10 veebruar 2024 leidis Inge & [yksk6ik]

Logid olla kirjutanud, et igalajal hull maastik. Tahtsin seda oma silmaga kaeda ja suunasin Inge ka selle aarde poole. Õnneks ei hakanudki vastu. See oli kõige ägedam osa aardest väravani. Jõejää raginad olid veel ülekõige. Tänud

10 veebruar 2024 leidis Yksk6ik ja [aunad]

Suitna rabast tulles jäi teele kõrgem seljandik, kus sookailu ja sinika puhmad kerge kulgemise pisut kohmakamaks muutsid ja liikumisse tuiamise iseloomu sisse lükkasid. Jõe äärse metsaribani jõudmine oli seega täitsa kergendus ja muidugi ägedalt uutmoodi padu maastik tekitas põnevust. Pind oli jäätunud, kuid vesi seal alt ära voolanud, samas jättes alla kõvaks külmunud tugevama jää, nii et sai algul ettevaatlikult, kuid hiljem julgemalt jäälõkumise klirinat ja varinguid tekitada. Ja juba paistiski aegajalt paukuv jäätunud jõgi ning tammed. Teise tamme juures tegime aarde logimise ja pisikese teejoomise ning ampsu pausi.

Peale kerget puhkepausi oligi aeg seada sammud uuesti Värav rappa suunda. Eelistasime jäätunud padus jäälõhkujatena liikumist kahtlaselt paukuvale jõele ning puhmasele rabale. Jäälõhkujana õnnestus mul isegi pealmise pinna jäätükiga alumisel libadal jääl uisutamisega tegeleda. Täiesti ootamatult jäi teele ka pisikene kärestikulise voolava veega ojanireke, mis ainult retkele vaheldust ja eredamaid värve lisas. Ühel hetkel silmasime eespool suurt tamme ja selle tagant paistiski maja, mille juurest olime oma teekonda mõni aeg tagasi alustanud. Vahepeal oli majja üks hingeline tekkinud, kelles terasemal vaatlemisel geopeituri ära tundsime. Tänuväärselt oli ta meie jaoks energia taastamiseks pisut magusat kaasa haaranud, millest jagus makaroonistunud jalgadele turgutust täpselt tagasi autodeni jõudmiseks.

Tänan peitmast.

10 veebruar 2024 soovis hooldamist Inge [aunad]

Aardekarbil 3/4 kõrvadest küljest murdunud ja viimane üksi ei saa karbi suletuna hoidmisega hakkama. Minu juuksekumm jäi küll karpi kinnisena hoidma, kuid kas ka niiskus eemal püsib, selles pole kindlust.

27 mai 2023 leidis Sander, Margit, Anne-Ly, Indrek [medekulamutt]

Anne-Ly pani juba kenasti meie seiklused kirja. Tänud!

27 mai 2023 leidis Anne-Ly, Indrek, Margit, Sander [anninni]

Kuresoolt tulema hakates tundus teekond küll lootusetult pikk - jalad olid juba väsinud ja mõnel ka villid tekkinud, mistõttu lihtne see teekond polnud. Õnneks leidsime ühe veidi varjulisema koha, kus rabajärves end korraks vette kasta ja see tegi olemise tükk maad mõnusamaks. Või noh, mis mina räägin - peale seda kui teised kolm olid vees ära käinud ja vee täiesti külmaks seganud, kastsin mina vette vaid jalad ja siis panin riidesse tagasi. Aga ikka oli tore puhkepaus.

Aarde juurde jõudmine võttis küll aega, aga rõõm oli suur, kui lõpuks kohal. Siit edasi tuli ületada Lemmjõgi - osad riided veekindlasse kotti ja siin polnud meil kellelgi pääsu - ujusime kõik selle 12 meetri laiusest jõest üle. Ei viitsinud ju ometi värava juurde tagasi hakata minema. Peale jõe ületuse oli veel poolteist kilomeetrit pori ja võsa, aga teadmine, et varsti on parkla, andis jõudu vapralt lõpuni marssida. Aitäh peitjale! Meil oli igatahes väga tore laupäev, kokku 22 kilomeetrit ja peaaegu 9 tundi matkamist.

4 mai 2023 leidis Merilin, Henrik ja Martti [gepsur]

Kanuumatka käigus leitud ja logitud. Aitäh.

4 mai 2023 leidis Merilin, Martti, Henrik [uuspoiss]

Järgisime peitja soovitusi ja leidsime kevadise kanuumatka käigus. Jõgi on kena ja kurviline. Sellist ajalooga kohta pole kaldalt vaadates küll kuidagi ilma geotäpita kaardil tuvastanud. Aitäh.

26 veebruar 2023 leidis Taavi [kuukala]

Leitud

6 märts 2022 leidis Anna ja Kallo, Peeter ja Piia [piuks]

See, mis aasta eest õnneks tegemata jäi, sai nüüd kaunil talvepäeval ära tehtud. Tol korral oleks see ilmselt lõppenud sellega, et oleksime selles tammikus pidanud öö veetma.
Mida teravamad elamused aardeotsingul, seda suurem nauding kui kogu seltskond kadudeta matka alguspunktis tagasi.
Suured tänud matka eest!

6 märts 2022 leidis Anna ja Kallo, Piia ja Peeter [blondiin]

Aasta tagasi oli tammiku külastamine päris kaua aega plaanides kuni saabuv pimedus meid rabamassiivist põgenema sundis ja oli lõpuks hea tunne, et seda ilma kadudeta saavutasime. Siin Soomaal on iga kord miskit omamoodi. Seekord oli siia loodud siis Eesti suurim uisuväljak, mida ka päris agaralt sellena kasutati. Meie aga proovisime libisemisega võideldes siis kulgeda taas ettevõetud sihtmärgi suunas. Suutsime möödudes isegi lehmakarja liikuma agiteerida. Miks nad sedasi meiega samas suunas end poole kereni läbi jää murdes ohutus kauguses kõndima hakkasid, ei mõista mitte.

Meie kulg aarde suunas oli natuke raske. Oli vaja vaadata, kuhu astud, et mitte sügavusse vajuda aga ei miskit väga rasket. Tammiku juures maastik muutus märgatavalt. Alguses oli see kaetud jääkaanega, mille all vett polnud ja meie siis kõndisme sellel nagu elevandid kristallipoes. Peagi ilmus puruneva jää alla vesi ja see muutus aina sügavamaks kuni 15 m enne aaret ületas veetase kummikuserva, proovisime siit ja sealt aga kuskilt nagu ei saa ja ei julge. Kindlasti oli vähemalt üks meist valmis ka talisuplusega aardeni minema. Õnneks leidsid lõpuks aga kasutuse räätsad, mis seni tüütult seljas olid tolgendanud ja nendega see jääkirme tõesti kandis.
Aitäh! Taaskord oli tore matk.

6 märts 2022 leidis Piia, Peeter, Anna & [kallo]

Veidi vähem kui aasta tagasi, täpsemalt 21. märtsil olime siin rabas matkamas ning ühtlasi tõmbasime joone alla oma tuhande ja ühe päeva seiklusele. Tol korral oli esialgne plaan ka siin aarde juures ära käia, aga tegelikkuses osutus teekond liialt raskeks, päike vajus kiiremini kui ootasime ning tuli jooksvalt teha korrektuure ja pidime pimeduse saabudes võtma otsetee rabast välja. Siiski läks tollal kõik hästi ning võib öelda, et sellest pikast ja väsitavast matkast saadud emotsioonid on ühed ehedamad, mis meie georetkedel saadud.

Täna oli taaskord ilus päikeseline kevadilm ning kui tee pealt keerasime ära parklasse, oli esimene oppaaa! Kogu suur luht, jõgi, tee, metsaalune ja ka parkla olid ühtlaselt kiilasjääga kaetud. Seejuures oli varem olnud vee- ja jäätase kõrgem ning nüüd alla vajunud. Parkla ise oli kõrgemal, selle kõrval luht aga madalamal, seega oli tõsine oht, et kui kohe pidama ei saa, siis lõpetame oma sõidu seal ning sinna jäämegi. Õnneks sain õigel ajal pidama ning ei pidanud auto päästmisega tegelema hakkama.

Kui juba minema saime, siis jäi vaid üle end kiruda, sest need "kassid" või jäänaelad ei ole veel meie varustusse jõudnud, sõpradel olid aga olemas. Eks me siis sedasi seal vaikselt uisutasime ja otsisime lumiseid kohti, kus võimalik. Kaugemal metsavahelisel teel oli juba parem ning peale jõe ületust juba päris hea.

