Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 4.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
(10+5-2)°(9-6+1)'(8-3),(10/5-1-2)"
(4*6)°(12/4+2-1)'(5*6+5),(7-5)"
Peidukoha maastiku raskusaste on määratud just selliseks, sest aaret on võimalik kätte saada ka ilma kaasavõetud abivahenditeta, kuid soovitatav see ei ole - võib mõjuda elule ja tervisele halvasti. Korraliku abivahendi olemasolul langeb maastiku raskusaste märgatavalt.
Kuna selline toimetamine torkab silma ja tegu on avaliku kohaga, soovitame aaret otsida muguvaesel ajal.
Palume endiselt veebilogides diskreetsust säilitada.
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Lõpp-punkt | Geokontroll 121/105 |
Aarde sildid:
ilus_vaade (4), soovitan (3), ettevaatus_vajalik (2), muguoht (2), lastekäruga_ligipääsetav (2), erivarustus (1), vaatamisväärsus (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2TJQA
Logiteadete statistika:
91 (74,6%)
31
4
1
2
1
0
Kokku: 130
Selle kohta ütleks, et lõpuks ometi on see aare logitud. See mõistatusaare on oodanud oma aega pea üheksa aastat. Olen isegi nullis vaatamas käinud. Täna sattusin siiakanti koos abivahendiga. Aitäh - mulle meeldis!
Kui ise ei saa, siis tuleb kaasata inimesi, kes saavad. Vähemalt niisuguseid, kellel on kõbedam abivahend. Ja ega paha ei tee ka väheke nooremad, kes kribinal krabinal mööda seda abivahendit toimetavad. Kuigi häda korral oleks hambad risti ka ise vahest roninud, kuigi see jääb nüüd küll teadmata, kuna karp toimetati ülejäänutele kenasti logimiseks maa peale. Ilm oli õnneks piisavalt kehva, nii et vähemalt muguvaba aeg, kuigi kui me juba areenilt lahkusime, oli üks lausa lähenemas ja lausa ilma koerata. Tänud täitsa mõnusa mõistatuse ja absoluutselt võimatuna näivasse kohta sutsatud aarde eest. Tehtud.
Ei saanud ma täiesti iseseisvalt nendest arvudest koordinaate kätte, aga kätte ma nad siiski lõpuks sain. Ja siis vajus suu töllakile, no mida kohta. Täna siis võtsime kamba kokku ja läksime asja üle vaatama. Ei noh, mida et ilma kaasavõetud abivahendita, me ei saanud kaasavõetud abivahendigagi, natuke lahjaks jäi. Praegu tegelikult seisukoht puudub, kas kunagi veel mingi kõbedama asjandusega uuele katsele minna või lihtsalt jääbki logimata. Eks aeg näitab, ennegi olnud, et arvad, et las jääb, aga mingil hetkel ei jää enam kohe mitte vaid saab ikkagi logitud.
See täpike on mega pikalt olnud kaardil. Kuna Mai ei lubanud mul üksi logima tulla, siis oli vaja leida kambajõmme. Mingi hetk sain teda, et ka Mirjam ja Märten soovivad seda logida. Sai siis see aare plaani võetud. Ei olnud kindel kas meie redeliga saab logida või mitte. Kohapeal tuli katsetada. Täna siis katsetasime. Suht püsti sai pandud, esimesena läks Mirjam, siis kohendasime redelit ning Märteni kord oli minna. Viimasena läksin ise ja sain ka aarde alt juhendamisega kätte. Lõpuks on ka minu nimi seal kirjas. Aitäh Mirjamile ja Märtenile ning aardeomanikule aarde eest!
Mõistatus sai lahendatud peaaegu 2 aastat tagasi, aga siis jäi punkt ootele just maastiku tõttu. Nüüd, kui geoseltskond on teada, siis ühel üritusel või siis ronimisel tuli see aare jutuks ning leppisime kokku, et mõtleme välja kuupäeva, millal võtma lähme. Peamine küsimus oli, et kust redel võtta. Mõtlesime Mirjami ja Kärdiga, et kust vähe pikemat võtta. Ei leidnud kuskilt. Lõpuks otsustasime Kärdi omaga proovida. Kohapeal selgus, et sobib ideaalselt. Lõpuks käisime kõik kolmekesi üleval ära. Kärt küll tõi karbi alla. Päevase aja kohta liikus mugusid päris vähe ringi. Me teesklesime, et oleme töistel põhjustel kohapeal, aga õnneks keegi selgitusi ei nõudnud. Meil oli lõbus, aare käes ja 81 maatriksis jälle kastike täidetud.
Mõistatus lahenes geokarjääri alguses ja sellest suurt enam midagi ei mäleta. Küll aga jäi see karp ootele kaheks aastaks. Sattusime küll mõned korrad lähedusse jalutama, aga teada oli, et ilma varustuseta asjale kuigi lähedale ei saa.
Täna oli see maagiline päev, kus tähed ja planeedid olid üksteise suhtes täpselt õige nurga all ning Kärt koos abivahendiga oli nõus meile seltsi pakkuma. Suurt teatrit seal tegema ei hakanud - abikas püsti ja minek. Kärt upitas end üles ning õige pea oli karbiga all tagasi. Selle üles viimiseks pidime veidi ootama, mingi härra jõllitas meid kahtlaselt, arvas äkki, et me miskit kurja teeme. Aga kui ta lahkus, sai meie missioon lõpule viidud.
Lõpuks tehtud! Aitäh!
Sain signaali, et tuleb minna. Null oli paljutõotavas kohas. Järgnesid konstrueerimistööd ja logimine. Leitud tiim "Muhu" ja Matsoni poolt. Tänud peitmast!
Eelmisel korral kasutatud abivahend oli liiga lahja, seekordne aga ideeaalne. Aitäh!
