Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Vaatleja V on seotud Soomaal Ingatsi matkarajal asuva vaatlustorniga.
Ingatsi matkarajal väärib tähelepanu:
Mehekõrguseks kasvavad kallastarna kogumikud,
Laudtee ääres kasvavad sihvaka varrega soo-ohakad,
Teadaolevalt kõrgem rabarinnak Eestis,
Maalilised vaated Kuresoole ning kaunid laukasilmad,
Uimastava lõhnaga sookail, mis kuulub ka nõia- ja armurohtude nimekirja,
Suviste õhtute hurmav ööviiuli ja kaselehtede lõhn.
Soomaa viies aastaaeg on selle matkaraja laudteed kõvasti räsinud. Hetkel on laudadest rada suures ulatuses pilla-palla laiali. Vaatamisväärsus omaette.
Meeldivat aardeleidu!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
ilus_vaade (5), laudtee (3), soovitan (2), lastesõbralik (2), lumega_leitav (1), lühem_matk (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC27NNP
Logiteadete statistika:
184 (97,4%)
5
15
5
2
0
0
Kokku: 211
Võiks isegi öelda, et vana hea. Mõelda polnud seal midagi. Tänud peitmast!
Väga mõnus koht. Natuke sain otsida enne kui Sandri öeldud kohast aarde välja võtsin. Aitäh!
Taaskülastus umbes täpselt 11 aastat hiljem. Torni juures tabas meid ja ülejäänud seltskonda lühike vihmahoog. Väike katus tornil päästis suuremast vihmast. Tänud peitjale/taastajale
Olen käinud seda aaret korduvalt poleerimas. Küll ülevalt, küll alt, küll trepi küljest... Enda meelest igalt poolt. Mingi hetk sain aru, et seda polnudki seal. Arvasin seda olevat ikka pisikene mikrokene. Aga täna tuli leid kohast, kust pole seda vist isegi otsinud. Ise imestan, et kuidas see võimalik on. Päris ilmne koht. Üle mõtlema ei pea. Igal juhul on Ingatsi mu üks lemmik raba, kus käia. Eriti kevadisel-suvisel ajal, sest siis on eriti mõnus end vette ajada. Isegi täna sai rabavett nauditud. Mega mõnus!
Viisime uue karbi paika. Ühtlasi tähistasime Kaspari 5-kuu sünnipäeva tema esimese rabajalutusega :)
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Kuna kevadkoristus on ukse ees, siis lisan siia igaks juhuks märke, et aare saab taastatud vahemikus 27.05-02.06. Kerlulli ausõna.
Võib olla taas kadunud. Saan kuu lõpus kontrollida. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Ei leidnud. Mitu korda sai kogu konstruktsioon läbi uuritud, ka tunduvalt kõrgemate raskusastmetega, kuid ei midagi.
Tänud teavitamast! Püüan kuu lõpus kanuumatka käigus kontrollima minna. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Otsisime, mis otsisime, isegi abiväega ei suutnud midagi tuvastada.
Oleme loodusklassiga Soomaal seenepraktikal ja läbisime Ingatsi matkaraja. Sain ka õpilastele oma hobi tutvustada. Aitäh!
Rabad on vahvad, eriti siinne oma suure kõrguste vahega. Natuke torniga tutvunud, sai ka logi kirja pandud. Tänud peitjale
Tänud aarde eest!
Raba kõrgus on muljetavaldav, väga tihti ju sellist astet ei kohta.
Ennem Laadamännikule minemist pidasin tornis ka ilusate vaadetega kerge lõuna.
Viskasime pilgu peale ka 12 aastat tagasi leitud aardele. Kuidas küll aeg ikka lendab... Tops täiesti olemas, asukoht küll pisut teine (sest torn ise on ju teine), kuid kõik kenasti vinks-vonks. Õnneks ei ole siin ju viienda aastaaja ohtu. Raba on asutanud ennast teisele korrusele elama ja kõik peavad trepist üles ronima, et laugaste juurde üldse jõuda.
Ronisime ka torni ja heldimusega meenutasin esimest räätsaretke, kui võhikud joonelt Kuresoo ületamise ette võtsid. Enne teele asumist siit tornist alla vaatasime ja hindavalt maastikku kommenteerisime. "Sinna ei astuks ja tänna ei läheks, vaid sealt kõnniks.." Reaalsus kujunes täpselt vastupidiseks. Sookailu välju vältisime ja heleroheline pinnas oli hullem kui must tüma maa..
Olid ajad.. Aitäh aarde elus hoidjaile! Tore maamärk ikka pildil.
Joppe… h! Miks ma alati valest otsast inspekteerima hakkan. Aga lõpp hea, kõik hea. Ps. Pagana külm on siin.
Efektne torn, mis tänase valge lume taustal eriti hästi kätte paistis aga tehtud pildid jäid natuke sombuse taeva taustal ikkagi hämud… Mina otsisin esmalt üles aarde, seejärel tuli hooldusring. Aga kui Helen ja Salme poleks üle küsinud, et kas logi sai mul ka ikka kirja või täitsin ainult tiitellehte, oleksingi vist jälle endale “II toru teinud”… :D. Aitäh Svenile siia kunagi aaret peitmast ja Kerlile hiljem seda kättesaadav hoidmast, kahtlemata aaret väärt koht.
Juba 1,5 aastat on aardetops ilma kaaneta vastu pidanud. Viisime uue konteineri ja kuna logiraamat oli ka täis, siis panime sellegi uue. Mõnusaid rabas käike!
Üllatavalt kiire leid. Konteineri seest pudenes välja pisikesi elusolendeid, kes said sinna sisse, kuna korki ei olnud. Tänud aarde eest!
Kõigepealt jäin kaunist rabavaadet imetlema, aga Indrek soovitas otsimisega pihta hakata, sest lihtne polevat. Kui ma ikka alt ja ülevalt mõnda aega poleerinud olin, hakkas ta minu otsinguala kitsendama, sest hakkas tekkima oht jääda pimeda kätte. Ja on ikka hea kui soovitatakse kord juba kontrollitud kohta paremini uurida. Tänud peitjale!
