Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
I maailmasõja eel ja ajal kardeti Tsaari-Venemaa kindralstaabis, et sõja korral üritab vaenlane teha
dessandi Lääne-Eesti saartele ja siit avaneb tal hea võimalus edasiseks pealetungiks pealinnale Sankt
Peterburgile. Seetõttu loodi siin laiaulatuslik kaitseorganisatsioon – Muhu väina kindlustatud positsioon (Moonzundskaja ukreplennaja positsija). Saartele rajati mitu rannakindlustussüsteemi, nende hulgas kaks Võiküla rannakaitse kahuripatareid nr. 32 ja 36 ning õhutõrjepatarei nr. 32a. Patarei nr. 32 asus külast veidi lõunas. Seal paiknes neli 6-tollise kaliibriga suurtükki, õhutõrjekahurid ja varjendid. Nr. 36 asus Võikülast 1250 meetrit lääne pool ja sai nime läheduses asuva Järve talu järgi. See oli relvastatud viie 10-tollise Durlacher-tüüpi kahuriga. Neli kahurit vahemaaga 70 meetrit seisid ühel joonel, viies (läänepoolne) oli 15 meetri võrra sellest sirgest eespool ning oma naabrist 100 m kaugusel. Komandopunkt jäi 35 m positsioonist tahapoole, 3. ja 4. kahuri vahele.
Patareid osalesid I maailmasõja merelahingutes, tähtsaim neist oli Moonsundi lahing. 1917.a 17.septembril kell 7:22 avas Vene laevastik tule ja sellega ühines Võiküla rannapatarei. Lahingu edasisest käigust saab lugeda SIIT. Lahing lõppes samal päeval 17:30, kui valge signaalrakett andis märku, et Võiküla patarei on vallutatud ja võitlusvõimetuks tehtud.
Patareide alused ja sinna viiv munakivitee on osaliselt säilinud tänaseni, raudteed meenutab vaid tamm.
Kasutatud siinkohal ka Muhu turistiinfot.
Lahingust on tehtud mängufilm "Moonzund", kirjutatud romaan "Moonzund" Valentin Pikuli sulest ning ajalooraamat patareide kohta "Batarei Moonzunda" Juri Melkonovi poolt (vt lk 26-28).
Aare on peidetud Järve patarei nr 36 läänepoolse kahuri asukoha lähedusse. 10.3.2019 muutus taas koordinaat.
PS Madalapõhjalise autoga ei ole soovitatav munakiviteele seiklema minna, jalgrattaga minnes tuleb arvestada, et pärast on vaja kõikvõimalikud mutrid üle keerata.
Vihje: pole
Lingid: http://www.geocaching.su/?pn=101&cid=9672
Aarde sildid:
lumega_leitav (2), militaarobjekt (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC2PY2Z
Logiteadete statistika:
128 (99,2%)
1
3
0
0
0
0
Kokku: 132
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
This cache will be archieved soon because it is published on another website against the owner's will.
GC lehel kättesaamatu. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Tänan juhatamast. Kõndisin siia raudteetammi kaudu. Muidu oli veel plaan külastada ka peitmise pärast 2 aaret, kuid pidin sellest loobuma - juba siin sai kaasas olnud joogivesi otsa.
Jess! Leidsin! Mu esimene ametlik aardeleid! Jätsin kingiks valuvaigistit :)
Kui nina koordinaadis pole, siis leiab ruttu, aga no mul algul oli. Huvitav koht ja tee sinna, tänud.
Esimese hooga olime päris pimedad, tegime paar tiiru ja no kui korraks pilgu tõstsin eeldatavalt peidukalt sain ka kohe nägijaks :)
Igatahes täna sai linnakaga täitsa nulli. Ei olnud mingeid probleemseid kohti munakiviteel. No, eks ma seal tiksusin 15 km/h aga kohale sain. Aardega läks ikka väga kaua ja tuli otsimisraadiust laiendada vaatamata sellele, et gepsus uus null sees. Aitäh.
