23 juuli 2023 leidis Sigrid, Rainer, Herki, Erko [siku77]

Irdusime seltskonnast ja tulime panime nimed kirja. Saime küsimise peale ka majas ekskursiooni. Täitsa huvitav saar. Tänud aarde eest!

22 juuli 2022 leidis Ain,TBin, Ene, Lembitu [lembitu]

Ühekorra olen plaaninud Sorgule otsima tulla. Kuid tookord oli aluse süvis liiga suur, et saarekesele lähedale tulla ja nii see sõit katki jäi. Seekord tuli TBin oma paadiga ja haarasime kohe sellest võimalusest kinni. Ilm oli fantastiline just sellist suve tahaksin pikemalt. Startisime Munalaiu sadamast sõitsime ringiga Manilaiust mööda ja siis juba kurss Sorgule. Selle alusega õnnestus kenasti randa saada. Olin üllatunud siin end koduselt tundvatest kormoraanide kolooniast. See milliseks olid nad ühe saareosakese kujunda suutnud oli tõesti imetlusväärne sürrealistlik maastik. Saareke ise muidu täitsa vahva. Talvel ei oleks seda muljet kindlasti siit saanud. Vaatasime majakat ja Ain avastas aarde peidukoha. Pärast tegime veel saarele jalutades ringi peale. Saare lähedal oli üks purjekas ankrusse jäänud. Huvitav oli see, et kaks vastaskallast olid hoopis isenägu. Paadijuurde tagasi jõudes võtsime kursi Manilaiu aaretele.

21 august 2021 ei leidnud Kairi [kikzu]

Esimest korda Sorgul. Võtsin igaks juhuks kaardi lahti, et kas aardeid ka võib leida - oligi . Aga majast väljas, uksest vasakule no ei tea, kiiruga ei leidnud. Veidi võsas oli ka, vb oleks pidanud rohkem pingutama

17 juuli 2021 leidis Este [este]

Evente retk Sorgu saarele. Omapärane olustik. Irdusin vahepeal grupist ja otsisin aarde kaüles. Leitud-logitud. Aitäh peitjale!

24 veebruar 2021 leidis [geoloog], geoseltskond & [pantograaf]

Alates 2011. aastast kuni 2020. aastani olin eranditult kõik EV aastapäevad vastu võtnud Tartus Vabadussõja mälestussammast ja tähetorni külastades. Nüüd, pärast kümmet aastat, tekkis teatavate nanobandiitide tõttu sellesse traditsiooni auk. Aga kui kerkis esile idee võtta vabariigi pidupäeval ette kenal Eestimaa saarel paiknev aare, mis peideti täpselt aasta enne mu traditsiooni algust ehk samuti EV sünnipäeval, tundus see kui rusikas silmaauku. Seda, kuidas meil kogu ettevõtmine välja kukkus, on põhjalikult meenutanud geoloog. Ja alates sealtmaalt, kus tema jutulõng takerduma kippus, raugeb minugi kirjutamistuhin. Kogemus oli igatahes karge ning koju kaasa saab võtta mõttekillu, et järgmine kord tasub jääpankade peal seiklemiseks ATV-le eelistada tervet mõistust või siis vähemalt mootorsaani.

Sorgu saare aardel sai igatahes sümboolsel päeval külas käidud ning vabariigi terviseks tema seltsis kamraadidega pits viinagi kokku löödud. Aitäh peitjale!

24 veebruar 2021 leidis Koos Pantograafi ja geoseltskonnaga [geoloog]

...Ainuke loogiline järgmine punkt Manõja Suarõkeskusest. Jää tundus paks, kuigi nii mitmeski kohas ujusid selle peal erinevates mõõtmetes lombid. Mõni võis anda ka väikese tiigi mõõdu. Pärnu-Kihnu laevatee on talvel suletud ja enda meelest olid kõik takistused ületatud. Mõnda pragu me teel kohtasime, aga pikapeale sai sisse viisakas tunnikiirus, mis suurematest lõhedest sisuliselt üle lennutas. ATV taga tolgendades jäi üle ainult kinni hoida ja pritsmetest märjaks saada. Kohati oli jää kuidagi eriti siledalt külmunud, mistõttu jäi mulje, et lendame konkreetselt otse vette. Rattad puudutasin hoopis jääd ja hirm muutus võidurõõmuks, mis muutus ajapikku hulljulguseks. Laid püsis silmis justkui merehädalise ainuke maismaa keset ulgumerd. Tõepoolest võimas ja ilus koht, kuhu sattuda. Aare sai logitud, kui käes polnud veel õieti lõunagi. Edasi tõstis pead minu lollus. Ühest küljest hindasin olukorda turvaliseks, sest siiani oli nii libedalt läinud, teisest küljest ei tahtnud kaaslasi nii pikka maad ilma asjata jooksutada - ATV sõit võinuks kesta vähemalt sama kaua, kui kulus ta kohaletoimetamine. Oli, mis oli, igatahes järgmise kursi võtsime Kihnule. Sõitsime võrdlemisi sirgjoones trajektoori, kuni ette sattus väike takistus - praam. Ei saa öelda, et polnud veider seista neljakesi ATV seljas avamerel paari meetri kaugusel lahti küntud mereteest. Proovisime minna ringiga, aga asjatult. Jäälõhkuja tee lõikas meid Kihnust igati konkreetselt ära. Pöördusime tagasi. Esmalt laiule ja siis sadamasse. Korra ka mandrile ja siis teiselt poolt Kihnu praami veejälge uuele katsele.

Lugu vajab jutustamist, aga häbi on veel liiga värske. Olgu öeldud, et saime nii mõnegi supluse osaliseks. Maksumaksja raha jäi raiskamata, toime tulime omaenda jõududega. Õppetunni eest tasusime ainult materiaalsete vahenditega. Isegi kõik varbad jäid alles. Kuigi tõtt-öelda pole neid ka kõiki tingimata vaja.

24 veebruar 2021 leidis Ove [ove]

Munalaiu sadamasse saabudes oli õhtuks lubatud tormituul juba puhuma hakanud. Lisaks oli kogu ümbrus mattunud udusse ja Manilaidu ei olnud üldse näha. Kuna logide järgi pidi Manilaiu Sorgu poolsel küljel olema lahtist vett, siis võtsin rattal liikudes kompassiga asimuudi Manilaiu lõunatipule. Hoidsin Manilaiu lõunatipust teadlikult eemale. Laid ise oli läbi udu näha ja laiu lähedal oli jääl palju veega kaetud alasid. Kui Manilaiust mööda sain, siis muutusid jääolud paremaks ja vett ei olnud enam kusagil jää peal. See-eest oli endiselt udu ja tugev vastutuul. Kompassiga hoidsin suuna enam-vähem Sorgu suunal, vahepeal kasutasin navigeerimiseks ka Sorgu poole suunduvat jäälõhet. Sorgu hakkas läbi udu paistma mõnesaja meetri kauguselt. Saarel uudistasin tuulepesadega puid ja muidugi tuletorni ennast. Logisin aarde, mis oli heas korras ja alustasin seejärel tagasiteed Manilaiu poole. Ootamatult oli järsku kogu udu kadunud aga sõitu saatis veel rohkem tugevnenud küljelt puhuv taganttuul, mis tahtis ratast alt lükata. Õnneks naelrehvid tegid oma tööd hästi ja hoidsid ratast kenasti jääl paigal. Manilaiule lähenedes ei olnud lubatud lahtist vett kusagil näha ja seetõttu lähenesin otse laiule ja sealt üle lageda põllu saart läbivale asfaltteele ning mööda seda juba järgmise aarde juurde.

14 veebruar 2021 leidis Piia, Peeter, Anna & [kallo]

Eks sõbrapäev ju selleks olegi, et sõpradega midagi toredat ette võtta. Loomulikult kahju, et ei saanud kõikide sõpradega siia tulla. Igatahes oli Sorgu külastus põnev, meeldejääv ja täis ehedaid emotsioone. Munalaiu sadamas, kuuldes, et Manilaiu taga on vesi tõusnud jää peale ja et seda on nii palju, et ulatub ATV jalaraudadeni, siis tegi see teade muidugi ärevaks. Samas, olles sõitnud siia 170km ja kohe ots kodu poole tagasi pöörata, olnuks ka olnud liiga kerge loobumine. Nii otsustasime, et vähemalt läheme ja vaatame, mis see olukord seal teisel pool Manilaidu siis on. Kui saab, siis saab, kui ei, siis ei.

Mõtlesime, et otse risti üle laiu ei tasu minna, nii suundusimegi idapoolse tipu poole, lootuses, et saame vesisest kohast ümber minna. Ei saanud. Jäi üle leida kitsam vesine koht või siis üldse loobuda. Kuna minul olid jalas veidi kõrgemad saapad, siis käisin ja katsetasin erinevaid kohti, kuskohas võiks läbi pääseda. Esimeses kahes kohas läks vesi ikka liiga sügavaks, aga kolmas oli veidi paljulubavam. Tjah, päris kuiva jalaga ei saanud minagi läbi ning sügavaim koht võis olla ca 15cm sügavusest veest läbi silkamine, ent piisavalt kiirelt joostes õnnestus see takistus läbida võrdlemisi kuivalt. Siis oli sõpradel otsustuskoht, et kas tulevad ka või siis mitte. Otsustasid, et tulevad. Eks seda põlvetõstejooksu oli koomiline vaadata, aga lõpuks olime taas kõik koos kuival jääl ning matk Sorgu poole sai jätkuda või siis alata. 6km üle lageda jää Sorgu suunas. Kogu aeg tundus, et see laid on siinsamas, aga ometi võttis see liginemine omajagu aega. Aeg-ajalt selja taha piiludes nägime, et keegi on meid jälitamas. Mõtlesime, et kas need võivad olla ka geopeiturid või siis mitte. Nägime, et tuleb paarike uiskudel ja läheneb meeletu kiirusega. Uiskudel arendasid nad ikka suurt kiirust ning meespool möödust meist nagu seesamusest kassist. Ilmselgelt olid tingimused uisutamiseks head.

Laiule jõuda oli hea tunne. Kuigi olime läbinud pool teed, siis oli see siiski hea verstapost, kus hinge tõmmata, aare leida ja kerge piknik teha ning jõuvarusid täiendada. Meie rõõmuks oli ilm hea, päikegi siras taevas. Veetsime seal laiul pool tunnikest ning siis tuli ikka tagasitee ette võtta.

Mööda suurt jääd oli hea liikuda, aga muidugi teadsime, et enne Manilaidu tuleb meil taas veega võidelda. Minnes otse sadama peale, jõudsime väga laia veeni, kus oli näha, et vesi oli jää sisse suisa augud sulatanud ja mere põhi paistis. Olgugi, et merepõhi oli siinsamas näha, ei kippunud me sealt läbi minema, sest oleksime ikka väga märjaks saanud, ilmselt kuni põlveni. Otsisime paremat kohta ning meie üllatuseks leidsime väga kõrge koha, kust saimegi praktiliselt kuiva jalaga läbi. Ei tea, miks me küll tulles seda kohta ei leidnud?!

Teisel pool Manilaidu võitlesime veidi veel pinnatuisuga, seega nägime oma teekonnal väga eriilmelist ilma ja maastikku. Loomulikult oli see retk väga emotsionaalne ja meeldejääv. Tegelikult ei oleks üldse olnud kahju, kui see oleks jäänud me tänase päeva ainsaks aardeleiuks. Muidugi oleks olnud see kõige "kallim" ühe aarde leid, sõita 170+170km, aga emotsioon on see, mis loeb. Tagasiteel koju sai aga leitud veel üks aare, seega läks selle aarde leid kohe "poole odavamaks".

