Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Selle aarde otsingul satute Maltssaare küla maadele, kus praeguseks juba ammu enam ühtegi inimest ei ela.
Tsaariajal alates 1905. aastast anti siia sauniku kohad Vene-Jaapani sõjast tagasitulnutele. Seepärast kutsuti seda paika ka soldatikülaks.
Küla jäi tühjaks 20. sajandi viiekümnendatel aastatel. Tänaseks on keset suursugust metsa säilinud vaid majaasemed.
Meeldivat aardeleidu!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
RMK_matkateed (1), oandu-ikla (1), marjad (1), lahe_teostus (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC3JPDX
Logiteadete statistika:
143 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 144
Sakala matkarajal olen paar korda käinud, geopeitusest ma ei teadnud siis midagi. Nüüd tulin vaatama, mis tüüpi aarded siin raja ääres on. Tegin peatuse Luite lõkkekohas, aga sealse aarde lahendamise lükkan edasi.Jahe, et paigalistudes nuputada, nii seadsin sammud Soldatiküla poole.Sain sooja taas kottidesse ja aarde ka logitud. Aitäh peitjale!
Kuna tänane praegune seis oli mitteleidude kasuks, siis oli vaja ikka üks leid ka siia lõppu saada. Kuna seal Luite puhkekohas ma juba niikuinii olin, siis tundus see kunagine Soldatiteküla sobiv. Tavaliselt ma nii metsasel metsateel ei viitsi loksuda, eelistan ikka jalutuskäiku, aga seekord siiski valisin auto. Mu geokoer küll oli ülimalt nördinud, et metsa alla jooksmalaskmise asemel solgutatakse teda mööda juurikaid, aga saagu üle, küll pärast lippab. Siin ei miskit hookus-pookust, aare kenasti naeratas juba kaugelt vastu ja saigi seisu leitud-leidmata tasakaalustada. Peitjale tänud kohta tutvustamast ja aaret peitmast. Neid majaasemeid küll ei suutnud tuvastada, aga ega ma täna eriti leidmisvormis polegi, las nad siis olla, kus nad iganes ka olid.
Kõigepealt käisime soldati külas ja siis GK 100 le.Aitäh!
See oli nagu väike lõõgastuslogimine peale GK 100 läbimist. Aitäh!
Tänaseks valisime selle aarde. Mõnus jalutuskäik mööda metsateed :) Aitäh!
Pônev ajalugu, ja ei oska ette kujutada, et keegi elas siin niimoodi keset metsa. Aitàh!
Toreda päeva lõpetuseks külastasime ka seda küla. Tänud!
Eile õhtupoole, peale seda kui ma olin esimese õhtukohvi ära joonud ja suutsin juba võtme-, improviseeritud hakklihakülmiku- ja tervituskirjade-“no jälle niiiiii nunnu!!!!” järel (see logi on alles kirjutamata :D) ka natuke kainema pilguga ringi vaadata, hakkas kamm Hüpassaares pihta.... Esiteks avastasin, et üks auto rehv on teistest oluliselt tühjem ja lähim õhk Suure-Jaani Alexelas. Ja kuna autot on lähipäevadel meil iga päev vaja, põrutasin koer tagaistmel sinna. Et siis seista seal nagu tuhm, midagi teha ei oska: linnas toksin ju Statoilis lihtsalt vajaliku numbri tabloole ja ootan millal kapp kisama hakkab :D. Siin oli võtta mingite teistsuguste numbritega käsipump ja häälmärguande saamiseks polnud lootustki... Lasin siis teadja näoga südame rahustuseks lihtsalt igasse rehvi natuke midagi, tundus, et aitas, ja sõitsin tagasi. Et avastada Indy viimasel pissiringil, et ta lonkab käppa! Gaaahhhh! Õnneks just keset kõike seda sõitu ja sebimist kirjutas mulle Jaanika (silmsirkel) ja küsis, kas vajaksime toiduabi või riietepesu ja ma tõesti haarasin sellest pakkumisest nagu uppuja õlekõrrest ning valasin oma vastustesse välja kõik (abistamise mõttes palju-palju koormavamad) hetkehädad. Ja Jaanika vastas minu paanitsemisele vaid rahulikult, et nad on valmis pakkuma Indyle taastumiseks homseks päevaks hoidu... No võite ette kujutada, kas ma pidin jälle natuke piserdama...
