BrokRogain X

13 aprill 2025 leidis peetervandersell [peetervandersell]

Selle aarde juurde oli meil plaan mööda vett tulla, sest Vetevana talu on vana tuttav koht, veetsime siin 2017 ja 2018 Jaanipäevad, siis aga veel ise geopeitust ei mänginud. Tore oli näha, et koht siiani kenasti toimiv ja ka edasiarenenud, aga kutsad ikka samad ja ka sama rõõmsad kui aastaid tagasi. Ka peremehele oli meie huvi paadilaenutuse vastu tuttav, olla neid "mättapöörajaid" ehk geopeitureid siin ennegi käinud, kuigi tema ise polnud veel oma silmaga seda aaret näinud. Mättaid pöörama õnneks ei pidanud ka, aare paistis juba kaugelt ja tore teada, et Paavo oma Garmini ikka üles leidis. Nii ilusa ilmaga oli lausa lust niimoodi aaret otsida ja asukoha eest FP ka - kindlasti siiani ägedaim Broki aare. Aitäh peitjale!

28 juuni 2024 leidis Rita [ryzzy]

Mõte minna geojaanile, oli muidugi vaja suuremalt ette võtta ja korjata Võrumaalt üksikuid aardeid, mida ei saa möödaminnes haarata. Tuleb ikka veidi võsas ka kahlata ja parme toita. Vett läks nagu kerisele aga ellu jäime.Seekord sai paat laenatud, aerutamine oli minujaoks ülemõistuse teema aga õnneks oli veel üks paar käsi kaasas. Aitäh

28 juuni 2024 leidis Christel ja Rita [kiddy]

Nii siis, geojaanipäev oli tulekul ja kohe tuli pähe hea mõte, et enne Pähni minekut võiks paar päeva Kagu-Eestis aega veeta :) Mõeldud, tehtud ..teele asusime neljapäeva õhtul. Noh, sellise arvestusega, et geojaanile ikka õigeks ajaks kohale jõuda. Teada ju on, et see geopeiturite teekond on mitmeid-setmeid kordi pikem kui lihtsurelikel :) Ööbimiseks valisime Misso, täpsemalt Pullijärve kaldal asuva kämpingu.

Pagana pihta, just täna oli väljas kohati 34 kraadi, mil meil oli vaja mööda metsi ringi konnata ja aardeid otsida. Õnneks on siinkandis iga künka taga veesilm, kus saab ennast aeg-ajalt vette kasta ja jahutada ..see päästis meie päeva :)

Võtsime meiegi paadi Vetevana käest ja aerutasime lainetesse, selge siht silme ees :) ..tip-top korras aardelaegas sai leitud ning nimed said logiraamatusse kirjutatud. Ja mis kõige tähtsam, seekord ei unustanud ma aardest edaspidiseks vajalikku teavet endale märkmikku kirja panna nagu eelmine kord BrokRogaini IV juures juhtus.

Aitäh aardemeistritele selle seikluse eest!

4 august 2023 leidis Helen ja Salme [helen]

Võtsime spetsiaalselt selle aarde jaoks kaasa SUP-laua aga kuna siiakanti jõudsime alles õhtul ja pika geopäeva väsimus oli juba sees, siis otsustasime ikka esmalt seda Vetevana paati uurima minna. Autot parkides tulid meid esmalt uudistama kaks väikest koerakest ja varsti nende järel üks vanem meesterahvas. Rääkisime kohe oma mõtte ja soovi ära. Selgus, et tegemist pole just peremehega, kuid siiski kohalike oludega väga hästi kursis oleva isikuga. Kuna peremees olevat õhtuund tegema läinud, siis juhatati meid ilusti paadisillale ja näidati ujuvvahend ette. Meile see sobis ja tegime kaubad. Tegelikult küll öeldi, et selleks ajaks kui tagasi tuleme, uurib ta välja, kuidas tasumine käib.

Aerutamine oli kuidagi vaevaline. Järvel puhus paras tuuleke ja tundus, et aerud on ka erineva pikkusega. Pidevalt pidi korrigeerima oma liigutusi ja ei saanud kahe käega võrdselt sõuda. Kuidagi vänderdades me siiski vajaliku kohani jõudsime ja randumine läks viperusteta. Aare oli ka ilusti olemas, kõik korras ja kuiv. Tagasi jõudes ootas onu meid juba paadisillal ja andis teada, et sobib, kui viieka tuppa viime. Eks siis nii tegimegi ja seal kohtasin kahe rõõmsa pikutava naisterahvaga. Uurisid, kas ikka leidsime ja tõdesid, et küll meiesuguseid mättakangutajaid on ikka palju. Tegin siis kiire ülevaate geopeituse uuematesse arengutesse, et aarded juba nüüd ammu puu otsa kolinud. See pani neid väga imestama. Aga siis oli aeg kena reede õhtut soovida ja liikusime edasi.

Oli väga vahva aardeotsing, aitäh!

22 august 2022 leidis Silver [silver0]

Ei suutnud minagi ahvatlusele vastu panna ja tõmbasin vetevanale traati. Ei suutnud ta minulegi konkreetset numbrit rendi eest välja võluda ja pakkusin siis sümboolselt 2 õlut. Läks kaubaks küll. Mõnus kerge paat libises vaata et ise kohale. Mööda langenud puud sai kenasti läbi roostiku kaldale ja aare ilmutas ennast kiirelt. Pärast kohustusliku osa lõppu võtsin taas aja maha ja sumasin täna juba ma ei tea mitmendat korda veemõnusid nautima.

Oli vahva seiklus. Tänud.

16 mai 2022 leidis Heigo [sansam]

Tänud peitjale!
Esimese hooga läksin jalgsi kohale, et järsku ikka kuidagi saab üle, aga sellest mõttest loobusin, kui olin kohale jõudnud. Õnneks tulid mulle seltsi kaks väikest koera Vetevana talust, kes küll pidid vahepeal juba ujuma, sest nende jaoks oli vesi piisavalt sügav.
Igatahes paar järgmist geopeiturit peaksid saama paati laenutada Vetevana käest tasuta nüüd. Hinnaks öeldi üks õlle, aga kõige väiksem raha oli mul viiekas.

27 oktoober 2021 hooldas Jaanus [hidalgo]

Peale 10+ aastat on kindlasti mõistlik vaadata ka ise üle enda peidetud "BrokRogain: Risti Läbi Eestimaa" aarded. Poest sai varutud: harilikud, teritajad, märkmikud, grip-kotid ja kodust igasugused väikesed vidinad ning vahva teekond koos Ralfiga algas.

Aare olemas ja valmis leidjatele rõõmu pakkuma. PS! Kui näete, et konteineril on "Geopeituse" kirjad kulunud siis palun teil need võimalusel üle teha - kogu BrokRogaini Tiimi poolt: "Aitäh!"

24 august 2021 leidis Anni, Carolys ja Exe [mushroom]

Olin seda aaret plaaninud võtta nii nagu paljud teised, et laenan kohalikult paadi. Carolys aga ütles, et ta on iseseisev naine ja nii saigi SUP täis pumbatud ning asusime teele. Saarele randumine õnnestus esimese korraga ja aardeleid oli ka päris kiire, sest konteiner oli ilma maskeeringuta. Panin pärast logimist rohkem peitu. Tegime tiiru peale, et kukeseened kokku korjata. Saarel oli veel keegi seeneline alles hiljuti käinud. Erinevaid seeneliike oli selle pisikese saarekese kohta üllatavalt palju. Tagasiteele asumise ajaks oli tuul natuke tõusnud ja vesi lainetas rohkem. Aitäh selle väikse seikluse eest!