Lahendus oli olemas oi, kui pikka aega tagasi juba.
Kohapeal esimest korda piilumas käies sai selgeks, et ilma abivahendita siin hakkama ei saa.
Teist korda tulles oli abivahend olemas, kuid selle võimeksuset jäi pisut vajaka.
Täna toppisin pisut võimekama abivahendi autosse ja selle abil toimus lihtne logimine.
Tänan peitmast.
Need kuskil kaugel meres ligunevad täpis ei häiri kohe üldse. Nad lihtsalt ei jää silma kui spetsiaalselt suplema ei lähe. Seega see pind mind ei torkinud üldse. Aga kui peale Orbita mitteleidu meel mõru oli, siis hakkas Helen vaikselt uurima, kas ja kuidas seda aaret logida saaks. Ja mul autos üks sobiv abikas just pidas puhkepausi. Tarisime ta kohale ja tuli välja, et pikkust oli täpselt parasjagu. Mugusid õnneks palju liikvel ei olnud ja need paar-kolm lollitasime lihtsalt ära. Tänan.
Lahendatud mõistatuse täpp ootas kaardil üsna pikalt. Ükskord käisime ka kohapeal asjaolusid uurimas, kuid vaatluse tulemusena veendusime, et meie abivahend jääb ilmselt pikukeseks.
Täna olime Orbitast leiuta lahkuma pidanud, samas enesekindlus raskete asjade alistamiseks oli märkimisväärselt tõusnud ja kui selgus, et Marihenil on sobiv asjandus autos, siis loomulikult tõttasime kohe seda maastik 4,5 alistama.
Nullis tõmbasime abivahendi laiali, vaatasime korra üksteisele otsa ja hääletasime peaaegu ühehäälselt oravaks Salme. Mis tal muud üle jäi, kui natuke ronida, natuke vaadelda ja oligi karp põues ja all tagasi. Logimine toimus kindlal maapinnal ja kuna vabatahtlikke ronijaid polnud vahepeal tekkinud, siis meelitasime Salme ka karpi tagasi viima. Kogu protsessi ajal jalutasid ka mõned mugud mööda, kuid me tegime näo, et tegeleme siin hooldustöödega ja kõik on kontrolli all.
Aitäh kaaslastele, kellega koos on vahva natuke raskemaid asju ette võtta. Tänud peitjale toreda aarde eest!
Mõistatus lahenes kiiresti ja tänu sellele sai üks teine täpp ka ära lahendatud. Nüüd oli aeg lõpuks logima tulla. Millalgi varem olin käinud vaatamas, et mis ja kuidas ja no oleks enne katselendu sinna trehvanud, siis oleks kohe padavai aarde poole küttinud, nüüd oli taevataat mulle kulbiga mõistust ja ohutunnet jaganud ja jõudsin aardeni turvaliselt. Igati lahe koht, aitäh!
Lahendus oli lihtne. Kes siis ei oska kümne piires arvutada? Aprillis olin juba lõpus käinud, siis oli igavene jama. Tundus, et läheduses on veel keegi ja ei teadnud kaua saame avastamata tegutseda. Lisaks mingi tuvi ehmatas ennast unest üles ja loomulikult ehmatas mindki.
Täna läksin aaret endale logima. Kogu protsessi ajal ei kohanud ühtegi mugu ja ei pidanud kordagi võpatama. Tundub, et öösel on ikka aegu, kui mugud ei naudigi jalutamist. Mina täiega nautisin lund ja kerget miinust. Aare korras ja pärast kevadist külastust aaret logitud lausa neli korda. Aitäh!
Redel kohale veetud ja logima. Imelik, et siin ühtegi mugu ei olnud aga Väga ilus koht jalutamiseks.
Kuna redel oli nii ehk naa olemas siis tegin ettepaneku siia tulla. See aare on mu tulekut peale mu mitteleiulogi oodanud juba 9 aastat. Ära ootas! Superlux! Mugud olid ka kõik kusagil mujal asjatamas ja meid ei seganud ükski hing. Aitäh!
Kuna redel oli juba autos, siis üritasime võtta redeliaardeid ja üks oli see siin. Pimedas ei olnud siin ka pealtvaatajaid, nii et sai rahulikult logida. Tänud
Kui juba öö ja sealkandis, tulime kohale. Arvasin, et tean, mis objekt see on ning mõte oli õige igatahes. Lähenesin alt, aga minu lühidus ei aidanud huvi pakkuva kohani ulatuda. Teiselt poolt lähenemine ei olnud minu jaoks vastuvõetav, aga kuna nimi vihikus, siis ilmselgelt keegi ronis. Polnud tal valgusallikat ega pastakatki kaasas, aga julgust mitme eest. Mina kurjustasin, keelasin, pahandasin. Tema arvas, et ma ei peaks karjuma.
Millegipärast (või siis lihtsalt kõrvamööda) oli mulle selle aarde nime hääldus itaaliapärasena kinnistunud. Või vähemalt moodsa itaalia keele pärasena. Nüüd, kui sõna sai pisut ladinapärasemana suust välja väänatud, asetusid mõistatuse tükid kohtadele. Jah, kui jalutuskäigu kaugusel on täiesti korralik abivahend (hmm, karuäke tuli meelde - päris vanal ajal oli eestlasel ikka igaks asjaks laanest abivahend võtta), oli raskusaste vaid pisut kõrgem, kui "ratastoolist nopitav".
See vist oli üks esimesi mõistatusi, mis ma oma geokarjääri alguses ära lahendasin ja nii see lahendus siis ootas oma aega. Nüüd, kus käsil oli 111-se tsükli viimane päev ja antud objekt oli viimane kollane täpp Tallinna linnas, tundus sobiv hetk see puudus ka kõrvaldada. Minu algne mõte oli nööripundar kaasa võtta, aga kuna Madis reklaamis välja väikse jalutuse kaugusel asuva sobivas mõõdus redeli, siis nii jäi. Redel õlale, üle põllu objektile, nimi kirja ja tagasi. Mugusid õnneks ka polnud ühtegi, nii et sobiva ajastuse ja vahendiga täitsa hea lihtne värk, karp ise ka tip-top korras. Tänud aarde eest!
