Abruka

Siin oli sääskedel pidusöömingu aeg ja õhk neist puhta paks, seega pidi logima tulema päikese kätte. Aare oli aga seda kõike väärt! :)

Karp vahetatud, sest 10 aastat 3 kuud ja 3 päeva tagasi peidetud karp ilmutas väsimise märke. Sisu kuivatatud/asendatud. Logiraamat pisut niiske, aga kuivatada ei õnnestunud - õhuniiskus oli ligi 100% ja kogu maailm tundus märg olevat. Kui keegi satub kuivema ilmaga, võiks teha seal lähedal söögipausi ja sel ajal logiraamatut tuulutada. Panime igaks juhuks ka mõned varu-minigripid. Jätsime veel nööbid (3+3), mütsimärgi, märgi EV/UA, võtmehoidja, klaaskuuli, 4 pliiatsit ja 2 pastakat "Piirivalve" ning jussikese puust geomündi (kollektsionäärid kiirustage!). Kahjuks ei olnud kaasas sobivat kilekotti, talvele vastu minekuks sai ümber hele kott. Kui kellelgi võimalik, siis palun asendage tumedamaga. Palun taastage maskeering pärast karbi tagasipanekut!

Leitud ja logitud

Leitud, logitud, tänud peitjale!

Jalutasime salumetsas, uurisime kive ja panime aarde kirja.

Selleks aardeks Abrukal oli uue inimese geopeitusega nakatanud ja tema ka aarde leidis. NB! Logiraamat on niiske ja pliiatsit ei ole, kahjuks ei saanud ka enda oma jätta, sest siis oli veel saare kaks aaret leidmata ja kes teab, äkki mõnes veel puudu.

Leitud levita. Seda siin lihtsalt polnud. Saigi siis nii kaua tiirutatud kuniks aare end ilmutas. Tänud

Otsimine võttis aega, aga kui ala laiendama hakkasime, tuli siiski mõistliku ajaga kätte. Natuke tuulutasime niisket logiraamatut, kuni ratta juurest pliiatsit tõime. Aitäh!

Märk aarde lähistel

Oleks arvanud, et nii suurele saarele peidetaks varem aare nagu nt Kajaka vaimu aare. Aga vähemasti nüüdseks on enamus vaatamisväärsusi aaretega tähistatud ja sai tulla skoorima. Antud aare oli päeva raskeim leid, ei tahtnud kuidagi see silma hakata. Lõpuks Liisile ikka hakkas ja sai edasi väntama hakata.

Raskusastmete järgi ei tundunud midagi nii hullu, aga tegelikult osutus see kogu saare raskeimaks pähkliks. Pärast pikemat otsimist jäi mulle lõpuks õige asi silma.

Noo oli ikka jupp tegemist, enamik lõi suht kohe käega. Skorpioni kangus ei lubanud mul alla anda.. ja õige kivi lõpuks leidsin ikka. Kuna pliiats jäi maha laagripaika, siis Uku vana leiutaja ikka kärsatas puuoksa ja maalis ta oma nime sinna ainsana sellega ära. Kannatust peab olema ja õiget silma ja kätt ka.

Leitud, aitäh!

Saare nimi- ja ühtlasi ka kõige esimese aardeni jõudsime alles eelviimases järjekorras. Tutvusime natuke metsavahi valdustega, sealhulgas keldriga, kaevuga, hirvede jootmiskohaga ning siis ka päris mitme kiviga, lõpuks sealjuures ka aarde asupaigaga, kuhu endast nimed maha jätsime.

Täpsustuseks aarde kirjeldusele võib öelda, et alates selle aasta suvest saab Abrole ka täitsa internetikeskkonnas pileteid broneerida (saarelaevapiletid.ee). Proovisime järele – toimib küll!

Väisasime oma reisi käigus ka teisi kirjelduses mainitud kohti, aga laialeheline vihmamets jäi meil küll kuidagi kahe silma vahele. Õnneks oli silmailu küll ja enamgi veel Abruka sugugi mitte tavapärasest salumetsastki.

Aitäh peitjatele!

Paar päeva tagasi Hiiumaal olles tuli äkki mõte, et läheks ka Abrukale. Hakkasin uurima, et millega sinna saab ja millal saaks ja leidsin uhke laevapiletite broneerimissüsteemi. Selgus, et laupäeviti on just Geopeituse jaoks sobilik laevagraafik, kui hommikul saab saarele ja pealelõunat tagasi. Kahjuks laevapileteid tagasisõiduks olid otsas. Otsisin siis üles Abro kapteni ja uurisin, millised võimalused on saarelt tagasi saada. Mulle anti natuke lootust, et äkki ikka leiab lahenduse. Nii me laupäeva varahommikul enda Abruka poole teele sättisimegi. Laevakapten on väga sõbralik ja muhe kohalik, kellelt saime esmase sissevaate saare ellu ja laevaliikluse korraldusse. Selgus, et ametnikud on selle uue bronnisüsteemiga kogu seni toiminud lahenduse ära käkkinud ja rahul pole sellega ei kohalikud, laeva meeskond ega ka suvised saarekülastajad.
Saarel ringi liikumiseks olime põgusalt kaalunud ka rattarendi varianti, kuid otsustasime siiski jalgsi liikuda. Kerge randmega kaardil marsruudi joont vedades tundus, et umbes 13 km jalutusega peaks kõik meid huvitavad punktid läbi saama käidud. Ja kuna saarel olemiseks oli täpselt 5 tundi, siis tundus see täitsa tehtava plaanina. Nii me peale laeva randumist mõnusa tempoga Abruka esimese aarde poole astusime. Päike paistis, kuid õnneks oli metsateel liikuda mõnusalt jahe.
Aarde juures oli ikka natuke pimesikutamist, sest kividest mille all võiks aare olla siin puudust ei olnud. Õnneks sai mõõduka otsimisega karp leitud ja sissekanne logiraamatusse tehtud.
Aitäh peitjatele!

Abruka kunni troon

Minul igatahes kadus telefonis internet kui aarde kohani olin jõudmas. Mis seal ikka sõitsin tagasi sinna ,kus veel oli net olemas, vaatasin kaardilt selle ja järgmise aarde täpsema info üle ja väntasin uuesti otsimiskohani. Mis seal ikka, trenn on hea. Õnneks aare sai ikka leitud, logiraamat niiske. Tänud peitjale.

Kaljas Hoppet viis meid Abrukale ning saare ekskursiooni käigus sai leitud kaks aaret. Teised jäid seemneks ja põhjuseks uuesti tulla. Aitäh!

Kuumal päeval on ideaalne aeg Abruka külastamiseks, kuna siinne mets pakub väga head varju lõõmava päikese eest. Aitäh!

Milline mõnus laialehine mets jalutamiseks.

Tänan peitmast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 3 

Abruka tripi plaanisimegi koolivaheajale, siis meil puhkus ja ongi paras väike saari külastada. Kuressaares hotellis proovis küll Priit mind ümber veenda, et ei tea kas lähme- tuuline, vihma sajab jne. Mina ei võtnud teda kuulda ja olin kindel, et laev läheb. Ilmalgi ei olnud midagi häda, paar korda saime natuke vihma, ei midagi hullu. Esimesel korral ei leidnud aaret, pärast tagasi tulles sipsti käes. Tänud peitjale.

Poseerimas.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Niiske oli see aare. Found it: 15.Aug.2020 10:57 Abruka. Kui kahuri aluste poole astusime olid noormees, neiu ja koer ametis oma hommiku toimingutega. Tagasi tulles olid nad kuhugi läinud omi asju ajama. Seega saime otsida aaret, mitte puuke. Joogiküna vaatasime ka silmanurgast. Täname.

Oli siin alles võimlemist. Esimene õhtu tulin siia, mugud nullis. No hiilisin metsa ja üritadin spiooni panna, kuid jube nõmr hakkas, ise oled mõne meetri peal ja kuidagi ei saa praksu ka teha. Hiilisin siis välja ja käisin all kahurialusyäte juures ära. Tagasi tulles olif mugud nullist kadunud, kuid telklaager oli püsti. Sukeldusin siis jälle metsasügavusse, sain natukene olla, kui nad ratastega jälle tagasi saabusid. Ja koos koeraga. No pekki, ma hiilisin vist oma 15 minutit sealt sammhaaval ära ja isegi koer ei avastanud mind.

