia toas kinni. Tuleb minna. Võtame veel kodu lähedalt, nii 50 km raadiuses. See jäi 20 peale. Autoga saime 700 m peale, edasi traktori jälgepidi, kuni "maja hoovi". Null paigas, kelder kindlaks tehtud, logi kirjas. tagasi kõndides kohtasime veel ühte geopeiturit jalgrattal, tore on kohtuda. Tänud aarde ja linnulaulu eest. ????????

 4 

Mis on tõenäosus, et siia keset metsi olevasse võssa satub mitu aardeotsijat korraga kui näiteks 2016 aastal ei käinud siin keegi ja 2018 ainult üks logi jäeti? Täna nii aga juhtus :-) Olin just 15km vändanud kui nägin metsateel autot seismas, kuna polnud tegu maasturiga, siis jahimehed võis välistada. Rattaga kannatas rööbastes veel edasi sõita ja umbes poolel teel aardeni kohtusingi autoomanikuga, küsimus: Kas aarde juurest? sai muidugi jaatava vastuse. Lõpuks tuli ratas võssa lükata ja viimased sajad meetrid jalgsi läbida. Üllatav oli see, et talu ümber pole võsa kuigi keegi seal ei niida, teed ja sihid on võsa tõttu aga pea läbimatuks muutunud aja jooksul. Pada leitud, alustasin keldri otsingutega, isegi kaevu leidsin, ilmselt ka sauna aga kelder ilmutas enda ehk kolmandal ringil, aega läks tõesti palju. Õnneks oli aardes ikka pliiats olemas, mina olin oma pastaka koos rattaga kaugele võssa ju jätnud. Nii sai see aare sel päeval teise logi kirja ja sel aastal on neid nüüd 3 seal. Kuna logisid väga palju polnud, siis tegin omale pildid kõigist logiraamatu lehtedest, hea hiljem ilma tüütute kärbesteta tudeerida. Mõned tuttavad Suveseiklejad jäid aga kohe silma :-)

 2 

Pidime ära noppima siit nurgast ainult rebaste silla. Aga sillale jõudes vedeles seal keset teed kiiver ja tühjad longero purgid, ning ka sild ise oli noorte poolt hõivatud. Kuna aga too käik läks niikuinii nihu, siis võtsime vastu otsuse et proovime siis seda paja aaret ka ikkagi otsida, kuigi me olime selle tänasest päevast juba välja praakinud. Leidsime korraliku kaherealise metsatee, seega tundus ees ootavat mõnus jautuskäik. Korra küll mõtlesin, et peaks pikad püksid jalga sikutama, aga kuna nii palav oli, siis erilist vaimustust seda teha ei olnud. Mõistatuse osas aga tegin pattu, usaldasin täielikult Kaupo poolt välja raalitud punkti ja ei vaevunud isegi kirjeldust lugema. Tossud jalga ja teekond mööda erakordselt laia metsateed võis alata. Ühel hetkel aga tuli ikka võssa keerata ja juhtus see mida poleks tahtnud tänases päevas rohkem näha. Taas murtsime ennast läbi võsa samal ajal parmupilv pea kohal tiirlemas. Nõgesed olid siin sama õeldad ja parmud sama osavad kui olid seda ühe juba lappama läinud aarde juures. Kuna võsas murdmist oli seekord aardeni jõudmisel vähem, siis ma nii närvi ei jõudnudki teekonnal minna. Kaupo lõi paja kõrvale lipu maasse ja andis käsu otsima hakata. No otsisime siis. Kaua otsisime. Seisma oli pea võimatu jääda, seega logidest vihjeterakeste välja noppimisel oli oma hind. 1gramm liha iga paigal püsimise hetke eest. Samal ajal andsid ka nõgesed jalgadele valu. Kaupol läks vist eriti kehvasti, igatahes kuulsin seda mehemürakat niimoodi valjult vandumas esimest korda. Pärast meid oli kogu hoov taimedest maha tallatud, nagu oleks seal juba aastaid lambaid peetud. Lõpuks kui närv juba mustemast mustem oli, haarasime õlekõrre järele. Et nagu mis siis selgus! Me olime ikka väga valele kohale keskendunud. Pärast seda väikest asukoha korrektuuri, oli kõik endiselt paksu jama täis, aga vähemalt saime lõpuks leiu kirja. Ja nüüd ruttu Türile, enne kui viimane rong minema sõidab. Ei istu mulle sellised enese piinamised, aga nagu näha, et loll ei õpi isegi enda vigadest.

Tänud peitjale. Ja Karlile vihjepoja eest, mis meid õigele suunale aitas.

 2 

Mul ei olnud selleks nädalavahetuseks tuuritamise plaane, aga kui Silver pakkus välja telkimisega tuuri, siis tekkis huvi. Alustasime kohe reedel pärast tööd, et aega võimalikult efektiivselt ära kasutada. Telkisime Võrtsijärve väravate 6 juures ning sõitsime Võrtsijärvele tiiru peale. Kõige viimaseks leiuks jäi see. Mul oli salvestatud ainult Pajaga kõrvuti aarde null, rohkem polnud kirjeldusest meeles. Pada sai kergelt leitud. Eeldasin, et ongi paja kõrval ning sai pikalt otsitud. Nõgestes sai väga palju käidud, lõpuks enam väikseid kõrvetusi ei pannud tähele. Ka parmud ja sääsed andsid kõvasti leile juurde. Tegime geokõnesid ning kui saime aru, et kuskilt eemalt tuleb kelder üles leida, siis hakkas alles asi edenema. Vahepeal tuli päeva parim tunne: sügasin ühe jala paelteosaga teise jala sääremarja, aga kõrvenõges jäi nende vahele. Kui kelder leitud siis varsti ka aare käes ja tõmbasime siit urkast uttu. Oli alles geopäev, nii ära kriibitud ja kõrvetatud pole jalad ammu olnud.