Aega läks, aga asja sai! Kohati oli tunne, et annan alla, aga pikk munakivitee tuletas end kohuaeg meelde “kas sa selleks kannatasidki kogu seda teed, et tulemuseta minema minna.” Tuleb vaadata oma ninaotsast kaugemale. Üksi ja madala autoga pigem tõesti mitte minna. Rässa poolt tulles soovitan auto jätta kaugemale, kuna viimased paarsada meetrit on tee väga rööpas ja kohati ka märg, ilmselt kevadel ja sügisel läbipääsmatu :). Aga iseenesest huvitav koht!
Kui öö mõnusas Muhu aidas mööda saadetud ja tegutsemislusti täis hommik taas koitnud, otsustasime enne munakiviteed mööda suurele teele tagasi logistamist ka selle kohaliku vaatamisväärsuse juures ära käia. Seda enam, et võõrustajad meid ka ikka kangesti sinna saatsid. Nulli läksime muidugi huvitavamat teed mööda, et ikka ronida ja libiseda ka saaks. Meelde oli jäänud, et tegelikult aare lausa karjub näkku ja mingil hetkel pidime seda kõvasti välja öeldes üksteise järel kohe tõdema, et karjub jah. Panime siis nimed kirja ja läksime viisakamat teed mööda tagasi. Värskelt Naissaarel patareisid külastanud noorgeopeitur ei olnudki väga pettunud, aga eks teda sai enne teavitatud ka, et siin nii uhkeid säilmeid pole. Aitäh peitjale!
Ega ma siis siis seda madalapõhjalise auto juttu polnud enne lugenud, aga ühes tükis me kohale jõudsime. aardega läks ikka jupp aega, kuna telefon seal liiga täpne ei olnud, siis keskendusin pikalt valele objektile, aga kui lõpuks hakkasin niisama ringi vaatama, siis jäi aare ka silma. Tänud peitjale!
Munakivi teest ei teadnud me midagi, sest lähenesime teiselt poolt. Seda tegelikult ka juba eile õhtul, kui oma meeskolleegid ööbimiskohta jätsime ja õhtuhämaruses seemnete-aarete luurele tulime. Esimeses mõttes täiesti edukalt, tasub hommikul tagasi tulla küll, aga aarde asukohale ei saanud sugugi pihta - miski hirmus padrik ja kraavid. Hommikul, kui esimesed heintaimede seemned kotis ja töine tunne tugev, sõitsime jälle mööda. Selgus, et olime õhtul pimedas ikka väga valelt poolt lähenenud. Nüüd läks ludinal ja ajaloolisel kohal oli valges huvitav ringi kaeda.
Aitäh peitjale, meil oli põnev topelt-seiklus!
Kõigepealt põrutasin hooga mööda usaldades gepsu. Õigesse kohta naastes otsisin ka veel siit-sealt kuni aare lausa karjus näkku, tuletades taas meelde, et mõnikord võiks pigem silmad lahti otsida kui ekraani usaldada.;) Tänud peitjale kohta tutvustamast.
Andis ikka otsida. Otsisime august, augu servast, kiviaiast. Ei midagi. Juba olime loobumas, sest sääsed kippusid ründama ja Johannes virisema. Siis aga jäi pilk täiesti juhuslikult aardele ja leitud ta oligi
Kahju, et nii vähe alles on sellest paigast. Väga hästi aru ei saa, peab materjale lisaks uurima hakkama. Aga sellest, et selle kohaga terve väin kinni pandi, sellest ma saan aru küll.
Täname ajalootunni eest.Sääsehordidega esmatutvus saartel tehtud.
See aare oli mõnus kiire vahepala eelmise drive-in aarde juurest Võilaiule. Aare ilmutas end kiirelt ja peale seda tuli üks paremaid lõunaid, mida saarel saab. Selleks on kuum Muhu leib ja Saaremaa ürdivõi. Keele viib alla. Nüüdsest hakkan iga kord seda saares käies tarbima. Tänud aarde eest.
