Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 3.5, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
See aare juhatab teid Viljandi järve kaldale Sammulisse. Järv ise jääb puude varju aga suurepärased vaated avanevad hobusekoplitele. Tallile ka. Jälgige teeviitasid ja liiklusmärke, muidu võite sattuda eramaale.
Esimeses punktis on kivi kivi peal ja hobuse tall on kivi külje all.
Teises punktis astute teise või kolmanda sammuga sisuliselt aardele peale.
Meeldivat aardeleidu!
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Parkla | 58° 20.2620' 25° 35.4050' |
Aarde sildid:
soovitan (10)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3NTPF
Logiteadete statistika:
116 (83,5%)
23
8
5
2
0
0
Kokku: 154
Kuidagi suutsin nullis leitud koordinaadid valesti sisse panna, aga saan öelda, et tegemist oli väga õnneliku õnnetusega. Nimelt juhatasid need lähedalasuva väga eraldatud paadisillani, kus oli äärmisel mõnus päikest nautida ja oma, umbes poole peale jõudnud järvetiiru, lõunapausi pidada. Sinna jõudes sai selgeks, et koordinaatidega midagi mäda ja vea parandamisel selgus, et erilist lisa jalavaeva see viga ka ei põhjustanud. Tänud peitjale!
Nende paadimeeste vahele sobis kenasti ka selle multi noppimine. Alguses sai eelmine aasta juba käidud, aga kuna sel korral mu geotuur just sealsamas lõppeski, siis jäi lõppu tulek edaspidiseks. Tänasesse päeva sobis logi kirjapanek ideaalselt. Ainuke probleem olid värsket õhku hingama tulnud ja mõned isegi sportivad mugud. Mingi hetk tundus, et ei ligine kuskilt poolt enam kedagi ja supsasin ruttu topsile järgi. Tänud peitjale selle mõnusa multi eest
Üsna ammugi oli see, mil Sammuli lõpu poole sammusin. Ega suutnud aaret toona kuidagi leida. Täna vist juba neljandat korda võtsin selle tee taas jalge alla. Kui teised suksud jalutasid aasa peal mõistlikul sammul, siis üks kihutas ringiratast nigu sõge, oli terve enda platsi korralikult üles kündnud :o) Hästi peidetud aare, aitäh!
Vaatasime alguse üle ja imetlesime hobuseid ning panime lõpus nimed kirja. Aitäh.
Alguspunktis oli meil päris ammu käidud, aga tookord lõppu ei jõudnud. Täna sai see viga parandatud. Hobuseid nägime täna mitmel pool - nii koplis kui ka rajal meile vastu tulemas kahe noore ratsanikuga. Aitäh peitjale!
Alguses käisime nii ammu, et täna oli tükk mõtlemist, et kuhu ja mis kujul me tookord need aarde koordinaadid endale salvestasime. Kui see mõistatus sai lahendatud, siis oligi paras aeg üks keskpäevane jalutuskäik teha. Paar soojakraadi ja mõnus lumine teerada tegid teekonna eriti mõnusaks. Kohale jõudes vaatasime tükk aega ringi ja hakkas isegi nõutus tekkima kui märkasin aaret enda nina ees. Aitäh, oli tore aardeleid.
Sammusime kohale, leidsime ja nimi sai kirja pandud. Tänud
Esmalt ei leidnud nullist midagi, aga kui geopeitus.ee lehelt kirjeldust lugesin, siis teisel korral jäi õige ratsu kohe näppu. Lõpp oli lihtsam. Kuiv ja korras, tänud peitjale.
Hooldus. Grippisin logiraamatu, jätsin juhendi, pliiatsi ja silica pakke.
Rumal pea on jalgadele nuhtluseks. Logiraamat on niiske, vajaks veidi kuivamist ja uut minigripi. Aitäh aarde eest, Jasperile hobused meeldisid.
Esimeses punktis andis veidi otsida, aga ei olnud hullu midagi. Teises punktis...üks ei mõtleks seda välja. Nagu aardekirjelduses öeldud, siis seal oled paari sammuga aarde peal. Tuigerdasin siis aarde juurde ja olin vaevalt logida saanud, kui mugulapsed ilmusid mu kohale. Kuna nad olid jõudnud seal juba natuke aega viita enne, kui ma valmis sain, tundus sotsiaalselt aktsepteerimatu eikusagilt välja ilmuda ja neid ehmatada. Nii ma ootasin. Pealegi jäi tahtmatult kõrvu nende jutt. Midagi mõistlikku sealt ei toodetud. Veidike roppusi, üleüldist igavlemist. Üks kamraad soovis vette kive loopida, teine kannustas minema, sest muidu ei jõua enne pimedat pikka ringi täis kõndida. Nii nad paar minutit jaurasid, kuni lahkuda sooviv noorhärra tuli tagasi ja - oli see soov kaaslast veenda või lapse häbenematu aus jultumus - päris, mis siin nii jubedalt haiseb. Selle peale hakkas teine nõustuvalt kaebama, et haiseb tõepoolest. Kuna mina ei tundunud absoluutselt midagi, pean oletama, et ödööri allikaks olin ise. Ma võisin veidi parmu moodi välja näha küll, kuid ma ei eeldanud, et see ka lõhnatajju üle kandub. Ei ole midagi öelda. Lapsed lahkusid ja ma üritasin edasistest mugukohtumistest kaarega mööda hoida.