Mure kõvasti väiksemaks õlgaselt võetud, vajusime Indyga sinnasamma parklasse autosse magama ja ärkasime hommikul mõlemad reibaste ja roosadena. Peale hommikukohvi viisin siis Indy hoidu, haarasin teele jäävast kohvikust endale hommikusöögiks preemiapirukad, lasin veel korra õhku rehvidesse igaks juhuks ning tahasi Hüpassaare parklasse jõudes tirisin matkasaapad jalga ja lidusin rajale. Ja täna üksi olles tegin ikka tõesti nii kähku kui torust tuli, kui tee ääres kasvavad suured mustikad poleks hoogu pidurdanud, oleks veel kiiremini SPA 3 juures metsast välja jõudnud kui poolest lõunast :D.
Edasine logistika läks nii, et Hüpassaarde tagasisaamiseks tuli järele mulle Anne (nuffi). Ja ta mitte lihtsalt ainult ei tulnud, tal oli kaasas ka lõuna meile kahele, maasikad magustoiduks ja kanistriga soe vesi, et ma saaksin ennast pesta... No see @#*&%£@ soe vesi, arvake, kas mul oli jälle napilt silmakraan lahti :D. Päriselt, Marise nututripiks oleks paras mu matk ümber nimetada... :D. Lõuna peetud, sõidutas Anne mu Porchega Hüpassaarde ja sealt juba hargnesime, mina Indyle järgi, Anne talvevarusid koguma...
Nu ja siis täitsa õhtuks tuli meile seltsiks veel Max-Maris, kaasas õhtusöök ja vein/juustud, kõrvalasuvasse rappa tegime jalutuskäigu... Parim matk on meil igatahes, mis võimalik saab olla, aitäh teile kõigile :).
Oleme sattunud täitsa vaimustusse neist pöörastest metsateedest ja aaretest, mis on peidus kohtades, kuhu niisama kunagi ei satuks. Õues ammu kottpime, mõistus ütleb, et tuleks hakata koju minema, aga hasart on nii suur :D Leitud kiirelt.
Tegime seljasirutus pausi ja jalutasime mõned kilomeetrid. Väga mõnus männimets. Nagu talukohale sobilik, tabas meid ühe kohapeale jäädes sääskede hord. Taavi ja Exe said põgeneda ning ohverdasid minu verd. (430) Aitäh! EVEJ
Siia jõudes tabas meid tihe lumesadu. Kohati tundus see tihedam kui sel talvel üldse nähtud ongi. Seepärast tegime vaid kiire haarangu metsa ja logisime ära. Mets taas matkajaid täis. Tänud!
Jalad läbimärjad aga mõnus jalutuskäik metsas... Autoga oleks vist lähemale ka saanud aga ei hullu... Põnev ikkagi... Aitäh!
Natuke kurb koht ka, niimoodi kõik kadunud. Aga mets on siin tõesti ilus. Tee peal oli näha vihjeid ka teisele mängule.
Küla võis siin küll veel ainult ette kujutada, aga mets on siin ilus, aitäh!
Kulgesime Luite lõkkekohast mööda metsarada siia, teel olles aarde kirjeldust ja ajalugu lugedes. Kohapeal käis kõik kiirelt. Tänud aarde eest!
Mõtlesime, et võtame selle enne ära, kui GK100 kallale asume. Arvestades peitjat, siis ebatraditsiooniliselt lihtne leid. Aga esmaklassiline teostus ikkagi. Aitäh siia juhatamast, mulle sellised metsateed meeldivad.