Cobblestoneroad logistas hambad suust lahti, samas saime nautida üks kord suve jooksul ka cabriolet villist. Aardeleid tuli Jansile kiirelt kätte, ma samal ajal lugesin ajalugu ette. Tänud!
See munakivi tee on ikka äge, samas hea, et tänapäeval asfalt on leiutatud. Seda teed aga kasutasime siit lahkumiseks. Lähenesime teiselt poolt, mööda pikemat, mõnevõrra paremat teedpidi.
Neid suurtükialuseid ja muid militaarobjekte jätkub endiselt igale poole ja nähtud on neid vist alles vähesed. Siin on suur osa loodusesse mattunud, aga ettekujutuse saab kätte, mis siin kunagi oli. Tänud aarde eest!
Moonsundi täpp oli värvimata veel vaid mul, mistõttu tegelikult üldse ei plaaninud seda kõrvalepõiget. Aga Paavo ütles: "Ega sa ju ei kavatse oma autoga siia uuesti tulla?" ning keeras rooli ikkagi aarde suunas. Vastu ma ei tõrkunud, kuigi teadsin juba siis, et kavatsen mõne nädala pärast kindlasti ise just sama teed sõita :P
Nulli ümbruses kooserdasin kauem kui viisakas, ei leidnud midagi. Eemalt tee pealt kuuldus juba signaalitamist, seega tormasin tagasi, raporteerisin mitteleiust ning olin valmis teiseks korraks jätma. Kaasvõitlejad ei leppinud olukorraga - selgitasid, et tuututajaks oli hoopis üks kohalik autojuht ning sundisid mind kohe uuele katsele minema, tulid ise ka kaasa. Nojah, kui nägijad inimesed abiks, siis on leidmine muidugi palju lihtsam :o)
Kulgesime betooni ja sinilille maastikul. Tänud peitjale.
Selle aardeni viis tõepoolest lõputuna näiv munakivitee. Nüüd tagantjärele mõeldes ehk oli sellel teel sõitmine põhjuseks, miks sama päeva õhtul meie auto Saaremaal enam ei käivitunud ja nii see kolmepäevaseks planeeritud geotuur meil ühe päevaga lõppes. Kes teab. Aga aardepesa ise on kahtlane, sest see koosneb väga õrnalt üksteise peal olevatest katkistest tükkidest. Panime igatahes nii tagasi, nagu me leidsime. Aitäh huvitavasse kohta juhtamast! EVEJ
Sõitsin madalapõhjalisega mööda munakiviteed ilusasti kohale. Tegelikult olen ka korra varem seal käinud kahurialuseid vaatamas, kuid siis ei olnud seal veel aaret. Tee Võikülani on rohkem vatti saanud ja seetõttu veidi kehvemas seisus, sealt edasi aga palju parem. Tähelepanelik peab siiski olema. See pikk munakiviteel sõitmine on juba omaette elamus asfaltiinimestele. Seal teel pidavat sageli kohtama ka loomi, meil jooksis tuhkur üle tee. Kuna kahuripatareid olid eelnevalt ülevaadatud keskendusin aarde otsimisele. Konteiner oli peagi käes. Imelikul kombel ei avastanud sealt logiraamatut kõik muu oli olemas. Jätsin oma nime ja kuupäevaga kleepsu aardesse. Omanik lubas logiraamatu probleemi peatselt lahendada. Tegelikult oli ilus käik sinna ajalooga seatud kohta. Tänud.
Ma ei tea, millise reisikaaslaste meeskonna ma peaks komplekteerima, et ma kunagi ka siia saaks lõpuks? :D Ikka suudetakse sellest teeotsast sujuvalt mööda hiilida, lubadusega- "selle võtame tagasiteel ära!". Ja tagasiteel on kiire nagu alati, sest viimanegi mõistlik paadiaeg Kuivastust on kohe lõhki minemas...