Kes ütles, et see on lihtne aare. Meil läks oma tund, ülevalt, alt, panime nagu oravad edasi tagasi. Kõik logid lugesime läbi. Lõpuks kõigele vastupidisest kohast ilmus välja.
Seal,kus lõpeb mets, seal algab rabatee. Sellel rajal pole me enne oma saapaid kulutanud. Seekord seda ka rohkem ei teinud, kui aarde juurde minekuks. Niigi olime juba mitmeid kordi märjaks saanud ja hakkas uuesti kallama. Seevastu oli lausa kaks välismaalaste gruppi, kes vihma kiuste rabas jalutasid. Tänud aarde eest.
Kuulasime Relax FM'i soovitust, et nädalavahetus oleks pikem, tuleb juba midagi toredat reedel teha. Teel käisin ka tanklast läbi, kuid selle konteineri karp on ajaga muutunud ning uue mudeli kaas, vanale ei sobinud. Teel nägime ka kuld-kukeseenikuid, tuvastasime ära ning ei ajanudki kukeseenega segamini. Aare sai ruttu leitud. Seejärel jätkasime rabaringil ning loojuva päikese saatel naasesime parklasse. (855) Aitäh!
Talvel jaanuaris kord üritasin seda aaret leida, umbkaudse koha arvasin ära, aga tookord oli palju rahvast ja külm ilm, raske oli otsida ja nüüd arvan, et oleks vist keeruline olnud kätte saada. Seekord läks kiiresti, Jaanipäeva õhtul sain siin mõnda aega üksi toimetada, teine koht, mida kontrollisin, osutus õigeks, jõudsin enne rabast saabuvate rabahuviliste tulekut ära logida. Aare kuiv-korras, korgi puudumine pole vist hetkel probleem. Aitäh peitjale!
Aarde leimisega läks aega, aga leitud ta sai. Tornist oli raske seda alguses leida. Käisime mitu korda üles ja alla. Tänud peitjale.
Otsisime koos grupiga. Alguses ei jäänud aare silma, aga õpetaja juhendamisel sai seegi leitud. Vaade oli ilus ja aitäh peitjale.
Kork oli endiselt puudu aga sisu viisakalt kuiv. Aitäh siia juhatamast :)
Esmalt sai küll ikka otsitud "tavalisest" kohast ning trenni tehtud, kuid lõpuks oli ka peidukoha juurde asja, kui mujalt ei leidunud. Tänud
Tegime töökaaslastega Soomaale mõnusa väljasõidu kanuumatka, tavalise matka, sauna ja muu selle juurde kuuluvaga :) Kuna kanuumatk jäi ebasobivate jääolude tõttu liiga lükikeseks, tulime ka siia jalgu sirutama. Alguses ei leidnud, siis sain väikese vihje ja tuli ka leid. Vajab endiselt hooldust - Topsikul kork puudu, aga siia ei sobi standartne pet-pudeli kork. Tegelikult vajaks uut konteinerit (magnetiga) Aitäh peitjale!
Jee, seekord ônnestus leida. Tulime õhtusele matkale pealampidega ja me ei andnud alla Ning lôpuks kàes see oligi????????????
Ei leidnud ja oli väga külm ilm ning ei suutnud kaua otsida , -16 kraadi:)❄️
Ei leidnud ja oli väga külm ilm ning ei suutnud kaua otsida , -16 kraadi:)❄️
Talvepuhkuse leid # 76. Leitud, logitud, tänan! Saabusin täpselt päikesetõusuks ja oi-kui-roosa-see-taevas-oli!
Kui Vaatleja IV juures läks kiiresti, siis siin läks ikka aega. Lõpuks tegi Kaupo mulle sooja-külma, sest ajud olid maha jäänud vms.
Ingatsi raudtee juurest oligi paras jalutuskäik siia ka. Tõus sohu oli ikka korralik ning infotahvlilt saime lugeda täpsemalt, kuidas selline nähtus on tekkinud. Väga lahe! Samuti oli see ainus aare, mis meie Soomaa päeval meid tegelikult ka n-ö klassikalisse sohu tõi. Ronisime kohe üles ning imetlesime vaadet. Kujutan ette, et ilusama ilmaga võib siin eriti ilus olla. Aarde leidmine nii kiiresti ei sujunud. Ootasime Simonega natuke midagi teistsugust ning seega jätsime selle koha, kus aare end peitis, alguses kõrvale. Mingi aja pärast suutsin teiste utsitusel siiski karbi välja võluda ning nimed kirja panna. Vajab jätkuvalt hooldust: seest on kuiv, aga kork on puudu. Aitäh!
Vaatleja poole suundudes vaatas vastu tõeliselt omapärane nähtus - soosse minekuks tuleb trepist üles tõusta, no mismõttes? Siin maailmas on loogika vahel ikka üle mõistuse tagurpidi. Kohapeal tegelesime kõvasti vaatlemisega... Katsumisega ka, seejärel mõlemaga korraga. Lõpuks oli juba kogu asjale naeruväärselt kaua aega kulunud ja Airi hakkas küsimusi esitama. Umbes nii, et "kuhu sa ise siia aarde peidaksid?". No teadagi, kuhu siia aare sobituks ja lõpuks täpselt nii oligi. Mõtlesime lihtsalt üle :)
Tagasiteel tuli vastu seljakotiga tundmatu, kes pööras hoobilt Ingatsi raudtee aarde poole. Mõtlesime kellegi teolt tabada, kuid sama kiirelt kui mugu metsa kadus, tuli ta sealt ka välja. Lisaks oli rajale siia-sinna tekkinud fotosid koos kommentaaridega. Tükk aega olime segaduses, et kuidas me neid pilte enne ei märganud. Seejärel taipas Airi, et sama mugu ongi pildid just praegu rajale poetanud. Igati väärt vaatlemine, soovitan! Aitäh peitjale!
