Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Järvamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
BrokRogain on Afganistani missioonil hukkunud vanemveebel Ivar Brok’i (geopeituse hüüdnimi Ib777) mälestuseks korraldatud matkaüritus, mille raames rännatakse jalgsi läbi Eestimaa. Rogaini eesmärk on tuua loodusesse mõnus seltskond matkahuvilisi, et teha üheskoos Ivari lemmiktegevusi.
BrokRogain viiakse läbi ühe aasta jooksul 10’ne etapina, alates 2008a detsembrist kuni 2010 a jaanuarini. Kuu ühel nädalavahetusel korraldatakse 40 – 60 km pikkune etapp, mis on jagatud kahe päeva vahel. Iga järgmine etapp algab sealt, kust eelmine lõppes. Rännakmarsruut viib risti läbi Eesimaa – loodest kagusse, läbides kaheksat erinevat maakonda. Rännaku marsruut valitakse põhimõttel: "Koht, kuhu jalg tavaliselt ei satu." Vähemalt üks etapp toimub ka mööda vett.
BrokRogaini käigus otsitakse võimalikult palju marsruudile jäävaid geopeituse aardeid ning igal etapil peidetakse üks “BrokRogaini” nimeline geopeituse aare. Kõikidest peidetud aaretest kokku moodustatakse Mõistatusaare “Risti läbi Eestimaa”, mis peidetakse 2010 a esimeses pooles (leidmiseks on vajalikud BrokRogaini aaretes olevad tähed ja numbrid).
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
pikem_matk(>1km) (2), maasturiga_huvitav (2), lumega_leitav (1), lastesõbralik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1PAR8
Logiteadete statistika:
66 (98,5%)
1
1
2
0
0
0
Kokku: 70
Sai pikalt plaanitud sinna minekut ja täna tegime siis plaanid tegudeks ning müttasime kohale sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude, üle tohutute rööbaste ning üle palkide, läbi vee ja muda :) Edasi-tagasi tuli meil viie kilomeetrine ring. Karu ei kohanud aga tema käpajäljed nägime ikkagi ära :) Leitud aare oli igati uhke värk ning heas seisukorras.
Ilma geopeituseta ei oleks küll siia uudistama tulnud. Aitäh aardemeistrile!
Olime seda matka plaaninud juba mõnda aega aga plaaniks see jäigi kuni käeoleva hetkeni. Õnneks olin valmistunud selleks ja kummikud olid kaasas, tossudega poleks läbi pääsenud. Korralikud metsa väljaveorööpad olid. Ulme kuis ikka inimesed vanasti metsas elasid, ei teid ega radu. Kõikjal ainult loomade jäljed, isegi mõmmi omi. Vundamentide järgi aimates olid uhked hooned. Tänud peitjale
Täpselt aasta tagasi sai III aare otsitud ning logitud. Täna oli IV-nda aarde kord. Midagi väga ilusat siin polnud, hea, et ei pea tagasi tulema. Aitäh peitjale!
Pärast SPA-rajale ringi peale tegemist oli tahtmist ka lisaks kordusleidudele üks päris leid vormistada. Kui võimalik lähenemistee oli kaarditööga kindlaks tehtud, oli vaid kohale sõita ja jalastuda. Üle põllu jõudes tundus edasiminek paras väljakutse, sest valida oli mudane songermaa või võsa, aga edasi jalutades leidus siiski täitsa viisakas teerada ning retkest kujunes väga mõnus jalutuskäik. Karumõmmiga kahjuks jälle ei kohtunud, oli teine just küll värskeid jälgi meie teele jätnud, aga ise juba peitu pugenud või mujale uitama siirdunud. Jahimeeste kaamerate valvsa pilgu all maiustasid sookured pakutavaga. Kohale jõudes leidsime seeriast tuttava konteineri ja heas korras aarde. Peale logimist vaatasime veel niisama pisut ringi, sellised unustatud paigad panevad ju mõtlema.
Oli tore matk. Aitäh.
