Arumetsa

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

10 veebruar 2024 leidis Ove ja Külliki [orca]

Võtsime täna sellise jalutuskäigu ette. Väga ilus ilm metsas käimiseks. Lumi kandis ja jõgi jääs. Suvel poleks võimalik selliselt logida. Kuna logiraamat niiske ja kokku külmunud ei hakanud seda lahti sulatama, lisasime lihtsalt uue leha koos oma logiga. Tänud

23 juuli 2023 leidis Kristjan, Helen, Salme [helen]

Siinkandis meil leidmata aardeid veel üsna vähe ja nii see täpp rohkem huvi pakkuma hakkas. Vaatasin kaarti, lugesin logisid, mõtlesin praegusele aastaajale ja otsustasin, et seekord peab küll peitja soovitustest kinni pidama ja aardele lähenema mööda jõge. Tundus, et SUPitamiseks natuke pikk distants, kui tahaks jõele pääseda tsiviliseeritud kohast Suislepast. SUP seljas mingit võsa rünnata polnud küll plaanis. Seega oligi vaid üks ülesanne: leida paat.

Tuhlasin natuke netis ja leidsin ühe kanuude rentija, kes korraldab matku sealkandis. Kuid meie soovid ja tema ajakava seekord ei klappinud, küll aga sain soovituse järgmiseks kõneks. See ka veel meid paadini ei aidanud aga kolmas kõne viis õige meheni. Lausa täiesti Geopeituse-teadliku inimeseni, kellel terve laevastiku jagu veesõidukeid pakkuda ja kes oli lahkelt kõigeks nõus. Tuleb viib meid ise kohale või annab kasutada jõukohase sõiduvahendi. Ja nii me õhtul Suislepa paadisillal kokku saimegi. Aga vist oli läinud eelnev orgunn liiga lihtsalt, sest nüüd alles väiksed jamad hakkasid. Rauno oli kohal, aga mida polnud, olid õige paadi võtmed. Tal oli õnneks varuplaan- kõrval seisev sõbra paat, kus võtmed paadis peidetult võiksid olla. Kahjuks selgus, et seekord siiski pole. Mõni mees oleks selle peale võinud öelda, et sorry, täna ikka minna ei saa aga Rauno pakkus välja järgmise lahenduse - tal õuel kummipaat, mille kohe jõe äärde toob. Loetud minutid ja ta oligi järgmise veesõidukiga tagasi. Pumpas kummipaadi täis, tahtis mootori käima tõmmata, aga ... see ei käivitunud. Ja kui lõpuks töötas, siis üürikeseks ajaks. Jupp aega oli seal seda pusserdamist ja hakkasime juba jutustama ühe jõelt paadiga saabunud noormehega, et äkki tahab tema meid sõidutada. Ega temagi "ei" meile öelnud aga mõningase seadistamise peale sai siiski ka kummipaadi mootor tööle. Kuna aega oli juba üksjagu kulunud, siis Rauno ise enam jõele tulla ei saanud oma muude toimetuste kõrvalt aga veendunud, et Kristjan saab paadi juhtimisega hakkama, saatis ta meid kolmekesi veele.

See oli mõnus ja vaikne podistamine meie tähtsa eesmärgi suunas. Veel pool tunnikest tagasi krabistanud vihm oli järgi jäänud, täiesti tuulevaikne ja soe, ilma ühegi putuka ega muu segava faktorita. Lihtsalt kulge ja vahi loodust. Õiges kohas randusime ja kalpsasime märga võssa. Aare oli lihtsalt leitav, karbi sisu pisut niiske. Logiraamat siiski veel kirjutamiskõlbulik. Kui vajalik tehtud, siis tagasi paati ja suund sadamasse tagasi. Natuke närvikõdi ja lainet tekitasid vaid meist möödunud paar kiiremat paati, muidu täiesti muretu ja tore paadisõit. Kokkuvõtteks väga lihtne, meeldejääv ja mõnus aardeotsing. Seda muidugi tänu superabivalmile Raunole, kes meil seda kõike teostada aitas. Väga sõbralikud ja lahked inimesed on Suislepas, suur-suur tänu! Õigete inimeste abil ja õigete abivahenditega pole ka raske maastikuga aarded mingiks probleemiks. Tänud ka peitjale seda meeldejäävat seiklust meile pakkumast!

17 august 2022 leidis Ove [ove]

Kuna mõistlikku lähenemisteed ei leidnud, siis ragistasin läbi võsa SUP lauaga otse Õhne jõeni. Paras porr oli see jõeni jõudmine aga jõel oli juba mõnus kulgemine. Aare ise oli lihtne võsakas. Peale logimist tuli meeldivam osa Kajaka Vaimu aardeni aerutades. Tagasiteel Võrtsjärvelt leidsin ka inimliku suisa niidetud raja lähima taluni kust jäi autoni jalutada veel 1,5 km. Kuna maantee poolt see oli aga tähistatud eratee märgiga, siis sealt ei oleks algul osanudki läheneda.

7 märts 2021 leidis Kairi, Ain, Margit [maky]

See aare on oodanud meie külaskäiku kaua. Teame tema olemasolust meie geopeitusega liitumise algusest peale, kuid alles täna oli see päev, kui matka läbi metsa ja raba ette võtsime. Lähenesime aardele pikemat teed mööda. Auto parkimiskohast lõpp-punktini oli linnulennult 2,5 km, kuid vahemaa pikkus meid ei hirmutanud, olime ju tänase päeva selle aarde otsimiseks võtnud. Ka meie sõber geokoer nautis metsas olekut väga, eriti veel siis, kui märkas lähedalt mööda jooksnud metskitse karja.

Esialgu polnud minekul väga vigagi, maapind jalge all oli päris kindel. Alles raba ääres vajusime mitmed korrad pehmest maapinnast läbi, aga kohale me jõudsime, täpselt 9 kuud hiljem viimastest külastajatest. Aardega on kõik korras ja ootab uusi matkajaid endale külla. Meie tagasitee autoni läks natuke rutemini, sest teadsime juba täpsemalt, kust kindlama jalgealuse leiame. Kokkuvõttes kujunes meie matka pikkuseks 6 km. Olime väsinud, kuid väga rahul tänase värskes õhus veedetud tundide eest. Aitäh aardepeitjale!