24 august 2021 leidis Carolys, Anni ja Exe [sun123451]

Mina enamasti oma elu liiga lihtsaks ei tee, seega parkisime auto laiemasse kohta, pumpasime SUPi täis ning asusime sirgjoones järve poole. Tagantjärgi tarkusena õnnestus leida väga hea roovaba stardipositsioon, mille oleks võinud kuhugi salvestada, et poleks pidanud huupi tagasi tulema; kuid ka salvestamata tuli orientiiri määramine ja täpselt õigesse kohta jõudmine väga hästi välja. Minnes sadas seenekat, kuid järve äärde jõudes oli see möödunud ning ka vesi ei lainetanud peaaegu üldse. Täisriietuses soojendusega oli lausa palav ning vee peal oli meeldiv jahutus. Ka parkimine õnnestus üllatavalt hästi ning sündmustevaeselt. Aare jäi ruttu silma ning ka esimene kukeseen. Saarel ringijalutades leidsime palju seenelkäigu jälgi, kuid lõpuks saime ka kastmejagu sügisande endale koerakakakotti korjatud. Tagasitulles oli tuul pöördunud ning pidime veidi rohkem vaeva nägema. Exel, kes peab alati olema SUPil ja SUPilt maas esimene, õnnestus flexi kukutada vette ning see kuivab siiamaani. Esimesel jalutuskäigul autosse hakkas korralikult kallama. Tagasi jalutades leidsin poolelt teelt juba Anni, kes SUPi oli kohati seljakoti või vihmavarjuna kasutanud ja seega järgmisest kastmisest pääsenud. Polnud hullu, sest mets oli märg ning ega temagi pääsenud kuivade riietega... Aitäh! V: saare pealt kukeseeni ja tühja klaaspudeli EJ

23 juuli 2021 leidis Janar [matkymbereesti]

See oli täna üks plaanilisi aardeid. Õnneks on vaja selle aarde otsimiseks käte tööd mitte jalgade oma. Otsisin järve ääres kohta, kus saaks SUPi vette lasta. Mulle jäi silma üks pisike koht, kuhu just oli saabubud paarike. Peatasin auto ja küsisin luba. Luba saadud, lõin ruttu laua täis ja võibki vett sügama minna. Vesi oli täiesti sille, nii et liikumine toimus päris kiirelt. Kõige kauem läks saarele lähenemisega läbi heina ja üle okste. Lõpuks sain jala kuivale maale ja võis hakata aaret otsima. Õnneks ilmutas aare kiirelt. Hetkel, kui hakkasin logi kirjutama algas kaldas oleval turismitalus pidu. Nii saigi logi kirja jala tatsumise saatel. Nüüd konteiner tagasi ja tagurpidi käik lauale sisse ja võibki tagasi aerutada. Suured tänud aarde eest.

21 juuli 2021 leidis Krissu ja Dauno [yksk6ik]

Meil oli küll oma sup kaasa aga mõtlesime siiski paati laenuks küsida. Pererahvaga ajasime päris tükk aega juttu. Meid pani imestama asjaolu, et peenraid rohisid korraga lausa neli inimest. Tore, kui asjad kiirelt tehtud saab. Randumisega meil probleeme ei olnud, aare täitsa leitav. Pererahva headus sai tasutud. Tasuta asju ei ole olemas ja kõik, mis liigub, see ka kulub. Tänud

21 juuli 2021 leidis Anna & [kallo]

Ei hakanud meiegi oma retke kuidagi ülearu keeruliseks tegema ning võtsime suuna Vetevana talu poole, et peremehega juttu ajada ja paati laenutada. Muidugi saime kenasti kaubale ning enne minekut ajasime veel törts juttu. Ta uuris, et mis värk meil selle mänguga on, et niimoodi seal on vaja nüüd käia, et kas see toimub kuidagi aja või võidu peale või mis toimub? Et muidu pole pikka aega jälle kedagi käinud, aga ennist ka üks paar oli just siin olnud samal põhjusel. Ma ei saanud ka täpselt aru, et kui ennist see siis oli, aga kohapeal logiraamatust oli näha, et see ennist oli ikka täitsa tänane päev ja team Yksk6ik olid siis need külastajad. Tihe päev. Kui muidu läheb mitu kuud või suisa pool aastat mööda, kui ei käida, siis äkki tuleb üks päev, kui käiakse mitmekesi. Kokkusattumus.

Järv on kena, aerutada oli mõnus (polegi seda ammu teinud) ning aardega on kõik kõige paremas korras. Aitäh!

6 juuli 2021 leidis Mihkel [speedsta]

Trehvasin üritusele, mis toimus parasjagu aarde kôrval, ônneks kôige lähimas laevatatavad punktis ehk järve lääneosas Vetevana turismitalus. Oma kajak oli kaasas, paati laenutama ei pidanud. Järvel tiir ümber tillukese saare ja siis logima. Maabumiseks soovitan kalda lâhedal vette kukkunud puud, hea kuiva jalaga väljumine. Logimine läks sitikatest hoolimata sujuvalt.

13 september 2020 leidis Marko [markosu]

Tegin suure hüppe pärast BrokRogain I ja II otsimist otse X-le. Kunagi ehk jõuab vahepealsed ka üles otsida.

Selle aarde otsimine tuulisele Peipsile mineku asemel tundus potentsiaalselt teostatav. Plaanitud lähenemistee viis küll samamoodi kajakitega mööda vett, aga natukene paremates tingimused. Need paremad tingimused tähendasid sellele vaatamata korraliku tuult ja lainetust. Õnneks siiski oli laine kas vastu või tagant, nii nagu mulle meeldib, mitte aga küljelt.

Aardele lähenedes pidi küll rohkem tööd tegema, aga see ei heidutanud sugugi. Saarele lähemale jõudes kadus aga tuul üldse ja siis sai rahulikus vees randumiskohta otsida. Natukene pidime taimestikust läbi tungima ja Ingel õnnestus kaldale minnes oma kuivakat natukene vees leotada, aga muus mõttes läks randumine edukalt. Aarde leidmine võtnud samuti kaua aega. Minigripi kott oli küll katki, kuid konteiner ise kinni ja terve, mistõttu sisu oli kenasti kuiv. Järgmised ehk saavad uue koti kaasa võtta.

Kui vastu lainet aardele lähenemine oli lahe kogemus, siis tagantuulega oli veelgi ägedam. Ehk oleks isegi aerutamata algusesse tagasi jõudnud, aga ise hoogu juurde andes läks tagasitee ikka väga kiirelt.

Aitäh seikluse eest!

13 september 2020 leidis Inge [aunad]

Kuna Peipsile minekuks osutus tuul tänagi liiga tugevaks, tuli leida mingi muu väljakutset pakkuv aare. Alati on ju võimalik ka lihtsale aardele keeruliselt läheneda.. või vastupidi. Meie leidsime järve kaugeimast otsast sobiva parkimis koha ja tõstsime kajakid auto katuselt vette ning tirisime kuivakad selga. Pilk järvele lubas huvitavat aerutamist. Laadisin stabiilsuse huvides u. 5 kg lisaraskust kaasa ja teekond vastu lainet ning tuult võis alata.

Täitsa merel olemise tunne tuli sisse. Laineid lugedes osutus edasi liikumine tuntavaks ning laine lõikamisest näkku pritsiv vesi tiris suunurgad mõnusalt üles. Nii umbes 2km pärast jõudsime piisavalt kalda varju ja kadusid nii laine, kui tuul ning nende asemele ilmus mõnus päikesepaiste ja aaret peitev poolsaare tipp. Randumisel sain tunda kuivaka hüvesid, sest muidu oleks ma väikese valearvestuse tagajärjel ikka üsna märjaks saanud. Külg käis ikka korralikult vees ära.. vesi oli täpselt peopesest õlani sügav ja pooleldi kajakist väljas olles suutsin kokpiti kuivaks jätmise huvides ka kannika vette lartsatada :D mis siis, et tegelikult oli vesi vaid pisut üle põlve. Väike ukerdamine ja olingi u. 5cm liiga kaugeks jäänud kõrge kalda peal istumas ning viimased paarkümmend meetrit aardeni möödusid läbi kuusenoorendiku laveerides. Aare ise lehvitas juba kaugelt ja hoolimata räbaldunud gripikotist oli sisu kenasti kuiv.

Tagasi teel, nii kui kalda varjust välja saime, piisas mõnusaks edasi liikumiseks vaid käte veidi rohkem laiali ajamisest. 20 minutit hiljem oli 2,5km märkamatult läbitud ja võis kajakid rahulolevalt veest välja tõsta. Oli igati tore seiklus. Tänan väljakutse eest.

27 juuni 2020 leidis Anne, Henriko ja Kleone [kleone]

Anne kirjeldas oma eelnevat aarde külastust, kuidas nad Taneliga mööda maad aarde juurde läbi muda ja kõrkjate endid pressisid. Eks olin ka ise täna selleks valmis aga kui olime auto Metsavana turismitalu õuele parkinud, tekkis uus plaan paat võtta. Mõeldud, tehtud. Perenaiselt saime paadi kasutuseks loa, panustasime väikese summa talu hüvanguks ja nii me kolmkesi üle järve aarde juurde sõudsime. Päris tore on lõpuks seeriaga lõpule jõuda. Alustasin nr 1-st 03.11.2013 ja täna jõudsin lõppu. Jäänud on veel boonusaare leida ja logida. Aitäh.

27 juuni 2020 leidis Ove [ove]

Tänan aarde eest!