Mulle väga ei meeldi sellised aarded kus tuleb redeliga ronida ja olen mitu korda keelanud selliseid aardeid võtta, aga sellel korral ma ei teadnud, et aare on nii kõrgel seega otsustasin kaasa minna. Kohapeal panin vahepeal silmad kinni, sest ei kannata sellist vaatepilti. Õnneks midagi ei juhtunud ja kõik on elusad terved. Tänud aarde eest.
Aare ootab juba ammu logimist, aga nu ei leia sinna minekuks õiget hetke. Täna võtsin härjal sarvist ja tõmbasin Jutsile traati. Temale võib alati kindel olla. Kui on midagi keerulisemat kätte saamisega on Jutsi alati käpp. Hea oli logima minna, kuna kogu rahvas, kes ümbruskonnas oli, olid silmad pööranud päikese loojangu suunas. Seega tegutsesime rahulikult. Seotud redelist üles ronides, lõi ühel hetkel putke värisema. Hetkeks peatus ja siis edasi. Alla kukkudes ju püüab mind Jutsi ilusti kinni. On alles peidikusse kraami loobitud. Karp käes, kribinal krabinal alla, logi kirja ja seejärel utsitasin Jutsit üles minema. Paistab, et tal võttis samal kohal kõhedaks, aga üles ta sai ja karp läks jälle oma peidukohta tagasi. Tänud peitjale mõnusa aarde eest.
Jansi küsis, kas mõistatus lahendatud, läheks koos otsima. No ei olnud päris lahendatud aga mingi hetk olin omale märkmeid teinud, kuidas lahendada, seega oli vaid kättevõtmise vaev. Õhtul asusin siis sõitma, kui Jansi helistas, et ta nüüd startis. Siiamaani ta ei saa aru, et ta elab mõnikord c 15 minutit lähemal kui mina, mistõttu võiks väikest varu arvestada. Seekord jõudsime aga tänu minu ettenägelikkusele ühel ajal.
Kohapeal ühendasime kaasas olnud abivahendid üheks ning läksime tuvile külla. Tuvi muidugist nägi, et me tuleme ja läks kohe heaga kodust minema. Seega pääsesime suuremast ehmatusest. Jansi tõi siis krabinal logiraamatu kirjutamiseks ja mina viisin tagasi. Olgugu, et Jansi oli juba käinud ja polnud alla kukkunud, läks mingi hetk ikkagi kõhedaks seal üleval. Kuidagi ebakindel tundus see kokkuseotud abivahendi loogika. Aga karp sai tagasi ja tuvi võib koju minna. Aitäh!
Lahendusega liiga palju muret ei olnud. Tööriist oli kenasti kaasas, õige pikkusega ka veel. Pimedus - ka oli. Taskulamp ka oli. Aga vaat ilm oli kehvemapoolne ehk siis soe ja tuulevaikne ning otse loomulikult tõi see välja mugud. Õnneks vaatas enamik neist sinna, kuhu sealkandis tavaliselt vaadatakse - ehk teisele poole. Algas siis meie aktsioon pihta. Tiira-taara üles, käsi auku ja.....august välja lendav laperdav rakett ehk ööunest jõhkralt üles äratatud tuvi pidi peaaegu käivitama ainulaadse kolmest jupist (redel-ronija-raskus) koosneva Goldbergi masina, aga õnnekombel esimene jupp ei allunud provokatsioonile ning püsis kenasti püsti. Paraku pidi ronija ülejäänud protseduure teostama alt kostva süüdimatu allasurutud naerupugistamise saatel, aga tehtud see sai. Logi kirjas. :) Aitäh.
Vahel kohe veab... Seekord vedas sedamoodi, et logimiseks tarvitses vaid abivahendi transpordil abiks olla. Tänud mõistatuse lahendajale ning loomulikult aarde omanikule!
See aare sai nüüd siis tehtud. Mõistatuse osa oli ammu lahendatud. Korra oleme ka tööpõllul vaatamas käinud aga tulutult. Toonane abivahend osutus liiga miniatuurseks.
Tänaseks olin siis välja kalkuleerimud plaani, et kuidas teha. Detailplaneering oli veatu ja kõik laabus.
Tänud!
Mõistatus mõistatuseks, pigem lõpp on see mis teeb selle aare huvitavaks. Vaatlemas käinud seal vist 7 korda, et kui redeliga varjant kõrvale jätta. Aga kahjuks sattus redel autos olema ja sai lihtsa vaevaga nime kirja :( Aga tänud laheda koha eest :)
Esimest korda sai käidud abivahendita ja kätte saamatuks,seekord abivaheniga ja sai kenasti kätte. Tänud
Üskord käisime Merlega käed taskus kohapeal vaatamas. Seekord tulime kambakesi kummikuis v.a. Merle. Meist tublim ja edukaim võimleja oli Merle. Tänud peitjale.
Virukad hõikasid juba päeval siit ja sealt ning kutsusid geotama, aga olin pidur, jäin oma päevaplaanide juurde. Õnneks õhtul tuli veel üks kutse, nüüd aeg klappis ja kohtusime. Teistel olid kõigil ilusad kummikud jalas;), tatsasime kohale, lühike arutelu, väike võimlemine ja panime nime kirja. Kahju oli kohe, et nii ruttu läks, ajasime siis vähemalt auto juures seltskonnaga veel pisut mõnusat geojuttu. Aitäh, meil oli lõbus.