Eelviimane sellest seeriast.Jalutada tuli palju, teekond oli huvitav. Kõigepealt sai leitud mõlkis autokapott, seejärel suur karvahunnik ja pool kitse jalga. Edasi läks väga vesiseks ja kohati oli tee täitsa vee all. Sealt oli ka karu mööda kõndinud. 83 meetrit enne aaret vedeles maas teine kitse jalg. No oli küll veidi hirmutav, aitas teadmine, et karu on juba söönud... Tänud
Küllap oli see nii jube teekond, et unustasime nii logimata kui selle külastamise kuupäeva aga ka, et üldse seal käisime. Kalloga kunagi sinnapoole sõites kohates teed, mida ei oskagi enam millegiga võrrelda, tundus küll, et pagan, me oleme seal ju olnud. Veebruar 2024 avaldatud logis olevast pildist leidsime ka puuduva kuupäeva, mida logimiseks vajasime.
Peale 10+ aastat on kindlasti mõistlik vaadata ka ise üle enda peidetud "BrokRogain: Risti Läbi Eestimaa" aarded. Poest sai varutud: harilikud, teritajad, märkmikud, grip-kotid ja kodust igasugused väikesed vidinad ning vahva teekond koos Ralfiga algas.
Aare olemas ja valmis leidjatele rõõmu pakkuma. PS! Kui näete, et konteineril on "Geopeituse" kirjad kulunud siis palun teil need võimalusel üle teha - kogu BrokRogaini Tiimi poolt: "Aitäh!"
Võhma kohvikus kõht täis söödud, oligi aeg kobida Ollepa suunda minevale bussile. Ega sellega nüüd teab mis kaugele ei saanud, aga natuke abiks ikka. Ollepa teeristis läks buss oma teed ja mõnus jalutuskäik võis alata. Astumine oli täitsa mõnus, kuniks oli aeg põld hüljata ja kaardil olevat rada mööda metsa suunduda. Selgus, et see rada oli harvesteride poolt täitsa tümaks sõidetud, nii et andis ikka ukerdada mööda neid jälgi, õnneks läksid teekonna lõpu poole olud vähe paremaks ja nii olingi peagi aarde juures. Leidmisega muret polnud, nimi kirja ja tuldud teed tagasi. Põnev kant, tänud juhatamast!
Selle sarja aarded on täitsa huvitavates kohtades. Sellistes, kuhu ilmselt kuhu muidu üldse ei satuks ega ehk ka ei kipukski. Retk selle aarde juurde oli vaatamata vihmale ja mudasele teele oli igati asja väärt, kuna ümbrus oli väga huvitav oma vanade talukohtadega. Aitäh!
Päeva eesmärgiks olin võtnud selle aarde külastamise. Peale mitme päevast vihma, tundus tee ikka üsna tüma olevat ja otsustasime auto üsna kohe peale kruusateelt maha keeramist hüljata. Vihmakest sabistas, taevas oli ühtlaselt hall ja teed mööda jooksis paks kährik. Kummikud ja vihmavari olid igati abiks. Mitte just parima üllatusena olid metsa tekkinud sääsed.. seega niisama vahtimiseks väga mahti ei jäänud ja lisaks jalgadele said ka käed tegevust.
Kohale jõudes oli aarde peidukoht väga üllatavas paigas. Mingi omamoodi võlu, müstika ja põnevus peitub neis vanades talukohtades..
Tänan peitmast.
BrokRogain oma klassikalises headuses. Autoga ei hakanud väga lähedale sõitmist isegi mitte üritama ja selle asemel tegime umbes viiekilomeetrise jalutuskäigu. Tuul oli natuke ebamugavalt tugev, aga mets ilus ja värskelt sadanud lumega kaetud. Aardeleid tuli ka meeldivalt kiiresti. Tänud peitjale!