Järgmine hommik tagasi ja plats tühi. Sukeldusime ja mina pidin ikkagi geokõne tegema, ei suutnud ise esimese hooga leidagi. Aga lõpuks leid tuli. Siis tuli karje, puugid. Aive leidis alla 10 puugi endalt, Martin pea 20. Ma olin puhas poiss, kuigi kõige kauem tolbendasin metsas. Tegelt oli terve saar puuke täis. Need saldod kerkisid ikka pea 40 puugini siin mõnel ja mina siiani olen 1 kinniimenud juraka saanud. Aga hirvede jootmisküna oli ka lahe ligiduses, järgmine päev käisime siin kohaliku bioloogiga ja saime ühte teist head teada. Et Abrukal mõni taimeliik, mida vaid siin terve Eesti peale ja mõni üliharuldane.

Igastahes aitäh aarde eest.

Tänud.

 2 

Seekord oli saartele minnes kindel plaan külastada ka mõnda külje all olevat väiksemat maalappi. Abruka oli minu jaoks eelmise aasta võlg. Täpselt sellel päeval, kui olime plaaninud minna, ei sõitnud paat samal päeval edasi-tagasi. Niisiis sai käidud Kaali kaatrite kandis hoopis. Seekord vaatasin Abruka liivilaeva Abro (kuigi mina arvasin kuni tagasisõiduni, et see on Arbo) graafikut juba varakult. Kuna neljapäevaks, millal oleks samuti saanud minna, lubas kohati kahtlast ilma, siis seadsime plaanid nii, et teisipäeval kindlasti sadamas kohal oleksime. Sadamasse jõudes oli esimeseks üllatuseks inimeste rohkus. Væhemalt paarkümmend inimest oli kindlasti end järjekorda seadnud. Tuli nagu meelde, et kodulehel oli midagi 12 või maksimaalselt 24 inimese kohta öeldud ja tekkis kahtlus, kas see 15 min enne ikka oli piisav, et laevale mahtuda.
Lõpuks endki järjekorda seades ootas meid üllatus. Tadaa - me pole ainsad geopeiturid, kes täna Abruka endale sihtmärgiks on võtnud. Ees ootasid meid juba Maire, Karl, Ove, Merle, Tessa väike grupike poolmugusid ja geoloomade jõuk. Minul läks meel väga rõõmsaks, sest uusi geosõpru on alati tore saada. Samuti sain teada, et suviti võetakse ikka enamjaolt kõik, kes vähekegi asjapulga mõõtu annavad, peale. Umbes täpselt õigeaegselt startiski Abro sadamast Abruka poole. Väljas oli kohtadele suur tung, nii et pool geopunti istus sees. Vahepeal tuli kapten meile oma tööst ja saarest rääkima, mis oli samuti väga põnev.
Sadamasse jõudes saime teada, et Mairel ja Karlil oli plaan rattad rentida ning Ove oli enda oma ise kaasa võtnud. Kuna see suhteliselt pikk jalutuskäik ja mitte kõige aeglasemal tempol polnud just väga kutsuv, siis otsustasime ka meie rattad võtta. Karl helistas vastavale numbrile ning sealt tuli juhis vaadata sinna ja minna tänna ning küsida temalt. Tema oli aga juba vaikselt auto gaasipedaali vajutamas, kuid saime viimasel hetkel jaole. Mõistliku hinna eest saime rattad kogu päevaks.
Esimesena suundusimegi selle aarde poole. Ega ma järgi ei vaadanud, aga väidetavalt selle koha vanakene. Ees ootas vana hea kivihunnik, kuigi kivid olid õnneks suured ja uhked. Oma aja head esindajad. Viiekesi kulus otsinguteks nii 5 minutit. Natuke meie leitud nullist ikka möödas. Karl pani nimed kirja ning sõit järgmise aarde juurde võiski alata. Aitäh!

Nii vahva oli saarele tulles kohtuda teiste geopeituritega, kel sama plaan. Abrukale jõudes võttis meie seltskond ette jalgsimatka, teised olid kavalamad ja laenutasid rattad. Olime juba arvestanud, et jalgsi jäävad meil pooled aarded külastamata, aga tänu geosõpradelt saadud ratastele jõudsime meiegi teha suurema georingi.

Pärast Vahase põiget tegime siin väikese kiire joogipausi ning suundusime karpi otsima. Esialgu tundus siin peidukohti hulgim, aga õnneks vedas ja kohe jäi kahtlane koht silma.

Aitäh peitjale!

Roomassaare sadamasse jõudes oli praami järjekord muljetavaldavalt pikk ja tekkis kahtlus, et kas üldse saarele saabki. Suure osa ootajatest moodustasid geopeiturid. Kapten mahutas kõik ootajad praamile ära ja sõit saarele algas. Mina oli oma ratta juba teadlikult kaasa võtnud ja saarel võtsid Karl, Maire, Loona ja Kristjan endale ka rendirattad, et oleks kiirem kulgeda ja jääks aega saarega rahulikult tutvuda. Abruka nimeline aare oli meil nimekirjas esimene ja selle otsimiseks läks meil vist kõige rohkem aega. Aga suure geokamba eest ei jäänud aare kuigi kauaks peitu ja kõigi nimed said logiraamatusse kirja.

 4 

Abruka plaan sai teisipäevaks paika siis kui oli kindel, et puhkuse ajal on nagu tellitult ilus suveilm ja Saaremaale on minek. Eile kui juhtumisi Merle ja Tessaga kohtusime, siis saime üllatuseks teada, et ka neil on plaan Abrukale minna. Koos poolmugudega kellest ühel ka konto. Väga tore teadmine. Hommikul ilmus riduradapidi veel geopeitureid Roomassaare sadamasse. Mitte keegi ei olnud Ruhnust saabuval Rüno laeval vastas, vaid plaaniga just Abrukale minna. Alguses tõi Merle kohale autotäie külalisi pluss geokass Misti ja geokoer Uku. Siis sõitis jalgrattaga kohale Ove. Peagi ilmusid kohale ka Kristjan ja Loona. Päeva jooksul avastasime, et saare peal on veel ka seninägemata 4-liikmeline geoseltskond aardeid otsimas.

Saarelesõit oli väga rahulik. Meri oli sile ja päike sillerdas. Kui esmalt oli plaan ringi jalutada, siis kaine mõistus ütles, et jalgsi läheb koledaks jooksmiseks. Otsustasime toetada kohalikke ja võtsime jalgrattad. Edasi sõtkusime rahulikus tempos saare vanima aarde juurde. Kivide vahel koheselt karp välja ei tulnud. Mulle langes õnn esimene aare üles leida ja kõik kohale kutsuda. Aitäh aarde eest!

Tänan aarde eest!

Olen jätnud terve saarejagu mitme aasta tagust geotrippi logimata. Anneli logide abil teen selle suure töö nüüd ära.

Abruka avastamise päev.

:)

Väiksem geopeitur väntas rattaga ja suuremad sibasid jalgsi järele. Poolel teel avastasime, et GPSi akud on tühjad ning telefoni leviga ei ole ka kõige paremini. Pidime seega enda nina peale lootma. Ja nina meid ei petnud. Kuigi kivipõuda saarel ei esine, suutsime aarde peale mõningat otsimist leida. Aare oli seest veidi niiske. Aitäh!

Eks ma hommikul natuke kartsin, et kas mahun ikka paadile, et suvi ja ooperipäevad, aga mahtusin ja peale pisikest sõitu võis saare külastus alata. Abruka sai esimeseks aardeks Abrukal. Aardeni oli suviselt palav jalutuskäik, vaatasin hirvede jootmispaiga ja kaevu üle ning mõned kivid ka enne õige leidmist. Nimi kirja ja edasi lõunatipu suunas. Tänud aarde eest!

Leitud.Aitäh!

Kaevule ka pilk peale visatud, peale logimist. Tänud peitjale.

Leitud seegi aare :)

Oli vähe pikem otsimine, esimese tulutu raundi järel käisime suurtükialuste juures ära. Tagasitulles tegime uue katse. Andreas ja Martin jäid katuse alla oma ihult puuke otsima ja välja sikutama, ülejäänud seltskonnnal õnnestus aardekarp lõpuks üles leida... oligi teine (ühe) kivi all :)

Leitud kivi alt!