 2 

Vot see aare oli mul plaanis. Sõber mõni aasta tagasi ostis piirkonnas vana metsavahitalu, käisime seal sõpradega talgutel. Hommikul ärgates suutsin kõigile vaimu sisse peksta ja läksime siis seda talu uudistama. Talu veel metsafirma omandis, kus mu sõber töötab. Seega luba ju käia ka olemas ja ega seal käimine tõesti kellegi omandivormi ei riiva. Väga võimas talu suurte hoonetega olnud, nüüd puhta ajahõlma vajunud. Suutsime identifitseerida nii mõnegi hoone aga renniga lauda osas ei osanud keegi aru saada, et miks betoonist jooginõu moodi renn oli tehtud sinna. Aare sai leitud kiiresti, võimsad puud tunnistajateks. Aitäh.

 5 

See aare on kaua oma aega oodanud. Kaks aastat tagasi sai siin ümberringi teised aarded ära võetud aga see jäi oma ligipääsmatuse tõttu tollal logimata. Täna tõmbasin selle pinnu välja.

Kui kodus siia tulekut planeerisin, siis avastasin kaardilt terve külatäie mahajäetud talusid. Kaks - kolm kilomeetrit siit kagus. Täna sõitsin sealt läbi, suu ammuli auto aknast passides neid sissekukkunud katustega maju, millel veel aknadki ees ja mööbel toas. Ümbrus kahjuks on küll üsna totaalselt metsast lagedaks tehtud. Kui enne või pärast Küti talus paja ja katla otsimisest aega üle jääb, siis soovitan seal ringi vaadata. Miks mitte ka sinna üks uus aare poetada...

Nii, aga nüüd Küti talu külastus. Sain geomobiiliga 430m peale, siis jäi liiga suur mahakukkunud kask ette. Jalastusin ja sel hetkel jooksid viis Küti talu peremeest/-naist teiselt poolt kaske üle sihi. Nii, väga hea, omanikud kodust ära, saab rahus ringi luusida.

Läksin nulli, leidsin paja, leidsin kaevu, leidsin keldri, leidsin aarde. Ümbes selles järjestuses. Ikka vinged kivimüürid olid sellel talul siin... Tegin oma varesejalad raamatusse ja seadsin sammud mööda vanu heinamaid tagasi auto poole.

Looduslik tõkkepuu

Pajaga kõrvuti

Läti talu varemed

Raada talu varemed

Raada elumaja

Kiviaru küün

Unustatud talud Maa-ameti kaardil

Samad talud EW 50T kaardil

 5 

Oojaa, just sellised aarded jätsid mulle mu esimestel geoaastatel kustumatu jälje, millest algas üks tõsine sõltuvus. Vanad talukohad tänapäevases mõistes eikusagil. Jõudmiseks peab läbima üle kilomeetri võssi, kindlasti ei tohi puududa teekonnalt nõgesed ja siis kohale jõudes saab hakata fantaseerima kuidas kunagi ammusel ajal elati.

Lähenemisteed ma ei suutnud kodus välja mõelda. Panin paika vaid ühe loogilise koha. Tegelikkuses nägi see auto aknast välja väga ropp. Sõitsin edasi lootuses leida paremat stardipositsiooni. Leidsingi kuid mõtlesin, et no proovin siis natukene veel. Ja siis ilmus mingi jumalik sähvatus ja avanes ilus lai tee ning täpselt oodatud suunas. Korra käis peast läbi isegi autoga edasi rammida aga mõistus oli veel kodus. Niisutasin kurku ja magu oma veepudeli sisuga ning hakkasin minema. Jäi küll selline mulje nagu Harvesterimees elakski seal talus või käiks vähemalt üle päeva kanade mune ära korjamas. Lõpupoole vähekene ikka sain võssi ja mõned nõgesed aga kokkuvõttes oli jalutuskäik pargis. Talukoht oli ka väga uhkelt ära hooldatud. Igale poole viisid rajad ja puudealune oli ära niidetud. Siis nägin ka peremeest. Teretama ta mind ei tulnud vaid pistis jooksu. Kits oli seal tubli tööd teinud ja ümbruskonda viisakana hoidnud.

Edasi hakkasin ümbruskonda avastama lootusega kaevu asemel keldri otsa koperdada. Hooneid oli siin küll päris palju olnud. Müürid olid võimsad. Õunapuuaias leidsin koha kus peremees käib tavalisest rohkem jalga puhkamas. Hakkaski juba tekkima tunne, et äkki see kits oligi mõnes eelmises elus talu peremees või naine. Ma pole üheski talukohas näinud, et mõni loom oleks ümbruses kõik nii ilusti korda teinud. Üks hetk jõudsin oma ringiga ka keldrini, milles ma ei olnud küll 100% kindel. Seest leitu aga andis kinnitust, et peab õige koht olema. Välimisse konteinerisse olid herilased aga pesa teinud. Kedagi lendamas ei näinud. Õrnalt oksaga toksisin ja eemaldusin. Siis juba vägivaldsemalt. Joppas - mahajäetud pesa. Pistsin käe sisse ja panin nime kirja. Kaev jäigi mul peitu. Ju siis peremees hoiab teadlikult selle koha peidus, et ükski võõras sisse ei pissiks. Oli lahe koht, aitäh siia kutsumast!