Ilus suvelõpu soe õhtu ja mida sa ikka teed, lähed geosid otsima. Mõeldud tehtud, "kamp" kokku (Urtsik, Wikmanipoiss, Mellunellu ja Hanna 1212) ja minek. Ammu juba pidanud plaani siia tulla ja logisid sai loetud. Tundus suhteliselt raske logide järgi. Arvestasime, et 1,7 km kaugusele saab autoga ja mõte oligi ca 4km matk teha, et saaks liigutada natuke. Geomobiil natuke võimekam ja saime lähemale, 1,2km ja siis mõtlesime, et me tulime ju kõndima, ei trüginud edasi. Sattusime parajasse võssa nagu ka eelpool kirjutajad kirjeldasid. Muidugi, kui olime natuke ragistanud võsas siis leidsime ka auto/traktori jäljed ja muidugi olime "taibud" ning mõtlesime, et läheme ikka otse läbi võsa. Läksimegi ja kui kohale jõudsime siis aare ilmutas end meile ruttu. On ikka huvitavaid kohti. Tagasi teel leidsime jäljed, mis viisid otse võsast mööda ja põllu serva kuhu olime auto jätnud. Mõned puud olid tee peal ees aga neist oleks üle ka saanud. Oleks äkki isegi aardeni välja trüginud aga ei hakanud uuesti tagasi minema ning saime auto juurde juba suht pimedas... Äge matk hea seltskonnaga. Aitäh aarde peitjale meid siia kutsumast! Aare korras. Lisasin ka paar klaaspätsikest minigripis... :)
Teel geojaanile viis. Broki seeriast on saanud mu lemmik seeria. Eks ikka nende asukohtade pärast, kuhu muidu kohe kindlasti ei satuks. Seeria jaotus risti läbi Eestimaa tagab emotsiooni pikkadeks aastateks. Kuigi alguses panin selle aarde endale geotuuri, siis pigem kahtlesin, kas hakkan täna siia trügima. Sander avaldas soovi meiega liituda ning ajaliselt oli kaheldav, kas jõuame enne üritust pikemat matka ette võtta. Ja no ei tahtnud kuidagi ka autot ära määrida, tule siis geopeole mudase autoga, no kuhu see kõlbab!
Kuna Sander va sindrinahk jäi omadega hiljaks ja pärast nelja leitud aaret polnud veel kohale jõudnud, otsustasime, et käime luurel. Ehk saab aimu, kust on mõistlik läheneda ja kaugele autoga saab. Üsna pea sattusime rajale "maasturiga_huvitav" ja kuna mul ikka päris maastur ei ole, siis seda huvitavam oli. Ei pannud tähelegi, kui olime aardest 100m kaugusel. Edasine paistis Kätlinile liiga sügav mülgas. Korra proovisin ja tagurdasin tagasi. Mutta jäi sile karterikaitse tempel. Meenutades härdusega kolme-poole-tunnist käsivintsimist teel Rokale, olin sunnitud sel korral oma kaasaga nõustuma. Kuigi kiusatus geokulgur mutta kinni sõita oli olemas :)
Nullis oli leid kiire. Aare heas korras ja kaks talve kenasti vastu pidanud viimasest logist. Metsas ukerdamine tegi kõhud tühjaks, seega suundusime tagasi Võhmasse sööma ja Sandrit ootama. Olime just kõhud täis saanud, kui meie hilinenud geotuurikaaslane meid üles leidis.
Mitu korda olen plaani pidanud, et kui läheks ja uuriks mida see seeria endast kujutab ja loomulikult oma maakonna aare ikka kõigepealt. Logisi ja kaarti lugedes veendusin, et kõige soodsam on lumevaene ja külmunud maa.Tänane päev siis võimalas selle retke ette võtta ja õnneks ainult üks vesine koht esines teekonnal, mille ületamiseks tuli raja kõrvalt läbi murda.Nüüd külmaga ei saanud hästi aru, aga ühel lagendikul on suvel igatahes karuputk vohanud ja nüüdseks ainult jämedad varreköndid järel. Koht on tõesti selline kuhu vaevalt kellegi jalg niisama satub.Aga sellegipoolest kunagi elati siin ja aeti omi asju. Leid tuli logilisest kohast ja nüüd tean vähemalt millega tegu, eks katsub edaspidi ka teiste aareteni murda. Aitäh.
