Peitis 12.08.11 Margus, Kelly, Georg, Meelis, Agnes ja Meeli-Mari [caveman]
Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Malusi saarterühm jääb mandrist üle kümne kilomeetri kaugusele. Sellesse rühma kuulub kolm saart: Lõuna-Malusi, Põhja-Malusi ja Vahekari. Need on väikesed kiviklibused saared, kus pesitseb hulgaliselt linde ja ümbritsevas meres võib kohata hallhülgeid.
Aare on peidetud Lõuna-Malusi saarele. Saarele minekuks soovitan tuulevaikset ilma ning õhtupoolikut, enne päikeseloojangut. Jätke paat triivima Vahekari piirkonda ning oodake, varsti tulevad hülged teid uudistama aina lähemalt ja lähemalt ning võib-olla näete isegi mõnda suurt looma kivil peesitamas.
Malusi aare on hooajaaare kuna saartel on liikumiskeeld 1. jaanuarist kuni 20. juulini.
Kui vajate abi sõbraliku paadimehe leidmisel, kes teid hülgeid vaatama ja saarele viib, siis andke mulle teada ja ma annan kontakti.
Konteineris on nänniks vigurid, mida võite ajaviiteks kohapeal lahti ja jälle kokku sõlmida või siis kaasa võtta ning midagi põnevat asemele jätta.
NB! Aare on märgitud automaatselt kättesaamatuks ajavahemikul 01. jaanuar kuni 21. juuli
Vihje: pole
Lingid: https://www.riigiteataja.ee/akt/980148
Aarde sildid:
väikesaar (1), soovitan (1), liikumispiirang (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC32QBW
Logiteadete statistika:
46 (88,5%)
6
11
1
2
1
0
Kokku: 67
Paistab, et keegi ei soovi seda omale. Palun arhiveerida. RIP!
Paistab, et Malusil on olukorrad muutnud ja tõenäoluselt aaret enam oma algses kohas ei ole ja selleks ei ole see ka sobiv koht. Kahju lasta seda päris arhiveerida. Kuna ma ise geopeitusega enam aktiivselt ei tegele, kas keegi soovib aaret omale adopteerida ja selle saarel mõnda sobivamasse kohta peita?
Täpselt nii nagu eilsel seltskonnal, jäi ka meil see aare siin leidmata. Võibolla siis kunagi naaseme.
Kui Rammu majakas oli üks lahedamaid kohti kus olen aaret otsinud, siis see oli vist üks rõvedamaid. Kala ja kormoranide laibad, söövitav sitt ja kohutav leht. Lotoõnnest ka polnud kasu, ei tulnud neid miljoneid selle peale. Vist liiga väiksed täpid riivasid...mõne euro oleks võinud selle eest ikkagi ju võita. Aga ei kujuta ette kas see aare seal kusagil alles veel on. Eks tulevik näitab.
Aarde ümbruse olustik on muutnud ja karbi olemasolu kaheldav.
Siin aarde juures viibisime väga pikalt kuigi oli väga ebamugav otsimine. Nullis oleva puu on hetkel täielikult vallutanud kormoranid. Puu alune ja ümbrus on väljaheidete tagajärjelt kõik surnud ja lage. Lisaks on puu alune täis kalaraipeid ja surnud kormorane. Kärbsed nautimas seda kõike. Otsisime siit ja sealt. Aga ei midagi. Naaberpuu juures oli näha ka mingi põlengu tagajärgi. Kui olime juba pool tundi seal veetnud ja naised suuna tagasi paadi poole võtnud. Tegime veel viimases hädas ka abikõne. Lõpetuseks kui üks kormoran soovitas Lauril minna lotopileteid ostma, oli aeg loobuda. Sedasi kuidas aare peidetud pidi olema päris viimaseid leidjaid, seda enam igatahes ei olnud. Mis kujul või kas üldse see karp seal nullis enam on, väga raske öelda. Olustik on igatahes muutunud ja see koht aardele enam mitte kõige sobilikum.
Nelja saare tuur oli meil väga äge saime nii suuremaid kui ka väiksemaid laineid tunda.Päike oli ka meiega väga armuline ja soendas meid igal saarel.Tänud kaaslastele,paadimehele ja paadinaisele.
Väikeste saarte vallutamise boonuseks sai veel ka siia tuldud. Saareke millele jõudmine oli kogu päeva küsimärgi all olnud aga ilmataat oli armuline ja saime siiagi oma jäljed maha jätta. Aitäh!