Paja leidsin heina seest

Siin sai pada kiiremini leitud kui aare. Lõpuks jäid silma varemed, mis sobiksid väga hästi keldriks. Kui õige ruum käes, siis ilmutas ka aare ennast kiiresti.

Mööda uut metsateed jõudsime väiksesse parklasse. Astusime kuni kiviaiani, siis heinamaale ja vajaliku hoone leidsime ruttu. Kiviaeda laius siin kordades enam, võrreldes kaardile märgituga. Tänud peitjale.

Tee on valmis saanud ja väga hea. Jalgsiretk langi serva mööda oli ka praegusel aastaajal mõnus jalutuskäik. Kohapeal oli imestamist, et nii palju endistest põllu- ja heinamadest ei olnudki veel võssa kasvanud ning muidugi see kiviaed millega kogu maatükk oli ära piiratud. Tänud peitjale kutsumast. Aare kenasti korras.

Kõmmutame selle aarde ka oma kõrgelt 13. kohalt veits allapoole. (13.Kadunud hiilgus- Pajaga kõrvuti 15.11.2015 467) Tee oli hästi läbitav. Parkima pidime veidi enne planeeritud kohta, sest vaatamata pidupäevale toimus siin metsatöö ja palkide minemavedu. Aarde juurde minekut ja leidmist see ei seganud. Keldri leidsime kergesti. On siin ikka kive olnud, et selliseid müüre ja aedu on saanud ehitada. Aitäh!

Vabandust jah, et ma unustasin hoiatava pildi panna.
Viga parandatud, hoiatav pilt lisatud aarde kirjelduse juurde.
Tänud igastahes Alexile ja Merikesele, kes mind pildiga teavitasid...

 3 

28.juulil oli seis selline. Peitjat teavitasime ka, aga ju ta unustas pildi üles panna.

suurendus ka

Ei leidnud, sest ei saanud otsidagi 1/3. Olin kodus välja vaadanud parima koha kuhu maani saab autoga ja kust jala. 1.8km parklast tuli ette esimene takistus. Keset teed liivahunnik ja sügav auk. Laveerisin napilt kraavi ja hunniku vahelt mööda. Paarisaja meetri pärast tuli järgmine takistus. Sellest ei saanud enam üle ega ümber ja silmapiiril paistsid teetöö masinad. Nüüd sain ka aru, et need augud oli kaevatud põhjusega, et minusugused ei pressiks autoga läbi neid segama. Ei suutnud välja mõelda ka ühtegi mõistlikku parkimiskohta ja otsustasin parem loobuda ja tulevikus kui uhke tee valmis, siis uuesti proovida.

Kõnealused auk ja kuhi

Tänan aarde eest!

 9 

Mihkli idee "lähme korraks piilume, kuidas rada on", kõlas kurjakuulutavalt... Tema! Ja korraks piilub!!! Kell oli pilkane pimedus. Vaevalt saime auto pargitud kui ta kohe kummareid jalga toppima hakkas, sain aru, et oma tavalist kiunu (ei saa, ei jaksa, ei oska), pole mõtet siin lahti laskma hakatagi. Mul ju midagi vahetada ei olnud. Hakkasin oma mini seljakotti siis lihapirukaid toppima kui ta sellegi maha laitis, et lõhn meelitab muidu karusid kohale. Mis karusid - kuskohast? Hakkasime minema mööda sihti, Mihklil korralik taskulamp, minu lamp valgustas kõva 2 meetrit. Üle poole oli käidud kui ees esimene jama - kraav! Maha jääda ma ei tahtnud, autoni tagasi üksi kõmpsida ammugi poleks julgenud. Jäi loota vaid kehalise kasvatuse tunnile. Sain üle. Ja siis tuli teine jama. Mihkel hakkas imelikult tõmblema ja tema lamp kustus ära. Tuli välja, et telefon kuulutas uut aaret, Viljandimaa!!!
Oleks ju kohe läinud aga me polnud veel aardeni jõudnud ja siis veel kohapeal tuustimine ja tagasi kah ju mitusada meetrit, oi kui kahju oli... Mis kahju, kahju oleks siis olnud kui me poleks aaret otsima läinud, sest aardeni läks täiesti mõistlik rada, märjaks saime natuke vaid, kohapeal tegime tiiru, õigemini küll Mihkel. Mina oma seasilmaga veendusin, et tema seljataga aaret ei ole, sest seal olin mina. Leitud, logitud. Lahe koht aardel, tänud tutvustamast, ma poleks sinna kunagi muidu sattunud! Ja edasi te ju aimate, kuhu me suundusime kui geopeituri telefon imelikult piiksub!