Ühesõnaga- ei leidnud võimalust leida. :D (Ise olen ikka rahul- on, mille poole ihalevalt õhata..)
Etteruttavalt kommenteerin teekonda nulli. Ma ütleksin, et mööda munakiviteed madalapõhjalisega oli lausa luksus läheneda võrreldes selle teise poolega. Lahkudes teist kaudu oli vahepeal hirm nahavahel kas nüüd see või teine rööbas saab saatuslikuks. Lisaks olid suured augud ja mudased takistused. Edukalt sain läbitud aga munakiviteel sai vahepeal isegi 3. käiku sisse lükata.
Aarde otsimine mul kiiresti ei kulgenud. Kahtlustasin juba metallivargaid, et okastraadi ära viinud. Vahepeal käisin niisama ümbruskonda avastama ja mõtteid puhastamas. Tagasi tulles oli okastraat oma kohal olemas ja sain leiu koos sellega. Aitäh!
Muhu jaaniseeria nr 5. Lahe koht, õnneks oli meie sõiduvahend selle maastiku vääriline.
Muhule jõudes otsustasime oma ringiga siitpoolt alustada. Martin oli varasemast kirjeldust lugenud ja aimas, et auto veermik saab testitud, minu jaoks tuli kogu läbielatu üllatusena. Üsna halenaljakas tegevus oli seal teokiirusel ukerdada nii, et kõik koliseb ja pläriseb. Pärast igat väikest jõnksu mõtlesime, et äkki nüüd saab läbi, aga ei. Peaaegu aardeni välja sai seda nautida.
Mida edasi, seda enam mõtlesime, kes kurat oli see inimene/need inimesed, kellel leidus piisavalt motivatsiooni see tee teha!? Leidsime, et kõige tõenäolisem versioon oleks see, kui mingi kohalik mõisnik omal ajal matsirahwale käsukorras töö andis ehitada maailma pikim munakivitee. Lihtsalt niisama, ilma mingi mõjuva põhjuseta, lihtsalt näitas näpuga kaardile ja ütles "Vohh, just, siia!" :D
Aga nii palju siis meie alternatiivsetest ajalooteooriatest. Lõpuks jõudsime siiski ühes tükis kohale ja asusime otsima. Mõnda aega otsisime, siis lugesime vihjet ja otsisime natuke veel. Minu geps tahtis natuke õigest kohast eemale juhatada, aga otsinguala veidi laiendades jäi õige asi ikka lõpuks silma.
Ei tegelikult äge koht ja palju nalja sai ka siia tulekuga, nii et aitüma! Väga meeldejääv :)
Otsustasime Muhule ringi peale teha päripäeva. See aare ja eriti sellele lähenemine on juba logidest tuttav ja peas vastav kujutluspilt loodud. Maanteelt maha keerates kummitas veel peas eelmisel päeval hoolduses automehaaniku esitatud fraas: "selle rooliotsa peaks ka üsna varsti ära vahetama". Tundus päris hea variant laupäeval kusagil kodust üle kahesaja kilomeetri kaugusel kadakate vahel rattad laiali lasta.
Pikk oli see tee tõesti, aga see-eest ebatasane. Vist nägime kitse ka (mälu pole enam see). Oh, aga siis tuli kurv! Jaa tee jätkus samamoodi. Ühel hetkel ilmus umbes saja meetri kaugusel tee kõrvalt kadakatest auto, märkas meid ja kadus samamoodi teisele poole. Ja siis istus seal, pool persst veel teeveerel, nina sügaval pöösastes. Imelikud asjad toimuvad siinmail.
Ja siis jõudsime kohale. Betoon ja puha. Nüüd lugesin kirjelduse ka läbi, väga huvitav. Jõudsime nulli, aaret ei leidnud. Lugesime vihjet, ikka ei leidnud. Laiendasime ala, leidsime juhttaadi ja siis ka aarde. Juhhei!