23 aprill 2020 leidis Maire ja Karl [ftf]

Sõitsime hoovile ja nägime peremeest toimetamas. Karl läks juttu alustama ja seletas miks me seal oleme ja mida soovime. Meile lubati lahkelt paat ja saime oma meresõitu alustada. Karl aerutas vapralt saarele ja seal oli kiire leid. Tagasiteel sain ka mina aerutamist proovida, jõudsime täitsa õigesse kohta välja. Peale randumist avasasime, et meil ei ole peremehele tänutäheks mitte midagi. Sõitsime poodi ja ostsime kommikarbi tänutäheks lahkuse eest.

23 aprill 2020 leidis Karl ja Maire [zdrk]

Selle aarde ees oli ootusärevus vast isegi kõige suurem kui meie 3-päevasest geotuuri koostasin. Pole kunagi veel päris aerupaadiga sõudnud. Muidugi esmalt on vaja seda kuidagi ka küsida.

Kohale saabudes tervitasid meid 2 haukuvat väikest koera. Ühe andis neist ära osta juustuviineriga. Vanem kutsa aga ei usaldanud viinerionu, kuid leebus kui esimene leebus. Peremehele juustuviinereid ei pidanud pakkuma ja tervitas meid niisamutigi sõbralikult. Rääkisin oma soovist paati rentida, et aaret otsima minna. Vetevana peremees tegi seepeale mitu nalja. Agaq Võro kiiles. Mitte ku midägiq eiq saa-s aro. Kui küsis, et kas sain aru, siis naersin ja raputasin eituse märgiks viisakalt pead. Näitas näpuga järves ääres oleva paadi peale ja ütles, et ikka võime minna.

Vahetasime kummikud jalga. Lükkasime paadi vette ja meie esimene aerupaadi sõit võis alata. Sellise ideaalse kevadilmaga oli see täielik mõnu. Paat liikus edasi palju kergemini kui oleks arvanud. Peagi maabusimegi juba teisel kaldal ning võisime aaret otsima suunduda. Nii suur konteiner, nii väiksel maalapil, et ei vaja isegi gepsu. Uudistasime logisid. Eelkõige jäi silma Paavo gepsu kaotamise juhtum. Kui vajalikud numbrid olid kirja pandud ja logiraamat läbi lapatud, asusime tagasiteele. Nüüd oli Maire kord aerutamisega kätt proovida. Tuli ka tal edukalt välja, kuid poolel maal vahetasime kohad siiski ära.

Maabudes rääkisime peremehega veel paar sõna juttu ja tänasime paadi eest. Senimaani ta sinna aarde juurde veel sattunud ei ole aga paistab, et tal tekkimas kiusatus ära näha mis imevidin seal on. Soov oli tänutäheks üle anda ka mingit külakosti aga avastasime, et meie viisakamate maiustuste ja snäkkide pakid juba avatud olekus. Otsustasime seda viga parandada kohalikus Misso kaubanduskeskuses. Premeerisime järvesõitu jätsidega ja seejärel läksime kommikarpi viima. Peremeest enam ei leidnud aga perenaine võttis heaga magusa kingituse vastu. Saime siis ka temaga põgusalt juttu rääkida.

Aitäh! Oli väga meeldejääv ja tore hommikune aarde otsing.

<_Eelmine |1.päev|2.päev|3.päev| Järgmine_>

3 aprill 2020 leidis Kaupo&Liis [luurebuss]

Eelä sai Brok IX är tettü ja Brok X osas võissi ma õnnõ und nätä. Sjool aol, ku ma Laisaparmuh hinnäst venitasi, tekse Kaupo PR-tüüd ja sai tiidüst paadi kotsile. Teno Reixile joudsemi imeillosa Vetevana turismitalo õue pääle. Päägi naksiva mu kõrvaq kulda juuskma, selle et üle pika ao kohtasi ma kedägi, kiä uman keelen mõist kõnelda. Väega sõbralik peremiis andsõ meile loa paati kasotada ja kävemi kuiva jalaga aarde man. Õdagul pandsõ peremehele tenosõnaq teele. Säänest puhast Võromaa häädust ja usaldust inämb egä päiv nätä polõ ja kogo õdak oll sjooperäst hää tunnõ seen.

21 september 2019 leidis   [tunk]

Viimane "lihtne" pingutus õhtupimeduses enne Laisaparmu lähedale põõnama minekut :o) Maastik 3.5 järve kaldal - ok, igaks juhuks võtan kummikud kaasa. Varsti muutuski rada soisemaks, aga matkatossuga jäi varvas veel kuivaks. Sadakond meetrit hiljem kadus rada sootuks ja veetase hakkas ka üle piiri tõusma. Vahetasin jalanõud ning märkisin punkti gepsu. Kõrkjate vahel natukenegi kõrgemat pinda otsides sai varsti selgeks, et see puudub. Vaid mõnikümmend meetrit veel minna, aga nulli ja minu vahel laiutab jõelaadne toode... Lambiga tumedasse vette valgustades leidsin põhjas lebava murdunud kase tüve, mis aitas 5 meetrit edasi, veepiir jäi napi sentrimeetri jagu kummiku ülemisest äärest. Edasi oli kööga - lõpuks ei aidanud ikkagi muu kui püksisääred üles rullida ning jahutav vesi vulinal varvaste vahele lasta. Püksisääred oleks tegelikult võinud rahulikult käärimata jätta, sest pehme põhi neelas mu sujuvalt vööni vette :P

Kuna märgumise pärast ei pidanud enam palju pabistama, siis võiks ju arvata, et edasine läks suhteliselt muretult. Möhöh... pärast mülgast tuli üks tihedamaid okaspuudzhungleid, kus ma eales käinud olen! Pealampi ei saanud otsa ees hoida, sest niimoodi jalgeesist lihtsalt ei näinud :D Gepsu polnud üldse mõtet vaadata, see näitas meetreid rohkem kui teisel pool "jõge". Ainsaks lootuseks jäi aardekonteineri suurus-välimus-kuju, milles võisin 99% kindel olla. Selles osas ei pidanud pettuma ning õnneks sain suhteliselt kiiresti konteinerisse nime kirja. Vähemalt üks suur pluss suure vaevaga nulli jõudmisel - ometi kord oli mul meeles boonusaarde ledimiseks tarvilikku vihjet kontrollida! :o)

Tagasiteel anti veel kingitus taevast - korralik sahmakas tihedat külma vihma, mis ka ülemise poole kerest korralikult läbi loputas :D Auto juures kallasin kummikud tühjaks, väänasin riietest paar liitrit vett välja, panin istmesoojenduse sisse, keerasin salongiventika maksimumile ning jäin mõneks ajaks juhiistmele kuivama, enne sobiliku ööbimiskoha otsimist. Geopeituse rõõmud kõige ehedamal moel, ilma jutumärkideta kusjuures - ma ei oota sarnast kogemust iga kord, kuid suudan siiski omal moel nautida ning viimast võtta kui missioon sääraseks juba kujuneb. Aitäh!

10 juuni 2019 leidis Mari [marihen]

Tänase päeva sihtpunk oli Vetevana talu. Selles maalilises kohas olen ma varemgi paar korda käinud, aga siis ei mänginud ma veel geopeitust. Tänasel esmaspäevasel päeval oli siin suur vaikus ja võisin oma ära nägemist mööda endale pesa valida. Kompsud tuppa tassitud, nügisin paadi peegelsiledale järvele ja linnu laulu saatel aerutasin teise kaldasse. Natuke puude all ragistamist ja võisingi tagasi teele asuda. Siis veel mõnus suplus supp soojas järve vees ning võiski välja teenitud puhkust nautima hakata. Suur tänu, et oli põhjust jälle seda kena kohta külastada.

23 september 2018 leidis Raul [raul59]

Hommikul vara läks uni ära ja mõtlesin, et teeks ühe sõidu ja paneks logi kirja selle seeria kõige kaugema punkti külastusega. Minnes sadas, aga lõpuks kohale jõudes päike paistis ja oli soe. Juba algul oli plaan, et mingit paati ei kasuta üritan mööda maad ligineda. Kõrkjate juures selgus, et nii lihtne see ikkagi ei ole ja tuli kasutada ligiduses leiduvaid improviseeritud abivahendeid. Õnneks laabus kõik viperusteta ja maabusin kuivade jalanõudega teisele kaldale. Konteiner jäi ruttu silma ja logi sai kirja. Tagasi kuivale maale sai samuti õnnelikult ja ohkasin kergendatult, et nii lihtsalt läks. Kui algul tulin läbi metsa, siin nüüd tagasi sai minna kalda äärest ja niipalju küpseid jõhvikaid pole veel kohanud kui seal oli.Selline tunne oli, et keegi oleks need sinna külvanud.Süüa sai neid ikka mitu peotäit ja et liiga hapuks ei lähe, siis metsast korjasin veel mitu suurt peotäit mustikaid lisaks. Kas ütles, et sellel aastal marju polnud. Aitäh aarde eest ja nüüd on 4 Broki veel vaja üles otsida.