Algus oli nunnukas. Lõpus sai ikka solberdatud enne, kui leid tuli. Tänan.
Ma olen korra seda aaret juba otsinud. 3. jaanuar 2015. Ja nime järgi polnud see üldse meeleski aga kui nullis uuesti mustalakalist nägin, hakkas asi kuidagi tuttav tunduma…
Mulle väga meeldib see ilus lahendus, mis jätkukoordinaadid meile siin annab, geomuuseumis mu meelest sobiks see hästi näidisena eksponeerida – et kuidas on võimalik luua käsitööna käepärastest vahenditest ajas imehästi vastupidav ja teostuselt hästi läbi mõeldud ning ka silmale ilus geo-objekt. Svenile aitäh aarde eest, see vist oligi mu kõige pikema mitteleiu- ja leiu vahega aare, mis nüüd jalutamise kõrvale tegelikult täiesti planeerimatult ära leitud sai :).
Seekordse Viljandi tuuriga sai külastatud päris mitu vana aaret, mis juba ammu ootamas. Selle aarde puhul oli mul kõige rohkem kahju, et me ikkagi vanadel headel aegadel siia ei jõudnud. Üks vahva aare. Ja hobused on siin imelised. Aitäh!
Alustasime oma Paadimehe retke tagantpoolt ettepoole ja selle aarde leidmiseks oli see hea variant. Tänan.
Ei saagi aru, miks polnud seda toredat aaret siiani alustanudki. Aga tagantjärgi - vast oligi nii hea. Oli põhjust seekord taas võtta see tee ette ja nautida kulgu. Ja lõpuks avastada, et nii paljupalju aastaid on su naabriks olnud Alice. Aitäh!
Esimene pool sai juba tükkaega tagasi ära tehtud, nüüd oli aeg teine pool ära lõpetada. Lõpus veidi aega läks aga peagi oli olemas, aitäh :)
Kunagi ammu sai siin lõppu otsitud, aga ju olime tookord väga rohelised veel. Nüüdseks oli see Carolysil juba leitud ja sain ka mina seekord nime kirja. Tänud!
Käisin teist punkti otsimas aga tulemus sama nagu 2016. aastal. Ja kuna ma juba algusest ka möödusin siis käisin igaks juhuks kontrollimas ega numbrid viimase nelja aasta jooksul muutunud pole. Numbrid kattusid minul olevatega, nii et eks siis kunagi tasub uuesti üritada.
Kogu Viljandi järve ringi ja teele jäävate aarete peale kulus täna 4h 42m ja 16,7km ja see polnudki nii väsitav kui võinuks arvata. Lisaks saan öelda, et poole päevaga duubeldasin (17 leidu) oma terve suve (alates juuni alguses) leidude arvu - võimas! :P
Edasi-tagasi-edasi. Üles-alla, vasakule-paremale. Igavesti vahva draivimine ratastel ümber Viljandi järve. Hakkas juba hämarduma. ja me polnud ju veel tipunigi jõudnud. Pooleli ka ei jäta! Rõske tundus see aare. Found it: 25.Aug.2020 20:19 Sammuli (3924)
Leitud GLOBE'i laagri ajal väiksel õhtusel avastusretkel, väga vahva aare!
Aega läks aga leitud sai. Raske on karpi välja saada. Aitäh aarde eest!
Hobused olid koplis ja ka kaks koera tulid rajal end tutvustama. Olid täitsa sõbralikud. Tänud peitmast!
Jäi siia 'Paadimeeste' vahele, õnneks tegime seda rada tagurpidi. Peitjale tänud!
Alguses leidsime toreda alguse kolmekesi, lõppu minnes haarasime poolelt teelt kaasa nüüd juba mitmel korral kohatud geokolleegid ja läksime panime koos nimed kirja. Aare korras, aitäh!
Tänu geokollegidele jäi meil jalavaeva omajagu vähemaks. Lõpus lugesime paar sammu ja oligi karp käes. Täname!
Selle aarde alguses käisime tegelikult juba eile kui jalutasime siin järve ääres Paadimehe aarete radadel. Logistilistel põhjustel me eile seda aaret logima ei jõudnud. Küll aga parandasime täna selle vea ning tulime ja otsisime aarde üles. Ühtlasi tundub, et tulime õigel aastaajal. Valel ajal tulles või logimine osutuda mõnevõrra keerulisemaks. Tänud aarde eest!
Siin läks aega. Kõigepealt nägijaks saamisega ja siis et oma pesast kätte saada. Tänud peitjale
Jah eks ta ole! Ikka ja jälle tuleb tõdeda, et kõik asjad mis autos on tuleb aarete otsimiseks, leidmiseks kaasa haarata. Suured tänud peitjale aarde eest.