Siin polegi muud midagi ütelda, kui et Merle on võimas. Ja kiire. Ja osav. Isegi mugud ei jõudnud õigeks ajaks kohale.
Lahendatud sain vähemalt ise rohkem kui 8 aastat ja 5 kuud tagasi; koos pereliikmetega oleme nulli mitu korda üle vaadanud. Aga leidmiseni paraku varem ei jõudnud. Aitäh!
Nagu nende mõistatusaaretega ikka kipub olema - lahendus ootab logimist. Kuna Tallinnast hakkavad lihtsamad mõistatusaarded otsa saama, tuleb asuda keerulisemate kallale. Selle aarde jaoks on näiteks sobilikum aeg just pime aeg ehk praegune. Nii oligi kätte jõudnud aeg seda aaret logida. Kuna koht ja tingimused olid teada, siis täiendavaid abivahendeid kaasa ei võtnud. Tõsi, pealamp oli abiks. Kuigi oli õhtune aeg, ikka mõni mugu liikus. Tuli siis lihtsalt tuli ära kustutada ja veidi oodata nigu hiir urus.
Aga pimedal ajal oli huvitav taevast vaadata. Eriti seda, kuidas valgusreostus mõjub. Linna kohal oli taevas helendamas, mere kohal süsimust. Ikka palju on seda valgust, mis taevasse lastakse.. Aga see on juba teine teema. Tänud aarde eest!
Minu see aare ei olnud mul üheski listis, ei sõidupäevikus ega päevaplaaniski. Ei kavatsenudki seda teha. Aga seekord jooksis magavale Miusenile küll hiir ise suhu.
Ove vajas minu näol väikest geokontrolli, olin nõus, kuid enne pressisin talt JAH sõna välja, et aitan siis kui minu kaasa võtab. Vaene mees andiski oma sõna.
Loen siin takkajärgi logisid, et aare on leitav 6 sekundiga ja et selle kättesaamise eest on pakutud 12 tunnist Harjumaa aardetuuri ja et aare on leitav linnariietega ja et abivahendeid pole üldse vaja ja mida kõike veel.
Oli küll võetav linnariietega, ühtegi abivahendit minul ka ei olnud, justnimelt minul, 6 sekundi sisse me vist ikka ei mahtunud aga suts ja valmis ma aarde juures olin. Kukimuki.
Tänud kaaslasele, kes küll mu õnge läks aga koos oli ikka hulka turvalisem. Aitäh ka peitjale väljakutse eest. Nüüd olen ma ühtede väljamaalaste pildil ka ilusti, küll need jõllasid ja aru ei saanud mõmmigi!
Õige abivahendiga oli maastiku raskusaste ehk 3. Kuna tahtsime vältida mugusid, siis tegime kiirelt ja kogu operatsioon võttis ehk aega vähem kui 5 minutit. Selle aja jooksul oli üsna muguvaba, ainult ühed turistid vist jäädvustasid meid oma kaameraga.
Soov oli saada GP lehel 800 aaret täis. Ja see aare tundus 800ndaks igati sobilik olema. Koht on ju ammu teada ja ka eelluure tehtud. Oli lihtsalt vaja kärbeskaallast, kes selle triki ära teeks. Aeg oli igati soodne - kell 1 öösel ei ole seal häirivaid mugusid ega miskit segavat. Kaasavõetud abivahend osutus natuke valeks ja katset sooritada ei õnnestunud. Stina küll arvas, et kui me ehitame talle sinna korraliku seikluspargi, siis ta teeb selle triki ära. Seekord ei hakanud öösel seiklusparki ehitama ja lahkusime logita. Kõrval olnud ehitusel oli ka korvtõstuk aga ei söandanud ka seda laenata. Tuleme teinekord tagasi. Nüüd pean leppima tulemusega - GP lehel 799 aaret.
See oli vist J6uluproto avaldamise 6htu kui Silver ja Merilin olid arutanud selle vormistamist. Silver ytles mulle ka et lahenda 2ra ja yhendame l6pus j6ud. Vormistamisega l2x aga nii et samal ajal kui mina olin Tartus tuuritamas panid Silver ja Merilin omad konksud juba kirja. Nyyd j2i see mulle hinge peale kriipima aga otsustasin selle kuhugi kevade poole j2tta. Hommikuti on mul kombeks trennis k2ia ja nii oli seda plaan ka t2na teha. Linna j6udes oli aga imestus suur kui tyhja koti lahti tegin. olin koti sisu koju kuivama unustanud. Kell oli 6.30 ja kliendiga kokkusaamine oli kokku lepitud 9 ks. Ega ma siis pikalt ei m6elnud vaid suundusin otse siia. Ajastus oli t6eliselt hea ummikuid polnud ja samuti polnud mugusid kes oleks seganud. Oma vaimusilmas olin selle aarde k2ttesaamise ka m6elnud mitme pygala jagu k6rgemaks kui koha peal tegelikult l2x. J6ulupeo l6ppedes m6tlesin ka korra seda siin viikarites ja kingades kylastada ja kui aus olla oleks ilusti hakkama saanud. M6istatus paras ajugymnastika ja l6pp ka py2nt omaette. Igastahes lahe teostus! T2nud peitjale ;)
Vaatasin seda aaret aga lahendust ei tulnud. Pakkusin siis Herkile, et lahendagu ära. Ta siis võttiski selle ette ja hakkas lahendama. Ja saigi õiged koordinaadid kätte. See oli siis esimene mõistatusaare, mille Herki ära lahendas.
Muidugi vastuseks saadud koordinaadid ei olnud väga meeltmööda kuna teadsime, millega tegu. Aga sellest hoolimata läksime täna jalutama ja piiluma.
No ilmselgelt me seda logitud ei saanud. Järgmine kord tuleme pekkaniskaga tagasi või võtame Red Bulli ja kasvatame tiivad. Ega ilma ei hakka vist üritamagi. Või ootame ära renoveerimistööd ja sekkume siis?