7 juuni 2020 leidis Rein, Urve (Urtsik) ja MelluNellu [reivil]

Vaatasime seda aaret juba pikemat aega... ainuke, mida saaks kuiva jalaga kodu lähedalt kätte, teised kõik juba kaugemal või siis rabas, kuhu ligi ei pääse... Kuivast jalast jäi asi ikka väga kaugele, kuigi lähenesime pikemat teed mööda ja metsa kaudu. Kui metsa vahele jõudsime, siis hakkas vihma kallama ja äike ka veel. Polegi äikesega metsas olnud. Ühe korra raksas kuhugi lähedale, algul löi siniseks, siis kollaseks ja siis käis korralik pauk sõna otseses mõttes. Muidugi said riided ja jalad läbi märjaks ja kõik lirtsus aga vaev sai tasutud aarde leidmisega. Ilma telefoni GPS-ita poleks ma oma jalga sinna tõstnud, sest mets nii ühesugune ja lihtne ära eksida... Endomondo sai enne tööle pandud ja selle järgi sai ka auto üles leitud. Meiega tulid kaasa ka ühed sõbrad, kes tahtsid näha, mis moodi aaret otsitakse, Loodame, et neid see ilm ära ei ehmatanud... Tegeikult oli kokkuvõttes mõnus seiklus läbi vihmase metsa, mulle ja mu kaasale meeldis... Aitäh Geokrahvile meid siia metsa meelitamast! Aare korras ja logi püüdsin kirjutada nii, et vihm peale ei sajaks.... :)

14 august 2019 leidis Karl ja Merilin [seeonmerilin]

Oh, Arumetsa. Matka suurim küsimärk. Minu arusaam Arumetsa aardest oli selline, et kui see aare saab leitud, on 95% matkast tehtud. Sellisesse kohta saab kaotada määratul hulgal aega ning elutahet. Kaotatatava aja jooksul saab mõtetes unistada kõikidest nendest ilusatest paikadest, mida oleks võinud samal ajal külastada, küsida endalt kümneid ja kümneid kordi „miks ma endale nii teen?“, „miks ma mingi normaalse hobiga ei tegele?“, mõelda parasvöötmelise kliima ja vahelduvate aastaaegade peale ning seejärel küsida Karlilt, „aga tegelt ka, miks me siin praegu oleme?“. Elu läks natuke kergemaks peale seda kui Karl avastas, et kraaviperve mudal saab võrdlemisi edukalt edasi liikuda. Vee äärde jõudnuna polnud kummalgi motivatsiooni ujuma minna, aga tagasi võssa ka ei kippunud. Kuidagi suutsime varbad lõpuks ikkagi jõemutta vajutada. Ma hakkasin aarde poole sumama pisut varem kui Karl, sest mul polnud nii pikka kannatust seda vulgaarset jõepõhja taluda ja eelistasin juba pigem üleni külmas vees olla. Poole jõe peal aga möödus Karl minust kiirusega, mis oleks nii mõnelegi paadimootorile silmad ette teinud :D Aarde leidis ja vormistas Karl, nii et igati aus MMMM-klubisse astumine. Tagasiteel rataste poole koperdasin kuhugi auku ja oleksin äärepealt oksa silma kukkunud kui viimasel hetkel end pisut pööranud ei oleks. Lamasin veel tükk aega poolšokis pikali maas, tänulik oma mõlema lühinägeliku silma olemasolu eest. Oh, Arumetsa.

Palju õnne, Karl!

14 august 2019 leidis Karl ja Merilin (GP 4000) [zdrk]

Oma seekordseks ümmarguseks aardeleiuks numbriga 4000 ajastasin midagi Eesti geopeitusele ehtsat. Raske maastik võssis.

Oi jah.. Teel nulli jõudsime 10 korda mõelda, et mis küll ajendab just sellisel aastaajal Arumetsa aarde juurde matkama. Igatahes ratastega veeresime mahajäetud talukohta ja pakkisime vajaliku mu seljakotti. Võss oli robustne. Metsast on saanud raielank ja raielank elab oma metsikut elu. Kiuslik võss väsitas meid viimse piirini. Peitis endas salakavalaid auke, pehmeid kohti ja oksarisu. Merilini niitis suisa jalust ja proovis ka silma välja torgata, kuid ühe osava kukerpalli manöövriga valmistati võssile üks pettumus.

Võsa oli kõigest takistus number üks. Edasi ootas ees Õhne jõe ületamine. Ilm oli piisavalt jahe, et ei olnud mingit pea ees vette jooksmise soovi. Jääkülma jõevee katsumine ei aidanud samuti kaasa. Kui juba tuldud sai, siis pidi aarde ära logima. Vaatasime ortofotolt ligikaudse kauguse jõest ja piilusime vihjet. Antud info paistis olevat täiesti piisav. Jõe kallas oli ebamugavalt mudane ja pehme. Ka see fakt ei sundinud mind, põlvini vees olles, sügavamale kahlama. Merilin näitas kuidas asi käib. Ei saanud kehvem olla. Karastav vesi pani jäsemed kiiresti liikuma ja lausa lendasin teisele kaldale. Üllatuslikult polnud 2 meetrit vastaskaldast veel jalgealust tunda. Üks tõmme veel ja kohal. Aarde juures oli väga tore, et see jäi juba kaugusest silma. Õnneks oli ka pliiats olemas. Logi kirja ja sama teedpidi tagasi ratasteni. Aitäh väljakutse eest!

<_Eelmine |1.päev| Järgmine_>

12 juuli 2019 leidis Joonas [joonas444]

5838.

15 juuni 2019 leidis Kaupo ja [silver0]

Magama läksime hüüpi huigatuse ja konnade krooksumise saatel. Kardsin, et saab raske olema. Õnneks oli väsimus nii suur et jäin vist kohe magama. Aga hommikuse linnulauluga ma harjunud polnud ja loodus ajas liiga vara üles. Keetsin kiiruga kohvi kaasa ja juba oli vaja teele asuda kuna Kaupo keeldus enne ujumist söömast. Just ujudes oligi meil plaanis sellele aardele otsetee luua. Aardeni minnes nägime kolme jänest, kahte kitse ja põtra. Need loomakesed jäid ka kogu ülejäänud päeva ainsateks , kellega meil teed ristusid. Igatahes juba nendega trehvamine tegi tuju heaks. Pärast üle põllu veeremist ja võsas ragistamist jäigi veel üle jõe ületamine. Ega see mudane kallas just eriti kutsuv ei olnud aga piduriks ma vaevalt soovisin hakata. Kirsad jalga, telo minigrip kotti ja minek. Kaupo liikus libedalt edasi aga mind tahtsid kirsad ikka ja jälle põhja poole sikutada. Suutsin siiski rütmi leida ja tänu sellele ka teise kalda. Edasine oli juba kökimöki. Suspedes metsas ringi töllerdades said ka sääsed kenasti toidetud.