8 september 2018 leidis Kaupo [lepalind]

GPSi arvates oli kiireim tee keerates Jakobi talu juurest maanteelt maha. Võis küll otsem olla, aga kiirem mitte, andis seal ikka kärutada. Jõudsin parklasse ja sain loa paati kasutada. Päris palju vett oli sees, kühveldasin selle välja ning kui pisut sõutud siis sain aru, et lekib. Väike leke ei tee midagi sa sain ilusti käidud. Sõitsin 33m peale ja siis tiirutasin seal pikalt, kuidagi ei hakanud silma.

Kui seeria esimese aarde leidsin, siis tundus tallinlasena nii võimatu kõikidesse jõuda. Nüüd kolm aastat hiljem on seeria tehtud. Üks paremaid seeriaid. Huvitav, kas kunagi tulevikus sellise mastaabiga seeriaid tuleb veel?

15 juuni 2018 kommenteeris Henny ja [reix]

Selle aarde korduvkülastus on igaaastaseks traditsiooniks juba saamas. Kõik oli parimas korras loomulikult. Tulge külla:)

26 mai 2018 leidis karuonu, toru ja [caro]

Sellisel ilusal päeval oli õige aeg kanuule hääled sisse panna ning mööda Hinojärve kohale kimada. Mööda maad ma ei kujuta ette, mis ragistamine võsas see võib olla, praegu nautisime ilma ja vee peal liuglemist. 2 kilomeetrit, veidi nõelravi (kuused ja sääsed) ja võisime endid õnnitleda. Aitäh, tore oli.

30 märts 2018 leidis Heldur [heldur]

No see oli lihtne sellisel kuupäeval. Selle järve jää oli eelmise järvega võrreldes täiesti korralik. Tänud!

27 aprill 2017 leidis Ove ja Külliki [orca]

Tõepoolest nagu eelmine otsija kirjeldas oli teekond kuni kõrkjateni uks kena jalutuskäik. Seal olukorda kontrollides oli tahtmine juba ots ringi keerata ja sellest aardest loobuda, kui võta varbast - niikaua kui ma seal ümbruses ragistasin ja vandusin oli partner juba jalad paljaks võtnud ja seisis õnneliku näoga ühe poku otsas ise kuulutades, et kui niikaugele sai tuldud siis loobuda ei tohiks. Eks ma siis kah kui tugevama soo esindaja ei võinud ikka sitem olla ja naise motiveering sundis ka endal kossid saabastest vabastama. Sammudes( pigem komberdades) siis pokult pokule sai see vesine takistusriba ületatud ja 10 minuti pärast oli ka logi kirjas. Tundsin tõepoolest uhkust enda ja oma kaaslase üle. Tagasitee enam nii kole ei tundunud kuna varbad näitasid külmumise märke ja jalad olid tuimad. Sellegipoolest eneseületamise rõõm oli ülevoolav. Tänud kogemuse eest.

14 aprill 2017 leidis Anne, Tanel [nuffi]

Meie kokkulepe oli, et teeme nö minu plaani. Ja väiksel inimesel on teadupärast kõik väiksed, ka plaanid ja see nägi ette tiiru vaid Valgani. Kui ma ennist suutsin naiseliku kavalusega läbi suruda plaani Spunki juures käia, siis siin tehti mulle rämedalt tagasi. Meelitusjutt oli, et soosaar. No soo ju ikka kannab ja ka mul vaja Risti läbi Eestimaa lõppkoordinaati.

Soo kandis ilusti, täpselt 70 meetri peale ja siis kadus Tanel ära kõrkjate vahele ja algas ilge sõim. Ja kui see mees juba sajatab, siis peab asi hull olema. Oligi! Seisime ja jõllasime. Ees laius teadmata sügavusega vesi. Alustasin riiete vähemaks võtmisega, seekord vabatahtlikult. Kõigepealt võtsin ära sokid, et kui vesi kummarist üle tuleb, siis on vähemalt autoski ühed kuivad veel olemas. Algsed mättad kandsid ilusti, välja arvatud see üks, mille tagajärjel olid meil mõlemal paremad jalavarjud triiki vett täis. Tagasiteel ajas üks teine mätas vasakud vett täis. No ega jalavarjud peavadki ühesugused ju olema! Minu karvase voodriga kummarid tegid pärast seda lirtsuvat muusikat autoni välja, naljakas oli.

Nüüd logi kirjutades lugesin Reixi sooja soovitust "võtta roheline või siis valge", aitäh hea sõber. Rohekat värvi oli selle asja juures vaid pesugeel, mis koos kummaritega pesumasinasse läks. Ja valgeks selle asja juures jäid vaid sokid, mis olid taskus. Tänud, et siia pasa sisse enam tulema ei pea!

14 aprill 2017 leidis Tanel ja Anne [phantom]

Lähenemistee valik ei õnnestunud kõige paremini, tänu sellele sai nii kilomeeter rohkem käia kui hädapärast vaja oleks olnud. Aga mis sest ikka. Jalutasime aga uljalt aarde suunas, meetrid muudkui vähenesid. Ja siis nii 70 meetrit enne aaret tabas löök allapoole vööd - kõrkjad tõotasid halba. Need sunnikud ju armastavad vees kasvada. Tagasi ka ei tahtnud enam keerata, kui juba niikaugele tuldud sai. Aga äkki mättad kannavad? No mõne meetri sai jah niimoodi. Ooot, aga matkasaapad on ju veekindlad. Olidki, kuni üks mätas järgi andis. Edasipidi olid nad seestpoolt veekindlad - ei laskud tilkagi vett välja. õnneks soojenes saapas olev vähene vesi kiirelt üles ja järgmised üleloksumised ei häirinud üldse niipalju enam. Pealegi on nagunii juba õhtu käes. Mõningase otsimise järel õnnestus aare ka üles leida ja nimed kirja panna. Ja oligi õhtu käes ja aeg tagasiteele asuda. Aitäh peitjale.

26 august 2016 leidis Rünno,Arvet [arweto]

Kuna rohelises oli vähem vett välja kühveldada,käisime sellega.Aardeümbrus oli kukeseentest kollane.Tänud!

31 juuli 2016 leidis Hannes, Sass, Liisi [hpalang1]

Mõtlesime mis me mõtlesime, klapitasime mis klapitasime, lõppes asi ikka nii, nagu kodus karta lasi - telk sai püsti aardest vähem kui 400 meetri kaugusele. Liisil üle pika aja esimene telkimine, ärevust ja säutsumist ja ringi sebimist kui palju - lasime tal siis sebida ja ujuda ja jätsime otsimise järgmiseks hommikuks. Hommikul oli elevust omajagu, Liisi rivistas meid juba kella 8 paiku üles. Eelmisel õhtul oli vanaperemees maininud, et kui paat vaba, siis minge aga. Olin Reigo vihje endale vastupidi meelde jätnud ja hakkasin hakatuseks rohelist nillima - aga sellega käis teine seltskond kalal, olid sinna lisavidinad külge installeerinud ja ei tahtnud neid maha võtta. Võtsime siis valge. Liisil elu esimene paadisõit, jälle vidistamist kui palju, vähemalt ta ei sebinud. Ja mis see 300 m siis peale OO-aaret sõuda ei ole, pealegi peegelsiledal veel ja nulltuulega. Maabumisega oli natuke problemaatiline, aga pisiLiisi suutis senikaua ühest kaseoksast kõvastikõvasti kinni hoida, kuni ma ise maale sain ja paadi kindlamalt sain kinnitatud. Liisi kurvastuseks ei olnudki aarde juures mustikaid, vaid ainult pohli, aga noh, hädaga ajasid need ka asja ära.

Aare lesis kus eeldatud, jussikestest peale polnud keegi seal käinud ja maskeraad oli korralik. Mingi rändur või selle osa lesis aardes, aitasin ta kuivale maale, nüüd vaatame, mis või kes ta selline on.

Tagasiteeks kolis Sass Liisile julgestuseks vööri ja see tegi sõudmisest tõsise naljanumbri. Hakkama saime sellegipoolest. Nii et selle saagaga hakkab asi ühele poole saama, viies vaid veel ootab. Ja Kagu-Eesti on ka seks korraks tühi - Pühajärve saared sellesse kategooriasse ei käi.

Tänud juhatamast, meeldejääv aare ja huvitavatesse kohtadesse juhatav seeria.

