Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 4.5 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
2011 aastal peideti Tallinna linna 2 tavalist aaret, millest tänaseks pole enam ükski aktiivne. 2011 aastal tekkis sama haldusüksuse territooriumile aga 11 mõistatusaaret.
Midagi on minu arvates paigast ära ja seega otsustasin kaalukaussi kallutada tavaliste aarete kasuks.
Tegemist on aardega, mille logimiseks on vaja natuke kannatust. Käi üks kord kohal ja veendu, millega on tegu ja milliseid abivahendeid sul vaja võib minna. Teisel korral vali kindlasti aega hoolikalt - mugusid on näha ka öösel kell 3, paduvihmas (nii nagu juhtus peitmise ajal).
Vihje: pole
Lingid: https://www.facebook.com/watch/?v=1718767541605300
Aarde sildid:
soovitan (18), ilus_vaade (5), lumega_leitav (3), gpsita_leitav (2), ronimine (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3N3F5
Logiteadete statistika:
103 (80,5%)
25
22
7
6
0
0
Kokku: 163
Olin varasematel päevadel uurinud ümbrust ja üks plank oli täitsa läheduses olemas. Täna siis kell 2 kohale ja plats valmis. Mingit moodi sain seal otsas karbi lahti ja siis ka nime kirja. Kogu tegevus toimus õnneks ka muguvabalt niiet sain rahulikult tegeleda, aga natuke ajas ikka pinge üles :D Aitäh!
Seda täppi olen ka kogu aeg edasi lükanud aga täna tundus see kuidagi lihtne kui auto on kõisugu abikaid täis.Aitäh!
Tehtud nii nagu kirjelduses öeldud, esimesel korral mõõtsin kaugust, teisel korral kogusin.
Kui olime juba ühe 4.5 aarde loginud otsustasime ka siia vaadata. Abivahend jäi ilusti paika ning Mirjam läks aaret õngitsema. Täitsa hästi õnnestus tal see, saime ilusti logis raamatusse kirja. Lõpuks on ka see veidi pinnuks silmas aare logitud. Aitäh!
Mõtlesime, et kui juba siinkandis oleme ja redel on olemas, siis miks mitte veel üks võtta. Ajasime autod parklassse, Kärt haaras redeli kaenlasse. Tõmbasime selle täies pikkuses jälle lahti ning voila, pikkus oli täpselt paras. Ühise arutelu tulemusena selgus, et Mirjam on kõige kergem ja läheb karbijahile. Redel painduma ei hakanudki ja Mirjam sai üsna kergelt karbi kätte. Kärt võttis vastu, mina toestasin redelit. Tööjaotus oli igati paigas. Kui karp tagasi oli pandud, siis tundsime päris suurt rõõmu, et kaks 4.5 maastikuga aaret järjest leitud sai ja seda kokku poole tunniga. Edasi jutustasime veel eri aarete lahenduste üle ja panime paika järgmised tulevikuplaanid, et ühiselt veel aardeid võtta.
Kuna Kärt meil abikaga varnast võtta oli ja temalgi see karp siin logimata, siis tegime ettepaneku ka siia suunduda. Jõe äär oli kalamehi täis ja ka muidu mugusid oli mitu, aga see meid ei seganud. Näoga, et nii peabki olema, laotasime abika lahti ning mina sain akrobaatikat teha. Oli täitsa vahva, ainult et põlved jäid natuke haigeks. Aare nõuab ohvreid, pole midagi teha.
Aitäh! Karp, mis isegi nii pinnuks polnud veel saanud on nüüd tehtud. Do-did-done, nagu öeldakse.
Käisime üleeile uurimas, millega tegu ja täna õhtul otsustasime asja ära teha. Kõigepealt proovisime, kas abivahend ikka ulatub. Kaks paari istusid ja nautisid õhtut. Olid ka kunagi mänginud. Redel ulatas täpselt. Ainult, kas läbi paindub või mitte, saab ainult katsetuse teel teada. Tuul oli küll väga tugev ja pani natuke kahtlema, aga ahvipoiss innustas takka. Teeme ära. Mis siis ikka ja nii läks. Kõik läks kenasti. Täname väikese närvikõdi eest. ????????????
Matson arvas, et see aare on nö. kohustuslik kraam täna ööseks. Kui siia jõudsime, oli 2 öösel, ikkagi käis rannapuhvetis korralik möll ja ka rannapinkidel oli erinevaid seltskondi noori viint libistamas. Ausalt öeldes, kui ikka mitmekesi siia satud, on kõigil jumala savi, mis sa seal oled või teed. Nii tõimegi redeli ja logisime ka selle ära.
Täpselt selline aare, mida üksi on võimatu võtta. Pole katet ega midagi. Üldse ei meeldi sellised aarded muidu, linnas niigi on raske otsida. Aga eks ju ka sellistel aaretel on oma nišš, et neid peadki mitmekesi võtma ja siis on just ägedad. Oli tore, aitäh. Siiani aare üliheas korras.
Erinevalt eelnevatest logijatest mind see täpp absoluutselt ei häiri ja pole siin ka varem piilumas käinud, logidest on ju teada, mis ees ootab.
Selle talve jääolusid arvestades mingil hetkel meenus ja sähvatas, et oleks sobiv aeg. Sinnapaika see mõte paraku jäi. Tasub ju ikka külm talv mööda lasta ja juba kevadiselt sulavate oludega vaatama tulla:)
Ega väga ei lootnudki enam, aga tulime vaatama. Kohale jõudes pikalt arutlemist polnud, vaatasime hetke neid hulpivaid jääkamakaid ja lahtist vett nende ümber ning tõdesime, et meie planeeritud Bremeni linna moosekantide meetodil logimisest ei tule midagi välja, jää ei kannaks meist ühtki, rääkimata kahest või kolmest.
Nüüd logi kirjutades avastan eilse logi ja foto, tundub, et palju siiski puudu ei jäänud, vaid üks päev?:) Ega midagi, jääb edasi ootele, sest meil sellist mikit niikuinii polnud, keda oleks olnud lootust sillaks võluda;)
Ikka ei häiri see leidmata täpp, küll igal aardel tuleb oma aeg.
Oi kui magus pealkiri. Millalgi varem olin seda piilumas käinud ja jää tundus tollal sihuke, et astud peale ja oled hetkega mitu meetri allpool kalakestele tere ütlemas. Täna juhtusin Mikiga sinna kanti. Vaimusilmas kujutasin mina ette seda, et Miki viskab end sirgelt posti ja piirde vahele ja mina kõnnin üle. Kusjuures, kui ta viskab niiviisi sirgelt, et nägu on taeva poole, siis saan justkui üle mäe kõndida. Ihhii.
Tegelikkuses lahenes olukord veits teisiti ja sain ilusti-kenasti aarde kätte niiviisi, et Miki keeras mind ümber oma sõrme (või midagi sellist).
Seda aaret oleme kunagi üsna ammu piilumas käinud. Ma isegi ei mäleta, kas me siis vajalikku abivahendit omasime, ilmselt mitte. Ühesõnaga sai see lootusetuks juhtumiks kuulutatud ja ajaga olen õppinud sellest täpist mitte välja tegema ja rohkem siia kiibitsema pole tulnud.
Täna oli aga Salmel soov leida mõni tavaline aare. Valik Tallinna ümbruses on üsna kesine: mitmed maastik 5 aarded, mida pole lootustki ilma erivarustuseta logida; koopa-aarded, mida talvel pole võimalik leida ja veel paar aaret, mida sihilikult vältinud oleme. See aare siis kuulus sinna viimasesse gruppi. Ühesõnaga tänase soovi täitmiseks valikuid polnud- kas see aare või mitte midagi.