6:40 äratus, kõht putru täis ja 7:44 rattaga rongi peale. 9:37 Ollepas maha ja geotuur algas. Mööda kruusa oli lihtne kuni tuli TRMi mudaralli vastu. Varsti sõitsin mööda põldu autojälgedes ja vaatasin kaarti, kus see rada metsa peaks minema. Olin juba valmis võsa raiumiseks kuni nägin maasturiga sõidetavat teed. Mööda seda väntasin 200m kaugusele aardest. Kuigi autorööpad viivad aardeni välja, siis nüüd on teepeale palju mahalangenuid puid. Leid tuli küllaltki lihtsalt nagu BrokRogainile kohane. Lõpuks kui kruusale tagasi jõudsin oli ratas mudane, kohe pärast esimest aaret. See oli ka ainus aare, mida oli rattaga parem võtta kui autoga, sest hetkel oleksin auto 2km kaugusele jätnud. Nüüd veel Brok V, IX ja X leidmata.
Aarde juurde jõudes oli 10km sõidetud.
õige teeotsa leidmine oli paras väljakutse, tagantjärele tarkusena oleks tiba teistkaudu läinud. Aga kohale ma sain. Veidi palav vaid oli tsiklipükstega jalutada. Aitäh peitjale.
Kui märkad, et järgmise aarde nimi algab "Brok...", siis tõuseb pulss kohe kindlasti kõrgemale ja silmad lähevad särama, eriti siis, kui aardeni ei vii ühtegi normaalset teed. Sõidad rattaga läbi mingi võsa mööda sügavaid mudaseid rööpaid 500 meetri kaugusele aardest ja jätad ratta sinna, sest tee pole enam sõidetav, samal ajal mõtled elevusega, mis ees ootab. Eespoolt metsast kostavad raksatused, ei tea, mis loomaga tegu on? Jalutad mööda rajakest aardeni ja tõded, et see tõesti on üks maagiline koht. Aare logitud, sead sammud tagasi rattani ning sõidad tagasi kruusateele. Ojaa, see on üks tõeline aare :) Aitäh!
Käesoleval aastaajal on jahimeeste tee autoga üsna raskesti läbitav. Leitud ja logitud. Aitäh!
Teisel katsel ja kummikutega jõudsime aardeni.Käimasolevad metsatööd on tee muutnud ülesküntud uudismaaks.Tänud peitjale!
Autoga "pressisime" 120m peale. Uluv tuul, kottpime ja teadmine, et kohe tuleb karu ja sööb su ära, tekitas natuke kõhedust seal metsas jalutades. Logi sai kirja täpselt 20.00 ja algas kodupoole "pressimine". Nagu alati on kodutee lühem ja kulges lausa mängeldes :) Mõtlen praegu, et peavad jahimeestel ikka närvid olema. Vaja ju sinna söödaplatsile igasugust kraami vedada. Aga see tee... Või käivad nad tankiga? Lahe oli :)
Päeva lõpetuseks valida veel üks pikk matk või mitte. See oli mu küsimus ennem teele asumist. Kui aega on, siis loomulikult! Uurisin nuffi käest kust ta mul soovitaks matka alustada. Leidsin õige koha kähku kätte, tänud talle selle eest! Olin valmis palju hullemaks aga see oli väga mõnus õhtune jalutuskäik. Pool teed mööda traktorijälgi viljapõllul ja siis pool teed mööda mitmerealist jahimeeste autoteed. Ainult 100 meetrit sain endale teed rajada vahepeal ja kõige lõpus. Jällegist vinge koht. Tagasiteen kohtusin jahimeestega kes tegid endale teed trimmeri ja mootorsaega veel paremaks. Perfekto matk ütleks ma, tänud!