12 september 2015 kommenteeris Reigo [reix]

Roheline on kipakas, küsige valget! ;)

11 september 2015 leidis Urve ja Hannes [jussike]

Ööbisime Rogosi mõisas ja seekord saime sellise elamuse osaliseks, mida pole meie reisidel meil veel olnud. Kelle kahe paiku öösel ärkasin imeliku heli peale ja mõtlesin alguses, et miks see mobiil täna sellist põrgulärmi lööb. Hetk hiljem selgus, et üürgab hoopis tuletõrjealarm. Evakueerusime kiirelt õue ning hetk hiljem olid kõik ööbijad õues – kokku neli. Ootasime veidi, siis hakkasime vaatama, kas ja kus põleb. Ei suitsu ega tuld. Otsisime toast telefonid ja helistasime pererahvale. Mõne aja pärast oli perenaine kohal ja lülitas häiresireeni välja – selgus, et oli olnud voolukatkestus, mis ajas häiresüsteemi lolliks. Jätkasime poolelijäänud und nii kuidas keegi sai ning pärast hilist hommikusööki suundusime Hino järve poole. Juurdepääsutee lõppes talu hoovis, kus peremees rannaäärset hoonet kõpitses. Meie teejuhatuse küsimise peale näitas meile otsetee kätte ja kuna me veel vee peal kõndida ei oska ja talve oodata ei tahtnud, siis anti meile roheline abivahend koos kahe puust lisavahendiga. Sellise varustusega oli sinnaminek ja tagasitulek lihtne. Konteineri otsimisega läks mõni minut aega, sest geps ei tahtnud kuidagi metsas rahuneda. Nautisime vaikset järve ja ilusat hommikut ning meenutasime kõiki varemleitud Brokrogaini aardeid. Kui arvestada, et alates esimesest läks nende maastik kogu aeg raskemaks, siis see viimane tuli küll üllatavalt lihtsalt. Selle aardega on Brokrogani saaga meie jaoks lõppenud – kõik leitud. EV, J: haige papagoi, nööbid (3+3).

26 august 2015 leidis Tiia, Einar [pagarid]

Saime enda kohta teada midagi uut. Kui uurisime, kuidas poolsaarele pääseks, küsiti meilt, kas olete mättakeerajad. Ei olnud enne sellest geopeiturite sünonüümist teadlikud. Enamike aarete, eriti vanemate korral, peab see paika küll. Einar sai seal koguni kaks korda mätast pöörata, kuna unustas esimesel korral ränduri aarde kõrvale maha. Aitäh.

22 juuli 2015 ei leidnud Ivar [triton]

Kahel korral valisin vale juurdepääsutee. Kord järve kaldal, siis jalastusin ja asusin piirama aaret. Täpselt 71m enne aaret piiramine lõppes. Põhjuseks veetakistus. Kaalusin tõsiselt, kas proovin läbida või mitte, aga kuna varustus ei olnud kohane ja päeva teises pooles oli ka veel tegemisi planeeritud tsivilisatsioonis, siis surusin rusikad kõvasti kokku ja läksin tagasi geomobiili juurde. Igatahes päeva pettumus oli sündinud.

28 juuni 2015 leidis Kevin [k6]

Drive-by, rohkem polegi nagu eriti midagi. Äge konteiner ja ilus maastik, tänan! Muide, kusagilt netist leidsin, et praegu peaks seal liikumiskeeld olema? Samas ei saanud aru, kas see käib ainult järves olevate saarte kohta või mille kohta täpsemalt, ja kas see koht, kus konteiner asub, kvalifitseerub saareks? Igatahes kui mingi selline piirang on, siis võiks kindlasti aardekirjelduses see kirjas olla. Praegu jäi asi segaseks.

15 märts 2015 kommenteeris Reigo [reix]

Hetkel võimalik ka ratastooliga 15 meetri peale...

27 september 2014 leidis Siim, Ants, Mari [marx303]

Pärast Suunto Gamesi esimest päeva üleujutatud Kuura metsas polnud selle aarde avastamisega probleeme. Jätsin tb. Aitäh!

5 august 2014 leidis Rudolf, Martin, Mikk, Joosep [rudolf]

Esmakordselt käis selle aarde mõte läbi aastavahetuse paiku, kui olime samuti lähedal asuvas Joosepi talukohas, kuid siis tegudeni ei jõudnud. Nüüd aga ligi 30 kraadini küündiva ilmaga ei hirmutanud enam väike vesi ja saigi kohale kärutatud. Järve ääres oli sisuliselt kellegi elamine, kelle õuest me pidime läbi kõndima, aga papil ei olnud selle vastu midagi. Pakkus teine veel paati rentida ja hoiatas, et seal, kuhu me minna tahame, on soo. Teaks ta vaid...

Esimene osa teest õnnestus läbida metsa all kuiva jalaga ja tekkis juba petlik mulje, et see saabki nii lihtne olema. Kui aga mingi hetk vaatas vastu lootusetu mülgas, kust Joosep tagasi vaatamata läbi hakkas murdma, ei saamud ometi alla jääda ja üsna varsti oli üsna pakiline mure, et niiskusjoon ei jõuaks taskus oleva telefoni ja rahakotini. Mikk, kellel varasemad kogemused geopeitudega puudusid, vaatas seda tsirkust tummalt pealt.

Olles sellest takistusest läbi murdnud ja aarde leidnud, jõudis meile järele ka Martin, kes oli taibanud vähemalt teksad ära võtta. Tark mees...

Igatahes saime parmupilve kiuste logi kirja, vajalikud numbrid kätte ja ukerdasime vaevaliselt läbi mülka tagasi. Edasi sai juba rahus südamega minna mööda märga soist järvekallast, sest märjemaks jalad minna ei saanud.

Tagasi majast möödudes oli onu istunud murutraktori otsa ja asjatas omi asju, nii et õnneks pääsesime tema hindavast pilgust. Oleks üsna totter olnud jagada seletusi selle kohta, kuidas me vaevu 20 minutiga märjaks ja mudaseks saime ja et tegelikult me ei põgene pärast sohu uppumist.

Igatahes äge seiklus, aitäh!

5 august 2014 leidis Mikk, Joosep, Rudolf, Martin [matu07]

Puhkasime Joosepi metsatalus reisiväsimust välja, aga kuskil poole päeva peal tuli ikka kihk peale, et siinkandis ju ka mõni leidmata aare. Seltskonnas oli ka Mikk, kes pole varem geopeitusega kokku puutunud, nii et mis oleks parim võimalus mängu tutvustamiseks, kui üks tõsine mülka-aare? :D

Kohalesõitmine käis nii, et mina olin roolis ja ümberringi kolm gepsuomanikku juhendasid, et mis ikka parim tee oleks. Kui juba mõnda aega oli ühte metsateed forsseeritud, otsustasin, et aitab, jätame auto siia. Selle käigus suutsin veel stange ühe kännu taha kinni sõita, õnneks jäi seekord kõik külge. Edasi jalastusime ja panime mööda metsateed edasi... vaid selleks, et leida eest vägagi sõidetav tee, mis tuli otse Misso poolt. Krt :)

Edasi sattusime põhimõtteliselt kellegi õuele. Lahe papi oli, tahtis meile paati laenutada. Meie jälle vastu, et tahaks ainult korra metsas jalutamas käia, vot "sinnakanti" minna. Papi jälle vastu, et aga seal on ju soo... Me ikka iseteadvalt, et küll käidud saame. Ise sellised igatpidi linnapoiste olekuga, kes asjast ööd ega mütsi tea.

Pff, oli jah soo, aga polnud tal häda midagi. Vaatasin veel, et mis jama selle maastiku raskusastmega on, lõdvalt jalutab nulli ära. Ja siis tuli see, mis tulema pidigi. Kärsitumad kolleegid sumasid kohe sisse ja andsid jooksvat reportaaži, milline koht neil millises märgumisastmes on. Ma mõtlesin veidi järele ja võtsin vähemalt pikad püksid jalast ära. Ja siis pladinale ja hüüatustele järele. Kui kohale jõudsin, oli aare juba leitud ja minul jäi üle vaid vihjenumbritest pilt teha. Tagasiteel saime veel veidi märjemaks. Kui pakkusime, et nüüd edasi järgmise aarde poole, jäi Mikk kuidagi vaikseks...

Aitäh taas vahva seikluse eest!

5 august 2014 leidis Joosep, Rudolf, Martin, Mikk [jooseptrumm]

Lähenesime minu esimesele Brok-sarja aardele Hino loodepoolsest nurgast, keeldusime abivalmis paadimehe teenusest ja arvasime sooületuse targema olevat. Meil oli õigus- niiviisi liikudes sai vapper rännuseltskond vähemalt kubemeni märjaks, seda peaasjalikult umbkaudu kümne meetri laiuse roostikuriba läbimisel. Tulemusega võib igati rahul olla- mudase ja haisvana tunneb rännumees end ikka vaba ja rõõmsana! Suured tänud peitjaile põneva jalutuskäigu eest!