Teades juttude ja piltide järgi väga hästi, mis meid ees ootab, võtsime abivahendi kaasa ja veeresime juba tuttavasse parklasse. Seal oli parasjagu üks töötava mootoriga auto ja keegi inimene paistis ka kapoti alt. Alustuseks käisime ja hindasime siis olukorda niisama. Veeseis tundus üsna madal, muidu oli objektiga kõik suurepärases korras. Kuna jäime mugude vaateväljast täpselt välja, tõime kohale ka abivahendi. Peagi selgus, et abivahendi paika saamiseks on vaja ka teist abivahendit, kuid õnneks leidus vajaminev asi autos. Täiendasime varustust ja peagi oli paljulubav seis saavutatud, niivõrd-kuivõrd sellise ehitise kohta midagi sellist üldse öelda saab. Sättisime veel kogu kaadervärki natuke stabiilsemaks, vahetasime mõned kõhklevad pilgud ja seejärel hakkas Salme aarde poole suunduma. Kõik püsis kindlalt paigal ja üsna muretult oligi ta raamatuga tagasi kindlal maapinnal. Panime nimed kirja ja sama lihtsalt sai raamat tagasi toimetatud.
Väga äge aare, kiidame peitjat ja soovitame.
No seda värki on mitu korda kiibitsemas käidud. Nii nagu mitu hullu ees, nii peab üks hull ju järele tegema. Plaanis oli minna väga hilja õhtul, et mugudega poleks vaja suhelda. Täna väga vara, keset unenägu, äratati jõhkralt üles ja kui olin reaalsesse maailma jõudnud mõistusega, siis mõtlesin, et miks mitte.
Mõte oli ju hea, aga kõige meeldivam seal siiski ei olnud rippuda. Ilmaga vedas, veepind oli täiesti sile ja süsimust. Kas keegi itsitas selja taga? Ära jäi see mull-mull-mull. Mugusid ka null, ei ole ju nii hull.
Kas teeks veel? Ei. Kas oli hea tunne, kui tehtud sai? Jah. Aitäh!
Uni läks hommikul ära ja profülaktika mõttes küsisn õiglast und magavalt Herkilt, et äkki läheks Piritale? Vastuseks tuli ,,Möh?,, ja nohin jätkus. Järeldasin, et vastus oli äraütlev, seega võtsin raamatu ja hakkasin lugema. Mul oli vaevalt pool lõiku loetud, kui padja tagant kostis kähisev ,,No lähme siis.,,
Nii ma leidsingi ennast varahommikul, enne päiksetõusu Pirital seismast, hinges kahetised tunded, sest vaata kuidas tahad - on tõesti nii lähedal, aga samas ikka nii kaugel. Ning paika pandud abivahend näis seda olukorda ainult võimendavat. Aga noh - pealehakkamine on pool võitu ja talisuplus näikse sel hooajal moes olevat. Seega lisasime oma ellu paar pinevat minutit ning logi oligi kirjas. Natuke uskumatu tunne oli, sest ma olen siin ikka oma 3+ korda igatesevalt vaatlemas käinud. Mida ma siis nüüd igatsevalt vaatamas käima peaks hakkama? :D A no ju midagi ikka leiab:) Aitäh!
Haarasin redeli kaasa ja krissu järel lähenesime aarde juurde. Ei tea küll kus kohast puges jänku püksi ja ei olnud kohe üldse tahtmist sinna ronida. Krissu aitas meid Airiga hädast välja. Tänud peitjale ja geosemudele.
Ega kaks ilma kolmandata ei jää ja nii sai siiagi tuldud lootuses seegi kaardil häiriv täpike mulle sobivat värvi saada. Kohale jõudes tuli ei tea kust välja vali tuul, mis veele tuule alla lükkas ja see kõrgeid laineid laksutas. Minu sees hakkas samuti tormide aeg. See asi tundus mulle igast küljest vaadates nagu õuduste tuba. Ma oleks nõus ma ei tea mitu korda mõne kõrge puu otsa ronima aga siin ma ei teadnud kas nutta või naerda aga mina ei suutnud. Sven ei paistnud ka väga vaimustuses olema. Nii me seal seisime koos redeliga ja aare itsitas vaid paari meetri kaugusel. Olekski ilmselt täna siit sinise näoga lahkunud, kui Krissu välja poleks pakkunud, et toob meile karbi kätte. Appi, kus on ikka hulljulge naine - ma kohe ei või. Süda jättis lööke vahele, kui ta seal turnis. See oli ikka jubeee. Võibolla ma oleks suutnud, kui oleks tuulevaiksem olnud aga ei. Mitte täna. Ole Sa tänatud Krissu! Aitäh selle sõgeda aarde eest!
Paar aastat tagasi käisin jalutasin kohale ja sain teada, et vaja rahvavaba aega, abivahendit ja kaaslast. Reede öö vastu laupäeva oli sobiv ja kõik tarvilik kaasas. Mina ronisin, kaaslane ergutas ja arvas, et kui redel peaks murduma, siis pole hullu, ronin kivi pealt kaldale ära küll. Korralik kaadervärk seal. Täname.
Käisin seda aaret esmakordselt vaatamas kaks päeva peale avaldamist. Ja sinna ta jäi. Sel suvel tuli meelde, et nüüd kus purjeka näol on abivahend Tallinna lahes olemas, võiks ju selle ka ära korjata. Paar korda käisime lausa jõe peal piilumaski, aga ikka oli kas liiga ilus ilm, et purje alla võtta ja silduda või siis liiga tuuline ilm, et kere kriipimisega riskida.
Täna oli aga igatahes täpselt paras ilm - tuult polnud üldse ja seega mootordasime kõigepealt Lennusadamast Kuuli Munani ning korjasime selle ära ning seejärel tulime jõele. Sildumine sujus veatult ning jaht oli piisavalt kõrge, et muljetavaldavast peidukast aare kätte saada. Liina kallistas nii kaua posti kui me logisime ning seejärel võisime rahulolevalt Lennusadamasse tagasi mootordada. Aitäh ägeda aarde eest!
Naissaarelt naastes sai tehtud plaan ka see aare ära logida, kuna mul oli autos sobilik abivahend olemas. Tekitasin redeli abil silla aardeni ning kinnitasin redeli ühest otsast veel igaks juhuks slingiga. Seejärel käisime kõik ükshaaval aaret logimas. Aitäh aarde eest, sedasi polnudki veel ühtegi otsinud :)
Naissaarelt tulles olime aardele nii lähedal, et patt oleks see olnud logimata jätta. Inge tõi autost vajaliku abivahendi ja siis saimegi ennast juba järjekorda seada ja aardesse oma nimed kirja panna.
Laeva peal kuulsin, et Markol on redel ja on plaan sadamas olev aare ära logida. Tõstsin oma kaks kätt püsti ja ütlesin, et mina tahan ka. Lahkelt lubati kaasa lüüa. Oodates vahetasin märjad jalanõud lõpuks kuivade vastu - milline õnnistus - ning võtsin paar ampsu süüa. Varsti olidki Inge ja Marko koos redeliga kohal. Mina sain võimaluse minna viimasena ehk olla see, kes krempli kokku pakib. Puude otsas pole pooltki nii õudne kui siin, eriti kui nägin, et üks redeli ots toetub postile nii paari ainut sentimeetriga. Käed värisesid, kuid õnneks midagi vette ei pillanud. Huh tore, et tehtud sai ja tegelikult oli natuke lahe ka :D Aitäh!
Koos on ikka lõbusam... seda tsirkust teha.. Ja kui lubatakse veel lahkelt redelit laenata. Redel on tööl mu suur sõber ja ei karda ma midagi.. Tänud
Muidugi kasutasin ma juhust, kui peale Naissaare laevalt maha astumist selgus, et meie seas on sobiva abivahendiga geopeitur. Tänan.
Lühidalt võiks öelda, et aega läks, aga asja sai. Kolm on ikka kohtu seadus. Õnneks leidsin selleks korraks endale kaaslased, kes must kinni ei hoidnud ja lasid mul aaret otsima minna. Algul natuke kõhe oli ronida, aga kuna redel oli tugev, siis kadus mõte vette kukkumisest kohe peast. Tagasi utsitasin viima Jutat, kes sai ka käe valgeks. Igatahes oli mõnus väljakutse ja tore aare. Tänud peremehele.