Kui parklast siia rajale tulles tundus, et kummik on liiast, siis ma ikkagi ei viitsinud neid jalast võtta ja matkajalatsite vastu vahetada. Hea, et ei vahetanud. Raudtee infopunktist ja aardest edasi oli rada kolmes kohas vee all, seega sain võtta Anna sülle ja kanda ta ohutult teisele poole vett. Ja nii kolm korda minnes ja kolm korda ka tulles.
Aarde juures oli aga põnev näha seda ebaloogilist vaatepilti, mida oleme kohanud veel paaris teises kohas Eestis. Selleks, et rappa jõuda, tuleb minna trepist üles ja seal siis näedki seda vesist raba. Loogika ütleb, et vesi valgub ülevalt alla ning et märg peaks olema just allpool ja kuiv ülal. Abistav infotahvel on olemas ja pilt asjade tegelikust olukorrast sai selgemaks.
Aarde leidis Anna kergelt. Kuigi topsil pole kaant peal, on ta turvalises kohas peidus ja vihm kindlasti liiga ei tee. Täname aarde eest!
Mõnus vaheldus LK 110 aaretele. Olime jõudnud juba veidi aega torni poleerida, kui hakkas miski suurem rahvaste liikumine ja otsustasime vahepeal käia ära laugaste juures lootuses, et hiljem on ehk vähem tornihuvilisi inimesi liikvel. Plaan toimis ja hiljem saimegi rahulikult leiu viimistleda. Aitäh peitjale!
Tänane viimane leid. Nautisime vaadet ja panime nimed kirja!
Aitäh!
Päeva viimane leid. Vaatasime vaatleja kombel tornis vaateid ja seejärel logisime aarde. Hooldusteade on juba üleval, kahjuks enne seda me ei näinud. Ega kaanest seal eriti kasu pole ka, sest kellegi vast täpselt sama asja võtta ei ole, niiet kel võimalik, siis ühte tervet magnetiga topsi oleks lihtsalt sinna uut vaja :) Aga koha näitamise eest suurimad tänud!
Ma olen üldiselt torniaarete suhtes umbusklik, ma ei leia neid tavaliselt hoolimata pikast pusserdamisest. Kuna seekord oli seltskond suur - kamba tudengite õppereis, siis ei hakanud üldse otsimagi, pärast suur seltskond vaatab kuidas mingi loll pusserdab. Aga ikka kripeldas ja mõned vihjed olid ka asjakohased, seega tuli vast elu kõige kiirem leid. Aardekonteiner on küll tõesti kaane kaotanud, aga siiski heas korras ja ilma eest kaitstud. Aitäh peitjale!
Seda aaret jääb mõneks ajaks meenutama kenake muhk peas. Tänan.
Leid tuli kiirelt. Mõned käisid tornis kah. Tänud peitjale
Vaatlesin ja nägin, ei jäänud midagi muud üle kui käed külge panna. Ja kui konteiner käes, pani imestama asjaolu, et kaant ei olnud. Aga aare oli nii vastupandamatu, et väike sisalik oma peidikust välja ronis ja asja uurima asus. Karp tagasi ronisin ka torni, tegin paar klõpsu ja ruttu minema. Pärast äkki hakkatakse süüdistama, et ehitise kummuli keerasin. Tänud peitjale aarde eest.
Leid oli kiire ning pärast veidikese tornis vaate imetlemist tegime torni läheduses söögipausi. Kui olime sellega ühele poole saanud, tõusin püsti ja endale märkamata jäi telefon akupanga juhtme otsa rippuma. Järgmine hetk kukkus ta õnnetult laudade vahele ning nii täpselt keskele, ei saa kummagilt poolt kätte. Urgitsesime seal tükk aega okstega ning lõpuks õnnestus Mariannil telefon päästa. Aitäh Mariannile ning aarde peitjale ja adopteerijale.
Selle georetke kõige keerulisem leid. Mingil põhjusel eeldasin seda olevat kõrgemal korrusel ja allpool ei katsunud korralikult. Lõpuks siiski sai logi kirja.
Parklast liikuma hakates jõudis sinna kahe autotäie suurune seltskond. Liigutasime raja esimese jupi kiiremalt ning saime aarde kenasti logitud enne, kui kamp järele jõudis. Imetlesime tornist vaadet ning seejärel jahutasime end laukas. Kuuma suve mõnud! Tänud siia juhatamast!
Tulime soojal suvepäeval matkarajale jalutama, ühtlasi logisin ka aarde ära. Aitäh!
Leitud. Saabuvad / mööduvad mugud natuke pikendasid otsimist. Ega päris esimeses vaadeldud kohas ei olnud kah :) Tänud peitjale.
Torni juures kulus natuke aega, sest matkarajal ikka mugusid jalutas ja pidime ka otsimisprotsessi jooksul vahepeal taanduma, et üks paar saaks rahus torni külastada. Kui õhk taas puhas, siis oli juba otsimispiirkond konkreetseks muutunud ja üsna pea ka aare näppu jäi. Pikemale rabaringile seekord ei läinud, sest olime seda rada varemgi külastanud.
Minu arvates väga ilus sinine torn rabamaastikul. Aarde leidsime kiirelt, logisime veel kiiremini ja panime aarde tagasi kõige kiiremini. Tornist on lummavad vaated, samuti rajalt. Aitäh!
Karuskosel on käidud küll ja veel. See sild üle jõe, mmm. Esimest korda üle 10 aasta tagasi, kui siin ka veel aaret vist ei olnud. Siis ühe teatritrupiga jõudsime siia ja veetsime öö. Tegime šamanistliku tantsu ümber lõkke ja jooksime ka üle silla pimedas. Siis oli see koht üle jõe korra unarusse jäetud, niidetud oli suve lõpus ja korra, sees elas seal üks vang, kes oli millegipärast sinna jõudnud ja soovis kangesti kõiki sinna suveks elama saada. Huvitavad ajad. Ja lisaks hiljem Eestimaa Looduse Fondi talgujuhtidega ka seal nädalavahetust veedetud ja saunatatud. Siis ei teadnud geopeitusest midagi ja aarded kõik noppimata. Aga omal ajal käidud kohad, mille asukohta ei mäleta, on nüüd hea kaardile saada ja jälle tagasi tulla. Ka siis käisin selles tornis ja terve matkaraja läbi. Sel korral pistsin nina kohe õigesse kohta ja vups logisin. Aitäh aarde eest, mis vanadele radadele tagasi kutsus.