Oli mõnus päev sõpradega ja tore retk siia aarde juurde. Täname aarde eest!

14 veebruar 2021 leidis Anna ja Kallo, Piia ja Peeter [blondiin]

Esimest korda kuulsin aardest täpselt nädal aega tagasi kui Kallo Manilaiul siia suunda viipas ja ütles, et ainul vist 6 km kaugusel see aare on. Ja vot ei saanud seda enam peast välja. Terve nädala vaatasin jääkaarte ja aina kiibitsesin. Eks me pea iga päev üksteist üles ka kütsime kuni eelmisel päeval tulid teated, et Manilaiu taga on mitmekümne cm sügavune vesi. Eelõhtul kogusime taas üksjagu julgust juurde ja mina küll lohutasin end - elus ju piisavalt lolluseid tehtud, ma ei võta ju liigset riski. Peame me oma lubadusi jee.
Munalaiu sadamas räägiti juba mingist poolemeetrisest veekihist Manilaiu taga. Minu korduva küsimuse peale vastati lõpuks juba närviliselt, et opakas oled vä. Igal pool on - vesi mine siis ülaltpoolt või altpoolt saart. Ikka ei uskunud. Läksime altpoolt ja loomulikult oligi kohe peale laidu nii kuni 50 m laiune riba, kus jalg kohe vaba vett kohtas. Meil olid hommikul ikka kummikud ka kaasas aga meie omad olid Kiilis autos ja Annal kenasti Munalaiu parklas.
Ilm oli imeline, õhk paistis igale poole läbi ja Sorgu paistis nii lähedal. Seljataga oli 2 tundi autosõitu ja nädal unistamist. Küll me otsisme teed üle vee aga igal pool selgus, et päris poolt meetrit pole aga on üle saapasääre ikka. Märgade jalgadega 16 km kõndida tundus jälle ka just mitte arukas ettevõtmine. Kärsitus tõusis ja tõusis. Lõpuks ei leidnud muud lahendust kui ärgitasime Kallot esimesena veetakistus läbima, et siis ei jää meil muud üle kui järgi tulla. Ja nii tuligi teha. Teadagi - mida vähem aega on saabas vee all seda vähem jõuab sinna vett siss voolata. Tuli joosta läbi takistuse. Igaüks kasutas oma stiili, ikka mingit segu põlvetõste jooksust hüpete ja Farinelli stiilis häälitsemisega. Väga kehvasti välja ei kukkunudki.
Järgnes mitu tundi tõelist naudingut! Jää oli sile ja kohati küll lumine ja pragudega aga uisutada oleks käranud küll ja seda tõestasid ka möödakihutanud tirtsutajad. Taevas oli just parasjagu pilvi ja päikest. Minnes oli taganttuul ja tulles nägu paitav päris tormakas teine. Oli päike, olid värvid. Olid head kaaslased, kellele toetuda. Oli müstiline kormoranide paradiisi saar, millel peetud piknik oli viimase aja parimaid. Saarel oli tõesti saabuva kevade lõhn. Saare taga sõitsid laevad ja oli avavesi, kuigi jääkaart näitas, et on tihe jää. Muidugi tuli mingi hetk lahkuda aga mu hing tõesti säras ja nautis, natuke kurbki oli kui Manilaid taas oma veetakistusega ees seisis. Seekord olime suundunud otse sadama suunas ja meie üritamise peale siit läbi põrutada ilmus välja hooliv kohalik naine koos väikelapsega, kes meid teiselpoolt vett hoiatasid. Eriti tore oli kuulda tüdrukutirtu hüüdeid, et ära tule siit. Selles kohas pidi isegi üle poole meetri lahtine vesi sügav olema. Siis leidsime peagi aga koha, kus saime tagasi lausa peaaegu kuiva jalaga.
Ja siis Manilaiu tuult varjaval küljel tegi päike niimõnusa pai, et kohe raske oli end sundida läbi roostiku saare teisele poolele murdma (see lõik oli vaata, et matka raskeim osa).

Kohapealt lahkuvas autos istudes olid nii minul, aga ka vähemalt ühel veel, silmad emotsioonist niisked. Sees oli kindlasti võrreldav tunne, mis valdab peale Tartu suusamaratoni finišit, et Raisk nii lahe oli, nii hea on olla.

14 veebruar 2021 leidis Anna ja Kallo, Peeter ja Piia [piuks]

Praegu on ajad, mida Peetriga juba pikalt oodanud oleme - saame käia vee peal! Ja mitte vaid väikesel lombil vaid ikka merel. See sai otsustavaks ka seekord kui tegime matkaplaane. Tegelikult oli valida mitu head varianti ja otsustamine polnudki kõige lihtsam aga takkajärgi võib öelda, et valisime parima ja saime jackpoti ;)
Kõik sõbrad kahjuks tulla ei saanud aga AnnaKallo olid kohe käpad :)
Hommik algas nagu ikka - kogunemine "staabis", kus veel eelmisel õhtul sõjaplaani peeti, varustuse kontroll, kogu meeskond autosse ja minek.
Taas tuttavas sadamas, kus alles nädala eest sai oldud :) Ja juba mõned hetked hiljem olime jääl, kõrvus kohaliku proua mitte erilist optimismi sisendav kirjeldus sellest, mis meid ees ootab.
Mõne aja pärast seisiski me ees takistus, täpsemalt öeldes küll voolas ja üsna salapäraselt. No, et peale vaadates ei saanudki öelda, kas saapa sääreni või veel kõrgemalt oleks niisutust saanud. Kallo oli muidugi taas see katsejänes, kes siit-sealt ja veel kolmandast kohast proovis nii, et lõpuks oli tema sealpool ja meie siinpool vett. Pakkusin küll võimaluse, et ta kiirelt Sorgul ära käiks aga kuna see variant ei sobinud ja meie kihk üle vee saada oli nii suur siis ei jäänud muud üle kui meenutada kooliajast, kuidas üks kiirpõlvetõstejooks käib :D Ainult et kooliajal oli vähe sportlikum riietus. Praegune kubujussvorm seda väga ei kergendanud. Kõige selle kohta tegi Kallo ka filmiülesvõtte aga õnneks seda siin jagada ei saa :D
Ja olimegi teiselpool vett! Edasine oli puhas nauding. Mida lähemale Sorgu tuli seda sinisemaks läks taevas. Ja kui lõpuks jalg Sorgumaale astus siis... Oikuiheatunne see oli!!!
Tutvusime kohaliku kinnisvaraga, imetlesime põnevaid lahendusi ehituses (nii maa peal kui puu otsas), leidsime igati hea tervise juures oleva aarde ja siis korraldasime pikniku. Sobiv koht, kus einet võtsime, oleks ka päevitamiseks sobinud. Nii soe oli selle kiviseina ees. Meie Annaga võtsime puu otsas oma eine. No oli teine nii mugav, et ei saanud jätta juhust kasutamata. Kontrollisime ka saare teise külje üle. Tundus, et sealpool oli hoopis teine aastaaeg. Jääst polnud jälgegi! Ei, sinna me ei lähe. Peale seda kui olime oma seljakotid kergemaks söönud-joonud, võtsime suuna hoopis tagasi. Küll pisut teise nurga alt kui tulles, lootuses vältida Mainilaidu ümbritsevat veetõket aga seal oli see kordades laiem kui hommikune takistus. Siis aga paremat kohta otsides, leidsime ühe eriti kitsa koha, kust üle hüpeldes ei saanud saabas õieti niiskekski ;)
Edasine oli aga igati turvaline. Murdsin läbi kõrkjate raja otse teisele kaldale ja viimane kilomeeter Munalaiu sadamani oli juba kukepea.
Tänud aarde eest ja suured tänud kaaslastele imelist sõbrapäeva koos jagamast!

28 juuli 2020 leidis Silmsirkel, pagarid ja [kamardik]

Esimest korda lahel nii väikse sõidukiga oli ikka elamuste elamus. Õhin sees, liikusime kõigepealt väiksema vahemaa (Munalaiult Sorgu saarele). Kõigepealt tervitas hülge korjus ja ka kormoranid tervitasid valjuhäälselt. Enne aardeni jõudmist proovisime põldmarju, kuid need olid veel hapud. Aare käes, suundusime tagasi. Meie aarde juurde minekut jälgis vaikselt saarepiiga. Alles tagasi tulles nägime, et meid jälgitakse. Aitäh.

28 juuli 2020 leidis Pagarid, kamardik ja [silmsirkel]

Esimene peatus Munalaiult startimise järel. Ilm oli pilves, aga sadu õnneks lõppenud ja tuul vaikne. Nügisime paadi kivide vahelt kaldale ja uudistasime laide. Suured põldmarjad on kohe-kohe küpsed, lindude väljaheidetega kaetud laiuke lausa sürreaalne. Tagasi merele pääsemine oli vaevarikas, aga lõpuks sai siiski mootori käivitada ja põhieesmärgi - Ruhnu- poole põrutada. Järgmine otsitav aare ootas 70 km kaugusel. Aitäh peitja(te)le!

28 juuli 2020 leidis T.E.J.M.K. [pagarid]

Kuna meri oli rahulik, otsustasime enne Ruhnule minekut siia tulla. Kive ikka oli, aga saime paadiga täitsa randa. Maabumiskohas vedeles surnud hüljes ja eemal puude vahel vilksatas mingi ehitis. Uurisin asja ja tuleb välja, et seal päris elatakse, momendil polnud aga kedagi kodus. Aitäh.

26 juuli 2020 leidis S.A.M.I. [aunad]

Peale Robinsoni aarde vallutamist tundus Sorgu sobiva väljakutsena. Jälgisin ilma ja puhkasin lihaseid. Riisipeol üritasin huvilisi leida, kuid enamus olid just saare külastuse ära teinud või ei sobinud aeg. Merele minnes aga kahjuks aega väga valida ei saa, tuleb minna siis, kui ilm soosib. Lõpuks, päev enne minekut, kui olin juba kajaki auto katusele seadnud, tuli telefoni kõne ja korraga oli piisavalt huvilisi, et paadimees otsida. Nii ma siis kiirkorras sebisin meile Augusti Munalaiu sadamasse paadimeheks.

Meresõit kulges rahulikult ja peagi olimegi Sorgus. Kus siin oli alles rahvast.. silma jäi 2 topelt kajakki, 4 paati ja väikelaev. Hoonete juures olid mingid talgud vaikselt hoogu võtmas, nii et ikka korralik laulupidu. Meid huvitava hoone juures saime õnneks segamatult tegutseda ja peale logimist võtsime ette retke kormoranide valdustesse. Veidi ebamaine ja apokalüptiline on see saareke.. kõik puud täis pikitud lindude pesasid, madalhaljastus suures osas hävinud ning ka puud sellises pool kiratsevas seisus. Saare lõunatippu loodus oli täielikult kormoranide elutegevuse poolt hävitatud ja seal ei tahtnud nad ise ka enam olla. Ega meiegi suutnud selles vänges heitmete haisus olla ja liikusime tagasi paadi juurde. Paadimees pakkus kosutuseks suitsulesta, mis maitses imeliselt ja andis võimaluse ka saarel olevate koerte kiusamiseks/treenimiseks :D Ja oligi kätte jõudnud aeg saarelt lahkumiseks.

Tänan kutsumast.