Aitäh väljakutse eest. Päev sai kohe energilise alguse.

15 juuni 2019 leidis Suplejad [lepalind]

Päeva esimeseks aardeks sai suplus. Ujumine oli kõige kergem osa üldse, palju hullem oli matk jõeni, eelarvamus et kaldad on halvad või jõgi pole ujutav. Imelik, et 10 aastaga alla 50 leiu aardel, polnud nii hullu midagi.

9 märts 2019 leidis Jaana, Marta, Villem, Kusti [marta]

Kogu meie päevakava oli ehitatud selle aarde ümber. Tunne oli, et tahaks käia kuskil ilusas (või vähemalt talutavas) metsas, mis ei oleks ehk nii tavaline kui mõni RMK matkarada. Julgustust just siia tulemiseks saime ühest eelnevast logist ja selle piltidest ning võib öelda, et saime, mida tahtsime. Lähenesime aardele üle soo, olles auto jätnud raiesmiku serva u 2,5km kaugusele aardest. Sulalumi muutis teekonna küll natuke füüsiliselt raskemaks, kuid rabamets tasus vaeva. Tuli hoida rahulikku tempot ja polnud hullu midagi. Peale u tunnikest kulgemist mätaste vahel jõudsime aarde piirkonda ja leid tuli ruttu. Jäi aega veel väike tee-küpsise piknikki teha enne, kui jõe kallast mööda tagasi suunduma hakkasime. Tagasiteel tõdesime, et olime sattunud mingisse kobraste paradiisi: vihjeid oli nii visuaalseid kui ka lõhna kujul. Tagantjärele jääb vaid üle kiita loodust ja peitjat ning imestada, miks selle aarde juures rohkem jalgsi ei käida.

9 märts 2019 leidis Marta, Villem, Kusti, Jaana [erinaceus]

Marta, Villemi ja Kustiga geopeituse retkel. Lähenesime jala jõest idapoolt. Alguses läbi raba - koorik oli poolsulanud ja raba üsna märg. Õnneks aitasid veekindlad sokid hädast välja. Aare oli korras, kenasti leitav. Tagasi tulime jõe kallast mööda, mis oli praegustes oludes ilmselt õige otsus. Kallas oli palju kuivem ja lumeta. Tore jalutuskäik (kuigi väikesele koerakesele kevadise lume tõttu pisut raske)!

12 august 2018 leidis Mihkel [sookoll]

Valisin vist kõige raskema variandi selle aarde noppimiseks. Geomobiiliga sain enamvähem metsani, pakkisin rätiku, ujumispüksid ja sandaalid seljakotti ja hakkasin astuma jõe poole üle lageraiesmike. Vihm oli kõik märjaks teinud, 10 meetriga olid püksid ligumärjad. Jõeni jõudes valisin jõe ületamiseks sobiva koha, ning kui riideid vahetama hakkasin, algas jälle vihmasadu. Kuna aare jääb jõekaldast kaugemale, siis oli vaja sandaale kõndimiseks ja navigeerimiseks telefoni. Sandaalid otsustasin kohe jalga panna ning hoidsin pastakat ja telefoni ühe käega vee peal ning teisega siis tõmbasin hoogu. Vesi oli mõnusalt soe. Umbes jõe keskele jõudes tuli parema jala sandaal jalast ära. Ühe käega ei hakanud seda päästma tormama, ujusin kaldale ära, jätsin asjad ja teise sandaali sinna, fikseerisin silmadega hulpiva jalanõu ning tõin ta ära. Hea, et selline rahuliku vooluga jõgi on. Logi läks kirja korralikus vihmasajus. Mul muidugi vahet polnud, üleni märg nagunii. Tagasi ujusin juba pastakas, telefon ja kaks sandaali ühes käes. Sajuga enda kuivatamine on selline üsna küsitav tegevus, aga lõpuks sain saapapaelad kinni ning seadsin end tagasiteele geomobiili suunas.

14 juuli 2018 leidis karuonu, toru ja [caro]

Täna oli kohe selline tunne, et on sobilik päev selle aarde otsimiseks. +27-28, kohati pilvekesi, ei küpseta kogu aeg lagipähe, Õhne jõgi ja paras vahemaa aardeni. Tõstsime kanuu peale, enne Suislepat jälle maha ning hakkasime mõlama. Vahepeal tekitas üks kaater oma lainetega meis elevust, kuid muidu täiesti rahulik tõmbamine. Kui parmusid ja muid putukaid muidugi mitte arvestada. Umbes 3 km pärast olimegi sihtpunktis, otsisime aarde üles, tegime väikse lõuna ja asusime tagasiteele. Aare oli talve ilusti üle elanud, kuiv ja korras.
Suislepa rannas sumatasime korraks jõkke ja uhtusime higi maha ning siis korraldasid poisid kontrollitud tingimustes ka katse, mis siis juhtub, kui kanuu ümber läheb. Midagi eriti ei juhtunud, märjad olime niikuinii, torule tuli vaid hiigelsinikas jalale. :)
Aitäh vahva pärastlõuna eest!

11 märts 2018 leidis Hannes ja Levia [hpalang1]

Selle autori viimane saadaolev, ja ega neid vist enam juurde tule ka. Ootas oma aega kaua - siin peab hoolega valima, et mis, kes ja kuna. Aga paati mul siinkandis võtta kuskilt ei ole, tuleb külmataadiga kokku leppida. No leppisime siis seekord. Jõe vasakult kaldalt on hoolega metsa tehtud, nii et kodus kaardilt valmis vaadatud radadest polnud kasu miskit, tuli hoopis jalg harvesteri rattajälge panna ja siis mööda loomaradu jõeni. Jõgi on praegu tõsine liiklustee, sõidetakse rataslaevadega piki- ja jalgade peal ristijõge. Sihuke pahkluuni vesine lobjakas, aga põhi kannab korralikult. Ühe koha peal andis korralikku rebasehaisu ka ja pisemaid koerlase käpajälgi seal ju jagus.

Aare ise kenasti korras, kuigi, jah, vihje järgi käitumiseks peab ikka suur tuba olema. Aitüma näitamast, pind eemaldatud.

25 veebruar 2018 leidis Heldur [heldur]

Mis nii viga astuda, mets on eest ära võetud ja jõgi kinni kaanetatud. Aitäh!

23 veebruar 2018 leidis Arvet [arweto]

Kasutasin kegemat lähenemisteed ja segasin aaret sügavas talveunes. Talvitub kenasti. Tänud peitjale!

11 juuni 2017 leidis Karel, Tõnn ja Karmen [laiku]

Jõge mööda oli väga mõnus selle aardeni kulgeda ja pärast Tondisaart tundus seal ka kuidagi eriti hea ja rahulik olla. Tänud!