Visa järjekindlusega suunas GPS meid põhjast lähenema, kuigi meile sobis variant lõunast ja 1,7 km aardeni paremini. Anne teadis kindlatele andmetele tuginedes, et Pibarist saab üle raudtee. Kohale jõudes vaatas meile vastu tupiku märk, kuid lolli järjekindlusega pidime kahe autoga sõitma lauda taha seda tupikut vaatama. Tee üle raudtee oli üles võetud. Tupiku lõpus oli aardeni kõigest 2,2 km, aga meile see ei sobinud ja sõitsime Ollepa kaudu üle raudtee sihtkohta poole ja tupiku märgi alt sisse.
Eelnevalt logisid lugenuna teadsime, et aardeni viib korralik jahimeeste rada. Teiselt poolt põllu serva oli muidugi üsna keeruline mõistatada raja algust. Otsustasime võtta suuna käharale kasele ja täpselt raja algusesse see meid viiski. Edasi kulges teekond tsiviliseeritud inimese kombel varemeteni. Kohapeal selgus, et lisaks geopeituritele otsivad seda aaret ka metssead. Kuna meie saime aarde tervenisti ühes tükis ja korras olevana kätte, siis võtan oma logis vastutuse kirjutada metssigade poolt: not found.
Tagasiteel jäime uudistama söödaplatsi ja jahimeste onni. Korraga Epp küsib, et mis sinine asi see põõsas on. Suunasime meiegi Annega pilgu põõsa poole ja sealt vaatas meile taskulamp vastu. Lähemal uurimisel tuli välja, et olime jäänud jahimeeste poolt üles pandud loomakaamerale vahele. Natuke enne metsast väljumist sattusime värsketele ilvese jälgedel. Kokku tuli teekonna pikkuseks 3,70 km ja 48,5 minutit.
Autod jätsime põlluserva, edasi jalutuskäik, ilm ilus, paik lahe, seltskond tore, mis veel tahta, tänud! Jälgi nägime ka meie, ühed suuremad, teised väiksemad, ilvestel on sellised käpajäljed, metsakiisusid kahjuks või õnneks siiski ei näinud.
Auto navi üritas mind järjekindlalt ja lõpunu välja põhja poolt aardeni suunata. Mulle see aga ei sobinud, tahtsin näha vanu talukohti ja metsa heinamaid. Seega lähenesin lõunast. Auto jäi kruusatee nurka ja edasi mööda mõnusat rada läbi vanade talukohtade, nüüdsete jahimeeste valduste aardeni. Vahva jalutuskäik, tänase päeva lemmik. Teel nägin ka värskeid jalajälgi, ühed suuremad, teised väiksemad. Ja nii oligi, logiraamatus vaatas vastu pagarid´te tänane logi.
Proovisime ühelt poolt,raudtee risti vastas. Tuli teha väike ring. 1,7 pealt edasi enam ei julgenud sõita. Tee hargnes kaheks,üks laialt ära niidetud ja teine veidi kahtlane.Loomulikult valisime niidetud tee ja see meid padrikusse viis.Enne kui nulli jõudsime,saime ikka vett ja vilet.Tagasi tulime juba nagu valged inimesed,võttis vanduma küll. Aare korras,kaasa tuli rändur mis korra juba meie käes olnud.Aitäh!
Tänase päeva pärl! Jätsime tiigerränduri, aare vahvas kohas ja ideaalses korras. Teel kohtasime sookurgede paari, söödaplats oli õhtul tühi. Aitäh!
Jalutades aardeni ja tagasi tabasin end mõttelt, et imelik on ikka see ilmaelu. Kunagi oli siin ju elu ja tegevus, nüüd vaid loomade ja jahimeeste ala. Hetkel on veel kuival ajal vist võimalik ka mingi liiklusvahendiga jõuda aardeni, vaid viimane osa tuleks kasutada põdrarakendit, varsti juba paar viimast lõiku ja siis kolm jne. Kuni ongi kõik võsas ja kadunud. Ei tea kas siis tuleb jälle keegi inime ja hakkab harima ja omale sinna pesa tegema? Aardega kõik korras ja nähtavasti otsin ka üles kõik teised Rogainid, et käia tõesti paikades, kus inimese jalg harva satub. Küll oli aga seal väga suure põdrapulli jäljed, väga suure, sest minu käelaba oli ikka väiksem tema jälje kõrval. Suured tänud väga hea aarde eest.