Aega läks, aga asja sai. 'Mikro' on päris lai mõiste, seega otsimist seal ikka jagus. Peitjale tänud!
Uue olukorra esimene nädal - otsustasime teha väikse jalutuskäigu. Matkarada oli tore, laukad veel jääkirme all, vaated ilusad. Rahvast ka väga palju ei liikunud. Veidi otsimist ja leitud ta oligi :)
Pühapäevase Soomaa avastamise teine matkarada. Siin oli uudistamist kohe mõnuga - eriti ägedalt jäid silma puude küljes olevad sildid veetaseme kõrgusega -mõnel lõigul pidime tunnistama, et vesi oli kohati lausa üle meie peade. See omakorda tekitas uue plaani - viiendal aastaajal oleme kindlasti tagasi ;) Kogu matka ja mõnusa ilma kõrval suutsin mina aga ikka väikse tõrva meepotti tekitada - aardeotsingu käigus sain kerge peatrauma :D No sellist pauku pole ammu suutnud endale tekitada...veel õhtul tundsin kuidas muhk end kasvatas ;) Aga nagu ütleb kohalik vanasõna tühi koht kaua ei valuta? Ehk, et õnneks valu taandus peagi ja matk võis jätkuda. Järgmistele otsijatele siit soovitus: hoogsate liigutustega ei tasu aardeleidu tähistada :D
Vaatleja aarded on ägedad... Ilusate kohtade peal ja kavalad... Aitäh peitjale siia juhatamast!
Tore matk öises metsas, kahju, et ümbrust ei näinud aga tore matk oli ikkagi. Tänud siia toomast.
Tuli selline ekspromt mõte õhtune jalutuskäik teha kodust vähe kaugemal, no ja eks kevadine ilus ilmgi ei anna rahu ja aiab järjest rohkem loodusesse. Mis see väike sõitki ärs pole :D. Raba oli nagu raba ikka oma eheduses ja tegime ringi peale. Tagasi "parklasse" jõudsime pilkases pimeduses aga vähemalt minu jaoks on öine raba ja mets sama mõnusad, kui päevavalges. Huvitav, et kui linnavahel lapsed "väsivad" juba ca 1km peal, siis looduses nt peale seda ringi olid sama rõõmsad, kui alguses ja unigi oli magusam kui tavaliselt. Meie täname :).
Siin rabaservas olen käinud. Oli see üks ammune 36H seiklusvõistlus, mis toimus Soomaal. Mingi KP meil siin oli ja mingid pildid silme ees, kuid üllatusin nähes metallist ja sinist torni. Ju siis olin omadega "punases". Kiirvaade eesootavale rabamaastikule ja edasi.
Võtsin ka eile õhtul avaldunud soovitust minna rappa kohe kuulda, täna hommikul olimegi seltskonnaga kraps rabaservas valmis.
Tänase rabapäeva esimene peatus. Väike vaatlus tornist rabale ja edasi päeva põhieesmärgi ehk kaugemate aarete suunas. Tänud peitjale.
Päeva esimene aare. Siin ma veel ei teadnud mida meie tänane georetk toob. Kartsin, et tuleb jälle üks karm päev. Aardeni jõudsime üllatavalt lihtsalt. Tegime kohustuslikud lumise raba pildid ära, panime nimed kirja ja läksime järgmisi aardeid otsima.
Enda arust olime hiljaks jäämas ning tankla peatus ka asja paremaks ei teinud, aga Kristjan andis nii palju gaasi, et jõudsime hoopis 10min varem kohale. Ma panin end õhukeselt riidesse, et sellist sauna ei tekiks nagu Nätsis. Aga sedasi on külm seista ning kui saime teele, oli alguses väga jahe. Antud aarde juurde jõudes olin mootori leigeks saanud, nautisime vaadet, logisime aarde ja läksime edasi.
Jalutasin aardepaigani, vaatasin kõrgelt raba peale ja ootasin niikaua kui sakslased edasi jalutasid, siis sain juba otsimisele pühenduda. Ilus koht jällegi. Tänud juhatamast!
Leitud. Jätsime 25 eesti krooni. Teritasime ka pliiatsi. Palju õnne sünnipäevaks Kalle!
Uus laudtee on ikka eriti uhke, neljarealine ja moodsa pinnakattega lausa. Vahetult enne päikeseloojangut tuli ainult üks muguseltskond ära oodata, edasi läks juba libedamalt. Väga hea vaade, kui tuul just parasjagu tornist minema ei puhu. Aitäh.
Karuskose peremees tegi meile matka. Pärast Sibulasaart matkasime üle külmunud laugaste väikese ringiga siia. Aare jäi näppu esimesest kohast kust proovisin. Minu kõige lihtsamalt leitud Vaatleja sarja aare.
Laudtee viis pika sirgeni ja sirge lõpust saime laudteed mööda üles avarale rabamaastikule. Tornist oli väga hea vaade rabale. Tänud peitjale.
Meie selle päeva viimane aardeleid. Oli huvitav rada. Tänagi oli parkla autosid täis ja rajal hulga inimesi. Siia tuleme kindlasti tagasi soojemal ajal, et läbida kogu rada ja nautida kogu ilu. Aitäh väga lahedat matkarada tutvustamast!