On aardeid, mille logimine on käkitegu, kui samas teiste logimiseks tuleb vaimu pikale ette valmistada. Selle aarde olin mingis mõttes juba maha kandnud, sest vett mina nimelt kardan hullupööra. Lisaks on ametikoht selline, et esiteks oleks piinlik hädaabinumbrile helistada, kui ise loll olen ja teiseks ei jõuaks ma Pirita komando meeste naeru pärast ära kannatada. Seda kõike eeldusel, et ma üleüldse päästetud saaks.
Nüüd aga hakkas Janar ajama, et öösel vaja aardejahile minna. Saatsin ta pikalt aga siis hakkas süda sõbra pärast värisema. Mõtlesin, et kui minust muud kasu pole, siis abi saaks vähemalt kutsuda, seega ajasin kargu alla nii endale kui neiule ning lendasime LIVE. Aega tegime pisut parajaks Mägrauru juures ja siis juba südaöösel saabusime sündmuskohale.
Õues oli pime ja päris tugev tuul, jõgi lainetas mustava auguna - uhhh, nagu õudusfilmis. Janar olevat siin juba varem käinud ka ja iga kord põnnama löönud. Seekord aga tassis sõber abivahendi kohale, pundi peale paigutasime selle paika ja ausalt öeldes tundus see teostatav. Algust tegi Janar ja tõi kastanid tulest välja. Nimed kirjas, otsustasin, et proovin ka. On lastelastele millestki rääkida ja ronisin aaret tagasi viima. Polnud hullu miskit, kui korralik tugev abivahend jalge all.
Lõppude lõpuks kujunes ägedaks öiseks seikluseks ja aardetäpp sai ootamatult roheliseks. Aitäh korralikult tehtud ja nutika aarde eest.
Oi see lähedal aga tegelt ikka kaugel oli siin kaua meid oodanud. Ja meie omakorda ootasime soodsamaid tingimusi. Noh, et tuleks jää või midagi. Aga mida ei tule, seda ei ole. Suvel käisime Pirita jõel suppamas ning siis tegime ka Paavoga kiire spurdi Pirita jõe silla alt läbi siia postini. Vee tase oli väga madal, oli veidi tegemist, et enda nina üle posti serva sikutada. Kui olin üleval, siis tahtis supilaud jõe vooluga ühes allavett minna ning tuli end kiirelt alla lauale tagasi lasta. Seega, ei saanud siis sest asjast asja.
Täna katse kaks. Õhtul oli juba pime, rahvast ei liikunud, oli hea tegutseda. Nii saigi abivahend paika pandud ning muidugi Anna ka küsis, et mis siis kui sisse kukud. No mis siis ikka, eks saan märjaks, muud vast ei midagi. Aga ei läinud nii. Sain hoopis karbi kätte ja nimed kirja koos huvitava kuupäevaga: 20.02.2020!
Täname aarde eest!
Läksime siis täna Miaga otsima. Ma olin kindel, et võtan aarde ära. Võtsin kaasa isegi abivahendi. Asetasin kohapeal abivahendi paika ja siis palub Mia. Palun ära mine, ma ei taha, et sa sisse kukud ja nii kohe mitu korda järjest. Nu jah lõi väikse võdina sisse, peale seda. Tegelikult oleks ma selle ju kätte saanud. Eks pean üksi tagasi tulema, nii et keegi mind mõjutada ei saaks.
Kohal käidud ja logitud :D Väga lahedalt tehtud, üks magus punkt kirjas jälle ;)
Olime Mihkliga just Pirita Wherigo aarde ära loginud ning mõtlesime, et mis edasi saab. Märkasin, et lähedal paikneb tore tavaline. Kuigi Mihkel oli selle aarde juba ära loginud ja ma olin ka kohapeal käinud ning teadsin, mis ees ootab, läksime ikkagi aardele tere ütlema. Läks täpselt nii, nagu arvata oli. Arutelu käigus, et kas kuidagi oleks ikka võimalik aare kohe praegu ära logida, tulid igasugused mõtted alates merepõhja täitmisest kividega kuni pinksilauast silla ehitamiseni. Õnneks jäid need siiski ainult plaanideks.
Päris tore teater oli õhtupimeduses, kus kaks naisametnikku juhendavad/kamandavad töö"postil" olevat töömeest. Muguproale oli igadahes huvitav, päris pikalt jälgis enne, kui edasi astuma hakkas. Loodame, et me teda väga ära ei hirmutanud, näiteks midagi sellist, et kohe võib terve Pirita pimedusse mattuda, kui see töömees kohe midagi ettevõtta ei suuda.
Siin olen ma käinud palju kordi. Esimesel korral olin üksi ja abivahenditeta. Siis oleks saanud kiirelt ja kergelt leiu kirja.
Järgmistel kordadel olen olnud kas abivahendiga või kaaslase ja abivahendiga, aga ilma õnneta. Enamasti on põhjuseks olnud kiiresti muutuvad ilma- ja veeolud.
Seekord kaaslaste ja oludega sobis kõik suurepäraselt. Oli eriti julge kaaslane ja väga hea abivahend. Paraku ilmus poolepealt ka mugu, kellele teatrit tehtud sai. See oli lõbus - aitäh korralikult teostatud väljakutse eest!
See aare on juba ammu pinnuks silmas olnud. Kuna hoiatati igast suunast ilmuvate mugude eest, siis tegime natuke linnas aega parajaks ja kui oli jõudnud pimedaks minna, siis läksime kohale. Käisime alguses vaatasime olud üle, kuna vesi paistis kandvat ja mugusid oli ainult kaks, needki möödujad, siis lasime neil ära mööduda ja tarisime autost vajaliku abi kohale. Vaatamata suhteliselt varajasele kellaajale rohkem mugusid ühegi nurga tagant välja ei ilmunud ja saime rahus nimed raamatusse kanda. Tänud peitjale!
Kohe kui ilmaolud lähevad nii piisavalt "ägedaks", et mugudel kaob igasugune huvi ümbritseva vastu, on vaja tegutseda. Niisiis - tuisk ja tuul, miinus 14 ....ideaalsed olud pisikeseks georetkeks. Aega kulus kokku vast umbes täpselt 10 minutit ja nagu ütlevad klassikud: "mitte kellelgi pole vähimatki huvi, mida seal tehakse". Loodetavasti ongi nii. Vesi on kaunikesti madalal(al), nii et kõrgust jagub hetkel. Loodetavasti on ka tulevikus selliseid "päris" talvesid. Aitähh
Emake loodus ulatas toetava abikäe. Väike abivahend endalgi kaasas, ööpimeduses logitud. Siiski, mugusid liigub siin igal ajal igast suunast. Tänud peitjale.
Puhas meeskonna koostöös logimine, igal liikmel oma positsioon ja ülesanne. Lahe peidukas on meisterdatud, mulle meeldis. Tänud kaaslastele ja peitjale.
Millise nimega aare sobiks veel paremini Eesti Vabariigi 100 sünnipäeva eelõhtul logimiseks, kui just see.
Kas oli kellelgi, kes 1985. aastal keskkoolis käis, lootustki, et ta saab 3 aasta pärast jalutada läbi jaanipäeva suveöö, õlgadel sinimustvalge lipp. Kas arvas keegi kindlalt I maailmasõja eelõhtul, et mõne aasta pärast on Liivimaa kubermang osaliselt ühendatud Eestimaa kubermanguga ja Toompea lossis aetakse asju eesti keeles. Kõik tundus ka siis nii lähedal ja vajalik aga valgusaastate kaugusel.
Isegi kahju on, et mul pole hetkel selliseid saladusi nagu 1986. aastal sahtlipõhjas olev sinimustvalge lipp (kättesaadud riideribadest kokkutraageldatud). Samamoodi tekkis ka täna õhtul idee. Olid keldris abivahendid nagu Pitkal jaamast leitud soomusrongid, või Lennart Merel oskus Jeltsiniga õigesti viina juua. Oli kartus aga üksteise julgustamine ja mis tähtsaim, oli ühine eesmärk ja koostöö, mis viis lõpuks ometi sellele kaugele pärale.