Selle aarde juurde tulin Vahase aarde poolt otse läbi metsa. Vahepeal oli küll märgi kohti, kuid pääsesin siiski kuiva jalaga. Lõpus oli juba nii mõnus mets käimiseks. Siis tuli juba teerada. Aarde otsimisele kulus küll rohkem aega, kui oleks pidanud. Lihtsalt GPS näitas mulle natuke vale kohta. Tuhnisin lehti suurte kivide juurest, mida polnud vajagi teha. Tuli välja, et aare on hoopis eemal ja täitsa nähtaval. Õnneks leidsin siiski mõistliku aja jooksul. Üle 15 min vast ei kulunud. Aga jah, lahe koht. Vana metsavahitalu ase. Võis ette kujutada, kuidas siin vanasti elati. Tänud siia kutsumast!

Mulle seekordsel Abruka retkel leitud aaretest kõige raskem (Aruba trakatsit muidugi ei leidnud üldse). Otsisin siin vist üle poole tunni, vihjele vastavaid peidukohti ju jagub :o) Sihile viis lõpuks ikka gepsunäitu ignoreerides otsinguala laiendamine, mitte sügavamalt urgitsemine. Õigest kohast vaadates on aare silmaga näha. Vedas, et enne suurtükialuste juurde ei läinud, sest sealt tagasi tulles poleks otsimisest eriti midagi välja tulnud. Nimelt istus siis juuresolevas puhkekohas kõrgendatud meeleolus seltskond, kes kutsus mindki liituma - seekord jätsin vahele :D Aitäh aarde eest!

Vötame mönuga

No paar kivi sai ikka ümber pööratud, enne kui aarde leidsin.

 2 

Sellele aardele lähenes meie naispere otsemat teed pidi ja meie Sveniga läksime siis suure ringiga, sest mul oli vaja ikka saarele ring peale saada. Endalegi üllatusena nägime ära Abruka majaka, kaks paari merikotkaid, kes meid uudistama tulid ja mina nägin ära kuidas Sven arendas kiirust "150 km tunnis". See viimane siis juhtus seetõttu, et Sven otsustas astuda mööda ühte maha langenud puutüve üles, kuni jõudis risti oleva tüveni peale, aga see oli seest tühi ja vajus tema all kokku. Nägin pealt kuidas ta alla vajus ja tema jalge juures tuli välja jalgpalli palli suurune herilase pesa. Vot nüüd tuli alles kiirendus, kui paar nõele poisil jala sees.
Enne veel kui aardeni jõudsime, lasime heamaitsta vaarikatel ja kui jõudsime peaaegu kohale otsustas minu telefon pillid kokku pakkida, kuna aku sai tühjaks. Uuesti käivitamisest polnud ka kasu, kuna levi ei olnud. Nii siis tuli tegutseda mälu järgi. Senikaua, kui mina telefoniga levi mööda põldu taga ajasin leidsi Sven juba aarde. Kuna ma ei tahtnud, et ta mulle otse ette ütleb, siis sain vihjeid kuum kuum külm külm. Lõpu ikka õnneks leidsin ise. Tänud.

Leia pildil kaks merikotkas.

Kahte imeliku pinkidega puuri nägime ka.

Aga ma otsisin, lapsed veeretasid heinapalli ja ma ikka veel otsisin. Null hüppas siia/sinna, vihjele vastavaid kohti oli mustmiljon ja c kolmel korral käisin võsast väljas puuke maha raputamas. Lõpuks ikka leidsin ja aare oli muidugi lahe, kahju et mul vahetamise nãnn maha jäi. Tänud!

Ilus ja huvitav saar. Aitäh aarde eest!

Kivid siin, kivid seal, kivid iga nurga peal. Helbe leidis õige. Minu esimene Abruka külastus ja esimene leitud aare sellelt saarelt. Siin oli väga elav prügikast. Ühele meist väga meeldis. Kasutas kohe mitu korda. Õnneks meist keegi otseselt sfeksofoobia all ei kannata ka. Tänan aarde eest!

 3 

Neid sõnu me ei kasuta, sest see esineme oli nagu võlusõna mille järgi mõni pidi üle teise serva kalu toitma hakkama :P Teist meil lihtsalt tuule tõttu teha ei õnnestunud peale ühe korra kui asi käest väga läks :D Ja üleüldse need on suuna muutmise kohta :P Õigem termin minu logis oleks olnud krüssamine :P

Edit: Mihkel jõudis mõnikümmend sekundit ette :D

 9 

Siksakitades vastutuult liikumist nimetatakse krüssamiseks või loovimiseks, mille üks osa on pautimine. Paut on manööver, milles purjeka nina läbib vastutuulekursi.

Meie esimene leid Abruka saarel :). Väga kiiresti karp just välja ei tulnud - päris hulk oli neid kive seal, mille alused tuli läbi vaadata ning tihedate puude all loopis nulli ka siia ja sinna. Aga lõpuks Laur ikka kuskilt selle karbi välja tõmbas (nagu ikka) ja et aega polnud raisata, liikusime kähku peale raamatu viseerimist ka järgmist aaret leidma (nagu ikka)… :D.

 14 

No vot siis kuidas pöördus tuul ja meie Ruhnu plaanist sai keset reedet hoopis Abruka plaan :D Neljapäev õhtul asusime purjekaga Haapsalust teele. Plaan oli Virtsust veel kaks hinge peale võtta, kuna nad said Tallinnast hiljem teele. Juba see läks nii palju aia taha, et esialgu tahtsime jõuda Virtsu üheksaks aga õnnestus see alles keskööks, sest tuul oli vastu ja pidime ainult siksakitama (täitsa õige purjetamise termin :D ). Öösel edasi sõitmine polnud ka mõtekas ja nii veetsime öö seal sadamas. Plaan oli ärgata kell 5 aga õnnestus alles 7 :D Hommikusöök söödud ja hakkasime liikuma Ruhnu poole. Tuul jätkuvalt ainult vastu. Ja mida rohkem mere poole, seda suuremaks ka vastu tulev laine. Öösel möllas vist ikka tõsine torm, sest pole mina veel Eesti vetes sellist lainet näinud. Pole minul kunagi veel üheski olukorras merehaigus kallale tulnud aga kui ikka teised hoolega juba kalu toidavad, siis ei suutnud ma ka vastu enam kaua panna. Ise süüdistan muidugi üldse magamata ööd ja eelmisel õhtul tarvitatud jooke :D Aga no kes teab :D Peab kunagi parema tervisega ära proovima kas laine ise minust ka kalatoitja teeb või mitte. No ja nii me siis seal liikusime väga vaikselt Ruhnu poole kalu toites...Teekond oli umbes 15 tundi pikk ja vastutuult arvestades veel hullem. Mõned tunnid möödas, tegime ühise otsuse keerata nina Saaremaa poole. Vaatasime välja Kõiguste sadama ja suund sinna poole. Ei õnnestunud ka see just väga lihtsalt aga kohale me õhtuks ikka jõudsime. Väga mõnus väike sadam ja koht ka haagistele ja telkidele. Et purjekas ruumi vähendada ööks, siis meie Marisega just telki pugesimegi. Enne tegime mõnusa grilli ja saunalised sauna. Tervis hakkas täitsa heaks juba muutuma. Järgmine hommik võtsime suuna edasi Abruka peale. Taaskord oli tuul terve tee vastu. Laine küll mitte midagi nii hullu kui eelmine päev, kuid loksutas ikka. Seekord ei häirinud see aga kuidagi ja õhtuks taas siksakitades olimegi Abruka sadamas. 8 tundi võttis see lühike suts aega :D Taas saunad ja söögid ja õlled ja magama. Pühapäeva hommikul üritasime kohalikust kohvikus hommikusööki saada, kuid kuna omanikel oli laupäeval suurem pidu olnud, siis nad ei tahtnud meid enne lõunat näha. Mis siis muud kui purjekas taas mingi söök valmis ja edasi saarega tutvuma. Kaks kaasreisijat olid teadlikud geopeitusest, kuid pole sellega tegelenud. Risto ja Triinuga koos leidsin mina ka oma esimese aarde kunagi ammu ammu ja siis sai ikka koos veel otsitud, kuid neile see pisik nii külge ei hakanud ja seetõttu on nad päris mitmeid aastaid ka kuival olnud nüüd :D Esimene aare oli see siis. Aega ikka võttis kuna vihje kivi all kivises kohas on ikka suht kasutu. Lisaks telefon keerutas puude all. Õnneks sai ikkagi leitud ja nimed kirja ning edasi...