Tänud ikkagi!
6,5 aastat on see lahendus mul arvutis, telefoni(de)s ja mälus oma aega oodanud. Möödunud suvel ostsin abivahendi aga minu kogemuse järgi on peiduka kandis kogu aeg rahvast liikvel, nii et ma pole lihtsalt viitsinud katsetama tulla.
Täna oli vaja Elve Tallinna bussijaama viia ja kui mind juba sunnitakse enne kella kuut ärkama, siis võiks sellest ka mulle mingit kasu olla. 6:30 paiku saabusin objektile, kus valitses täielik tühjus ning lisaks varjas mu tegevust veel ööpimedus. Sellegipoolest oleksin peaaegu sinise molliga lahkunud, kuna kõigepealt vaatasin ühelt poolt, siis teiselt, aga ei näinud midagi. Lappasin abivahendi kokku, ise samal ajal juba peas mitteleiu logi koostades, kui äkitselt märkasin potentsiaalset peidukat. Egas midagi, lappasin abivahendi jälle kokku ja tõingi karbi ära. Väljas oli veel nii pime, et hästi ei näinud logi kirjutadagi. Seejärel kodinad kiirelt kokku ja minekut kuna ootasin ikkagi, et keegi hüppaks kõige ebasobivamal hetkel nurga tagant välja aga õnneks normaalsed inimesed magavad laupäeva hommikul. :)
Kui numbrid kaardile said, oli esimene mõte, et rumalusi tuleb ikka mitmekesi teha. Teine mõte oli Silver. Tal kui suhteliselt uuel mängijal ju ka see veel vormistamata ja advendiseeria prototüübi juures temaga kokku juhtudes käisin idee välja. Varsti tuli vastus, et võib minna, tal ka numbrid käes. Mõistlikud geokolleegid olid varasemalt öelnud, et ainuõige logimine käib koos abivahendiga, aga Silver ütles peale eelluuret, et sellega pole seal midagi teha :D Nii me siis läksime, kaks kätt taskus, läbi lume ja lõikava tuule kohale. Korrektsuse huvides - Silver oli taskusse mahutanud ka koormarihma, aga eks see oli rohkem moraalseks kui praktiliseks toeks. Aarde juures asus proff tegutsema, mina olin pealtvaataja, ühes käes telefon valmis valitud 112-ga (väike liialdus, aga ma kartsin vist tõesti rohkem kui ronija ise), teises pastakas logimiseks. See „raskem osa“ ehk nimede kirjutamine jäi minu kanda. Aitäh uljale geokaaslasele, kes nii kiirelt ideega päri oli ja leiu meile mõlemale ära vormistas, ning tänud peitjale aarde eest! :)
Detsembri seeria raames olin minagi avapaugul oma aarde juures esimesi kiiremaid saabujaid tervitamas ja kostitamas. Kohaliku geosündmuse käigus Merilin viskas aga kinda, et ole hea lahenda ära ja lähme koos lõppu vallutama. Esimese hooga ei tahtnud nagu mõistatuse vastust kätte tulla, aga kuna juba selline huvitav pakkumine oli tehtud, siis pingutasin veelgi kuni võiduka lõpuni. Koordinaadid kaardile tippides oli kohe selge milles asi. :D Veel aastalõpus sai siin korra juba eeltööna pilumas käidud. Siis aga jooksid otsa, jõulud, näärid, tuurid, eksamid jne ning meie ühine lõpu vallutamine lükkus muudkui edasi. Viimaks ometi said kaks ilma trotsijat lõpus kokku ulguva tuule ja näpistava pakase saatel. Isegi redel oli autosse kaasa pakitud aga eelistasin selle jätta plaan B jaoks. Viisaka härrasmehena võtsin turnimis osa enda kanda. Algul küll sai koormarihma julgestuseks järgi lohistatud aga see pigem segas kui aitas otsimist. Koht oli maa pealt välja nuputatud ja täpselt sealt ma selle karbi ka leidsin. Nüüd sain mina vaadet nautida kuni Merilin oma osa välja teenis.
Täitsa mõnus sutsakas siin kokku klopsitud, tänud.
See aare ootas oma järge juba paar aastat. Ei julgenud seda mütsiga lööma minna. Täna viis tee jällegi mööda ja keerasime autonina parklasse. Nibin-nabin, aga ära tõin. Aitäh.
See oli redelituuri peaeesmärk. Mõistatus oli ammu lahendatud, ootas vaid kindla meeskonnaga ühinemist. Kohapeal läks Matul tublilt alla 6 sekundi ja aare käes. Tänud kaaslastele ja peitjatele.
Kui päike loojunud ja tänavad tühjemaks jäänud, saime viimaks asuda ka oma selle päeva põhieesmärgi juurde. Abivahend olemas, hea seltskond olemas, varemleidnud olemas, igaks juhuks isegi taastamisvarustus, kui peaks vaja minema. Valmistusin mõttes hirmsateks manöövriteks ja põhjalikuks kultuurikihis tuhnimiseks peadpööritavates kõrgustes, muponautide valguskahurid kukalt soojendamas.
Reaalsus nägi õnneks teistsugune välja - abivahend paika, mine kohale ja võta riiulist karp :) Kaas oli lindude poolt veidi ära märgistatud, aga sisu ideaalses korras. Sai samamoodi tagasi. Aitäh peitjatele põneva väljakutse ja kaaslastele toreda päeva eest!
Jah jällekord, kui lihtsaks osutuvad tegelikult kõige keerulisemad väljakutsed (eriti kui neile sobivalt läheneda ja muidugi koos heade geokolleegidega). Siinkohal tahaks tänada Kaupot ja Matut, kelle abil sai võimatu võimalikuks. Tänan :)
Peale sodi ei jäänud seekord midagi näppu. Tuleb uuesti tulla.