4 veebruar 2017 leidis   [tunk]

Kasutasin mõistlikku lähenemisviisi nagu peitja kirjelduses soovitab - mööda Õhne jõge. See on ilmselt piisavalt tasase vooluga, igatahes nulli lähedal paistis jääkaas enamvähem kõndimiseks kõlbulik. Vedaski ja suplema ei pidanud :o) Samal päeval juba kolmas 4+ maastikuga aare, mis tänu talvistele ilmaoludele 2.5 peale kahandatud.

21 august 2016 leidis Tiia, Einar ja silmsirkel [pagarid]

Paadiga on selle aarde juurde pääsemine kerge. Aitäh.

21 august 2016 leidis Jaanika, Mikk, Kirke, Kusti, Kristjan [silmsirkel]

Tulime Kajaka Vaimu juurest, jõesuue oli halvasti leitav. Õnneks oli üks kalameeste kaater sobivas kohas teemärgiks. Jõgi oli tõesti lai nagu kiirtee, metsa varjus ka palju jahedama õhukihiga. Tagasiteel oli mõnus jälle sooja õhu sisse sattuda. Aare korras, aitäh!

5 juuli 2016 leidis Tõnis [t6nn01]

Leitud

24 jaanuar 2016 leidis Anne,Tanel,Kalmer,Reino [nuffi]

Kuna aardekirjelduses on sees sõna jõgi, ütles see mulle kõik, et mina saan selle aardeni vaid nüüd ja praegu. Kajaka juures juba kirjeldasin Emalõvi kasvatusmeetodeid "kutsikate" üle. Kiituseks pean ütlema, et terve tee nad olid vähemalt vait!

Õnneks oli rada siin ees, sibasime kiirelt jõeni ja ohsaa kui äge! Jõgi oli nagu suur lai maantee ja ilus oli siin ka. Aarde leidsime kiirelt ja kallidega lugesime me lõppenuks ka kasvatusmetoodika. Ausalt, sel päeval ma rohkem aardeid näha ei tahtnud!

Autos kehtestasin reegli, et kes sõna aare ütleb - paneb kütusekassasse 1 eur, oleks tops olnud, oleks seal nii mõnigi kõlisev, no ei pääsend ma sellest isegi!

24 jaanuar 2016 leidis Anne, Tanel, Kalmer ja Reino [errvee]

Kasutasime ära "valge" aastaaja ja igasugu lendava olluse puudumise. Tuisk ja krae vahele langev aines ei suutnud täpi rohelisekskssaamise rõõmu vähendada. Selle georetke viimane. Järgmiste aareteni, järgmiste otsimisteni, kallid kaasretkelised. Tänud peitjale

24 jaanuar 2016 leidis Reino, Anne,TAnel ja [kalmer]

Leitud. Aitäh!

24 jaanuar 2016 leidis Reino, Anne, Kalmer ja Tanel [timix]

Olgem ausad, praegune aeg on ainus, mil valge inimene selle aarde juurde pääseb. Paati poleks mul kuskilt võtta ja jalgsi ma sinna ka minema ei hakkaks enne, kui see mul viimane leidmata aare on. Jätsime auto talu juurde ja astusime mööda eelmise leidja jälgi aardeni. Aga miks sa ometi lõpus sellise jõnksu sisse tegid? :) Jõgi nägi välja nagu lahti lükkamata kiirtee. Aitäh!

20 jaanuar 2016 leidis Tanel [phantom]

Kui juba Kajaka vaimu juures käidud sai, siis oli see aare loogiline jätk. Viimane jupike kaardil olnud teed oli lahti lükkamata ja lisaks veel tee otsas suur vall. No sai siis auto suure tee äärde jäetud ja jalgadega edasi. Aardeni jäi 850 meetrit. Alguses mööda teed, edasi metsavahele. õnneks oli mets täitsa läbitav, mõttes oli vaid, et kas jõgi on piisavalt tahke. Jõeni jõudes selgus, et see oli saanijälgi täis, küll kannab mind ka. Kandiski. Tagasitee oli juba lihtne, jäljed ju ees. Aitäh peitjale.

9 jaanuar 2016 leidis Reido [reido]

Leitud! Külm ilm tegi kohalejõudmise päris lihtsaks, väike jalutuskäik värskes õhus.

14 august 2015 leidis Siim ja Mari [marx303]

Eile käisime Peipsi ääres, aga sõiduks ei läinud. Täna valisime rahulikumad veed, või täpsemalt rahulikuma aja, sest seda soovitatud lähenemisteed kasutavad kõikvõimaliku võimsusega kihutajad.
Meil oli kaks ühest süsta. Siimul lausa kärestikusüst, mis keerles tal alguses all kui karussell. Ja seda ilma kiirpaatide taguste laineteta. Mõne aja pärast tuli poisil otse sõitmine meelde, aga kuna see väsitas, siis kasutasime erinevaid taktikaid, et aardeni ja tagasi jõuda.
Huvitaval kombel oli minekul vastutuul, mis tekitas väikese vastulaine. Tagasitulek oli hoopis kergem. Vaated ja ilm olid imelised. Nautisime seda suve, mis meile lõpuks antud on. Aarde leidsime ka kenasti kätte. Polnd keegi teda õnneks jõuluks tuppa viinud, või kui oli, siis oli õue tagasi toodud. Logisid üritasime ka lugeda, aga see ei olnud eriliselt tore tegevus, sest parmud ja sääsed avastasid meid liiga ruttu. Igatahes saime pärast Matut ja Rudolfit omad nimed raamatusse ja asusime tagasiteele. Aitäh, väga mõnus keskpäev oli!

10 märts 2014 leidis Rudolf, Martin [rudolf]

Aastaaja kohta harukordselt ilus ilm ja suhteliselt paindlik töögraafik on raske kombinatsioon, sest alati on teada, mis otsused lõpuks peale jäävad. Mis seal siis ikka, lasin Martinil lahinguplaani valmis meisterdada ja tegin vehkat.

Selle kohaga oli meil plaan uurida, kui lähedale autoga saame ja kui ikka väga pikaks läheb vantsimine, siis külastame pigem teisi selle kandi aardeid valges. Kuna linnulennult saime alla 2 km peale, siis vaatasime, et mis see ikka ära ei ole aare ära korjata. Autost väljudes oli kohe selge, kui hea mõte oli siia tulla - talvest ärkava metsa lõhn, päike ja soe tuul, vot see on kevad! (mis sest et tehniliselt ikka veel talv).