Tagasi läksime teistkaudu. Minu jaoks oli see tee mugavam, kuigi kuidagi õnnestus pikad triibud autole külje peale vedada. Mulle isiklikult meeldis väga veel ka kitsast teed mööda tasakesi küla vahelt läbi tiksuda, midagi oli seal kohas hingele. Igatahes üks eredamaid kohti sellel päeval, aitäh!
Minna või mitte minna- sellist küsimust lihtsalt ei saanud tekkida. Loomulikult minna, sest Võiküla patareid on vaatamist väärt. Munakivitee ei häirinud absoluutselt. Kui nulli lähedale jõudsime, seiskasime geomobiili, tegime ära välitööd koos logimisega, seejärel vaatasime kaarti ja otsustasime Rässa kaudu tagasi tulla. Tee tundus küll kahtlane, kuid tänu taevale oli pikalt kuiva ilma pidanud, seega ei tekkinud mingeid probleeme. vaid üks madalam koht äratas tibake kahtlust, aga Geomobiil alt ei vedanud. Tänud :)
soovitusi ei vötnud kuulda ja käisime maailma-köige-madalama-autoga ära. aega vöttis, aga asja sai :)
Sai siis hoiatustest hoolimata madala autoga seda teed alustatud. Ei olnud just kuigi meeldiv 10 km/h seda teed mööda kulgeda ja lõpuks pidime siiski alla vanduma ja jala jätkama, kuna tee läks kitsamaks ja ei olnud enam valida kummas ääres sõita. Sai väheke jalgsi matkatud ja aare kiirelt võetud. Täitsa kena maastikuga koht. Tunnen muidugi kaasa, kes seda teed igapäevaselt läbima peavad. EVEJ
Pisikese Muhu tripi jooksul siis teest lõuna poole nüüd kõik võetud :P V: Läti võtmehoidja J: helkuri
Siia täristasime ka pimedas mööda seda munakiviteed mitu kilomeetrit skoorima sõita, õues oli täielik kottpimedus ja õhk soojem kui suvel… Huvitavad militaarajaloolised kohad on mu lemmikud, aitäh taaskord ühte natuke lähemalt näitamast :)
Leitud Muhu jalgrattamatka käigus. Aaret oli päris raske märgata - mis siis, et peidukoht on tegelikult suht lihtne.
Ohhh seda loksumist munakiviteel, siiamaani loksun mõttes. :) Leitud kiirelt. EVEJ.
Tee siiani oli pikk ja aeglane. Aga väga mõnus aare. Muhukalvi ja Kalev
Leitud, pisut ringi vaatamist ja käes ta oligi. Peidukas oli kuiv ja puhas.
Oli seal vast künklik tee, madala autoga ja vihmase ilmaga kahtlen, et aardele lähedale saab. Aare oli andekalt peidetud, hakkab jumbudele paremini silma.
Kirjeldus lubas munakiviteed, aga seda ei tahtnud ma kohe kindlasti sest kõik mis selleks ajaks autol katki polnud läinud ega ära kukkunud, kõik see oleks seal teel siis kindlasti juhtunud. Ja kuna ma ka mingit 4 kilomeetrist jalutuskäiku enam ette ei tahtnud võtta, siis lähenesin aardele hoopis lääne poolt, kust jäi auto juurest napp kilomeeter käia. Inimlik rada ja kiire leid. Ja sellest sai ka täiesti ootamatult minu viimane logimine siinkandis. Sõites tagasi suurele teele, vaatasin, et misasja nad siin kõik seisavad. Selgus et praamijärjekord. Juhtus nii, et mu tuur sai lihtsalt läbi sel ajal kui ongi kõige suuremad järjekorrad. Loobusin siis mõttest kaks sadamalähist aaret veel enne sappa sõitmist ära võtta ja pöörasin vasakule, et teiste ootajatega ühineda. Ma lõuna paiku naiivselt mõtlesin, et kui kell 7 õhtul sadamasse jõuda, äkki saab kell 10 üle. Jõudsin hoopis kell 6. Järjekorra pikkuseks näitas geps 3,8 kilomeetrit ja liikumiskiiruseks tuli oli 0,85km/h. Polnudki ju väga paha üldjärjekorra jaoks. Lõpuks pääsesin siis kella 23sele laevale. Kui ma sadama ootealasse olin jõudnud, siis ei tahtnud ma neid viimaseid aardeid enam isegi mitte näha. Jäägu nad uue ringi ajaks ootele, sest vähemalt 4 päeva jagu tegevust jätkub mul siin veel. Läbitud sai siin erinevaid haake tehes tervelt 1100 kilomeetrit. Igavesti suured tänud ja kunagi tegutsen siin jälle!