Ilusat Eesti sünnipäeva kõigile! Sünnipäevaks soovin kõigile ka kõige ulmelisemate lootuste elushoidmist ja nende poole pürgimist.
Vivat, crescat, floreat EESTI!
Sain haisu ninna, et see aare hetkel söödav. Üks viimaseid tava aardeid mis pealinnas veel leidmata ja ainuke aare mida pole veel otsimaski käinud. Olingi selle jätnud talve ootama. Olles just uue aarde ära loginud ja miki ja tikriga parkas juttu puhunud, tegi Tarmo kõne just selle aarde taustauuringuga. Kuna miskit tarka talle lisada ei olnud, lõpetasin ruttu kõne ja nautisin seltskonda. Aga mul jäi siiski hinge närima, miks ta ültse selle kohta uuris. Pärast väiksest geokohtumist tegin kõne tagasi. Tuli välja, et härra käis logimas. Loomulikult olin ma seda momenti oodanud ja pärast seda kui olin vandaalide järelt toidukarbi riismed kokku korjanud suundusin otsejoones piritale. Hea et oli päev pikale veninud ja tunked alles seljas. Sai rahulikult toimetada, muretsemata tagajärgede pärast. No täitsa sürr peidukas, annab sellise asja peale tulla.
Väga lahe, tänud.
Otsustasime 6htul teha yhe kultuurse kehakinnituse nostalgiah6ngulises Vigri kohvikus. Kohviku seinal oli huvitavaid fotosid m66dunud aegades, kui siis yht2kki oli selline dejavu tunne. Alles mingi aeg tagasi olin teinud v2ikest tautauuringut 4.5 - 5.0 aaretele. Nyyd tundus ka see siin nii tuttav. Vaatasin kll et kurjam teisel pool j6ge ja ei viici preagu ringi tegema hakata yle silla. Aga aarde nimi ja kohalik arhidektuur tekitas yhe idee mida otsustasime siiski kaema minna. Esialgne idee ei olnud vettpidav aga minu 6nnex oli j6gi korraliku kaane peale saanud. Ytlesin vaid Leannele et l2hen k2in korra nullis ka 2ra k6igest 94 meetrit. Kui nulli j6udsin siis sain ka kohe aru milles asja iva on ja peale v2ikesi j6u ja ilu numbreid sain ka logimise kallale asuda. Ai kuidas mulle meeldivad need tank vs sohu stiilis aarded. Suvel vajud t2iega sisse ja higistad maastikku, talvel aga s6idad tuimalt yle 1.0 autobahni :P T2nud peitjale nac teistmoodi aarde eest ;)
Kõigepealt muidugi oli segavaks faktoriks kalamehed. Teiseks tõesti oli lähedal ja samas nii kaugel. Kolmandaks vares vana vaak rikkus pildi ära.
Olime varemgi sama pundiga kohal käinud kuid siis ei olnud aaret kodus. Seekord aga kõik klappis. Täname!!!
Kehv geodistsipliin on saanud aardele saatuslikuks. Mugud on haisu ninna saanud ning karbi maakera küljest lahti lõiganud. Alati jääb ka võimalus äärmiselt loomingulisele aardejahile, mille käigus kannatamatud logijad on asja ise lahti ühendanud erinevate käsitööriistade koosmõjul. Nüüd jääb veel oodata, et keegi vee veiniks muudaks, siis asun kohe taastama.
Kasutades ära looduslikke tingimusi käisime logimas ja kastiga kolistamas.
21sel jaanuaril olin ma tige Juku pärast, et rikkus kõik oma solberdamisega ära. 11ndal veebruaril oleks järgmine lootus logi kirja saada Matu-Allani-Kaupo poolt tunniajalise kehalise trenni näol, kuid muud plaanid tõmbasid ka sellele vee peale.
Täna oli kaasas varemleidnu, abivahend ja "soe nõuanne", kuidas minna. Eks neid soojasid ole ennegi nähtud, temal ju kõik kukepea! Abivahend pandi mulle paika vastu käsipuud, mina vaid pööritasin oma suuri silmi. Asi sobis tehniliselt nii hästi nagu oleks tollipulgaga tõesti mõõdetud. Ma isegi hakanud kõhklema oma julguses ega kaalunud oma spets-lunimisvõtteid, et ise ei peaks ronima, ma ei vaadanud enam ringigi, kas mugusid vaatamas ka pealt oli, asusin kohe ronima. Aarde juurde jõudmine oli käkitegu aga teada oli, et jupats ei pruugi ulatada. Kallutasin aga end redeli pealt allapoole ja ülla-ülla, 1-se korraga kõik käes. Natuke maadlesin veel selle piraka konteineriga aga logi sai ausalt kirja. Päris 6 sekundi sisse ei mahtunud aga no kähkukas igaljuhul.
Mu väike kanaaju ei saa aru, mida seal 11ndal jaanaril 3-l mehel nii pikalt pusserdadamist oli? Aa eks need mehed ikka peavad end naiste ees näitama ja tõestama, et asi huvitav oleks...
Võta või sõnad Juku aadressil tagasi, sest sellise abivahendi ja tehnikaga ja nõuandega on aare kättesaadav igal aastaajal. Lähedal oli, mitte kaugel, palun pealkiri ikka õigeks muuta ja palun veel selliseid!
Mida muud siis pühapäeva õhtul pimeduse varjus ikka teha, kui aardeid otsida. Abivahendite ja sobivate tingimustega ei olnudki nii hull, kui võiks arvata. Abivahendeid kulus siiski rohkem, kui esialgu planeeritud oli, kuid õnneks oli autost ja taskust üht-teist veel leida. Tänud!
Oli see alles ettevõtmine. Redel, euroalus, köied, kärp/tuhkur/mink - kõik olid kasutuses. Välja arvatud mainitud loomad, kes üle jää lippasid ja piiksusid. Martinil esimene kokkupuude geopeitusega ja no tema silmad olid küll vahepeal nagu tõllarattad :D
Siin oli vaatemängu ja mitte ainult omadele. Vähemalt hea, et sel õhtul oli kavas ainult meeskondlik esitlus ja aare sai enne kätte, kui proovimisjärjekord naiskondadeni jõudis. Pealtvaatajana oli lõbus, samas nii raske, pöidlad pihus, ponnistajatele kaasa elada, nagu olümpiamängudel. Tänud peitjale ja medaliväärilisele meeskonnale, ilma kelleta poleks kaugeltki nii lähedale jõudnud.
Redeliga mööda Tallinnat ringi kolistades tuli ühel hetkel kellelgi mõte, et äkki on võimalik seekord ka nii kaugele ja samas veelgi lähemale jõuda. Mööda sõites veendusime, et rahvas on jää peal, seega vesi seekord kannab. Veidi hiljem saabusime kohale ja läksime olukorda hindama. Allan mäletas, et kunagi sai ka abivahenditeta vabalt kohale. Praegu oli veetase madalam ja natuke jäi puudu. Ingrid tõi kohale oma ägeda mini-abivahendi, mille idee pean vist ka ise kasutusse võtma.
Nüüd hakkas juba lubama - rippusin küünte ja hammastega posti küljes ja üritasin midagi pimesi udjada, aga ebaõnnestunult. Kaupo proovis ka, ikka jäi midagi puudu. Siis lendas Allan posti otsa ja näitas, kuidas asjad käivad :) Tuleb välja, et viimase hooldusega on asi õige kapitaalseks muutunud, mis on muidugi ainult positiivne - vast peab kauem vastu.