Nii nagu parklas sai nähtud, et kogu metsaalune on jääd täis, nii oli see ka siin aarde lähistel. Jalutasime nagu portselanipoes. Iga sammuga sai jääd lõhkuda, metsaalune klirises nagu klaas oleks purunenud. Täitsa hea oli sedasi legaalselt midagi lõhkuda ja see oli nii lõbus ning looduslik, ohutu. Kui jõest veidi eemal oli metsaalune kuiv, siis mida enam jõele lähenesime, seda vesisemaks see jääalune läks. Murdsime jääd ja sumpasime vees ning veel ei läinud vesi nii kõrgeks, et üle kummiku serva tikuks. Ühel hetkel tekkis aga olukord, kus jää ei tahtnud enam hästi kanda, kuid samal ajal läks vesi nii kõrgeks, et tikkuks üle serva minema. Õnneks olid meil räätsad kaasas ning loogiline mõtlemine viis selleni, et kui niisama kummikuga jääle astudes jää ei tahtnud kanda, siis räätsa kandepind on nii palju suurem, et see võiks meid aidata. Aitaski. Need olid tõesti viimased 5-6 meetrit ning ilma räätsadeta oleks olnud kaks võimalust. OK, võibolla ka kolm: a) marssida läbi vee, no matter what ja jalad saavad märjaks; b) lahkuda ilma leiuta või c) kiskuda jalad paljaks ja marssida läbi vee ning see ära kannatada, aga pärast kuivatamist saaks kuivade jaladega naasta.

Igatahes, kui aastatagune seiklus siin oli põnev ja meeldejääv, siis võib öelda, et ka see tänane matk siin toredas kevadpäevas pakkus meile väga iseloomulikku Soomaad. Täname aarde eest!

13 jaanuar 2022 leidis Merle, Silver, Liis [luurebuss]

Kuresoo ja Suitsna talu tammiku vahele jäänud Kallomaa oli kogu retke kõige raskem osa. Peale selle läbimist ootasin pikisilmi aardeni jõudmist ja kohale jõudes vajusin puu alla puhkama. Õnneks olid sellega raba-aarded läbi ja jäi ainult jalutus autoni. Hommikune entusiasm oli mul asendunud tüdimusega ning ootasin, mil auto jälle paistma hakkaks. Jupp kilomeetreid hiljem olimegi jälle seal, kus alustasime ja rõõm oli suur - justkui kõige kõige raskemad aarded tehtud.

Ma olen sageli tundnud, et 4.0 ja 4.5 raskusega aarded on raskemad kui 5.0 omad. 5.0 puhul tõmbad end nööriga üles, paned käpelt nime kirja ja liugled nagu linnuke tagasi maa peale. 4.0 ja 4.5 maastikuga retked panevad aga pikemaks ajaks füüsise proovile ja võivad kena tüki päevast ära ampsata.

13 jaanuar 2022 leidis Liis, Silver ja Merle [meteta]

Kuresoolt teele asudes näitasid vidinad kauguseks üle 4 kilomeetri. Esialgu rõõmustasime ka otse näkku särava päikese üle ja lõõpisime, et mitte pruuniks teiseks juuniks, vaid juba veebruariks. Kaunist jumest unistamise asemel tuli reaalsuses hoopis veidi kiruda, sest päike oli nii madalal ja pimestades muutis jalgeall ühe rohkem tekkivate kahtlaste paikade tuvastamise raskeks.

Ega kaua ei läinud kui esimesed sulpsud põlvini vette said tehtud. Rääts vajus läbi lumekihi tekitades täpse augu, millest välja aga enam kuidagi mahtuda ei tahtnud, päris koomiline oli käpuli ukerdades jalga kätte saada. Naiivselt lootsime, et hullemaks minna ei saa, aga sai ikka küll. Leidis kinnitust, et kaaslased olid jalanõuvaliku ilmselt õigema teinud. Mina, kes ma kummikuid tunnistan matkajalatsina ainult otses vees sumbates, pidin tõdema, et nüüd siin viimases lõigus oleks vast kummik tõesti kasuks tulnud, sest vesi lirtsus mõlemas saapas varvaste vahel juba üsna suures koguses. Peale igat kahtlast meetrit oli lootus, et see oli viimane mülgas. Ei olnud. Heatahtlikult kohapeal kallomaaks ristitud piirkond tundus hiiglama pikk ja lai ja kohati selline, et siit me küll täna edasi ei pääse.

Lirts, lärts, plörts astudes me iga sammuga siiski edasi liikusime, unistades suuremate puude juures algavast kaunist kuivast tammikust. Kuivemaks tõesti lõpuks läks, aga mitte kuivaks. Ka metsatukas tuli hoolikalt vaadata, kuhu astuda. Suur ja uhke tamm tegi meele rõõmsaks, aga pärast väikest pausi tuli veel viimased kilomeetrid ka läbida, sest auto oli ju veel väga kaugel. Jalgadel oli tunne nagu oleks vähemalt viiekilosed sangpommid räätsade asemel omale külge riputanud. Oo, kui hea tunne oli lõpuks silla juures need alt ära võtta. Veelgi parem tunne oli auto juures kuivad sokid, saapad jalga ja kuiv särk selga saada.

Oli küll paras väljakutse tänane matk, 20 km nende tingimustega tundus nagu vähemalt 40 km tavalist matka. Äge, et ära tegime! Aitäh kaaslastele, ergutav sõna ja räätsa mülkast väljasikutav abikäsi (või kepp) olid väga hea toetus. Oli vahva.

Aitäh.

13 jaanuar 2022 leidis Liis, Merle ja [silver0]

Sellest sai kõige pikem vahemaa täna kahe aarde vahel. Otsustasime selle lõhkumiseks keskele ka ühe joogipausi planeerida. Kuigi etteruttavalt võib öelda, et planeerimiseks puudus igasugune vajadus kuna loodus määras selle niikuinii täpselt sinna kahe aarde keskele. Orientiiriks tuli nüüd otse päikse suunas liikuda. Jah, seesama tulekera, mille tarbimist olin ma juba pikalt igatsenud, ning mis oli meile terve päeva saatjaks olnud. Vastu madalat päikest kõndides, tekkis aga väike probleem. Nähtavus lühenes ülivõrdes. Ja just sellel lõigul hakkas raba sisaldama ka jäätumata kohti. Nendest mööda laveerimiseks tuli vahel ka esmalt äkkpidurdusi ette. Olles varasemalt Kallo ja Peetri vahvad seiklused uuesti üle lugenud, oli meil endilgi vaim valmis, et kuskil võib olukord hapuks minna. Ja siis see juhtuski. Matkakepp jõudis küll hoiatuseks paar kumisevat kolksu anda, kui järsku sekund hiljem vajusin mõlema jalaga läbi jää. Õnneks räätsad võtsid löögi endale ja tänasin ka iseennast otsuse eest just kummikutes siia tulla. Seega vähemalt minu jalad jäid kuivaks, kuid räätsatega sealt august välja ronimine oli katsumus omaette. Ja siit edasi hakkas jant pihta. Järgmised paarsada meetrit oli nagu miiniväli. Hakkasime kordamööda läbi jää vajumine pihta. Nüüd vajus juba Merle - Silver - Merle - Liis - silver - Merle jne. Ristisime selle piirkonna Kallomaaks ja sooovitan järgmistele sama trajektoori läbijatel Kallo logile lisatud liikumistrajektoori pilti põhjalikumalt uurida, ning seda piirkonda vältida. Pärast miinivälja ületust saime korraks taas hoo üles, kuid seisime peagi silmitsi uue probleemiga. Metsa jõudes oli lume kiht juba kurnavalt paks ja pehme. Nii et kui me lõpuks tammeni jõudsime, vajusin ma, pärast karbi haaramist, lihtsalt selle juurte vahele kössi jalgu puhkama. See oli küll selle rabaretke viimane aare, aga pikk tee oli veel autoni tagasi minna. Paks lumekiht saatis meid edasigi. Räätsad võtsid nüüd koguaeg lund külge ja pärast pikka matka oli nende sangpommide tõstmine päris kurnav. Rabaväravani jõudes oli juba kergendus missugune. Saimegi hakkama ja seda ilma inimkaduteta. Kangete Eesti naistega pole miski võimatu. kõige suurem vinguja olin vist taaskord jälle mina. Matk oli võimas, kuid lõpp tõeliselt kurnav. 20km sellistes tingimustes oli katsumus omaette. Kuid kas ma tahas seda lähiajal korrata - vaevalt. tuleb ikka edaspidi looduse poolt pakutavaid võimalusi rohkem arvestada.