Oli pühapäev. Taevas oli ühtlaselt hall ja päikesekiire lootustki ei olnud. Ilmateate järgi ei olnud ka vihma oodata. Pakilisemad aiatööd said eelmisel päeval tehtud ja nüüd oli sobilik tegeleda veel leidmata aarete otsimisega. Tiit oli nõus seltsiks tulema ja võtsime kursi Soomaale. Siinse huvitava Ignatsi matkaraja olen läbi jalutanud kümmekond aastat tagasi. Nüüd on rada saanud uued laudteed. Jõudes raja alguses olevase parklasse olime üllatunud-ehmatanud, et seal oli tublilt üle kümne sõiduauto juba koha sissevõtnud. Õnneks oli küllaltki suures parklas veel paar vaba kohta ja saime auto ilusasti sinna parkida. Mugusid oli rajal tõesti igas suunas palju liikumas. Mitmed seltskonnad oli rajal rõõmsalt lastega. Minnes raba poole tuli meile vastu grupp mugusid räätsad seljakoti küljes tolgendamas. Ilmselgelt olid nad teinud pikema raba tuuri. Piilusime ka raja kõrvale metsa, kas seeni on. Oli küll, kuid kõik olid uhked kärbse seened. Üks ilusam kui teine. Nende pildistamine pakkus paljudele matkajatele lõbu ja mõne seenekimbu juures oli pildistamisel lausa järjekord tekkinud. Vaatsime rajalähedal puule märgitud Soomaa viienda aastaja veeseisusid ja raske oli ette kujutada, et oleksime seal praegu vööst saadik vee sees. Ja seda vett oleks meeletu veeväli kogu metsa all. Lõpuks jõudsime nulli ja kuna seal hetkel mugusid ei olnud püüdsin kiirelt mõned loogilised kohad üle vaadata. Ei näkanud. Juba olidki mugud kohal ja pidime ootama, kuni nad on tornist rabavaated ära imetlenud. Seejärel suundusid nad raba teele ja enne, kui sealt teine seltskond tagasi tulemas oli, sai jällegi otsingutele pühenduda. Otsisime kahekesi omast arust päris põhjalikult, kuid ei midagi. Jälle mugud kohal ja meil paus. Kolmas kord ei osanudki kusagilt enam otsida. Olid ju kõik kohad juba üle vaadatud. Tegime siis veelkordse ülevaatuse ja lõpuks leidsin aarde ikka sealt, kust otsisin kohe alguses ja hiljemgi olime mõlemad sealt püüdnud aaret leida, kuid mingipärast ta siis pihku ei jäänud. Nüüd oli rõõmu sedavõrra rohkem. Järgmiseks sihtpunktiks valisime Maassaare. Tänud peitjale.
Meil oli siinkandi rabades täna tore päev. See siin oli viimane peatus.
Tänud aarde eest!
Soovitus ja palve kaasmängijatele: Palun ärge pange teravt pliiatsit koos logiraamatuga ühte kotti - see lõhub lihtsalt koti ära ja peale seda võib olla logiraamatu tervis ohus.
Olles päeval Pärnus 3 välja valitud aarde juurest tühjade kätega ära tulnud kuna neid ümbritsenud mugud, fekaalid ja süstlad mõjusid eemaletõukavana siis päevanorm oli täitmata. Kell oli küll palju kuid mitte piisavalt et võtta ette üks teekond. Kui pere Meiekosel põhku puges siis mul oli veel väge piisavalt et ära noppida lähim aare. linnulennult siia näitas 2,5km, tegelikkus edasi-tagasi ilmselt 7-8km. Tundus teostatav, ladusin 2 padrunit tasku ja asusin kand ja varvas teele. Pikk sirge kruusatee tundus hirmus pikk ja igav. Metsa keerates ootas mind uus ja uhke laudtee, kahjuks oli sellest laudteest valmis ainult natuke algust ja lõppu. Ülejäänud tee oli tööliste ATV-ga totaalselt poriseks sõidetud. Hea et plätude asemel tossude kasuks otsustasin kuigi maastik lõhnas lausa korraliku kirsa järele. Ohtrate konnade saatel siiski see teekond lõpuks läbitud sai pidevalt kruusateed taga igatsedes. Soo piirile jõudes aga ootas mind maagiline vaatepilt, läksin seda ka torni nautima. Ka kohalikud linnud nii suuremad kui väiksemad andsid oma osa et pildil ka heli juures oleks. Kui esmane kaiff oli üle läinud asusin taas geoasja ajama. Veel päeva viimasel tunnil taskulambi valges ma selle logi kirja saingi. Laagrisse naastes muutsin oma hinnangut. Tegelt oli väga lahe teekond, väga lahedasse kohta iseenda seltsis. Aare korras tänud peitjale.
Metsas olev laudtee on üles võetud. Kartsin, et koos sellega on ka torn oma lõpu leidnud, aga see ehitis kestab veel aastakümneid. Aitäh.
Lumine jalutuskäik aarde juurde. Samal ajal käis vilgas töö meestel, kes vahetasid välja laudteed. Projekt peaks valmima juulis 2017. Aare huvitavas kohas kuhu perega väga ilus tulla. Tänud!
Parklasse jõudes leidsin eest kahtlaselt palju sõidukeid. Hetkeks mõtlesin isegi, kas üldse tasub proovida, jõudsin siiski järeldusele, et vähemalt vaatlema võiks ikka minna - ehk on autode omanikud Ingatsi rabarajal tiiru tegemas, mitte ei passi vaatetorni juures. Vaevalt sain liikuma hakata kui juba kuulsin eespool hääli. Suure setskonna hääli. Arvestades aarde kaugust, andis see lootust, et vahest lippan neist teepeal mööda. Pärast alguse otsa takistusraja läbimist ning põhisirgele jõudmist, nägin häälte omanikke liikumas pikas hanereas. Kõndisin neile kiiresti järele ja siis vaatasin kuidas mööda pääseks. Ligi 15 inimesest koosnev seltskond, käes piknikukorvid, tort ning piisavalt alkoholi, et pärast tagasitulek ekstra meeleolukaks teha. Säärasest grupist möödumine nelja laua laiusel laudteel pole mingi naljaasi kui kõikjal mujal laiub mättaline mudamaastik. Ega mul muud üle jäänud, astusin rajalt kõrvale ja üritasin tempot teha. Koomiline see ju oli, vastavaid kommentaare tuli ka - umbes nagu "Jõudu külamees!" Mille peale kostsin: "Tarvis." Ning: "Me oleme nüüd liiga aeglased." Sellele ma ei reageerinud, kuigi vastus oleks võinud kõlada: "Minu poolest võite rahulikult veel aeglasemad olla, mida aeglasemalt te torni suunas liigute, seda parem." Igatahes varsti sain ma neist kõigist lõpuks mööda. Siis tegin kiiremat sammu ja kui geps näitas aardeni veel vaid 300 m, pistsin isegi jooksu. Kohapeal viitsin tähelepanematuse tõttu kauem aega kui tegelikult tarvis oleks olnud. Logi jõudsin kirja panna napilt enne kui ülevas meeleolus seltskond laudteel jälle silmapiirile ilmus. Siis võisin juba rahulikult võtta ning mugu kombel lihtsalt tavaliseks vaatlejaks kehastuda. Vaatlemisväärset seal on!