Väga lahe aare - saime mitu korda luurel käia, kohaga tutvuda, plaani pidada, jääseisu jälgida ja siis koos vahva seltskonnaga füüsilisi võimeid testida. Tänan ja soovitan :)
See aare vist tähendab igal otsimiskorral tsirkust täie raha eest, mängulusti nautimist ja mida kõike veel sellel aardel otsijatele pakkuda on, eks ikka kirumist ka, et - nii lähedal ja samas nii kättesaamatu. Kuigi jää teeb otsimise lihtsamaks, siis ega see leid täna lihtsalt ei tulnud. Jõu ja ilunumbreid tuli erinevatelt sooritajatelt ning aardel polnud pääsu ligitikkuvate otsijate eest. Nii need nimed sinna logiraamatusse kirja saidki, visa tööga. Ilmselgelt ilma poisteta poleks mina seda mitte kunagi leidnud, ega ma praegugi teda oma leidude hulka arva, minu jaoks jääb ta endiselt - nii lähedal ja nii kättesaamatu. Tänan kaaslaseid, kes mind täna kaasa kutsusid, vahva oli!
Polnd ta midagi nii kaugel ja täitsa lähedale oleks täna saanud kui see lollakas Juku poleks paar tundi enne meid jää katki solberdanud! Täitsa seaks võib ennast siin Tallinnas vihastada, millal ma jälle sellisel aastaajal siia nüüd satun?
Juku on mingi suuremat sorti puidust pruun laev...
Täna libedate lumiste kivide peal ja pimedas ei jäänud aare silma. Õnneks tõi mõistuse pähe vastas kaldal tegutsevad päästjad, kes tegid mingeid pääste harjutusi vees. Otsustasin, et ei hakka nende tegevust enda vette kukumisega segama, tulen mõnel soojemal aataajal tagasi.
Üks turnis ja viis vaatasid pealt!
Kuna geopõnn tuli lasteaiast Piritale tõukerattarambile suurte poiste kampa toimetada, et me saaks õega seni rahulikult ehitada, siis otsustasime meeldiva kasulikuga ühendada ja rambi kõrval oleva aarde ka ära noppida. Aitäh, oli tore. Karbi kaas oli niiskusega kinni roostetanud, patsutasin seda õrnalt haamriga.
Käisime Meelisega vanurit aitamas. Lebas teine toru põhjas nagu tuppa s*ttund kass. Pesime, kasisime ja kammisime. Edaspidise huvides sai tehtud mõned keevised, et aare oleks kindlustatud geopeiturite erinevate tehniliste ning vaimsete väljenduste eest. Siinkohal tahaks kõigile otsijatele südamele panna, et selle aarde koht ei ole toru põhjas. Kui kellelgi siiski õnnestub erinevate elektritööriistade koosmõjul karp maakera küljest taas lahti kangutada ja toru põhja heita, siis palun juhinduda logiraamatu esimesel lehel toodud instruktsioonidest.
Nii nagu selle aarde puhul tavaks. Oli asi ajutiselt kättesaadav. Sel korral siis 4 päeva. Nüüd on pool aastat hoolduses. Head ootamist.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Pikalt kättesaamatu".
Kaaslane on oma logis juba ära rääkinud kogu loo. Oli paras tsirkus, kuid tõrvatilk jäi ikka meepotti. Sellele arusaamisele jõudsin alles järgmine päev kui tekkis kahtlus, et kas nii ikka pidi see asi meist sinna jääma. Tänu sakslase valele liigutusele oli aare kukkunud sinna, kus ta ei pidanukski üldse olema, sest kui mina abivahenditega posti otsa jõudsin, polnud seda enam seal, kus eeldatavalt olema pidi. Nii see ka valesti sai tagasi pandud. Ja ega poleski saanud paremini enam, sest hoidja oli ilmselt juba jõepõhja kukkund.
Väga lahe elamus oli siiski ja loodan, et peitjal jätkub veel jaksu selle aardega tegelda. Edaspidi oleks mõistlik aarde hoidik selle posti külge lausa keevitada kui võimalik. Püsib ehk kauem :)
Tänud!
Pärast Pirita jõge jäi see aare gepsus silma. Maastikku vaadates tekkis muidugi kindla reaktsioonina "Ei", aga kirjeldus tekitas uudishimu, nii et otsustasime ikka kohale minna ja uurida, mida siis sinna vaja on - just nii, nagu kirjelduses kästud. Kohale jalutades tuvastasime aaret peitva objekti kohe, aga esimese hooga ei osanud isegi välja mõelda, mismoodi sinna nüüd ligi saama peaks. Koht oli aga laupäevaõhtul imekena, nii et jäime niisama sinna aarde kõrvale aega veetma ja vaateid nautima. Kui ühel hetkel silmad aarde poole tagasi pöörasime, ligines sellele maastikule sobiv sõiduk, milles istuvad kaks inimest olid ilmselgelt seda nägu, et normaalsed kodanikud nad pole. Tegemist oligi Saksast pärit geopeituritega, kes olid väga sihikindlad ja tundus, et nad teavad täpselt, mida teevad. Mingil hetkel pidime siiski neile appi minema. Selle aja peale oli veel rohkem sakslasi kohale ilmunud. Natuke võimlemist ja meessoost Saksa geopeitur avastas koha, hankis sobiva abivahendi ja tegutses seal natuke. Järsku hakkas mulle tunduma, et midagi on nihu, sest logides räägiti ju ronimisest. Kaaslasest sai siis sekundiga orav ja aarde asukoht tuvastuski. Kättesaamiseks aga läks vaja kolme erinevat abivahendit, millest ühte sisaldas minu geokott ja ülejäänud kaks käisid sakslased lähedalasuvatest kohtadest laenamas. Lõpuks oli kast käes ja saime kõik nimed kirja ning läksime rõõmsalt lahku. Alles hiljem asja üle järele mõeldes tärkas kohutav kahtlus, mis logidega põhjalikumalt tutvudes kahjuks vist tõeks osutus: lüke, mille sakslane esimesena tegi, oli absoluutselt ebavajalik ja just seetõttu oli aardekonteiner seal, kust meie ta leidsime ja selle kättesaamiseks läks vaja palju rohkem pingutusi. Tagasi sai ta meist ka sinna, kus leitud, sest tol hetkel tundus, et kõik peabki nii olema. Siirad vabandused peitja ees, kui nüüd käkk sai kokku keeratud, kuigi meie ise seda ei teinud. Iseenesest oli väga põnev kogemus ja andis teadmise, et tiimitööna saavad ka võimatud asjad võimalikuks.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on ajutiselt kättesaadav.
Pidasin salaplaani see aare arhiivi saata isehakanud geopolitseinike kiuste aga Paavo liigutav kiri sundis mind asju teise pilguga vaatama. Korjasin vana karbi kokku ning asendasin uue pommikindla eksemplariga. Kui eelmine karp oli naelaga maakera küljes, siis uus on poldiga. Selleks, et oleks ikka nodi mida jõepõhja valada, siis panin SUURE karbi. Tüütu kollane täpp jääb veel pikaks ajaks inimeste aardekaarte kollitama. Peate edasi ootama esimese jää saabumist - täna juba mind kandis. Head logimist.
Arhiveerimiseks peab aare (või selle jäänused) olema maastikult kokku korjatud ja eemaldatud. Kui seda tegema minna, saab ju sama hästi juba hoopis hooldada. Aare ja otsijate emotsioonid seda igatahes väärivad - GP lehel 9 soovitust, GC lehel 9 lemmikpunkti. Loodan, et peitja viitsib hooldada ja ka järgmistele otsimisrõõmu pakkuda. Koht kena, aare lahe, otsimine paljudel emotsioonidest pungil.
Aitäh Laurile hooldamast (vast ikka läheb nii)! Kui sinnakanti millalgi asja oleks, võiksin appigi tulla - tahaks isegi teada, kas aastad mind muutnud pole B-)
Minu hinnangul ei vaja hooldust. Vt. ka minu eelmine kommentaar.
Aardekarp GC lehe järgi on alla pudenenud ja aare vajab kedagi "kes viitsib" hooldama/eemaldama minna.
Went to the spot with a boat. Cache container was seen quite deep and the connecting rope is cut broken. With our equipment it was not possible to get the cache for logging. Needs maintenance!
Rõõm kuulda, et leitav on. Ei mina viitsi parandama minna. Kui kellelgi lõpuks karp osadena toru põhja pudeneb, siis pange nätsuga üks bussipilet sinna toru külge ja saab veel paar aastat logimas käia.