Leitud koos seltskonnaga paadimeest taga ajades. See oli kellegi logis eespool just õige väljend! Kasutasin ka seda :) Teised ootasid nii nullis kui pärast lõpus, millal saan aarde tehtud. Lõpus läks veidi rohkem aega, aga pärast avastasin, et kannan väga head abivahendit kogu aeg kaasas, millega toimetada. Töötas superhästi :) Tänud aarde eest!
Hea otsida. Ma ei olnud küll see, kes haaras, aga tore sellegipoolest. Aitäh!
Nullis olime varemgi otsinud 1-2 talve tagasi, aga kas jäi asi tookord lume taha või oma mõistuse, ei oska tagantjärgi öelda. Seekord saime nullis nagu naksti hakkama ja lõppu läksime siis, kui paadimehi taga ajades aeg sobilik oli. Kuivõrd rahvast rajal jagus, sattusime lõpust mööda kõndima just siis, kui teised seal asjatasid. Proovisid vist küll veits suure kamba varju oma tegevust jätta, aga soonkinnisega kotike ja kükakil logimine ei jätnud teadjatele just palju mõtteruumi, mis tegevus seal käsil on. Kuna Geokrahvi aardeid on tore otsida, läksime edasi ja lasime neil rahulikult ära logida. Varsti kostus: "Kas paneme selle nüüd tagasi?" Mõtlesime, et pange jah, on meil kah lõbusam ja saimegi varsti ise otsima minna. Natuke katsusime siit-sealt, aga ega ta kaua meid oodata lasknud. Rahvast liikus palju, vb jäime ise ka kellelegi vahele, ei tea. Aitäh peitjale!
Alguses oli kõik lihtne aga lõpus läks peale pikka objekti poleerimist ikka vaja ka abi küsida. Aga isegi peale lisainfot läks veel omajagu aega enne kui kavala peidiku leidsin.
Esimene punkt sai leitud päris kiirelt. Tundes "geokrahvi" käekirja olin isegi natuke üllatunud, et nii ruttu. Teostus muidugi igati vahva. Seda muidugi ei saa öelda teise punkti kohta. Kuulasin päris tükk aega veevulinat ja sain mõtteid mõlgutada. Ootasin hoopis teistsugust lahendust. Aga lõpuks, kui aarde konteiner ennast mulle avas, sain aru, et selle peitja poolt ei saa kunagi milleski kindel olla :) Tänan, vahvatele radadele juhatamast.
Njah, selle asjaga oli nii, et mida edasi, seda kauem iga etapp aega võttis. Algusest sai info hetkega leitud, topsi enda asukoha tuvastamisega oli juba keerulisem, no pakuks, et oma viisteist minutit sais seal julgelt silitatud ja poleeritud enne, kui näpud topsi puudutasid. Nagu eelmistest logidest oli aru saada, siis see oli alles pool võitu ja nii oligi, ei teagi kui kaua selle topsi välja meelitamisega läks, aga julgelt kauem, kui algusest lõppu tulemise ja topsi leidmise peale kokku. Ega ma ise lõpuni aru ei saanudki, kas seal on mingi loogiline meetod ka, aga kuidagimoodi ta sealt lõpuks välja tuli. Aga vaated on seal kenad ja peidukas ka iseenesest hea. Tänud aarde eest!
Olin seda multikat aastaid mitmeid tagasi teinud, kuid siis ei õnnestunud lõppu leida. Samas mäletasin täpselt, kuhu see näitas ja nüüd võtsimegi sammud selle suunas. Ega ma nüüdki kohe ei leidnud, Kristel oli teravam pliiats ja päästis päeva, sest tal õnnestus karbike ka lõpuks välja küünistada. Klaar!
Reigol oli eelnevalt multika algus tehtud, kuid lõpus oli leiuta jäänud. Nüüd soovis uuesti otsima minna. Ega ta nüüdki kohe leidnud. Mina olin seekord õnneks parema silmaga ja sain aardele küüned taha. Ja seda tegelikult sõna otseses mõttes, sest aarde leidsime küll, kuid kätte seda mitte kuidagi ei saanud. Nägin ikka julmalt vaeva, et see välja kangutada. Kõik küüned läksid käiku, nii mõnigi oli hiljem murtud, kuid kuna lõpuks jõudsime ikkagi logimiseni, siis tasus see ennast ära. :)
Tänan peitjat!