26 juuli 2020 leidis Sander [nogravity]

Enne saarele jõudmist ei teadnud ma sellest saarest mitte midagi. Ja eks ka nüüd logi kirjutades lugesin alles kirjelduse läbi xD Teekond sinna oli väga mõnus, mis peamine - ilm oli supper. Tänud seltskonnale tripi eest ja aarde peitjale aarde eest. Cool, tänud :)

20 juuli 2020 leidis 2 paaditäit vahvaid geopeitureid [marx303]

Mul on väga hea meel, et Krista sedavõrd suurt huvi erinevate väikesaarte vastu tunneb. See teeb laisa inimese (loe minu) elu hoopis lihtsamaks. Nüüd oli kõik selge. 20.07 tuleb teostada veos Rakverest Munalaidu ja edasi saab nautida Manilaiu kaptenite vedusid.
Laadisin end väiksema paadi pardale ja peagi õõtsutas laevuke meid rõõmsa jutusumina saatel pärale. Väike laev oli juba seepärast parem valik, et saareloleku aeg oli jupp maad pikem. Saime ju esimestena maha ja viimastena peale. Pelgasin veidi libedaid kive, õnneks läks kõigil õnnetustevabalt. Hanneste juhtimisel ja juhendamisel kulgesime majade poole. Peagi polnud neist midagi näha. Ma üritasin esimeste ja viimaste vahel sidet pidada, aga päris hästi see välja ei tulnud. Õnneks on saar parajalt pisike, nii et kihutajad said varsti majaka tagant nõgestest logiraamatuga tabatud. Siis jõudsid teise laeva reisijad ka pärale ja alustasime oma tutvumisretke kormoranide kuningriigiga. Ega seal teisi suurt elanudki peale kormoranide ja kajakate. Nende kooslus oli tekitanud üleüldise valgendamise. Vaevalt, et linnud lumelembesed on, pealegi ei lõhnanud see valgus kuigi meeldivalt. Apokalüpotiliselt saareotsalt põgenesid kõik sisenejad üsna kiirelt. Seejärel vaatasime üle saare teise külje. Viive tegi kindlaks, et lindude valik siin ühe peo sõrmedeni ei ulatu, mina tutvusin Jani vahva väikevennaga. Tegelikult oligi meil ju siin suurem sündmusaare kui nii mõnigi sadamakohting. Järgmisel reisil võiks selle peale eelnevalt mõtelda.
Seejärel saabus aeg grupipilte teha ja julged said soojas meres ujuda. See oli väga mõnus.
Tagasisõit läks samuti nagu tulek, ainult meie paati sattus nüüd Rakvere Piret, kes on omandanud märkimisväärsed oskused paadisõidul. Ta suutis isegi ees paadi ääre lähedal istudes magada.
Oli väga mõnus retk, lahedad paadikaaslased, imeline ilm. Aitäh kõigile, tänu kellele see teoks sai!

20 juuli 2020 leidis Grupp paketireisijaid ja [muhujan]

Plaani siia tulla olin haudunud juba üsna pikalt. Sel suvel pidi see külastus ka aset leidma ja transpordiks planeerisin oma pisikese paadi. Siis aga tuli hoopis Krista pakkumine pisut suurema alusega saart külastada. See tundus küll lotovõiduna ja säästis mind tülikast korraldamisest. Saarele sõiduks oli tellitud suurepärane ilm ja väga meeldiv seltskond. Saar ise valmistas aga suure pettumuse. Ringi tegime sellele küll peale, logisime aarde ja uudistasime veidi ringi aga teist korda mind siia küll ei tõmba. Tänud Kristale kampa kutsumast ja Jaanusele peitmast!

20 juuli 2020 leidis koos suurema seltskonnaga [sylli]

Õnneks juhtus, et ainuke päev, kui saarele minejatega sain liituda, oli laevatatav. Ja nii õnnestus ka minul koos vahva seltskonnaga ära vaadata natuke sürrealistlik saareke. Aitäh Kristale kaasa kutsumast ja minuga arvestamast! :)

20 juuli 2020 leidis Palju geopeitureid ja Aive [sunflower]

Kui Kristalt tuli teade,et sorgule minek siis see sobis mulle ideaalselt.Saarega tegime ikka korralikult tutvust ja saime aardegi logitud.Suured tänud kutsujale,kaaslastele ja peitjale.

20 juuli 2020 leidis Suurem seltskond ja Merle [meteta]

Teada oli juba ammu, et saarereiside peakorraldajal on plaanides ka Sorgu külastus. Kui aeg paika sai, tuli see pakkumine loomulikult oma ajakavasse sobitada. Taas ilus ilm ka tellitud, ideaalne üle vee sõiduks.

Saar oli tõeliselt sürr, kajakad ja kormoranid on selle maalapikese väga mõjuvõimsalt enda valitseda võtnud. Saare põhjaosas oli veel rohelist kõrghaljastust, kõik võimalikult oksad ja ladvad ning ka maapind olid aga pesadega tiheasustatud, kõrvenõgesed ja võsa kaitsesid kajakate ja kormoranide ehitisi. Igale poole ei pääsenudki, õnneks meid huvitava hooneni viis siiski rada.

Saatjaks pidev kajakate kriiskamine ja kormoranide pilgud, võtsime pärast aardeleidu suuna saare teise otsa, mis eemalt kriiskava valgena tähelepanu köitis, jalutades tuli pidevalt jälgida, et linnukorjustele peale ei astuks. Raagus puud, tohutu hulk kormoranide pesasid, valkjas vetruv sõnnik, ninnatungiv ammoniaagihais, täiesti sürr. Lihtsalt seisime ja uurisime seda kummituslikuna tunduvat paika.

Tagasi jalutasime mööda valgeks plätserdatud kive saare teisel serval, tuletorni juurest põikasime aga tagasi liivaranda, et värskendav suplus teha.
Kuuma päikest ja mõnusat merd nautides ning toredas seltskonnas kulges sõit tagasi märkamatult.

Põenev koht ja vahva päev. Aitäh Kristale korraldamast!

20 juuli 2020 leidis Tanel [phantom]

See aare oli tuuri peaeesmärk. Sadamas oli juba seltskond ees ootamas, ilm oli lausa ideaalne. Jagunesime paatidesse ja reis võis alata. Paat oli päevinäinud, aga ta ujus siiski. Paras eksootika igatahes :) Suurem paat jäi saare lähedale ankrusse ja tuli teise paati üle kolida. Ja olimegi saarel. Tutvusime saarega, panime aardesse nimed kirja ja tegime saarele ikka tiiru ka peale. Kormoranide korraldatud apokalüptiline vaatepilt oli igatahes muljetavaldav. Tagasiteel paati ronides oleks tánu libedatele kividele peaaegu vette pudenenud, õnneks sain napilt paadi servast kinni haaratud. Väga vahva oli igatahes. Suured tänud Kristale korraldamast ja peitjale põhjuse andmise eest.

20 juuli 2020 leidis Aive,Mari,Mariann,Merle,Piret,Piret,Viive,Hannes,Hannes,Jan,Kalvi,Lauri,Mart,Raivo,Tanel ja [krista]

Paat sai leitud ja täiskoosseisus traditsiooniline meeskond seekord sõiduga liituda ei saanud. Liitus uusi tulijaid ja juba lubatud aluse kõrvale pakuti lahkesti teinegi alus reisimiseks. Kauni, suvise ja sooja päikese valvsa pilgu all me retk Munalaiu sadamast algas. Peagi võisime Papinina otsale tervituseks lehvitada, eemalt uurida Anõlaidu ja jätkata sõitu olematul lainel Sorgu suunas. Kalapaadis reisijad puistati suurtele kividele Sorgul, siis tuli paat ja transportis meidki laevalt saarele. Suurte kivide alalt jõudsime peagi liivaranda. Kohe käisime uurisime põõsais peituvaid värskemaid ehitisi, sealhulgas omamoodi välikäimlat puude vilus. Saarel leidus madalaid, hetkel veel tiheda võraga rohelisi puukesi. Puudealused olid kohati hallikalt lagedad, kohati rammusa nõgese massiga. Tugevamad aroomid kerkisid ninna pragulise tuletorni lähistel liivarannalt tulles ja aina tugevamalt kerkisid esile saare keskel aardele liginedes. Valget värvi oli ikka siia ja sinna lärtsaki tulistatud. Hannese nähtud-leitud katkiseid linde aardest kirde suunal ma võpsikusse vaatama ei läinud. Jätkasime mööda liivaranda matkamist Allilaiu suunas. Lõunapoolseim saareke-laiuke oli kummituslikult üleni valges rüüs. Kaua ei olnud huvi sel pinnal viibida, pigem sai eemalt vaadeldud. Edasi kulgesime rannas mööda valgeks tulistatud suuri kive. Mingil hetkel jalutasime risti läbi saare tagasi liivaranda, kus ujujad said end merre kasta. Jõudis aega, kui kivide rannalt sõidutati esimesed reisijad paadiga laeva. Peagi olime kahel alusel tagasiteel lõõskava päikese käes Munalaiu sadamasse. Tänud kaaslastele, Heldurile operatsiooniga "karbike", kapten Arnole Manijalt ja peitjale.

20 juuli 2020 leidis Viive ja Raivo [raivo]

Koos suurema seltskonnaga. Aitäh peitjale ja aitäh Kristale korraldamast ja kaasa kutsumast. Lootsime siin keset merd näha hulgaliselt erinevaid linde aga selgus et peale meri- ja hõbekajakate ei soovi keegi kormoranidega koos elada.

20 juuli 2020 leidis Mmrrtt, Pirrr [mmrrtt]

No see oli küll ääretult vahva käik. :) Kõik oli vägev alates kutsest (aitähh, meile oli see esimene kambakas) kuni veepritsmeteni päikseprillidel.
Mulle meeldis sõit ehtsa kalapaadiga koos selle Manijast tüürimehega, ikka nii, et laine lõi vahepeal üle parda ja ujumismure oli mingis dimensioonis juba saarele saabudes lahenenud. Nii ongi õige. Ikka kui juba merele, siis nii, nagu kohalikud. Saab aru mismoodi tunnetavad merd saarekalurid. Suurelt praamil või paadilt seda ei mõista. Väike laine, mis tas' on. Aga lähedalt ikka on... Vägev!
Laidsaar oli ootuspärane, kormoranikatastroofe on näha ka Jõulumäe kandis, sellest ajast kui nad seal kaks aastat pesitsesid. 60 aastased kuused-männid kuivasid selle peale ära. Tänaseks paljud neist juba pikali ja sellist kuivakuusemetsa otseselt näha pole, nimi - kormoranimets, on aga kohalike seas kinnistunud. Ilm oli super, kuum päike ja äikseelne ilm, alasiga pilvi mitmeid eemalt näha ning ka sambaid kõrgusesse tõusmas. Vaadates kaarti olid seal kenasti selleks ajaks juba välja kujunenud ka äiksed. Meie tüürisime aga jätkuvalt kuumas leitsakus. Õnneks tõi leevenduse võimalus laiurannas ujumas käia. Aitähh peitmast! Aitähh kutsumast toredale seltskonnale! Aitähh korraldamast! :) :)

20 juuli 2020 leidis Mariann [kikael]

Õnnestus mulgi Krista ägeda korraldusega saarematkal osaleda. Tellitud olid nii mõnusad paadid kui ka ilm. Eesti väikesaared oma aaretega on nii ägedad, igaüks oma nägu. Sorgult jäi meelde palju kive, mida mööda hüpelda, omanäoline peldik puude vilus, räämas tuletorn igast saarenurgast paistmas ja muidugi kormoranide loodud maastik. Pireti juhtimisel uudistasime lähemalt ka, vänge ammoniaagihais ninas ja paksu valge kihi all maastik kummaliselt talla all vetrumas. Need vaated jäävad kauaks meelde. Seal oli meeletult palju linnupesasid ja kui lähemalt vaatasid, hakkasid silma jääma hukkunud linnud ja nende jäänused. Võigas ja paeluv vaatepilt üheaegselt. Edasi liikusime mööda vastaskallast, kus linnud kivide peal kunsti olid teinud ja kivide vahel askeldas paar linnupoega. Veel natuke nautisime saarevõlusid ja siis juba tagasi paati. Ahjaa, kõige selle käigus sai ju aare ka üles otsitud ja logitud. Aitäh!