Lained olid vägevad ja saatsid meid ühe saare juurest teise juurde. Kogu päeva lubas kapten, et saame kohe märjaks. No ei saanud, õnneks või kahjuks. Sõit oli äge igal juhul. Siia saarele oli kahtluse all randumine , olime valmistunud ja ilmake ning tuuleke tegid meile selle võimalikuks. Aare oli nii nähtamatu, kuid mitte kauaks. Tänud kõigile
Täiesti tuimalt sõitsime mööda teel olnud saartest - Koipsi, Rohusi ja ei läinud ka avastama Väike-Malusit, sest seal ju aaret ei ole. Ehket need saared, kus praegu käidud sai, sai läbitud ainult tänu geopeitusele. Pool seitse astusime siis sinna saarele. Esmalt aare läänekaldalt. Värskelt tallatud maapind suunas õigesse kohta minema. Loomulikult sain ikka kõrvatada ka nagu arvata oli. Tänud aarde eest!
Järgmiseks saareks, mille juures peatusime, sai Malusi. Mart küll hoiatas meid eelnevalt, et Rammu ja Pedassaare juures peaksime olema valmis põlvini vette minema ning Malusi juures ei tea üldse, kaugele saab aga tegelikult läks nii, et ainult Malusil astusimegi paariks sammuks pahkluuni vette ning ülejäänud kohtades manööverdas kapten meid osavalt otse kaldaliivale. Kindlale maale jõudnuna sukeldusime lopsakasse rohttaimestikku ning juba loetud minutid hiljem olimegi nullis. Ja ka siin õnnestus karp meil üles leida, kuigi oma algsest asukohast oli ta jalga lasknud. Panime siis konteinerile uue ümbriskoti ning nüüd peaks aare jälle mõne aja ettenähtud kõrgusel püsima. Aitäh aarde eest Malusil, ilma poleks ju siia kindlasti sattunud ;).
Aksilt võtsime suuna Malusi poole, lähenesime saarele ettevaatlikult, et kividest mööda põigata kuid osav paadimees viis meid peaaegu kaldani ja saime ainult mõned sammud vees teha. Malusi loodus oli üsna ürgne, inimesi sinna ilmselt sageli ei satu. Sammusime läbi rohu nulli, hakkasime esmalt kõrgusest aaret otsima aga siis leidsime ta hoopis maast. Panime nimed kirja ja paigutasime konteineri kindlamasse kohta. Aitäh aarde eest ja Malusile kutsumast.
Mulle hakkab tunduma, et on olemas geovanasõna "Iga aarde jaoks on oma aeg". Sest nii uskumatu, kui see mulle ka ei tundu, jõudsin ka mina viimaks Malusile. Kui ma mõnda selle kandi saart olen piilunud ja mõtteid mõlgutanud, siis Malusit mitte kunagi. Kaardilt jäi silma, et kaks viimast saart meie sõidul on hästi vastandlikud - Malusi väike ja hästi lage, meretuultele valla ning Pedassaare, suurem ning paksult männimetsaga kaetud. Malusi, väike lapike maad keset merd. Nõgesed, mõned üksikud puud ja rannal olevad lõputud kivid. Paadiga randudes tulebki kivide vahel sik-sakitada, et teed rannani leida. Mart tõi meid paadiga peaaegu randa välja. Vaid mõned sammud libedatel rohelistel kividel ja saimegi sammuda läbi taimestiku Malusi aarde poole. Aare juba üle kümne aasta siin olnud ja geopeitureid Malusile kutsunud. Õnneks leidsime karbi üles, oli murule end maha visanud, puhkas ja ootas otsijaid. Peitsime paremini, loodame, et kestab veel kaua. Tänan peitjat!
See oli ainus saar, kus kapten polnud enne ise randunud ja loomulikult siin polnud ka ettevalmistatud sadamakohta. Seega lähenesime saarele ettevaatlikult, veealusied kive jälgides ja olime valmis ka viimase lõigu läbi vee sumama. Tegelikult manööverdati meid praktiliselt kaldasse ja vaid paar sammukest tuli vette astuda. Edasi rühkisime läbi kõrge rohu ja nõgeste aarde poole. Nullis oli puu, mille oksad hoolikalt läbi vaatasime, sest eeldasime rippuvat aaret, kuid leida polnud midagi. Tegime seal nõgesevõsas veel mõned trassid erinevatesse suundadesse, kui lõpuks ikkagi esimese puu lähedalt maast rohu seest aardekarp nähtavale ilmus. Karbi sisu korras, kuid sellisel kujul tal normaalset peidukat polnud. Võtsime ühendust peitjaga uurides, kus ja kuidas see aare olla võiks. Õnneks oli meil riputuskotike kaasas ja erinevaid kinnitusvahendeid ka ja aare sai tagasi maast kõrgemale. Edasine teekond läbi kõrge rohu saare teise aarde poole. Aitäh peitjale!