Eelmise aarde juures põrkasime kokku ühe kogenud mängijaga. Kuuldes meie plaane, anti mõista, et see on aare kus käiakse otsimas mitu korda. Tänu sellele hakkasid esimese hooga igasugused keerusised mõtted peas kerima. Sveni peidetud aardete puhul ei tea kunagi mis üllatus sind ootada võib! Tegelikult siiski kogemuse kasvades on mõned mustrid silme ette joonistunud ja tänu sellele on ka järgmiste aarete otsimine tunduvalt lihtsam. Ja ega need tunki normatiivid pole ka mingisugused standardid. Nullile lähenedes hakkasime meie Tarmoga kohe nostalgitsema. Olime ju siinseid kämpinguid ja muid teenuseid aastate eest kasutanud ning omadega rahule jäänud. Nüüd siis lähenesime uue nurga alt. Meie kõikse noorem, reipam ja visam liige Liis suutis alguse üsna kiirelt üles leida. Ülejäänutel jäi vaid märkmeid teha. Saadud tulemuse kaardile lüües, olin sattunud keerulisse olukorda. Jutt kiskus ka mingisugusele autode ümber paigutamise peale. Sellel hetkel oli seda seda vooderdatud polstrit niigi palju juba tunda saadud ning eelistasin pigem jalutuskäiku. Äkki saab sellel viisil teiste jaoks kasulik oldud, ning paar vahepunkti ära noppida. Tarmo oli sama meelt ning liitus jalutuskäiguga. Olukord kukkus aga välja nii, et teiste uus parkla ja selle aarde lõpp läksid ebakõlla meie plaanidega. Meil oli nüüd ilmatu aeg Tarmoga punkti poleerimiseks. Seda aega meil siiski vaja polnu kuna suutsin peidiku ära tuvastada loetus sekunditega. Kaval värk, aga seekord joppas. Koha tuvastamine oli lihtne osa, aga aarde kätte saamine oli katsumus omaette. Loodus oli sellel hetkel omad takistused lisaks seadnud. Mina ei saanudki hakkama, õnneks Tarmo taskud on nagu Tootsi omad ning varsti oli tal õige abivahend peos ja nimi kirjas. Sellega aga asi ei piirdunud. Gäng oli suur ja sellel hetkel lõhestunud. Tuli nüüd teised ka üles leida ja ülejäänutega objektile naasta. Tundus et nii lihtsalt neil siin enam ei läinud. Uutel otsijatel kulus peiduka leidmiseks terve igavik. Meil Tarmoga oli õnneks aeg sisustatud värskelt metsast leitud teiste geopeituritega juttu ajaded.
Kaval värk, tänud.
Esimeses punktist saime juhised ruttu kätte. Pärast väikest logistilist planeerimist ja selle korraldamist lähenes pool seltskonnast järgmisse punkti ühelt, teine osa seltskonnast teiselt poolt, nullist otse jalgsi jalutajad jõudsid kiiremini, oligi toredam, võimaldas ka meil, aeglasemalt kohale jõudjatel, aaret ise otsida. Oli tore kohtumine Kristeli ja Reigoga, kellega jalutasime edasi paadimehe rajale. Tänud peitjale.
M6ned aastad tagasi sattusin siia puhkebaasi yhe yrituse raames ja ka siis jooksis korra m6te et kui tuleks ehk kaeks mis siin on. Too hetk oli aga aare tykimat aega leidmata olnud, lisaks oli eelnevates logides mitmed sinised smailid. Oma tolleaegset vähest geokogemust arvesse v6ttes ei julgenud siis seda pähklit uudistama tulla. Tänase massiga oli aga ysnagi turvaline tunne ja nii me esimesse punkti vurasimegi. Kui edasised juhtn66rid olid teada siis suurem osa ekipaazist asus autosid ymber parkima, kuni väiksem osa asus maastikku trotsima kand ja varvas. Viimases punktis oli aga selline tragikoomiline olukord kus nagu saad ja samas ei saa ju ka hehehe. Nac tundsime puudust autosse jäetud geokotist, aga 6nnex oli siiski miskit taskus ikka kaasa ka tulnud. Ei läinud ka kaua kui tuli tänase päeva teine geotabamine Reixi ja Kristeliga. Taaskord m6nus kohtumine georadadel. Peitjale aga tänud selle multi eest. Ei tasu neid mitteleide karta miskit. Täitsa lahe multikas ju teine ;)
Algus läks väga kiiresti, seejärel liikusid mõned edasi autodega, mõned jalgadega. Kui Mulgiraudteelt tagasi suundusime, siis kohtasime Tunki, siin nägime veel kahte peiturit. Lõppkohas jäi pesa silma, pesast väljasaamisega tegelesid profid.
Viljandi geotuuri X leid. Nullis läks üpris libedalt, edasi aga mõtlesime, kuidas koordinaatidele jõuda. Ühed läksid jalgsi edasi, teised autoga. Jalgsi minejad said palju kiiremini, aga autosid oli vaja edasi nihutada. No oli alles hästi peidetud, aga massis peitub jõud.
No andis poleerida... Aga tegelikult poleks vaja olnudki... Kaua tehtud kaunikene... Rõõm seda suurem. Aitäh peitjale!
Tänud aarde eest, sai selle nimel ikka peris palju jalutatud. Nüüd kuuendal korral, tänu teiste geopeiturite utsitamisele, sai asi ikka ära logitud. Küll võib ikka vahel geopimedusega löödud olla. Tegelikult nii lihtne, kui tabad õiget kohta. Tänud aarde eest.
Nii ilus alguspunkt ja tõepoolest mõnus jalutuskäik. Aitäh peitjale!