19 juuli 2020 leidis Hannes [jussike]

Naljakas, et kell 23.00 ei ole veel keegi tänastest ränduritest loginud. Võtan julguse kokku ja panen midagi kirja. Kõigepealt tänud Kristale kampa kutsumast! Seltskond suurepärane ja juttu jätkus nii leitud kui leidmata aaretest nii paadis kui ka saarel. Saar ise jättis võrdlemisi troostitu mulje, eriti kasutuseta hooned ja murenev tuletorn. Sorgul käik jättis teatavas mõttes tühja tunde, sest 2007 sai võetud eesmärgiks (siis me ei teadnud geopeitusest midagi) üles otsida kõik Eestimaa hiidrahnud (tehtud), kõik Eestimaa joad (ka tehtud) ja kõik Eestimaa tuletornid - Sorgu oli selles nimekirjas viimane! Nüüd on ka tuletornid leitud - seega tehtud!! Nüüd on vaja järgmist väljakutset-eesmärki lisaks geopeitusele, aga ei ole hetkel ühtegi head ideed, sest ka peaaegu kõik soorajad (matkarajad) on käidud.

31 august 2019 leidis Mihkel [speedsta]

Otsiti seda suurema kambaga, mina liig aktiivselt ei osalenud aga nüüd tagantjärele sain teada, et minu nimi pandi samuti kirja, mistõttu võib lugeda tehtuks.

22 august 2019 kommenteeris Heldur [heldur]

Peitjaga leppisime kokku uue peidukoha ja et ma oma logis ka seda mainiksin. Kirjelduse muutmine jäi peitja hooleks :)

22 august 2019 hooldas Carolina [caro]

Kahjuks on Helduri logi mul jäänud kahe silma vahele, et vastavaid muudatusi kirjelduses teha ning keegi pole ka eraldi sellekohast priva saatnud. Nüüd kirjeldust mõlemal lehel muudetud ning eksitav vihje eemaldatud.

21 august 2019 hooldas . [kaits747]

Vaata üle-eelmist logi. "Karp on nüüd majast väljas, õues aga n.ö maja küljes, lumega leitav, uksest vasakule. Tegelikult maaameti täppile üsna lähedal. Vihje ei kehti enam üldse!"

20 august 2019 soovis hooldamist njak100 [geocaching]

Kinnistu omanik ja haldaja Eesti Veeteede amet on sulgenud kõik sissepääsud hoonetesse ning eelnevalt hooned puhastanud. Aaret ei ole enam.

8 august 2019 leidis Villu, Doris, Heldur [heldur]

Õnnestus tädipoeg koos naisega ära rääkida, et paat oleks mõistlik ujuma viia. Peale Maniat tulime siia. Rannas oli lausa kaks paati, üks just lahkus aga teise omanikud, mees koos pojaga jäid sinna. Laagri ja elamise järgi, mis oli majaka kompleksist natuke eemal(Karli pildil kalurite cillimaja) tundus, et nad on seal juba pikka aega olnud. Meie läksime mööda randa tuletorni suunas. Rannast torni juurde pääsemise olid kormoranid üsna võimatuks ja ebameeldivaks muutnud, ühest hõredamast valgeks pasandatud põõsaste vahelt murdsime siiski läbi. Kõigepealt uudistasime sauna, mis oli veel täiesti kuum ja oleks kannatanud isegi veel leili visata. Läksime siis majakavahi elamut vaatama ja karpi otsima. Aga oh üllatust uks oli lukus ja kõik aknad korralikult kinni lõõdud. Uurisin meesterahvalt ja sain teada, et juba eelmisel suvel pandi kõik hooned niimoodi korralikult kinni. Helistasin veel Lepalinnu Kaupole, et igaks juhuks uurida, kas varem oli aare ikka majas või oli väljas, ikka majas jah. Uurisin siis veel peitjalt, et kui mul õnnestub majja saada, et kas siis peidan karbi majast väljapoole või toon ära. Sain loa see karp võimalusel väljapoole maja peita. Läksin siis oma jutuga "saareelaniku" juurde, et kas temal on selle luku võtit jne. Võti olla just teise paadiga ära sõitnud aga sellest ei olevat nagunii midagi kasu sest uks on lisaks veel pikkade kruvidega kinni lastud ja ukse taga on veel kolm plaati sissepääsu ette kruvitud. Et siis "kinni müüritud" see aare sinna!?!. Aga "saareperemees" mõistis minu muret ja et see karp võiks väljaspool maja kindlasti edasi olla. Sissesaamine ei olevat suur probleem, tal on akutrell olemas :)(oi tal oli seal majapidamises veel palju asju), ainult natuke tööd on vaja teha. Varsti olingi sees. Karpi otsisin mõnda aega, natuke ärevaks tegi mehe jutt, et nad olid eelmisel suvel seal ruumid ära koristanud aga karbi leidmist ja äraviskamist neil ei meenunud. Varsti oli karp ka käes, luugid, uksed jälle kruividega kinni, logi kirjas ja karp peidus. Karp on nüüd majast väljas, õues aga n.ö maja küljes, lumega leitav, uksest vasakule. Tegelikult maaameti täppile üsna lähedal. Vihje ei kehti enam üldse! Kolm tundi saarel kulus nigu niuhti ja edasi Kihnu me ei hakkanud enam minema aga loodan, et asi oli seda väärt :) Tänud peitjale, tädipojale, ja saare "robinsonidele"! Head jätkuvat saarekülastust ja aardeotsimist kõigile! Pikka iga aardele!

31 juuli 2018 kommenteeris Marko [jokker6]

Pärnu Postimees käis Sorgul.

https://m.postimees.ee/section/2030/5986347

13 juuni 2018 kommenteeris Carolina [caro]

Rahvusvahelisel lehel küsis üks geopeitur Keskkonnaameti kontakte mu käest, et saada luba Sorgule minemiseks. Seoses sellega hakkasin seadusi uurima ning leidsin, et alates 2014. aastast on keeluaega muudetud. Nüüd on inimestel keelatud sihtkaitsevööndis viibimine 1. aprillist 15. juulini (end.15.04-31.08). Parandasin kirjeldust ja automaatset avaldamisaega. Lisasin vastava RT määruse lingi alla samuti.

18 märts 2018 leidis Arvo [arvoaljaste]

Saanud indu Karli käimisest Sorgul uurisin temalt, et kas jää võiks ka nädal hiljem pidada. Karl arvas, et võiks, kuigi kuivi jalgu ta mulle küll ei lubanud.

See pani peas asjad idanema ja otsustasin, et lähen. Kuigi ilmatabel näitas püsivat külma, siis jääkaart nädala keskel läks järjest halvemaks, Pärnu lahel näitas muudkui jää ärakadumist, mida siis päikese+tuule koosmõju suudab tekitada ka miinuskraadidega. Sellegipoolest lõin rinna rasvaga läikima ja jätsin kõik abivahendid jääaugust väljasaamiseks koju.

Eelneva nädala sees katsetasin endale kättesaadavaid vahendeid jää peal liuglemiseks - Soome kelk andis väga paljulubavaid tulemusi, suudab üle jää hooga minna aga ebastabiilne ja kui lappama läheb, siis korralikult. Uisud seevastu Haapsalu lahel näitasid, et neist pole üldse tolku, kui jää on veidigi krobeline, siis on väga rets, üldse ei libise ja jalad värisevad all. Suutsin 10 minutit uiskudel olla ja siis oli tunne, et ma pigem kõnnin käte peal edasi. Seega sai Soome kelgu kasuks otsustatud.

Eelnev õhtu vara magama, 7 üles ja vutt Pärnumaa poole sõit. Kuigi oli ilus päikeseküllane ilm, siis tuul retsilt külm, kohe tõsiselt. Midagi enam teha polnud ja lühikarvalised sõbradki pidid leppima. Tõmbasin Soomekale hääled sisse ja Manija poole tuld. Libises hästi aga tuul nii tugev, et lükkab külg ees kuhu tahab. Pigem pidingi tegelema sellega, et suudaks suunda hoida, muidu kiirus hea. Manijal kolistasin oma ajad, võtsin seal paar aaret ära ja siis Sorgu poole edasi.

Üldiselt oli teekond üle ootuste hea. Kõik lumi oli sulanud, pinnaletrüginud vesi oli külmunud klaasjaks. Kohati nii hullult libedaks, et koertel jalad käisid kui vastsündinud vasikatel all ja kui minu soomekat jälle tuul rappis, siis seda oli võimatu kontrollida. 2/3 sai kenasti läbitud ja siis tuli ette rüsijää vöönd, mille tuul oli juba suutnud tekitada. Seal vahel aga mitmes kohas sillerdas lahtine vesi ja see tegi ausalt öeldes ettevaatlikuks. Läksin ringiga ja sain vööndist mööda. Jõudsin Sorgule välja ja seal samuti vastu kallast vesi sillerdas. Pidin läbi sillerdava vee kahlama. Ja kui saarele endale jõudsin, siis nägin, et teisel poolt saart kohe on lahtine vesi. Et ega seda jääd enam kauaks pole, alles mõned ajad tagasi oli kogu laht jääs.

Tuuseldasin siis ringi, tegin eine, maja varju hoides ka tuul ei trööstinud. Oli isegi idüllisarnane. Koertelegi andsin veidi sööki ja siis teekond tagasi. Siin enam tagasi ei hoidnud, tuul oli suht ära tüüdanud ja andsin rämedalt takka kelguga. See kelk teeb väga head kiirust, kui aga jäised olud on, siis kelk on jõhker elukas. Ma usun, et 1-1,5h oli ühe otsa peale minev aeg.

Lõppkokkuvõttes ei kujuta ette, et oleks ideaalsemat aega olnud minemiseks. Ilus sile jää, jalad kuivad, tuul oli küll tüütu aga ega sealkandis vist paremat hetke ei leiagi. Aga saar ise oli küll väga äge ja tore, et keegi sinnagi on suutnud mu viia.

10 märts 2018 leidis Karl [zdrk]

Lühilogi:

Mõnus 20 kilomeetri ja 5 tunni pikkune jalgsimatk märgade jalgadega Munalaiult Sorgule ja tagasi, millele eelnes 14 tundi kalda ääres enese veenmist, et see ikka hea mõte on.

Pikem logi:

Ma ei tea kas ma olen kunagi ühegi aarde järele minemise mõistlikkuses nii palju kõhelnud ja kahelnud. Sõbraliku tögamisena tembeldati igasugu huvitavaid omadussõnu ka mulle külge. Olemas olid vähemalt usaldusisikud, kes teadsid minu plaane ja ise meisterdasin endale paari jäänaaskleid elukindlustuse jaoks.

Lao sadama kai äärde parkisin oma auto juba eelmisel õhtul, ninaga otsejoones kaugusest vilkuva Sorgu tuumamajaka pihta. Kerge hirmuga ees ootava päeva ees uinusin. Terve öö ladistas teavast mingit vihma ja lörtsi laadset ollust alla. Hommikul andis keha märku, et tema ei ole küll nõus kuhugi minema. Vabalt võinuks terve päevavalguse maha magada. Sundisin natukene enne kella kümmet siiski karku alla ajama, et alustada kolmandat geopäeva. Õhtupimeduses kai pealt nähtud ilusast valgest platoost oli saanud kole veega kaetud kollane läga. Tegin jääpiiril süüa ja juua ning mõtlesin, et ma ikka üldse ei taha Sorgule minna.