Aarde juurde lähenedes märkasime, et me polnud kaugeltki ainsad seal saare peal, väideti, et tuldi metrooga :D tänud :)
Minule oli see 3. katse Malusile jõudmiseks. Esimene kord oli eelmise aasta septembris ja tegelikult jõudsime nii paarikümne meetri kaugusele, enne kui juhtuma hakkas... ja juhtus ikka korralikult.
Teine kord oli u. poolteist nädalat tagasi, kui Eismalt Kaberneeme suunduva s/y Elektra pardale astusin Viinistu sadamast. Algus just väga julgustav ei olnud oma idasuunast otse peale tulevate 1,5m lainetega kahekesi merele minekuks. Aga raskused ongi ju selleks, et neid ületada ja just sellistes oludes õpitu annab hilisema enesekindluse. Pinniga toimetamine jäi puhtalt minu kanda, et kapten saaks purjestamisega tegeleda.. ega see polnudki nii lihtne, kui lisaks tuulele on mängus ka 1,5m kõrgused lained ja triiv ning iga kord, kui Andreas tegutsema tahtis hakata, mul kapteni uputaja kartus peale tuli. Lõppes asi sellega, et võtsime suuna Mohni alla, kus saarekese poolt tekitatud tuulevarjus laine oluliselt madalam oli ning kiire koostööga purje üles saime. Hetkega sai lainete meelevallas raskelt suunda hoidvast loksuvast laevukesest enesekindlalt stabiilne ja kergelt kursil püsiv purjejaht. Mõnus tagantuules seilamine viis meid jõudsalt edasi. Kohati mõni tugevam lainete sett pisut veel loksutas, kuid purjetamis rõõmu see enam ei seganud. Juminda otsast möödudes pöördus tuul sobivalt kagusse ja laine kadus sootuks ning nähtavale ilmus ka kaua oodatud Malusi. Selleks ajaks oli aga aeg juhtimise enda kätte võtnud ning ka ilma vahepeatuseta seilates oli selge, et lõpetame pimedas. Mis seal ikka, nööpisime hoopis siidri lahti ja lasime proviandil heamaitsta. Kaberneeme sadamas sildusime öiste tulukeste valguses.
Kolmandale katsele läksime kolmekesi täielikus tuulevaikuses. Lonks rummi hinge alla ja vanale meeleheaks ning motoriseerides liigub ju ka s/y Elektra kenasti soovitud sihtkohta. Eks vahel võib ju eriti lihtsates oludes ka seigelda. Mina tegelesin jälle tüürimisega ning Malusi all sain pisut ka käilakujuna salakivide olemasolu jälgida ankrupaika jõudmisel. Ankur sisse, kummipaat üle parda, paadiga kaldale ja saarekesel tegin juba kiire aardeleiu ning logimise. Suur tänu väljakutse eest.
Teine saar selles kaunis päevas külastada. Arvestades et Lätil pole ühtegi meresaare oleme meie ikka võrratult rikkad. Sõitsime oma paadiga ja mõtlesin omaette vabadusest. Meenutasin aegu cccp aegadest, mil Saaremaalegi oli raske pääseda. Nüüd jah on aastaid olnud vabadust, aga kui tekkisid korraga nii soov kui võimalus - ei olnud keegi seda teostamisel takistamaks
Siia pidin üksi jalutama kuna teistel oli see aare juba leitud. Ahjaa ja ühte uudishimuliku hüljest õnnestus meil ka näha. Tänan.
Aarded leidsime kohe, sellel siin oli kott räbal aga vast peab veel. Ja eelmised otsijad olid vaarikad kõik ärasöönud, no on õgardid, varsi oli hulgim seal.
Saar oli kõrge, ei kujuta ette kus maale vesi seal ka tõuseks, lindudel hää, tõused suts oma deltaplaaniga õhku ja minek mujale. Lahe seiklus oli meil ja ilus päev, aitäh kõigile!
