Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 3.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aarde peitsime 2009. aastal. Lisatud fotost pole enam abi, sest vahepeal toimus seal lõhkamine. Olud on muutunud, kuid aare on endiselt patareis. Edu otsingutel!
Aare on sõjaväelises objektis. Kuna tegemist on mikroga, siis panen lehele abistava pildi, kus on peitja Siim aardekonteineriga õigel kõrgusel. Natuke peab sealt edasi liikuma, aga ma ei ütle, mis suunas. (Koordinaadid +/- 5m.) Olge aaret otsides ettevaatlikud. Eriti märja ilmaga.
Tegemist on Siimu lemmikkohaga Aegnal. Alati kui käime saarel, külastame seda. Konteiner on mikro, võta palun logimiseks pliiats kaasa. (Mul oli küll anumasse sobiv pliiats, kuid avastasin selle õhtul taskust. Keegi hea inimene võib aardesse pliiatsi jätta.)
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (4), militaarobjekt (2), väikesaar (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1VCHG
Logiteadete statistika:
142 (93,4%)
10
6
2
0
0
0
Kokku: 160
Saime selle patareiga päris lähedalt tutvuda, oli parasjagu huvitav. Igasuguseid ronimisharjurusi sain ka teha, uurisin mitut kohta lähemalt, toppisin nina mitmesse avausse, aga midagi peale tühjade õllepurkide ei leidnud. Kui piisavalt turnitud, otsustasime edasi liikuda, terve päev siin iga kivitagust 5-...? meetri raadiuses uurida polnud tahtmist. Las ta siis jääb, koht vähemasti nähtud. Mine tea, võib-olla tulen mõne suurema geopeituse fänniga kunagi tagasi.
Eks jah, tasub neid eelmisi logisid lugeda. Võin öelda, et neid kuhu pea toppida on täitsa mitu sarnast. Lõppu mahuks täitsa tavaline karbike ka Aitäh peitjale!
Siin läks kaua. Õlekõrrest ka nagu abi polnud. Lihtsalt otsida, otsida ja otsida. Mõõdulinti kaasas ei olnud aga see küll 5 meetrit ei olnud. Patareid vaadates võid vaid oletama, et sead oli kahuritorn, mille metallivargad ära vedasid. Tänud näitamast!
Käisime otsimas, tutvusime üsna põhjalikult ümbruskonnaga, lõpuks loobusime. Kuna praamini oli veel aega läksime teist korda veel otsima, kuid tulemuseks ikkagi leidmata aare. Eks nüüd põhjust kunagi veel Aegnat külastada.
Oi kus siin läks ikka aega. Õige taseme saavutamine ei olnud raske aga siis alles keeruliseks läks. Tuterdasin seal kamakate ja väändunud konstruktsioonide vahel üsna pikalt ja silma/näppu ei jäänud miskit. Ühel hetkel hakati kusagilt kõrgemalt hallootama. Üks tüüp leidis mu seljakoti ja tundis muret, et kas minuga ikka kõik korras on? Rahustasin ta maha ja tüüp ronis ka alla. Kerge ülevaade geopeitusest ja tuhnisime seal juba kahekesi. Mingil hetkel sai tal aga villand ja jätkasin otsinguid taas üksi. Ning siis ta lõpuks peidikust välja tuligi. Tänud peitmast! Oli päris paras pähkel.
Aitäh aarde eest! Aegnale päripäeva liikudes ringi peale tegemas.
Kui suvel siin töökaaslastega käisin, siis jõudsin pool piirkonda läbi uurida koos ühe teise geopeituritega. Kuna töökaaslased ootasid, siis minul jäi otsimine pooleli. Hiljem kohtusime sadamas ja sain teada, et seal teises piirkonnas oli aare. Täna ronisin karguga üles ja vehkisin karguga, et kust ma otsisin ning aaret ei olnud ja kus aare võiks olla. Sven oli kiirem ronija ning leidis aarde. Aitäh!
Õnneks oli meil karguga Kärt kaasas, kes suvel siin pool tööd ära tegi. Nüüd tuli meil otsida kõigest viie meetri jagu. Tänud
See aare jäi eelmisel aastal Aegnat külastades leidmata. Ka sel korral oli viimast logiteadet lugedes väike hirm sees, et äkki jääb taaskord peitu. Sestap valisime esimeseks otsimiseks teise aarde ning alles seejärel tulime mikrot otsima.
Algus kulges nagu eelmiselgi aastal - ehk siis vaatasin omameelest loogilisi peidukaid üle. Liina luges samal ajal aga logisid ning vihje, et aare on "avaramas" asukohas viis purgi leidmiseni. Nimed kirjas nentisin, et esiteks saaks siia tõepoolest kordades suurema aarde peita ning teiseks pole minumeelest algsest vihjepildist suurt abi, pigem võib see eksiteele viia. Ehk siis vaadake nagu meiegi laiemalt ringi ning pistke pea kohtadesse, kus on lahedamalt ruumi. ;)
Tegime Aegnal päevase jalutustiiru ja otsisime ka aarded, seda kahjuks ei leidnud ja kuna aarde asukohas levi puudub, ei saanud ka vihjepilti vaadata. Siiski üllatusime, et sellises kohas, kus m2 kohta on umbes 10 peidukohta on antud koordinaat 5m täpsusega ja peidetud on mikro!!! aare. Eks teinekord tagasi.
No siin sai kohe kaks korda käidud ja kõvasti aega veedetud. Lõpuks küsisime veidi abi, aga siis läks ka veel aega, kuni see õige koht end avastada lasi. Leitud. Aitäh.