Esimene punkt ei valmistanud raskusi. Teine tahtis mõtlemist, ronimist, mudamaadlust ja kokkuvõttes kaht geokõnet. Kuigi keerulist ju midagi polnudki. Aare korras, tervitused Jutale ja aitäh peitjale.
Ruthiga oleme siin ka varem käinud hobuseid taga ajamas aga siis kätte ei saanud. Täna tundus, et lähteülesanne oli natuke teine kui tollal. Igatahes saime mõnusa jalutuskäigu ja väga gk-stiilis peiduka avastamise.
Meenutasime kuis kaudu sai omal ajal ümberViljandijärvejooksu joosta, kui ei olnud maaomanikke ja sai jooksutrajektoori ise valida. Ehh, lõbus aeg oli!
Alguses läks hästi ja saime juhised edasi liikumiseks. Lõpus tabas meid korralik ikaldus. Vaatasime igalt poolt, aga aaret ei paistnud. Peale vihjet tundus juba loogiline ja ei jõdnud ennast ära kiruda kuidas me ise sinna ei vaadanud.
Vahepunkt oli eriti nunnu, Saskia paitas leidu ikka jupp aega. Siis aga hülgasime auto ning liiklesime edasi kand-varvas meetodil. Lõpus said riided mudaseks, no kohe väga mudaseks ja märjaks ka. Karpki tiirutas oma pesas ja näppudega õngitsedes ei tahtnud kuidagi seda välja tulla. Saskia visadus viis sihile, nimi kirjas, aitäh!
Hääletasin ühest järve otsast teise ning sain natukene rahus ja vaikuses jalutada. Aare õnnestus ka leida kui õiget vaatenurka kasutasin. Aitäh!
Esimene punkt sai ühe teise aarde raames ammu leitud kuid siis ei viitsinud lõppu minna. Täna tõstsin Henriko jaoks jalgratta autost välja ja suundusime lõppu. Kogemata jäi lõpp koheselt kätte ainult karp ei tahtnud mitte kuidagi välja tulla. Keerles ja tiirles oma pesas kuni mul näpult juba nahk maha hõõrunud oli. Päris tükk aega keerutasin, et viimaks logi kirja saada. Aitäh.
Siin sai esimest korda käidud juba kunagi talvel, kui lund ja külma veel polnud. Suksu leidmine polnud keeruline ja käisin ka lõpus ära, aga kohmakate talveriietega tundus ebamugav otsida tookord. Kuigi enamvähem idee oli olemas, kust täpsemalt otsima peaks.
Nüüd, kui toomingad on õide minemas ja ööbik hõiskab, oli paras aeg uuesti lõppu matkata. Ilm oli suurepärane ja suht hilisel kellaajal oli mulle sobivalt vähe spordimugusid liikvel. Mälu järgi asusin siis positsioonile. Ettevaatlikult, et mitte väga mäkerdada. Liiga palju energiat sai aga esimese tiiruga ettevaatlikusele kulutatud ja ei näinud ma seal midagi. Istusin siis maha ja mõtlesin, kas tõesti pean jälle Geokrahvile kadunud topsist teada andma. Igaks juhuks lugesin veel logisid, enne lõpliku pingutust ja siis jäi silma lause, mis vahepeal oli meelest läinud. Seepeale läksin ja logisin. Nii head tunnet pole leidmisel tihti, kui seekord :D Hoolimata pea kahe aasta pikusest ootamisest on kõik täiesti korras. Kui logiraamatu õrn rõskus välja arvata, aga see pole probleem. Ise jäin ka üllatavalt puhtaks, kuigi jah, veel veidi tatsumist seal ja varbad oleks märjaks saanud.
Käisin siis uuesti mustalakalise juures ka ära, et kontrollida kas temaga ka kõik korras. Oli küll, kõik just täpselt nii nagu kirjeldatud. Kui teisel pool järve hakkas päike looja minema, läksin ma ka tuldud teed tagasi ja jätsin ta sinna järgmisi külalisi ootama.
Tänud peitjale, ilus teostus :)
Tasub ikka rohkem geopeituse lehte lugeda. Geocachingus pole poolt infi. Aga lõpuks sai ikka leitud. Tftc!
No hobusetalliga saime hakkama aga teises punktis oli pisut raskem. Kuna varasemalt geokrahvi aaretega juba kokku puutunud siis ega kergemat ei lootnudki. Kätte me ta leidsime ja logigtud sai kah. Tänud
Nii on jälle läinud, et viimane aardeotsing jäi mul juba rohkem kui seitsme kuu tagusesse aega. Tookordne "linnuvaatlejatega" kaklemine tegi selgeks, et midagi ei näe, ei kuule ja aru ka ei saa. Millal ma seal uuele katsele lähen, et tea. Ei julgegi vist niipea. Tegin siis täna ühe väikese katsetuse siinsamas Sammulis ja voilaa!! Täitsa oskan tegelikult veel. Esimeses punktis sai siis lõpuks selgeks, mis ma tookord leidma pidin ja teises punktis sai jälle see selgeks, et vale värvi jalanõude valimises olen ma ikka ülimalt kõva käpp. Igal juhul tehtud!