Kuna pühapäev oli vaba ja Andreas korraldas Elektraga hülgevaatlusretke Malusile, siis tuli see võimalus Malusile minekuks ju kindlasti ära kasutada. Kaberneemes pumpasime randumiseks vajaliku kummipaadi ka täis. Pumpamise ajal hakkas värskelt parandatud koht uuesti susisema ja lappisime paati veel kiirparanduskomplektiga. Malusile jõudsime tagantuules kiirelt. Otsisime randumiseks sobiva koha ja kummipaadiga tuli sõita kaldale 150m ringis. Vaatasime saarel veidi ringi, logisime mõlemad aarded ja tagasiteele asudes avastasime rannast pooltühja kummipaadi. Parandatud koht oli uuesti hakanud õhku välja laskma. Olime olnud siiski ettenägelikud ja võtnud kaasa hõbedast teipi ja pumba. Lisasime katkisele kohale kogu järelejäänud teibirulli ja pumpasime paadi uuesti täis. Hüppasime kohe paati ja aerutasime kiirelt tagasi jahile. Tagasitee Kaberneemesse võttis vastutuule tõttu oluliselt rohkem aega aga ilm ja seltskond oli hea ning peagi olime Kaberneemes tagasi. Annega sõitsime aga tagasi Tallinna poole kus meid ootas ees veel redelioperatsioon ühe aarde logiraamatu kättesaamiseks.
Saarele on nüüd ring peale tehtud. Kuigi sobivate seemnetega liialt ei hiilanud, see-eest sai saare ainuke aarde kenasti leitud, ja nagu näha, tuli metalli näol lisagi:) Me olime taimehuvilistena veel ninapidi kõrte küljes ja seemneid pihud täis, kui geokolleegidel siin juba nimed kirjas ja meid eemalt aarde suunas hüüdsid.
Aitäh peitjale, reisikaaslastele ja eriti Kristale kõike orgunnimast!
Unistasin sel suvel läbi käia mõned Eesti väikesaared, kuid ajad teiste kambajõmmidega kuidagi ei klappinud. Ja kui hommikul helistati, et tunni aja pärast on start, olin nii elevil, et ei jõudnud palju ettevalmistusi teha. Nii suure seltskonnaga ja sellise paadiga pole ma varem georetkel käinud. Ilm oli parajalt soe ning võimaldas avastada ja nautida väikesaare loodust. Seemnekorjajatelt saime teada, kust tuleb muru. Linnud olid pesitsemise lõpetanud,vaid üks tiirumamma otsustas meid oma aladelt minema ajada. Nägime merikotkast ja tema tegutsemise jälgi. Kakatriibulised kivid reetsid, et siingi pole vihma sadanud, ometigi oli rohi rohelisem ja lilled õitsesid. Kui ma aardeni jõudsin, viis sinna juba sissetallatud rada.
Tänud siia kutsumast ja kaasa võtmast. Tänud aarde eest!
Olles saanud reedel kõne, mis kutsub paadiretkele saartele, kuhu nii kergelt ei satu, ei olnud pikalt mõtlemist. Sadamas tekkis küll tühja kütusepaagi tõttu väike nõutus nii paadimehel kui reisida soovijatel, kuid asi lahenes ja mõningase hilinemisega kihutas paaditäis geopeitureid Malusi saart avastama. Ei olnud siin midagi sipsti saarele, logi kirja ja edasi.. Hoopis rahulikult nautisime mõnusat ilma ja lõbus oli tükk aega. Lõpuks sumpasime läbi kõrvekate ja vaarikate aardeni, mõned muidugi taipasid ikka parema raja valida:).
Aitäh peitjale siia kutsumast! Aitäh Kristale kaasa kutsumast.
Sättisime endid mõnusasti Kaberneeme sadamas paati istuma, kui selgus et tankla väljastas vaid pool liitrit kütust. Tublimad käisid Kiiust lisa hankimas ja peagi vuhises me paat vapralt Malusi poole. Saarel oli kõigile tegevust, eriti usinad olid seemnekorje teostajad ja no geopeiturid olid ka leidlikud. Saarelt võtsime suuna Rammu poole, kui parjasti ka hülgeretkelised „Helgega“ Kabereneeme poole tagasi tuhisesid. Tänud vahvatele kaaslastele ja peitjale.