Täna sattusid Aegnale ka Tšehhi geopeiturid. Meie teed ristusid sellel väiksel saarel päris mitu korda. Kahte aaret otsisime koos. Siia jõudsime meie enne ja alustasime poleerimisega. Varsti olid ka nemad kohal ja alustasid samuti poleerimisega. Vahepeal lugesid nemad logisid ja uurisid fotot, vahepeal mina. Pidi lihtsalt hinge tõmbama, päike küttis täiega ja higi tungis silma. Lõpuks nad andsid alla. Lõpuks andsime meie alla. Positiivne selle asja juures oli, et ca 40 minuti jooksul ma kaotasin tõenäoliselt kaalust kaks kilo.
Esimese vaatuse lõpp.
Käisime põhjarannas ennast leotamas. Pärast oli nii hea värske tunne. Hankisin endale täpsema juhise, mille järgi tahtsime uuesti aaret otsima minna. Parasjagu saabusid randa ka tšehhid ja andsin ka neile lootust uue juhendi näol.
Vaheaja lõpp.
Teine vaatus hakkaks sama segaselt kui esimenegi. Publik võis juba arvata, et otsijad teevad ennast naerualuseks ja etendus ka lõpeb selle suure segadusega. Vale puha! Otsijad olid saanud jälle naha märjaks ja kaotanud oma taastatud värskuse. Pärast seda nad võtsid kavala näoga aarde peidukast välja. Vohh nii! Vaatus kestis vaid 15 minutit.
Teise vaatuse lõpp.
Epiloog.
Edasi teel teiste aarete juurde kohtasime tšehhe. Nad lubasid kindlasti minna uuesti otsima ja olid optimistlikud. Kaks tundi hiljem uuesti kohates tšehhe selgus, et nad ei leidnud :-(
3/8, nooo ütleme et logide lugemine ajas väga kartma. teades et eelmine aasta samal ajal oli seal usside hunnik ei aidanud eriliselt kaasa otsimisel. ikka kaua kaua läks aega ja alla ei tahtnud ka anda, kasutasin telefoni siiski vihje lunimisel. saanud vihje, on piinlik tödeda et vähemalt 30min otsisin siiski edasi. viimasest kohast siis löpuks önn naeratas. tänud! :)
See koht on nüüd tuttav, kuna olen seda hirm ammu külastanud. Aarde otsimine kiskus algul kohe väga kiiva. Otsisin algul nullist, siis võtsin järjest suuremaid tiire. Ühel hetkel hakkas kostuma mugude hääli ja sealt nad tulid. Tahes tahtmata jäi mulle nende jutt kõrvu. Hakati rääkima geopeitusest ja mugudest. Lõpuks viidati mulle, kui mugule. Panin siis vastu, et ise oled mugu. Tuli välja, et seltskonnas on kaks geopeiturit, kes on ise täiesti ära mugustunud, aga on kunagi seda aarte otsimas käinud, aga ei mäleta, kas on ka nime kirja saanud. Nad olla oma kontode koodid ära unustanud. Õhutasin neid admini poole pöörduma, et saaksid jälle vahel geoelu elada. Seltskonnaga lobisedes tõmbasin jälle otsingu ringi koomale ja kae imet, ilmutaski end aare. Suured tänud peitjale aarde eest.
Eesti pidupäevi on saanud traditsiooniks kusagil looduses matkates tähistada. Eile kõhklesime sõpradega hilisõhtuni, kas ikka tasub mõnele saarele minna, kuna ilm Tallinnas ei soosinud kuidagi metsas kondamist. Uurisime prognoose tänaseks ja need olid pisut lootusrikkamad, pikalt kaalusime, kas Naissaare või Aegna, kuni lõpuks otsustasime, et kohtume hommikul linnahalli kail.
Hommikul kohale jõudes tibutas vihma. See meid ei heidutanud, istusime laeva. Taevas Tallinna kohal oli tumehall, laev loksus tugevates lainetes üsna kõvasti. See meid ka ei heidutanud. Vahepeal hirmutas mõnda üks laevalaes kondav suur ämblik palju rohkem, aga kõigest hoolimata olime kolmveerand tunni pärast Aegnal, kus säras juba taevas päike.
Mõnus jalutuskäik algas. Patareide piirkonda jõudes rääkisin objektid väga põnevaks ning vedasin seltskonna neid lähemalt uurima, lootes ise niimoodi sipsti möödaminnes aardekarbi leida ja logida. Heh, tuhkagi! Ei läinud siin üldse kiiresti. Kahjuks polnud meie seltskonnas ka ühtki militaarhuvilist, kelle kaela oleks saanud siin pikemalt uurimise ajada. Taavi oli ainus, kes agaralt üritas topsi leida. Kui olime mõnda aega siin juba uurinud ja oli kahtlus, et varsti hakkame toidukarbi teemalisi iroonilisi kommentaare saama, otsustasin helistada sõbrale, saadud vihjega leidsime ruttu otsitava. Ei mingit irooniat, kõik rõõmsad ja rahul, sõbralikult jätkasime jalutuskäiku.
Aitäh peitjatele.
Tulin taas purjekaga saarele, et aardeid otsida. Esimeseks sai valitud Aegna patarei. Paraku ei saatnud mind edu - koha leidmine, kus pilt tehtud, oli väga lihtne, aga sealt 5 meetri raadiuses aaret välja ei tulnud. Võimalik et olin liiga kinni selles, mis pildilt paistab ning aare on hoopis mujal. Jube palav oli seal augus ka, kõik see metall õhkas kuumust nagu saunaahi. Ja siis saabus veel muguekskursioon, mille peale lõin käega - teinekord uuesti.