Esimese punkti leidsin vähese vaevaga ning hakkasin väntama lõpu poole. Rada oli kohati veel jääks muutunud lumikattega. Ühes kurvis ei vaadanud ma ette ja sain jäist maapinda maitsta :(. Lõpus otsisin, mis ma otsisin, aga aaret ei leidnud. Tulen suvepoole tagasi.
Siin on neid käimiskordi juba nii palju kogunenud, et hakkab tekkima ülevaade aastaaegade ja olude vaheldumisest aastate vältel. Seekord oli siis aaret ümbritsenud metsatukk küttepuude riitadeks digimuutunud, viimane oksarisu veel maapinda katmas, et ikka raskem nulli ümber tiirutada oleks. Kahjuks puudub ülevaade, millal see viimane areng toimunud oli, aga ma ei suutnud isegi vihjekohta leida. Kui lisaks hobustele ka hobuste omanik mind pingsalt jälgima hakkas, pidasin targemaks jalga lasta. Ürita siis veel seletada, et ma ei kavatse taskutes nende küttepuid minema vedada :)
Muudetud: ma nüüd täheldasin, et koordinaadid on muutunud ja tuleb välja, et ma otsisin täiesti valest kohast. Uus null näitab sinna, kuhu ma auto jätsin. Tubli, tark ja ilus olen :)
No ma ei tea... Ikka päris kaua sai seal pimedaga silitatud ja uuritud. Carolys muudkui luges logisid, mina aina poleerisin samal ajal. Kindlasti tulen tagasi!
Alguses kaua ei läinud. Lõpus läks vastupidi ning otsimine jäi enamasti Anni peale. Mina olin rohkem moraalseks toeks/logilugejaks. Ja kusjuures kõik logid sain tema otsimise ajal kõva häälega etteloetud. Eks ta kahju ole, et meil hea teostus nägemata jäi, aga ongi põhjust järve äärde tagasi tulla.
Hobused mulle meeldivad. See aare oli loetud juba ammu, vihjet siis polnud ja seepärast löpus seisin ja seisin, no kuhu on seal võimalik peita? Einoh, teretore peidik, supertöö, ise küll niipalju poleks viitsinud vist vaeva näha, täitsa geokrahvilik, mina tänan!
Temperatuurid hakkasid normaalsuse piiridest väljuma. Parklasse jõudes näitas 30 kraadi. Tankisin ennast vett täis ja asusin teele. Esimene punkt alistus kiiresti, tore koordinaadi hoidik. Lõpu poole matkates higistasin vist kõik välja mis tulla sai. Tõeline kaloripõletaja on see geotuur olnud. Keskmine aardeleiu soojusnäidik on kindlasti üle 25 kraadi. Lõppu jõudes oli hea varjus olla. See aga lõi pea nii selgeks, et momentaalselt arvasin ära aarde peidukoha. Tänud, hea teostus!
Siia sai kunagi öösel autoga sõidetud, aga siis aaret siiski otsima ei läinud. Esimeses punktis läks kähku. Teises oleks ka läinud, kui ma vaid kastist välja suudaks mõelda. Ja kus seal oli eramaid... Aitäh!
Aarde leidmiseks võiks ennast kohe mudakolliks registereerida. Vähemalt pooled seljasolevad riided saavad esimese veerandtunniga kindlasti märjemaks, teise ja meeleheitlikuma veerandiga lõpetavad ka ülejäänud selles toanurga hunnikus, kust ainult pika kepiga pesumasinasse tõsta tihkab. Lõpp vajas siiski veidi abi, et oleks motivatsiooni viimased seljariided ka ära ristida. Aitäh peitjale.
Esimese punkti leidsime võrdlemisi hõlpsasti, kuid teises punktis aare end meile ei paljastanud hoolimata meie pingutustest...
Leitud, logitud, kahju vaid, et varem ei jõudnud. Mõlemas punktis olid tugevad lohad ees, logiraamatus siiski vaid peitja enda märtsikuine kirjutis. Tänan!
Hobuse tall leidis uue asukoha. Õiges kohas on kivi kivi peal ja hobune elab kivi külje all. Numbrites näeks see välja nii:
N 58° 20.240'
E 25° 35.401'
Aare otsimiseks avatud!
Raietööd pole selle viltuse puuni jõudnud. Küll aga oli puu ise rohkem viltu vajunud ja mustalakalisele pea saatuslikuks saanud. Kaevasin ta sealt välja. Edaspidi uued juhised, seniks kättesaamatu.
Mis siin ikka inimesi kiusata? Esimeses punktis pöörake tähelepanu viltusele puule ja teises punktis astute teise või kolmanda sammuga sisuliselt aardele peale.
Meeskonnatöö vajalikus tähendab seda, et helistage kuhu iganes, peaasi, et mitte peitjale. Enam seda muidugi ei oota ka, sest profiilist on number maas.
Ei leidnud ühtegi hobust. Õlekõrtest ka veel ei haaranud, prooviks ükskord päris päevavalgel ka jõuda.