 1 

Kuna täna olin juba mitut jahiseltskonda näinud, siis tõmbasin enne metsa minekut oranži jope peale. Teel olevad takkijataimed olid võimsad, aga õnneks oli neil juba parim enne möödas. Pada sai leitud, aga kelder jäi ikka tükiks ajaks peitu. Proovisin siis ka internetist abi leida, kuid see oli lootusetu üritus siin. Lõpuks ikka aarde asupaik paljastus, olin enne 3 meetri kauguselt mööda kõndinud, oleks siis selja taha vaadanud oleks näinud. Tavaliselt mulle sellised vanad talukohad meeldivad ja nendes uudistades tekib selline eriline tunne ja ajaloo hõng. Miskipärast siin ma seda ei kogenud! Ehk oli süüdi teekond siia, mis oli segi trambitud kaasaja metsatehnikaga? Kuid tänud lähevad petjale ikkagi!

 4 

Minu esimene leitud Kadunud hiilgus. Kusjuures juba hakkas seeria väga meeldima. Tähendab, päris alguses ma seda veel ei teadnud, sest leidsin kohe paja ja jäin sellega kõrvuti, nagu kästud :o) Üsna pikalt. Keldrisse ja mujale jõudsin kõva pool tundi hiljem. Vat siis nägin alles tõelist hiilgust! Olgugi suures osas kadunud, on säärane taluase kindlasti tähelepanuväärne, ütleks lausa tõsine vaatamisväärsus. Ja no ega ei oleks siia huupi taibanud tulla küll. Igatahes tänud kadunud aarde asemele uut, väga sobivat mõistatust peitmast!

Väike jalutuskäik ja leitud ta oligi.

GP1382/GC1623

Kuna rabamatka polnud plaanis teha, siis võtsime selle järgmiseks. Seejuures läks mul täiesti meelest, et Parika järve aare, mis polegi rabas, on mul samuti võtmata. See selleks. Valisime endale meelepärase teekese välja ning hakkasime astuma. Kui me jõudsime metsa vahelt lagendikule, siis oli ilmselge, et kummik on siin ülearune. Leid tuli koha peal kiiresti. Aitäh näitamast!

Selliseid jälgi suudavad vaid siilid metsa alla jätta. Paistab, et siin on neil pesa. Aare kena korras, kiireltleitud kaunikene. Peremeest polnud kodus, seetõttu ei hakanud ka tuppa trügima.

 1 

Kõigepealt, tänud peitjale lähenemistee soovituse eest. Sedamööda sai patapata paljajalu ilma suuremate ekstsessideta kohale. Siis hakkas see traditsiooniline asi, mis sellistes kohtades ikka on - kus oli, mis oli, miks oli, miks enam ei ole. Rohkem ja rohkem saab selliseid kohti Eestimaal. Ja mis sümptomaatiline - proovisin sealt pärast autoga otse Tartu poole välja saada; kuni tee oli metsas, oli kõik OK, aga kui tee sattus majade vahele, metsast välja, muutus ta läbimatuks ja ma pidin tagasi keerama. Mets ruulib. Aaret hooldasin ka natuke, kuivatasin kondensaati, panin kopitama kippuvale logiraamatule uue minigripi ja need ligased pliiatsid panin teise kotiga karbist välja - kui kellelgi hädavajadus, saab ehk kasutada, aga muidu toimivat kirjutit seal praegu pole. Tänud näitamast!

Müürijupike

Ajaratas?

Mõisast saadud lehis?

 1 

Ammu mahajäänud ja lagunenud talukohtades on alati ühtaegu põnev, aga samas natuke kurb. See elu mis siin on elatud oli kindlasti võimas, hetkel meenutavad neid aegu ainult metsistunud õunapuud ja vaikivad kivimüürid. Iga kord tahan ma sellistes kohtades kauem aega olla ja lihtsalt mõtiskleda, et mis siin on olnud ja kuidas olnud. Ka seekord sai kivimüüre patsutatud ja ümbrust imetletud. Aarde leidsime päris ruttu, logiraamat oli niiske ja pliiats ei näinud ka kõige kuivem välja, aga peavad ehk veel vastu. Ma ei tea kas me lähenesime aardele just kõige lühemat teed, kuid see minek oli igatahes korraliku trenni eest, tagasitee auto juurde samuti. Suur-suur tänu seda kohta tutvustamast!

 1 

Pisike vihmasabin ei hirmutanud paadunud geosõltlasi ka täna. Suve viimast päeva tuli ju ometi mingitpidi tähistada- kas siis korvidega metsas tuuseldades või aardeid jahtides. Meie ühendasime kaks- ja tekitasime kifti päeva. Enne Paja- aarde juurde minekut põikasime paariks hetkeks seenemetsa sisse ja korjasime kõikvõimalikud kaasavõetud õõnesvormid lühikese aja jooksul täis- võiseened on igavesti vahvad tegelased ;) Nihh- ga aardejahist siiski ka. Täiesti müstiline paik- seda kohta võik lausa igal aastaajal kaemas käia, sest ma kujutan ette, et erinevaid varjundeid võib säält leida igal ajal. Käisme ka nullis- ja üritasime kaotsiläinud varandust leida, kuid kuna tempo oli taga, sis ei hakanud sääl palju aega viitma- otsiisime õige koha kiirelt üles, tuvastasime tõenäolise peidukoha- ja kirjutasime nimed logiraamatusse. Vahva igati :) TFTC :)

 4 

Viimasel vaheaja päeval mõtlesime, kas laps viia kohvikusse või hoopis metsa seenele. Ma ei tea, kas meil on midagi viga vä, aga valik langes metsa mineku kasuks. Laps jättis vähemalt mulje, et tal suva. Noh ja selle metsas seenelkäigu raames saigi sinna satutud. Ilm oli ilus ja teekond just päris konti ka ei murdnud. Sellelgi teel potsatasid mõned puravikud korvi. Talu varemetes sai pisut mõtiskletud, et kuidas nad ikka seda tegid ja kust toda said. Nagu omanik ise veendus aare korras. Tänud.