Raja alguses seisin fotokas käes ja võitlesin endaga. Hämaras metsa minna - see pole üldse minu moodi. Aga ma läksin.
Kui esimesed sada meetrit olid selja taga, võtsin julgustuseks ühe telefonikõne lootuses, et rääkimine metsloomad eemale ajab. Kui aga üle 5 minuti enam mulli ajada ei suutnud, pidin ikkagi 400 m puhtas vaikuses kõndima. Muidu see mulle meeldiks - linnakärast eemale saada - aga üksinda pimedas keset raba... Laudteel praksuv lumi summutas kõik muud hääled, nii et pidin aeg-ajalt taha vaatama, ega põdrad käsikäes seal tantsu ei löö. Ega selja taga tippiv põder oleks minu sammude müdinas küll kuulmata jäänud.
Kui raba servale saabusin, köitsid loojangulised värvid ja silmapiiriga ühte sulanduv mahe lumi rohkem kui mingid oletatavad põdrad. Vaatetorni tervitasin rõõmuga. Kiiruga ronisin poolele teele, kui järsku hirmus raksatus käis. Mõtlesin, et see veel puudub kui lendan nüüd koos torniga, kuid tatsasin siiski ettevaatlikult edasi. Platvormil ei julgenud väga liikudagi - krigises ja kolises nagu hoiaks teda veel ainult üks mutter kinni. Paar pilti siiski tegin, kuid maapinnal julgesin rohkem klõpsida.
Aarde kohta saab nüüd lõpuks ometi öelda - leitud esimesest vaadatud kohast. Oo, ma olen seda alati tahtnud kirjutada, ent kuigi ilukirjanduses on kõik lubatud (ka valetamine), siis südametunnistus ei ole seda siiski lubanud. Nüüd on aga need kuldsed sõnad lõpuks öeldud.
Ja siis algas tagasitee. Veel kõhedam kui enne, kuid kuna tagasiminek on alati lühem, siis need 900 m läksid nagu lennates. Muidugi võib ka olla, et ma tõepoolest lendasin autoni suurema kiirusega kui enne, kuna oli juba üsna hämar ja laudtee praksumine päris õudne. Lisaks kutsus loodus päris suure jõuga, kuid -23 kraadiga tahaks siiski mingitki varju. Kui auto paistma hakkas, siis kutsuvatest tuledest hoolimata möödusin sellest suure kiiruga eemalseisvasse puithoonesse. Need rajameistrid mõtlevad ka kõige peale.
Tänud aarde ja vahva matka eest. Kuigi päris ekstreemne ettevõtmine, siis nüüdseks on mulle ka selgeks saanud, et uute kohtade pildistamise soov on tugevam kui hirm verejanuliste põtrade ees.
Matkarajal oli küll hoiatus, et omal vastutusel, aga ei midagi hullu. Rabas jalutasid ka korilas mugud, väike ootamine ja logima. Ega siin muid variante eriti ei olegi. Leitud, logitud. Aitäh.
Peidukas leitud. Otsida oli lihtne. Lapsed oleksid meelsasti ka aardeid leida soovinud, aga seekord siis vaid otsimisrõõm.
Leitud ja logitud, õnnestus sellel suhteliselt rahvarohkel päeval üks Muguvaba viiv leida ja asi ära toimetada. Väga ilus koht ja hunnitu vaade!
Seelle koha jätsime seekordse Soomaa reisi lõpetuseks. Vaatluskohas vaadeldud ja logitud, suundusime laudteed pidi raja lõppu, nautisime muidugi kirjeldamatut ilu. Eesmärk oli ka teostada veel viimane laukasujumine. Kuna sookolli kodus polnud siis saimegi segamatult ujuda. Peagi aga ilmusid kuskilt teisedki matkajad välja, mõned olid niitormakad et peaaegu jooksid rada mööda. Oli aga ka nautlejaid. Kuna meist jäi laugas lahkudes vabaks, siis ärgitasime üht saksa noorpaari tumedat vett ja teadmata sügavusel olevat põhja ignoreerima. Rõõmuhõisked mida nad ujumisel tekitasid, näitasid et meil oli õigus. Lõpetuseks kulgesime mööda matakarada edasi ehk siis ringiga tagasi. Suured tänud kõigile peitjatele kes Soomaa ilusaid ja huvitavaid kohti meiel tutvustasid. Kuna jäi palju kohti külastamata siis peagi tuleb tulla tagasi. Imekenad päevad olid.
Torni vaadates tundus, et see on küll helikopteriga kohale toodud. Siin 2aasta tagused pildid näitavad ikka, et pandi kohapeal pulkadest kokku. Äge!
Vihmase ilmaga pole just kõige mõnusam rabas jalutada (teed on libedad!), kuid kuna juba oldi nii kaugele tuldud, pidi käima võtma aarde ära ja ka vaadet nautima. Vaade oli tõesti ilus ning aare oli seal, kust poleks esimese hooga kohe otsimagi hakanud, kuid siiski tuli aare kiirelt kätte ning sai ka mõned rabavaated jäädvustatud!