Tänud.

15 august 2021 leidis Helen, Salme, Indy ja [puutetundlik]

Päeva teine põhieesmärk oli selle aarde ärakülastamine. On ikka muljetavaldavad küll need tammed siin, selliseid suuri puid vaatan alati imetlusega, et mida kõike ja kui vingetes mõõtmetes loodus võib luua… Aitäh Kadrile ja Svenile rappa toomast, aja jooksul on hakanud just rabakad mulle otsida meeldima kõige enam :). Ning Helenile /Salmele samuti aitäh, oma seiklustele kaasahõikamise eest, saime taaskord Indyga ühe übermõnusa päeva looduses ja toredas seltskonnas :).

15 august 2021 leidis Maris, Indy, Helen ja SalmeS [helen]

Peale Sibula aaret võtsime esialgu otsesuuna sellele aardele. Kõrgematel ja metsastel rabasaarekestel liikudes märkasime ka aimatavaid rajakesi, mida mööda astudes oli vahepeal tunne, et oleme Jõulumäe metsas, mitte kuskil soos :)
Metsas oli veel natuke mustikaid, pohlad punetasid ka üksteise võidu ja niiskematel mätastel küünitasid päikese poole nii jõhvikad kui kukemarjad. Jõhvikate täieliku valmimiseni läheb veel natuke aega, praegu üsna valged-roosad. Kukemarja kohta lugesime mätta kõrval seistes netist lisainfot ja saades kinnitust, et mürgised nad pole, pistsime kõik mõned marjad suhu. Kahjuks erilist maitset neil polnud, vaid kest ja seemnetega sisu.
Kui jõudsime taas lagedamale rbaaalale, siis kohtasime madalamat ja niiskemat pinnast ning otsustasime hoopis võtta suuna jõeäärsesse metsa ja mööda seda aardeni liikuda. See oli hea valik, jalad jäid kuivaks ja pidi ainult natuke üle murdunud puude hüplema.
Talukoha juures märkasime algul ühte suurt tamme, kuid edasi uurides leidsimegi teise uhke puu. Seal oli ka aardekarp ning logiraamat, kuhu nimed kirja said. Väike istumine suure puu all ja oligi aeg tagasiteele asuda. Nüüd enam raba peale ei läinud, vaid liikusime piki kraavikallast ja paralleelselt jõega tagasi silla poole. Ilm oli ka vahepeal pilve tõmmanud ja saime isegi väikse vihmarabina kaela, kuid puude all ei olnud märjaks saamine märkimisväärne.
Kokku tuli meie matkaringiks umbes 10 kilomeetrit, osalt kõndimine mööda metsarada, osa lagedas rabas ja viimane osa madistamine metsas. Meie otsus mitte kaasa võtta räätsasid osutus igati õigeks, sest enamus ajast oleks neid lihtsalt kaasa pidanud vedima ja kasutada oleks saanud õige väiksel lõigul. Jäime umbes 4-tunnise seiklusega ülimalt rahule. Tagasi auto juurde jõudes premeerisime ennast võileibadega ja siis juba järgmistesse hullumeelsustesse ;)
Aitäh peitjale ka :)

24 veebruar 2021 leidis Riho [kaabu7]

Sai siis see täna viimane kah logitud. Jalad ikka päris küpsed juba ja märjad kah. Läheb kiireks, külalised kodus juba ootavad. Selline sai siis minu 30 es pulmaaastapäev. 4 tundi, üle 10 km ja supsti valmis. Tänud

24 veebruar 2021 leidis Urve, Melania, Kaabu7, Ahvipoiss ja Rein [reivil]

Lugu jätkub nüüd sealt, kus Sibula aarde logis pooleli jäi... Rabas oli veel hea käia aga kui see va metsariba jälle tuli läks turnimine lahti... Aga leidsime ka selle tamme ja panime logid kirja. Meie värske geokoer aga arvas, et selle tamme lehtede peal oleks hea üks uinak teha ning keris kerra ennast sinna, Meie plaan aga oli ikka täna koju jõuda. Eks siis kutsik sõlle jasilla poole sammud seada. Paras katsumus tatsata seal võsa vahel. Vahepeal võtsime räätsad alt aga siis ma ka kohe vajusin kihugi, kus oli väga märg. Ühelt maalt kuulsin hääli meist eemal ja mõtlesin, et mida värki, seal ju ainult jõgi mis oli lahti. Hakkasin juba oma mõistuses kahtlema. Õnneks natukese aja pärast selgus, et kalamehed jõe peal. Imestasime, et mis imeväel nad seal püsivad jõgi ju lahti. Hiljem kui saime üle silla, siis puhusime natuke juttu ja tuleb välja, et pead teadma, kus on ja kus pole jääd. Aga enne silda oli maja ja mõtlesin, et kes küll sellisesse kohta maja ehitab ja elada tahab. Aga eks ise taha ka vahel vaikust ja rahu ja seal seda juba on. Autoni jõudes olid küll jalad läbi ja märjad aga mõnus tunne, et see osa tehtud sai. Aare muidugi korras ja kenasti vastu pidanud ajahambale. Aitäh peitjale elamuse eest!

13 juuni 2020 leidis Arvo ja Marko [markosu]

Õnneks oli Arvo nõus siitkaudu rabamatka alguspunkti tagasi minema, olgugi, et tal oli see aare juba logitud. Kuresoosse mineku maastikuga võrreldes oli siinne raba osa oluliselt parem, kuid väsitas siiski. Natukene enne metsani jõudmist sai käekell tühjaks ja ülejäänud raja salvestasin telefoniga. Metsas pidi ka teekonda valima, langenud puud ja märg maa tegid liikumise märgatavalt raskemaks. Lõpuks aga jõudsime siiski aardeni ja sealt edasi ka tagasi parklasse. Edaspidi saan tammikuid loodetavasti mõnusamates kohtades külastada :)

11 aprill 2020 leidis Arvo [arvoaljaste]

Sellised ajalooga kohad paeluvad mind. See unustuse hõlma vajunud talu oli nii hästi peidus, et kuigi ma tammiku all ringi jalutasin, õiget talukohta ei tuvastanudki.

Ma ei kujuta ette, kuidas ma siis jala oleksin saanud tulla. Kuid süstaga oli mõnus. Tuul jube külm, kuid jõeorus oli väga mõnus. Ma sain oma esimese päeva puhtalt kampsuni väel veedetud.

Kohale jõudmine oli ikka vägitükk. Ausalt öeldes oli paar sellist kohta, kus veevool kitsasse kanalisse koondunud ning veevool nii kiire, et edasi ei jõua aerutada. Oled koha peal kinni ja kõik. Ja laiust ka pole, aer kõrkjates kogu aeg. Pidin ikka rassima, et läbi saada, kuid suures osas on Lemmjõgi mõnus nii üles- kui allavoolu minekuks.

Lõpuks aarde juures logisin ära ja lihtsalt nautisin päikest. Ilm oli nii soe ja mõnus, et ma lihtsalt jäin sinna päikese kätte tukkuma. Oli küll tunne, et maailmas äralõigatuna ja üksi on ikka väga mõnus. Puhas hetk iseendale.

Mina väga tänan selle aarde eest. Ajalooga koht, seiklus siia saamisega ja üks koht, kuhu vast selle elu jooksul ise poleks sattunud ilma selle aardeta. Kummardus.

26 märts 2020 leidis Ove ja Külliki [orca]

See oli siis tänase päevaga üks viimastest aaretest mis siin Soomaal on rabaveerele pandud. Eelmisel liginemisel andsime poolel teel alla seekord aga olid kõik tingimused soodsad- kodus passimine sundis liikumisele, ilm oli lihtsalt super ja veed olid enam vähem tagasi oma voolusängides. Alustasime teekonda Mulgi heinamaalt mööda jõe luhta. Kõik sujus kuni sadakond meetrit aardeni oli vaja forsseerida Suitsna oja. Pisut nõu pidamist ja olukorra uurimist tegime mahakukkunud puudest omale purde ja edasine oli vaid logimise õnnetunne. Tagasitee möödus looduse nautimise tähe all. Aega edasi tagasi tekonnale kulus umbes 3 tundi. Ainus kes näitas väsimuse märke oli geokutsa kes oli autoni jõudes üsna mudanotsu moodi. Aare oli korras ja kuiv. Tänud peitjale.