Siin tegime tööjaotuse „kaks korraga augus ja kolmas kaldal Indyt kinni hoidmas“ :D. Hoida ja vahetuse teha jõudsime küll ainult meie Salmega, seejärel nõustus tops meile juba ise oma asukoha kätte näitama :). Täitsa saan aru, mis see on Siimu lemmikkoht Aegnal… Teete varsti jälle siia tiiru? Uus pilt Siimust selles augus aarde kirjelduse juures oleks küll äge, varsti aardel sünnipäev ka, selle puhul ju võiks tulla ;). Aitäh aarde eest ka, need Peetri kolakad teadagi mu suured lemmikud :)
Meiega sama laevaga saabunud muguseltskond hakkas just objektiga tutvumist lõpetama ja ainult 2 inimest jäi veel sinna. Asusime vahetustega asja uurima, sest keegi pidi kogu aeg üleval Indy juures olema. Muidu oleks ta vist hoobilt sinna kivide vahele hüpanud. Õigele tasandile laskusime muidugi kõige keerulisemat teed pidi. Esimesena alla jõudnud Salme nägi läheduses ka mitut ussi, seega igale poole käte ja pea toppimine oli üsna komplitseeritud. Maris vist õnneks seda ussijuttu ei kuulnud, sest tema selle aarde ka leidis. Kui pärast ussidest rääkisime, siis tänas õnne, et ta ei kuulnud, muidu poleks ta mingi hinna eest olnud nõus seal ringi kooserdama. Seekord lõppes kõik ilusti ja aare tuli ka täitsa mõõduka otsimisajaga välja. Olime täitsa oma leidmisgraafikus. Pühkisime higi näolt ära ja matkasime edasi.
Aitäh!
See aare ja kant jäi magustoiduks, aarde juures oli terve pesakond nastikuid igalpool. Aarde leidmine tuli ikka väga raskelt ja õnneks kogu otsimise aeg ükski nastik tülitama ei tulnud ja sai rahulikult tegutseda. Hiljem sai ka maa alustes tunnelites käidud kolamas. Vägta lahe seiklus, aitäh :)
Huhhh, no lõpuks. Tagasi siin, kus eelmise korra plaan ,,Aegna õhtuga puhtaks teha" katki läks. Aga oi kui raskelt nüüdki leid tuli ja sama hästi oleksime võinud mitteleiuga lõpetada. Meil oli mingi "kindel" informatsioon, mis tegelikkuses osutus natuke mööda/me ei osanud tõlgendada. Nii et ikka pikalt saime ringi kammida. Mingi hetk avastasin mina end pool meetrit maa all, nii et väike ettevaatus tuleb kasuks. Miki oli see, kes leidis aarde. Õigemini kinnitas, et aare on olemas. Kahjuks ei mõelnud ta seda etteastet eriti läbi, nii et me mõlemad Kaupoga teadsime, kuhu tegelikult vaatama peaks. kae nalja, seal see olegi. Hea, et leitud sai.
Pärast eelmist mitteleidu olin saanud infot ning nüüd tundus koht konkreetne olevat. Seal sai pikalt otsitud, aga ei midagi. Miki veendus, et seal, kus tema kunagi aarde leidis, seda enam ei ole. Tundub, et see tops rändab ringi. Kui Miki oli selle uuesti leidnud, siis ei läinud enam kaua kui ka Liisi leidis ja meid kirja pani. Nüüd polnud enam muud kui tagasi sadamasse ning jätta hüvasti mõneks ajaks Aegnaga. Loodetavasti järgmine suvi jõuab siia veel, kasvõi ujuma ja pikniku pidama.
Ega suurt midagi aru ei saanud aga leitud ta sai. Tänud peitjale
Kui üks idee ei tööta, tuleb kasutada järgmist. See ei tähenda, et selline asi meil igakord toimib, aga mõnikord lihtsalt tasub proovida. Tänud peitjale aarde eest.
Siin lõppes meie motivatsioon Aegna õhtuga tühjaks tõmmata. Vaikselt hakkas hämarduma, otsisime päris palju, tegime kaks hädaabikõne, aga ei miskit. Aare on alles, me lihtsalt ei leidnud.
Seda aaret sai ikka koos Kadriga tükk tükk aega iga nurga pealt otsida. Palavus auguski küpsetas omajagu aga trotsi oli piisavalt, et alla ka ei anna. Lõpuks vaatasin üle juba poolenisti tsekatud kõige loogilisemad kohad ning sain ka topsi näppu ja logi kirja.
Seda aaret sai otsitud...ja otsitud...ja siis veel veidi otsitud. Vahepeal käis kaks seltskonda mugusid segamas. Esimesed mõtlesid et ootavad ära et me eest läheks, me pidasime kauem vastu ja nad andsid alla. Sai otsitud vihje juurest ja mujalt. Geps jooksis ringi või ei muutunud üldse ja internett oli järsku kõigil kadunud. Eks peab selle levi augu stateegia kuidagi parmini läbi mõtlema ja rohkem ette valmistuma. Takkajärgi eks see vist see suure seltskonna teema oli, ei tahtnud korrata juba otsitud kohti ja nii jäid mõned vahele. Turnimist oli, korralikud jalanõud aitasid palju.
Kui meie siia jõudsime oli seltskond juba ees.Egas midagi liitusime otsijate.Aarde leidis lõpuks ikkagi ees olija.Aitäh!
Nulli lähenesime veidi valest küljest ja seetõttu pidime veidi turnima, et alla saada aga see oligi hea soendus sellele saunale, mis all ootas.