Kui päeva parima osas käib Antsu mäega endiselt tihe rebimine, siis rahuldustpakkuvaima rubriigis on see aare kindlalt essa. Mulle meeldib selle seeria loojate loogika: igaaare eeldab mingi teekonna läbimist, ja props on tavaliselt selle algusele pihtasaamine, siis tuleb lõpp iseenesest. Algusele saimegi pihta, aga siis hakkas vihm. Ja kuigi lombikohad tundusid ahvatlevalt tühjad, siis igaks petteks aina libedamaks muutuvate roobaste vahele turnima minna ei riskinud - oleks villis, oluks teine tera. Igatahes 1.7 km enne aaret läks kumm jalga ja lausvihmas kanda ja varvast, Triinu jäi autot valvama. Ei nõgest, ei putukat. Jahimeeste platsini pold häda midagi, siis oli natsa suunauurimist ja siis ikka teed mööda edasi. Kuiv suvi on notsude elu kibedaks teinud, nii tuleb porivanne võtmas käia suisa teerööpais. Nullis jäi isegi vihm vaiksemaks, lasi rahus logida. Selle aasta teised ... Tagasiteel püsis vihm stabiilne ja vile tuli suhu - pagan, mulle meeldib sedasorti tegevus, jõlkuda läbimärjana kuskil poolmahajäetud taluteel majavaremete vahel. Nagu vanasti. Ja kui ca 50 minutiga tagasi auto juurde jõudsin, läks müts väänamisele, riided vahetusse - mõnus. Ja siis varsti lõppes ka vihm. Äge, aitäh!
Olen juba Kadri pika, põhjaliku ja ammendava logiteate lõpu väitele nõus vastu vaidlema. Saab ikka küll. Aga noh see selleks. Selgus, et hea aeg lumel käia on selleks aastaks läbi. Ei kanna enam. Seda teadsid ka elektrimehed kes olid meie teele kaabli ette tõmmanud. Aga lõpuks otsustas traktorist ilmselt, et ise teate. Ja teadsimegi. Ega see nüüd kõige mõistlikum teadmine ei olnud. Aga noh oli nagu oli. Lõpp hea, kõik hea. Tänud.
Kordusleid! Kuna Peebul oli see Brok võtmata, siis sättisime täna oma autonina Ollepa küla suunas, olles enne maha matnud mõtte Karukäpale külla minna. Mulle ei tundunud sugugi mõistlik mõte see Soosaare raba distants täna... Ausalt öeldes, vaadates selle aarde ajalugu, ei tundunud ka Brok IV just väga hea mõte, pole just palju neid, kes oleks seal lumega käinud.
Ja ega ma ei eksinud. Ei olnud mõistlik jah. Ja kui ma siiani olen endamisi nentinud, et pole need Broki-aarded sugugi rasked, siis nüüd sain täie raha eest. :D Kuna peres kahtesid rabaplätusid pole, siis haarasin viimasel hetkel kaasa mini-suusad, millega ma pole vist oma varasema elu jooksul kordagi sõitnud. Pikkade suuskade kahjuks rääkis ilma soojenemine, kui ikka määre kehv, siis nendega kõndida on väga vilets.
Olles tuhlanud tulemusteta oma mälus, et kuidas me suisel aal "parkimisplatsile" liginesime, jäi üle vaid oletada ja eirata gepsu suunatud teed. Läks õnneks ja tuttav tupikmärk andis kindlust, et oleme kohe parklas.
Kohatud metsamees mainis, et lumi sügav ja ega ta kanna kah, aga jah, eks räätsadega ikka saa vist... No vist jah. :D Räätsad Peebule varba otsa, ise üritasin suuskadega asju ajada, aga ei nad tahtnud minuga koostööd üldse teha. Viskasin nad õlale ja tatsasin ilma. Algus tundus hää, kuid varsti hakkas lume sügavus häirivaks muutuma. Ohkasin ja üritasin ikka minid talla alla seada. Kuidagi õnnestus ja liikumine läks pisut kergemaks, kuigi vajusid nii räätsad kui ka suusad (koos meiega muidugi).