17 märts 2018 leidis Mari, Tanel, Sirja [sirts]

Nüüd siis selle päeva viimane plaanitud aare. Siht oli sirge silme ees ja seda mööda me astusime. Jääd jätkus endiselt, kuid teine osa teest oli jah palju künklikum ja mättalisem. Huvitav oli ka vaadata, et raba nii mitmetasandiline. Saime nimed kirja, võtsime natukene päikest ja kõige hullem osa teest oli tegelikult alles ees. Ka see väljakutse sai ületatud. Oli suur rahulolu ja nauding, kui autoni jõudsime. Sai jälle ennast ületatud. 20 km oli käidud. Aitäh peitjale aarde eest!

17 märts 2018 leidis Tanel, Sirja ja Mari [marihen]

Üle raba kulgedes lasime jääl liugu ja varsti olimegi metsa piiril. Puhkasime tamme jalamil natuke ja võtsime sihi päästva sillani. See 1,5km olid vist mu elu kõige pikemad. Mets oli kohutav, maha kukkunud puud risti põiki jalus. Mul juba oli tunne, et Tanel on meid ninapidi vedanud ja oleme ammu sillast möödas. Õnneks see siiski nii ei olnud ja lõpuks hakkas ka sild paistma. Sealt jäi ainult veel parklani astuda. Tänan.

17 märts 2018 leidis Mari, Sirja ja Tanel [timix]

Suitsna rabast tulime otse siia. Kui muidu oli rabas väga mõnus kõndida, siis lõpp läks väga künklikuks ja ebamugavaks. Aare paistis juba kaugelt. See oli tänase kohustusliku osa viimane aare ning jäi vaid veel sillani tagasi murda ja siis juba autoni. Auto juurde jõudes olid jalad juba raskustes oma funktsiooni täitmisega, aga rahulolu oli oi kui suur. Tänan mõnusa matka korraldamiseks põhjust andmast ning imeilusate vaadete pakkumise eest!

3 märts 2018 leidis Ain, Margit [maky]

Täna hommikul olime kahevahel – kas minna mööda äsja avatud jääteed Vormsile või võtta ette veel mõned käimata Soomaa aarded. Eelmisel nädalavahetusel külastatud kahe raba ja nelja aarde otsimine oli aga andnud niipalju positiivseid emotsioone, et ka täna kaalus sohu minek jääteel sõitmise üle. Ja hea, et kaalus. Veetsime toredad tunnid mööda rabalaukaid ületades ja lume sees sumbates, kuni aardeni välja. Üle jõe paistis kirjelduses mainitud tammik kui mälestusmärk endiste aegade auks. Aitäh siia kaugele kutsumast.

20 jaanuar 2018 leidis Anne, Kaupo, Allan, Kleone, Reino, Vanda, Tarvo ja [ingrid]

Toonojalt sammusime vapralt edasi tammiku poole ja sealt juba parklasse tagasi. Oli mõnusat rabamaastikku ja salakavalaid pokusid, laukajääd ja mõned ületust vajavad ojad, veidi võsast metsa ja lõpp oli juba jalutus mööda jõeäärset luhta. Ring kokku 15 kilomeetrit ja neli aaret. Tänud tamme näitamast.

20 jaanuar 2018 leidis Anne, Kaupo,Ingrid, Kleone, Reino, Vanda, Tarvo ja [thunder]

Ega Toonojalt tulles polekski see 5 kiltsane matk teab mis raske olnud.Mingil maal lihtsalt said meist enamus jalad rohkemal või vähemal määral märjaks.Mingis kohas õnnestus minul põlvest saadik pinnases ära tuhnida.Lõpp hea,kõik hea.Aitäh

20 jaanuar 2018 leidis lahe seltskond ja [berti]

Eelmised osalised on juba kõik ära kirjeldanud ja meile jääb ainult öelda kokkuvõte: Oiiii-jahhh, oli see aga müttamise kord! Tänud peitjale:D

20 jaanuar 2018 leidis Anne, Kaupo, Allan, Ingrid, Kleone, Reino, Vanda, Tarvo [lepalind]

Päeva raskeim leid. Toonojalt oli 5km, andis seda alles vantsida, koguaeg üks sama vaade. Ootamatult vajusin läbi jää ja siis ka mitu järgmist sammu. Oleks vist pidanud suure ringiga minema, aga läksime siiski otse. Päris kehva variant, kui kuskil pole ka seista ja ümbrust hinnata, sest kindlat jalgealust polnud kuskil. Kui saapaid ostes kahetsesin, et nii kallid ostsin, siis siin tasus see ära. Kui 5 korda mõlema jalaga sees käidud siis jalg oli õrnalt niiske. Lõpuks autoni jõudes oli vesi läbi imbunud, päris märg siiski mitte, aga siis sai juba teised jalanõud. Ega ka aarde juurest autoni 2km meelakkumine polnud. Hea, et tehtud sai.

20 jaanuar 2018 leidis Ingrid, Kaupo, Allan, Anne, Vanda, Tarvo, Kleone ja Reino [errvee]

Plaanides oli muutus ja autode juurde minekule lisaks otsustasime peaaegu samas suunas painevat "tammikut" külastada, Senine kinnikülmunud raba üllatas meid vesise osaga, kus väga kaua ei võinud mättal kuivemat teekonda valida. Selle koha peal oli kummikutest kasu ja jalad jäid kuivaks. Edasi oli kiire-kiire minek jõe suunas. See aare on tõesti suvel kanuuga mõnusalt võetav. Tänud

20 jaanuar 2018 leidis Anne, Kaupo, Allan, Ingrid, Kleone, Reino, Vanda, Tarvo [nuffi]

Toonoja juures pidasime välk-koosoleku ja see kinnitati üksmeelselt leidmata aarde kasuks, kuna ülla-ülla, kõigil see leidmata. Ega siis midagi, kui enne oli see raba Jalutuskäik Pargis, siis ega ta nüüd tunni-paari möödudes teine saa olla.

Oli aga küll. Nimelt proovimees oli meil Kaupo, et kui teda kannab, siis kannab ka teisi, eriti ei peaks ju mina selle pisiasja üle siis muretsema. Kandis täpset sinna maani kui keset raba oli mingi salapärane jõgi või ma ei tea, mis asi see seal oli. No kujutage ette, mujal sõidetakse autodega jääl ja siin, no halloo - mind ka ei kandnud! Mu tutikad lumesaapad pidasid idaalselt alt aga pikkustpidi ülevalt mitte. Karvaserv sai märjaks ja siis kukkus see saapa sisse nirisema aga õnneks vähe. Teistel nii hästi ei läinud aga ega sellepärast siis "sõit sõitmata jää kui rott rongi all!"

Käidud, leitud logitud, aitäh!

20 jaanuar 2018 leidis Ingrid, Kaupo, Allan, Anne, Reino, Vanda, Tarvo ja Kleone [kleone]

Meie Kuresoo matkas alguses ei olnud Suitsna talu tammiku aaret üldse kirjas. Toonojalt pidime otsse autodeni suunduma kuid plaanidel on kavas muutuda ja nii me otse üle raba tammiku suunas liikuma hakkasime. Maastik oli nagu varemgi jalutuskäik pargis, kuid siin oli rabal meile takistus teele ette seadnud. Ligi kilomeeter enne aaret vajus Kaupo järsku põlvist saadik vette ja edasi kiirete sammudega põlvini vees sumpas teisele kandvale pinnasele. Peagi märkasime 50 m kaugusel selle vedela maastiku süüdlast, laia külmumata veekanalit. Olime läbi raba jõudnud täpselt selle kanali lääneserva. Õnneks mättad veel kandsid ja saime kõik õnnelikult teisele kaldale. Muidugi pea kõigel õnnestus meil vähemal või rohkemal määral kuni põlvini sisse vajuda. Edasi tuli väheke kõvemat pinnast ja jälle metsa servas selline kandva ja mittekandva segu kus tuli hoolega valida, kuhu astud. Peagi olimegi vägeva tamme juures. Logisime aarde ja suundusime läbi metsa autodeni.