Kuigi linnulennult oleks palju otsem saanud, puudus igasugune tahtmine seal laialehises ja üsna niiskes metsas sääseparved kannul orienteeruma hakata. Nii siis liikusime mööda tuldud teed tagasi tsivilisatsiooni. Kui päikese kätte jõudsime, võtsime istet ja hävitasime veidi kaasavõetud toidumoona ning sukeldusime taas mööda järgmist metsateed padrikusse. No ja siis kordus kõik nagu ka eelmise aarde juurde minnes, ainult et poriseid kohti polnud enam. Aarde asupaik oli väga äge. Üks täiesti etiketikohane kemmergas oli seal, varjualune pingiga ning ka kaevu leidsin muretult üles. Veidi urgitsesin ka valesid kivialuseid, kuna GPS viskles seal puude all üksjagu. Mets oli karulauku silmini täis ning peale mõningat tatsamist oli korralik aroomiteraapia tagatud. Aitähhid!

Abruka tuuri neljas aare. Tore matk saare sisemaale. Nats läks ikka aega leidmisega. EVEJ

Esimene peatus jalutuskäigul Abruka saarel. Aare ennast liiga pikalt ei peitnud. Aitäh peitjale.

Aasta peale viimast logi oli aare väga heas korras!EVEJ

Aare leitud.

Leitud

http://Leitud

Saaretuuri järjekordne leid.
Tänud, kes inspiratsiooni andsid :)

 4 

Aardega on kõik korras. Piia leidis ja pani tagasi ka. Matkasime jala kõik aarded läbi, kokku saime mingi 23 km. Ootamatult pikk ja ajakulukas sai kulgemine, osad plaanid jäid täitmata. Külastus muutis mitmed senised valearvamused või täitis teadmatuse. Esiteks arvasin, et saar on palju väiksem, teiseks see mets. Seda oli nii palju, et kohati tüütas äragi ja mere äärde jõudmine oli kui kuhugi oodatud kohta pärelejõudmine. Saarel oli palju uudistamist ja vaatamist ning peidukohti oleks aaretele veelgi: kohad on ilusasti tähistatud ja puhkekohti hulgaliselt. Kes pole saarel käinud- külastage kindlasti! Ahjaa, üks tore omapära on saarel veelgi. Need teeviidad, kus peal vaid number. Ma tean, et kohati olid olemas ka numbrite legendid. Aga siit tekkis tore mõte kui viiks kodus ka sisse sellise süsteemi, säästaks sõnu. Näiteks 1 tähendab "too kallis palun külmkapist õlu", number 7 oleks "ma armastan sind", 8 = tule mulle naiseks. Ai tegelikult tuleks neid lühinumbreid kasutada ikka enamkasutatvate väljendite puhul, näiteks kui panna 567 võrduma lausega "mul on kõht tühi ja ma tahan süüa", siis läheks väljaütlemine liialt kulukaks.

inspireerija

Tegime purjetamisega tutvust ehk seilamine Roomassaarest Abrukale. Kohale jõudes oli kindel plaan sadamast kiirel sammul teha saarele tiir peale ning geopeituda kuid palavus-tolmav tee ning teadmine, et peame veel tagasi Roomassaarde ka jõudma,olid põhjuseks, et aarete otsimine seekord jäi "teiseks korraks". Ehk kokkuvõtlikult, purjetasime Abrukale jäätist sööma - 2h ja tagasi Roomassaarde 40minutit ;) Pole just tüüpiline "ei leidnud" aga mõnikord läheb ka nii.

Kuivatasime karbi seest, eemaldasime ebasobiva nänni, teritasime pliiatsi jne, ehk kõik on korras ja edu otsimisel ja leidmisel.

Leitud ta sai.

Leidsin, aga aarde valvurid on juba platsis ning õhus oli meeldiv karulaugu aroom.

Selle aardega läks pisut rohkem aega kui teistega, aga logi sai kirja ja kõik hästi. Läheduses on mõnus pikniku pidada.

Kohalik

Oma pisikest jalgrattamatka Abrukal alustasime selle aarde otsingutega. Rohi oli normaalse kõrgusega ja purevaid putukaid ka mõistlikus koguses. Otsingupiirkonda pisut laiendades tuli ka leid. Tänud, huvitav koht.

Abrukareisi kolmas aare. Abrukale saabusime oma 5-meetrise "praamiga" :) Aardekarbis oli paar piiska vett, ilmselt oleks abi niiskuseimajatest, mida meil kahjuks kaasas polnud.

Siia saime jalgrattaga üsna lähedale. Ilus koht. Aitäh!

No selle otsimisele kulus aega, aga otsisime valest kohast veidi. Aare ise oli korras ja peidukas polnud väga keeruline. Tuleb teada kust otsida. Sai võetud ja jäätud nii mõndagi.

 2 

Selle aarde leidmise tegi raskeks see, et EMT levi seal polnud.. õnneks aitas seekord vaevalise leviga Tele2 meid välja ;)

Nii võeti meid vastu

Fred, asko

Plaanisime seda teise aardena, aga kahjuks meie peame küll tunnistama, et kivasid oli ikka vääääga palju :). Oleks veel vihje, et parem, vasak või otse, oleks veel teadnud. Otsustasime minna enne võtta kolmanda aarde ja siis tagasi siia tulla, kuid teise katse jaoks olime ikka üsna läbi omadega ning otsustasime, et sellest aardest saab meie teistkordsele Abrukale tuleku põhjus! Nii, et usinad peitjad võiks sinna veel midagi panna, et oleks järgmine kord ka rohkem otsida :)

Väga ebameeldiv kohtumine oli Abruka "parmudega" ja "sääskedega" kes tahtsid mind elusast peast ära süüa. Nullist umbes 10 meetert oli vähemalt minu gps-i järgi, kuid peale pikka võitlust oma uute sõpradega ta leitud sai ;)

 1 

Otsustasime ka, et veedame päeva Abrukal. Kuna saarele soovijaid oli rohkem kui Abrole mahtus, sokutati meid ja veel mõned inimesed ühele väiksemale alusele, mis osutus igavesti lahedaks ja ka natuke märjaks kogemuseks. Saarel hajus rahvas laiali, ning meie suundusime parmude ja sääskedega võidedes otse läbi saare lõuna poole. Esimesena jäi ette just Abruka aare. Otsimisega läks natuke aega sest vihjele vastavaid kohti oli mitu. Kaua siiski ei pidanud ringi tuuslama, logid kirja ning edasi saarega tutvuma.

 1 

Loodus-linnuvaatlustorni juurest nüüd ka väiksem jalgsimatk Abrukaga tutvumiseks. Aarde leiuga läks 5 minutit ikka ära. Tagasi kõndisime läbi küla ja sai mõned sõnad vahetatud ka saarvahiga, kellel päris suur elamine, ettevõtmine siin. Tore saar. Nüüd tagasi kajakidesse ja suund Muratsisse, kus eile oma Allirahu- Abruka tuuri ka alustatud sai. Tagasiteel oli külglaine ja tuulgi, oligi huvitavam kui peegelsiledal merel uhmerdada. Kokku sai 2 päevaga läbitud 50 km süstaga. Aitäh saartele kutsumast.

Meil oli Abrukal missioon täita, mida Miki meile pidevalt meelde tuletas. Tundus, et ainus võimalik päev sellel aastal Abrukale jõuda on neljapäev, seega sinna me läksime. Rattad võtsime kaasa ja alustasime saarel viibimist kõige varem avaldatud aarde leidmisega. See ei olnud lihtne, sest valvurparmude armee oli suur ja sihikindel. Oma vere hinnaga saime õnneks aarde suht ruttu leitud. Aitäh! Olen Abrukal enne käinud, kuid siia polnud ma sattunud.

Nädalavahetus Abrukal ning otse loomulikult tuleb sinna peidetud aare ka üles otsida. Asusime teekonnale Abruka aarde juurde, kuid enne jäi teele Vesiaed. Sinna oli kerkinud loodus-linnuvaatlustorn ning üks karp leidis seal peidupaiga. Kuna see oli mõeldud kahurialuste piirkonda, siis enne teekonna jätkamist sai käidud ööbimiskohas teise karbi järel. Teed Abruka aardeni olid tuttavad, olen saarel palju kordi enne käinud ning neid metsavaheteid igasuguste masinate kaasreisijana väisanud. Seekord olid valikus jalgrattad ning üsna pea olimegi endise metsavahi talukoha juures. Suund võssa ning pärast mõningast võsas ragistamist jäi aare vihjele vastavas kohas silma. Igasuguseid putukaid seal tõesti jätkub. Aardesse midagi ei jätnud, aarde juurest võtsin kaasa puugi. Aardega kõik korras ning jätkasime teekonda kahurialuste ja sääre tipu poole. Aitäh kutsumast vanadele radadele, polegi seal enne peatust teinud!