Ilmselgelt oli see selline koht, kus Internetti polnud ja GPS kalpsas rohkem ringi kui varajane tall karjamaal. Esialgu sai kõik enda meelest loogilised ja vähem loogilised kohas läbi vaadatud aga aardest ühtegi jälge
Kuna meie otsimine venis nii pikaks, siis sattusid meile peale ka Heldur ja Aive aga otsinguõnne see meile juurde ei andnud
Kui kõik ideed olid juba otsas, siis sai tagasi vihje juurde mindud ning väsinud peaga oli sellel hoopis teine perspektiiv ning aarde leidmiseks enam kaua ei kulunud - oli see tegelikult ju üsna kergelt leitavas kohas, kui taipad vaid vaadata
Sealt meie teekond siis jätkus juba kuueliikmelisena
Koha peal polnud levi ja kaart ei laadinud ära. Määrasin nulli tunde järgi ja vedas. Esimene koht kuhu vaatasin sahises. tänud peitjale!
Mulle meeldib, kuidas loodus võtab vaikselt tagasi seda, mis talt võetud. See suurtükki auk on muljetavaldavalt suur olnud. Uskumatult kuum koht oli see tänasel päeval.. vaikselt hakkas higi tilkuma ja õhk lõppes otsa. Õnneks siin alustasin otsimist õigest sektorist ja u. neljandas vaadatud kohas aare oligi. Tänan.
Siin sai vähe lahedamalt jalgu sirutada, lõpuks leidus keset metsa ka sääsevaba koht. Logiraamat andis end kiirelt kätte ja mõnulesime veel metsmaasikaid süüa enne kui minekut tegime. Koht on vägev, täname.
Ehhhhhhhhhh Mind ajas vihjepilt pigem segadusse. Leid tuli poolkogemata. Tagantjärele igati loogilisest kohast. Lihtsalt kohta annab otsida ja analoogseid ei ole seal mitte vähe.
No nii, rogaini ajal sai siit lisaülesandena otsitud mitut kontrollpunkti, kõik sai risti põiki läbi käidud aga sellest polnud üldse abi. Aardega läksi siin ikka kaua, lõpuks olime juba loobunud ja valmis lahkuma kui Juta võttis viimase õlekõrre. Kaido õnneks aitas geopimedust ravida ja nii saime nimed kirja. Aitäh vihje eest ja tänud ka peitjale.
Nonii, siia kulus meil ikka kena 40 minutit ja peale. Osa sellest õige lähenemistee leidmisele (mis btw ei olnud kõige targem) ja suurem osa otsimisele. Algus proovisime nulli järgi, siis teksti järgi, siis logide järgi, siis vihjepildi järgi ja no täitsa lõpp, ei leia. Lõpuks panin pettunult koti selga, kuid mingi valgustuse tõttu otsustasin veel katsetada viimast õlekõrt ja helistada kaasgeopeiturile. Siinkohal suur thanks Kaidole, tema seletuse abil sai meil aare leituks. Kusjuures, haige on see, et ma vaatasin sinna :) Aitäh aarde eest.
Vist saare üks põnevamaid kohti, mida külastada. Väga võimsad kahurialused õhku lastud, üldse arusaamatud betoonikihid, mitu meetrit need paksud võisid olla. Võimas igastahes. Otsima kaua ei pidanud, kuigi neidpeidukaid võiks siin ju palju palju palju olla, kuhu riukalikult ära peita. Aga see läheks jaburaks, ses mõttes on peidik täiesti mõistlik ja jõukohane. Aitäh!
Found it: 18.May.2019 12:37. Kes teelt kõrvale ei astu ei aimagi ju mis seal künkal end peidab. Me otsisime seda alguses 1,2,3,4 lõpuks juba kuuekesi. Aare vaatas algul kõrgemalt ja kui imelikuks hakkas ootamine minema tuli appi otsima. Läks veel hulk aega kui siis Caro ütles hirmutavad võlusõnad "mädanegu see aare seal kus ta on, jätame ta siia. Aare ehmatas selle peale veidi äragi kuid tõi siis jumalteab kust sõnumi leidmise kohta. Täitsa kuiv ja korras valge topsike. Täname. Saime edasi liikuda. Aegna patarei
Veetsime aarde juures päris kaua aega kuid üles ei leidnud :( Mingil hetkel tulid aarde juurde ka mugud(või äkki olid ka geopeiturid?) ja otsustasid seal lõunatada, misjärel andsime alla ja liikusime edasi.
Seda suurt suurtükipatareid olen varem külastanud. Eks see ole vast üks peamisi militaarvaatamisväärsusi Aegna saarel. Esimese hooga läksin ma aaret otsima valest kohast ja leidsin ennast hoopis kõrgusest seda massiivset objekti imetlemast. Sealt alla turnimine ei olnud ohutuse seisukohalt eriti mõistlik ja valisin pigem palju parema lähenemistee. Paigutasin ennast vihjepildi nulli ja mõtlesin kuhu mina aarde peidaksin siin. Seal ei olnud aga midagi. Seepeale tegin auringi patarei väliskestas. Üks ots oli päris hirmuäratav oma käigu poole paindunud seinaga. Nägi välja nagu kohekohe käib praks. Uuesti maa peal vaatasin välja siis järgmine loogilise koha kus võiks siis aare asuda. Natukene ettevaatlikku turnimist metallikola otsas ja sel korral oli asukoht täitsa õige. Aitäh kohta näitamast!
Siin läks ikka natuke aega. Telefon ei suutnud põhjarannikul üldse midagi uut ette manada, aga õnneks oli Siimuga pilt mingis aknas lahti jäänud. Peale mõningast turnimist saime pildi ja objekti omavahel klappima ja siis jäi kohe tops ka silma. Tänud peitjale!