Mu madalapõhjalisega oli siia sõit paras offroad kogemus, aga jõudsime kohale ja lausa tervelt. Leid ise tuli kiirelt ja täname tutvustamast huvitavat kohta :). Järgmine peatus: kodu!
Väga huvitav asukoht ja hea aare! Tänase geopäeva viimane aare. Geokrahvi aarded on alati head! Suur tänu! :)
GK 100 sõitsin mõõda, kuna aeg oli limiteeritud, siis jätsin selle teiseks korraks. Aarde leid oli lihtne ja sellega sai GC järgi täis 1000. Tänud peitjale.
Mulle meeldis see jalutuskäik aardeni, kõrged männimetsad on mu lemmikud, tänud aarde eest!
Oandu-Ikla matka kuues päev taas lõõskavas päikeses. Kulgesin mööda Sakala tee matkarada. Õnneks oli selle ääres piisavalt palju kohti, kus jalgu puhata. Millegipärast olin paberkaardile märkinud, et aare ongi Maltssaare puhkekoha lähedal. Kohapeal selgus, et ega ikka pole küll ja vaja veel vantsida. Kui aardeni oli veel mõnikümmend meetrit, imestasin, et mis küla siin sellises kohas olla sai. Lähemal vaatlusel avastasin siiski puitmaja jäänused ja millegi, mis kunagi vist infosilt olnud. Kahju kadunud hiilgusest, seda tunnet saab Soomaa kandis üsna palju tunda. Aitäh kohta näitamast!
Peale GK 100 oli jaks nii otsas, et ma ei julgenud noortele uue aarde otsingut isegi pakkuda mitte. Seega naasesime täna ja panime nimed kirja. Aitäh!
Teel Saeveski metsaonni poole jäi aare teepeale. Tundus kuidagi jube kahtlane, et seal mõni küla oleks, aga näe, oligi :) Mõni kilomeeter aardest edasi leidis aset kohtumine, mis jääb küll kauaks meelde – KARU! Paarikümne meetri peal! Ehmatasin nii ära, et vajutasin rattapidurid plokki – tagaratas lohises mööda kruusa ja tekitas sellist lärmi, et karu pani jooksu. Õnneks mitte minu suunas :P Karud jooksevad tõesti kiiresti, rattaga poleks eest ära jõudnud sõita. Vähemalt mitte kruusateel ja matkakotiga. Ohutus kauguses ta korra veel peatus ja vaatas tagasi. Tundus selline pigem pisemat kasvu mesikäpp, võib-olla mitte päris täisikka jõudnu. Jäin veel tükiks ajaks liikumatuks, et ümbrust uurida, juhuks kui kuskilt paistab mõni suurem kaitserefleksidega isend. Kui oli selge, et mõmmik oli omapäi toimetanud, veeresin vaikselt edasi ja tundsin end pisut halvasti, et karu ehmatanud olin. Ega ei oskagi öelda, kumb meist tegelikult rohkem kartis. Vaieldamatult oli see mu matka tipphetk. Aitäh aarde eest!
Tore jalutuskäik pärast GK100 mõnupäeva ja rikkaliku piknkikulaua tühjendamist. Ilus männimets ja üllatus, et siin selline lugu. Aitäh!
Lõhavere linnusesse Lembitut vaatama minnes keerasime sisse ka Soldatite külla. Sõjamehi muinasajast ega uuemast ajastei kohanud, küll oli ilus metsatee jalgratturitest üle koormatud. Kohapeal jooksis telefoni GPS kinni, kuid lõpuks viis siiski aardeni. Võtsin madu-ussi jätsin klaas ehte. Tänan kohta tutvustamast. P.S. Kellegi prillid ootav endiselt aarde juures omanikku.