Olin väga kurb, et Kerile ei saanud ja Malusile katsusin maksku mis maksab kaasa saada. Õnneks kuu- ja nädalapäev sobisid, nii et sain laupäeva õhtul kotti kokku toppima hakata. Sama hästi oleksin võinud ta muidugi koju jätta, aga kes see seda ette teadis, et nii tore ilm ja seltskond antakse.
Pühapäeval olin poole kohaga taksist ja saavutasime Piretiga autot parkides auväärse teise koha. Peagi jõudsid teised saartehuvilised kohale ja ka paat kiirustas jooma. Tänu tublidele abilistele sai tubli alus täis joodetud ja minema kihutasime niisuguse hooga, et meeste silmad pildusid sädemeid ja kõval põhjal istujate pepud tähti. (Teate küll, neid mis koomiksitesse joonistatakse.) Mina veidi üürgasin rõõmust, aga vaadates mõne isiku nägusid, kellele meresõit sedavõrd ei meeldi, siis parandasin end ja hoidsin suu kinni. Aga lahe oli ikka.
Hülgeid me ei näinud. Aga nägime palju hülgevaatlejaid, kes olid kamba peale näinud 3 hüljest. Sellel aastal pidi hüljestega üldse keeruline olema, ütles kapten. Me ei kurvastanud, vaid hoopis rõõmustasime, sest saar osutus suuremaks, kui ette kujutasime ja sinna sai jäetud rohkem samme, kui planeeritud. Mõned kodanikud korjasid hulgaliselt seemneid, mõned vaatasid linde ja mune, mõned ronisid rändrahnu otsa. Mõned soovisid metalli sisse pugeda, aga seal oli linnupesa. Lõpuks kraapisime veidi sääri vaarikavartes katki või kõrvetasime endid nõgestega ja panime nimed kirja. Aitäh! Väga lõbus oli!
Täiesti haardeulatusest väljas olnud aare seni. Aga kui reedel tuleb kõne, mis ütleb, et pühapäeval minnakse, siis tulgu või kodusõda, tuleb minna.
Algus Kaberneemes oli paljulubav - tanklavoolik ulatus küll kenasti paadini, aga kütus va sinder mitte. Keegi oli selle kõik ära nuusutanud. Laenutusest kanistrid, Kiiust benss - tunnise viibega umbes saime minema. Siis diskussioon, kas Malusi enne või Rammu enne. Tuult oli lubatud ennekõike pealelõunaks, see tegi otsustamise lihtsamaks.
Ja kuni saart paadi külge kinnitati, olid usinad seemnekorjajad juba linnu kallal maiustanud merikotka lendu ajanud. Tegime siis aeglaselt - et korjajatele aega jääks - tiiru saarele peale, proovisime pinki, uudistasime jebilkinit, leidsime tiirupoja, keda mamma usinasti kaitses, ja kui kõik vahemaad olid üle mõõdetud, alles siis asusime aarde kallale. Kes otse läbi vaarikavõsa, kes ringiga siledamat maad mööda. Nime said siiski kõik kirja, kes soovisid. Kena kuiv ja korras aare, vaid see riputi hakkab tasapisi elule alla jääma, tahaks mingil hetkel vahetust vist, na räbal teine.
Üks omamoodi huvitav muhk kesk laineid. Ei uskunud, et nii pea siia satun. Aitäh Krista Reisidele orgunnimast ja aitäh peitjale peitmast!
See aare tundus kunagi nii lootusetult kättesaamatu. Kerile veel lootust pääseda Teeme ära või majakavahi vahetamise käigus, aga siia ei sõida keegi regulaarselt. Nüüd aga kui paat kodus, mis sest et jõgedele ja järvedele mõeldud, tundus seis palju parem. Õigel ajal ja õige inimesega polnud mingit probleemi.
Kalad pyytud oli aeg järgmise juurde suunduda. Kaupo ytles et nyyd Malusi. Tykk aega zuumisin enda äppi aga tee v6i tina pole sellist täppi. GC lehel oli ta veel kinni, sellep ei olnudki seda aga kiire hype ceocachingust c:geosse andis kohe palju lootustanvama suuna. Vaateplatvorm oli oma aja ära elanud ja meenutas jaanituleks valmis seatud hunnikut. Geps natuke jooksutas aga karp oli ilusti kuiv ja puhas. Tänan jällegi siia meelitamast ;)
Nädal noortega Keri saarel möödus ruttu. Käisime uurimas ka teisi saari. Siin tegime tiiru peale, vaatasime üle siia paigaldatud pingi, ronisime suure kivi otsa, leidsime aarde ja tegime pikniku. Üks noor ja uudishimulik hüljes tuli meid ka piiluma. Aitäh aarde eest!