Ee nojah, ega mina teadnud, et see nüüd ajutiselt kättesaamatu on :P Mõtlesin just, et ajutiselt kättesaadav - ja kuna ilmaprognoos soojemaks kipub, siis järelikult tuleb ruttu ära käia. Kohale ma läksin, mugavusvarustuski kaasas (et riided enamvähem originaaltooni jääks) - oh seda imet, öösel kell 3 sai seekord nii tegutseda, et mitte ainsamatki mugu ei paistnud silmapiiril, ei lähedal ega kaugel!
Aare oli kusjuures täitsa kättesaadav, isegi kui vaid ajutiselt. Igatahes logi ma sinna kirja sain. Auk on karbis jah, samuti puudub üks kinnituskõrv, aga esialgu püsib kõik veel normaalselt koos ja logiraamat ise tänu lisakaitsele täiesti ok. Leidlik turvasüsteem on väga muhe ja mugav lahendus, võttis muigama kohe :o)
Nüüd saan jälle Pirita kandis rahulikumalt liigelda, ilma et mööda sõites kui nõiaväel tahtmatult nulli suunas kõõritaks :o)
Karp on katki, varuge kannatust. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Kasutasime ära ilmataadi põhjustatud soodustatud olukorra ja panime nimed kirja. Aitäh!
Pirita teed pidi sõites vaatasime, et merel pole jääst haisugi a õnneks jõel oli teine olukord. Inga rääkis kuidas nad kunagi Heleniga käisid ja pätti tegid ja jube keeruline oli olnud. Mõtlesin, et teeks seekord lihtsamalt. Tõin ise aarde ära ja panin pärast ka tagasi, logimine jäi Ingale kuna ma ei tahtnud kindaid käest võtta :)
Seekord ei hakanud me üldse mingeid lollusi tegema. Veiko ronis, sai karbi ja pani ka tagasi. Minu hooleks jäi logimine. Viimaks on see kollane täpp kaardilt kadunud.
Karp on väga katki, varsti ei püsi vist kooski, kuid logiraamat üsna heas seisus, ilmselt tänu sellele kotikesele.
Tänud aarde eest.
Selle tuuri üks eesmärk. Kunagi suvel vahtisime vesise suuga kaldalt, aga ei olnud abivahendit ja mugude uputus oli ikka kuubis. Kui tulid esimesed logid, et vesi kannab, oli otsus langetatud. Abivahendiga praegu ülimalt lihtne. Aitäh!
Ei uskunud, et kogu jõgi jäes on. Väike georadagi aarde juures. Tõstsin Meeli üles, üksinda oleks päris keeruline logida. Aarde karbi servas peabki suur auk olema nööri jaoks? Logiraamatu gripkott oli vägev, külmaga jäik. Aitäh.
Eelmisel õhtul kui nägin logi, et hetkel saab ilma abivahendita kätte, siis tuli tõsine hasart sisse. Missest, et seljataga kaks väga pikka geopäeva Kirde-Eestis. Üritasin rääkida nõusse mõnda teist retkel olevat geopeiturid aga ei võtnud vedu. Koju jõudes seisin samuti pikalt dilemma ees - minna või mitte? Piilusin korra enda autot. See oli aga paksu lumevaiba all ja ümbritsetud samuti lumevallidega ning ees ja taga olid autod mulle päris lähedale parkinud. Seda keberniiti ei viitsinud õhtul hilja enam lahkama hakata ja jätsin selle hommikuseks ülesandeks.
Õhtuks suutsime kokku leppida aja Pirita jõe ääres. Jää peale läksime päris julgelt. Ma hüppasin kohe posti külge ja toppisin käes sisse. Liis tuli appi ja oli mulle platvormiks. Konteiner oli päris sügaval aga napilt ulatasin. Oleks ma aga nööri varem näinud, siis oleks saanud selle lausa tallad maas (jääl) kätte. Logi kirja ja aare tagasi paika. Nüüd saab redeliga tsirkuse mängimise mõtted vähemalt siin aarde juures meelelt ära visata. Peitjale tänud!
Siin käis tiimitöö. :D Liis tõstis Karli... Karl sai karbi kätte ja mina logisin. :D Tänud peitjale!
Juhtus nii, et tegin Karlile pätti ja nii me ta leitud saimegi :) Karp oli katki. Aitäh aarde eest!
Ühtegi abivahendit meil kaasas polnud ja poleks vaja olnudki.Nime kirja saamine võttis palju rohkem aega.Aitäh!
Umbes kaks kuud tagasi sai siin uudistatud, aga siis sai kiirelt selgeks, et enne pakast tagasi ei tule. Nüüd olid ilmastikuolud nii head, kui veel olla said ning sai kergelt selle asjaga ühele poole. Üllatuseks avastasime, et polegi nendes ideaaltingimustes veel ühtegi logi peale augustit tulnud. Aitäh, see mure on nüüd kaelast ära!
Tehtud! Päriselt ka lõpuks tehtud, täna õnnestus siis endalegi üllatuseks sattuda täiesti muguvabale hetkele! Ma juba tegelikult olin natuke mures selle siia mitteleidude järjestikuse tagumise pärast… Mõtlesin, et saame peagi peitja käest riielda oma mitteleiulogidega statistika jubeda paigast äranihutamise pärast…:D. Aga nüüd on sellel kriips peal ka, sest nimed on logiraamatus kirjas :). Kuigi jah, kana ma olin ikkagi ja pool karbi sisust suutsin endale seal posti otsas tasku unustada… No aga polnud väga ju võimalusi neid asju seal silma alla ja kõrvale korraks käest ära panna ka… :D. Nii et järgmisena on siis oodata tervet rida teatemulle, kuidas meil tagasipanemise projekt järjekordselt ebaõnnestus… :D
Tehtud!!!!!! Jess tehtud!!!! :) :) :) Ainus probleem on, et nüüd peame mõni öö uuesti minema, kuna hiljem Maris avastas, et juhend ja donotiit on talle taskusse jäänud.... Jess!!! Äkki saame veel oma kolme muguööd korrata :) :) :) Tänud väga laheda aarde eest mis andis pikemaks ajaks tegevust :) Ja tundub, et veel mõneks ajaks :)
See karp hakkab juba veits kinnisideeks saama… :D. Täna läksime uuesti sellega proovima, lihtsalt pimedas ja lootusega, et õhk on ümbruses ringikakerdavatest kodanikest puhas… No ei, pinkidel otsevaatega nullile istusid seekord 2 piigat ja näha oli, et juttu jätkub neil kauemaks… Alksitagavara tundus olevat igatahes piisav istumiseks hommikuni ja ettenägelikult olid neil isegi tekid ümber võetud, et enne esimest bussi kindlasti külm ei hakkaks…
Teine katse. Seekord samuti edutu ja täna siis liigsete silmade pärast… Kalaüritusel rääkis Alex, kuidas nemad koos Merikese ja suurema seltskonnaga selle aarde logitud said…:D. Ja ma tahan ka nüüd nii proovida! Lähiajal peaks asjad igatahes koos olema, saame näha… :D
Mugud...no on mugud...läksime umbes pool 11 õhtul. Redel juba paigas ja siis sõidavad kai peale kaks autot, keeravad ninad meie poole ja jäävad sinna bemmiromnatikat tegema...no kurat küll... Oli ette nähtud, et teeme vahepeal burksipeatuse ja no selle järgi pidi muidugi ju kuhugi Nõmme teele sõitma. Tagasi jõudsime kesköö paiku. No ja kurat...samad autod ikka kohal, tuled sees põlevad ja lihtsalt istuvad seal...teinekord siis jälle...