Peale GK 100 aardega ajaveetmist on geopeituri loogika juba nii paigas, et astud autost ilma gps-ta välja ja kõnnid otsejoones aardetopsi juurde. Tänud peitjale!
Tahtsime tegelikult GK 100 rajale minna, kuid piisavalt jahe ilm ja rahutuks muutunud kaasasolnud koerad panid meid oma plaane muutma. Et natukenegi geopeituse tunnet täna endasse saada, otsustasime mahajäänud soldatiküla üle vaadata. Aardega oli kõik korras, aitäh!
Kiire leid. Panin pooleks kukkunud infotahvli puu najale tagasi püsti. Aitäh!
gps on nagu vana juut: kompass näitab ühes suunas ning meetrid vähenevad teises suunas. Teised leidsid, ma ekslesin puude vahel.
Ilus matkarada. Kindlasti peaks ka jala selle läbima kuid seekord sai kohale veeretud ja logitud.Tänan
Veel üks põhjus, miks Geokrahvi aarded võiks olla osa algajate geopeiturite koolitusprogrammist - konteinerid. Hästi läbimõeldud, omanäolised, meisterliku teostusega ja ilmastikukindlad. Nagu näiteks see siin. Lihtne, funktsionaalne, imetlusväärne. Aitäh!
Varemete juures oli tahvel ära väsinud, oli teine maas ja pooleks. Aare leitud. Tänud peitjale.
Suvepäevad olid 3 kmi kaugusel, seega tuli ka siin käia. Pildil mahajäetud silt infoga mahajäetud külast.
Veeresime mööda metsarada kohale ja logisime aarde. Tänud peitjale!
Jälle koht, kus ligiduses sai eelmine aasta telgitud. Otsustasime ka selle aarde üles noppida. Tehtud. Muidugi seal metsas ringi kolades suutis Crack väljaheitesse astuda ja oi seda aroomi, mida me pidime välja kannatama pärast. Seda muidugi ainult mõned sajad meetrid - autopeatus ja läks Cracki käppade pesemiseks. Tänud peitjale.
Mingil IT firmal olid läheduses suvepäevad. Et need poleks igavad napsuvõtmised olid nad teinud orienteerumismängu lisaülesannetega. üks ülesandepunkt asus loetud meetrid GK100 jurres teine siis siin. Punktivalvur oli nii erksa olemisega, et märkas meie ligiolekut alle kõnetamise peale, üritasime lisaülesandeid meiegi lahendada (petangue kuuliga 10 m kaugusel olevasse ambrisse skoorimine - edukus oli niimadal et otsustasime geopeituse juurde jääda). Soldatiteküla nagi leidsime ülesse, riided liialt uued neid sinna rippuma ei jätnud.
Viljandimaa muutkui üllatab oma huvitava ajaloo poolest. Eriti hea, et on ka geopeitureid kes teistele neid põnevaid objekte tutvustavad. Üllatavalt hästi on antud maja puidust ehitusmaterjal seisnud. Arvestades seda, et 50ndatest hüljati hooned. Uudistasin maja lootes leida miskit muud põnevat samuti. Hoopis aarde kõrval koperdasin mingi kivi otsa mille all käis vale tooniga kolks. Paljastus metallist nagi. Logisin aarde ja jätsin nagi konteinerit valvama või siis vastupidi. Tänud!
Aarde nimi tuli kahtlaselt tuttav ette, aga miskipärast logimata. Kohapeal selgus, et ei olnud küll tuttav koht. Ju siis lihtsalt lähedalt mööda sõitnud. Nüüd siis ka leitud. Aitäh peitjale.
Mõnus metsaralli aardeni ja seejärel juba põikega ümber varemete ja kaevu aardeni. Aitäh!
Ettevaatust, soldatite kaevust on järgi jäänud mõnus lõks, kuhu hooletu sisseastuja võib jätta nii mõnegi hea protsendi töövõimest.
Kurb ja nukker vaatepilt avanes meile. Aga ilmselgelt on see paratamatus. Vähemalt kaunistab seda üksikud majavaremet aarde konteineri näol.