Peale purjejaht "Elektra" kapteniks hakkamist oleme käinud nii mitmelgi saarel aardeid otsimas ning planeerinud ka teisi retki, kuid see, et ka Malusil on aare, jäi alles mõni nädal tagasi silma. Ja kohe oli uus reisisiht selge.
Kaberneeme sadamas panime jahile sõber Eriku kummipaadi sappa ning võtsime suuna Malusile. Korra varem olime seal reidil Liina ja Hennuga luuramas käinud, nii et tee oli tuttav - kui nii meretee kohta öelda saab. Kohale sõitsime loomulikult purjede all, mis sest, et eriti tuult polnud ja retk seetõttu kolmetunniseks kujunes - heas seltskonnas pole ajal tähtsust.
Leidsime saare idakaldal sobiva ankrukoha ning nägime kohe ka kohalikke - päris mitu hüljest pistsid pead veest välja, et meid tervitada. Siis sai kummipaadile hääled sisse pandud ning randa sõidetud: ikka geopeiturist kapten esimesena ja siis teised järgi.
Saar võlus mind oma tühjuses ja mahajäetuses esimestest hetkedest - paneksin sinna meelsasti paariks päevaks telgi püsti ja naudiksin robinsoni elu. Ehk kunagi saab ära tehtud. Seekord aga suundusin kohe aarde poole ja peale natukest otsimist oli see ka kohe käes. Kõik on kenasti kuiv ja korras, ausalt öeldes ei oodanudki sellisel üksikul saarel nii heas seisukorras aaret leida.
Hiljem sai siis veel saarel kolatud ning ka "Kersna pink" avastatud. Väga lahe! Ja peale tagasi jahile sõitmist seilasime sutsu põhja poole, et Vahekari juures ka hülgeid vaadelda. Ütleme nii, et kõik vastas üks-ühele peitja poolt aardekirjelduses kirjapandule - nii kui jaht triivi jäi oli hülgeid ümberringi oi-oi kui palju. Eriku fotokas klõpsis vahetpidamata, ehk saan parimaid palasid ka hiljem siin jagada. Uskumatu elamus! Ma pole nimelt samuti varem hülgeid nende loomulikus elukeskkonnas näinud. Tükk aega ei tahtnud ära minnagi, aga lõpuks arvestasime, et tekkinud tuulevaikuses kulub tagasiminekuks ikka korralikult aega ja panime mootorile hääled sisse. Ja tundub, et ka hülged ei tahtnud, et me lahkuksime, sest mõned uudishimulikumad isendid saatsid meid veel pikalt, isegi veel Lõuna-Malusist möödudes.
Suur-suur tänu aarde eest: väga tore elamus ja meeldejääv pühapäev.
Nu nii, kolmandal läks õnneks:) Tõsi, vaatepilt suvisega oli hoopis teine. Asukad olid oma koloonia hüljanud ning konteiner hakkas juba eemalt silma. Tõsi, enne randumist sai hülgevaatlusega tegeldud... või kes seda nüüd teab, kes keda vaatles:) Sellist hülgeuputust ei olnud varem näinud.
Tnx!
Malusi oli meie tänase veepäeva viimane aare saartel. Teel siia sai paadil kütus otsa. Kuni me tankisime, ujus vaikselt hulpivale paadile üsna lähedale Carolina pildistatud hüljes. Väga lahe! :-)
Randusime aardele üsna lähedale, sest polnud lugenud infot sobivamast idakaldast. Saime ka siin kuiva jalaga randa. Meetrid aardeni kulgesid läbi pilliroo, mille Marje kulges lausa paljajalu (sest käis ju Äksil Paadimeistri aarde eel vees :-P). Carolinal oli aare kunagi ammu hoopis mujalt leitud, teised otsisid suure innuga. Kui veerandtund oli täis saanud, ja mul suure puu otsaski ringi kiigatud, laiendasime sutsu otsimisala. Õnneks ühtegi kormorani polnud, kuigi nende pesi ja valget kakki oli kõikjal. Ühel hetkel hakkasin üht pesa tõstma, sest tundus paslik paik. Kui olin toikaga pesa kergitamas, kolises midagi. Alles siis märkasin maapinnal, endast meetri kaugusel, osaliselt pesa alla mattunud üleni valget maskeeringut. Lasin ka teistel otsida. Ka nemad tegid samu liigutusi ja vaatasid aaret meetri kauguselt, seda esialgu märkamata. Nii ilus ühtlane valge kiht oli maa ja aarde peal.