Liikusime mööda metsasihti rabani ja kuna olud olid sedavõrd soosivad, lõikasime otse sealtkaudu üle. Mätas oli veel jääs ja kandis väga ilusti. Aardeni jalutades oli huvitav vaadata, kuidas järjest nii lühikese teelõigu vältel metsakooslused vahelduvad ja üksteiseks üle lähevad. Oli põjust ammu õpitud taimetarkust meelde tuletada.

Aarde enda leidmine probleeme ei valmistanud, võtsin sealt kaasa kaks eesti krooni ja jätsin väikese glowstick'i, mis sobib näiteks õngekorgi otsa. Selle peale jõudsime heietada ka mälestusi sellest, kuidas kahe krooni eest omal ajal kohvikus mitu saiakest oli võimalik saada.

Tagasi päikse käes kõmpides muutusid müts ja kindad ikka täiesti üleliigseks - mõtlesime, et tuleks vaid sagedamini ette selliseid probleeme elus. Igatahes suur aitäh siia juhatamast, väga tore oli :)

10 märts 2014 leidis Rudolf, Martin [matu07]

Täna oli harjumatu esmaspäev, kui temperatuurinäit tõusis märtsi esimesel kümnendil 12 kraadini ja isegi üle selle. Kui pool tööpäeva möödas, leidis aset järgmine mõttevahetus:

[13:42:30] Martin: krt, töömotivatsioon läinud :D
[13:42:42] Martin: otsin kaardilt parimat teed jalgsi arumetsa aardeni
[13:43:42] Rudolf: Olen minagi seda teinud ja jõudnud järelduseni, et otse murda on vist kõige lihtsam :D
[13:44:33] Martin: ma leidsin ühe teoreetilise, mis teeks 2,3 kilti, millest pool on mööda metsasihti ja teine pool sirget kuivenduskraavi
[13:45:26] Martin: oleneb muidugi, kui kaugele autoga saab

Natuke veel tööpunnitamist ja langes otsus, et parem veeta pärastlõuna mülkas, kui pärast pikalt ilusa ilma mahamagamist kahetseda. Mudariided selga, komplekteerisime tiimi ja suundusime kohale.

Sõiduautoga sai üsna muretult täitsa soo servale, linnulennul 1,8 kilomeetrit aardest. Maasturiga oleks ehk ka veel edasi saanud, aga sellel poleks enam mõtet olnud. Kummik jalga ja ajama.

Esialgu ootas meid kena siht läbi soise metsa. Maapind oli altpoolt veel külmunud, nii et isegi eriti ei lirtsunud. Kui mõnda aega kõnnitud, ootas ees juba raba. See tundus aga nii kutsuv, et matsime maha algse kraavi äärt mööda liikumise plaani ja panime otse linnulennul ajama. Kandis ilusti, päike paistis ja soe tuul silitas põske.

Pärast seda sattusime uuesti metsa ja hakkasime liikuma mööda kuivenduskraavi äärt. See kandis samuti üllatavalt hästi, aga eelistasime siiski kõrval olevaid metssearadu. Lisaks metssigadele suutsime tuvastada ka põdra, kitse ja mingi suurema lihasööja "jälgi".

Ühel hetkel olimegi jõe lähedal ja suundusime kraavist eemale aarde suunas. Leid tuli pärast paari vihjekohaga tutvumist. Aare suurepärases korras. Kuni Rudolf logis ja vahetuskaupa tegi, käisin veel jõge uudistamas.

Tagasitee möödus soo ja raba erinevusi ning taimekooslusi arutades. Samuti hakkas hilistalvele ebatüüpiliselt pusa väel päris palav.

Aitäh peitjale väga mõnusa matkapõhjuse andmise eest! Teistele julgustuseks, et kui veesõidukit pole, ei maksa seda aaret sugugi maha kanda. Nii võib saada küll hoopis teistsuguse, aga siiski fantastilise elamuse.

26 märts 2013 leidis Maku [maku]

Ma olen täielik jääaja ära kasutaja ja nii ka siin. Suure tee peal suusad jalga ja aarde poole. Kiire leid, aare korras, tänud.

30 juuli 2012 leidis Elis, Piia, Ants, Priit [priitk]
Sääskede ja parmude seas levis kulutulena uudis värskest lihast ja lühikese ajaga olid olid kohal kõik, isegi haigeid ja vigaseid ei jäetud koju lavatsile. Närvilikult tiireldes neelas see tihe pilv metsa saabunud geopeituri ja asus verd imema. EVEJ Tänud peitjale.

21 juuli 2012 leidis Kõpsutav Linnapreili, asjalik Merike ja Geopuuk [alex]
Kõige tähtsam on olla õigel ajal ning õiges kohas.Nii mind siis isiklik autojuht Suislepa transportiski ning kaaspeituri(Peedu-aitäh!)lobitööl saabus varsti ka meie transport vesise takistuse ületamiseks.Kõigi mugavustega kruiisilaeval ei kulunud just kaua, et aare oleks silma jäänud.Tänud!

21 juuli 2012 leidis Linnapreili, Alex, Peedu jaCo ning [mooritz]
Peale Lõuna-Eesti rallit jõudsime Suisleppa ,kus ootas meid Peedu , kes lanti loopis ja natikese aja pärast toodi kohale ka paat. Seiklus Õhne jõel võis alata. Hm, mina veepelgurina suutsin alguses suurte raskustega kilkeid tagasi hoida, kui paat mõnusa kiirendusega paigast liikus. Aga inimene harjub ju kõigega ja varsti leidsin end rahulikult ümbrust pildistamas. Jõel oli tihe liikumine, kalamehed püüdsid kala ja saunaparvel leotasid näitsikud oma varbaid. Aardele lähenesime muidugi päästevestides :D, mine sa tea, mis ees ootab. Logi kirja ja nüüd suundusime juba Tondisaarele. Tänud aarde eest ja eraldi tänud Peedule ja paadimehele :)!