Kaasasolevast abivahendist oli siiski natukene kasu, saime väheke rohkem otsida kui varasemalt aga leidu ei tulnud. Lumevabamal ajal tagasi.
Selle aarde püüdmisel ei saaks ka Sabonis ega Porzingis aidata.Pimedas küll ei uurinud neid võimalusi mismoodi on üldse võimalik ilma abivahendit kasutamata aardeni jõuda.Eks kunagi päevasel ajal lähen lihtsalt sportlikust huvist uudistama,aga kuna nimi on kirjas,siis ainult visuaalsete tähelepanekutega kohe kindlasti ka piirdun.Aitäh siia kutsumast!
Lahendus oli meil olemas ning sai salakavalalt see ekstreemsus ära logitud. Aitäh!
Lõpuks sai kohale mindud ning Allan tõi aarde ära.
Tehtud Liber! Tehtud lõpuks! :) Aga oi kui kaua ma ootasin võimalust uuesti siia karpi püüdma tulla. Sest korra varem juba olen ma peiduka all abikaga vehkinud, siis jäi mu pikkuselisaja liiga lühikeseks ning mina vandusin, et järgmisele katsele tulen siia vähemalt järgiveetava korvtõstukiga…:D. Mihkel sattus minu sajatamist tol korral lugema ja kribis mulle postkasti ettepaneku, kuidas karp kätte saada. Mis oli tegelikult niiiii uduvinge plaan ja praegu on isegi natuke kahju, et me selle Mihkli esialgse mõtte järgi karpi täna kätte saama ei läinud… :D. Aga jah, geolehe postkast on üks parimaid asju, mida peiturid ei karda kasutada, kui üks aare on vaja ära leida või nõu küsida ning 05.11. vilgutas geopeitus.ee mulle taaskord oma vasakus nurgas seda ilusat punast “1 uus teade”… ja mis viis lõpuks selleni, et 13.11. me läksime. Viiekesi. Ja mitte küll päris korvtõstukiga, aga ühte järgiveetavat vajasime abivahendi kohaletoimetamiseks siiski. Kohale jõudsime nii, et kõigepealt abikavedijad olid esimesed, siis tulid Liina ja Mai, ning viimasena Mihkel ise, kes kohe komandeeriti ka karpi ära tooma. Nimed kirjas, sain selle tagasi viia ise aga ei olnud midagi see nii “mine ja logi” nagu Mihkel oma logis väidab…:D. Lahe oli muidugi ikka ja mul on väga hea meel, et trallsid kunagi selle karbi just siia peitu pistsid – ilma selleta oleks minu geoelu kindlasti kohe ühe põneva sündmuse võrra vaesem ning pea 2 aastat plaanimist, kuidas see kiuslik karp sealt ikkagi kätte saada, samuti olemata… :D. Nii et aitäh peitjatele mõnusa aarde eest. Ja aitäh ka Leelole ja Mairile, kes aaret meie kõigi heaks kunagi kontrollimas käisid ja seda seeläbi arhiivi ei lasknud saata, aitäh kõigile leidjatele ja mitteleidjatele lahedate logide eest, mis kunagi ammu mulle lugedes nii lahedad tundusid, et ma lihtsalt pidin mõistatusele lahenduse leidma, aitäh tänastele geokaaslastele…
Peituritele aga, kes pole veel mõistatust ära lahendanud, soovitan soojalt see pusimiseks ette võtta - kohe kindlasti te ei kahetse seda pärast, ei aega, ei vaeva ;).
Korraliku abivahendiga "lihtsalt mine ja logi" aare. Tänud!
Oh kui ammu ma olen kuulnud juba seda juttu, et lähme sinna ja lähme sinna :P No ja kui selgus, et on võimalik kasutada korraks järelhaagist, siis oli selge, et peab ikka pika redeli kaasa võtma ja seal lõpuks ära käima :) Ja no kuna oli juba varem siin arutatud kaasvõitlejatega abivahendi mõõtude üle, siis pidi ikka abiväe ju kaasa ka kutsuma. Eks mida rohkem rahvast, seda loomulikum see lollus seal tundub :) Kohapeal läks asi palju lihtsamalt kui kartsin. Pidin ainult toestama. Karbi viskas alla Mihkel ja tagasi viis Maris. Ja nii see aare logitud saigi. Aa...ja ausalt mõistatuse poolega läks mul kehvasti. Kunagi ammu kusagil sattusin vale jutu keskele ja asukoht sai selgeks :) Aga ju oli tore mõistatus nagu ikka trallsi aarded...kahju, et juurde ei tule enam...
Täitsa mõnus, et selle aarde saaga lõppeb 13. kuupäevaga reedel. Eelmised katsed läksid iga korraga paremaks ning seekord oli meie ülesanne lihtsalt kohale ilmuda ning nimed kirja panna. Lisatööna sain ka alla visatava karbi kinni püüda. Õnneks seekord ei pidanud seda tagasi viskama, nagu nii mõnegi aarde puhul varem on juhtunud. Õige geovarustusega saab kõik lihtsalt tehtud. Kiidame ja täname kaas-peitureid ning täname peitjaidki!
Lisan logile järelhõike Lauri logi lugedes - tõesti kahju, et trallside aardeid juurde ei tule, sest senimaani kõik lahendatud on parajalt mõnusat nuputamist pakkunud ning meile väga meeldivaid elamusi pakkunud.
Läks nii nagu Mihkel kirjutas eelnevalt. Lootsime, et ehk veab, aga meie olime liiga lühikesed ning abivahend samuti. Ootame aega, kui abivahend kasvama hakkab või leiame hulljulgema/paar peajagu pikema kaaslase. Kui keegi vallutama läheb, kutsuge kaasa (meie poolt kaasaelamine ning liiga lühike abivahend) :)
Pool tundi mängisime seal ahve. Kahjuks jäi abivahend lühikeseks ja meie pika ninaga.