Sikutasime aarde pesa alt välja. Logisime. Suhtlesin Triinuga aarde varasema asupaiga osas. Tundub, et oli enam-vähem algses kohas, kuigi hoopis teisel tasemel. Leidsime kohapeal ühiselt, et sobivam, püsivam ja leitavam asukoht on sealsamal nullkoordinaatidel, teise puu küljes. See puu püsib kauem ja ega aare sellises kohas ju üle maskeeritud olema peagi. Loodetavasti ka omanik ei pahanda ning kui pahandabki, võib ju minna ja aarde pessa tagasi pista :-) Aare muidu korras, kuiv. Maskeering valgest lisandist pisut murenev, aga kestab.
Aitäh aarde eest Lõuna-Malusil! Ilma poleks küll seia sattunud. Ise piilusime tagasiteel peitmiseks nii Põhja-Malusit, Koipsit, Rohusit. Aga sellest, lapsed, juba järgmine kord ;-)
Ei vea selle aardega. Eelmine aasta oli ta saarele jõudmise ajaks teadmata kadunuks kuulutatud, nüüd ei leidnud. Aarde asupaiga on vallutanud kormoranide koloonia. Üritasime seal laveerides liikuda #pommirahe# all, aga silma miskit ei jäänud. Ainult valge maa st see mis maapinna peal ja osalt juba raagus puud/põõsad. Suuremamahulisematest kaevetöödest koloonia kodurahu huvides loobusime. Ju ta jääb.
Veetsime Aksil nädalavahetuse ja enne lahkumist tekkis mõte, et võiks ju ka siin ära käia, tee mandrile pikenes küll põhimõtteliselt kolmekordseks, kuid paadi kaptenil ja ülejäänud seltskonnal polnud õnneks midagi selle vastu. Eelmisest korrast oli veel meeles ka randumiseks sobilik vähem kivine koht saare idaküljel. Seekord oli ka aare ilusti olemas ja kogu paadirahvas sai logiraamatusse sisse kantud. Aitähh!
Mina olin siin aarde pärast juba teist korda, ja ausalt öeldes rohkem väga ei kipu ka, jäägu ta lindudele :) Üsna õnnetu mulje jättis see saareke Aksi ja Prangli kõrval, saime oma nahal tunda, mismoodi nõgesed vohavad, kui keegi saarel rohtu ei näksi. Uue aardepaiga läheduses olid veel mingid eriti uljalt vilju levitavad taimed, mille helbeid ma kohe sisse hingasin ja pikalt köhima jäingi. Ujumiseks oli ta jälle päris mõnus, väga kiirelt läheb sügavaks. "Imetlesime" korra pinki ka ja siis uuesti merele!
Jõudsime saarele ja andsime peitjale edumaad, et ta saaks kontrollida, kas aare on ikka kadunud ja vajadusel taasada. Seni rääkisime kormoranidest ja mõned puhkasid pingil. Kaua ei läinudki kui peitja ütles, et minege nüüd otsima. Otsisime ja leitsimegi. Lisaks aardele leitsime veel erinevate loomakeste luid ja ühe uue potentsiaalse aarde peidukoha.
Eelmisest korrast oli kindel veendumus, et see on kadunud ja kui nüüd oli omanik nõus ise kaasa tulema siis polnud pikalt mõelda. Lasime tal kõige ees minna. Ise läksime jalga puhkama. Pink oli alles. Logelesime Alexiga niisama seal tooli otsas ja lõpuks läksime kah aaret otsima. Teel aardeni leidsin sealt veel vihmaussi luukere. Pika pungestamise peale leidsin koba peale ka aardetünni. Eelmisel korral täiesti kobedast tornist on järgmiseks kevadeks ainult mälestus, praegu seisab veel mingil müstilisel põhjusel poolik torn. Lõpuks peitis omanik aarde teise kohta. Siis läksime jällegi paadiga sõitma. Aga plaanid muutusid ja tehti veel üks aardeleidmine. Aitäh.