16 mai 2014 kommenteeris Reigo [reix]

Sadakond aerutõmmet teostamaks kevadkontrolli. Nagu arvata oligi on kõik kõige paremas korras, aare ilusasti omal kohal ja ootab külastajaid, leidmine lihtne. Viimane külastaja reix ;) Vesi järves soeneb, seega variant jala varsti teostatav. Loomulikult võib käiku lasta ka madratsid ja muud ujuvvahendid.

20 august 2013 leidis Reigo [reix]

LXXII. Nii, tegelikult oli see mul teine kord selle aarde juures käia: aasta tagasi, kui ise veel ei mänginud, olin Brunole paadimeheks ja nagu nüüd selgus oli ta tookord ka minu nime logiraamatusse kritseldanud. Nüüd siis uuesti, sadakond aerutõmmet ja kohal, kohta mäletasin eelmisest korrast ja kõik oligi nii kuis varem, aare tipp-topp korras ja selles konteineris kestab ilmselt aastakümneid. See aasta oli vaid kaks logimist, üllatav. Elu on asjad nii seadnud, et vähemalt kümmekond korda aastas on see aare minu jaoks vaid paarisaja meetri läbimise küsimus;)

26 aprill 2013 leidis Maku [maku]

Logisi lugedes kartsin seda aaret ikka palju rohkem. Parkisin oma auto kuhu enamus on jätnud, kummikud jalga ja kalamehesaapad kotiga kaasa. Poolel teel jätsin kummikud maha ja panin teised jalga. Vesi oli päris sügav, ikka 20cm üle piirkonna, mis suvel kardab jahedat vett kõige rohkem. Logi kirja ja kiire sammuga tagasi, aitäh.

26 jaanuar 2013 leidis Reido, Anne [reido]

Leitud! Tänud peitjale:)

1 september 2012 leidis Andres [elektrik]

Alustasin siis suht läbi võsa. Mis aga üsna kiiresti läks üle rabametsaks, kus oli juba tunduvalt lihtsam liikuda. Olles jõudnud peaaegu aardeni, jäi ette veetakistus. Edasi ei saa, tagasi ei taha minna. Lugesin siis eelnevaid logisid, millest selgus, et vesi üle poole meetri sügav pole. Eriti. Egas siis midagi, seljakott kännu otsa ootama, telefonid põuetasku ja minema. Igaks juhuks võtsin ka pastaka kaasa, et kirjutusvahendi puudumise pärast logimata ei jääks. Igatahes üle sain, kartsin hullemat. Konteiner paljastus kiirelt. Logi kirjutades selgus aga, et pastakas, mis kaasas oli, ei kirjutanud korralikult, kuid õnneks oli ka aardes kirjutusvahendeid. Tagasi minnes õnnestus madalama veega koht leida. Ning rabas sattusin üsna pea teerajale, seega tagasi minek oli tunduvalt lihtsam. NB! Aardes on küll pastakas ja kaks pliiatsit, kuid puudub teritaja! Keegi järgmine otsija võiks selle sinna viia. Mõnus matk oli tegelikult. Tänan.

19 august 2012 kommenteeris G, J, O, D ja [kaits747]
Käisime ümbrust uurimas. Geokrakvi esimese pildi peal olevas kohas oli väga palju rahvast, kõik sättisid end minema. Meie ei oodanud ega vaadanud rohkem. Salvestasime koha kuhu minna tagasi ja lahkusime võsa ründamata.

21 juuli 2012 leidis Triin, Merike ja [alex]
Nujah...see oli minu trump ja enne reisi käisingi selle ka välja ning nii mahutatigi mind autosse koos paadi, aerude ning päris mitmekümne meetri päästeköiega.Tänu heale ettevalmistusele sai aardeni ka kõpskingaga kuigi retkel osalenud leppisid vähe sportlikuma riietusega.Täitsa vahva seiklus oli kuid vaadates alternatiivseid lähenemis teid...tekkisid vapruse värinad...prrr...aitäh aarde eest!

21 juuli 2012 leidis Linnapreili, Alex ja [mooritz]
Kuna plaanis oli mitu suuremat jalutuskäiku siis proovisime sellele aardele läheneda kergemat teed pidi. Paadimehe leidmisega meil probleemi polnud. Oli ju Alex kaasas koos paadiga :D. Paat liikus kergelt üle vee ja randumisel tuli vaadata , et paat viga ei saaks. Kuusekeste vahel tuli veidi tiirutada ja siis võis juba logi kirjutada. Tagasitee oli samuti vaid veevulina ja vesikuppude ilu nautimine( Alex ju tegi vaid tööd :P). Tagasi rannas imetlesime vesiroose ja kohalikud kalamehed näitasid lahkelt oma nö kesist saaki ;). Vahva retk oli, tänud! V: vihjenumbrid lõpu jaoks.

21 juuli 2012 leidis Alex, Merike & Triin [linnapreili]
Aga praegu on ülesanne number üks, leida paat. Tsitaat tuntud Eesti filmist. Paadimehe leidmine ei osutunud keeruliseks (vihje: Alex) seega üritasime samuti võimalikult lähedale saada. Ja see õnnestus - paat jäi 21m kaugusele loodusliku randumissilla lähedale. Peale kuivale ja kindlale maale jõudmist sai natuke imetletud vesiroose ning suuri latikaid (loodetavasti), mida kohalikud kalamehed uhkusega näitasid.

6 juuli 2012 leidis Bruno [kajaliis]
Pärast seda, kui kõik kaasa võetud landid olid tolmust puhtaks ligunenud ja nahk punasem kui vähil potist välja võttes, sai tegeletud ka lõbusamate asjadega, kui millimeetriste kalapoegade jahtimisega ning nii see logi kirja saigi. EVEJ :)

3 juuli 2012 leidis Triin [trine]
Läksin Vetevana talu juurest järve äärde oludega tutvuma. Kuna pisike koer ja peremees tulid välja minuga tutvuma, küsisin ka luba. Ja kui siis üritasin ringiga aarde poole suunduda, hõigati mulle järgi halloo! hallo! ärge sinna küll minge, seal on mets! Asi hakkas lootusetu tunduma, see mugu mind juba üksi metsa ei lase... Teine lahendus aga ulpis läheduses: küsisin hoopis paati laenuks. Kolm korda uuriti üle, kust ma üldse tulen ja kas täna paadi tagasi toon. Rääkisin ka Ivarist ja tema mälestuse hoidmisest, eks see vist vähe segane jutt sai. Aga aardeleid läks kokkuvõttes väga lihtsalt ja logiraamatus laiutavale munade-jutule pole mul üldse midagi lisada - randusin 24m kaugusel kuivade jalgadega. Kokkuvõttes päeva mõnusaim aare, aitäh peitjatele ja ka Felixile paadi eest!

16 juuni 2012 leidis Toomas [toomastiisler]

Alguses oleksime peaaegu auto õuepeale jätnud, kust oli ~400m linnulennult aardeni. Kuid siis otsustasime kasutada teed ja autoga lähemale sõita. Tulemuseks ~600m sumpamist :D. Ega eriti kuivaks ei jäänud.

16 juuni 2012 leidis Hülgepoeg ja [myrakas]
Vot see oli üks normaalne jalutuskäik linnatagusesse metsa. Olen praegu suht kurnatud ja seega saab muidu väga pikaks kujunenud logist üks lühikene logi. Täname tähelepanu eest. P.S. Munad said meil mõlemil märjaks.

15 mai 2012 leidis Leho, Lauri [algaja]
Kui kogu selle aardeteema viimane asi avalikuks tuli siis oli see osa mul ainsana leidmata. Üsna paljud ei uskunudki enam, et see viimane osa kunagi tuleb. Igatahes sai lõpus ilusti hakkama. Kuni oli jäänud veel umbes 40 meetrit. Mina suutsin oma papud juba enne märjaks teha ja seega oli üsna ükskõik kui märjaks nad veel saavad. Leho käis asja uurimas ja tuli tagasi jutuga, et kuskil pool meetrit ja mitte rohkem. Kerisin siis püksid üles ja sumasin minema. Krt ikkagi oli rohkem, mis tähendas, et ma tulin tagasi ja võtsin püksid üleüldse jalast ära. Sumasin sealt mülkast läbi. Vesi oli täitsa soe, igasugu putukaid ka veel polnud ja kõiksugu kõrkjad kriipisid nagu oskasid. Nullis läks ikka minut ära, et tünnile õigelt poolt pilk peale heita. Joonase logist sain teada, et ta oli seal munadeni vees sumanud. Panin kirja, et minu omad on kõrgemal ja tulin tagasi. Tagasiteel aga ilmnes, et vahepeal on jalad lühemaks kulunud või mingi muu ikaldus sattunud aga sain ka mina rohkem märjaks kui enne. Edasi kuivatasin mitu aega papusid. Aitäh peitjatele.