Lõpuks võtsin vastu otsuse, et tuleb üle olla oma hirmudest ja kõhklustest. Kui loobuda kõikidest asjadest mille üle on kahtlus, siis vist ei jõuagi kunagi kuhugi. Kaine mõistus peab muidugi kodus olema.

Sõitsin autoga Munalaiu sadamasse ja nägin Manija poolt mandri poole liikuvat ATV-d. Üks kohalik härra tuli oma pruudile järele. Ma läksin ligi. Pärisin teisel pool saart valitsevate jääolude kohta ja uurisin kas Sorgule saab jalgsi. See "jah" vastus oli ikka väga enesekindel. Ükski näolihas ei liikunud ega silm pilkunud. Pani mootori käima ja sõitis peale laetud inimkoormaga kodu poole.

Ma ei teadnud täpselt mida arvata. Kohalikke võiks nagu usaldada aga Manija meeste reputatsioon ei ole minu silmis just briljantne. Läksin viskasin siiski Geopeituse aardest tasuta saadud €2 sadamatädile. Samal ajal kui seljakotti vajalikke esemeid komplekteerisin sõitsid mitteametliku jäätee peale suur pickup ja kaubikbuss. Korraks käis peast läbi, et äkki peaksin vähendama natukene oma jalavaeva. Siiski jäi peale mõte, et mis see kilomeeter siia sinna enam rolli mängib.

Kohati oli väga hea meel, et autoga ei läinud. Ei ole kindel kas ma oleksin ühest suurest ja sügavast veelombist läbi julgenud sõita. Veel vähem oleksin tahtnud seal seisma jääda, ümber pöörata või sootuks kinni jääda. Jalgsi minek tähendas aga seda, et matka esimese kilomeetri järel olid mu saapad läbimärjad.

Manijal tiirutasin natukene ringi, et leida head võimalust jää peale saamiseks. Nii, et ei peaks läbi kellegi hoovi astuma või üle aia ronima. Pilku püüdis roostiku vahel üks koht, kust oleks nagu tank läbi sõitnud. Sinna ka oma sammud seadsin.

Lükkasin jalgade otsa räätsad, et jää peal libe ei oleks ja tuisuvaaludel sumpama ei peaks. Tagusin naasklitega veidi jääd, veendumaks, et jää paksus on üle 15cm. Seejärel oligi aeg hakata astuma täieliku tühjuse poole. Umbkaudset suunda aitasid hoida jäässe löödud punased lipud ja tuhmunud saani jälg. Kilomeetrid möödusid märkamatult. Ideaalne aeg iseenda mõtete jaoks.

4km peal ilmus Sorgu nähtavale. Kui enamus teekonnast möödus võrdlemisi pingevabalt, siis viimased kaks ja pool kilomeetrit tekitasid natukene ärevust. See oli rüsijää territoorium. Kuna varasem kogemus oli puudulik, siis ei teadnud kas peaksin kartma või mitte. Olid ka üksikud tillukesed lõhed, särge aga ei paistnud. Vähemasti oli täiesti tuulevaikne ilm, mis sisendas julgust, et kõik kahtlased kohad on tekkinud juba varasemalt. Olin siiski äärmiselt ettevaatlik ja pigistasin naasklid tugevasti pihku.

Tuisuvaaludel avastasin enda jaoks ühe uue ja erakordselt häiriva heli, mis jätab südamel mõned löögid vahele ning lööb adreka üles. Selleks on sulalume murdumise heli. Natukene vajud ja ümbertringi kõik ragiseb. Ehmatus ja elu jookseb silme eest läbi. Iga kord tuli see nii ootamatult, et ei suutnud selleks valmis olla. Lõpuks hakkas see emotsioon lausa sõltuvust tekitama :D

Matk Munalaiu sadamast Sorguni möödus ilma puhkepausiteta ja kokku kulus selleks 2 tundi. Järgmine tund möödus saart avastades. Käisin läbi kõik erinevad hooned. Aaret proovisin esimese hooga leida hoopis keldrist. Seal seda muidugi ei olnud. Pärast ringkäiku ja nime kirja saamist võtsin koha sisse kunagises suitsusaunas, kus tegin sooja lõunaeine ja tagasimatkaks kuuma tee. Olin kõik vajaliku peale kahvli kaasa võtnud. Õnneks on Sorgu puhul tegemist ikka tsiviliseeritud saarega ja näppasin endale ühe plastikkahvli. Tunda sain ka seda, et tsaariaegsed hooned on pikkade inimeste vaenulikud. Suutsin joosta peaga vastu ukseraami. Nii, et kael ragises ja pea kumises.

Kui kõht täis ja asjad koos, siis pidi alustama tagasiteed. Oi kuidas oleks pigem tahtnud oma läbiligunenud ja hautatuid jalgu kuhugi kuiva kohta panna. Seetõttu võttis uuesti enese käima saamine väga kaua aega. Jalad olid igalt poolt juba plaasterdatud ja teibitud aga pidevalt ilmusid uued piirkonnad mis sattusid liigse hõõrdumise ohvriks. Tore, et nüüd olid trajektooriks vähemalt minu enda räätsa jälg. Hirm jää vastu oli kadunud ja lume murdumise helisid ka rohkem ei kostunud. Mere peale oli tõusnud udu ja nähtavus olematu. Peagi saavutasin oma mõtete mulli kus aeg hakkas lendama. Sammu pikkust minekuga või eelmiste päevade matkadega ei andnud muidugi võrreldagi.

Manija hakkas paistma alles mõnesaja meetri peal. Sel korral proovisin leida väikesaare ja mandri vahel veidikene kuivemat teed. 5 tunniga oli olukord muutunud aga veel märjemaks ja lootusetumaks. Ehk siis sain matka lõpetuseks veel mõned karastused jalgadele teha. Lõpuks auto juurde jõudes olin koos saare peal ringi matkamisega läbinud ca 20km. Ime kombel väsimuse märke ei olnudki. Jalge otsa vahetatud villased sokid ja kuivad tennised olid lausa jumalikud. Tõmbasin ühe magneesiumi pulbri alla ja sõitsin autoga järgmise matka alustuspunkti poole.

Aitäh peitjale juhatamast Sorgu saarele kuhu lihtsurelikud naljalt ei satu! Selliste matkade järel on see fantastiliselt hea tunne olla geopeitur.

10 märts 2018 kommenteeris Karl [zdrk]

Juhul kui keegi mõtleb et kas on mõtet see aasta enam Sorgule minna. Siis vastus küsimusele oleks et on küll. Ujuma ei pea aga kuivi sokke ei luba. Räätsa jälg Manijalt algab umbes N58 13 18 | E23 8 7

3 märts 2018 leidis   [tunk]

Tänase päeva põhieesmärk, milleni jõudmine polnud hommikul Kesselaiu ja Kõbaja juurde matkates veel päris kindel. Ei teadnud ju täpselt, kas mõne aarde juures võib situatsioon lumega_raskeks osutuda ning aeg lihtsalt otsimisele ära kuluda. Nii õnneks ei läinud ja kella 3 paiku hakkasin Manõja Suarõkeskuse juurest Sorgu poole liikuma. Algul mööda mootorsaani rada, aga kui see liiga vales suunas pööras, võtsin sihi gepsu roosa joone järgi. Lund jää peal oli siin tublisti rohkem kui Väinamerel. Juba poole kilomeetri pärast jõudsin Kaupo ja Arvi poolt maha joonistatud siksakile, mis ulatus nii kaugele kui silm seletas, pluss sealt muidugi veel kõvasti edasi. Kohati vältisid suusajäljed rüsijääd, saarele lähemal tegid lausa suure kaare, ma jalamehena jätsin need jõnksud vahele ning põrutasin nii otse kui oskasin.

Ilm oli meeldiv nagu tellitud - kuni kümme miinuskraadi, päikesepaiste, tuulevaikus, kuiv pehme lumi. Saareke ise imepisike, kuid vana tuletorn paistis üpris kapitaalne, samuti need muud hooned. Naljakas, et Sorgu on saar, samas kui kõrvale jääv Manilaid ning lausa 34 korda suurema pindalaga Kesselaid kannavad siiani ikka laiu nimetust :o) Telefoniaku oli külmaga ära väsinud ja ei viitsinud sihtpunkti jõudes enam elektrit välja anda, pidin teda veerand tundi kõhu vastas soojendama, et pildi uuesti ette saaks. Selles mõttes vedas, et vihjet juba mandril lugesin ning taskulambi kaasa taipasin võtta. Eks ilma oleks ilmselt ka leiu kirja saanud, aga vahest mitte päris nii kergesti.

Kogu tagasitee sain nautida pikkamööda loojuvat päikest ning lugematuid värvitoone, mida see nähtus kaasa toob. Ausalt, minu jaoks üks meie laiuskraadi olulisemaid võlusid! Mitte nagu mõnel maal, kus päike kukub kolaki silmapiiri taha kohe kui kell saab 7, edasi on kottpime - palun väga, geopeitu lambivalgel kui tahad - ja niimoodi aastaringselt... Manilaiul autosse istudes oli loojanguhetk juba möödunud, ent taevas ikka heleroosa ning loomulikku valgust jagus tegelikult veel tükiks ajaks. Jalalihased lülitusid koheselt ümber leborezhiimile, tänasel väikesaarte tiirul sai kokku 32 km jää- ja lumematka. Kerge mõte tekkis, et äkki käiks mugavaid ilmaolusid ära kasutades koduteel Hobulaiult ka läbi, kuid pimedas pole ikka päris see.

Aitäh neile, kes Sorgu geokaardil aardega tähistasid, tegemist on kindlasti kohaga, kuhu niisama kogemata kondama ei satu. Aga anna ainult siht kätte - küll siis tullakse!

3 märts 2018 leidis Suusatajad [lepalind]

Algselt oli plaanis Hiiumaalt Robinsonile minna, aga praam tegi tünga. Ega enam palju ski-in aardeid pole, kuhu ei saa swim-in teha. Munalaiule jõudes oli näha, et Manijale on autoga sõidetud. Oli kaks võimalust, kas maksta 2€ parkimise eest ja alustada 7,5km kauguselt või ilma rahata parkida Manijale ja alustada 6km kauguselt. Arvi tahtis esimest varianti sest ta tuli trenni tegema. Suusatamine Manijale läks kiiresti, küll aga saime aru, et siin sõitmine pole nagu suusarajal. Sõita saab, aga lund on pisut palju. Manijal nägime palju jahimehi ja mootorsaanidega pilliroos sõitjaid, peeti jahti rebastele. Rääkisime ühe jahimehega, kes soovitas läbi roo raiuda 50m mereni. Seal tuli me juurde teine jahimees, kes ütles, et jää peaks Sorguni kandma. Enne saart on praamitee ja seal võib kahtlane olla, aga peaks kandma. Juba kaugelt paistis pikk rüsijää triip, mis kohapeal palju ohutum oli kui eemalt paistis. Sorgu saare juures oli ka vett näha, aga jää oli paks, mingit raginat polnud. Tutvusime lühidalt saarega, vaatasime maja üle, leidsime lahedalt peidetud aarde, tegime mõned pildid pulli pärast ja sõitsime tagasi. Käivistasin auto ja pidin sõitma hakkama, kui märkasin kohale tulnud sari-üksinda-jalgsi-väikesaartel-käijat. Kuna 300km autoga sõita ühe aarde pärast oleks liiga kulukas ja vaja oleks ka peale sõita, siis läksime Kaisma Suurjärvele.

