25 krooni

Kui kohustusliku kirjanduse nimekirjas oli ka Tõde ja Õiguse I osa, siis mina lugesin kõik. Järelikult meeldis. Kui mõni aasta tagasi film linastus, siis vaatasin toda ja aru saamata, kas ma olin nooruses millestki valesti aru saanud, võtsin raamatu uuesti kätte. Hoopis teine pil elule ja sündmustele. Nagu oleks hoopis teist raamatut lugenud. Aga see selleks. Järvakana olin siinsetel radadel erinevatel põhjustel ikka väga palju kordi uidanud. Viimased korrad küll erinevate aarete juhatamisel. Seekord oli siis plaanis selle 25 krooniga lõpuks ometi lõpule jõuda. Lõpukoordinaadi ühe numbri olin aga valesti lugenud ja kui mu täpp väga kummalisse kohta potsatas, küsisin selguse mõttes varemleidnult üle. No seal metsas ma oleksingi seda aaret otsima jäänud, aga nüüd läks suhteliselt ruttu. Tehtud. Tänud peitjale selle 25 kroonise multi ja aarde eest

Seda aaret olin kaardil nii pikalt nillinud. Klassiekskursioonist mäletasin, et koht ise on väga lahe ja lihtsalt tahaks tagasi tulla. Kruiisisime killavooriga kohale ja läksime otsima. Hea, et nii palju kätepaare oli, niigi läks koos otsides aega, aga lõpuks sikutasime aarde välja. Aitäh!

Eks õige kambaga ole kõik matkad tehtavad ja nii ka siinne. Viimase asjana saime seal jah omajagu pimesikutada kuna vihje oli pigem segav kui aitav, aga purkki ta sai. Nimitegelane on mul endal ka kodus kollektsioonis ilusti olemas. Tegelikult oli kunagi terve komplekt olemas, aga millegipärast on mingil ajahetkel Koidula ja Sakala kuhugi ära kadunud. Ju oli kellelgi teisel rohkem tarvis. Aitähhid ajalooretke eest

Siinmail küll juba mõned korrad käinud, kuid seda aaret olen siiani edasi lükanud. Täna oli selleks sobiv päev. Kambaga täitsa mõnus käik. Ainult see lõpp kiskus venima. Vihje ka ei pela kuidagi. Aga mingil hetkel see karbike ennast õnneks ilmutas.

Tänud

Tsiteerides Tammsaaret: "Millekski haruldaseks oleks tahtnud tänast päeva tarvitada." Ja nii ma otsustasingi, et see mõnus rabamatk võiks olla see eriline ja õige koht just tänasel päeval.

Tegelikult olen ma selle aardekarbi juures juba varem olnud, täpselt 3 aastat tagasi Geojaani järgsel hommikul lohisesin teiste sabas kohale, hoidsin isegi karpi käes aga keelasin enda nime logiraamatusse kirjutada, sest ma polnud seda aaret ju leidnud nii nagu peab. Lihtsalt nime kirja panek ilma teekonnata tundus nii enda kui peitja petmisena. Võtsin tookord vastu otsuse, et küll ma ükskord alustan selle aardega algusest ja jõuan taas lõppu, siis kui on selleks õige aeg.

Tänasel kaunil päikselisel jaanipäeva hommikul alustasingi oma teekonda Järva-Madise kiriku juurest. Ideaalne aeg rabas kolamiseks, laudtee pole küll enam uueväärne, sest osad lauad on pehkinud aga kui ümbruse vaatlemisest aeg-ajalt ikka oma jalge ette ka vaatad, siis ilusti jalutatav. Maastik on vahelduv ja nautisin täiega seda, mis teekonnal pakuti. Linnud lendlesid pea kohal, kaunid luiged tiirutasid järvel, mitte ühtegi segavat putukat ja kerge tuuleõhk, mis sooja päikest leevendas. Laudteel peesitas lugematul arvul väikseid sisalikke, metsarada kulges nagu orhideepõllul. Ja mina üksi kogu selle looduse keskel. Oma ligi 4-tunnise seiklemise käigus ei kohanud mitte ühtegi teist inimest, ei raja alguses ega lõpus, samuti mitte rabas.