 5 

...poolteist aastat hiljem. ;)

Revisjoni tulemused:

Tee sirgem ja siledam.

Mets kõrgem ja hõredam.
Rohi paksem ja pikem...

Veetase olemas ja tunduvalt kõrgem.
Kummikud erinevalt varasemast- auguga... ;)

Päike soojem ja olemas.
Karukakahunnikuid?? tunduvalt rohkem... brrrrrrrrrrrr...
Seeni ilmselgelt rohkem kui kevadel..

Kiviaiad rohtu uppunud ja samblasse kasvanud..
Müürid tänu ülepea ulatuvale rohule tunduvalt madalamad...

Kaev... ei kohanud.
Kelder, täitsa samal kohal...
Aare, omal kohal... pisut niiske.
Pisut niiske? Nüüd tuulutatud. :)
Tagasitee lühem nagu ikka.
Seenekorv raskem...
Meel rõõmus...
Kopsud täidetud o-kolmega...

Ilmselt on kevadel ilusam. ;)
Karu ei kohanud, kuigi õunapuu all oli kahtlane hunnik...

Head jalutamist! ;)

 1 

Kui õiget teed kasutada, on praegusel aasta-ajal raskusaste tunduvalt väiksem, ainult kohalemineku vaev. Jälgisime karu tegevuse jälgi ja kavatsesime just nulli otsima hakata, kui Einar keldriauku komistas. Nii lihtne see oligi. Tuulutasime karbi sisu, see oli natuke niiske. Aitäh!

 6 

Pärast BrokRogain VI alistamist leidsime, et suudame veel natuke ennast proovile panna ja põrutasime otse siia. Tundus selline üsna tee lähedal asuv koht...

Siia viiv kruusatee oli parajalt kitsas ja lahtine, nii et ees sõita oli enamus ajast üsna lõbus, aga tahavaatepeeglisse pilku heites hakkas tolmupilves lämbuvast kolleegist küll natuke kahju. Eks ma sain oma karistuse mugavuse eest kätte ka, kui panin korraliku kiiruse pealt kümpi suhteliselt suurele munakivile, mis isegi esiveljele haiget tegi. Õnneks ei olnud kahjustused surmavad ja õhk otsustas siiski sees püsida.

Kohale jõudes avastasime, et ei olegi nii tee ääres see aare, kui algselt tundus ja kaardi mõõtkava on põhjusega olemas, aga kui me juba siin oleme, siis kurat tagasi ikka ei lähe. Ükski lähenemistee ei tundunud eriti ahvatlev, nii et läksime kõige vähem ebameeldiva peale välja.

• Siia märkuseks: looduses matkates olen ma aastatega õppinud, et kui sinu parim lähenemistee mingile punktile on liinialune või raiesmik, siis sellest saab teha omad järeldused alternatiivide kohta.

Igatahes jõudsime me lõpuks müüride varemete juurde, kus meid tervitas üks põgenev metskits, kelle pea hüpates vaevu heinast üle ulatus. Väga teretulnud leid olid ka paar tikripõõsast, mille peaaegu valmis marjad tundusid mulle sellel hetkel tõsise jumala annina.

Edasi järgnes pikk otsimine, mille käigus kammisime me läbi ikka päris suure maa-ala. Väga rahulikult ei saanud kõndida, sest lõpuni välja jäi meil leidmata see müstiline kaev. Lõpuks otsustas Martin asjale loogilisemalt läheneda ja leidis õige koha üles. Logi kirjas, ukerdasime tuldud rada mööda tagasi ja jõudsime lõpuks rataste juurde sellistena, et särgist oleks vist saanud vett välja pigistada. Vähemalt sääsed kadusid hetkega meie ümbert, kui tsiklijope lõpuks seljast võttis.

Tagasiteel hüppasime veel Viljandist läbi ja nautisime seda hetke, kui kiirsöögikoha hamburger maitseb lihtsalt niiiii hästi.

Igatahes aitäh siia kutsumast! Uhke koht siin kunagi olnud. Siiski võib mainida, et kesksuvel palava ilmaga ei ole parim aeg seda otsima tulla.

 5 

Olime Rudolfiga just kuuenda BrokRogaini vallutanud ja tundsime, et tahaks veel midagi otsida. See oli lähim lootustandev aare ja läksime!

Lähenesime tsiklitega mõnusaid kruusateid mööda. Või noh, Rudolfil oli ees väga lõbus möllata, mina tundsin ennast taga väga kiiresti tolmuahvina. Lõbus oli seni, kuni ühel hetkel Rudolf koos rattaga lendu tõusis. Selgus, et niidetud heina varjus oli üks kena suur kivi olnud, millele ta otse kümnesse sisse lajatas. Velg ka kenasti kõver, õnneks esialgu paistis õhk sees püsivat.

Esimene mõte oli minna otse läbi metsa, aga Rudolf kui mõistuse hääl viitas, et võiks hoopis metsaveoteed mööda. Ei noh, kui tahame asja nii lihtsaks teha...