Teekonna algus ei olnud just kergete killast. Metsa all oli külmunud veega pinnas, mille kandevõime võis igal ajal muutuda. Lõpuks jõudsime ühe kraavi äärde millel ilutsesid ilvese jäljed. Siis sai meil metsast müttamisest viiland ja edasine teekond kulges mööda Mulgi luhta. Aitäh.

18 veebruar 2017 leidis Heldur,Sannu,Krista [krista]

Pikalt astusime metsas mööda rada, tulles Sibula juurest. Tammiku leidsime ja kopra tehtud tammi. Pireti, Mardi ja Vaimari logi me raamatust ei leidnud? Seiklesime natuke jäätunud pinnasega metsas, võsas ja heinamaal. Mulgi heinamaale lähenedes märkasime, et kaks autot on ikka veel parklas? Natuke hiljem selgus, et Piret, Mart ja Vaimar olid ka just jõudnud? Nad meiega Toonojale ei tulnud, aga olid tammiku asemel hoopis tamme juures käinud. Lisaks boonusena oli Vaimaril Virstu pilet lisanditega meile ette näidata. Tänud peitjale.

18 veebruar 2017 leidis Krista, Sannu, Heldur [heldur]

Meie Soomaa matk aardest aardeni: Mulgi heinamaa - Kuresoo - Toonoja - Suitsna raba - Sibula - Suitsna talu tammiku - Mulgi heinamaa. Selle aarde juurde kõndisime väikese ringiga sest rabasaare serva mööda kulges mõnus tugevalt sisse tallatud rada, mille ääres oli karu kahes koha keha kergendanud, ammu. Aitäh!

13 veebruar 2017 leidis Karl [zdrk]

Kui võtsin Kuresoo poolt suuna otse Suitsna talu tammiku poole siis sain aru, et siin pole isegi kompassi vaja ega gepsu vaadata. Õige suund oli täpselt otse vastu puhuv tuul. Esimene kilomeeter oli päris karm. Pisaraid voolas nagu oleks vaadanud maailma kõige kurvemat filmi pärast seda kui keegi väga lähedane on lahkunud. Kõik see kohvi mis ma hommikul sisse endale valasin, väljus nüüd silmadest. Kaldusin meelega trajektoorilt kõrvale, et pääseda natukeseks metsavahele. Nutt jäi järgi aga metsas oli liikumine füüsiliselt väljakutsuvam. Pidasin siiski targemaks tagasi rappa minna. Tuul küll jätkuvalt puhus, kuid paistis, et selleks aastaks on minu pisarad poetatud. Kui jõudsin pokumaale, siis see paistis päris kahtlane. Tagusin natukene ja oli ilusti jääs. Julgelt sammusin kuni järksu lõi silme ette STOP! - lahtine sügav vesi. Jõudsin enne vette kukkumist poku peale tasakaalu hoidma jääda. Samal ajal vajusid mõlemad tennised ninapidi juba vette. Põgenesin mööda pokusid mõned sammud tagasi ja edasi juba palju ettevaatlikumalt. Lemmjõe lisajõe lähte kohta jõudes ilmnes jälle palju lahtist vett. Selle vahel laveerides jõudsin 75 minutilise matka järel väsinuna tamme juurde. Nosisin präänikuid ja tutvusin jääoludega. Vaja oli jõuda teisele poole lisajõge.

Lemmjõel paistis küll jää peal, kuid millegi tõttu kohe üldse ei kiskunud mind sinna peale minema. Võibolla oli asi eriti järskudes kallastes mis olid jääplatood. Sisetunne ütles, et mis siis saab kui tuleb probleem. Ei näinud võimalust kuidas saada tagasi kaldale tagasi libisemata. Seega jäi alles kaks varianti, kas leida võimalus üle väiksema veekogu või siis suure ringiga läbi raba. Lemmjõe lisajõgi oli peaaegu terves ulatuses lahti. Oli näha kuidas piki jõe keskosa oli jää sisse varisenud. Ainult üks umbes 10 meetri laiune koht oli veel koos aga vales kohas jooksis ka praegu. Väga pikalt mediteerisin seal kalda ääres kuniks lõpuks võtsin julguse kätte. Panin kõik asjad mis ei tohtinud märjaks saada seljakotti ja viskasin teisele poole kallast. Edasi tegin vist oma kiireimad liigutused jää peal. Kui vahepeal käis ragin ja jää vajus, siis tuli peaaegu piss püksi aga sain kuivalt üle. Usun, et kui oleks pidanud 2 inimest üle minema, siis teisel poleks enam nii edukalt läinud. Edasi möödus enamus teekonnast mööda jäätunud kraavi kuni sillani. Parklas kuivatasin armatuuri peal sokke ja pükse ning valmistusin ette ülejäänud päevaks. Aitäh!

11 veebruar 2017 leidis Mikk, Jaanika ja pagarid [silmsirkel]

Metsa all olid kohati kraav-kiirteed, väga rägane õnneks polnud. Aare korras, aitäh!

11 veebruar 2017 leidis meie ja silmsirkel [pagarid]

Kohati vesi lahti. Jalgadel tekivad aina uued lihased, mis nõuavad puhkust, õnneks ei ole auto enam kaugel. Aitäh!

15 mai 2016 kommenteeris Tarvoga [geokrahv]

Oksa küüni juurest pilkases pimeduses kesköö paiku alguse saanud Lemmjõe veematka käigus tegin sissekande logiraamatusse. GPS-i kaasas polnud. Lootsin, et tunnen koha jõe pealt ära.

Vastu hommikut veendusin oma kõrvaga ka lõpuks, et sokud hauguvadki. Väga äge matk. Soovitan.

Kalasaagi koha pealt jäi Lemmjõgi kitsiks. Seepärast kalastuskoha silti aardele ei lisandu.

1 jaanuar 2016 leidis Stella [poldek]

Aarde leidmisega ei olnud probleeme. See oli meeldivalt lihtne ja aare väga heas korras. Teekonda saatsid paukuvad helid jää langemisest jõe kallastel ning uude aastasse hilinenud ilutulestikupaugud, mis kuskilt lähedusest metsa tagant kostsid, mis sest et päevasel ajal. Tore seegi, vähemalt oli pidulikum mööda härmas Mulgi luhta marssida.

11 jaanuar 2015 leidis Rudolf, Uku, Mark [rudolf]

Pärast meie rännakut Suitna raba aarde juurde võtsime suuna üle külmunud mülkamaa otse siia. Lageda peal tegi olemise küll natuke ebamugavaks tuul ja üsna horisontaalselt langev vesine lumi, kuid eriti põnevaks muutus asi siis, kui me jõudsime tuule eest varju metsa vahele. Mõtlesime, et enam märjemaks minna vast eriti ei saa, aga nagu kombeks, ei ole mõtet liiga vara hõisata.

Alguses trehvasid meie teele lihtsalt mõned üksikud kollakaspruuni veega lombid, millest ettevaatlikult mööda hiilisime, kuid üsna pea sai selgeks asjaolu, et kogu meie tee kulgeb tegelikult sõna otseses mõttes õhukesel jääl. Nimelt Soomaa eripärade tõttu oli vahepealse sulailmaga jõudnud ära olla esimene nõrgemapoolne suurvesi, mis oli edukalt metsa üle ujutanud ja siis ära jäätunud. Vesi oli aga taandunud ja nii kõndisimegi me järgmise sulailmaga kohati mureneva jää otsas, mille all haigutas kas tühjus, vesi või enamasti mõlemad. Ega’s midagi, võtsime julguse kokku ja läksime. Variant B oleks olnud minna tuldud teed tagasi, mis oleks täiesti lubamatu allaandmine.

Adrenaliini selle teekonna peale igatahes jätkus, kohati lausa ülemäära. Iga mõne aja tagant kostus ühelt või teiselt poolt kurjakuulutav ragin, millele järgnes vahel mõne jääpaneeli vajumine kuni pool meetrit allapoole. Teatud sagedusega vajus mõni just meie alt ära ja siis tuli ainult loota, et all parasjagu ülemäära palju vett ei oleks. Kahtlastest kohtadest üle hüppamisel oli samuti alati huvitav teha panuseid, kas teised saavad sama teed tulla või tekib vahele määramatu laiusega lõhe ja tuleb ringiga minna. Ilmselt ei pane imestama, et jalad said selle peale märjaks. Väga märjaks.