Vahepunktis topsi ei leidnud aga ega väga pikalt ei otsinud ka, sest enne jõudsin märgata kirjutatud numbreid. Need olid veel üsna rahuldavalt loetavad ja sain vajaliku info kätte.
Lõpukarbis oli millegipärast vesi ja sisu märg. Õnneks logiraamat(ud) oli ilusti minigripis ja kuivad. Muu sisu ja karbi kuivatasin, mis võimalik aga vettinud asjad eemaldasin. Nii kahjuks läks ka tilkuva mängujuhendiga ja asendust mul kaasas polnud.

Igal aardel on oma õige aeg ja olin ülirahul, et see pärl mul just täna leitud sai. Suured tänud peitjale, ilma selle aardeta oleks ilmselt kogu see elamus saamata jäänud.

Mul oli pool rehkendust juba varasemast tehtud. Seepärast seadsin sammud otse vahepunkti. Seal aga tabas mind paras ikaldus. Lõpu numbrid olid minu jaoks loetamatud ja tops ka kusagilt välja ei tulnud. Istusin siis seal ja mõtlesin oma kurva saatuse üle järele. Lahendus oli kellegi käest lõpu numbrid siiski välja meelitada. Liisk langes viimasele leidjale Wingmänile. Minut peale murekirja ära saatmist leidsin siiski ka füüsilise topsi. Värskendasin koordinaate ja edasi oli juba lihtne. Huvitav paik, pole sinna enne sattunud. Tänud!

Leitud. Aitäh!

Hea, et pühapäeval pikalt kirvega ei otsinud. Enamus dešifreerituid numbreid läksid mööda. Täna olime varustatud õigete numbritega. Vahepunkti ei hakanud minema, seal peaks siiski mingi tops olema. Aare saab varsti kümne aastaseks. Kena teostus, tutvustab kenasti ümbruskonda. 1192. Aitäh!

Kena raba, kena rada. Varem polnud seda kohta külastanud. Vahepunktis leidsime numbrid üles, kahjuks olid need osaliselt kulunud. Otsustasime teha nagu Kapten Granti lastes. Panime erinevad allikad kokku ja lootsime leida kirvega. Punkt tuli loogilisse kohta, aga üks asi jäi häirima. Midagi leida sealt ei õnnestunud. Sai selgeks, et ei ole mõtet pimesikku mängida ja jätsime aarde järgmiseks korraks. Kodus koordinaati vaadates nägin hoopis teisi numbreid. Eelmiselt leidjalt koordinaate küsides sain kolmanda variandi. Nüüd vähemalt teame kus lõpp on. Kas logides vahepunkti taastama läheme, seda ei saa lubada, oleneb kas aega on.

P.S. Nüüd vaatan geopeituse lehelt, et vahepunktis ka mingi tops olemas. Kahjuks geocachingu lehel see info puudub. Siis vast on seal numbrid olemas.

Eks see jalutuskäik on juba ammu plaanis olnud, nüüd siis oli tähtede seis õige ja sai see lõpuks ette võetud. Kuna kiriku uks oli kutsuvalt lahti, siis vaatasin algatuseks seal veidi ringi ja oligi aeg rajale asuda. Ilm oli kena, jalutamine igati nauditav ja koordinaatide leidmisega ka suuremat muret polnud. Vahepunktis leitud numbrite lugemisega oli muidugi vähe kehvem lugu. Olid teised päris ära kulunud, kindluse mõttes võtsin kõne varemleidnule ja sain teada, et pool arvasin isegi õigesti, teine pool läks aga üsna lappama. Igatahes numbrid said nüüd värskenduskuuri ja peaksid mõnda aega jälle arusaadavamad olema. Lõpus läks jälle kõik kenasti ja nii võiski sellele matkale joone alla tõmmata. Tänud aarde eest!

Ilusa talvepäeva puhul tekkis tahtmine kuhugi jalutama minna ning siin Kodru rabas ei olegi me ammu käinud. Nii olid siht ja eesmärk selged, tuli vaid end kohale vedada ning saapaninad õiges suunas seada. Alguspunktist oli meil info juba kunagi varem võetud, nüüd siis siirdusime järgmisesse punkti.
Kui Põhja-Eestis lund nappis, siis siin metsavahel oli seda tublisti. Ei see meid seganud ning saime oma matka edukalt tehtud ning aardekarbi saime kätte täpselt sealt, kus see olema pidi. Täname aarde eest!

Seda aaret olen teinud paar aastat vist,kunagi ammu käisin esimeses punktis siis teine aasta teises punktis ja nüüd siis lõpuks lõpus.Aitäh!

Leitud ja logitud.

Tänud!