21 juuli 2012 leidis Triin & Co [linnapreili]
Peale vaarikate manustamist kolme-riigi aardeparkla lähedal oli siht ainult üks: Võrtsjärv ja 2 täpikest. Natuke rallimist LE teedel taaskord ja paadiretk Suislepast võis alata. Arumetsa aarde leidmine raskust ei valmistanud kuigi sai mitu korda küsitud, et kui peidupaik vihje kohaselt "jõuluks tuppa tuuakse" siis miks me seda ikkagi kuskilt jõekaldalt otsimas käime ? ;) Aare kuiv ja korras :) ps. tänud Peedule paadi organiseerimise eest ;)

25 september 2011 leidis Indrek [kil]
Leitud koos kasutajaga [carina], kaasas oli ka [geokrahv]

25 september 2011 leidis Kats, Indrek ja jäljekoer Luna [carina]
Toredas kohas see aare. Et elamus oleks vääriline, soovitan otsida aaret suvel või sügisel ja lähendeda mööda vett. Oled küll Eestis ja Õhne jõel, aga tunne on selline, nagu oleksid kuskil Amazonasel. Ilus puutumatu loodus on seal kandis ja tore, et on ikka peitjaid, kes sinna kanti juhatavad. Leitud vihjele vastavast kohast üsna kiiresti. GPS algul natuke trikitas meiega ja naljakas oli vaadata, kuidas peitja siis muheles, kui me vales kohas tuuseldasime :) Aga peagi ka see leid tuli.

30 juuli 2011 leidis Peedu, Rein, Georg, Britta, Veiko [peedu]
Haa! Süstemaatiline töö viis sihile. Natuke piinlik lugu, et aaret märkas esimesena Rein, kes sündmuspaigal viibis esimest korda. Veiko loopis lanti ja Britta jagas end paadivalve ja aardeotsimise vahel. Meeskonnatöö. V: käsi, J:auto.

26 juuni 2011 ei leidnud Peedu, Marko [peedu]
Tegime kiire vahepeatuse aga ei leidnud.

19 juuni 2011 hooldas Lisete, Sten-Erik, Kadri ja [geokrahv]
Retketasime paadiga Suislepast Tondisaarele. Vahepeatusel vahetasime Arumetsa aardel konteineri. Nüüd on väikese klaaspurgi asemel normaalmõõtmetes säilituskarp. Aardekirjelduses aarde suurus muudetud väiksest normaalseks.
Müts maha Aini ees, kes aardeni suvisel ajal mööda maad läks. Meeldivat aardeleidu kõigile!

19 juuni 2011 leidis Lisete, Sten-Erik, Sven ja [pekadrip]
Kõige mõistlikum on läheneda sellele aardele mööda Õhne jõge... nii ütleb aarde kirjeldus. Kuna endal ujuvvahendid- lestad-paadid-aerud-kummimadratsid-jne-puuduvad, siis oli kõige targem meetod aardeni pääsemiseks leida tuttav paadimees ja küüdisoovi mainida ;) Tänane päev istus nagu rusikas silmaauku selleks- paras lõõgastus hullumeelse töö keskel. Teekond aardeni möödus vaikse paadimootori popsumise saatel, kerge landileotamisega. Tekkis küll tahtmine öelda (nagu ühes reklaamis), et siin ei ole kala... No oli, aga erilist isu neil polnud ikkagi... Õiges kohas maabumisega oli aardeleid lausa käkitegu, kõrge rohi oli ainult jube märg, sääsed olid mõõdukalt näljased ja aare korras. Sel aastal olime kolmandad logijad... Ei me võtnud, ei me jätnud... Sven vahetas ainult konteineri ära... Mu arust muutus suuremaks. Aitäh Svenile peitmise ja mõnusa paadi-ja aarderetke eest!

11 juuni 2011 leidis Ain [aints]
Et lapsepõlves sai siin kandis marjul-seenel käidud, siis kujunes nostalgiliseks kinnisideeks aardeni jõudmine Õhne jõe paremkaldalt ehk läbi metsa, madalsoo, siirdesoo ja raba. Teele langenud puu juurest näitas geps aardeni 2,48 km, aga muidugi linnulennult. Tegelikke kilomeetreid ei viitsinud fikseeridagi, kuid aega kulus koos puhkepeatustega ligi neli tundi. Silmakirjalik oleks väita, et küll oli tore jalatuskäik. Maastiku raskust, kolmekümnekraadist kuuma ja tohutuid sääse- ja parmupilvi arvestades oli see rännak lihtsalt jube. Ei soovita seda kellelegi. Aga see ei olegi tähtis. Tähtis on see, et eesmärk sai täidetud. Vesi oli jões veel päris kõrge, aga rännak kummikuid ei eeldanud, kuigi aegajalt vulpsas jalg päris sügavale pehmesse pinnasesse. Aare heas korras. EVEJ. Aitäh peitjale pinget pakkunud väljakutse eest!

10 juuni 2011 ei leidnud Nele, Oliver, Georg & Peedu (Rein oli paadivaht) [peedu]
Me tegime seal peatuse ja läksime vaatama. Ma olin veetaset vaadates nõus isegi reiesügavuse vee sees marssima. Aga tegelikult seda vaja ei olnud. Koos kolme lapsega maandusime ja marssisime paljajalu gepsu kordinaatide poole. Kui ma ka ise lolli mängin ja ei tea mida vihje ütleb, siis jõmpsikad teadsid kõik täiesti täpselt. Noh, neid on seal mõnikond. Geps näitab enamvähem kindla objekti suunas nii mõneltki poolelt. Sääskede rünnaku ja paadivalvuri pipardamise tõttu jätsime otsingud pooleli. Praeguse logiteate sisestamise hetkel on juba järgmise päeva kuupäevaga "leitud" kirja pandud, seega olen pime. No sorry, ma ei saa sundida oma salarelvi tööle sellises sääseparves. Oleks siis suhkruvati putka seal aarde juures olnud! :P

7 mai 2011 ei leidnud Urve, Oliver, Peedu [peedu]
Talgupäeva raames oli asja paadiga Õhne jõe peale. Vesi on liiga kõrge. Oleks kummikutest sisse tulnud. Küll ma suvel seal ära käin.

4 juuli 2010 leidis Rita, Peep, Sven, Lauri [algaja]
Mitu päeva tagasi tegin omaarust nalja, et lähme aaret otsima. Aga tuli välja, et olnudki nali, kõiki asju arvestades tuli välja, et igatepidi on sobilik minna ja kõikidel on omad põhjused. Tookord jäi asi siiski ära. Tänaoli taaskord sarnane juhus ja seekord oli kindel minek. Geokunni paat on minu oma kõrval ikka päris ülbe asi. Neljakesi mahtusime sinna vabalt ära. Mina mahtusin põrandale. Teekond oli hea ja rahulik. Liiklus ka väga ei seganud.Üsna märkamatult olime kohal. GPS oli unine ja ei saanud tükk aega aru, mida tast tahetakse. Lõpuks ärkas ja siis olime kohal kah. Otsimisele ei kulunud üldse aega. Ega poleks väga pikalt kannatanud kah. Tiivulisi oli seal mitu armeed, kes kõik meid proovida tahtsid. Peep nagunii leidis aarde uba ammu aga ilmselt tahtis teada kui kaua me seal kannatada jaksame. Aardelaeka kapott nõudis mõningast pingutamist. Aga mis seal imestada on ? Mina olen kalevi kommidega mitu aega harjutanud, vast seepärast asi ka õnnestus. Logimine toimus kiiresti. Tegin EVEJ ja siis kohe paadi juurde tagasi. Mingil segasel kombel suutsime ka paadi üles leida. Sven raius nagu rauda, et siin on pea kaks korda rohkem kõiki taimi kui peitmise ajal. Tagasiteel tulid juba tuttavad näod teiste paatidega vastu. Seekord ei suutnud keegi midagi väärtuslikku üle ääre vette poetada. Tänan siinkohal Sven'i kes väga mõnusa õhtu tekitas.