Siia tegime kiirvisiidi, umbes poolteise tunni sisse pidi mahtuma aardeotsing ja ka põgus tutvus saarega. Kindlasti tahaks kunagi siin pikemalt viibida ja selle omapärase loodusega saare risti-põiki läbi matkata... ja vast ka mõne aarde juurde peita.. :P. Aitähh!

 7 

Hommikune postipaat oli seekord päris täis ning Abrukale jõudes avanes hoopis pidulik vaatepilt: kai peal seisid mehed mustades ülikondades. Saarel oli kurb päev, Jüri Tuuliku ärasaatmine linnas ning matused kodusel kalmistul. Laevas jõudsime ka viimastest aegadest ülevaate saada, saarel elab püsivalt 9 inimest, nende hulgas ka Tuulikute noorem vend Ennu. Kirjanike keskmine tihedus elaniku kohta on siin küll maailmarekordit väärt... Mõni ime siis, et poe asemel tervitab külalist sadamas hoopis raamatukogu. Heas korras majapidamisi jäi siiski silma mitu, igasugu traktoreid ja tehnikat samuti. Vahtra talu õue peal on ka majutust pakkuvad onnid püsti, kui keegi peaks vajama. Ja aarde peitmise ajaga võrreldes on edasiminekut tunda ka Abro piletihinnas - see on nüüd 3€.
Aare oli väga heas korras, aitäh saarele kutsumast!

turistile

omadele

geopeituri instinktid läksid tööle

 3 

Saaremaal olles ja alles üleeile 20 km pikkuse jalgrattasõidu Robinsoni aarde juurde teinuna tundus lausa kohustuslik ka siia ratastega üritama tulla. Kuna kodutöö on nõrkadele ja ellujääda soovijatele, siis eriti eelinfot ei ammutanud ning läksime kohale. Ajasime rattad autost välja. Meile lähenes jaapanlasest soomlane, kes meilt poolarusaamatus segakeeles nõutu näoga aru päris, mis asja need imeloomad ometi ette võtta kavatsevad. Sõitsime slipilt vette, või noh, jääle. Tegime oma kilomeetrise juti kuni jõudsime - nüüd ei teagi, kas lahtise veeni, rüsijääni või igatahes - kahtlase kohani. Ei tihanud eriti edasi sõita, seda enam, et tuult oli ka pisut ja "maa"pind üsna ebatasane. Mõtlesime, et äkki on ikka laevatee ja naasesime sadamasse, et kohalikemalt infot uurida. Saime kätte kopajuhi, kes olla pärnakas, aga kes teadis sadamakaptenit. Läksime siis lõpuks sadamakapteni jutule. Muhe kapu arvas, et me oleme opakad, millega tuli paratamatult nõustuda. Siis arvas ta ka, et ratastega sinna vist küll ei pääse. Ainult Argo sõitvat sinna ja sedagi läbi lompide ja lumehunnikute. Mitteminek polnud alternatiiv ja nii me jaurasime, et mis me nüüd siis teeme. Kapten võttis ühendust saarevahi Kaupoga, kes pikema veenmiseta koos Argoga hulludele järgi tuli.

Oli alles vaatepilt, kui poisid kohale jõudsid. Algul paistis kaugusest vaid paigalseisev täpike, seejärel miski liikuv automoodustis ja seejärel raju pill, mis külge ette keerates meie nina ette parkis. Saage tuttavaks, Argo ja Kaupo!

Sõit algas nagu vanas villises mööda auklikku olematut teed. Mina istusin kastis, moor salongis. Omavahel suhtlemine oli müra tõttu komplitseeritud, aga mul oligi muud tegemist. Nagu ka Kaupol, kes Argoga jändas. Igatahes saime me sellesama pilliga aardest 100 meetri kaugusele, nii merejääl kui maismaal.

Aardeotsingki oli omamoodi, nagu saare elu ikka. Meil info olemas - otsime, otsime, otsime. Peidikuid kümneid, hulgi. Kulunud oli paarkümmend minutit. Ka saarevahile hakkas asi huvi pakkuma ning ta kiikas siis ka mõnda kohta ja küsis, "Kas see või?". Muidugi oli "see" :-) Pagana hea, et ikka algaja õnn (mitte Algaja õnnetus) kaasas oli. Logisime kõik üheskoos pikalt ja laialt.

Seejärel kruisisime Argoga majani, kus sisse kutsuti ja head paremat mekkida anti. Lahkudes oli meie liikumisvahendiks korraks VW sedaan. Rannal korjas meid peale Viking, kelle selga me kolmekesi kargasime. Kaupo lihtsalt ei viitsinud Argo möla ja müra taluda ning tahtis vaheldust. Nüüd läks tagasitee kui linnutiivul. Vaid teravad uisujutid jäid me teest maha. Milline sõit, mitmemilline sõit! B-)

Ja juba olimegi maismaal sadamas tagasi. Viimased jutuvestmised, ühispildistamised, nõusoleku küsimised järgmistele "hulludele" ja tuligi jalgsi auto poole tagasi vantsida. Oeh, isegi kuid hiljem, seda kõike meenutades tundub ulmelise käiguna. Ja seda juhtub ainult geopeituritega! :-D

Aare oli korras, kuiv. Nänni ei vahetanud. Aitäh peitjaile sellise suurseikluse põhjustamise eest! Suvel on saar kindlasti teistsugune ja nagu Kaupole lubatud sai, naaseme ja teeme taastutvust. Uute Abru seiklusteni!

Meie "jooga"raja leiate viitelt :-D

https://www.endomondo.com/workouts/296360329/1392188

Leidsid Miki, Merle, Liia. Üldiselt väga mõnus päev saarel. Aarde leidsime üsna kiiresti ning kuna aega jäi üle, siis otsustasime veel saarel aardeid otsida. Läks õnneks ja leidsimegi veel.

 2 

Varane ärkamine tasus hästi ära. Jõudsime kenasti Abruka-ekspressile. Sadamast aardeni valisin pikema marsruudi, tagasi raamatukogu juurde tulin lühemat rada mööda. Noored käisid teistpidi. Küsisime Abruka raamatukoguhoidja Helle Keskülalt inspiratsioonipingi kohta (olin Saarte Häälest selle olemasolust lugenud) ja selgus, et olime kõik õigest kohast mööda kihutanud, teadmata et pink on Abruka maja taga. Nüüd siis võtsime Merlega veel väikse jalgsimatka ette. Sain istuda auväärt tammepuust pingil, mis on pühendatud 16-le Abruka kirjamehele ja -naisele. Kogu vahva geomatka tulemusena võtsin ette veelkord Albert Uustulndi “Tuulte tallermaa” lugemise.

Kuigi plaanisin kohe peale avaldamist seda aaret otsima minna, siis nüüd leidsin lõpuks aega see aare üles otsida.

 3 

Olles lugenud murettekitavaid lugusid kaugel meresaarel olevast aardest, milles puudub kirjapulk, vaatasime oma sellesuvised puhkuseplaanid kiirelt üle ning käivitasime päästeoperatsiooni "Kirjapulk Abruka aardesse". Tulenevalt ka eelmise aasta tegevuste eest saadud tunnustusele, otsustasime päästelippu kōrgel hoida ja anda endast parim. Nüüd on aardes pastat sisalduv kirjapulk ning pliiatsi toorik. Kes seda kasutada soovib, peab selle ise teravaks ihuma. Teritaja oli täitsa olemas. Geps näitas jh oma 12 meetrit mööda, kuid ilmselt suured puud annavad oma osa. Pigem vähendab see talvel leidmise vōimalusi. Aardest vōtsime sinna peitja poolt tänutäheks pliiatsite eest jäetud EPV randmepaela. Paadi väljumist oodates, korjasime veel mälestuseks mōne liitri pōldmarju. Aitähh, tore reis oli.

 8 

Tundub, et ma käisin siis ühe musta lambaga koos Abruka saarel ära... :P Ise siiani kujutasin küll ette, et ikkagi inimene. Ja minu arust ta küll mitte-häpi polnud...