Sorgu ring tuli 17km, aga seekord polnud sellist suremist nagu Seasaarel. Seasaar õpetas, et kui hommikul ärgates süüa kõht putru täis ja alles 3h hiljem suusatamisega alustada, saab merel energia otsa. Seekord tegin pudru moosi, kodujuustu, pähklite ja et liiga imal ei tuleks, siis kahe kotletiga. Pärnu jõudes sõin pirukaid, spordijooki ja energiabatooni. Võtsin liitri spordijoogi ja tee segu merele kaasa, mille tarbisin järk-järgult ära. Sorgul sõin ühe batooni. Seekord oli parem riietus ja väiksem tuul, mis tõttu sai palju peatusi teha ja ei sõitnud ennast kinni. Arvatavasti pool ajast sõitsime ja pool ajast seisime, kokku läks umbes 3 tundi.

24 jaanuar 2016 leidis Imbi ja Lembit [polekala]

Selle aarde otsimise mõte oli juba mõnda aega tagasi tekkinud. Kuid nüüd laupäeva õhtul alles pakkus Imbi välja, et ta hea meelega nõus selles jääpeal ukerdamises osalema. Öeldud tehtud, kella poole üheksa paiku vurasime Tallinnast minema ja miski 11 paiku jõudsime Munalaiu sadamasse. Ilm oli selline, et juba autost välja ei tahtnud astuda. Nähtavus üsna piiratud ning alla sadas korralikult jäidet. Astusime Sadama majja, et veidi uurida, kas mõte Sorgule minna on üldse selline, mille peale praeguste jääoludega mõelda võiks. Seal aga meie soovi kuulates imelikke nägusid ei tehtud ning soovitati, et sõidaksime Manilaiule ja saame siis auto sinna Sadamasse ära parkida. Meie plaanidega see sobis suurepäraselt, sest kahandas vahemaad u 1,5 km võrra. Ega see Munalaiu ja Manilaiu vaheline jäärada just väga hoolitsetud asi polnud. Tuisk oli selle triiki täis ajanud ning liikuda tuli üksnes jäässe torgatud toigaste järgi. Aga raudne ratsu tegi oma tööd tublisti ning kohale me saime. Seal siis juba vajalikud ürbid selga ning Sorgu poole teele. Miski 6, midagi kilomeetrit oli sealt linnulennult liikuda. Selline ilm aga linnulennul liikumist just ülemäära ei soosinud. Algul olid pärismaalased erinevaid aedu rajanud, millest tuli mööda saada ning jääle jõudes oli orjentiiri hoidmine üsna huvitav tegevus. Sadav jäide muutis rõivastuse popiks ja läikivaks - saime endale novaatorlikud moodsad latekskostüümid. Vahepeal paistsid vasakult paar musta kogu, mis tundusid eemalt võrgu lippudena. Miski aja pärast aga tundus, et need lipud on endale suusad alla ajanud ja rühivad samuti Sorgu poole. Sorgule jõudes saime vaid majja sisse astuda kui juba kohe oli kohal ka esimene geokolleeg. Veidi vaatlemist jäi karp pihku ning pistsime sinna oma nimed kirja. Geokolleegid olid suuskade kasuks otsustanud ja tundus, et väga rahul nad selle valikuga ei olnud. Aga sportlik kindlasti, juba kõndiminegi oli. Aga vahva aare ja mõnus jalutuskäik, see muidugi timm, et pea kolm aastat lastakse aardel logimata seista ja siis ühel päeval ja ühel kellaajal kooskõlastamatult kaks geotiimi logiraamatu kallal. Aga no ma muidugi ei saa siinkohal kirja panemata jätta, et oma logi sain varem kirja :D. Tänud aga siinkohal peitjale. Ka tagasiukerdamine oli kaloreid sööv tegevus.

24 jaanuar 2016 leidis Piret ja Taivo [piretike]

Ligi kolm aastat ja 0 logi, täna tuleb neid vähemalt kaks :). Teekond oli pikk ja ilm tegi selle oma tuisuga suht raskeks (suuskadega). Saar ise mõnusa lumevaiba all ja ilus. Tänud vahva suusamatka eest!!!

21 jaanuar 2016 kommenteeris Erko [erko]

2006. aasta juunis toimus Sorgu saarele Tallinna Matkaklubi 3-päevane matk. Pärast seda on saar olnud suvisel ajal inimestele sisuliselt suletud. Inimtegevuse puudumise tõttu võtavad saarel võimust kormoranid. Tuletorn on hävimisohus.
Mõtlemisainet:

28. oktoobril 2015 toimus Tõstamaa Rahvamajas Sorgu looduskaitseala kaitsekorralduskava koostamise raames kaasamiskoosolek. Sorgu Facebooki lehelt loeb:

"Osalesin siis eile sellel üritusel. Kui ühe sõnaga kokku võtta siis - masendav. Mõned mõtted siis ürituse kokkuvõtteks. Kaitsekava esitasid kaks kena daami (mõtlesin, et pildistan osalejate nimekirja maha aga unustasin selle ikkagi lõpuks) kellest üks polnud kunagi saarepeal käinud ja teine oli ühe või kaks korda seal talvel käinud. Küsisin, kas enne sellist korraldamist ei peaks siiski objektiga tutvuma aga pidi olema piisav kui lähtuda õigusaktidest ja muudest dokumentidest; Seda, et saare muinsus- ja kultuuriväärtuste säilitamine ei ole oluline teadsin juba varem. Et ka loodusväärtused on erineva väärtusega sain eile teada. Kaitsekava projektis raporteeritakse, et saarel pesitses 2014. aastal 12 linnuliiki. Minu mäletamist mööda on varasemalt loendatud linnuliikude arv sinna 40 kanti. Küsisin, et arvesse võttes asjaolu et enne 2014. aastat oli saar 8 aastat sisuliselt suletud kas siis see kaitsekord on olnud senini efektiivne või peaks midagi sellist drastilist liikide vähenemist arvesse võttes korrigeerima. Vastuseks, et pesitsevate liikide arv ei ole üldse oluline ja need nõukaaegsed loendusandmed on jama ja erilist tähtsust ei oma. Edasi väljendasin oma hirmu, et kui teatud linnuliigi tegutsemise tulemusel jääb alles vaid must muld võib ka see erosiooni tulemusel kaduda ja saarest jääb ainult kivi ja kruusa hunnik. Ka see pidi kaitseala kaitseeskirjadest lähtuvalt olema OK! - sellised tingimused sobivad hästi kormoranide pesitsemiseks ja mõned liigid on veel kes sellistes tingimustes edukalt pesitsevad. Üks minu kommentaar selle teema juurde oli, et kui võimaldada kormoranide vaba paljunemine saarel siis peatselt pole mingeid kaitseeskirju ega korda vajagi - ükski inimene vabatahtlikult sinna ei ronigi aga see kommentaar jäeti tähelepanuta - inimesed peavad ju oma töö ikka ära tegema ja dokumendid kokku seadma. Küsisin ka selle kohta, et loodusteadlased on kirjanduses esile tõstnud saare taimestiku haruldast liigirohkust sellise pisikese keset merd oleva maalapi kohta, et kas see ei vääriks siis kaitsmist. Vastuseks oli, et kaitseala kehtestamise eesmärgiks ei olnud saare taimestiku kaitse, tegemist on linnukaitsealaga. Samas, kaitseeskirja seletuskirjas kirjeldati nii vajadust kaitsta saare õhukest mullapinda ning taimestikku, nüüd aga - las kaob. Daamid seletasid ka põhimõtet millest nad lähtuvad - tahetakse luua olukord kus loodus vabalt ja segamatult areneb. Kui praegune seis on selline et kormoranid hävitavad saarel kõik elava siis mingil hetkel jätavad nad ehk selle pesitsuspaiga maha ja loodus hakkab taas taastuma aga need protsessid on pikemad kui inimpõlv või inimmälu. Üks mõte veel sellel teemal. Looduskaitsjad rääksid koosolekul looduse loomulikust ja vabast arengust mille loomulik osa on ka see, et kormoranid kõik muu elava saarelt hävitavad. Aga tingimused selleks, et kormoranid saaksid saare vallutada lõid nad ju 2006. aastal ise sellega kui saare täielikult inimestele sulgesid. Ehk siis - seni kui saar mõõdukalt külastatav oli püsisid kormoranid ka saare lõunatipus (kus polnud midagi hävitada ja kus nad ka kedagi ei seganud). Seega ei saa ju rääkida sellest, et kormoranid saare vallutasid looduse loomulik arengu käigus vaid looduskaitsjate poolt kõigepealt selleks tingimused loodi?"

Droonivideo Sorgu saarest

29 märts 2013 leidis Priit, Krt [triip]

Leitud

17 märts 2013 leidis Jaanika,Hannes,Heigo ja [ullunt]

Tagantjärgi on raske kõike kirjeldada mis sel päeval juhtus,kuid mõned asjad on ikka meeles. Eks proovin siin pea kaheksa aastat tagasi juhtunut meenutada. Tean,et plaan oli Sorgule minna ja tagasi jõudes Kihnu minna. See jäi toppama,kui Munalaiu sadamasse jõudsime. Sealt näitasid viidad Kihnu poole. Tädike raja alguses teatas,et kui kohe sellesse poole sõitma ei hakka,siis videviku peale jäädes ei lasta kedagi jääteele. Sättisime plaani ringi. Järgisime saadud juhtnööre ja asusime turvalise vahega eelmisest sõidukist saare poole teele. Kõigile esmakogemus jäisel teel. Mäletan,et meie ees liikus samale poole valge sinise triibuga ametimeeste auto mida me saarel veel mitmeid kordi kohtasime. Kihnust võtsime kõik mis hetkel oli,ehk neli aaret. Tagasiminekul mandrile tundus,et kogu saare elanikud on ühte kohta kogunenud. Kadunukese ärasaatmisele. Tagasi õnnelikult Munalaiul,suundusime jälle jäisele rajale - Manijale. Auto parkisime keset küla. Kõik vajalik matkaks kaasa,suusad alla,piirivalvet teavitatud ja teele.Ilm oli ilus,päike säras.Jää peal lumekiht minimaalne. Liikumiskiirus hea. Kohale jõudes hakkasime saart avastama. Otsisime erinevaid kohti paremini ligi pääsemiseks. Konteinerit otsides olime vihjes kinni ja ei suutnud esialgu seda leida. Suurendasime otsimisraadiust ja leitud oligi. Päeva suurim üllatus muidugi alles tuli. Selgus,et me polnud sel päeval esimesed logijad. Aare mis nii kaua aega leidmata oli,siis kaks tiimi ühel-samal päeval. Suured tänud peitjatele,muidu ei satuks vast iialgi sellisele saarele!

17 märts 2013 leidis Eero [valap]

Seda matka plaanisin juba ammu. Jaanuari lõpus jääolusid hinnates tuli kurvalt tõdeda, et jääb vist sel aastal käimata. Kuid paar nädalat head külma ja kui isegi Kihnu jäätee avatakse veel märtsis, siis tuleb ju minna. Ilm oli selle aarde külastamiseks ideaalne - päike paistis, mõni kraad külma ja praktiliselt tuulevaikus. Auto jätsin Munalaiule, kuigi Manijale oleks ka saanud jääteed pidi (ei soovita autoga minna, sest parkima peate kellegi taluhoovile). Jalutuskäik oli fantast kokku 16,1 km edasi-tagasi. Lumi kandis nii hästi, et räätsade kaasa vedamine oli viga. Aga noh, kus sa tead millal vaja võib minna. Kohapealne seis oli küllaltki kurb - hooned lagunevad ning mootorkelgu ja autojälgede järgi hinnates käib mugusid saarel rohkemgi, kui see hea oleks. Aardekarp vedeles praktiliselt keset põrandat. Keegi vist oli karbile lausa peale astunud. Õnneks sisu enam-vähem korras. Katkise karbi vahetasin välja. Puudub geopeituse juhend. Kuna majas käib inimtegevus, siis peitsin aarde meetri kaugusele noolest, äkki elab tuletorni renoveerimisaegse sebimise üle. Jah midagi on seal toimumas, sest leidsin laualt tuletorni remondiprojekti. V: lant J: J.Kase geomünt ja smile.