4 juuli 2010 kommenteeris Rita, Lauri, Peep ja Sven [geokrahv]
Suurepärane ilm ja suurepärane seltskond saatjaks aarde kontrollretkele. Aare heas korras aga keeratava kaanega klaaspurk aardekonteineriks ikka ei sobi. Algaja raudsed käed keerutasid logiraamatu kätte saamiseks tee vabaks. Järgmine kord aarde juurde sattudes vahetan konteineri.

4 juuli 2010 leidis Peep, Algaja prouaga, Geokrahv [parrot]
Täna õnnestus ennast nihverdada Geokrahvi veetaksole, mis aarde otsingule suundus. Õnnestus lausa keskpingile laiutama ennast sättida. Jõel oli ikka väga mõnus, mis sest et liiklus kaunis tihe. Ühed lained siin ja teised seal, õnneks minuni pritsmed eriti ei ulatunud. Selles, et ma aarde leidmisel kõige nõrgemaks osutusin, ei saa ma nagu tavaliselt gepsu süüdistada, sest gepsu mul ei olnud. Igatahes peale pisukest häälekat suuna korrigeerimist märkasin ka mina aaret oma viletsate silmadega. Edasi järgnes kiire logimine, sest kohalikud satikad tahtsid hinge seest võtta, ning kiire taandumine taas jõele. Kokkuvõttes väga mõnus georetk. Aitäh peitjale aarde eest ja veel eraldi selle eest, et mind paati võttis.

4 veebruar 2010 leidis Neeme [neeme]
Tondisaarelt tulles oli plaanis ka Arumetsa aaret külastada. Veidi sai kaalutud õiget lähenemisteed, aga läbi raba viiv siht tundus olevat kõige õigem valik ja ega kahetsema ei pidanud. Fantastiline talvine loodus kaalus üles kõik vaevad. Väikeseks abiks olid põrsarajad - metsanotsude sammupikkus sobis minu omaga ülihästi kokku :)! Samuti ei tasu alahinnata ka notsude metsatarkust. Üritasin korra notsurajale sisse tehtud haaki sirgeks lõigata ja juba järgmisel hetkel olin jalgapidi mingis augus. Eks nemad juba teavad :)! Tänud aardepeitjale!

16 jaanuar 2010 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]
Novembris oli plaan küps ujuvvahendiga aardele järgi sõita kuid ei olnud ei seda ega teist ja minemata ta jäigi. Täna võtsime teekonna ette ja ilmastikuolusid arvestades juba ilma igasuguste erivahenditeta. Geomobiil jäi sõidetavale teele, kuid sellest hoolimata õnnetus meil teda tagasi jõudes välja kaevata. Aardeni jäi linnulennult ca 1km. Meil õnnestus aga põlvini lumes ja keerleva gepsuga teha tunduvalt pikem matk. Teel tabasime ennast ühel hetkel oma enda jälgedes tagasi olevat - nagu nõiaringis.Nalja kuipalju. Usalda veel aparaati;) Jõele sai esmalt mindud horisontaalasendis kuid jää kandis ja astusime inimese kombel edasi. Aare paljastus kergelt ja peale pikka matka tundus see eriti magus...no umbes sama hea kui pikniku kotist välja otsitud õunasai:) Tagasiteel aga avastasime kopraonu geomaantee ja tema toreda elamu jäätunud läve, kus pruun jõevesi tasakesi üles-alla kõikus. Kohtumist oodates väsisime meie enne kui tema ja nii jäigi peremees nägemata. Kokku marssisime maha ca 3 km (mis minule paksus lumes tundus raudselt 10 km-na):) Aitäh peitjale toreda aarde ja mõnusa talveelamuse pakkumise eest!

2 jaanuar 2010 ei leidnud Liisa, Liina, Marek & Triin [linnapreili]
Päeva eesmärk oli Arumetsa aardeni jõuda. Tegelikkuses aga parkisime auto talu lähedale ning tegime ca. 200m hoovist geomaanteed kuni 420m enne aaret üks õdedest astus teise õe soovitusel korraks teelt kõrvale ning puusani mudamülkasse. Kuna õues oli üle 20 kraadi külma siis jätsime geomaantee jätkamise aarde juurde tulevikuks.

25 detsember 2009 leidis Kadri ja [bjorn]
Peale suurt eeljõulu ja jõulusöömaaegu tuli suur tahtmine end pisut metsas liigutada ja kuna sobiv ohver Arumetsa aarde näol oli ligiduses olemas, siis ei mõelnud kaua. Või tegelikult ei mõelnud kaua, aga see eest magasime kaua, nii et kui hiline hommikusöök söödud, siis oli kell juba niipalju, et esialgne plaan läheneda lõunast maad mööda oleks retke suures osas jätnud pimeda peale ja seda ka nagu ei tahtnud. Alternatiivplaan oli ületada Õhne jõgi. Auto jätsime metsaveerde, ja linnulennult ol veel aardeni ca 800 meetrit. Rabasin autost kaasa veel 10 meetrit köit ja hakkasime astuma. Metsas oli mitmeid allikaid ja seetõttu pehmeid kohti, kuid sisse vajuda ei õnnestunud kusagil. Jõe ääres oligi, nagu arvatud, eelmise nädala külm sobivalt kõik töö ära teinud ja saimegi kõndida nagu jeesuslapsed mööda külmunud vett. Köiega sidusime küll end kokku, aga see oli ilmselt mittevajalik, kuna sealsamast oli jõge ületanud ka suur põder, kes on meit ikka kordades raskem. Metsloomajälgi oli sealkandis väga ohtralt. Aare paljastus kergelt ja peale väikest puhkepausi asusime tagasiteele. Tagasi sammusime mööda kraaviperve, kus oli näha laialdasi kobraste tegevuse jälgi. Edasi tagasi ca 1 tund ja 20 minutit. EVEJ. Tänud peitjale toreda talvise jalutuskäigu eest.