Võidupüha võidukas geotuur "Kellele meeldib vihmaga grillida, kellele massi linnast ära olemise ajal rahulikult geopeitust mängida" :) (3/10) Oi ei, oi ei, oi ei. Logisid lugedes eeldasime juba ette miskit õudset, aga no see oli ikka veel hullem kui kartsime. Abivahend oli küll kaasas, aga vihmaga ei hakanud tsirkust tegema. Kuna arvutatut juba veidi selle aarde juures on, siis mõtlesime, et arvutame kodus veel veidi, et kas on abivahend ikka piisavalt õige pikkusega, et ei juhtuks, nagu eelnevatest logidest lugesime. Tundub, et aarde nägime ära, küll järgmine kord kätte ka saame. Mõistatus ise tore, kuigi meil läks hämmastavalt kaua, et sellest läbi närida. Tänase päeva ainus mitteleid.
Mõistatuse lahendus erilisi probleeme ei valmistanud. Kohapeal tuli esimesel katsel alla vanduda. Abivahend oli lühikesevõitu ja hirmus hakkas. Tänaseks olin abivahendit tuuninud ja kohe palju kindlam tunne oli. Sellegipoolest sai tükk aega turnitud ja erinevaid kohti läbi uuritud. Kui olin juba loobumas, otsustasin ühte kohta veel kontrollida ja seal ta oligi. Lihtsam kui arvasin, eelmisel korral olin tegelikult leiule väga lähedal. Aardest võtsime kaasa kuradi ja lisasime omalt poolt kondeka. Aitäh peitjale.
Pühapäeval kuulsime Kaspari plaanidest ja olime stardivalmis, aga plaan jäi siiski katki. Eile tuli uus teade. Ootasime siis Kaspari kõnet ja kui see tuli, jätsime filmi pooleli ja kiirustasime aarde juurde. Edasine käis kähku - Madis tõi aarde alla, keegi logis, tehti vist kiiret vahetuskaupa ka ja sama ruttu läksime laiali. Aitäh!
Pühapäeval just mõtlesin, et peaks abivahendi hankima ning siis saaks Liis ka antud aarde logida. Sama päeva õhtul helistas Kaspar, kellel oli mõni täpsustav küsimus antud aarde ja abivahendi kohta. Eile õhtul läks asjaks. Kohale jõudes oli (tsiteerides jätkuvalt klassikuid) "riist juba teovalmis" ning mul jäi ainult üle aare sobivale maastiku raskusastmele toimetada. Aitäh taaskord seda seiklust pakkumast!
Lõpuks käes! Koordinaadid on lõppu näidanud juba ligi kolm aastat. Korra isegi kohapeal piilumas käinud aga tulemuseta. Seekord sai sõpradega plaan paika pandud ning liikvele mindud. Kuna Madis oli paar päeva varem üritusest haisu ninna saanud, lubas ta meiega seal kohtuda. Jõudsime enne teda ning saime ka pisut otsida, kuid meil jäi tabamata. Üks oli lühike, teine vales riietuses jne. Madis tuli, nägi, võttis. Mis seal ikka. Nimed kirja, miskit poetasime ka ja peitsime tagasi. Kuna ilm oli piisavalt külm ja lund tuiskaks, tegime autoni kiired sammud. Aitäh kõigile!
Koordinaatide leidmisega läks libedalt, kohapeal mitte niiväga. Abivahend, mis algul tundus täitsa piisav milleksiganes, tundus kohapeal oioikuipisike. Veidi sai asja uuritud ja tundus, et midagi isegi leidsin, aga lähemalt kontrollimisel osutus see prügiks. Mingil hetkel tundus otsimine liiga ohtlik ja otsustasime selleks korraks ürituse katkestada.
Oi kui kahju on sellest mitteleiust! Mul oli reedest saati abivahend autosse tõstetud ekstra selle aarde jaoks ja kindel plaan nädalavahetusel siis üks valgustkartev tegu korda saata :D. Kahjuks selgus nullis peale seda, kui ma olin jõudnud rõõmustada valgustuse puudumise ja inimtühjuse üle ning selle üle, et keegi ei näinud, kuidas ma abivahendi nulli vedisin ja lumme toppisin, et minu pikkuselisaja on liiga lühike! Järgmine kord tulen uuele katsele ilmselt järgiveetava korvtõstukiga :D
Kui õnn juba nii lihtsalt sülle kukub, siis tuleb tal saba kõvasti pihku haarata. Kuna pagassis vedeles hunnik alumiiniumit, siis oleks patt olnud sohvrit mitte veenda selle aarde juurde tulema. Lauri oligi nõus. Eelmine kord paistis peidukas tühi olevat, seekord mitte. Öö oli pime, ilm oli ilus, kõik sujus kenasti jne jne. Sellega on nüüd ühel pool.
Nii, nüüd siis lõpuks mõnda aega pinnuks silmas olnud täpp ära värvitud. Ebamaiselt suured tänud Alexile tehnilise toe eest ning Sportlasele kes oravarolli auga ära täitis. Hea, et Eestis on julgeid mehi, muidu mu sugusel jäänuks see aare küll leidmata. Tänud peitjale ka!
Ei no aitüma :). Ka oma standardvarustuses kaasasoleva 3.2 m abivahendiga ei julgenud ma sinna turnida. Vastikult koduligidane aare, et olukord nii jätta. Hei, kas leidub mõni geo-orav, kes selle vidina mulle kätte toob - omalt poolt pakun välja 12 tunnise geotreti Harjumaa piires, kus geoorav näpuga näitab, millise aarde juurde soovib :).