Aare ise oli ilusti korras ja koht väga kena. Edasi viis meie tee enamjaolt mööda samasugust maastikku juba tuttava sillani ja sealt Lemmjõe tamme aarde juurde. Selline maastikukogemus oli minu elus nüüd küll esmakordne, nii et selle eest tuleb aaret ja peitjaid küll tänada :)

Aitäh!

14 juuni 2014 leidis Aix, Tarvo [aixo]

Seda õiget marsruuti sai ikka päris tükk aega uuritud. Sai valitud siis pikem, kuid maastiku raskusaste natuke leebem. Esimene kilomeeter möödus mööda heinamaad silgates, kuid edasi läks teekond läbi võpsiku ning kobraste poolt uuristatud salajaste kaitserajatiste vahel. Koht oli omapärane ja muljet avaldav.

14 juuni 2014 leidis Tarvo, Aix [pimeduselaps]

Mõtlesime tükk aega, kust poolt oleks õigem aardele läheneda. Oli suur kiusatus Lemmjõe tamme juurest otse sinna põrutada, kuid Aixi sisetunne ütles, et see ei ole hea idee. Seega liikusime hoopis Mulgi heinamaa juurde ning lähenesime sealt poolt. Kuigi antud teekond on pikem, osutus valik siiski õigeks, kuna muidu oleks jõe ületamisega ilmselt probleeme olnud. Aga jalgsimatk oli iseenesest põnev. Alguses sai mööda heinamaad rõõmsal sammul astuda, viimased 800 meetrit oli aga hoopis teine tera. Tuli hoolega jälgida, kuhu astud. Seal on suur oht kopra poolt uuristatud lõksu sattuda.

26 veebruar 2014 leidis Hannes ja Ester [hpalang1]

Kaks täiesti erinevat poolt sel matkal. Esimene - 3.3 kilti üle lageda Suitsna raba poolest. Tühi, lage, kuskil taamal metsaviir raamimas kogu seda piiritust. Esimesed vist 2 kilti lausaline laugas. Praegu kenasti kõva, kuid mõte liigub pigem sellele, kuidas kogu see värk suvel ei kanna ja milline ukerdamine kogu see teekond siis oleks. Siis mauhti rabarinnast alla, natuke veel sookailupadrikut ja ongi aare. Omal kohal, puhas ja korras. Ja siis see teine pool, 1.4 km sillani. Jõgi oli vedel, ja ukerdada tuli läbi padriku, piki metsaserva või roos. Tempo langes, aga mott siiski püsis - kuidagi muidu ju sealt välja ei saa. Igatahes ühel hetkel hakkas majakatus paistma ja sild, oh rõõmu, oligi sealsamas. Aitäh!

26 veebruar 2014 leidis Hannes ja Ester [ester]

Pärast kilomeetrite läbimist rabas tundus mets täieliku piinamisena. Ületatud said ka peaaegu külmunud turbakraavid. Tamm ise oli äge ja koht ilus. Auto juurde tagasi ukerdamine kulges oluliselt aeglasemalt kui senine jalutuskäik. Eriti meeldiv oli loomulikult kummikutega sileda jää peal uisutada.

24 jaanuar 2014 leidis Arno,Riina,Kaire,Maire,Arvet [arweto]

Autoga juba tuttavat rada sillani ja sealt suund tammikusse.Lihtne võsakas kui mitte arvestada kohati purunevat kristallpõrandat.Kiire leid ja edasi rappa.Ees ootab 9 km kaunist rabamaastiku.Aare korras .Tänud.

29 märts 2013 leidis Mari, Siim, Ants, Jaan, Ülle, Juhan [marx303]

Lähenesime Kuresoo poolt. Nüüd sagenesid sõprade küsimused, et kui kaugel auto on. Ma igaks juhuks rääkisin, kui kaugel jõgi ja tammiku aare on, et nende motivatasiooni mitte tappa... Siin oli meil iseenda ja raba hetk pea kõigi jaoks. Ainult Ants kihutas veel suure hooga. Võtsime omale sihte kõrgemate puude järgi ja nii need kilomeetrid tasapisi kulusid. Mõned kõrgemad kohad olid kenasti üles sulanud. Kui rabast välja saime, oli jää moodustanud puudele erinevates stiilides kraesid. Veidi imetlesime seda kunsti ja siis sai ka aare leitud. Aitäh! evej. Küsisin, kas auto juurde läheme otse või mööda jõge ja kõik peale minu arvasid, et jõgi on parem variant. Eks me siis sedapidi läksimegi. Mina läbisin kohusetundlikult kõik jõekäärud. Ja matkarajale olid nüüd nõus minema Ants ja Siim. Kuna teised huvitatud polnud, siis loobusid nemadki. Autodesse jõudsime 17.30. Arvasin, et järgmine päev on hull, aga hommikul sõitsin taas rappa :) Ilmselt nendes rabades ikka midagi on, mis enda poole tirib ja tõmbab. Aitäh, Sven ja Kadri toreda päeva eest! Kilomeetreid tuli kusagil 24 ja liikusime umbes 5 tundi.

14 märts 2013 leidis Marje & Paavo [speedy]

Sibulas käidud, Kuresoos käidud, jäigi vaid üks aare tagasiteele. Suuskadel otsejoones suund Suitsuna talu tammikule, 4.2 km. See oli vähemalt minu jaoks matka raskeim osa. Algul Kuresoost startides olid kindad-käed külmanud, peas vasardasid mõtted GPSi akude tühjenemisest, taskulambi puudumisest, päevavalguse lõppemisest (päike loojus poolel tagasiteel), väsimusest, metsast mis enne tammikut ees ootas jpm. Nagu igavene eit! Mõnisada meetrit enne aaret algaski mets, millest hämaras läbi tuli murda. Õnneks polnud seegi võimatu ning peagi olime aarde juures. Ma olin vist nii zombi, et mulle tundus, et olen siin juba olnud. Nimelt paar nädalat varem Sandra küla aarde juures. Kangesti kangastus samasugune puu ja asukoht jõe ääres. Õnneks, kui aaret silmasin, sain aru, et ikka pole varem käinud ;-) Deliirium sai läbi. Pinge langus - kõik plaanitud aarded said ju leitud, nüüd võib kasvõi surm saabuda.

Aga surm ei saabunud, hoopis autosse oli vaja jõuda. Mõttekoht, kas murda uuesti rappa tagasi või liikuda mööda jõekallast. Või hoopis mööda jõge, sest see tundus siin kaanetanud olevat. Jõgi oli pikim, kuid kõige mugavam ja kiirem trajektoor. Lasime mõnuga mööda jõge, vaid paaris kohas praksatas korraks. Kuskilt oli isegi põder üle läinud. Igatahes ei tekkinud isu isegi jõekäärusid lõigata, sest mööda jõge oli lust suusatada. Mis siis, et oli peaaegu pime. Jõudsime kalameeste aukudeni ja peagi keeras rada metsa vahele, mis sillani viis. Sest silla juures oli ju vesi väga lahti. Metsavahel oli veel üks mahakukkunud puu, millest ületades õnnestus mul pikali kukkuda ja nii, et püsti tõusta enam ei tahtnudki. Ootasin surma, aga vastikult reibas kaaslane käskis mul end ikka uuesti püsti ajada. Sest temal polnud plaani seal lõppeda. Sõit sillast autoni kulges kottpimedas mööda tuttavat autojälge. Tuim tõukamine nagu vanades heades saksa erootikafilmides.

Juba paistiski päästev auto! Distants (ei tapa, tempo tapab) peaks olema erinevalt telefoni gepsu arvatust ~19.5 km, mille läbimiseks kulus ligi 4.5 tundi. Start 15:37, lõpp punkt kl 20. Ainus, mis poolel teel jõudu andis, et oli teadmine, et alates homsest on mul selle käigu üle hea meel :-D Tegelikult aga oli juba varemgi. Autos -12 kraadiga paljaks, kuivad riided selga ja +25 kraadises salongis võis lõdva randmega koju sõita.