Tee valikul tegin väikese valearvestuse, panustasin sellele, et jahimeeste tee peab kuskilt minema ju söödaplatsile, kuid tulem on see, et tegelikult läksime läbi võsa ja jõudsime hoopis teisest suunast veebikaamera vaatevälja. Sealt leidsime siis tohutu koguse igasuguseid radu, ka mingi õiges suunas liikuva motoriseeritud asja jäljed. Karm tõde oli selles, et kohati oli tuisk need rajad kinni katnud, seega me ka alguses seda rada ei leidnudki.
Lõpuks jõudsime ka aarde juurde... Olime selle aastanumbri esimesed. Logisime, pistsime nahka kaasasolnud moosipirukad ja mõtlesime sellele, et jah, kohal küll, kuid tagasi tuleb ka minna... ja Päike lõõskas armutult, lumi muutus üha ebakindlamaks jalge all. Vaadates kella tuli aga sammu lisada. Egas laps saa ju lasteaeda jääda, kui esivanemad võsas kuskil möllavad...
Tagasitee võtsime ette nüüd ikka mööda jahimeeste radu. Korraks tundus, et seegi pole hea mõte, sest no lumi on ikka väga paks seal ja sellised lumevaalud, mis on tee täiesti olematuks muutnud. Lõpuks, no lõpuks ometi paistis üle lumise välja tuttav auto, et järgmisel hetkel kaduda lumevallide taha ja tekitada kujutlus hallutsinatsioonidest. :P
Ja küll oli hea kindlale traktoriteele jõudes need minisuusad jalast võtta, neist oli küll palju abi, kuid homme on vist absoluutselt kõik lihased haiged, sest nad käituvad ikka hoopis teistmoodi kui räätsad-suusad... "Hambaid " neil pole, mõnusalt nad ei lohise "sabas", pealekauba on nad saadanad libedad ja sõidavad mõnusalt siuh lume alla... Aga abiks ikka! :D
Kokkuvõtteks: Kes tahab kogeda raskemat retke, siis on selleks just sobiv aeg! Kuid oma võlu praegugi: mudaprobleeme igastahes pole, nõgesed ka ei kõrveta, päike lausa ei põleta ja sitikaid polnud ühtegi, jahti ei pidanud ka keegi papagoidele ega muudele elajatele.... Elu nagu sulav jäälill!
Aare korras! Korrigeerisin ka oma eelmise korra apsakat- tõesti, olin kirjutanud vale aastanumbri. :P
Ja nüüd on tugitool parim sõber... :D Ja kogetud emotsioone pole võimalik kirja panna sõnadega "Leitud-logitud"...
Läheduses kogunes püssimehi, iga kurvi taga võis mõnda jahimehe autot parkimas näha. Kindluse mõttes tõmbasime enne metsasukeldumist helkurvestid peale, et jahimehed meid mingiteks metselukateks ei peaks. Tee aardeni oli päris sopane. Vahepeal oli isegi nii sopane, et metssigade rajad läksid sopasest kohast kaarega mööda läbi võsa :) Me järgisime ka sigade eeskuju ja võtsime oma trassi samuti tiba võsa poole. Söögiplatsi juurde oli käima pandud täiesti töötav veebikaamera (tuluke põles), aga me ei suutnud seda kohapeal välja googeldada, oleks saanud live-teatrit teha ;) Aare oli kuiv ja korras. Väga mõnus jalutuskäik, täname! EVEJ
Suvel porisena kirjeldatud teed olid nüüd sügisvihmadega ... no ütleme, et ikka veel suht porised. Kummikud jäid hädaga siiski jalga ning riided ja auto olid üsna üht ja sama värvitooni. Sellegipoolest minu meelest päeva toredaim aare, mõnus parmuvaba jalutamine ja väga lahe peidukas. Geomobiilile hakkas ka seal nii meeldima, et vabatahtlikult ta enam parklast ei lahkunud.