15 mai 2012 leidis Leho & Lauri [morgot]
Kuna seeria viimaseks aardeks oli numbreid vaja siis sai see aare kindlalt plaani võetud. Auto jäi vetevanast natuke eemale ja jala sai lihtsa jalutusega peaaegu nulli välja. Edasi oli muidugi väike veetakistus ees. Kuna Lauril olid jalad nagunii märjad siis käis tema seal lõpus ära. Minu ülessandeks jäi numbrid kirja panna.

5 mai 2012 leidis Joonas [joonas444]
1904.

23 august 2011 leidis Raivo [raivo]
Kolmel päeval Võrumaal seitsmeteistkümnes aare. Hea meelega oleks paadiga läinud aga küsida ei olnud seda kelleltki. Peale ühe kõvasti haukuva taksikoera. Sai siis auto hoonetest eemale jäetud ja jalgsi ära käidud. Tänu heale ettevalmistusele ja varustusele jäid jalad kuivaks.

21 august 2011 leidis Ard, Partparkinson [kurisookaru]
Nii oli :)

21 august 2011 leidis Kurisookaru, Ard [partparkinson]
2,5 päeva vurasime tsiklitel läbi Eesti ja leidime üles kõik Brok Rogain seeria aarded. Brok Rogain X - gps keerutas kõvasti ja andis otsida, kuid üles leidsime. Uskumatu milliseid mahajäetud kohti leidub.

12 juuli 2011 leidis L@SSIE [lassie]
Aarde leidmisel oli abiks järve kaldal leitud kaart.Mis postri külge kinnitatud. Kõigi jaoks. Mille järgi sai oma teekond paika pandud. Sai näha nii raba kui metsa. Õnneks oli aastaaeg soodus. Ja läbi mülgaste murdes sai ka sõjaväe tunde kätte. Aarde kenas korras, maikuus keegi lätlane leidmas käinud. Aga eestlase jalg pole maakamarat vist pea aasta otsa puudutanud sealkandis...

24 august 2010 leidis Lembit ja Andre [polekala]
Algul sai proovitud maad mööda aga peale paari saja meetri läbimist läksid kõrvenõgesed tüütuks ning otsustasime, et läheneme vähe teisiti. Otsisime ühe koha, kus sai auto teeäärde parkida, ilma, et eramaa silt seda keelaks. Võtsima autost välja kummipaadi, vedasime seda 70 m järveni, pumpasime täis ning läksime juba üsna hämaras järvele. Paadiga saime aardele paarikümne meetri lähedale. Taskulambi valgel sai aare suht kiiresti leitud ja siis taas paati istutud ning üle öise järve tagasi. Täitsa äge üritus oli, tänud! Kell oli tagasijõudes üsnagi palju ning otsustasime, et sõidame koju tagasi.. GPS näitas veidi üle 300 km koju, kuid tegelikult tuli välja, et oma teid ise valides saime 245-ga hakkama. Koju sai jõutud kusagil poole kolme paiku öösel.. pagana hea uni tuli. Nüüd üks brok veel võtta. Aga see ootab aega, mil jälle lõuna poole asja saab teha. EVEJ.

1 august 2010 leidis Lisete, Sten-Erik, Liia, Sven, Peep, Kadri [parrot]
Leitud pekadripi koosseisus.

1 august 2010 leidis Kadri, Peep, Liia, Lisete, Sten-Erik ja [geokrahv]
Aardeseeria kümnes etapp pakkus tõeliselt häid emotsioone. Pärast meid jäi kõrkjatesse veel laiem maantee. Maad mööda lähenedes võib kummikutega isegi keerulem olla, kui tossudega. Ja märjaks saamise vastu aitab ärakuivamine. Aare väga heas korras.
Eriline tänu minu poolt selle aardeseerija korraldajatele! Kõik etapid leitud ja jääme ootama viimast mõistatust.

1 august 2010 leidis Lisete, Sten-Erik, Liia, Sven, Kadri ja Peep [tete]
Leidsin koos teistega.

1 august 2010 leidis Lisete, Sten-Erik, Liia, Sven, Peep, Kadri [pekadrip]
Üritades leida lähenemisteed selle aarde juurde, jõudsime kahel korral mingi elamise juurde, kus samas elanikke üleüldse näha polnud. Veider. Järveäärse asustuse juures oli isegi tossu ajav lõke veel alles, kuid mitte ühtegi hingelist näha polnud. Isegi veelombil olevad luiged ja millegi otsas istuv öökull olid täiesti elutud, sest nad polnud ju päris... Nii veidrasse kohta autot ei jätnud ja sõitsime veidi tagasi. Sealt astusime läbi metsa aarde suunas. Rabas võttis mustikate rohkus liikumiskiiruse üpris maha ja kõigi käed muutusid veidralt siniseks (suud ka) ;) Jõudes sihtpunktile üpris lähedale, sai selgeks ka see, millest siin varasemates logides räägitakse ja mis kasu on pikematest koibadest ja millise kriitilise piiriga kellegil tegemist on.;) Ilma suuremate kaotusteta toimus dessant aarde juurde ja üsna pea oli Svenil aare ka leitud. Enne oli kokkulepe, et kui üks leiab, siis sellest piisab ja teisi ei piinata. Nimed kirja ja tagurpidi dessant maa poole õnnelikult sooritatud, võisin tõdeda, et see oli juba midagi põnevamat, midagi sellist, mida ma neil aaretelt ootasin. Meil muidugi on läbitud ka ainult VII-X aare sellest sarjast. Mingeid veeelukaid meie ei kohanud. Aare korras. Aitäh!

27 juuli 2010 leidis Miki ja Merle [miki]
Mida lähemale nullile, seda märgatavamaks muutusid georajad. Viimased 60 meetrit on juba päris arvestatav maantee. Paljajalu ei soovita, varbavahed siiamaani lõhki erinevatest teravatest roogudest ja rohtudest. Koha peal tuli leid kiiresti, koordinaat oli sigatäpne. Mõnus värskendav lõpp aardel. Pärast nokkisime erinevaid vee-elukaid kintsu küljest, kes kuidagi väga kõvasti kinni hoidsid. prrr.. Päeva lõpetamiseks just paras aare, tänud :)

26 juuli 2010 kommenteeris Endel [nipnip]
Paadiga soovitan ainult nendele, kellel jalgsi on juba korra tehtud ja mingil põhjusel ebaõnnestunud :) Teolt tabamiseni jäi küll jube napikas. Arvestades aarde pärapõrgulist asukohta, on see ikka hää sattumine. Meenub Karuonu ja Miki aastatagune juhtumine siinsamas ligidal. Silmasime teidki ära, kuid geopeiturluses ei osanud sel hetkel kuidagi kahtlustada.

26 juuli 2010 leidis Ave ja Marko [oiorokko]
Sai laisa parmu aardest tuldud ja sihiks võtsime BrokRogain X aarde. Geps juhatas meid esimesest teeotsast otse järve poole. Hakkasime sedamööda liikuma kuni paari kilomeetri pärast jäi meile ette üks metsateele kinni jäänud rekka mida traktor ilmselt välja sikutada üritas. Ega ei jäänudki muud üle, kui kilomeeter tagurdada ja maanteele tagasi sõita. Teel järgmise pöördeni tekkis Avega diskussioon, et äkki ikka ei läheks seda aaret tegema. Isegi kerge tüli oli majas, üks tahtis teine mitte. Lõpuks sai siis ikka Ave tahtmistmööda talitatud ja võetud uus teeots (mille juures oli silt suunaga järve äärde). Kui sihtpunkti jõudsime ja aarde eeldatavat asupaika üle järve nägime, siis tekkis uuesti mõte, et äkki ikka ei viitsi minna. Aga ikkagi olime mõne hetke pärast teel. Nägime ka paati ja mõtlesime, et võiks ju hoopistükis paadiga minna aga kuna peremeest ei kohanud, siis hakkasime tatsuma. Kui olime kaks sammu metsa teinud, kuulsime paadi randumise häält. Jalutasime siis purde poole kui nägime sealt kaht kodanikku eemaldumas (tundus, et nad polnud peremehega seotud, sest sõitsid autoga minema). Ave tegi veel nalja, et raudselt geopeiturid. Aga mis siis ikka. Asusime tallataksoga aarde poole teele. Ave jäi koguaeg maha sest temal oli vaja kõhtu musti marju sisestada. Aga viimase takistuseni jõudes ja esimesed sammud tehes meenusid eelmised logiteated ning jätsin targu kogu elektroonilise tehnika Ave kätte, kellel palusin mitte järgneda. Kaasa võtsin ainult maa-ameti kaardi. Loomulikult sai hästi tehtud, et elektroonika maha jäi, sest püksid said mehe jaoks kriitilise piirini märjaks. Saare peal sai siis mööda georadu tuulatud aga ei midagi. Pärast poolt tundi otsustasin tagasi minna ja gepsu võtta. Sai see siis kuidagi nii taskusse monteeritud, et märjaks ei saaks. Kui gepsu järgi nulli jõudsin siis sain ikka kurjaks, olin sealt eelnevalt juba mitu korda otsinud (üritasin maa-ameti kaardi järgi orienteeruda ja nulli jõuda:)), kuid tulutult. Natuke veel ringi vaatamist. Ave tahtis juba ise tulla, aga leidsin, et see siiski liiga hull tema jaoks (pisike tirts upuks seal ära :)). Otsisin veel natuke nulli ümbert ja lõpuks ma ta leidsin. Logiraamatust lugesin ja naersin... Eelnevalt nähtud "geopeiturid" olidki geopeiturid Endel ja Eveli. Kokkuvõttes minu lemmikaare. Paadiga minnes poleks ilmselt nii tore olnud. Jõudu järgmistele!