Ei olnud ta nii lihtne midagi. Olgu, metsaveoteel olid lihtsalt üle pea takjapuud ja lihtsalt mahalangenud puud ja lombid ja värgid. Ühel hetkel oli aga selge, et tuleb minna otse paremale. Valikud olid kas paksult risu täis, märg ja võssakasvanud raiesmik või umbes samade omadustega mets. Valisime metsa. Kui metsast välja jõudsime, avastasime, et oleks me mõnikümmend meetrit edasi kõndinud, saanuks mööda teist väljaveoteed tulla...

Aga nullini oli ikka omajagu minna, sedasama risu, vett ja võsa täis raiesmikku. Lõpuks asendus see rinnuni heinaga ja siis hakkasid ka müürid silma. Uudistasime, tiirutasime, hargnesime. Käisime kogu välisperimeetri läbi ja seda ikka oli. Enamuse ajast omavahel silmside puudus, pluss see ohtlik kaev pidi ka siin kuskil sügavas heinas olema... Kui seis hakkas nukraks kiskuma, sain lõpuks asjale pihta. Aarde väliskonteinerist väljasaamiseks tuli käsi pista läbi poolemeetrise ämblikuvõrkude pusa... mmm :D

Jaa siis tagasiteele, mis oli tuleku kordus, välja arvatud see metsalõik. Tsiklijopet ei saanud ka ära võtta, sest muidu hakkasid kohe nõgesed põski kõrvetama. Alumisest poolest ei hakka üldse rääkima... Kui lõpuks välja jõudsime ja täiesti läbi ligunenud ülemised pooled kuivatamiseks ära kiskusime, kadusid kõik sääsed nagu võluväel. Rudolfil oli teooria, et teatavasti imejad sääsed on emased ja isegi neil on oma standardid. :D

Aga jah, rehv hoidis ikka miskipärast õhku, nii et pakkisime ennast uuesti kokku ja vurasime Viljandi poole tankima ja sööma. Pärast õhtul niitis väsimus küll nagu vikatiga.

Lühidalt: vinge koht, tõsiselt uhked müürid, ajaloo hõng on tugevalt õhus, aga kesksuvel palava ilmaga päris karm ettevõtmine. Suur aitäh peitjale! :)

Väga ootamatu leid

"Alustaimestik" kergesti läbitavas kohas

 2 

Selleks hetkeks, kui tekkis mõte aarde kohta lisainfot ammutada, oli jõudnud kohta, kus levi puudus. See aga ei takistanud mööda kraavi äärt ja metseaveotraktori jälgi aarde nullpunkti kõndida. Seal ei jäänud aga kohe minuti jooksul miskit aaret varjavat silma - paja küll leidsin, kuid siis meenus, et üks hiilgustest vast oli mõistatud. Võimalikult kõrgel kivimüüril seistes õnnestus moblale mõni levikriips välja võimelda ning sain lõpuks ka aardekirjeldusele ligi. Siis õnnestus ka üsna kiiresti õige suund välja kobistada ning kelder üles leida. Logi kirja ja tagasi. Tänud vahvasse kohta juhatamast - sääski veel üleliia palju polnud ning ka teekond sinna ei olnud miskit hullu!

 1 

Kadunud hiilgus tõesti. Kunagi õitses vist sellel ala suur talu ja koht oli imeilus. Tänud peitjale :D

 1 

Läheduses oli hoolega metsa tehtud ja metsatraktori jälgi pidi oli hea kohale sammuda. Isegi kraavile oli okstest tamm ehitatud :) Tee ääres oli tuul kõvasti puudega maadelnud, täitsa võimas vaatepilt oli. Kui keldri suutsime tuvastada, siis tuli ka aare kiiresti välja. Aardest võtsime kaasa kuju ja geomündi, omalt poolt lisasime mikroskeemi. Aitäh peitjale.

 1 

Kelder leitud ja aare logitud.

 1 

Tõeliselt vägevad müürid, kõrged pärnad ja vanad õunapuud. Aardega läks ruttu, teravamaid elamusi pakkus lähenemistee. Jätsime ränduri, aitäh!

 1 

Päeva viimane.Sellest kujunes päeva raskeim retk.Proovisime läheneda nii siit kui sealt,lõpuks valisime vist kõige hullema variandi.Algus oli paljutõotav ,ilus metsaveo tee mis lõppes raiesmikul.Lambivalgel seal turnida polnud just plaanitud.Aga ainult 300 m ok teeme ära.Paja leidmine oli lihtne,aga kus on kelder....? Kollektiivse otsingu tulemusena sai siiski leitud.Tagasitee valisime otse ja sellest kujunes üks korralik võsakas.Aare korras.Tänud