Pärast eelmise aarde ebaõnnestunud otsinguid otsustasime ära käia Soldatikülas. Külast küll suurt midagi alles pole jäänud, kuid huvitava ajalooga paik kindlasti. Aare leitud ja logitud, võisime oma georetke rõõmsatena jätkata:)
Kena koht. Tuba oli küll jah, natuke segamini, seal polnud vist 100 aastat keegi koristanud, aga leitud sai aare sellegipoolest. Tftc.
PestOffMulgumaa#4. Peale GK100 mitteleidmist Soldatiküla poole liikudes oli esimeseks ohuks metsa ära eksimine. Nimelt meie navigatsiooniabivahendi arvates sinna teid ei viinud, seega leppisime kokku et sõidame kuni teed jätkub ja siis jalutame. Praktikas oli teid rohkem kui üks ja oli võimalus ka valesti pöörata. Õnneks väikese ringikesega meie ekslemine seekord piirdus ja peagi olime nulli lähistel miski palgihunniku juures. Võrreldes seda kõrval olnud infotahvlil olnud fotoga, oli selge et konkreetse sõduritarekese seisund viimastel aastatel oli kõvasti halvenenud. Aaret see õnneks ei mõjutanud, oli teine endiselt mõnusasti oma pesas. Infotahvlilt sain teada nii mõndagi huvitavat mida enne ei teadnud. Päeva neljas ja Mulklandia esimene leid, päev oli jälle päikeseline :)
Kui Tõrvaahju juures olime geokrahvi ja tema peitmisviisid maapõhja soigunud, siis siin läks õnneks tunduvalt lihtsamalt. Seistes ise sipelgatest ohutus kauguses, juhendasin Aigarit, kus minu arvates aare olla võiks. Kui Aigar hüüdis, et ta vist leidis, pidin ikka logimisele abiks minema ja seisin, nagu mõne aja pärast välja tuli, keset sipelgapesa. Õnneks pääsesin kergelt. Tänud aarde eest.
Kuna GK100 alguspunkti läheduse olid vallutanud peremugud, otsustasime edasi pressida mööda teed lootuses leida mõni järgmine kämpamisplats ja jõudsime poolkogemata siia välja.
Aarde läheduses olid head metsmaasikad ja mustikad, mida otsimise ja logimise vahele ampsata. Aare ise heas korras.
Tee ise läks sealt edasi aga aina huvitavamaks, kuni lõpuks vaevu meenutas sõiduautoga läbitavat maastikku, aga kuidagi me ennast sealt siiski läbi pressisime ja jätkasime ööbimiskoha otsinguid.
Aitäh!
Nagu siinseid logisid lugedes selgub, siis sarnaselt paljudele teistele tulime otsima GK100-t, aga kuna atraktsioonide ümbruses tiirlesid muguparved, siis liikusime mööda teed edasi. Metsatee alguses olev kaart oli lubanud, et puhkeplatse jagub vasakule ja paremale ning kuna õhtu hakkas öösse libisema, siis sellele lootma jäimegi.
Üllatuseks leidsime aga hoopis aardega koha ja loomulikult tuli see siis üles otsida. Esmalt uudistasime majavaremeid ja sinna oma kortermaja ehitanud sipelgaid. Seejärel, nagu ikka, panime enam-vähem nulli paika, vaatasime veidi ringi ja paistiski konteiner. Aare korralik ja väga heas korras. Lisaks minu 400. leid GP lehel, jee!