Võeti mind ka kaasa, olin moraalseks toeks :)

Leitud

Järva-Madise on otsaks ühele kaunimale, soovi korral ka pikemale, samas mitte metsikule matkale rabade vahel ja laudteid mööda üle nende (Kodru, Laeksaare, Seli, Kakerdaja). Vahepunkti asukoht oli logidest niigi ilmne, aga meelsasti alustasin ikka päris algusest ning jalutasin rohkem. Mõnus nagu alati. Vahepunktist leidsin koordinaadid kahest kohast, mõlemad hästi säilinud ning õigel rabahooajal kergesti leitavad. Talvel raba magab, eks siis saab ju käia kah, kuid lõhnad, värvid ja peegeldused on kõik puha peidus - sama hästi võiks niisama heinamaal ringi kakerdada :P Lõpus leidsin enda jaoks üht-teist uut. Ega tea kas täpselt selle koha peale olin üldse varem sattunudki. Geps perutas väheke ja 10 minutit ikka kulus, sest aare oli hästi peidus, muidu heas korras. Aitäh!

Ei suutnud vahepunkti leida.

Sääsetõrje peale ja aaret otsima. Ilma leiduda ei lahkunud.
Tänud

Geojaani järgsel hommikul sai siin väike algus tehtud. Tänan.

Leitud tiim Ykskõik sõbraliku toetuse abil. Oli mõnus jalutuskäik ja päris paljud sääsed ning parmud said oma järeltulijate kasvatamiseks meie seest verd imetud. Muuseum ka loomulikult külastatud.

Alguspunktis imetlesime kirikut ja mälestusmärki. Koordinaadid käes asusime sinnapoole teele. Topsi leidmine ei olnud just väga kiire, kuid viimaks ta näppu meile jäi. Nautisime ka vaadet tornist ja mõnusalt sooja rabajärvekese vett. Edasi lõpp-punkti. Siin olid küll tigedad valvurid. Sääsed ja parmud ei hoolinud sugugi sellest, et olime end juba vägagi mürgiseks piserdanud. Tuli olla pidevas liikumises. Siiski õnnestus nimi logiraamatusse saada. Aitäh peitjale rada ja kohta tutvustamast!

Peale Aravete aarete korjet võtsin suuna siia. Uurisin varem leidnutelt, et mis mind ees ootab ja alustasin teekonda. Kinnitasin endale vöö külge jooginõu, mis mõnesaja meetri läbimse järel vöölt lahti tuli ja vastu maad prantsatas. Nii palju siis veest. Natuke ikka põhja jäi. Jalutuskäik oli mõnus. Mida kiiremini sammu seadsin seda vähem kärpseid mind tülitasid. Teepeal jäid mulle silma murakad, aga ei hakuanud nende pärast peatust tegema. Teises punktis läks mul ikka jupike aega. Võtsin isegi ühendust varem leidnuga, aga sellest ei olnud midagi kasu. Võtsin siis veel teise korra kõik võimalikud ja võimatud kohad läbi ja saigi punkt leitud. Nüüd siis seadsid sammud tagasi auto poole. Olin plaani teinud, et tulen teise punkti ja siis tagasi auto juurde. Tagasiteel korjasin üles kõik murakad, mis mulle ennne silma jäid. Sain teisi kohe terve joogipudeli täie. Lõppu sai sõidetud nii lähedale kui võimalik ja siis pika sammuga lõpu poole minekut. Siin ei tahtnud see punkt kohe kuidagi õiget kohta näidata ja nii ma seal edasi tagasi tuiasin. Juba hakkasin närviliseks muutuma, kuna üritus oli alanud, aga lõpuks tuli see õige asi välja. Tänud perenaisele toreda aarde eest ja tõeliselt huvitavat kohta tutvustamast.

Kuna vahepunkti koordinaadid olid varasemast olemas, siis sel korral läksime kohe sinna.
Üpris kiiresti sai selgeks, et avalikumaid lõpu koordinaate enam näha pole. Minul ei õnnestunud ka varjatud topsi leida, ent selgus, et see oli siiski hästi peidetuna oma kohal. Taastasime vähem varjatud osa ja seejärel nautisime tornist kaunist vaadet.

Pärast läksime veel lõppu, mis oleks kindlasti palju toredam olnud, kui need neetud sääsed poleks nii palju kimbutanud. Otsimisega läks mõnda aega, aga õnneks jäi aare lõpuks silma.

Aitäh, mulle see multi/matkarada meeldib.