 4 

Kolmandal katsel jõudsime täitsa 600 meetri kaugusele. Esimesed kaks Tartu poolt võetavat ja gepsu poolt soovitatud "kiiremat teelõiku" muutusid mõne aja pärast meie "maasturi" jaoks üle jõu käivateks (jälgede järgi vaadates, sõidavad normaalsed inimesed mööda neid teid traktoriga). Lisaks võiks aarde kirjeldusele panna vihjeks täienduse - tormimurtud metsast mööda sinise pissipoti kõrvale :-)
Mõne päeva tagune torm oli ikka mõnuga manti võtnud. Harvesteri jälgede järgi oli seal mõni aeg tagasi just harvendust tehtud, kuid oleks võinud vabalt teise teepoole ka lagedaks võtta. Tuulekaitseta puud nüüd mööda metsa-alust pilla-palla laiali. Ei ole võimalik seda sõnade ja piltidega kirjeldada, peab ise nägema. Viimati oli sellist kaost näha sealmail peale kurikuulsat Jaanuaritormi.
Kodus valmis vaadatud koht aga kohalikku olustikku ei sobinud. Õnneks hetkel loodus suht narmendavas seisus ja peadselt jäi ka õige paik silma. Üldse jäi sealkandis "ringi" sõites mitmeid mahajäetud talukohti silma, võimsate kivimüüridega. Mismoodi seal padrikus omal ajal elati, täiesti mõistetamatu. Internett sinna õieti ei levi, telefonilevi ka pole kiita. Pikad pimedad õhtud, muud pole teha, kui peeru valgel istuda ;-)

 1 

Leitud! Tänud peitjale:)

 1 

Leitud.

 1 

2183.

 1 

Sellest teest midapidi me Tartu - Viljandi teelt liginesime võib niipalju öelda, et hea, et mõne koha peal puid ei kasva. Tee autost aardeni ja tagasi kulges suhteliselt valutult, kui mõned nõgesed välja arvata.

 1 

Leitud, harvester ol i tee sisse s6itnud ja sai autoga suht lahedale.

 1 

Harvesterid olid siia ikka tõsised rajad sisse vedanud, vahepeal tekkis isegi kõhklusi, et milline highway valida.. Õnneks nad päris nullis veel käinud polnud ja saime natuke kõrges heinas ka mütata. Kõigepealt tahtsime muidugi paja kõrvalt otsida ja alles siis meenus, et see päris nii lihtne polegi. Aga ega see kelder ka end just pikalt peitnud. Aitähh!

 1 

Kuna oma harvester oli koju jäänud, saime siingi 2.7 km matkata - mööda mustrilist rada, millel liikumine meenutas raudteeliipritel hüplemist. Lõpus veel sukeldumine nõgestesse, ja leidsimegi end nullist, kus aga ainult kadunud aare pidigi olema. Tuli end siis lõpuks ka mõistatusega kurssi viia ja õige koht üles leida. Aitäh kutsumast!

 1 

Maa-ameti kaardil olevat jalgrada ei leidnud, see-eest leidsime kummiku-kiirtee (oleks ka tossudes kergesti läbitav, aga kummikud olid märjas rohus mugavamad). Meil tekkis kuri kahtlus, et see metsaveotee ei kuulunud peitja plaanidesse aarde peitmisel. Kohapeal imetlesime müüride vägevust ja suuri puid, vaatasime ulatuslikke tallamisjälgi ümber varemete ja viljapuude ning leidsime ka aarde. Tänud peitjale sinna juhatamast! V: draakon, J: malend ja kosmosesõdade mehike.

 1 

Siin olin üksi, sest kuigi autoga sai umbes paarisaja meetrini ei tahtnud teised enam kuskil võsas ukerdada. Trügisin kohale ja leidsin paja. Siis alles lugesin juttu ja sain aru, mida teha. Ja tuiasin üle poole tunni, no ei leidnud lihtsalt keldrit. Lõpuks sattusin ka õigesse kohta. Ja siis tahtsin hakata ka vana aaret otsima aga ... Kuna mul oli autol sile papu ja see tee oli übermuda siis oli vihm kõige viimane asi mida ma lootsin. Aga see lootus siiski täitus ja seega panin punuma, et mitte sinna mudase tee peale kinni jääda. Aitäh.

 1 

Kohale jalutamise vaev. Pajaga kõrvuti vana aaret ei leidnud ka peale otsimist...kahju :( Eks vana annab teed uuele.

 4 

Unine laupäevahommik. Meie astumas mööda inimeste poolt unustatud teed. Ega ta nüüd päris unustatud ka polnud, mingi aeg tagasi on siit sõitnud metsaveoauto ja teele sügavad rööpad sisse vajutanud. Otsime tasasemat pinnast , mida mööda astuda ja kuulame linnulaulu. Jaa, ees on ootamas vana ja põnev koht ja pealegi mõistatus, mida kohapeal pureda ;). Ja nagu viimase aja mõistatustega tavaks on saanud peab olema mängus põder. Seekord on ta lihast ja luust ja silkab meid lähenemas kuuldes raginal metsasügavusse. Selle ragina suunas kiigates jõuan vaid märgata, et pole suur loom ja juba läinud ta ongi... Meie aga läheneme välule, mida palistavad muuhulgas ka kõrvenõgesed. No egas ma ometi pikki pükse taibanud jalga panna, nii astun vapralt Alexi jälgedes nõgestemerre ja karastun kogu selle looduse keskel :D. Leiame müürid, kaevu ja ka keldri. Kurb on, kunagi oli siin elu, nüüd on vaid kivimüürid selle kunagise hiilguse tunnistajaks, aga nemad vaikivad... Vaikides saab logiraamat sissekande ja karp veidi täiendust nänni osas, nüüd pole ta enam tühi. Algab tagasitee läbi metsiku looduse. Õnneks on seda metsikut poolt siin vaid natuke, edasi taas tuttav tee oma rööbaste ja mudaga. Tänud minevikku kutsumast, vaimusilmas kujutasin ette, kuidas siin omal ajal elu oli, hea ja rahulik...