Abruka-hommikule eelnes õhtu ja öö Mändjala kämpingus, kus saime lõpuks aru, miks terve Saaremaa oli täis igal pool kakerdavaid jalgrattureid. Neil oli Mändjalas ju pesa. Siblisid õhtuhakul seal ringi, kui vilkad sipelgad ja rääkisid omavahel vist saksa keelt. Tervete suurte bussidega olid kohale tulnud. On ikka fanatid.
Omale telgiplatsi valimisega jäi õnneks peale minu arvamus ja oma onni püstitasime eemale kärarikkamast piirkonnast lava lähistel. Õhtu arenedes oli mõnus kuulata kaugusest kostvat melu... Sõime kõhu sooja sööki täis ja vähemalt mina jäin ses tuulises õhtus ootama päikeseloojangut merre. Tutkit brat. Meri oli valesse suunda rajatud ja Päike keeldus sinna end uputamast. Vajus hoopis mändide taha. Nojah. Nutma ei hakka sellepärast ju veel...

Öösel selgus, et oma onni püstitasime ikka valesse kohta maamunal. Kui ühtäkki sähvis välk ja kärgatas suur Pauk, kargas Alex oma lendava vaibaga vähemalt telgi katuseni. :D Et ta ka nii varase äratuse endale tellinud oli. ;) Väidetavalt sai varba pihta kah veel. (Mulle tundub, et tulevane maadevallutaja nägi und, sest kalpsas ringi päris reipalt hommikul.)

Vihm sadas ka öösel ära ja hommik oli lihtsalt uduhall. Vähemalt 50 või rohkem halli varjundit. Roomassaare sadamas tahtis tuul minema viia kailt. Oleks triikraud kaasas olnud, siis vist pistnuks ta taskusse. Pakkisin siis kõik vihmahõlstid kotti, merele vaadates tundus see ülihea mõte olevat. Söök ka kotti, pisut juua, pliiatsid on ju nagunii kotis alati olemas :D ja võiski laevale minna...

Kapten oli niiiii nunnu- noor, asjalik ja äärmiselt sümpaatne. Lausa rõõm, et sellised mehed Abrukalt endalt leiti. Laevasõidu elasime ilusti üle, kalad jäid söötmata ja tekile ei kippunud- ei tahtnud lainega kastetud saada...
Abrukale jõudes ilmnes, et kokkulepe ilmajumalaga peab- saarel säras päike ja oli ilus meretagune ilm! Müstika.

Elurõõmsad mammid laevalt pakiti auto peale ja nende reis võis alata. Meie üritasime esmalt ellu jääda, sest autosid-rattaid vuras teel ootamatult palju. Kohalik infoallikas üritas meile selgitada, kui ohtlik on saarel liikuda, kui kerge on ära eksida. Geopeituse jutt tekitas talle näole muige ja " ma tean küll, kus aare on, aga ma ei ütle teile :D ". No meie teadsime kah. Seega, asusime teele. Kas me nüüd liikusime just nii, nagu tädi soovitas, kuid nagu näha, mandrile oleme me tagasi tulnud.

Siis algas aga üllatuste aeg. Abruka loodus on hoopis teistsugune, kui ootasin. Ja kalmistu ootamatult korras. Sääski siiski ilmus, nagu infotahvlil lubatud oli. Puuke ka, kuid rästikuid me ei kohanud.

Aarde leidsime paraja otsimise järel. Küllap jah suured puud segasid. Karpi avades selgus eneseirooniline tõsiasi, et polegi mitte millegiga kirjutada! Vaata oma taskuid-kotte kuidas tahad. Äkki ilmus ei tea kust aga pastakas. Õigemini vanem naisterahvas jalgrattaga. Alex meelitas talt kirjavahendi välja. Täie tõe huvides peab mainima, et ei varem ega hiljem ei kohanud oma teel mitte ühtegi pastakat jalgrattaga. Õige ajastus teede ristumiseks ikka. Nii saigi logi kirja ja pliiats-tikk jäi teistele logiraamatu vahele.

Teised on kurtnud kohutava sitikarohkuse üle. Meie aga nautisime siin oma kaasavõetud einet täies rahus. ;) Pärast kaesin ka Abruka välitualeti üle. On ikka naljatilgad, paber olemas ja isegi täitsa veega ceee. Vesi oli suurte pudelitega nurgas.

Teine teeharu sadama suunas oli tunduvalt sääserikkam, küllap neile sobib see iidsete pärnade seltskond, teeb nad tigedamaks. Ampsasid valusalt ikka küll!

Abruka majas vaadatud näitus tekitas tahtmise "Tuulte tallermaad" uuesti lugeda...
Mõisaaegne peksukivi aga... no, keegi ei avaldanud soovi seal materdada saada, seega jäi teiseks korraks. :D

Sadamas oli elurõõmsad mammid veel elurõõmsamad ja täis unistuste täitumisest saadud muljeid. Meie aga olime ära teeninud ühed maitsvad jäätised. Nüüd takkajärgi tundub, et küll on hää, et me enne Kajat ja Brunot käisime Abukal, ma sain sadama lähistel kõhu põldmarju täis süüa. :P Tervitused korilastele!

Varsti vuras kapten oma neljarattalisega mööda ja oligi aeg laevale minna. Pastakas jalgratta ja tädiga, mammid ja kohalik vanatädi sisustasid laevasõidu eeskava osa oma meeletu vadistamisega. Kui jutt juba poliitika ja lollide peale läks, oli mõistlikum silm looja lasta. Nagu ikka tagasitee möödus kiiremini. Roomassaare võttis taas vastu tugeva tuule ja oma viiekümne halli varjundiga... Pidu oli läbi. See oli puhkusereisi viimane aare. Niuks, niuks, niuks. :)

Ja kogu selle nelja päeva jooksul ei läinudki vihmariideid taas vaja. Ma vist võin loobuda nende kaasa tassimisest. :)
Abrukale läheks aga tagasi, tahaks näha, kas tõesti pole seal kadakaid ja karjamaid rohkem, kui sadamas...

Ühesõnaga- mõnus! Tehke ilmajumalaga sobiv diil, tellige õige ilmapakett ja käige ära! Soovitan!

Aitäh peitjaile!!
Ja Kajaliisidele! Tänu teile, ei pea järgmised otsijad lootma pastakatele, mis liiguvad jalgratastel.