Teine punkt täitsa olemas, seal samas, kust ta eelmine kord leidsin.

Teine punkt on kadunud.

Esimest korda sattusime Simisalu - Matsimäe loodusrajale 2016.a juuli lõpus ja mäletan, et poolel teel olles saime korraliku järvetäie vihma kaela aga lohutasin peret, et pole hullu, vaatetornis saame vihmavarjus olla. Ja kui me lõpuks seda traatjalgadel skeletti nägime siis ei teadnud kas kiruda mind maapõhja või naerda olukorra koomilisuse üle. Tegelikult mul on kaks pilti ka tollest ajast aga neid ma siia ei pane. Piltidel on kõigil igatahes nägu naerul ja näpud püsti. :)

Täna olime siin teist korda ja ilm oli hoopis ilusam. Seepärast käisime ka raja edasi-tagasi läbi. RMK leht väitis, et rada on 7km pikk aga tegelikult oli alla 5km. Nullist saime info kätte aga järgmises punktis otsisin mis ma otsisin, midagi ei leidnud. Pikniku ajal mõtlesin, et küsin Ingalt vahepunkti kohta nõu ning ta teadis öelda, et seal polegi midagi. Hämmastava kokkusattumusena oli ta aga just hetkel teel sama aarde lõppu. Natuke enne autoni jõudmist kuulsime lähenevat autot ja jõudsin just oma perele öelda, et "keegi kihutab nagu Inga tuleks" kui metsa vahelt vuras välja Inga auto. :D

Edasine nägi välja nii, et Inga juhatas vägesid ja me kõmpisime tal kannul. Aarde juures olevad vihased sääsed ilmselt segasid mind piisavalt, et ma karpi ei näinud aga selleks me ju üksteise tööd üle kontrollisimegi, et teise praaki talle nina alla hõõruda. :P Oliver jõudis veel õigel hetkel kohale aga kuna Elve tuuritas parajasti natuke eemal ringi siis tema nime logiraamatusse ei kirjutatud (aga õnneks tal sellest suht suva ka :P ). Täname raba ja ümbrust tutvustamast, siia kanti tuleme veel.

Rabani viiv metsatee oli üsna jäine ja liikumine seetõttu keeruline. Õnneks rabasse jõudes oli laudtee lumevaba. Rabalauks olid veel üsna tugeva jääkaane all. Vahepunktis ei õnnestunud midagi leida ja viimaselt leidjalt abi küsides jõudsin arusaamisele, et järgmise punkti koordinaatideni jõudmist takistab jää, mida ei õnnestunud eemaldada. Lõpus oli aga kõik loogiline ja lihtne.

Mõnus matk kena ilmaga.

Nullist leidsime juhised kiiresti ja alustasime reipalt jalutuskäiku järgimise punkti suunas. Saime vaevalt paarsada meetrit kulgetud, kui minul tekkis idee pisut teistmoodi läheneda. Väikse arutluse järel sai mõte heakskiidu ja siirdusime tagasi parklasse ning peale logistilist vangerdust alustasime oma raba matka.

Laukad ja järv peegeldasid pilve vahelt vargsi piiluvat päikest ja lumehärmas rabamännid rabasid oma iluga. Seekord ei hakanud koerasid torni kaasa võtma, vaid püüdsime ise kahekesi ära mahtuda :D Vahepunktis pimesikutasime lubamatult kaua, kuni eemalt hakkasid kostma lähenevate mugude hääled. Just siis leidsin lõpuks otsitava, tegin kiire pildi ja tagasipeitmise. Jõudsin 3 sammu eemale astuda ja käänu tagant nad välja ilmusidki.. vedas.

Lõpp langes piirkonda, mida olin kahtlustanud ja sobis suurepäraselt minu logistilise vangerdusega. Kohale jõudes oli Priit see, kes aarde kirjelduselt vastavast kohast lagedale tõi. Mõnus multi, meile meeldis. Tänan.

Teises vahepunktis kirjutasime numbrid üle. Kaupo aitas telefoni teel. :D

Algus läks lihtsalt, kuid vahepunktis olid koordinaadid kustunud ja ainult osaliselt loetavad. Helistasime Kaupole ja ta otsis meile kärmelt numbrid välja. Kirjutasime vahepunkti numbrid üle ja suundusime lõppu logima. Aitäh Kaupole järjekordse abi eest ja peitjale ilusa raba tutvustamise ja aarde eest.