19 september 2011 kommenteeris Jaanus [jmets]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". On jälle aeg selg sirgu lüüa...

15 aprill 2011 kommenteeris Jaanus [jmets]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Suvine rahuperiood on saabunud.

12 aprill 2011 kommenteeris Paavo [speedy]
Mark Soosaar teatas äsja, et täna on viimane päev, mil saab veel jala Manija ja mandri vahel jalutada. Ja kohe meie lahkumisele järgnenud päeval vedanud metsik läänetorm Manija ning Sorgu vahele laia lahtise mere, mis ulatub kevadises sillerduses kuni Kihnuni.
Nii et me valisime siis viimase päeva sel aastal, mil veel mandrilt üle merejää Sorgule JA tagasi sai. Vahel peab ikka vedama ka! :-D
http://marksoosaar.blogspot.com/

6 aprill 2011 leidis Triin & Paavo [speedy]
Mõte veel enne keeluaaega jääd otstarbekalt ära kasutades mini- või murdmaasuusad või rattalenks - või äärmisel juhul kummikuninad - Sorgule seada tekkis juba mitu päeva varem. Jälgisime jääkaarti, seniseid logisid ja mina korjasin maal varustust kokku (vt pilti) - plaan tuli ju ometi teoks teha. Kui georahvas plaanist kuulis, nimetati küll hulludeks (mis pole uudis) ja hoiatati (ei teinud välja, oli ju vaja ikka ise veenduda) ning soovitati igasugu turvavarustust kaasa võtta - jäänaasklid, hõljukijuhi number, Jaanus viskas isegi jäägritee ning kuivad riided tahaistmele. Aitäh kõigile muretsemast ja kaasaelamast! Enne Munalaiu sadamat jõudis Triin veel Lindi ja Kalapäeva aarded üles otsida.
Sadamas astusime ka sadamahoonesse sisse, et ka kohalikke informeerida, mis ime pärast me jääle astume ja uttu kaome. Nad ütlesid, et kalamehed teavad jääolusid paremini, aga samas ei öelnud ka kategooriliselt, et me ei peaks minema. See oli piisav julgustus :-) Teekond oli just selline nagu Triin kirjutas. 700 meetrit minisuuskadel ja suusakeppidega Manija poole ning sinna need suusad keset merd mind ootama ka jäid - ilma oli lihtsam liikuda. Manijalt panime otse üle Sorgu poole, nähtavus oli ilmateate lubatud 400 m asemel 200 m - seda mõõtsime Kalapäeva aarde juures. Poolel teel leidsime värskema ja paremini jalutatava jää, kust nagu jäälõhkuja oleks üle käinud - 10-15 meetri laiune vooklev riba, mis Sorgule välja viis. Selle servas oli kõige lihtsam kõmpida. Igatahes silmasime lõpuks ka saart, müttasime läbi lume hooneteni, uudistasime tervet maja, leidsime aarde ja enne logimist pistsime trepi peal majakat silmitsedes Herberti kõrvale võileivad pintslisse. Siiani olime alla kahetunnise liikumisajaga läbinud 8.6 km ehk 4.4 km/h.
Ning just enne tagasiteed hakkas tibutama, nii et eriti välja tagasi ei kippunudki. Aga tuli minna. Tagasitee tegime enda jaoks veelgi pikemaks, et kasutada siledamat jääd, mis Vareserahuni viis. See oli siiski väga kasulik otsus, sest muidu poleks me ju Marki kutset Suarõ keskusse astuda saanud. Me olime just jõudnud mõelda, mida siin saarel püsivamalt elades tehakse, millest elatutakse, kui sõbralik Mark Soosaar meid ootamatult teele ja jutuvada vestma kutsus. Kuum tee ja soolased küpsised maitsesid imehead, kuid olid kogu saadud info ja harivate juttude kõrval ikkagi vähetähtsad - temaga rääkides võib lausa targaks saada! Triin mainis juba mõned intelligentsed teemad ära, millest vähemalt mina teadlik polnud. Vastutasuks laiendasime ka Marki maailmapilti talle geopeitust tutvustades. Tundub, et selline seikluslik hobi pakkus talle täitsa huvi. Saadan talle ka meeldetuletava ja tänava e-kirja. Oma e-aadressi ja telefoni jagas ta meile sõnadega "Tulge suvel tagasi!", mis tundus sel vihmasel kevadpäeval väga mõnus mõte. Seda enam, et Manijal ju veel ühtegi aaret pole :-)
Viimasel kilomeetril mandrile naastes võtsime tempo maha, vaatasime Manija sadama üle, korjasin oma minisuusad üles ja rõõmustasime kui mandrisadam taas paistma hakkas. Selgus, et hõljuk oli vahepeal tiiru teinud, mida me ka jääl kalameeste ohtrate aukude juures kuulsime. Vaevalt ta küll meid otsis, aga vast polnud ka keegi teine hädas. Väisasin uuesti sadamahoones resideeruvat prouat, et teavitada meie edukast naasmisest. Ka siia lubasime suviti uuesti tulla - Triinul ju Kihnu aardedki otsimata. Oli väga tore ja mittetappev ega ohtlik matk, koos positiivselt üllatava küllakutsega ning meeldejäävate mälestustega. Suvel tõesti tagasi!
Ahjaa, aare oli kuiv ja korras, selles kraami ei vahetanud. Aitäh Jaanusele saarele kutsumast, elamuste ja kaasaelamise eest! :-)
http://et.wikipedia.org/wiki/Sorgu_saar

6 aprill 2011 leidis Paavo ja Triin [trine]
Paar päeva oli päike juba kevade läbimurret kuulutanud ja paljude arvates oli plaan jääle minna juba liiga hull. No ega ei tea, kui pole proovinud. Tavapärasele varustusele (jalgratas ja suusad) lisasime igaks juhuks naaskli ja kruvikeeraja ning õppisime pähe päästeameti video (vt link). Munalaiu sadama inimesed arvasid jää kohta, et "eks seal ole kõike" - kõlas piisavalt julgustavalt. Pealegi saime hõljukijuhi ees uhkustada sellega, et meil on hõljukijuhi telefoninumber kaasas. Merel oli nähtavus nullilähedane ja pärast esimesi pinnakatsetusi otsustasin, et suusad jäävad minust seekord autosse. Paavo pani alla mini-veesuusad ja jõudis nendega peaaegu Manijale :) Lõhedest ja aukudest oli näha, et jää paksus on u 50cm, teisel pool Manijat sattusime aga laiema kinni külmunud lõhe peale, mis oli küll hoopis õhem, kuid vähem pudru ja hoopis meeldivam geomaantee. Sorgu poolt kostis vahel mõne linnu hõige, aga üldiselt oli see vaikus hea märk - lahtine vesi on järelikult kaugemal. Nii see matk möödus meeldivas seltskonnas ja eriliste vaadeteta, kuni korraga 200m enne saart miski siiski lõpuks paistma hakkas. Uudistasime maja, logisime aarde ning premeerisime end kaasa võetud söögi-joogiga. Maja lävel katuse all istudes ei olnud tihenev vihm enam nii väga kutsuv ja kummikute koostöö jalgadega ei sujunud ka kuigi suurepäraselt. Tagasiteel tegime veidi pikema ringi, et kõvemat jääd paremini ära kasutada, ja avastasime teelt veel ühe laiukese - Vareserahu.
Manijal tagasi, imetlesime maja, mille ukse kohal silt "Suarõ keskus", kui sealt korraga üks tuttava näoga mees välja vaatas ja veidi pahaselt küsis, kas me mõtlemegi siis niimoodi mööda jalutada. Astusime lahke kutse peale sisse ning nägime Mark Soosaare juhatusel saare keskust seestpoolt: pidusaali, kangastelgi, kus poolikud kördid küljes, raamatu- ja internetinurka. Piparmünditee kõrvale küsisime ära kõik oma rumalad küsimused ja kuulasime jutte saare-elust Kihnus, Manijal ja ka Sorgus - kus elas veel 60ndatel Kihnu-Virve ema. Kaks värvikat lugu - kuidas Virve Sorgul sünnitamas käis ja kuidas ta peaaegu ära uppudes paadil tulekahju üle elas - muutsid need saared mu jaoks elavamaks kui ükski varem loetud lugu või nähtud film. Sorgul on ka Johannes Hindi maja ja sellega seotud segased lood - ei jõua kahjuks kõike kuuldut siia kirja panna. Nii tore oli seal lobiseda, et viimase, kõige vesisema kilomeetri läbimine jäi päris õhtu peale. Peaaegu terve päev ja 18km matka ühe aarde järel käimiseks - vahel annab just aeglus parima tulemuse. Tõeline gurmee-aare!
http://www.youtube.com/watch?v=MCmtP4_Fj6M&feature=player_embedded

5 märts 2011 leidis Maku, Merike ja Priit [maku]
Oli see alles tripp. Mul olid nii head suusad, tagant tuul, et 45min oleks vabalt saarele jõudnud. Samas ei tahtnud teisi maha jätta ja liikusin nende tempoga. 1h 20min ja olimegi kohal, kergelt hinges värin, kõik see teekond on vaja vastu tuult tagasi rühkida. Aare käes ja hakkasime tagasi liikuma. Saarel liikudes kasutasin suuski, kohe kui jääle jõudsime sain aru, et suuskadel pidamist ei ole. Võtsin suusad "selga" ja asusin tagasi kõndima. Ja nii ma astusingi tagasi. Ainult Manilaiul kasutasin uuesti suuski ja siis jälle jala auto poole. Päris hea oli autoni jõuda 1h 40min hiljem. Täna, päev pärast otsimist on tunne veel parem ja jalad ka kergelt kanged. Ilma peitjata sinna ma poleks kindlasti sattunud, tänan Jaanus.