Öine mitte-leid ei andnud rahu ning hankisin spetsiaalse vahendi kaasa. Turvalisuse huvides kutsusin Hannese kaasa ning vurasin kohale. Kolisev abivahend muutis maastiku raskusastme tunduvalt madalamaks ning sain kohe ka aru, miks öösel aaret ei leidnud. Turnides lihtsalt ei ulatanud aardeni. Ja tegelikult ma ei soovita seda turnides proovida kätte saada, mina enda 190 cm pikkusega ei ulatanud igatahes. Aitäh toreda seikluse eest!
Seekord siis üks lihtsamaid leide üldse. Kui Madis helistas ja tahtis öösel minna, ajas laiskus minus sõrad vastu ja nii leppisime kokku, et läheme hoopis loojangut nautima. Mis oli täna imeline, olgu öeldud. Kuna startisime eri kohtadest, käisin skoorisin enne veel ühe vidina ära. Kohapeal - noh, Madise kolistamine kostus juba poole maa peale. Seks ajaks kui mina kohale jõudsin, oli Madisel riist juba teovalmis ja mul jäi üle vaid teda kõva häälega õpetada, juhendada ja suunata - tegevused, mis mul sujuvalt ja sundimatult välja tulevad. Suts ja karp käes. Logimise raske töö võtsin siiski enda peale. Karp tagasi, riist kokku ja tagasi. Täitsa lõbus lugu. Aitüma vaeva nägijatele!
Ei ole siin midagi arhiveerida, karp kenasti oma pesas. Peale aarde avaldamist, vist mai lõpus käisime Leeloga kohta vaatamas ja sinna see jäi(rasedana ronida ei riskinud). Vahepeal käisid Leelo ja Allan ja panid oma nimed kirja ja nemad olidki nüüd pikalt viimased leidjad. Mina tahtsin logida ja panin kodus igaks juhuks isegi uue karbi kokku ning Leelo muretses, et kas tõesti on kadunud. Nii me siis istusime ööpimeduses autosse ja sõitsime kohale. Leelo julgestas mind kahe jalaga maa peal seistes ja mina kõõlusin aarde juures kuni leidsin puhta, kuiva karbi ja panin nime kirja. Natuke naljakas oli seal toimetada aga õnneks kõrvalisi isikuid kell 23:15 seal ei jalutanud. Aitäh, väga vinge!
Tegemist on laheda aardega, keegi võiks ju ikkagi taastada? Või siis teha samasse kohta uus aare?
Pea aasta hakkab mööduma viimasest leiust ja mitteleidude nimekirjale ning märkustele ei ole vastatud. Kas vajab arhiveerimist?
selle aarde omanik on vist geopeitusest loobunud? ma usun et kui keegi varemleidnu seda adopteerida ei soovi siis muul viisil midagi siin toimuma vast ei hakka. reaalne staatus on minuteada vähemasti "ajutiselt kättesaamatu".
Ausalt öeldes oli üsna jube vaadata, kuidas Kaur seal turnis, aga kõigest hoolimata karp ennast kätte ei andnud. Kivike, pudel ja pintsel olid küll postil. Äkki omanik kontrolliks?
Ma seda 4.5 punkti aaret ei olekski vaadanud, kui jube palju vihjeid poleks ümberringi tulistatud, et mis suunas kirvest visata. Mina kui selle kandi mees peaksin teadma. Ei teadnud. Selle asemel võtsin end kokku ja närisin end mõistatusest läbi. Väga lihtsalt ei läinud, polnud just kõige esimene lehekülg, mille kätte kuugeldasin.
Mitu kuud hiljem, täpsemalt siis nüüd, käisime hilistel õhtutundidel koha peal, lootes teha kiire sutsaka - vastav varustus oli kaasas. Sai siis õigesse kohta ronitud (Lauri oli varem selle juba ära loginud), peadpidi peidukasse sisse sukeldutud ja seda ereda lambikesega valgustatud, kuid aaret ei paljastunud. Eelmise peitja täpsustuse järgi oleks pidanud olema seal ka üks kivi, mis aaret kinni hoiab. Ka kivi ei olnud näha. Mul on igatahes kuri kahtlus, et aare on endale tiivad selga saanud ja vehkat teinud.
Nii, mõistatus sai juba ammu lahendatud ja uurimaski käidud, et mida ja kuidas. Ja sinna see jäi. Nüüd said võimalikud vajalikud abivahendid kaasa ja pehme abivahend jäi kaugeks, väheke jäigem aga sobis ideaalselt ja logi sai kiirelt kirja. Aare korras, aitäh, meile meeldis.
Kui mina ja Kristjan kohale jõudsime, oli juba kaugelt näha, et Karl oli valmis akrobaatikaks, mis viis ka positiivse tulemuseni ja poetasin oma logigi siis logiraamatusse ;)
Selleks ajaks kui Kristjan ja Tanel kohale jõudsid olin mina juba moraalselt valmis akrobaatikaks. Sai siis natukene ettevaatlikult ronitud aga karpi kuidagi kätte ei saanud alguses. Seega Kristjan juhendas ja sundis mind kätt õigesse kohta panema kuni suutsingi seda teha. Tagasipaneku ning tagasi ronimisega läks juba sujuvamalt. Tänud huvitava seikluse eest
Nädal tagasi sai käidud objekti uurimas. Seekord olin kohal vastava varustusega ning leid oli kiire ja lihtne. Õhtu pimedas kerge vihmaga polnud ka mitte ühtegi kõrvalist isikut segamas. Tänud!
Käisime luuramas, vot seda tahaks küll juba kätte saada :D
Leidmine tuli kiirelt. Vahepeal hoiatati meid usside eest ja siis üritas ka keegi autoga nulli sõita, aga niipea kui ta meie kollast helkurvesti nägi, tegi ta minekut.