Kui telgid olid püsti pandud, alustasime oma tiiru ümber saare just selle aardega. Omapärane koht. Tänud!
Turnisime kividel ja otsisime aaret. Jäin oma pükstega kuhugi kinni ja sain tagumikule augu. Kõige lihtsamini leid ei tulnud, aga ikkagi, leitud sai.
Vajasin veits omaette olemist, võtsin telgi ja ratta ning suundusin aegna geotuurile närve puhkama. 9/12 Aare. Saare lääne külge jõudes läks asi huvitavaks. See oleks pidanud olema juba 8-s leid, aga vihjepilti ei suutnud kohapeal avada ja ilma selleta ei raatsinud ka energiat kulutada kuna potensiaalseid peidukaid oli lõputult. Interneti leidsin alles põhja laagriplatsi külastamisel ja pärast seda kui pilt alla laetud sai kärmelt kohapeale naastud ja aare üles leitud. Samuti pidurdas otsimist mänguväljakule sisenedes betoonblokile istutatud metsmaasika väli. See suvi on juba neid üksjagu söödud aga nii suurt hulka nii väiksel pindalal nägin ma esimest korda. Ei kavatsenudki neid järgmisele külalisele jätta vaid hävitasin need kohapeal ise ära. Igal juhul aare korras ja tänud peitjale.
Hästi kiire leid, leid 8/12, kell 15:09. Päikeseline plats, tegin seepeale kohe lõunapausi siin.
Aardele lähenesime ikka ülalt, sealt oli väga hea vaade kogu kohale. Kui rahvas sealt lõpuks minema astus, läks Inga otse teed alla ja mina otsustasin igaks juhuks minna ümber, sest ei tahtnud ju ennast kuidagi vigastada...Ronisime seal ringi kui aarde lõpuks leidsime. Sealt ära tulles oli mul vaja hüpata ühelt kivilt teisele ja suutsin niimoodi libastuda, et väänasin jala korralikult välja.
Patarei poole minnes oli meil mõlemal juba üsna palav ning Vaiki kaebas, et kott on kohutavalt raske. Kuna ta ei tahtnud korrata Pakril tehtud viga, oli kaasas mitu joogipudelit, süüa, vahetusriided ja veel igasugust muud kraami. Mina ei tahtnud samuti korrata Pakri reisi viga, seetõttu oli minul jälle erakordselt kerge kandam - pisike pudel vett, söök ja oligi kõik. Fotoka jätsin ka koju, kuna see kaalub ikka väga palju.
Fotoka mahajätmist kahetsesin vaid paaril korral, kuid üldjuhul tegi Vaiki oma hea telefoniga pilte ja sellest täiesti piisas. Niiviisi tähendasime kõrvaloleva maastiku üles ja arutasime, et koliks ise mõnesse teeäärsesse majja elama.
Kui aarde juurde künkale ronisime, oli all parajasti tohutu hunnik vene keelt rääkivaid inimesi ringi jooksmas. Seisime, vaatasime ja ootasime, kuniks plats puhas oli ning siis muidugi veendusime, et ringiga oleks palju parem mõte aarde juurde minna. Mõeldud-tehtud. Mina läksin otse ehk hüppasin nagu kaljukits alla, Vaiki läks ringiga. Sellest hoolimata suutis Vaiki hiljem oma jala nii korralikult välja väänata, et lonkas terve ülejäänud tee.
Miskipärast olin pähe võtnud, et vihjepilt ongi aarde juures tehtud. Pärast mõningast otsimist lugesin kirjeldust täpsemalt ning... nojah, laiendasime ala. Lõpuks Vaiki korjas aarde sealt, kus oli ilmselge peidukas, aga mida mina muidugi kordagi kontrollima ei läinud. Aga väga hea, nüüd sai ka Vaiki käe valgeks (või siis roosteseks).
Tänud, väga põnev koht.
Siit algas Kusti lemmikaarded. Peaasi, et ronida saab. Kuni ülejäänud seltskond järgmise aarde juurde suundus, siis poisterahval läks ümbruse uurimiseks ikka aega. Vaja ju iga urgas ja pilu läbi vaadata. Aitäh.
Päeval käisin uurimas, kuid jäin pildi külge liialt kinni. Otsisin vaid pildil kujutatud sektorist ja edasi ei taibanud otsida. Südaöö paiku leidsin endale aga kamraadi, kes lahkelt oli valmis otsimisel abistama. Nii me kaks genialisti seal pimedas turnisime, ilma et kummalgi oleks taskulam või telefongi kaasas olnud. Aga nagu vanarahvas ütleb- neli silma on ikka neli silma ja üsna kiiresti sai ka nimi kirja.
Kõik teised juba otsisid, mul läks ronimisega aega, aga kui kohale jõudsin, siis leidsin aarde kiiresti üles. :)
Koordinaadid oli d üsnagi täpsed ja vihjepildi kõrgus oli ka õige. Eks veidi võib muidugi vaielda selle üle, kas kõrgust arvestada pea, varvaste või mõne muu kehaosa järgi. Minu puhul oli vihjepilt igati abiks, muidu oleks otsinud palju madalamalt.
Pikemalt “Georetk Aegna roheliseks” projektist on kirjas foorumis.