5 märts 2011 leidis Merike, Margus, Priit [mooritz]
Sadamas sai ikka mõeldud, kas sellise tuulega tasub minna, kuid siiski otsustasime, et kui juba siis juba. Minna oli ju hää, tuul tõukas tagant ja kui vahepeal käed laiali ajasime siis polnud jalgaldel vaja tööd tehagi, tuulepoisid lükkasid ise edasi, kahetsesime, et polnud taibanud purje ühes võtta :). Sõidu ajal hakkas aga üks suusaklamber oma elu elama ja nii sain endale Marguse abiga klambrile kiire tuuningu :). Kohapeal uudistasime ringi ja otsisime ka varanduse üles. Ja siis algas päeva raskeim osa. Tagasitee vastu tuulemüüri. Kaks kilomeetrit kõndisin suusad õlal nagu Kalevipoja naine, sest suusatada lihtsalt ei suutnud. Siis tuul keeras natsa ja sain suusad alla panna ja vaikselt maa poole suusatada. Margus jätkas vapralt astumist ja nii kogu tagasitee. Tema jalgsi liikumine oli märksa kiirem kui meil Priiduga suuskadel, kuid üle laiu jõudes tundsin, et tänane päev on ikka täitsa hästi läinud, kallas juba paistab ju. Viimased meetrid autoni olid natsa valusad , sest jalg läks krampi kuid ikkagi oli see aare päeva nael. Tänan aardepeitjat mõnusale matkale kutsumast.J: sitika

5 märts 2011 leidis Margus, Merike ja Priit [armastan]
Parkisin oma geomibiili parklasse. Suuskadel sai kiiresti edasi 7.5 km. ja tagasi kah. Lõpuks jõudsime ka kohale päris väsitav oli. Kui hakkasime tagasi tulema, see teeosa oli veel raskem, kui tulles. Tuul puhus vastu. 3 tundi ja asi tehtud ja ise ka nii väsinud, et ei jõudnud enam kalapäeva välja kaevata. EVEJ:

26 veebruar 2011 leidis Arli ja Andres [puujalg]
Matka sai alustaud Munalaiu sadamast suuskadega. Päris kõva vastutuul oli. Kuna tahe saarele jõuda oli suur, siis selline pisiasi ei häirinud. Jõudes üle Manilaiu hakkas vines paistma ka Sorgu ise. Vaadeldes tundus kiviga visata olema, kuid reaalselt ei tahtnud nagu kuidagi lähemale tulla. Mere peal on see silmamõõduline maamõõtmine ikka keeruline küll:) Igatahes jõudsime kohale ja leidsime ka aarde. Veetsime saarel pool päeva, pildistasime, imetlesime kormorani pesi, hooneid saarel ja looduse poolt kokkulükatud jäähunnikuid. Tagasi ei tulnud otse, vaid suuskasime Manilaiu majakat vaatama ja sealt siis sadamasse tagasi. Meiega koos oli ka kolmejalaline jahikoer, keda retke ajal üsna väikse täpina näha oli. Jää oli täis rebase jälgi, ju ta püüdis jälge ajada. Koju sõites magas koer täiesti ärateenitud und. Tänud sellise aarde eest, ilma selleta poleks vist sinna sattunud.

5 veebruar 2011 leidis Aare jt [karuonu]
Kell 11 sai meie 7-liikmeline geotiim kokku Munalaiu sadamas. Hõljuk tuli õigeaegselt Kihnust kohale ja sõit võis alata. Saarele hõljumine ei kestnud vist kümmet minutitki. Lumi Sorgus oli päris sügav, aga räätsad võttis kaasa ainult Algaja. Õnneks lumekoorik kandis päris hästi, suuremaid läbivajumisi ei olnud. Aarde leidsime kiiresti vihjele vastavast kohast. Veidi aega kulus veel pildistamisele ja asusime tagasi hõljuma. Tagasitee läks veel kiiremini, hõljuki kiirus tõusis vahepeal kuni 96-97 km/h.
Tänud peitjale ja eriti Koit46-le, kes hõljuki välja sebis. :)

5 veebruar 2011 leidis Irokas ja veel teised [irokas100]
Üsna veider tundus esialgu see hõljukisõit aga kui hoog sees siis oli päris hea. Eriti need hetked kui pidurdamisel-peatumisel vastu "äärekive" sõitsime. Maja oli nagu mahajäetud majad ikka. Sissetuisanud lumel oli ka jälgi aga aare oli omal kohal. Igal juhul tänud igale poole...

5 veebruar 2011 leidis Liisu, Erik ja palju geopeitureid [hel]
Aarde juurde minek ja tulek oli nagu taksosõit. Istusime hõljukisse mis sarnanes seest marsaga ja mõne hetkega olimegi kohal. Jätsime taksomeetri tiksuma :) ja suundusime aaret otsima. Leid oli kiire ja aare korras. Tagasiteel oli liikumiskiirus kohati ligi 100 km/h. Täname peitjat, poleks sinna muidu sattunud ja hõljukisõit oli kah esmakordne. EVEJ

5 veebruar 2011 leidis Lauri ja teised [algaja]
See aare oli pikalt foorumis ja jäi mitmel põhjusel siiski ära. Lõpuks kui ta toimuma pidi siis oli minul mingi muu asi ja ma teatasin oma mittetulekust. Ometi jäi veel keegi tulemata ja Erik suutis mind jällegi täiesti meelekindluseta kodanikuna näidata. Või noh, ma ikka minut aega punnisin vastu kah. Aga kui ta lõpuks oli nõus mind ka sadamasse viima siis polnud mul enam pääsu. Sõit hõljukiga oli kahtlaselt kiire. Liikuri enda mõõtja suutis väga muljetavaldava kiirus ette näidata. Teel sinna tulid ka muremõtted, et kui pärast on aku tühi, et kuidas me selle siis käima lükkame või et kui me kõik korraga puhume kas siis saab käima puhuda. Aga akuga ei juhtund midagi. Saarel oli ülbe lumi. Ses suhtes, et paks aga läbi lume siiski ei vajunud. Tuiasime majas ringi ja üsna nukker olukord on seal. Keegi on sinna ettenägelikult ka telgi jätnud ning isegi plätud olid olemas. Peale logimist tegime ka pilte nii üksi kui kambakesi ja siis tagasi. Väga vahva reis oli.

5 veebruar 2011 leidis Tiit [tram]
Oli au hõljuda sorgule koos lugupeetud geopeituritega.Väga lahe üritus.Tänud peitjale ja orkunnitiimile KOIT46. evej.

5 veebruar 2011 leidis Koit [koit46]
Organiseerimine võttis kauem aega, kui saarel käimine. Aare omal kohal ja korras. EVEJ

31 august 2010 kommenteeris Jaanus [jmets]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Kahe tunniga keegi saarele ei jõua, seega avan aarde pisut varem. Edukaid leide!!!
http://www.seiklevabaks.ee/est/teenused/Kajakimatkad/sorgu

19 aprill 2010 kommenteeris Jaanus [jmets]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Kätte on jõudnud suvine liikumiskeelu aeg.

28 märts 2010 leidis Liia, Miki, Merle, Mart, Tiit, Meelis, [mull]
Esimesel katsel ei õnnestunud aardeni minna kuna ilm tegi oma korrektuurid aga tänu sellele õnnestus saada huvitava hõljukisõidu elamuse. Saarel tuli läbida võsa ja lume tõke.Tänud miki-le korraldamise eest.

28 märts 2010 leidis Liia, Miki, Merle, Mart, Tiit, Meelis, kapten [laisk]
Ilm oli hea ja sõiduvahend ideaalne, nii me dessant õnnestus. Tänud peitjale ja Mikile, kes viitsis asjaga tegeleda. EVEJ

28 märts 2010 leidis Liia, Miki, Merle, Mart, Tiit, Meelis, kapten [groll]
Tänu Sorkholmi aardele saime huvitava hõljukisõidu elamuse. Edasi oli juba nagu ikka sellel talvel - läbi paksu lume ning võsa. Selleks ajaks kui mina üles majja jõudsin, olid väledamad juba karbikese avanud. Tagasitee tundus veelgi lühem olevat. Suur tänu peitjale ja ka Mikile sõidu korraldamise eest.

28 märts 2010 leidis Miki, Merle, Mull, Liia, Mart ja Tiit +hõljukijuht [miki]
Mõned päevad varem käisime Merle ja Mulliga Munalaiu sadamas nuuskimas, peas kindel plaan jalgsi ära käia. Sadamas maad kuulates selgus, et jääd sisuliselt mõnel lõigul enam ei ole ja sinna minek olevat üleüldse hull ning arutu tegevus. Meie õnneks saabus õigel ajal nagu välk selgest taevast just see, mida vaja - hõljuk. Juhiga kontaktnumbrid vahetatud, kulus järgnev nädal aegade klapitamiseks ning inimeste kokku ajamiseks. Kokku saime pühapäeval kell 12 ning võtsime suuna Sorkholmi poole. Teekonnast endast palju rääkida ei ole, jääpragudest ning aukudest viskas juba sõidu ajal vett välja ning jalgsi kohale minek oleks üsna hull olnud. Aardeni jõudmine võttis loetud minutid, lumi oli sügavamates kohtades vaevalt põlvini. Kirjeldusele vastavas kohas tuli aardeleid kiiresti. Tagasitee Sorgult läks ülikiirelt - alla 15 minuti. Kiirus jääl küündis helgemates kohtades ligi 100km/h või isegi enam. Kokkuvõttes väga lahe päev, tänud peitjale.
http://www.youtube.com/watch?v=T_MFBbiud8E

28 märts 2010 hooldas Jaanus [jmets]
Suured tänud Mikile, kes aitas aarde turvalisemalt paigutada. Lisatud uus vihje.

21 märts 2010 kommenteeris Jaanus [jmets]
Oleks äärmiselt vahva, kui järgmine leidja kohapeal minuga ühendust võtaks (5 1 1 0 0 5 5 ).

20 märts 2010 leidis Kalle [sookoll7]
Parkisin oma geomibiili parklasse ja läksin valvuritädi käest infot hankima . Parkimise eest praegu raha ei küsitud, jää peale autoga ei saanud, seega jätsin auto parklasse ja läksin jää peale. Info järgi oli jääl lund vähe ja kalda ääres päris piisavalt. Nii see ka oli. Esimese vahepunktini- Manilaid- oli seda lund ja ei olnud ka. Suuskade vajalikkus tundus olevat minimaalne. Saare ületamiseks olid nad siiski vajalikud. Teisel pool saart oli taas mõte, et jätan need suusad kusagile maha ja lähen jalgsi edasi. Läksingi jalgsi edasi aga suusad jätsin õla peale, et äkki läheb neid veel vaja. See oligi õige otsus. Paari kilomeetri pärast oli taas lumi jääl ja suuskadel sai kiiremini edasi. Ja nii see vaheldus, kord suuskadel, kord ilma. Poolel teel oli veel tundmatu saar, mida veel ei olnud kaardil ja ajas mind segdusse, kuna tundus et olen kohale jõudnud, aga hoonestus puudub. Pilk GPS-i peale, tõi mind reaalsusesse tagasi, sest näit oli 2,54km to dest.Lõpuks jõudsin ka kohale ja läbitud oli 7,54 km.Päris väsitav oli. Enne kohale jõudmist, heitsin veel pilgu selja taha ja seal nägin, et mind jälitab mingi suusatajate grupp. No siis läks kiireks. Ruttu maja juurde, suusad alt , kopp-kopp ja sisse ja vasakule ja mida näen, pool seina sise kattest oli maha lõhutud. Aare oli siiski alles. Logisin ja katsin käepäraste vahenditega. Kui välja tagasi sain olid ka jälitajad kohale jõudnud. Nende projekt oli veel tõsisem, kui minu oma, kuna nad läksid veel edasi Kihnu saarele. Vestlesime pisut ja siis hakkasin tagasi tulema. See teeosa oli veel raskem, kui tulles. Tuul puhus vastu ja sula oli juba nii tugev, et mõnes kohas jalg vajus esimeset jääkihist läbi. Suusa jälg oli ka poolenisti kadunud juba. Pika peale jõudsin ikka tagasi sadamasse ja oh õudust, geomobiil oli suures lombis, mida mõni tund tagasi ei olnud. 3,5 tundi ja asi tehtud ja ise ka nii väsinud, et ei jõudnud enam kalapäeva välja kaevata, ehkki loa sain valvuritädilt, kelle le käisin teavitamas, et olen tagasi. Aitähh peitjatele.

26 veebruar 2010 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

24 veebruar 2010 kommenteeris Mikk [switch]
Olin ka kohapeal kui aare sai peidetud. :)

Muudetud leiuteatest teateks. Kahjuks ei saa lugeda aarde kaaspeitmist aardeleiuks.