Käisime ka Karuskose silda kõigutamas ja sealt haakis meile sappa kena must kiisu. Saatis teine meid ka jalutuskäigul rabasse vaatetornini ja tagasi - ju tal oli igav. Arvestades et torn oli paigaldatud 2013 aga aare mõni aasta varem, tekkis kahtlus et kas aare on ehk hävinud - eriti kui peidukoha esimesel läbikatsumisel näpp aaret ei puutunud. Hiljem siiski visuaalsel kontrollil aare paljastus ja leid sai logitud :)
Hommikune jääs laudtee raksus ja ragises, kui talle peale astusime, ja tahtis meid kangesti maha raputada, või pigem ikka libistada. Ei õnnestunud, matkasime kenasti rabarinnani välja. Trepi juures püüdsin kangesti meelde tuletada, mis seltskond see oli, kellega siin ekskursioonil käisime. Kunagi - äkki oli 1996? Igatahes torn oli toona puust ja vana ja kambas üks islandlane, kelle jaoks mets oli elamus. Torni juures - no nagu ikka, alustad õigest kohast, aga esimese puutega kontakti ei saa, rahmeldad natsa ringi ja võtad ikka samast esimesena kahtlustatud kohast selle vidina välja. Kena koht, tänud!
Kuna valget aega oli veel natuke jäänud, sai välja käidud mõte, et me oleme ju Soomaal, aga sood sama hästi kui ei ole näinud. Uurisime kaarti ja leidsime, et Vaatleja V ja Laadamänniku on täpselt parajalt paigutatud selle parandamiseks.
Kärutasime Meiekose onnikesest uuesti mööda ja mööda sama teed edasi, kuni lõpuks jõudsime matkaraja alguses oleva parklani. Tegime väikese tuuningu riietuses ja olimegi valmis startima. Laudtee algus oli hea, aga õigepea sai juba armsaks saanud kanavõrk järsult otsa, mis tuletas kiirelt meelde, kui libe võib üks siledaks kõnnitud märg laud olla. Edasisel teel rabani tuli ette küll mitmeid napikaid, aga õnneks suutsime oma kahel jalal püsida lõpuni välja.
Rabaserval olevast tornist avanes võrratu vaatepilt ees laiuvale maastikule. Mõtlesime, et kuskil seal on Kuresoo aare - seiklus, mis praegu veel oma aega ootab. Edasi asusime natuke aktiivsemalt katsuma torni erinevate nurkade alt, kuid sellele tegevusele panid piduri peale rabast saabunud mugud.
Loobusime torni silitamisest ja suundusime läbi raba Laadamännikusse. Sealt naasenuna olime torniga uuesti kolmekesi ning aare pajastas ennast lõpuks kohast, mille olime mõlemad juba mõned korrad läbi katsunud. Logi kirjas, ukerdasime mööda libedat laudteed tagasi parklasse, viskasime kummikud tagasi auro pagassi loksuma ja sättisime sammud vaikselt tagasi Tartu poole.
Aitäh!
Kuna valget aega oli järel vast kahe tunni ringis, tuli teha valik, mida järgmiseks otsida. Mind tõmbas miskipärast Sandra küla poole, aga Rudolf tegi hea tähelepaneku, et kui juba Soomaal olla, siis võiks ka omadega rappa sattuda. Vaatasime aardekaarti ja selgus, et viies Vaatleja ja Laadamänniku on võimalik korraga ära võtta ja ilusti ajalimiidi sisse sattuda. Eelmisel õhtul oli Meiekose juures täielik vaikus, aga nüüd olid kõik lõkkekohad pühapäevanautijatega täidetud. Ka seekord huvitavas geoparklas olid autod ees, aga mis siis sellest.
Ajasime juba kuid pagasiruumis nukralt kaasa reisinud kummarid jalga, Rudolf leiutas endale uuenduslikud traksid ja asusime rajale. Esialgu oli väga mugav kõndida, aga siis sai kanavõrk otsa ja laudtee läks õige libedaks, mitu korda õnnestus kukkumisest napilt pääseda. Umbes laudtee keskel oli huvitav infotahvel metsaveoraudteede kohta, mille kohta kavatsen veelgi netist lisa uurida. Lõpus tuli hämmastavalt järsk tõus rabatasemele ja juba torn paistiski. Imetlesime vaadet ja ühtlasi poleerisime torni, esialgu edutult. Lõpuks oli üsna kindel, kus aare olema peab, aga just siis jõudsid laukaringilt tagasi mugud, kes torni ronisid. Otsustasime asja hetkeks sinnapaika jätta ja suundusime otse rappa, et Laadamänniku juures ära käia.
Edukalt tagasi jõudnuna jätkasime otsinguid soovitud kohast ja kuigi esimesel katsel ei õnnestunud, siis teisel katsel juba õnnestus. Tagasiteel märkasime veel, et laudteed on kettidega kinni pandud. Proovisime ette kujutada vees hõljuvat laudteed ja sama marsruudi läbimist paadiga. Peab vist kevadel asja uurima tulema. Aitäh taas ühe meeleoluka retke korraldamise eest!
Hakkas juba kergelt hämarduma, aga geopisik ei andnud rahu. Tuli minna. Parklas tervitas meid üks süsimust kassipoeg. Kui hakkasime mööda laudteed aarde poole suunduma, siis otsutas kassike meid saata ja nii terve tee aardeni ja tagasi. Laudtee oli ka lausa suurepärases seisus, ilmset oli siis vahepeal korda tehtud. Kui veidi GPSist kaugust vaatasin, siis selgus, et aardeni on pea kilomeeter. Kergelt küll ehmatas, aga tagasi ka ei hakanud enam keerama. Otsimisega läks tiba kauem kui oleks pidanud. Ilmselt oli Murphy isiklikult mängus, sest aare tuli lõpuks välja kohast, mille kontrollimise olin alguses millegipärast vahele jätnud. Aardega kõik hästi. Aitäh peitjale.
