Rebase

Alfons Vilhelm Robert Rebane (24.06.1908 – 8.03.1976) oli Eesti armee leitnant ja Saksa armee kolonel.

Alfons Rebase sõjaväeline teenistuskäik algas 1920. aastatel, ohvitseriks sai ta aastal 1929. Pärast Nõukogude okupatsiooni ja Suvesõja algust astus ta Saksa sõjaväkke. Teise maailmasõja ajal oli Rebane mitmete Saksa juhatusele alluvate eesti väeosade ülem. 1944. aastal osales ta oma väeosadega enamikus otsustavates Eesti kaitselahingutes alates Narva lahingust kuni Eesti mahajätmiseni. Rebane sai tuntuks Idarindel 658. Eesti Pataljoni ülemana. Sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel välja murda 13. piiramisrõngast. Eesti kaitselahingute algusest jaanuaris 1944 pidas Rebane lahinguid Krivasoos, Narva jõel, Mummassaares, Emajõel, Paide ümbruses ning hiljem Oppelni piirkonnas, kus viis Eesti Diviisi piiramisrõngast välja.

Ta oli koos Léon Degrelle'iga üks kahest välismaalasest, kes Relva-SS-i koosseisus teenis välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üheks kõrgemaks sõjaliseks autasuks, mille eestlane on kunagi saanud. Tammelehtede omistamisest 9.05.1945 aastal sai ta ise teada alles kolmkümmend aastat hiljem.

Rebasel õnnestus pääseda läände ja pärast sõda osales ta Briti ja hiljem saksa luure töös. Tema katsed Eestis metsavendi toetada ja varustada ebaõnnestusid. Pärast surma maeti ta auavalduste saatel Augsburgi, kust ta põrm toodi 1999. aastal Tallinna Metsakalmistule. Rebane oli ka mitmete välis-Eesti organisatsioonide juht ning aktiivne liige.

Loe põhjalikumalt Alfons Rebase elust ja sõjateest.

Rebase sõjatee algas mais 1941 Virumaal metsavennana. Paar kuud hiljem, pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemist sai ta üheks metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris. Vihula vallas teatakse Kavastu ehk Viitna-Pauna, Karula, Eisma ja Vihula metsavendade laagrit. Kavastu metsades oli mitmes grupis kokku paarsada meest, relvi ainult neljakümne ümber. Kavastu metsavendi koos Aaspere meestega oli laagris ka Aaspere valla piirides. Metsavendade juhid olid Riigivolikogu liige Rudolf Penno ja vanemleitnant Alfons Rebane.
28. juulil 1941 toimus Loobu lahing metsavendade ja Punaarmee kolonni vahel Aaspere, Vohnja ja Palmse valla piiride ristumiskoha lähedal, kus metsavennad ründasid Tallinna-Narva maanteel Loobu metsa vahel Punaarmee autovoori. Metsavendi oli 15, nende hulgas Vihula ja Aaspere valla mehi. Neid juhtis Alfons Rebane, kes sai seal oma tuleristsed. Metsavennad tõkestasid Tallinna–Narva maantee langetatud puudega. Kui voori liikumine takerdus, avasid metsavennad metsast tule. Tulevahetuses lasti kaks bolševike bussi kraavi. Punaarmeelastel oli surnuid ja haavatuid. Lahingu koht peaks asuma umbes N 59.45701 ja.E 25.97751

8.08.1941 organiseeris Rebane Aaspere Omakaitse, kuhu algul astus 120 meest. Neil oli korralik relvastus, mis oli saadud Vene sõjaväelastelt ja langenutelt. 11.08 sai Rebane kohapeal moodustatud Virumaa Omakaitse ülemaks.1. septembril astus ta Wehrmachti teenistusse.

15.05.2004 avati A. Rebasele monument Viitna lähedal, kohas, kust ta alustas oma sõjateed. Mälestusrist on püstitatud Pauna metsa ,kohta, kus asus Võipere küla kunagine metsaheinamaa ja kuhu kogunesid 1941. aasta kevadel punavõimu repressioonide eest poolteistsada eesti meest, et relv käes kodumaa anastajatele vastu hakata. Mälestusmärgi idee autor on siinse maa omanik ja endise Liiguste küla sepa pojapoeg Lembit Sõmer. Raudristi keevitas Arved Markad ning tekstiga plaadi valmistas kujur Seaküla Simson. Tema aitas ka mälestusmärgi oma kohale püstitada.

Rebase rügemendi võitleja Heino Susi on öelnud : "Talle meeldis meeletu ülemvõimu vastu teeriste kaitsta ja külasid vallutada ja vaenelasi kotti ajada ja kui vaja, ise koos oma sõduritega kotist välja murda, kui kõik ümberringi hävis. Aga seda ei mäleta keegi, et ta oleks olnud toores, jõi küll vahel ja ajas roppu juttu, aga see oli midagi muud. Kui oleks Vabadussõda, jäänuks Laidoner ja soomusrongide komandörid tema kõrval üpris haledasse valgusesse – selline rindevõitluse ekspert oli Alfons Rebane. Niisugust teist eesti sõjameest pole enne ega pärast teda sündinud."
Rebaselt küsiti, kus oli tema kõige suurem lahinguedu ja -saavutus, kas Volhovi all, Sinimägedes või Oderi ääres? Ta vastas: "Kõige suurem lahingusaavutus on see, kui tuled elusalt koos oma meestega tagasi!"

Tegemist on nanoga – pliiats kaasa. Aardele lähenemine võib olla keeruline, eriti talvel. Siis ei aita halvemal juhul ka maastur. Viimaseid teeosi ei soovita katsetada madalapõhjalise autoga. Vähemalt viimane lõik (ca 300m) mööda metsasihti tuleb kindlasti läbida jalgsi! Üks võimalus lähenemiseks on aarde "Rägastik. Keegi elab siin" parkla poolt.