Kole ilusa juurest sõitsin siia ka ja lidusin optimistlikult nulli asja üle vaatama lootusega see aare soojema vee ajal oma superabikaga tursaks lüüa… Jeehhh! :D. Ja siis mõned lihtsalt hüppavad siia?!?! :D
Käisin lätlaste kilekotiimet vaatamas. Ime seisnes selles, et mingist kilekotist polnud haisugi ja kogu krempel püsis karbis ainult maakera pöörlemisest tekkinud tsentrifugaaljõu kaasabil, mida siinkohal võime tinglikult nimetada ka tahtejõuks. Kruvisin uue kaane külge ja lõin ka selle detaili naelaga kinni, et uued entusiastid midagi ära ei saaks kaotada. Tulevastele otsijatele infoks, aardele lähimad tänavavalgustid lülitatakse välja kell 24:00. Head turnimist!
Kodanikud naabervabariigist suutsid ainsa detaili, mis ei olnud köiega maakera küljes, pillata vahustesse voogudesse. Selleks, Et asjad märjaks ei saaks, panid krempli kilekotti!!! Need kes asja leidnud on, ilmselt mõistavad minu imestust. Täiuslikust geopeitusest lahutab ainult sõnavõtt: "Peitsime paremini!" ja kolme kilomeetri pealt nähtav käbihunnik. Kilekotti... Jummel küll!
Leidsin. Kahjuks aarde kaane pillasin. Lähemalt siin http://coord.info/GLJ6E182
Ega realistlikult mõeldes ei olnudki mingit võimalust seda aaret täna võtta. Õues oli esimene soe kevadpäev - 13 kraadi, päike, tuul vaiksemaks vajunud. Selle tulemusena oli jõe äär paksult täis igasugu mugusid, mugonene ja mugovitsheid. Endale põhjendasime mineku vajadust sellega et vaatame võimaliku koha üle et teaks teinekord mis abivahendit vaja võiks minna. Noh enda arvates me seda ka tegime, kuigi meie vaatluspunktist aaret ennast veel silma ei jäänud. Ükskord me saame su kätte niikuinii!
Alguses oli plaan lihtsalt luurele minna, et teada saada, millise abivahendiga tagasi tulla. Kohale jõudes selgus aga ootamatult, et pole see aare nii kaugel midagi. Tõin autost abivahendi ja suundusin aarde poole. Paaninaosakond töötas kaldal täistuuridel. Aarde leidmisega polnud probleeme, aga kuna peitja oli trossiga kitsi olnud, siis tuli logiraamat vee kohal ebakindlas olekus kätte saada. Ajaga on plastik ka rabedaks muutunud, karbi avamisel pudenes üks kõrv vetevoogudesse, ilmselt oleks hea mõte võimalusel kaas välja vahetada. Lahe asi igatahes. Aitäh peitjale.
Üks ilus pilt sellest kuidas kopaga aaret otsida. Kodanikel on muidugi koordinaadid natuke valed.
Loodame, et sealne tegevus antud aardele halvasti ei mõju :)
http://tallinncity.postimees.ee/3095535/pirita-joel-algasid-suvendustood
Märk maha, et ca 10 korda mööda sõites kohal käidud, pooltel kordadel isegi teoreetiliselt sobiv abivahend kaasas. Paraku on alati mugud parasjagu nii kaugel olnud, et neile nii lähedal väga kino ei taha teha. Seni teen parem niisama pilti.
Lapsi ei tahtnud loopima hakata ja vees hulpinud abivahendeid ei viitsinud proovida. Käisime hoopis rannas ja tagasiteel tekkis kiusatus vetelpäästjatelt majaseina ääres olevat instrumenti laenata. Teinekord jälle. Oli tore jalutuskäik.
Valisin aarde otsimiseks pimeda aja kuid sellest hoolimata oli piirkond mugusid täis. Õnneks istusid nad küll eemal ja sain rahulikult oma abivahendi paika seada ja aarde ära logida. Tegelikult oli aare isegi lähemal kui oleks osanud arvata.
Seda aaret käisin otsimas juba oma esimesel päeval geopeiturina. Leitud sai ta alles nüüd. Tänan peitjat!
Kalamehed pidid oma õngekorke pisut koomale tõmbama, et me saaks kaatriga täitsa aarde kõrvale silduda. Ei mingit ikstriimi. Karpki ulatati mulle pidulikult kätte ja pandi hiljem oma kohale tagasi. Mis nii viga geopeitust mängida. Kalameeste pärast pole põhjust muretseda. Jah, nad nägid, et seal on midagi ja et sinna saab kirjutada aga meie sini-valge kaater ja mulle aarde ulatanud tegelase vormiriietus saatis neile loodetavasti üsna ühemõttelise signaali - võõrastel mitte näppida!
Alex inspekteeris meid teisest pardast ja ootas juba Kuuli Muna kallale pääsemist sest temal oli see siin juba võetud. Paraku pidi ta veel mõnda aega kannatama, sest kõigepealt võeti suund Tallinna sadama peale et üritada üht isemoodi - ikka väga isemoodi - FTF-i. Õnneks jäi SEE leidmata.
Aitäh, Lauri, tavalise aarde eest Tallinna linnas :)
Karp vedeles seal, noh teate isegi kus. Seal sügavikus veedetud ajaga oli veekindlasse karpi sisse immitsenud mõnusat roiskuvett ning karbi avamisel lummas mind kohutav mädaräime hais. Pesin kõiki detaile erinevate puhastuspastadega ning jäädavalt rikutud elemendid asendasin uutega. Tõesti-tõesti, aare on muutunud populaarseks poolpimedate, ilma käteta sõjainvaliidide jms kontingendi seas. Sagedaseks on muutunud karbi ninaga toru põhja nügimised. Selleks, et nügijate elu põrguks muuta lõin karbi naelaga maakera külge kinni. Ei tahaks välistada kuid võimalus on viidud 1%'ni. Head otsimist!
"Nii lähedal, samas nii kaugel" uus nimi on "Nii lähedal, samas nii kaugel, tegelt veel kaugemal"
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Teated rahvusvaheliselt lehelt kõnelevad: Nii lähedal, samas nii kaugel, We went to log this cach, it was so close to log, but so far to cach. We got a different kind of thinks to help us but still, we sew the cach, we touch the cach and we allmous make our names to cach, but unfortunately we didn t get it and now it needs maintenance, because its there, you know where. we are so sorry.
Aaret nähti, puudutati ja peaaegu pandi nimed ka kirja aga kätte siiski ei saadud ja nüüd vajab ta hooldust, sest on seal, teate küll, kus. Suured vabandused!
Selle peale on hammast ihutud juba tükk aega, muidugi ilma abivahendita... aga nüüd läksin ikka natuke kergema vastupanu teed, väike pingutus siiski oli ja äärepealt oleks karp jälle oma kohalt lahkunud. Ei osanud oodata, et äärele nii lähedal ja oleks hooga haarates ta sealt peaagu minema löönud, aga kõik läks hästi ja tagasi panin ta natuke sügavamale. Tänud peitjale!
Õel inimene nagu ma olen, plaanisin asja kättesaadavaks teha jääminekule järgneval päeval. Noh seda ikka selleks, et geopeiturid ei peaks pettuma liigmadalas maastiku raskuses. Nüüd aga on selgunud, et tegu on geoturismi väga popi sihtkohaga ja kotkasilmad on juba taastatud karbi välja raalinud, hoolimata ajutisest kättesaamatusest. Pika jutu lühike kokkuvõte: aare on avatud ja ootab logima.
Seal kandis olles viskasime pilgu peale kurikuulsale aardele. Oliver tegi üsna kõva akrobaatika ja kätte me ta saimegi. Nüüd logima asudes vaatan, et ajutiselt kättesaamatu. Huvitav - täitsa kättesaadav oli ta.