Aare leitud. Ilus koht, põnev ka. Tänud peitjale.
Aare leitud. Suht raskesti leitav aga tehtav. Madalapõhjalise autoga ei ole soovitav minna. Me läksime ja ei hullu. Nüüd tean meest kes oskab karteripõhjasid meisterlikult keevitada ning soodsa puksiirimehe numbri võin ka anda. Oligi aeg autol õli vahetada aga mitte just nii. :)
Juba pimedaks läks väljas, kuid taskulamp tuleb siis appi ja aare saigi leitud :) Vahva jaitsekaamenaajadarooga :)
Selle suve ellujäämismatkaks "Idioto Topografico" oli ring peale Muhumaale. Igasuvise matka eesmärk on sõpradega kõike vajalikku (~20 kg seljakott) kaasas tarides 3-4 päevaga ühest kohast teise jalutada. Sel aastal alustasid matka Kuivastu sadamast Mariaana, Indrek, Jaago, Margus, Rasmus ja mina. Siia jõudsid paraku juba kaks matkalist vähem.
Täna oli viimane, pikim ja raskeim päev. Mis siis, et olime üle-eelmisel aastal otsustanud mitte üle 25 km päevas matkata, tuli täna ikka 34 km kokku (kolme päevaga kokku 82 km). Siia jõudes olime juba päris läbi. Minul hakkasid ka esimesed villid tekkima ja need polnud mitte mugavad. Parkisin end keset teed maha, sest siin ei sõida ju kedagi! :-) Mariaana suundus mu gepsuga aaret otsima. Suur oli mu üllatus, kui kuulsin automürinat. Ja rassiski mäest üles roheline volkar.. Sees istusid Maire, Kristjan ja Madis. Ei või olla! :-D Haukasin Madise siidrist mehise lonksu ja muljetasin, miks me siin oleme. Teipisin oma varbad kokku, samal ajal tehti metsas leid ära ning Mariaana sai ka metsast välja. Missugune ootamatu ja lahe kohtumine geopeituritega keset mitte midagit ja üldse muus asjus siin olles! :-)
Loksusime tükk aega munakiviteel ning jõudsime lõpuks aarde lähistele. Üks seltskond istus tee ääres ning Maire esimene küsimus oli, et kas see on seal tõesti Paavo. Nii oligi! Tore kohtumine Muhumaal.
Ragistasime võsas, Maire leidis aarde, lobisesime juttu veidi ning läksime edasi. Aitäh aarde eest!
Uskumatu, täitsa uskumatu - 3,9 km munakiviteed Eestis säilinud. Minu teedeehitajast kaaslane ainult "oigas" kui arutasime selle ehitamise kulu ja aega. Hirmus mõelda, et kunagi selle peal vankritega sõideti. Suur-suur tänu kustumatu elamuse eest!