 14 

Huh... kuna kõik on siiani jube häpid olnud, siis mina olen taas must lammas karjas. Ometigi algas ju kõik imehästi:leidsime mõnusa kämpingu Mändjalas, kena ning hapu veini Maximast ja isegi kogu mugavusvarustus oli kaasas. Ja siis hakkasid "hapud viinamarjad": keset mõnusat ning seiklusrikast und, hakkas vihm. Noh, las krõbiseb vastu telgi katust oli unise minu mõte ja keerasin teise külje ning vaatasin oma saarevallutajast piraadi unenägu edasi hetkeni kui käis suur Pauk! No ikka selline, et peale seda olin oma soojast pesast sama kõrgel kui Väike Mukk oma lendava vaibaga. Ainus mis siiani on ehedalt meeles, oli minu röökimine üle kogu telklaagri kus oli 50-60 onni, et välk tabas mind jalga. Sellist pauku ja värisemist pole ma elus kunagi kohanud ja rohkem ei taha ka! Vähe sellest, kuna rohkem midagi ei järgnenud, olin hommikul täitsa veendunud, et unes see kõik toimuski aga kaaslane vaatas mind mõtliku pilguga ja üritas seletada drastilist vahet loodusjõudude poolt põhjustatud hirmudest ning inimtekkelisest...palun siiralt vabandust aga ma olin ju ise ka ehmunud! Edasi tabas meid Roomassaarde suundudes kohalikest vürtsitatud teeremont ning looduse poolt tekitatud tuulepuhang...no ikka selline mis auto uksed sadamas salooni väravateks muutis ja kogu kaasa võetav riietus hõljus õhus ning keeldus kotti pugemast. Äärmise ebakindlusega potsatasin kena lootsiku mugavale istmele ning jäin tapale viidava talle värinaga ootama sadamast väljumist. Lipsaki-lopsaki käis vesi üle pähklikoore ja õige pea olid välistekile jäänud kodanikud tilkuvatena salongis. Nunuh...asi paranes õnneks iga minutiga kuna tuul muutis suunda ning üles-alla-vasakule-paremale asemel oli kuulda jutte kaasreisijatelt, et oh-see pole midagi...vot aga vanasti! Krt kui hea on olla vahel kaasaegne! Igatahes toimetati meid poole tunniga kindlale mättale (esimeste saarel veedetud 200m jooksul pidin neli korda auto alla ning kaks korda jalgratta alla jääma, seega hoiatus:saarel on liiklust ikka kah!)ning meie pikka viibimist saart tutvustava tahvli ees pani tähele kohalik raamatukogu pealik ning uuris, et mis ja kes ja milleks. Minu loksutatud aju suutis vaid pomiseda, et me tulime rahus ja tegelikult maskeeringut maha heites oleme vaid lihtsad geopeiturid. Ei tea, miks see vastus tundus talle naljakas aga sihukesi tegelasi olevat seal ka enne käinud ning hoolimata tema hoiatusest, et tuleb liikuda tõstetud parema käe suunas(mida iganes see ei tähenda?) olid nii mõningadki lahkunud leiuta. Hm...tore jätk pauguga alanud päevale... Kõpsutasime siis sadamast aarde suunas oma kummeeritud rästikutõrje käimadega ja ootasime-kartsime neid sääseõelusi, kelle eest hoiatas ka suur plakat. Ühel hetkel teatas Kadri, et aardeni on jäänud 23 meetrit ja mina muutusin täitsa nõutuks- ei lubatud sääski ega rästikuid ega puuke? Ok...nulli ligidal leidsime siiski kolmest kaks aga mitte aaret...päris kaua ei leidnud ja praegu logisi lugedes, et null oli täpne...oli meil vist teine null kuna tünni avastasin lõpuks ca 15m nullist. Sellega koos algas ka meie õnn selle aarde juures :) Mõlemad itsitasime saarele saabudes, et nii naljakas oleks kui aardes puuduks kirjutusvahend aga salamisi teadsin, et mul neid kotis kaks ja Kadri oli kah kindel, et tal paar tükki...saite aru? Aardes puudus väikseimgi kirjapulk ja loomulikult olid ka meie taskud tühjad! Mnjaa...viilisin, voltisin ja kleepisin kokku siis riistapuu millega saaks kraapida raamatusse vähemalt A ja P( loe:põletasin ühe taskus olnud tiku ja valmistasin suurepärase kirjapulga mis jäi ka hetkel logiraamatu vahele) ja kuulsin käginat metsas ning põõsast ilmus inimene, ei...naisterahvas ratta ja seljakotiga. Röögatasin õrnal häälel, et ega teil kirjutusvahendit äkki ühes ei ole ja üllataval kombel ei pagenud ta mitte kabuhirmus vaid jäi seisma ja küsis, et kas tahate endale või kasutada? Maigutasin vaid selle peale ning samal ajal viis Kadri edukad läbirääkimised lõpule ning kribas nimed raamatusse. (Mõned tunnid hiljem kohtusime sama ratturiga uuesti sadamas ja meid nähes pakkus ta uuesti pastakat, et äkki tahame veel midagi kirjutada kuid õrnalt punastades me keeldusime). Kokkuvõttes veeretasime nii mitmedki kilomeetrid sellel saarel talla alt läbi ja jäime rahule matkaga, tänud! Isiklikult minu jaoks ei olnud see päris saare moodi saar...puudusid kadakad ja heinamaa aga silmaring sai kindlasti laiem. Tänud aarde peitjatele! Tagasiteest maal ja merel säästan ma lugejaid...liiga pikaks läheks :)

aardes puudub kirjutuspulk !!!

Kuna Lauril on nii pikk ja kirjeldav logi, siis ma ei hakka neid sündmuseid ise ümber kirjutama, saate tema logist ise lugeda.

 10 

Oli plaan tekkida eelmisel õhtul Hiiumaalt Kuressaare sadama lähedale ja õhtul veel mõni Saaremaal olev tee peale jääv asi leida aga õnneks oli praam täis ja me saime Hiiumaal Sõru sadamas enam kui 3 tundi mitte midagi teha. Mina olin teine kes maha jäi. Aga kuna kokku oli 7 autot siis tehti lisareis. Seal olid mingid kalamehed ja -naised ametis. Lõpuks tuli välja, et kala on väike. Ma siis seletasin, et see aasta on üleüldse kuiv ja kõik asjad on väiksed. Mustikad kah. Ja kuna vesi on kah kuiv siis on ka kalad väiksed. Saime ka esimese vihmalaksu mis kõiki autodesse sundis. Tõsisemas kalamehed muidugi ei saanud aru, mida seal autos teha on. Aga lõpuks olime kell 11 õhtul Kuressaares ja otsisime kohta kuhu telk püsti panna. Ei leidnudki seda kohta ja ööbisime autos. Hommikul praami peale minnes oli aga üsna udune ilm ja seega arvasime, et hea jahe tallamine tuleb. Oi kuidas see oli vale arvamus. Pool meeskonda oli ühest eelmisest aardest tuttav ja sõit läks mõnusalt. Abrukal aga hakkas temperatuur järjest tõusma. Otustasime, et paneme logi kirja ja siis saart vallutama. Läbi metsa aardeni kõndides oli aga selline sääsepilv, et läbi ei näinudki midagi. Kuna ma liikusin lühikeste riietega kõige ees siis oli selge, et enamus neid lendavaid peletisi oli minu juures. Mingil ajal vaatasin selja taha, et kaugel teised on ja siis ma seda sääseseina nägingi. Ilma midagi mõtlemata panin järgmise käigu ja tõotasin, et enne seisma ei jää kui olen kuskil lagedal või üleüldse rannas. Päikses käes need lontrused nii aktiivsed ei ole. Tõsi küll, selle kohta oli ka hoiatus sadamas olemas. Veel hoiatati seal rästikute eest. Peale logimist olime sealsamas lähedal katuse all ja mõtlesime mis edasi teha. Asi lõppes sellega, et umbes 30 kraadi tegi igasuguse liikumise üsna mõttetuks ja mina jäin üleüldse sinna tooli otsa magama. Isegi kõik see aeg seal lähedal töllerdanud debiilne kopter ei suutnud üles ajada. (Pärast saime teada, minu paktud versioon sõrajalast osutus täiesti õigeks.) Tunnikese pärast aeti mind üles ja siis oli lõpuks niipalju viitsimist, et liikusime mujale. Kuidagimoodi olime seal katuse all sattunud mingite puukide kaitsealale. Väga pisikesi isendeid oli riiete peal tükki sada. Ikka mitu aega sai neid korjatud ja pindalaks tehtud. Aga see avastus kiirendas oluliselt meie plaani minna saart vallutama. Varsti olime rannas ja vahepeal oli seal ka mingi suurem seltskond, kes oli nõus meile kohe baari ja sviiti üürima. Raha tuli ette maksta. Aga kuna neil polnud võtit kaasas siis pidime ise kangiga ukse lahti murdma. Täpsustasin, et kas kangi saab üüriraha eest või see peab endal olema. Vastuseks oli ülimalt rahulolev naerupahvak. Selgus, et nad on kah ekskursioonile tulnud. Kaasasolnud õllepurkide arv ei lubanudki midagi muud arvata. Kuna nende auto ja järelkäru olid kõik rahvast täis siis meile enam ruumi ei jätkunud. Aga ega nende tempo polnud meie omast suurem. Käisime muuseumis, vaatetornis ja logelesime niisama. Tornis sai isegi mingi sööming tehtud. Torni juures nägimegi lõpuks ka rästikut. Taas kohtusime autoseltskonnaga ja kui nemad sõitsid siis meie jalutasime tuuliku tagant jaanalinnu juurde. Mingi übervana teehöövel on seal. Uurisin seda aparaati ja Rita sai sel ajal autokärurahvaga suheldes teada kuidas jaanalindu sööta. Lõpuks ikkagi läksime seda suurt jurakat lähemalt uurima. Talle tohtis anda suuri võilillelehti. Aga kuna keegi ei teadnud kui täpselt ta nokaga opereerib siis panime need lehed aia vahele ja seal ta siis neid nokkis. Oli ikka suur lind küll, kui vihastab siis ma oleks hea meelega kuskil mujal. Kuna see 30 kraadi suutis ikka kõiki loiuks teha olime selleks ajaks juba üsna kuivanud. Otsustasime sadama poole tagasi minna. Tee peal tuli aga mingi koer kaasa. Kui meil oli palav siis sellel oli veel kaks järgmist astet. Tal oli nimelt musta värvi umbes 10 cm pikkune kasukas ümber. Siis saime kokku ühe kohaliku taadiga, kes teadis täpselt, et see koer tallab sadamasse. Ajasime niisama juttu. Tuli välja, et uue paadiga seoses on elu tiba paremaks läinud. Arutasime, et siia peab ikka foori kah panema, muidu pole nii nagu päris. Isegi ristmiku valisime välja. Veel saime teada, et rästikud on nüüd juba natuke rohkem taltsutatud ja enam neid päris igal poole ei näe. Kui olime küllalt puhanud siis läksime edasi sadama poole. Sadama poepidajaga rääkisin kah. Tal oli suur mure. Kuna oli väga palav siis ta käis aegajalt ujumas. Kõndis sadamasse ronis vette, ujus kolm ringi ümber kivi ja siis tagasi. Aga ei teadnud kui kaua see aega võtab. Arvas, et umbes 25 minutit. Kuni ühekorra suutis aega võtta ja sai teada, et tegelikult kulus 20 minutit. Ma arvasin seepeale, et peab mingi tabeli tegema ja siis üritama rekordit lüüa. Lõpuks olime sadamas. Istusin kuskil paadi juures ja pool meeskonda tuli ka kohale. Läks kohe ujuma. Minu suureks imestuseks tuli ta peale sukeldumist pinnale koos moblaga. Pakkusin talle seepeale ujumisprille, et vast saab mingi toekama tüki kui surnud mobla seal veepõhjast kätte. Aga varsti sain teada, et see oli tema enda lapse mobla. Kuna moblale oli juba sammal selga kasvanud siis arvasime, et vast saab veel SIM kaardiga midagi tarka teha. Edasi jälgisin kuidas ta läks ABRO paadil habet ajama. Seal veepiiril kasvab mingi vetikas paadi külge ja seda ta kraapima läkski. Siis ajasime jutt seal lähedal olnud suurema jahi seltskonnaga ja varsti oligi aeg otsad anda. Täitsa tore päev oli, kui vaid see palavus poleks nii maha niitnud. Aitäh.