26 juuli 2010 leidis Eveli ja Endel [nipnip]
Seekord sai lähenemiseks valitud kuiva jala meetod, ehk siis veetee. Sellegipoolest pakkisin gepsu igaks juhuks minigrippi. Aga midagi märkimisväärset ei juhtunudki. Randusime kopraonu puu kõrvale. Natuke ringi tiirutamist enne punktini jõudmist ja siis leidmine - logimine. Viisime (pool)saare tipust minema natuke prügi. Aardes asju ei vahetanud. Igati lahe.

20 juuli 2010 leidis Hanno [hanno5000]
Kõik läks vägagi lihtsalt, kuni selleni, kui lugesin logiraamatust ühe geopeituri abipalvet, kes oma gepsu oli vette kukkudes kaotanud... üritasin ikka tükk aega ja kui lõpuks avastasin, et seal on lausa kaks vette kukkunud kaske, siis loobusin... Tegelikult oli mõnus seiklus ja nüüd ootan pikisilmi, nagu kindlasti ka paljud teised, seda viimast mõistatust! Tänud peitjate tiimile! EVEJ.

18 juuli 2010 ei leidnud Endel [nipnip]
Niisiis ... Ma teadsin üsnagi enamust, mis ees ootab ja läksin kindlale leiule julgelt vastu. Aga vot juhtus hoopis see, et kõige keerukamat takistusriba osa ületades kippus tasakaal kaduma ja kaasasoleva navigatsioonitehnika päästmise asemel pillasin ma selle hoopiski näppude vahelt. Kiirete liigutustega suutsin ta päästa kõige hullemast. Läbi tumeda soovee nägin teda vahtralehe kombel lehvimas tumeduse poole. Viimsel hetkel sain jaole ja tõin gepsu valguse ja õhu kätte tagasi. Seesinane isend ei ole grammigi jagu veekindel. Hoolimata vahejuhtumist jätkasin loogilises suunas. Kui jalad jälle kindlal pinnasel uurisin kaotuste ulatust ja veendusin, et mind on üksikule saarele pandud, kaasas vaid käterätik (jube hästi toimib sääsetõrjevahendina), märg ja seega mittetöötav välgumihkel, kolm sigaretti (imekombel kuivad) ning vilkuva ekraaniga taevaühendusest keelduv geps. Kaks sekundit mõttetegevust ja lahendus oli, et tagasi pööran ma siis, kui tunne ütleb, et kaaslased, kes jäid kohta, mida lähedases metsas veel rajaks võib nimetada, on ootamisest ja mustikatest viimse piirini tüdinud. Kuna nad piisavalt kaugel olid, siis ainus sidevahend - kõva kisa - ei toiminud nii, nagu oleks hää olnud ja ma pidin sealt umbes pooletunnise huupi otsimise järel tuldud teed tagasi astuma. Aga seiklus on väärt kordamist. Geps kuivas lauale lahti laotatuna praegustes oludes äärmiselt kiiresti. Aku kohta ei julge veel seisukohta võtta, aga pilt igatahes on juba ees. Hää et see kõik niigi läts.

10 juuli 2010 leidis Paavo [speedy]
Auto jätsin Vetevana talu lähedale, kust otse läbi metsa radu otsides aarde poole suundusin. GPS oli tühi ja varuakud Tartus, seda ei saanud kasutada. Pole siis ime, et alguses sattusin eelmise tipu peale, kus 10 minutit tühja tuhnisin. Siis suutis GPS korraks pildi ette võtta ja näidata 200m edasi. No ei ole ma Joonas, ei ole. Panin siis taas ilma gepsu pildita pläterdades edasi kuni sain 160 m liiga kaugele.. No ei ole Joonas ma, ei ole. Lõpuks olin õigele asupaigale piisavalt lähedal. GPS paelaga kaela ja sumpama. Kuiva maa ligiduses suutsin poku pealt vette kõhuli plärtsatada, aga soe vesi vaid rõõmustas. Kui kuivale sain, siis enam nii rõõmus polnud - kaelas olnud kaelapaela otsas ei rippunud enam midagi. Pekki!!! Hakkasin mõtlema, kus ma GPSi viimati nägin, et see rada uuesti läbida. Tõenäoliseim koht oli siiski üle põlve/puusani mudase põhjaga vees.. Enne aga otsisin muidugi ilma GPSita ka aarde üles (prioriteedid, eks ;) ja kirjutasin oma appihüüu järgmistele leidjatele logiraamatusse. Seejärel hakkasin gepsu taga ajama. Solberdasin pea kolmveerand tundi mudases vees. Võtsin isegi plätud ära, et ehk varvas tunneb gepsu ära. Mitu korda tõmbasin välja puuroikaid jm - iga asi hakkas juba lootusrikkalt gepsu meenutama seal vees. Iga sammuga läks vesi sogasemaks ja lootus midagi leida kahanes kiiresti. Olin peaaegu loobumas (kuigi ma ju ei loobu), kui lõpuks ometi ka õige julla otsa sattusin. Leidmisrõõm ei olnudki nii suur, kui oleks võinud olla. Läksin kiiresti teisele poole ja alustasin jooksuga rabasel maastikul tagasiteed, mille tulemusena paljad jalad veel paar nädalat kriimulised olid.
Igatahes pidas Garmin GPSMap 60CSx poolemeetrise vee all üle poole tunni kenasti vastu - au ja kiitus. Pärast tuulutasin seda veel 110 km/h tuule käes :-)
Aitäh seeria eelviimase aarde ja kogu selle elamuse eest - vahepeal sain olla ainus mängija, kel kõik kümme aaret leitud on.
Aitäh ja vabandused ka Hannole :-D Järgmised leidjad, palun ärge tehke logiraamatus olevast kaotatud GPSi otsimise palvest välja - minu geps sai mul siiski leitud. Vabandust, et ma uuesti logiraamatus leiurõõmu ei kajastanud ja eelmist palvet ei tühistanud.

4 juuli 2010 leidis ahti [hdhunt]
nagu uduangerjas tegin minagi kehva stripi.püksid ja ketsid jätsin jalga.ujuma ma muidugi ei hakanud,aga aardeni ma jõudsin.v:pudeliavaja(see oli nii ilus),aga ei jätnud kahjuks midagi.naguinii pean tagasi minema kuna vajalikud tähed numbrid jäid võtmata.

24 juuni 2010 leidis uduangerjas [uduangerjas]
Kui jaanipäeva õhtul telefonis uus aare Võrumaal silma jäi ning see osutus peatuspaigast vaid 25km kaugusel olevaks, siis ei jäänud muud üle kui kohale vurada teadmata täpsemalt, mis ees ootab. GPS viis 60m kaugusele nullist ning kohapealne olukord sundis väiksele striptiisile, et sääskedel parem süüa oleks. Kõigepealt tuhnisin ilma gepsuta ujukates puude vahel ringi, aerutavad mugud kuuldekauguses, siis ikkagi tõin GPSu kah uudistama ning peale lõputuid sääsetapatalguid ja säärekriipimisi andis aare end kätte. Võtsin aardest rätiku kuid vastu polnud midagi peale sääselaipade panna.

Mis imelikke asju küll geopeitus inimestega teeb..

24 juuni 2010 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".