Telefoni gepsuga salvestatud raja ja statistika leiab huvitatu siit.

http://www.endomondo.com/workouts/166903206/1392188

9 veebruar 2013 leidis Maku [maku]

Kuresoo aarde juures gps-i vaadates, mis näitas, et järgmise aardeni on üle 4km siis enam nagu jalad ei liikunud. Otsustasin oma mobiili kontrollida ja selgus, et see on millegi pärast sim kaardi errori pärast omadega levist väljas. Tegin talle elustavat välja-sisselülitamist ja korda ta sai. Mobiil pommitas mind ligi 10ne sõnumiga, et elukaaslane on helistanud, olin kohe murest murtud, et ei ole vist väga hea helistada inimesele, kes on rabas ja teda paar tundi mitte kätte saada. Õnneks minu paanika ei olnud õigustatud ja kõik oli okidoki teiselpool toru :). Nii ma siis tüütasin Algajat kõnega, ta vastas, et 1,3km tal aardeni, mul 4,3 ja hakkasin end kiiremini liigutama. Aga jah, väsimus oli oma töö teinud, vaikselt libisesin edasi ja sõin lund. 1.3 km enne aaret sai lumest kopp ette ja uurisin Algaja käest, et ega neil vett ei ole ja, et ega nad juba ei ole aarde juurest jalga lasknud. Kostus hea uudis ja halb. Halb oli see, et neil oli ka vedelikku suht vähe aga "hea oli see" et raba oli Algaja maha murdnud ja nüüd saab aarde juures vähemalt nati koos juttu ajada ja ehk ka tilga vedelikku neilt röövida. Jõudsin aardeni enne neid, logisin ja siis ajasime ka juttu. Vahepeal helistas Bruno ja kutsus järgmisse rappa, olin suht positiivselt meelestatud ja palusin neil uuesti helistada ja uurida kui nad kohale jõuavad.

9 veebruar 2013 leidis pilditibi, Lauri, Rita [algaja]

Sibula aarde juurest siiatulek oli täielik venimine. Vahepeal suutsin liikuda 10 meetrit ja siis mudisin mitu minutit sääretorude sisu. Jõle aeg läks. Siis koperdasime mingi padrikuruigamite karja peale. Päris kaua jälgisime mida nad teevad. Algul paistis neid vaid 2 olema aga kui meil sai nende vahtimisest küllalt ja hakkasime edasi liikuma siis tekkinud lumekrabin pani liikuma ligi 15 väikese ahju suurust musta kändu. Ma ei hakanud isegi mõtlema, et mida siis teha kui nad otsustavad meie poole liikuma hakata. Edasi venisin ma üle raba kaks korda aeglasemalt kui EPOt tarvitanud suusataja tatt. No midamoodi sa liigud kui jalad ei paindu ? Vahepeal üritasin ka külg ees liikuda aga see lõppes tõenäoliselt ümberkukkumise kiirusrekordiga. Viimaks olime metsa vahel. Täiesti tore. Siin tuli veel üle puude kah ronida, mis lisas asjale veelgi põnevust. Oigasin edasi. Pildtibi ei viitsinud minu hala enam kuulata, oli ta seda niigi viimased poolteist kilti talunud. Väga vinge oli jää. Nimelt oli vesi siis jäätunud kui veetase oli umbes pool meetrit kõrgem. Sii voolas vesi jää alt minema. Ja igati mõnus oli seda avastada. Kõnnid siledal maal ja siis olid ilge paugu, ragina ja mürina saatel korraga põlvini kuskil augus. Ja sedasi oli umbes 200 meetrit. Nö olukorra balansseerimiseks jäid räätsad kõikvõimalike okste ja muu jura vahele kinni, mis seal jää all olid. Minu rekord oli 7 meetrit. Noh, et astud sinna jää peale ja siis kukud alla sealt ja koos sellega kukub veel eespool 7 meetrit kah alla. Kui nii läks oli hea liikuda. Vahepeal helistas Maku kah, et tema on nüüd kohal. Muljusime end lõpuks aardetünnini. Maku ei suutnud mu surmaeelset väljapaistmist kaua taluda ja kärutas mulle ühe šokolaadi igemete vahele. Aga ilmselt oli see vahepealne jääaugus töllerdamine mingit pidi mõjunud, sest jalavalu oli kadunud. Panime logi kirja ja uurisime eelmiste logisid. Kui lugesime, et mõned uisutasid seal jõe peal ja pilku fookusesse ajades nägime samas kohas suurt ja selget voolavat veet siis tuli lausa nutt peale. Ega siis muud kui silla juurde. Sinna oli 1,7 kilti, mis meie hoolikal teekonnal pikenes ligi pool kilti. Ja siis see õige jama alles peale hakkas. Ligi pool kilti läbi jää vajumist andis põhjuse Soomaa lõplikult ümber nimetda Jäämaaks. Sillani pressimise ajal, kui kõigest hakkas juba lõplikut kopp ette tulema helistas Kajaliis ja tundis huvi kuidas meil läheb. Minu muu jutu sisse sattunud tänusõnad järjekordsesse jääauku kukkumisel või siis asjakohased märkused, kui mõni oksake pea erinevate õõnsuste või keha tasapinnaga ootamatult kohtus põhjustasid aga siira huvi minu meeleseisudi vastu. Sain aru, et vaid puhas juhus polnud teda rooli taha sundinud, muul juhul oleks ta kindlasti naerukrampidse vääneldes auto lähima puu otsa kringliks keeranud. Aga minu pikk ja sisuvaene hala tekitasid ääretu uudishimu näha kuidas see hädapätakas ja hunnik õnnetust ka reaalses elus välja näeb. Ja nii me lõpuks parklas kohtusime. Peale mõnda jutuajamist tuli mul eluisu kah tagasi. Jalad olid aga ikkagi surnud, sest autosse istudes ei jõudnud ma enam jalgu põlvest kõveraks tõmmata ja imestasin, et kuidas need püksid nüüd enam üleüldse ei paindu. Sigaväsitav retk oli. Ja rabasse ei lähe ma enam väga mitu aega.

22 august 2012 leidis Joonas [joonas444]
2028.

12 august 2012 leidis Miki ja Merle [miki]
Loogiline jätk, kui Sibula juures käidud. Päris otse ei hakanud üle raba ründama, tulime natuke tagasi ja siis hiilisime kusagilt metsa ja raba vahelt. Kandis küll. Tagasi päris läbi metsa. Noh, midagi kergete killast see aardepaar nüüd küll ei olnud ning kummik oli hea valik. Autoni jõudes olime mõlemad läbi nagu läti rahad. Aardest võtsime Jaan Kase mündi, jätsime ümbrikuavaja. Tänud peitjatele. Meie metsades on jälle paartuhat parmu, põdrakärbest ja sääske vähem :)

26 juuli 2012 leidis Puujalg [puujalg]
Autoga sõitsin Lemmjõe äärde välja ja sealt üle silla jala edasi. Metsaalune oli üsna vesine, justkui viies aastaaeg oleks pärale jõudnud. Igaltpoolt otse ei saanudki, tuli otsida kuivemaid kohti. Kohati kannatas kõndida ainult ümberkukkunud puunottide mööda. Pärast mööda raba Sibula poole astudes tuli tõdeda, et raba on seal palju kõnnitavam, kui metsaalune. Ära ma seal igatahes käisin ja logi raamatusse jätsin.

4 märts 2012 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]
Auto jäi teeveerde, kust suuna otse tammikule võtsime. Suunanäitajaks oli seekord autonavi, millest suurt tolku polnud. Aga no tammiku äratundmisega saame me ju mõlemad hakkama ja nii polnudki rohkem vaja kui jalgadele tuld. Mööda haavikut üle ümberkukkunud puude ja läbi roostiku jõudsime jõeni. Siis juba tammik paistis ja paarsada meetrit sai mööda maalilist Lemmjõge lihtsalt uisutatud. Mõnus klaasjää ja kohati tundusid kaladki selle alt sabaga volksutamas. Igaljuhul tuleb matkavarustust täiendada ka matkauiskudega - see retk jääl oleks kordi põnevam olnud. Aarde leidmisega probleeme ei olnud. Toetusime turske tamme vastu ja logisime. Aare tip-top korras. Tagasi suundusime natuke teistkaudu. Täname! EVEJ

30 oktoober 2011 leidis Merike ja Margus, Maris [max]
Raba-aarete ringi alustasime seekord sellest aardest. Jätsime auto Lemmjõe parklasse, võtsime räätsad näpuotsa ja hakkasime raba poole astuma. Teisel pool jõge ei hakanud metsas ragistama vaid tegime väikse kaare raba peal ja alles siis võtsime suuna aardele. Suvel võib siin olla tegemist roostikuga, mis ulatub silmini. Praegu olid õnneks vaid üksikud kuivanud kõrred. Tundus üllatav, et sellise paksu metsa taga võiks olla lagendik tammedega. Seda ju aarde nimi lubas. Ja jõudes teisele poole metsa, olidki tammed olemas. Muidugi on siia kõige lihtsam läheneda jõe poolt, aga saab ka teiselt poolt. Edasi võtsime otse suuna Sibula aardele.