Tulime siia Aegna uue õhutõrjepatarei juurest. Läbitud sai ~0,36 kilomeetrit. Kõigepealt otsisime kohta, kust rünnakule asuda. Koht leitud, tormasime üles ja paigutasime endid nulli. Kohe alguses oli tunne, et siin läheb kaua aega. Otsisime, vaatasime vihjepilti ja jõudsime järeldusele, et EI LEIA. Ilma leiuta siiski lahkuda ka ei tahtnud. Siis võtsime vastu otsuse, et helistame sõbrale. Sõber oligi kohe nii lahke, et üritas aidata. Meie aga seevastu üritasime pakutud abist aru saada :) Igatahes võttis meil seal otsimine paraja portsu aega, enne kui ma ühte kahtlast kohta märkasin. Ja kusjuures see kahtlane koht oli veel nii avalik ka, et imestama pani, kuidas see enne nelja silma vahele jäi. Üks on aga kindel, vihjepilt oli pigem raskendavaks asjaoluks, kuna see suunas meid valele kõrgusele.
Aga kätte me ta lõpuks saime.
4 võetud 8 veel võtta. Edasi Ulfsö juurde.
Peitjale tänud!
Vägev koht! Aarde leidmiseks kulus veidi aega, kuna peidukaid oli palju. Tänud peitjale!
Aarde poole sai kümneid kordi vaadatud, enne kui ajuni jõudis info, et midagi omavahel ei sobi. Jätsin võtmehoidja.
Käisin sadamas levipiirkonnas vihjepilti vaatamas. Teisel katsel lähenesin patareile teise nurga alt. Fikseerisin pildil oleva koha kiirelt, valisin ka õige suuna esimesel korral. Tänan.
Oi jeerum, kus oli alles koht. Jõllasin ikka tükk aega. Lembit tegi ajalootundi mulle, mina muudkui pildistasin. See koht väärib kindlasti aaret, tänud siia kutsumast!
Kas Teil peitjad oli tops kaasas kui siia niisama matkama tulite?
On ikka kohti, mida Eesti metsad peidavad. Selliseid objekte jagub ikka mitmele poole rannikule. Eks siis ikka püüad ette kujutada, et milline see võis olla siis kui ta töötas. Ehitati ikka monstrume kunagi. Ja muidugi siis ka lõhuti ja õhati. Tänu vihjetele ei olnud raske leida. Täname!
Kuna see koht oli lastele ronimiseks ohtlik, siis ootasin mina lastega üleval ja mehed läksid alla otsima.
Nullis arvasin, et läheb raskeks tuuseldamiseks, kuid mingi hetk tabas pilk midagi, mis viis leiuni. Aare heas seisus.
Mõnus koht istumiseks, vaatamiseks, turnimiseks ja pildistamiseks. Aitäh peitjatele vahva koha kättenäitamise eest! EVEJ
On siin aga pauku tehtud! Nii kahuriga kui ilma. See viimane pauk on ikka vägev olnud, kahjuks. Aga nii see sõjapidamine käib, et vahest on vaja enda ehitatud asjad õhku lasta, vahest vaenlase omad.
Põnev ronimine mitmel kastesel tasandil. Õnnitlused poisile pildil. Tänud Marile.
Assa! Igavesti äge koht! Miks ma enne sellest midagi ei teadnud? Võibolla sellepärast, et viimati kui Aegna saarel käisin, oli meil põhikoolieas klassiekskursioon ja ainult kaks huvi:
1. 35-ne kaardipakk ilma risti soldatita.
2. Plaan kuidas öösel kaenlaaugus soojendatud hambapastatuubiga võimalikult hääletult tüdrukute ruumi pääseks.
Plaan läks tookord natuke untsu, sest hommikul ärkasid mitu kutti pastatuubid kaisus ja enamikel nägu tavalisest valgem. Vähemalt saime tüdrukutele hambapesuks pastat laenata, sest neil oli miskipärast otsa saanud.
Aitäh aarde eest põnevas paigas ja teekonnale jäänud tuttavliku hoonega seoses äratatud mälestuste eest!
Käisin üle hulga aja aaret kontrollimas. Pärast lõhkamist näeb ümbrus vähe teistsugune välja. Sealt, kus peites tulin, täna ma läheneda ei saanud. Tegin väikese kaare ja edasi oli lihtne. Aare oli korras, maalisin sildid üle ja panin tagasi.
Selle aardega juhtus nii, et usaldasin liigselt suunaviitasid. Jõudsin enda arvates loogilisse kohta, aga GPS näitas 140 meetrit. Selgus, et vale patarei juurde olin sõitnud. Ega siis muud kui ots ringi ja tagasi ja õigesse kohta. Veidi turnimist ja käes ta oligi. Aitäh peitjale.
Täna, pea 6 aastat hiljem, aare veel logimata. Piinlik...
Täname õue kutsumast!
Teanüd miks naistel nende militaarobiektidega parem side on. Minu töö siin oli vaid mõtetu kaootiline liikumine, kuni Piia andis kätte õiged käsud - liikuda osutatud suunas ja teostada seal vajalikud toimingud.
Ilus vaadata et rauakollid pole veel väikesaartel puhast vuuki teinud. Lademetes raha istub täitsa aastal 2015 peaaegu omal kohal. Kui kauaks seda kuusakoski unistust imetleda saab, näitab aeg. Aga leid tuli suhteöiselt kähku. Nulli saamisega oli suurem vaev :)
Oplaa, vot see koht tekitas tunde nagu oleks Salatoimikutesse Mulder ja Scullina sinna sattunud või Sg1 täheväravatesse teise universumi:D Igatahes ronimist jätkus, otsimist jätkus, aga Steni kogenud silm märkas aaret juba päris kiirelt. Ettevaatlik tasuks seal ka olla kui päriselt ei taha läbi "tähevärava" kuhugi maanduda :D
Tööjaotus oli järgmine: kõigepealt ronis Andres igale poole, siis läks Merily ka turnima ja mina juhatasin kõige kõrgema künka otsast vägesid. Et kust veel vaadata ja kustkaudu parem ronida on. Tore Suure Väejuhi tunne oli – aitähh!