Firma suvepäevade raames käisin Soomaal. Räätsadel sai matkatud 3 tundi mööda Suitsna raba. Mõned älvese ümbrused olid päris niisked aga jalad jäid õnneks kuivaks. Rabast laudteele jõudes ja nähes ühte vaatlustorni lõi pirni peas põlema. Olin kodus ennem vaadanud, et iga torni juures on aare. Seega tegin kiirotsimise, logisin ja kiirustasin seltskonnale järele. Edasi läks teekond Raudna jõe poole. Istusime kanuudesse ja sõitsime mööda käänulist jõge 7km ööbimiskohta
Torni tipust avanes suurepärane vaade! Nautisime niikaua, et unus, milleks me üldse siia tulime! Kui meenus, asusime usinalt aaret otsima! Leidsime! Tänud peitjale!
Vaatleja sarja viimane aare.Kena vaade õhtusele rabale ja logi kirja.Tänud!
Vaatamata tihedale vihmale võtsime õhtuse jalutuskäigu ette. Laudtee kulges läbi põneva maastiku,rabarinnak on vaatamist väärt. Aarde leidmine väga ladusalt ei läinud,tuli ikka raskematest kohtadest alustada:) Tänud peitjale aarde eest ja kohta tutvustamast!
Hästi ilus raba :) Tore jalutuskäik kevades :) Natuke sai otsitud, kuna me ikka kõrge lennuga ;)
Mnjaa omal ajal sai selle aardeni lähenetud kanuuga, raske uskuda aga tõsi, siis oli selleks kuupäevaks 16 aprill 2011 :) Hea oli tuua oma mällu võrdlus momente. Peale pisikest otsimist sai ka logi kirja.
Tornis avaneb super vaade. Aaret sai otsitud siit ja sealt, kuid õnneks leidis Aix selle üsna kiiresti üles.
Kuna see torn oli vaatleja-seerias meie jaoks viimane, siis kogemuse põhjal arvasime, et läheb ruttu ja nii oligi. Täname, et oli võimalus Viljandimaa tornidega tutvust teha.
Parklast suundusime mööda laudteed tornini. Laudtee algus oli lumine kuid lõpp see eest väga libe. Käisime üleval tornis nautisime vaadet ja siis leidsime aarde. Edasi suund laadamännikusse.
Taas tore laudtee ja kui ilus vaaade Eestimaale, vaatasime meiegi siia ja sinna, tänud, siia tahan tagasi!
See teine sinine vaatlustorn oli kangem vastane - siin ääre taga ega selle toru taga pole midagi. Lõpuks loobumismõtteid heietades sai veel kord tõenäolised peidukohad üle vaadatud ja enäe, seal ta oligi. Seekord siis niipalju Soomaast, eks kunagi uuesti siia aardeid otsima
See oli küll nagu ufo rabas! Aarde leidmisega läks enda hooletuse tõttu veidi aega. Kokkuvõttes mulle väga meeldis see raba seal. Sookolli jutt pani ka mõtlema.
Laudtee oli kohati ketti pandud, et tal plehkupanekumõtteid vaigistada. Keerdtrepp oli mõnus, värv aga... Aare korras, aitäh!
Sõitsin sama teed mööda edasi, kuni parklani. Kaugelt nägin juba, et laudteele läks mingi ilgelt suur kamp inimesi. Neid võis seal oma 30 olla. Suur buss seisis ka parklas. Mõtlesin, et kui nad nüüd kõik sinna torni jõuavad, siis ma ootan seal pool päeva. Esimese asjana ei arvestanud ma kohe, et asjad käsipuu taha kinni võivad jääda ja seetõttu sõitsin kohe esimese rattaga laudteelt maha. Aga seal oli see laudtee ligi meetri kõrgusel, nii et see oli väga ebameeldiv. Laudtee oli kitsas ning mööda sellest grupist ei saanud. Lasin kella. Nad ei lasknud ennast üldse häirida. Siis üks hetk lükkasin ratta laudtee kõrvale ja tegin off-roadi. Kimasin neist kõigist mööda ning siis juba täie kimaga torni poole. Ratta jätsin trepi juurde ning jooksuga torni juurde. Leid tuli hetkega. Nii hetkega polegi vist ükski leid kunagi tulnud. Juba kaugelt oli aru saada, kus aare on. Kiirest logi kirja ja aare tagasi. Siis läksin veel torni ja imetlesin rabamaastikku. Vaatasin, et seal on Laadamänniku aare ja seal Kuresoo oma. Nii rumal ma muidugi ei ole, et sinna üksi ronin. Nii et need jäävad paremaid aegu ootama. Kui ratta juurde jõudsin, siis see seltskond jõudis alles pärale, nii et tagasi minnes oli tühi tee.
Selles rabas olen ma mõned aastad tagasi õpilastega matkal käinud enne ohjeldamatut kanuuretke. Niiet kõik oli tuttav, ainult uus torn oli ilmunud. Et esialgu olid nullis mugud, siis sai aardega tegeletud tagasiteel. Muidugi mõista suutsin ma käe esimese hooga jubedasse ämblikuvõrku surada. See tähendas, et edasine otsimine oli võimalik ainult geokepikesega või silmadega. Sellest piisaski. Tänud aarde eest.
Kuskilt kostusid sahinad torni remondist. Tundus, et aare on ohus aga remondimehed on topsikule uue koha leidnud. Tänud neile! Aare kuiv ja korras.
Siin on teile nüüd väike fotoekskursioon Ingatsi matkarajale:
Olime seal turistid-seenelised, muguvabal hetkel leidsime, mis vaja. Täname, tore koht!
Leppisime kokku, et mängime seenelisi, aga see vist ei ônnestunud, sest minu auto esiklaasil ilutseb silt: geocaching.com. Autosid oli parklas lausa 5 ja laudteel tihe liiklus. Korjasime siis seeni ja muguvabal hetkel otsisime-leidsime aarde. Suured tänud juhatamast kaunile rabale! Uskumatu! Seeni saime ikka ka omajagu ja matka vôib ônnestunuks lugeda.
Otsimine võttis aega, sest päris sellist peidukat ei osanud keeg oodata. Ka oli L@ssie vahepeal aarde logimiseks omastanud ning seetõttu tuli mõnel lausa mitu katset teha.
Põnev koht, huvitavad pildid üleujutusest ja tore seltskond on need, mis sellest aardest meelde jäävad! Aitäh!