30 oktoober 2011 leidis Margus, Maris, Merike [mooritz]
Auto jäi juba tuttavasse parklasse ja minek.Mingi aeg sai niisama astuda siis tuli räätsad alla panna ja mööda kõrgemat raba kohale jalutada.Teel juhtus nii mõndagi, näiteks otsustas sookoll Marise orgi otsa ajada, suure meelitamisega saime räätsad sookolli orgi pealt ära ja ork oligi äkki kadunud :). Kuni lõpuni ei suutnud uskuda, et seal tõepoolest tammed on, aga olid ja kui ilusad veel. Logi kirja ja põikasime ka Sibula aarde juurde ja sealt tagasitee oli omaette seiklus.Pokud polnud meie lemmikud, panid vaid jalgealuse kõikuma ja tekitasid kõhedust. Õnneks on rabas kandvat vett ja nii jõudsime suurte ringitamistega kellegi poolt rätikutega märgistatud rajale, mis viisid ilusti meid ootava auto poole.Maris oli rajale jõudmisest nii vaimustunud, et viskas end selili ja siputas nigu põrnikas :D. Tänud aardepeitjatele sügisesse rappa kutsumast! Nüüd vaid kevadine raba nägemata :), aga õnneks on veel rabaaardeid küllaga.

1 oktoober 2011 leidis Lembit ja Indrek [polekala]
Kuresoo aardetuuri viies aare. Tulime Kuresoo poolt. Maastik oli kohati kohutav. Pokude juures tuli ka räätsad ära võtta, sest nendega edasi liikuda polnud seal võimalik. Kuivõrd vesi oli pokude vahel suht kõrge, sain ka mõlemad kummikud endal vett servadeni täis. Indrekul läks veidi paremini. Lõpuks metsaserva jõudes olid jalad juba vägagi makaronid. Orjenteerusime nullpunktini välja ja logisime. Vahva aare, Tänud. Tegime EVEJ ning liikusime Sibula poole.

25 september 2011 leidis Triin & Hanno [hanno5000]
Sibula poolt lähenedes oli maastik juba päris raske, tavalisest räätsatatavast rabast polnud enam jälgegi, kõige keerulisemaks osutusid veest välja ulatuvad kõrged ja kõikuvad pokud. Peale metsasema osa läbimist jõudsime lõpuks mingile roostikuga kaetud lagedale ja sealt edasi juba jõeäärsesse metsa, sihtpunkt oli juba päris lähedal ja korraks gepsu vaadates tekkis hirm, et kas aare mitte valel pool oja pole, vedas seekord. Selja taga oli 7,5 kilomeetrit ja 4,5 tundi päris rasket maastiku, tegime lõunapausi ja tukkusime mõnusalt tamme najal sooja sügispäikese käes. Kui hommikul sai mõeldud, et peale Sibula ja selle siin, käime ka Kuresoo aarde juures ära, siis nüüd oli tegemist, et enne pimedat laudteele tagasi jõuda. Raske oli, aga hakkama saime ning lõpuks oli umbes kaheksa tunniga läbitud ligi 15 kilomeetrit ja jäi ka põhjus siia rappa veel tagasi pöörduda, Kuresoo ootab, ja ehk tekib sinna kanti veel mõni punktike :P. Aitähh peitjatele!

25 september 2011 leidis Hanno ja Triin [trine]
Sibulast siia oli üsna igasugust maastikku, eriti huvitav oli pillirooga kaetud raba jas roo varjus peituvad kõrged jõhvikamättad, mis olid kaetud tohutusuurte marjadega. Tuli neist räätsadega üle navigeerida, aga ega see tempo just kuigi kõrge ei olnud. Jõe pool oli pind juba pokune ja liikumine veel vaevalisem. Aarde juures tegime pikema peatuse, hävitasime võileibu, tukkusime tamme najal ja tõdesime, et Kuresoo aare on ikka liiga kaugel, et sealt mõistlikul ajal tagasi jõuda. Kokku sai rabamatka üle 13 km ja eks tuleb jälle tulla ;) Minu jaoks olid talvised matkad mõnusamad ja ohoo-elamusrikkamad (muidu pole ju olnud põhjust lumisesse rappa sattuda), suvel-sügisel varjutab sport ja kandva tee otsimine muidu-nautlemist. Eks ole tore kõike kogeda, aitäh kutsumast!

27 august 2011 leidis Ove [ove]
Oli see vast üks vastik võsaragistamine, kõik hilisemad rabaaarded olid kordades lihtsamad.

6 august 2011 leidis Mairi, Tarx, Kaspar, Priit & Maarja [bonzo]
Poole pügala võrra kõrgema maastiku raskusastmega Sibula oli selle aarde juurde pääsemisega võrreldes lihtne nagu lapsemäng! Ega ei oleks siingi midagi keerulist tegelikult olnud, kui seltskond ei oleks juba päris väsinud olnud ja kogu päeva ei oleks vihma sadanud olnud. Tugevasti üle pea kasvav taimestik oli mõistagi läbimärg ja sellest läbitungimine võrdus vettehüppamisega. Kuna meie gps näitas millegipärast, et jõgi saabub enne aaret, siis olime valmis tuimalt läbi jõe kõndimiseks ilma silmagi pilgutamata. Ühtegi mitteligumärga kohta nagunii ju ei olnud ja vahutavat vett kummikutes oli ääreni. Metsa all oli tegelikult väga mõnus kõndida, loomajälgi oli hulgim ja vahepeal tõmbas päris pimedaks ära, üsna tihe mets seal. Aare oli kenas kohakeses ja logisime paduvihma käes. Naljakas oli see, et kui retke Sibula poole alustasime, siis oli hanerivi väge täis ja rebiti kildu nii et vähe polnud, tagasitulles oli lihtsalt vaikus ja vedur pidi vahepeal selja taha vaatama, et veenduda kaaslaste olemasolus :) Auto juures käis selga täiskomplekt kuivi riideid ja nüüd siin logides on ülimõnus tunne kontides :) Ja sipelgad jooksevad mööda sääri, ikka tuleb nõgesemered läbida lühikeste riietega, see on vereringele ju kasulik! EVEJ, Täname!!!

19 juuni 2011 leidis Neeme [neeme]
Minu tänane retk tammede juurde kulges veidi kindlamal pinnal, kui jõevesi seda on. Jälle üle tuttava silla, siis ratas taluvaremete juures põõsasse ja edasi juba jala.
Veidi pilves ilm soosis mõnusat matka igati. Ei lämmatavat palavust ja üllatavalt vähe pidulikku vastuvõttu organiseerivaid vereimejaid. Esialgu seiklesin mööda puudealuseid, aga veidi hiljem juba mööda radu, mille jätnud rabamätastel õitsevate jõhvikate vahele geopeituritest märksa kopsakamad tegelased :). Rabaserva puude vahelt saatmas punarindade laulusidin olin õige pea aardevalvuriks kehastunud vana tamme all. Tõeliselt lummav ja endassehaarav paik oma harmoonilises korrapäratuses, kus ka kohalikud elanikud end üpris mõnusalt ja turvaliselt tunnevad.
Aitäh peitjatele juhatamast!!!
Aardesse jäi täring.

12 juuni 2011 leidis [unimuts] ja [milkowitch]
Mööda jõge on nii lahe aardeid otsida. Mina kanuu esimese pingi peal ilma nautimas ja Karl tagaosas mootoriks. Mis nii viga... Aga käänuline on see jõgi küll. Iga kurvi tagant kummitasid uued tammed. Nüüd. Ei. Äkki nüüd? Ei veel. No nüüd! Tänud peitjale!

12 juuni 2011 leidis Karl & Aile [unimuts]
Uskumatu, et see jõgi kohe mitte otse ei lähe! Otsisime tammikut iga järgneva käänu tagant, seda ei tulnud ega tulnud. Meie meelest seal ainult tammed kasvavadki... Nii noori kui vanu, kuivanud ja lehtes, paljud kopra poolt lihtsalt ära näritud. Kohale jõudes oli aarde leidmine kiire. Logisime teisena, samal ajal imetlesime õitsvaid võhumõõku, neid oli kõikjal! V: ei mäleta, J: ämblikmehe magneti. Tänud juhatamast!

6 juuni 2011 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".