Mulle militaarsed objektid meeldivad.
GP 1140 / GC 1360
Tegelikult oli seda aaret otsimas suisa suurem seltskond ja kõige peenem käis suisa varemete südames ära. Õnneks oli Jailel veel kainet mõistust ja silma. Koordinaat muidugi, nojah. Tõesõna, mina seda punkrit laiaks ei astunud.
Siin hakkas aeg juba natuke tagant suruma, mistõttu leidsime kiirelt. Eks see vihjepilt on ju tegelikult väga ilmne asi ka. On jah suur jurakas olnud, isegi need varemed on muljetavaldavad. Nimed kirja, purk tagasi peitu ja siis juba kapakul sadamasse. Tänud näitamast!
Kuna kõigil peale minu oli seegi aare leidmata, siis oli hea põhjus ka siia põnevasse pommiauku tagasi tulla ja sel korral vaadelda, kuidas teised otsivad. Aitäh!
Aegna patarei on võimas. Igal külastuskorral saab imetleda selle mastaapsust. Nii sügavale polegi pidanud varem sukelduma. Aga seekord sai nagu väle orav mööda konstruktsioonijäänuseid turnitud, vups ja vups. Kui sihik sai paika, siis tuli leid kiirelt. Tänud peitjale!
Huvitav koht ja ka aare ei tulnud väga kiiresti välja, ikka oli kohti, kust otsida. TFTC
Kui silmad lahti hoida ja nulli mitte taga ajada siis on lihtne.
Tänud juhatamast.
Eelmine suvi võtsin tükk aega hoogu, et Aegna saarel üks tiir teha, aga lõpuks ei jõudnudki. Nüüd olid 6 aaret piisavaks motivatsiooniks, et see reis ette võtta. Siin osad on kirjutanud, et päris kaua otsisid seda. Ei tea, ma läksin kohale ja õige koht jäi kohe silma, seega kiire leid. Vägev koht, tänan juhatamast!
Kodutöö sai hästi tehtud, kohapeal läks rohkem aega jälle maasikate peale. Kuid see asi pidi seal olema ikka hiigel suur! Tänud peitjale juhatamast!
No see oli ikka väga vinge! Nii suurt asja pole enne näinud. Leidsime ruttu aga kuna oli märg ja libe siis turnimisele läks rohkem aega. Maasikad olid ka seal juba suured ja punased!
Siin läks mu ikka üsna kaua, kuna koordinaadid olid päris tugevalt mööda! Tegelikult osutus asi ülimalt lihtsaks. Koht oli varasemast juba tuttav, aga geopeitusega seoses tulin siia esmakordelt. Tänud peitjale!
Et sellise ilmaga ujuma ei hakanud, saabusime Vestaga. Tasuta ühistransport ikkagi! Laev rappus mis hirmus, õues oli natuke talutavam olukord. Kui lõpuks maa jalge all, jalutasimegi selle aardeni. Leid oli kiire. Aitäh!
Tegime väikese sõidu Aegnale. Viimati käisin Aegnal mõned aastad tagasi ning külastasin ka kõiki neid kohti, kus praegu aarded on. Algul otsisime valest kohast, õiges kohas hakkas aare kohe silma. Kuidagi jube avalik oli ta, püüdsin natuke maskeeringut täiustada. Aitäh!
Kuigi peidukas jäi kohe silma, oli vaja ikka veel sajast muust kohast urgitseda ja gepsu nulli taga ajada. Põneva ajalooga ehitis. EVEJ
Tsiteerides klassikuid, siis sellise ilmaga ei aja geopeitur isegi koera toast välja, vaid läheb ise. Hommikul ärgates sadas vihma, kuid isegi see ei takistanud Aegnale minekut. Mõtlesin vihmavarju kaasa võtta ning kummikud jalga panna ning mis see väike vihm siis ikka teeb. Sadamas oodates saabus üks täiskasvanu, kes rääkis, et neil on täna 1-4. klassi lastega väljasõit. Vähemalt ma polnud ainuke, kes vihma läks trotsima. 40 noort veel saarel "suve" nautimas.
Saarele jõudes oli kummikutega kõik korras, aga vihmavari (esimest korda kasutusel) läks pärast kilomeetri läbimist katki. %¤&¤#! Ma tavaliselt ei kasuta vihmavarju ning nüüd kui täna kasutasin, siis kohe mingi jama. Mjaa. Ei tõotanud üldse hea päev tulla.
Aarde nulli jõudes asusin otsinguile. Alguses ei jäänud midagi silma ning hakkasin logisid lugema varjulises kohas, kus vihm peale ei sadanud. Logide põhjal läksin vales suunas ning seal ilmselgelt aaret ei olnud. Siis mõtlesin teisele poole vaadata ning sekundid hiljem oli aarde asukoht näha ning natukene turnimist aitas selleni jõuda. Otsisin jälle varjulise koha ja panin logi kirja. Aitäh kutsumast Aegnale!
Sai ette võetud tiir Aegana saarele. Päev sai õige valitud, ilm ilus ja huvitavaks tegi ka olemise Päässteameti õppused. Esimesena just selle aarde juures kohtasimegi, kus pidime teise lähenemise tee leidma. Ja nenede viibimine aarde nägemisulatuses tegi otsimise keerulisemaks. Kuid ligi pooleteist tunnist otsimist võtsime siiski lapsed appi ja tundus et seda oleks pidanud kohe tegema. 10 min ja aare käes.