Hobune oli koplis. Kammisin tal pisut lakka, jootsin, andsin tüki leiba ja panin värsked heinad ette. Torutöid seal vaja teha ei ole.
Nulli kõrval raiet tehtud. Leidsin poolemeetrise halli kanalisatsioonitoru. Kui see oli aardega seotud, siis ei pruugi seis hea olla.
Väikse kahtlusega hinges siia tulime. Algusest saime üllatavalt kiiresti edasi, kuigi siinkandis oli veel ootamatult lumine, siis vahepealne sula oli just õige kohapeal oma tööd teinud, ja mustalakalise leidsime probleemideta. Järgmine koht tundus ka paljulubav, kuid aardekarpi ei paljastanud. Siis avastasime peitja meeskonnatöö korralduse ehk helista varemleidnule. Ei teagi, mis ta sellega mõelnud oli, algust, lõppu või veel miskit muud!? Mul pole küll kombeks oma saamatust teistele kurta ja kohe abikätt nõuda, kui aare ei paljastu, nagu nii mõnelgi siin mängus, kuid seekord tegime siis ära. Esimesel õlekõrrel pilti ette ei visanud. Siis tegi Maris phantomile kõne aga minu arust me küll miskit uut sellest teda ei saanud. Müttasime ikka päris kaua veel siin vees ja mudas, kuid... seekord siis nii, alla ei anna ja tulen meeldivama ilmaga tagasi!
Lõpmatuseni ei saa ju vedada… Algus igatahes oli paljutõotav: leidsime musta lakaga hobuse ja saime edasi liikuda, tegime vastavalt korraldusele ära vajaliku meeskonnatöö (aitäh, Phantom :)) ja saime kinnituse ka valitud koha õigsuse kohta aga edasi meie geoõnn lõppes… Otsisime aaret päris pika aja ning vedasime selle käigus hulga maastikku enda küljes ühest kohast teise, aga peitja osavalt peitu pisetud karp jäi seekord leidmata. Kindlasti tuleb millalgi kordusvisiit siia, kange tahtmine on ju ikka ära näha, millisest juba ülevaadatud kohast see aare ennast lõpuks välja annab :).
Lisasin aardele sildi: "vajalik_meeskonnatöö" Ehk helista varemleidnule.
Ei andnud hing rahu, et see asi leidmata jäi, ja suundusin uuesti otsingutele. Väljas oli küll taaskord pime, aga õnneks taskulamp ere. Alguses polnud hobust kuskil näha. Pidasin siis veidi endast targemaga nõu ja otsisin edasi. Lõpuks siiski jäi hobune taskulambi valgusvihku ja ei jäänudki tal muud üle kui mulle lõpu asukohast rääkida. Kui infokild käes, siis suundusime lõppu. Alguses peale oli hinges kahtlus, et geokrahv meile tünga teeb, selgusetu oli vaid see, et kuidas täpselt. Kahtlusi ja kõhklusi oli, aga aare ei tahtnud end kuidagi paljastada. Viimases hädas pidasin endast targemaga nõu ja jätkasin. Lõpuks tuli aare välja esimesest kahtlustatud kohast, lihtsalt lähenemisnurk oli alguses vale. Suurepärane teostus taaskord. Aplaus peitjale.
Tulime teist korda. Seekord vedas, hobuseid oli kolmteist tükki, üks neist ka musta lakaga. Aardekarbiga oli nii, et tunned ja kuuled, aga kätte ei saa. Olime juba valmis kirve järele minema, aga enne ta siiski alistus. Aitäh!
Ümber-Viljandi-järve-jalgrattamatka käigus otsustasime otsida ka teele jäävad aardeid. Esimese punkti leidsime ilusti ja sealt ka päris aarde koordinaadid. Kahjuks neilt koordinaatidelt aaret leida ei õnnestunud (kuigi sobilikke peidukohti oli nulli kandis mitmeid)
Kui juba sealkandis olime, siis otsustasime järgi kontrollida. Tuhlasime mis me tuhlasime, aga ühtegi musta lakaga hobust ei leidnud. Ei tea kas olime ise pimedad või oli hobune talli tuttu läinud ära. Eks kunagi uuele katsele.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Hobuseaasta auks on ilus sellekohane aare ka ülesse otsida. Meie koer tegi kohe tutvust koplis jalutavate mustalakalistega ja sai neilt teada päris palju infot aarde kohta. Lõpp-punktis komistasime sõna otseses mõttes aardele otsa. Mida? See ei saanud olla tõsi, et 3,5-se raskusastmega aare nii lihtsalt seal ongi. Pärast logimist lasime tükk aega loogikal töötada ja lõpuks mõtlesimegi välja selle aarde tegeliku peidukoha. Panime ta oma õigesse pesasse tagasi ja läksime tagasi mustalakalistega juttu ajama. Täname!
Lõpuks ometi! Mustalakalist külastasin lausa kaks korda, sest esimesel korral (kui teise punkti minna ei saanud)kaotasin üleskirjutatu ära, teisel korral panin andmed juba kindlamasse paika. Täna õnnestus aare igatahes poolkogemata päevavalgele tirida, oli kuiv ja korras, jätsime kuljuse. Väga nutikas, aitäh!
sai jälle tund mööda võsa tuhnitud aga taiplikusest jäi veel puudu...