Kange tahtmine oleks öelda, et kuna talvel on maastiku raskusaste langenud ülekohtuselt madalale, siis viskasin ise topsiku sinna toru põhja. Nii palju kui ma seda ka ei tahaks, siiski asjalood nii ei ole ja süüteo autor on mulle teada. Eks tegijatel ikka juhtub ja geopeituritel juhtub tavaliselt veel tihemini. Kui ma nüüd mingil hetkel selle asja taastatud saan loodan siiski natuke tähelepanelikumat käitumist otsijate poolt, sest päris iga nädal seal ka ei taha seda karpi õngitsemas käia. Vastasel juhul võin kõiki ähvardada "suure solvumise" ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Tunnistan üles, et minu tõttu see karp nüüd jõe peal lebab. Alguses tundus kõik väga lihtne - Helen tegi mulle pätti ja mina turnisin üles. Kuid karpi küünitasin ikka päris tükk aega ja just siis kui sest kinni sain, hakkas meie ühtne torn vabisema, ma jäin toru külge rippu ja väike potsatus andis märku, et karp on nüüd põhjas. Loomulikult üritasime autos käepäraste vahenditega seda kätte saada, kuid lõpuks andsime alla ning andsin peitjale õnnetusest teada. Ühtlasi ka seda, et järgmine kord lähen sinna pikema inimese või redeliga.
Käisime siis seda imeasja ka kiibitsemas. Sain Kadri käest kiita et "kontrollaknast" aaret isegi nägin. Mõte liikus erinevate abivahendite poole kuna ronimisega lood kehvad. Aga muidu oli fantastiline jalutuskäik jõel ja lustisime ka toredal mänguväljakul. Ilm oli imeilus ja olime väljasõiduga kõik väga rahul. Aitäh !
Tänan Kasparit praeguste ilmaoludega sobiva aardeni juhatamast. Eemalt nägin juba, kuhu aare on peidetud ning pärast väikest kehalist harjutust sain aarde kätte ja logitud. Pärast konteineri tagasi panemist ilmus mitu mugu nähtavale - sai järelikult õige hetk valitud :)
Eelluure oli tehtud, seega seekord läks kohapeal kiirelt. Kirja sai kena talvehommiku esimene logi. Aitäh.
Mõned päevad tagasi käisime Leeloga kohta kaemas ja sõjaplaani pidamas. Logi läks kirja esimesena tänasel kargel hommikul. Aitäh!
Kui see aare välja tuli oli kohe selge mis tegema peab. Oli üks mõte kuidas teostada aga ei viitsinud seda proovida ning aare sai paremaid aegu ootama pandud. Eile nähes leitud logi- oli selge, et aeg on käes ;) Õhtul 9 paiku oli vaikne, ei ühtki hinge. Kohapeal läks kiirelt, aitäh ;)
Peale väikest koosistumist oli tahtmine veidi jalgu sirutada, pealegi nii palju julgustavaid logisid juba ees. Seltskond hea, abivahend oli ülesannete kõrgusel ja nii see meie poolt veidi enne uue päeva algust logitud saigi.
Selle aarde juured käisin ma ka oma esimesel geopäeval ning selle mitteleiulogi võtab praegu natuke muigama. Teine kord külastasin seda paika sellel päeval, kui omale GPS-i ostsin, aga siis jääd polnud ja oli üsna hirmutav. Kuigi, nagu täna selgus, oleks ka siis vabalt saanud. Täna oli muidugi eriti lihtne ja logima minema ärgitas mind tänase esmaleidja logi. Kuna ma muidugi oma jõududega seda sealt kätte poleks saanud, tuli isa manguda, et ta transporditeenust pakuks. Õnneks oli ta sellega nõus ja sai logi kirja. Väga hea peidukoht valitud, tänud peitjale!
Tundus, et see on üks tänaseid populaarsemaid aardeid, meie olime algavas hämaruses päeva kolmandad logijad. Trassid olid sees ja mugud ei seganud ja Kauril tuli rippumine ka kenasti välja - õela isa trenn, mis muud :) Aga jah, ootasime õige aja ära ja täna limpsisime vilju. Aitüma!
peaaegu aasta aega oodatud ideaalne ilm selle aarde jaoks oli täna tõesti käes.. maastik oli langenud umbes 2.5-le ja kõik laabus paari minutiga.
Hilistel õhtutundidel siirdusime aardeomanikuga hooldustöödele. Olime küll tehniliselt hästi varustatud, kuid koha peal selgus tõsiasi, et Lauri tahab, nui neljaks, vana karpi kätte saada. See nõudis tehniliste vahendite täiustamist - õnneks on aardeomanik pununud endale päris korraliku aardevalmistamise töökoja, kus leidub rohtu igasuguste vingerpusside vastu, mille va vigurvänt Saatus välja suudab mõelda.
Seejärel mõtlesime välja kõigepealt strateegilise tegevuskava, siis võttis Lauri korraks vana karbi välja ja viskas jälle tagasi (ütles küll, et kogemata, aga arvan, et tegelikult tahtis niikuinii, et ma ka oma laiska tagumikku veidi liigutaksin) ja peale seda proovisin kätt minagi, mis kulmineerus rea koordineeritud liigutuste kaasabil karbi maandumisega mu peopiirkonda. Seest oli see veidi niiske, seega sai kest ümber vahetatud, logiraamatu jätsime samaks, kuid enne tagasipanekut määrisin ma ta ära.
Üldiselt oli päris põnev, aitäh aardeomanikule huvitava seikluse eest.
Karp vedeles ca. 2 meetri kaugusel lumehanges. Samas tuleb möönda, et lumehang asus täpselt koordinaatidel. Eritehnikaga õnnestus kadunuke elule puhuda ning on igati valmis algavaks rannahooajaks. Head otsimist.
Üllatus missugune, peidukas oli tühi, kaugemal küll natuke lund oli, aga sinna kahjuks käsi ei ulatunud.
Juba mitu aega tagasi sai kohapeal vaatamas käidud, et mis abivahendit tarvis läheb. Nüüd lõpuks sattus olema igati sobiv aeg aardejahile minekuks. Veidi peale üheksat aarde ligidale jõudes olid seal paar autot, kuid meie tulles lasid nad jalga. Vedisin abivahendi autost aardeligi ning hakkasin üritama. Andre igaks juhuks läks veidi eemale, et minu etteplaneerimatu ujuma mineku korral mitte märjaks saada :). Siiski õnnestus kõiki suurepäraselt, saime logi ilusti kirja. Vahepeal üks jalgrattal mugu küll kihutas ligidusest mööda, kuid tundus, et teda meie toimetused ei huvitanud. Vahva aare, tänud! EVEJ.
Juba Mari-Liisile Viimsisse järgi sõites kella nelja ajal teatas Podžu, et täna tuleb see aare lihtsalt ära võtta. Ei uskunud teda siis, abivahendit polnud kaasaski ju. Sõitsime aarde lähedusse, ja siis hakkas jõunaine Mari-Liis leidma igasuguseid abivahendeid ning algas ka minu välja treenimine, kuidas liikuda selliselt, et vette ei kukukuks. Kõigil oli naljakas. Isegi üks nunnu nirk jälgis me tegemisi. Veidikene aega hiljem kui kõik olid veendunud, et Caro täna läheb ujuma, leiti ka veidikene tugevam abivahend ja nii sai Podžu sellele ikka ise järele mindud... Korra kuulsime ka lauset, et "Misasja seda pole ju siin" ja siis tuli see kõige ilusam fraas üldse "Leitud!" Aare oli seest veidikene niiske. Ka tagasipanekuga keegi märjaks ei saanud. Abivahendi viisime ilusasti tagasi, kust me ta leidsime. Väga mõnus aare, mida sai korduvalt luuramas käidud aga leitud ta ikka sai V: Märgi J: Ruubiku-Kuubiku
Tänu kiuslikule iseloomule sai see aare veel kord leitud...ka ilma Joonase lähetamiseta :)Ainult natuke loovat suhtumist ja eelmisel korral end õigustanud abivahendi kasutamist-tehtud nagu nipsti!!See kord oli Priidu geomobiil kõiges süüdi ja tassis kõike mis peiturile vajalik.Pimedas on endiselt kõik kassid hallid-tänud veel kord!Kui Muhamed ei tule mäe juurde siis... :)Kolmas kord juba kohapeal ja nüüd võiks oma propelleriga püksid lausa oksjonile panna :DPalun veel lihtsaid ja tavalisi aardeid pealinnas!
käisin siis kah peidukat oma silmaga üle vaatamas. toredad käpajäljed olid seal peal :)