Vahetuskraami aardes pole jah, minu viga. No ei raatsinud Mammu käest mänguasju ära viia... Viimaks asub veel lastekaitse kallale. :)

Tegelik ja aus ülestunnistus- vahetusnänn ununes kogemata koju- palun kergemat karistust!

 7 

Maastiku oskasin enda jaoks ikka raskemaks teha. Otse läbi võsa on ju alati palju lihtsam minna, kui otsida muid võimalusi. Seoses metsaveoga on sinna kuhugi igatahes korralik tee sisse sõidetud. Maasturimeestel on ehk võimalus seda rada kasutades isegi talu varemeteni välja sõita. Talu kiviaiast on igatahes linttraktoriga üle sõidetud. Pole siin maailmas mingit austust teiste töö vastu.

Aardega läks üllatavalt lihtsalt. Jalad ise viisid kohale. Kirjutasin nime logiraamatusse ja jätsin topsikusse kummituse. Vahetuskraami aardes polnudki.

Tagasiteel õnnestus tõtt vaadata metskitsega. Pole sellist asja varem juhtunud. Tavaliselt nad jooksevad ju kohe ära. Konnadega on ikka tunduvalt lihtsam.

Jahimehed?

Tundmatu metsalill

Metsmaasikad

Keldri varandus

Jätsin kummituse

Korralik nurk

Tõe vaatamine

No on morda

 1 

Mulgimaalt tulles käisime hommikul kõigepealt paja juurest läbi. Õige navigeerimise tulemusena saime autoga päris lähedale. Teel aardeni ootas kohustuslik nõgesevann, aga ei midagi hullu. Aarde leidsime viidatud kohast kiirelt. Aare korras, evej.

 2 

Teel Tõrvasse leidsime aega ja jaksu, et siitki läbi põigata. Oli ju kerge esmaleiulootuski, eriti peale esmaleidu Ruudulises Kassis. Kõikidest ligipääsuteedest lähimat otsides ning maastikule vastavat halvimat oodates leidsime eest neljarealise verivärske maantee, mille teostaja pisut eemal suurest tööst tukkus :-) Tänud peitjale ja talle, esmaklassiline teenindus!

Nulli ümber tegin mina vahvaid suuri sõõre, kui naised ammu aarde manu olid. Pisteti mindki ninapidi sisse. Logiraamatut avades panime telefonid tasakesi vastusse tagasi ;-) Küllap oli esmaleidja helistanud ning teatanud, kellele ja kuhu vaja. Meil polnud kade meel ka auväärt teised leidjad olla.

Mis on parem kui üks aardeleid? Kaks aardeleidu! :-P Pärast üritasime veel algset aaret leida. Paja tuvastasime, ohtralt potentsiaalseid peidikuid ja neid varjavaid nõgeseid ja muud maltsa samuti. Aardega silmsideme puudumise ja ajavaru kahanemise tõttu katkestasime tegevuse. Seekord. Siia paras Miki peale lasta :-)

Aare väga OK. Jätsin kaelapaela ega võtnud ära midagi, seega ei saanud päris tühi olla nagu Sven mõni päev hiljem nentis. Müstika? Täname peitjat siia kutsumast!

 3 

Autos lugesime huviga ka eelmise, mitte kunagi leitud Pajaga aarde kirjeldust. Arvasime, et peame mööda sihti kohale endid murdma, kuid suur oli üllatus, kui laia neljarealist maanteed nägime, mis otse aardeni lausa viis (aitäh, peitjale, vot see on otsijatest hoolimine :)). Väike lootus tekkis ka, et ehk oleme ka siin esimesed nagu Ruudulises kassis, telefongi oli juba taskust võetud, et peitjale helistada, kuid üsna pea selgus, et jäime kaks päeva hiljaks. :) Luusisime koha peal ka ringi, leidsime paja üles, otsisime ka vana aaret, kui nõgeseid ja peidukaid oli nii palju, et loobusime.

Pada leitud

Neljarealine

 5 

Uus aare oli juba päevajagu üleval, kui seda lõpuks märkasin ja vaatama otsustasin minna. Ei olnud ta ka kaugel, nii väikese rattatiiru kaugusel. Aardele lähenedes ei olnud vaja võsas ragistada vaid peaaegu kohale viis verivärske metsa väljaveotee. See aga oli peale vihma kaetud eriliselt kleepuva poriga, mis kenasti ratta külge kleepus ja pidurite vahe kõvasti kinni kittis. Nii sai tõdetud vana tõsiasja, et matkaliigi nimi tuleb asjast, mis matkal kõige suuremaks takistuseks osutub. Kui mägimatkal on takistuseks mäed, siis jalgrattamatkal on selleks kahtlemata jalgratas. Vana aarde pada oli üsna pea käes, aga mõistatusega läks veidi kauem. Enne sai tutvutud nii mõnegi rohu sees ootamatult avaneva objektiga. Kui siis sai ette kujutatud vana talukoha planeeringut, siis ei olnud keldri leidmine eriti keeruline. Talu paistis aga omal ajal päris jõukal järjel olnud, sest sellist paksudest maakivist müüridega laudahoonet ei saanud endale lubada igaüks. Aarde juures üllatas nii mind, kui ka aarde omanikku alles tühi logiraamat, aga see viga sai kohe parandatud. Kena seiklus oli. Aitäh peitjale.