Takso oli vastu tellitud.

Mere kündmise aparaat sai kah ära nähtud

Heinarulli otsast oli kaugemale näha

Eesti meistrivõistlused avamerepurjetamises ehk 56. Muhu Väina regatt lõppes sel korral Roomassaares. Meie jahi "Meeri" kodusadam on Haapsalus. Siit hakkaski küpsema mõte. Peale võistlusi lahkus meeskond autoga koju ja jahti tulid lisaks minule ja Tiidule meie lapsed (1,5-aastane ja 6-aastane) ja algas meie ühine purjereis kodu poole, mille marsruut oli: Roomassaare-Abruka-Kärsa-Kõiguste-Kuivastu-Haapsalu ja kestis nädal aega.

Abrukale jõudes panime tite kärusse, vanem pidi omal jalal kõndima ja sukeldusime sääsemetsa! Kiiresti liikudes polnudki väga hull.

Aitäh huvitava kohe juurde juhatamast. Kui lapsed suuremad, siis tuleme saarele kindlasti pikemaks tagasi. Ehk on siis ka aardeid juurde tekkinud.

 2 

Vaikselt hakkasid meie Abrukale sõidu plaanid tekkima juba paar aastat tagasi, siis kui Ruhnu sai vallutatud. Tänavu suvel on selleks sõiduks suurepärane võimalus. Saarele sõidab ilus uus laev ning lisaks on saarel uus aare. Kõik geopeiturid kiirustage, teist sellist võimalust - üks ots 2€ - ei tule. Alustasime reisiga Roomassaare sadamast, laevasõit käis imekiirelt, sest vahemaa kahe saare vahel on väike. Saar võlus meid kohe külalislahkusega, kohalik raamatukogu perenaine võttis giidi rolli ja rääkis kõigile saabunud külalistele mõned seigad saare elust ning andis parimad juhised saarel liikumiseks. Edasi rändasimegi juhiste järgi, suunaviitadega posti juurest vasakule. Taludest mööda, kuni lagendikuni. Esimeses metsas kohtasime vereimejaid, neid oli siin palju. Neil oli rõõmupäev, toodi ju värsket liha. Meil nii tore ei olnud. Lagendikul oleks tore pidada puhkepausi, kuid vereimejad olid nii näljased, et meie siin peatuda ei soovinud. Aarde juures saavutas õhk minu ümber olevatest vereimejatest sellise konsistentsi, et logi kirjutamine oli piin. Oli küll plaan uurida logiraamatust mitu logi enne meid kirja on saanud. Kuid ei, see oli võimatu. Kritseldasin oma 3 tähte [max] raamatusse ning kähku aarde juurest minema. Jõudsin märgata, et ka rootslased on aarde juba leida jõudnud. Edasi jätkasime mööda vasakpoolset teeharu küla poole tagasi. See oli palju mõnusam tee, sest vereimejad jäid seljataha ning meid ümbritses iidsete pärnade mõnus energia ja aroom. Nagu giid oli lubanud, täitis see meid palju parema uue naiseliku energiaga. Meie negatiivsus oli varem seal teise teeharu peal välja imetud. Seda küll ei lubatud, aga seda me tundsime ise, varvastest kõrvadeni. Niisiis uue energiaga täidetult jalutasime veel saarel ringi, vaatasime vana sadamat, elektrijaama ja majakat ning õhtuse laevaga tagasi. Täname aardepeitjaid! Ja muidugi täname ka Anu, meie reisikorraldajat ning tagant õhutajat :)

Sai Abrukale ,siis üks tiir peale tehtud.Igati tore matk oli ja tore rahvas elab Abrukal.Kellel aega on saab ka kõrval oleval Vahasel ära käia.v.helkuri j.raha

huvitav puu

Vahase pole enam kaugel

 9 

Uskumatu, et Saaremaale aardeid tekib, ausalt öeldes see oli küll pauk luuavarrest. Ammu olen oodanud, et Abrukale aare tekib, linnuke on siristanud, et varsti ilmub aga aastad on möödunud ja pole sealt midagi tulnud. Muidugi on väga meeldiv, et ise peidad "vöörastele" saartele aardeid ja sinule peidetakse praktiliselt koduõuele aare. Muidugi mul on natuke kahju Jussikestest, et just said Osmussaare puhtaks, nüüd seal uus aare, "tänu" minule kuid samas Osmussaar on kindlasti väärt teistkorda külastamist. Ise olen Abrukal käinud paar korda kuid kõik sellest ajast kui ma olin veel põhikooli õpilane ehk siis viimasest külastusest on möödas ligi 15 aastat. Selle ajaga on saar ikka kõvasti arenenud, alates sadamast ja lõpetades "maanteega" külla. Kohati oli saarel kõndides tunne, et ma ei ole siin kunagi käinud, kuid tuttavad objektid põrmustasid selle tunde. Mõnus oli olla turist kes pildistas kõiksuguseid asju, kahju ainult, et fotokat mul ei olnud, klõpsisin moblaga. Nüüd aardest. Aare oli vanakool nagu lubatud, kuid nii ideaalselt nullis ja peidetud loogilisse kohta, et isegi vähemalt meetrise lumega kaevab geopeitur selle sealt saarelt välja :). Kuna soovisin kindla peale saarelt tagasi saada suundusin sadamasse ligi tunnike varem ja sain natuke jutustada kapteniga. Infoks nii palju, et kui on ohtlik veos siis võtab paat pardale 12 inimest, muidu 24. See aasta pidi olema see "olematu" piletihind 2 eurot, järgmine aasta pidi muutuma. Ausalt õeldes arvasin algul, et see eksitus, et pilet ainult 2 eurot. Nagu Jussikesed mainisid, et meeskond on super, seda nad olid ja suured tänud kohalikule tutvustamast saart nimega Abruka... Arvasin, et lähen skoorima aga tundub, et lausa armusin Abrukasse... Lähen sinna kindlasti veel ja pikemaks ja perega... FTF läks logiraamatusse 10:40 ja kõikidele teadmiseks, et võrreldes Hiiumaa sääskedega olid Abruka sääsed väga memmekad, ründasid vaid seistes, Hiiumaal imeti sul liiter verd joostes ühe minuti jooksul :P

Tehke nagu silt ütleb...

Uskumatu aga neid oli veel teisigi...

See ohtlikkaev...

Mu parim sõber, kes teeb täpselt nii nagu tahan :)