See jäi siis nö "kirsiks tordile" Muhumaal :D. Mitmed korrad teeotsas aru pidanud ja ikka on keeldutud minuga kaasa tulemast :P. Seekord sai minus jonnakus võitu ja asusin enne saartetuuri hooldusest tulnud rattaga teele. Juba paarisaja meetri pärast mõistsin täiesti Alexit, miks ta ei tahtnud mulle seltsi pakkuda :D. Oo, booze moi kuidas see tee raputas. Kohalikud sõitsid oma auto ja pärakäruga aga suht tuimalt kolinal mööda :P. Õnneks olid mingid lõigud läbitavad nö munaka kõrvalt, kuid viimased 1,3 km panid i-le täpi. Polnud vist kohta ,mis mul ää raputatud poleks kui aarde lähistel asfalteeritud platsile jõudsin :D ( nõrk noh ). Jalutasin siis aardeni ja logisin vaikuses. Tagasitee ei meelitanud kuidagi, kuid seal tee otsas oli ju päästev maantee ja ka praamile tahaks nagu jõuda. Võtsin oma tahtejõu kokku ja hakkasin tagsi pedaalima. Sadulas enam istuda ei saanud, teatud organid ei kannatanud seda raputamist ja nii ma see 1,3 sõitsin seistes pedaalides. Kui saabus kurv ohkasin kergendatult, nüüd oli mingigi võimalus liivariba kasutada . Oi jee kui hää meel mul oli kui see tee otsa sai :D. Kui keegi mind endaga kaasa kutsub sinna sõitma, siis arvan et ... ma võin teeotsas oodata küll :D.
Tänud ekstreemsema vaheetapi eest , ratas vajab nüüd vist jälle hooldust :D!
Startisime Pädastest kell kuus hommikul, et enne hommikusööki meeldivas vaikuses ja ilusas värskelt tõusnud päikeses üks aarete ring teha. See oli meie suurepärase hommiku esimene aare. Üks neist kohtadest, kuhu ilma geopeituseta poleks iial sattunud. Väike kena munakivitee ja sirge lõpus hiigelkadakad, lihtsalt ilus! Peidukas oli ka tore.
Väga ränk tee oli selle aardeni ja peale seda ei taha pikalt nautida munakivitee poolt pakutavat ;) Leid tuli kergelt peale väikest ragistamist.
Oli tõesti pikk munakivitee. Arv uti kaotas lausa osa oma kruvidest. Tagasitee saigi valitud vastassuunas. Aitäh! Võtsime GC.
Aarde juurde minnes sai 5km munakiviteed vaikselt II käiguga tühikäigul läbi logistatud. Tagasi mõtlesime minna Rässa küla kaudu ning selgus, et kahest teest, mis vahepeal paralleelselt lähevad, on põhjapoolne vahepealt läbimatu. Lõunapoolset teed pidi pääsesime linnamaasturi kõrgusega minibussiga napilt läbi. Pärast selgus, et Rässa külas on põhjapoolse tee ees tupiku märk ka.
Liikusime oma madalapõhjalise geomobiiliga, siiski tuleb kiita muhulaste töö kvaliteeti peale raputamise muud probleemi ju polnudki (tuli muidugi autot saäästes aegalaselt liikuda) Iga teine kord oleksime auto kaugele maha jätnud ja jala edasi kulgenud, aga oli meeletu kihk ka teiste aaretega sinasõprust teha. Logisid lugedes otsustasime peale logimist liikuda tagasi tuldud teed pidi. vahva elamuse saime endale aga küll. Aardelaegas oli ka vahvas kohas
No oli alles pikk munakivitee, aga aare oli korras. Tagasitee oli hullem, see tähendab edasi sõitmine, aga auto pidas vastu.
Perioodil 6-9 juulini leidsime 26 aaret Muhumaalt, Virtsust, Kesselaiult, Viirelaiult, Kõinastult ja Tallinn-Virtsu maanteelt. Suured tänud kõikide aarete peitjatele!