Aare, millest kogu geo-paadi-retk nö. alguse sai. Aitäh aarde eest ja aitäh retke organiseerimise eest ;)
Selle mättaga sain ikka tõmmeka...olin ju vaadanud kaarti ja isegi saared olid seal suured nagu odraivad silmas aga...võta näpust, isegi mina olen sellel saarel suuteline jooksma ühest servast teise...vist... Igatahes oli randudes jube hea meel, et meri oli vahepeal peegliga asendatud ning seljas tassitav märss sisaldas purgikese humalajooki. Loomulikult ei uskunud ma Algaja juttu, et veits eemal on täiesti töötav pink kus saaks mõnuga lösutada ning vaadet nautida. Noh...pool-tõde see ju oligi kui pingilt end avastasin: lösutada oli mõnus aga publik varjas miljoni vaate. Veidi õrritamist aarde kohta ja looduses valitseski tasakaal: ölu, mehed ja vaadet kaunistavad mustad linnud(ilmselt kormoraanid kelle väljaheidete värvus ei lasknud Lauri ajul puhata, et kuidas nii? Ise must ning maha jäetav tulemus äkki valge?) Kuna minu mälus on veel alles kunagine must ja valge koer, siis aeg ja aju puhkas...kuniks purk tühjaks sai...Ahjaa...vahepeal oli ka sellele saarele salapärane karp ilmunud ja kui nii edasi läheb, tunnen end tõelise staarina kuna igal pool saab autogramme jagada :) Suured tänud Margusele retke organiseerimise ja ka selle aarde eest!
Aksi saarelt võtsime suuna siia. Randudes lasime Marguse ees saarele minna ja tegime rannas aega parajaks. Mingi aeg hiljem helises Lauri telefon ja saime liikuma hakata, aare oli taas paigas. Ega me siis otse minna saanud. Teel saarele oli Lauri näidanud uhket pinki saarel, see tuli ka ju üle vaadata ja järgi proovida. Oligi täitsa kobe pink, kuigi jah, linnud kasutasid seda mitte sihipäraselt. Mõni oli selle väikse jalutuskäiguga ikka väga ära väsinud ja potsataski pingile istuma ;), ülejäänud seltskond löögile ei pääsenud ja nii me siis ees aarde poole läksimegi. Kiiresti leidsime aarde ja eemaldasime sellest logiraamatu ja karp sai Lauri ja Alexi jaoks tagasi peidetud, et ka nemad saaksid aaret leida. No Lauri sai ikka kõik nurgatagused enne läbi käia kui õigest praost end sisse surus ja aarde välja tiris. Et aarde lähedale oli tekkinud lõkkeplats, siis Margus otsustas aarde peita uude kohta, kus ta ehk mugudele ette ei jää. Seni kui ta uut sobivat kohta otsis lõbustasime end karbis leiduvate vidinatega. Leidsime ka vahva piraka piirikivi. Tänud saarele kutsumast ja retke organiseerimast Margus !
ilm oli ilus meri plekksile paat tangitud kõrval saarelt aare logitud ja pool liusast päevast veel ees nii otsustasime kontrollida kas malusi aare on olemas või mitte ja pärast abistavat ja selgitavat kõnet tödesime ,et aare on ilmselt lendu läinud. kuna algselt polnud plaanis seda saart külastada siis aarde taastamiseks õigeid vahendeid kaasas polnud väike ring saarele peale ja sõit tagasi leppneeme sadamasse umbes 15 miili.
Lisasin teate:
Kuna viimased otsijad ei leidnud aaret, siis on väga tõenäoline, et aare on kaduma läinud. Üksinda kontrollima minna on liiga kulukas aga kui mõnel seltskonnal on huvi ja tahtmist Malusile sõita, siis ma võimaluse korral hea meelega ühineks ning kui seltskond mulle saarele jõudes 10 min. edumaad annab, jõuan aarde olemasolus veenduda ning vajadusel uue konteineri paigaldada :)
Kuna on kahtlus, et aare on kaduma läinud, siis teen ta igaks-juhuks kättesaamatuks. Ehk saab järgmisel hooajal vaatama minna.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Ei leidnud - kardetavasti kaduma läinud :(
Merle, Triin, Miki ja Hanno olid ka kaasas aga ikkagi ei leidnud terve kambaga midagi. Tuuseldasime pool tundi või tiba enamgi aga karpi ega jäänuseid polnud kuskil. Omanik võiks üle vaadata.