Hobuse käest andmed käes aga aare jäi seekord leidmata.
Kirjeldusest tulenevalt kartsime hullemat. Tegelikult läks päris lõbusalt.
Taas väga mõnus jalutuskäik. Vihjehobune oli koostööaldis ja andis järgmised koordinaadid ilma, et oleks suhkrut vastu soovinudki. Lõpp-punkti jõudsime kenasti kuigi üks poolsegane jalgrattur üritas meid millegipärast alla ajada. Aga logimine läks kiiresti ja probleemivabalt.
Mingil müstilisel põhjusel jätsime selle eelmine kord pooleli. Vist oli musta lakaga hobune hoopiski tallis. Seekord sai õige hobuse käest küsitud ja väikese suhkrutüki eest ütleski koha ära. Koht oli mõnus, sebisime seal igati varjatult.
Aare on otsimiseks avatud.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Tõin selle mõlki taotud roostetaja koju.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Uuuh. See oli lämbes päevas mõnus otsing voolava vee ääres. Esimese punktis ei tahtnud GPS midagi täpset näidata. Aia taga olevad hobused ei osanud midagi tarka öelda, seevastu see väike oli natuke jutukam. Teise koha konteiner võiks olla väikese nagaga, et aardekarp minema ei veereks. EVEJ. Lahe aare, tänud
Auto jäi märgi ette parklasse ja edasi läks kiirelt "kand ja varvas", sest juba hakkas hämarduma. Musta lakaga hobune oli sõbralik ja andis hea meelga infot, aga võõrastelt süüa vastu ei võtnud, kuigi nägi lahjavõitu välja. Lõpus oli lisaks nutikusele vaja veel ka ... ja ..., aga need jäävad järgmistele leidjatele äraarvamiseks. Aare üldiselt korras, kuigi konteiner ei ole päris sobiv selles keskkonnas.
Mitte midagi mõistlikku ei leidnud. Küll ma katsetan ükskord uuesti.
Teel Tõrvasse ja Kuutsemäele ning tagasi jäi minu teele vaid üks aare. See oli piisav, et lugeda sõit ka geotuuriks :D Koduteel noppisime mõnusalt kõval lumel jalutades. Kõik vajalik sai üsna ruttu leitud. Mitte nagu mõni 2.5 mõistatus :-P
Väge lahe mõte ja tegu - nagu Geokunnil ikka. EVEJ. Aare heas korras. Täname täpselt paraja pikkusega matka eest!
Väike seljasirutus koduteel. Täpselt paras jalutamine, rohkem oleks juba liiast olnud. :) Kenad vaated avanesid järvele ja Viljandile, rohelusega oleks ilmselt veelgi kenam. Tänud peitjale! :)
Isikliku tervise huvides sai võetud ette jalutuskäik värskes õhus. Aardekirjelduses lubab peitja uudistavaid hobuseid aga tänaseks olid nad kõik vist läinud soojale maale, sest mina ei näinud ühtegi. Värske õhk ammutatud ja logiraamatusse nimi sisse kribatud.
Seal ju pea kõik hobused musta lakaga. Kõik närivad aia ääres praegu hoolega auke heinarullidesse.
Minge ja vaadake. Heinarulli pealmine kiht neid üldse ei huvitagi. Toredat tuuseldamist!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Aare on hoolduses.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Musta lakaga hobune ei peitnud end eriti, lausa torkas silma. Aare oli aga oma kohalt lahkunud ja vett täis. Logiraamat tänu minigripile korras ja kuiv. Hooldasin hädapäraste vahenditega, nii palju, kui see võimalik oli. Edasi läks pisut plaan sassi, kuna Viljandi kohale oli kerkinud tume pilv, millest üsna peale selle aarde külaskäiku kraanid lahti keerati ja sealt kõrvulukustavalt vett alla lajatati. Peitjale vajalik info aarde käekäigu kohta edastatud. Tänan vaeva nägemise ja hobuste juurde suunamise eest.
Eelmine kord olin täiesti õiges kohas tuuseldanud, kuid lihtsalt pime ja loll. Seekord tuli esimene punkt lihtsalt kätte, teisega läks ikka natuke aega - kuigi ma aimasin, et midagi sellist võis ees oodata, oli teostus ikka liiga hea ja loomulik. Tänud peitjale :)
Kuna ööbisime kenas Sammuli puhkekeskuses siis oli patt kohalikku aaret mitte otsida. Rasmus oli täna tippvormis ja kuna ta mõistis meie üllatuseks hästi ka loomade keelt siis sai ta hästi jutule mustalakalise hobusega. Lõpus ei jõudnud ka eriti midagi otsima hakatagi kui Rasmus juba karbi kätte andis. Tänud toreda jalutuskäigu eest. V:GC
Eks veidi oli vähese kodutöö viga, et me stardist kaugemale ei jõudnudki.