Sai päris kaua otsitud enne kui enda nina alt leidsin. :D
Üks kahest eelmine aasta otsimata jäänud Muhu aardest. Teekond aardeni on kirjeldatav väga edukalt suure hulga tärnidega. No ei olnud meeldiv ja nõustus, et üks kord elus seal sõita on selgelt liiga palju. Koht oli aga huvitav. Pärast läksin teiselt poolt minema, et seda õudust uuesti läbi ei peaks tegema. Aitäh!
Õhtul kui kohalikule rääkisin, et me käisime saare meeste munakiviteed vaatamas, siis too oli imestusest käpuli. Tulivad kaugelt mandrilt siia selleks, et vabatahtlikult saare kõige halvemal teel sõita - mandrimehed on ikka napakad.
See, kes sellise munakivitee ehitas, pidi küll sõge olema... Ja veel nii pikalt. Seda teed mööda sõita tundub üks kord elus kuidagi liiga tihti. Korra käis kolakas ka, õnneks sai tabamuse pukseerimisköie kinnitamise aas. Tagasi lootsin sõita teist teed mööda, aga mingi aja pärast tundus sealtkaudu kohalejõudmise tõenäosus liiga väike ja ei jäänud muud üle kui see munakivitee uuesti ette võtta. Aardest võtsin kaasa tiigri, omalt poolt lisasin mikroskeemi. Aitäh peitjale.
super maskeering ! vaatasime ikka mitu korda aardest läbi ! Tänud !
Autole jäid imekombel kõik jubinad külge. Tee on tõesti muljetavaldavam, kui koht ise. Aare korras. EV, J: liblika. Tänan.
DCLXXXVII. Käidud, nähtud, targemaks saadud. Kohalesõit oli autole hea test enne saabuvat hooldust. Kas kuskil eestimaal on veel pikem munakivitee?
Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Nii läks ka selle geopäeva algus. Lõpuks ometi saabus kätte see 1 nädalavahetus kui Laur polnud tööl. Seega ammu juba ette planeeritud üritus. Hoolimata vihmast ja tuulest, sai ka Muhumaale kohale sõidetud. Kõigepealt sõitsime õigest teeotsast mööda, siis sattusime munakivitee ohvriks. See väike detail oli ära ununenud, et kogu tee on munakivi tee eksju! Laur leidis küllaltki kiirelt, tagasi tulek võttis isegi rohkem aega, kuna mõtlesime, et järsku saab ka teisele poole välja, no madala põhjalisega ei saanud. (1/15)
Tõsiselt äge munakivitee! Leid oli kiire, hea peidukas. Tänud sinna juhatamast.
Jätsime teised suvitama ja tegime väikese aardetuuri. No oli see alles tee - mu-na-ki-vid, mu-na-ki-vid.... :) Ühe käänaku tagant välja pöörates üllatas meid ratsamatk. Esimene ratsutaja küsis, kas oleks võimalik auto välja suretada :) Ikka saab. Aardeleid ise oli kiire ning pärast läksime ajasime veel peitjaga paar sõna juttu. Tervitused!
Teel aarde juurde külastasime ka Võiküla tuulikut, mis meile vanu ja kadunud aegu meenutas. Kohale jõudes tagumik valutas. :)
Aardeid leitud Eestis 564, maailmas 696.
Selle aarde puhul on peitja tõsist tööd näinud ja oma higi ja vaevaga mõnusa munakivitee rajanud. Kus äärmiselt mõnus jalgrattaga tudistada, sadul peksab mõnusalt vastu mune. Koha peal on peitja petupeidupaika valmis valanud ja otsijate elu raskendamiseks kivimüüre valmis ladunud. Sellest hoolimata on tegu hoopis puidust peidukaga.
Muide, minu suhteliselt jäiga vedrustuse ja väga madala autoga sai aardest ilusasti 50m peale, osalt ka sellepärast, et ma ei tahtnud kilomeeter autost eemal äikese kätte jääda. Üks trikk on see, et auto üks külg tuleb hoida tee kõrgeima koha peal -- või selle lähedal, nii on autoalune pind suhteliselt siledam.