Siit edasi lootsime, et kaart pidas ikkagi paika ja lõpuks peab mõni sobiv ööbimiskoht ka ette jääma. Alguses normaalsena tundunud tee läks aga hullemaks ja hullemaks, iga tõsisema mülka ees oli näha, et paljud eelmised on seal ümber pööranud. Ühtlasi selgus ühel hetkel, et oleme Oandu-Ikla matkateel, mis seletas päris hästi, miks see tee sõiduautoga väga hästi läbitav pole :D
Mitu korda jätsime auto seisma ja kõndisime kahtlasemad kohad läbi, vaadates sentimeetri täpsusega välja sellise trajektoori, et radikas ja karter väga pihta ei saaks. Üle ühe mudase koha oli lausa palkidest "sild" ehitatud, mille ületamise ajaks Rudolf välja juhendama läks. Põhja saime ainult kaks korda vastu maad. Kui lõpuks oluliselt rohkem tee moodi asjale välja saime, oli kergendustunne meeletu. Ühtlasi leidsime uue kaardi ja saime teada, et peaksime sihtima Saeveski metsaonni poole. Seiklused jätkuvad seal.
Aitäh peitjale!
Raske retke lihtne lõpp- tort kirsil puhtalt :) Leidsime ja logisime sellegi aarde- ja suundusime kodude poole. Tänusõnad seltskonnale igavesti meeldiva ürituse korraldamise eest :)
Trotsisime veidi püdelat teed ja jääveelompe. Kohapeal oli leid kiire. selliste ajalukku kauduvate kohtade juures tuleb alati väike kurbus meelele aga samal ajal ka soe tunne, et seni kuni geopeiturid siin käivad on veel sel kohal meile midagi öelda
Kuna GK 100 ei röövind tervet päeva sai veel ümbruskonnas ringi kolatud.leitud ,logitud.Tänud
Head rahvusvahelist geopeituse päeva!
Peale kaht eelmist aardeotsingut polnud siin nagu uudistamist ega otsimist ollagi, kuigi geps juhatas ikka täitsa puusse, siis lõpuks, kui Priit õige koha läheduses seisis leidsin ka mina. Nimed rõõmsalt raamatusse kirja ja uute seikluste jahile! Tänan!
Tutvustasime sõpradele geopeitust. Et GK 100 on üli mõnus aare ja lööb laste silmad särama, siis nõuti veel. No kui veel, siis valisime aga lähima aarde ja suundusime sinna. Nii saigi ka see aare korduvkülastuse meie poolt.
Selle tegime tegelikult naaberaarde errori ja lõpu leidmise vahel - rahulik ja lihtne, vat see oli see õige kosutus. Aitäh, ilma geopeituseta ... ;)
Otsustasime, et enne GK 100 otsimist proovime kätt mõne Geokrahvi tavalise aardega. Õnnestuski leida. EV, J: nööbid (3+3) ja 2 mütsimärki.
Kui GK100 oli oma õnneliku lõpuni jõudnud, sain aega tulla ka siia logima. Haarasin kaasa ühe TB. Aitähh!
Tahtsime kõigepealt minna GK100 aaret nillima, aga kuna sinna oli mugude laager ennast seadnud, siis sõitsime peatumata mööda otse Soldatikülla. Ka Soldatiküla nulli oli ennast üks Audi sättinud, aga ühtegi inimest me sealt ei leidnud - ilmselt korilaste mobiil. Otsisime aarde üles ja keegi ei seganud. Võtsime kuusemuna, jätsime Firenzest toodud TB. täname!
Leitud, logitud. Hea teostus, aare heas korras. Tänud peitjale.
Kell oli veel parasjagu nii vähe, et koduteed päris sirgeks venitada ei tahtnud. Nii otsustasime, et teeme oma sakid sisse just siin kandis, mitte just selle aare tõttu eelkõige, kuid siiski sellest alustasime. Tee aardeni oli peale vihmasid täitsa lõbus, mingil hetkel läbi veemassi, mille auto nina üles tõstis, enam midagi ei näinudki. Aarde juures oli aga kuiv ja leid tuli kiirelt loogilisest kohast. Aare oli kenasti korras. Edasi seadsime sammud selle aarde poole, mille pärast me siiakanti üldse põikasimegi.