Tänud peitjale.
Kulus mõni minut, et Naissaarelt Aegnale jõuda ja jätkuvalt imekaunist ilma kasutades vudisime kärmelt aarde poole. Muidugi oli vaja karbile läheneda nagu ehtne kaljukits ja ühe hüppe järgselt kostus ebameeldiv riide kärisemise hääl...no oli seda nüüd vaja? Vaimusilmas kujutasin juba ette kuidas kannikate välkudes läbin edasisi kilomeetreid ja inimeste sekka ei julge üldse minna, et liputajaks ei peetaks. Kiire kontroll aga tuvastas, et käriseja oli vaid särgisaba ja selline detail minu tavalist välimust suurt ei muuda. Kärmelt jäi ka tünn silma ja nii kükitasingi seal kivi otsas nagu padakonn ja jälgisin Sveni tegevust. Haaa...otsige aga käsi gepsuga :P Päike paistis, aega oli ja nauding vaatepildist aina kasvas nähes kui "roostes" kaaslane on. Aga kõik ilus saab lõpuks otsa ja nii said ka meie nimed logiraamatusse kirja. Tänud peitjale ning aare korras!
Et kui juba Naissaare aarded võetud, miks mitte siis ka Aegna omad.
Vihjepilt ei olnud meeles ja sellepärast ronisin ma ringi küllaltki mittevajalikes kohtades. Aarde leidis kõigepealt Alex ja lasi siis ikka mul ka õiges kohas turnida. Ilm oli päikesepaisteline aga mitte liiga palav. Päike aga oli jõudnud metalli kuumaks kütta ning see kiirgas sooja, kohati päris vastikult.
Huvitav, kui kaugele/kõrgele sealt tükke lendas, kui see asi vastu taevast lasti? Kas maakera orbiit ja telje kalle jäid ikka samaks?
Aegna on nii pisike saar, et hakkad astuma ja juba oled mööda astunud. Sellest aardest õnnestus meil mööda ja üle astuda ikka mitu korda enne kui karp silma jäi. Õigemini hakkas mulle silma suur kiri: see ei ole prügi. Kuna ma peale geopeituse aarete ei tea ühtegi asja, mis näeks välja nagu prügi kuid kannaks silti vastupidise kirjaga, võis aarde leituks lugeda. Istusin kivile ja moodustasin rivi. Meelis tiirles veel paar minutit nulli ümber kuni aare välja kargas ja käskis logima asuda. Objekt on vägev ja vääris kindlasti külastust. Pärast klõpsisime veel pilte laevahukust ning lonkisime oma laeva juurde tagasi, mis oli ankrus saare vastaskaldal. Rõõmustasin võimaluse üle ise aerutada. Terve tee rõõmustasin. Kodus olin nii rõõmus, et heitsin silmapilk magama.
Aegna on üks kentsakas saar. Tundub paras pirakas, kui kaardi pealt vaadata, aga vahemaad on tegelikult miniatuursed. Tahad matkarajal järgmist vaatamisväärsust kaema minna ja enne kui arugi saad, oled juba kolmest mööda kihutanud. Näiteks Aegna Vaimu aarde juurest tulles (mis asub saarekese kirdeosas) jõudsime ühe suurema maja juurde ja kõrvalolevat kaarti vaadates (mummukesega "Asud siin") oli minu esimene reaktsioon, et kaardid on postidele naelutanud mõni kohalik joomarist metsavaht, kes käis tiira-taara mööda Aegnat ringi ja võttis kaasasolevast kilekotist suvalises järjestuses asju välja. Gepsu kontrollides pidin tunnistama, et kaart ei eksinud. Viie sammuga olime jõudnud peaaegu Aegna patarei aarde juurde, mis teatavasti asub saare lääneosas mitte kaugel rannikust.
Selle aardega ei läinud nii libedalt kui eelmisega. Oma 10 minutit otsisime küll, põhiliselt seetõttu, et aare oli peaaegu ilma maskeeringuta silmade kõrgusel näost 30 cm kaugusel ja no sellist asja lihtsalt ei märka. Lauri leidis esimesena. Ma leidsin siis teisena ja panin peale logimist veidi maskeeringut ette. Ütleksin, et täitsa geokuhi on seal nüüd. Igatahes retke ametlik osa sai läbi enne, kui ma üldse tundma hakkasin, et kuhugi jõudnud olen.
Kurikneeme otsas sai istuda ja vaadata, kuidas kopp Black Siriuse kallal vigurdab. Nii on ikka igavesti lust saareaardeid otsida, kui ei pea tagasi laevale kiirustama. Tagasi paadini läksime ringiga ja üsna laisal sammul. Minu arust on siin kohti veel, kuhu mõni karp pista. Poleks üldse paha mõte neid juurde tekitada.
Õhtuks oli tuul sedavõrd vaibunud, et tagasitee mandrile oli üks lust ja lillepidu ainult. Sest ma ei pidanud enam aerutama.
Vastab tõele. Aare on oma endises kohas, korras ja kuiv. Kohast, kust mina talle eelmisel korral lähenesin, on ronimine mõnevõrra raskem kui tookord. Maastiku raskusaste 3 on ilmselt adekvaatne. Ronida tuleks väga ettevaatlikult.
Saabus info, et vaatamata eelmisel aastal toimunud sündmustele aarde vahetus läheduses, on aare ilusti alles ja heas korras. Pisut raskemaks on muutunud ehk ligipääs, kuid ka see ei olevat konte murdev. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".