6 detsember 2009 leidis Aare ja Kalle [sookoll7]
Et Aarel oli juba kogemus selle jõe ületamisest kummipaadiga ja sellest tulenevate muredega, siis seekord võtsime ette teekonna kanuus, mille lasime vette Suislepas. Sealt kuni aardeni oli 4,3km. Kuna veetase oli seekord pea meetri jagu kõrgem, oli päris lihtne randuda ja aarde juurde minna. Ei sattunud ka ühtegi kopra urgu sisse astuma, ehkki nende tegemisi oli igal pool ümberringi näha. Aitähh hea kanuumatka eest peitjale!

4 oktoober 2009 leidis Karuonu tiim, Blond, Miki, Paavo ja Triin [trine]
Ajaloolise tõe huvides olgu veel märgitud, et tegu oli pühapäevaga, mil oodati suurt tormi ja raadio kordas aina hoiatust püsida siseruumides. Paras aeg laadida kaks autot varustust täis ja suunduda Arumetsa, eksole :) Ja mina siis olin see lammas, kes jäi üksi teisele kaldale, kui kapsapea ehk aerud allavett ujusid... Aitäh vaprale päästjale ja kõigile toredaima seltskonna eest!

4 oktoober 2009 leidis Blond, Heli, Kirke, Triin, Aare, Miki & Paavo [speedy]
Mina see olin, kes ässitas, et lähme läänest, lähme läänest.. Selleks tarbeks sai tõesti ühemehekummipaadid, kalipso ja ujukadki kaasa võetud. Oleks vaja, oleks ära ujunud. Kuna aga Aare tassis läbi võsase metsa täispuhutud kummika kohale, jäid ujumispüksid kuivaks nagu teisedki püksid :-) Hundi-lamba-kapsapea lugu oli tõesti üsna naeratamapanev päris elus korralda ja jälgida. Kõik soovijad said kenasti mõlemale kaldale ja viperusi peale aerude allavoolu triivimise, mille tõttu mina ühe otsa käte abil sõudma pidin, polnudki. Väga naljakas asend oli, kui käsi aerudeks kasutasin. Õnneks sai ka videole ;-) Tagasitee läbi metsa tundus palju kiirem ja lihtsam nagu ikka ja peagi pidimegi kahjuks külalislahkest Karuonu tiimist lahku lööma ja Tallinnateele skoorima asuma. Arumetsa leidmist aga küll skoorimiseks ei nimeta - ülivahva ettevalmistust ja varustust nõudev aare, mis jääb pikaks ajaks vaid positiivselt meelde. Aitäh elamuse eest peitjale ja meie seltskonnale! Aare korras. EVEJ. Ja kolmandaid leidjad siin tõesti ei uskunud olevat, ent eks neid esmaleide tuli sel retkel niigi mitu.

4 oktoober 2009 leidis Miki, Blond, Paavo, Trine + team Karuonu [miki]
Arumetsa oli vaieldamatult selle kahepäevase rüüsteretke nael. Selliseid meeldejäävaid hetki oli algusest kuni lõpuni välja. Kaasa arvatud see sõbralik saba liputav koer puuris, kes oli hästi toreda olemisega. Peaaegu, et tahaks pai teha. Aga kui lähemale jõudsime ja ta "valduses" poolikut põdra tagajalga nägin, kadus igasugune silitamise isu ära. Ülejäänud osa põdrast oli juba kusagile ära kadunud.
Või siis see osa, kui nööriga tagasi sikutatav kummipaat ümber läks ja saatsime pilguga allavoolu ujuvaid aere. Paati sikutati imekiirelt tagasi, keerati õigeks ja sõuti peopesadega teisele kaldale järgmiste aerude järele. Õnneks oli Paavo kiirem, kui jõgi ja jõudis aerude viskekaugusele välja sõuda. Jälle mõned elud säästetud, mis oleks võinud georetkel kaduma minna :)
Või siis see, kuidas me Karuonuga tuuseldame aarde juures ja kirjeldan, kuidas mulle just sellised FTF'id meeldivad, mitte linnaaarete peale tormi joosta. Näod läksid muidugi pikaks, kui kaks leiulogi juba logiraamatus ees olid.
Mis tunne oli kusagil teisel pool jõge, kaugel tsivilisatsioonist kuulda kummipaadi vaikset visinat ja mõelda endamisi, kui soe see vesi ujumiseks siis ikkagi on..
Igatahes parim aare parima seltskonnaga. Ja ilm oli ka super. Tänud peitjale!

4 oktoober 2009 leidis Trine, Miki, Speedy, Karuonu ja sõbrad [karuonu]
Pisikese kodutöö tulemusena eelistasime läheneda aardele läänest. Autod parkisime lähimasse maanteepunkti ja mõtlesime küsida luba Kangru talu pererahvalt, et nende maadel pisut jalutada. Pererahvast esindas seekord vaid valvekoer, kes meile sabaliputamisega jalutuskäiguks ka loa andis. Varustuseks võtsime kaasa kaks laste kummipaati, ühe kalipso, hulga kummikuid ja kera nööri. Maastik muutus üpris varsti märjaks ja soiseks. Kuidagi me ikka vetruval pinnasel jõeni jõudsime. Kuna üks kummipaat oli juba kodus õhku täis puhutud, siis ei hakanud teisega üldse vaeva nägema. Et paat kaht geopeiturit ei kandnud, siis sidusime Miki kaasavõetud nööri paadi külge. Geopeitur üle jõe, paat nööriga tagasi, järgmine geopeitur üle jõe, paat nööriga tagasi ... Millegipärast meenus kõigile, kuidas kunagi sarnases olukorras tuli kellelgi kits, hunt ja kapsapea üle jõe vedada:) Aare ise oli geokrahvilikult hästi peidetud, aga meie suureks üllatuseks nii FTF kui ka STF juba kolleegide poolt tehtud:)
Igatahes oli see üks vahva seiklus ja suured tänud peitjale, et ta meid sinna juhatas.

3 oktoober 2009 leidis Heinz, Margus, Peter [donpedro]
Tulles tagasi kalastusretkelt, kasutasin võimalust ja palusin motoristilt metsapeatust, et võtta selle retke juba teine aare. Lootsime, et oleme esmaleidjad, aga tundus, et üks logi oli vist raamatus juba ees. Kui see ikka oli logi, käekiri oli juba hämaras raskesti loetav ja kuupäevagi polnud kirjas. Igatahes leidmine oli lõbus ja lihtne. EV, J: Limonoloogiajaama kalamuuseumi pileti.

13 september 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".