Keskkonnaamet edastab Teile dokumendi "Liikumisluba Vormsi maastikukaitsealal (Pasilaid)", mis on registreeritud dokumendihaldussüsteemis 12.08.2024 14:54 numbriga 1-3/24/497.

Harukordselt tuuletul hommikul liuglesin üle peegelsileda rannikumere laiule ja tagasi. Päike paistis, sooja nii umbes 18 kraadi. Vees ujusid loiult millimallikad ja haugipoisid. Laiul taandusid mökitades kadakate varju lambad. Ühel karvapeal oli halb päev olnud... Aare näitas end ruttu ja oli heas korras.

Aitäh peitjale!

 6 

Kasutasin võimalust enne keeluaega laiul ära käia. Täna olid selleks ideaalsed jääolud. Alustasin uisutamist Pullapäält kust võtsin suuna üle Hobulaiu põhjakülje Vormsi sadamasse kuna otse Pasilaule praamitee tõttu ei saa. Vormsi sadamas tuli korraks uisud alt võtta ja edasi sai taas uiskudel edasi kulgeda Pasilau poole. Paar uisujälge olid veel täna kulgenud Pasilaiu poole aga peale Rumpo poolsaart kadusid need jäljed ära. Laiul aardeni liikusin läbi tiheda taimestiku ja puhasttaud raja aarde asukohani leidsin alles aarde juurest lahkudes. Tagasi Pullapääle uisutades möödusin Hobulaiust sel korral lõunaservast ja kokku tuli uisutamist 30 km.

Uisuretke kaart

Hobulaiu lõunaserval

 3 

Kui esmalt aarde avatud kuupäevi vaatasin, siis mõtlesin küll millal siia tulla saab. Vaevalt kaitseala valitseja pidevlt geopeituritega suhelda soovib ning mis siis sellel load üldse mõtet on. Aga hiljem tärgatas pähe, et meil on ka talv olemas. Kui Viirelaiud ja Kessud teeb hädapärast ka suvel ära, siis selle aarde pidime kindlalt talvel plaani võtma. Jaanuaris ei jõudnud, aga õnneks veebruaris oli aega ning nii me ühepäevase talvise Vormsi tuuri tegime. Lootsin paremaid kelguolusid, aga vähemalt sai vahelduseks ka teistmoodi liigeldud. Tugev tuul lükkas hästi meid saarele, tagasi aga kahekesti ei jõudnudki vastutuules sõita. Saar oli huvitav ja keegi siin ikka suvel käib. Aitäh hea väljakutse eest.

 8 

Päeva üks kahest peaeesmärgist, mis erinevalt Seasaarest ka õnnestus.

Nimelt on meil kuskil majasügavustes üks soome kelk, mida pole aastaid kasutatud. Kaupol tekkis plaan, et selle kelguga võiks Vormsi ära vallutada. Mõni õdak varem nühkisime kelgult roostet maha ja läksime küla vahele katsetama: kord Kaupo sõitis ja mina istusin ning siis vastupidi. Algus tundus täitsa lootusetu, et kelk ei hakkagi libisema, aga kui rohkem roostet maha kulus, siis läks libedamalt.

Vormsile jõudes parkisime auto ja hakkasime kündma. Mööda teed oli kelguga väga keeruline ja lohistasime seda niisama ajaviiteks järel. Mingi hetk viskas kopa ette ja läksime jääle ja sättisime kursi aardeni. Siis läks tee väga kiiresti ja kenasti ning peagi saimegi sõiduvahendi ära parkida. Polnud vaja ankruga mässata ega midagi. Ragistasime läbi võsa aardeni, saime mõnevõrra otsida ja panime nimed kirja. Seejärel võtsime suuna tagasi sõiduvahendini ja kärutasime tagasi. Edasi-tagasi kulus umbes täpselt 100minutit. Abiks ikka.

Aitäh!

Ahjaa, Seasaare jäi leidmata, sest meri oli lahti ja läbi mäsleva sügava vee ei kannatanud kelguga kärutada.

Tänud aarde eest!

 8 

Rumpo kaevamistööde järel jalutasime nina otsa ja imetlesime pisut talvist merevaadet;). Pärast väikest mõttepausi hakkasime Pasilaiu suunas astuma. Jääolud olid juba Rumpo poolsaarel jalutades hinnatud väga sobivateks, nii polnud mingeid kõhklusi ega maa lähedale hoidmise vajadust enam. Otsetee mööda merd. Hundu küll algul vaatas meid vahel pilguga, küll need inimesed on imelikud, aga rõõmsalt lippas ees ja taga ja keskel, libedamatel kohtadel oli meil võimalus hooga liugu lasta, seda tark koer katsetama ei hakanud, nii olid tagumised käpad aeg-ajalt vibramas. Õnneks jää ei olnud täies mahus libe liuväli, vaid vaheldus krobelisema pinnaga. Kui Rumpo poolsaarel jalutades sai Hundu (ja nii mõni teinegi;)) vahel natuke liiga kehva "jäätist" ampsata, siis merel polnud sellist lund kuskilt võtta.
Enne laidu tuvastasime küll, et tuleks pilliroogu vältida, aga paremat maabumiskohta valides õnnestus ikka väike närvikõdi moment kogeda, jääkiht purunes raginal ning tuli läbi vee plätserdades kiired sammud teha. Ega laiulgi kõige lihtsamalt läinud, tegime küll tiiru ümber kadakate, otsides siit ja sealt paremat lähenemisteed, aga ei tuvastanud mingit ilusat kergliiklusteed, seega nagu tavaliselt - lõpuks ikkagi läbi torkiva võsa aardeni. Isegi Hundu ei suutnud kiiresti läbi tungida, truult usaldas inimesi endale teed rajamas, ilmselgelt mõtles taas korduvalt: on need inimesed ikka imelikud :)
Logiraamatu kättesaamiseks tuli ka tükk aega pusida, lõpuks said kinnijäätunud kivid liikuma ja potsikult jää eemaldatud ning nimed kirja. Sellises võssis võinuks ju konteineri pisut viisakamalt ka peita, aga noh, igal peitjal oma maitse;). Kirusime, aga kätte ju saime, seega kõik hästi.
Keset võssi väljapoole valguse suunas vaadates tuvastasime nüüd siiski ka parema väljumise ja peagi olime taas laiu serval jääle astumas. Nõustusime üksmeelselt, et talv on siiski ilmselt hea/parem aeg selle aarde jaoks.
Aitäh peitjale.

 6 

Merejääle astumine oli lihtne. Alguses oli jää ka vähe krobelisem. Teel laiule esines ülilibedaid, lihtsalt libedaid ja asfaldi välimuse ning libisevusega kohti ja kõike sinna vahele mahtuvat. Eestlased on siinkohas ahtra sõnavaraga. Kõike väljendab sama sõna - jää. No ja seda ta oli. Kui alguses tundus, et mõnes kohas näeb jää välja, nagu vesi oleks peal, siis tegelikkuses seda ei esinenud. Mõned kivid olid jääst läbi tunginud ja tundusid pisikeste vulkaanidena. Aga vee me siiski leidsime. Täpsemalt kõige pisem ja kergem meist. Ta lihtsalt oli kõige julgem ja kulges kõige ees. Pasilaiu ääres olid kõrkjad, mida teadsime peljata, kuid enne neid oli järsku kuulda jää purunemise ja jala vette langemise heli. Õnneks piirdus vajumine saabaste kerge niiskumisega, mis edasist matkamist ei seganud. Kadastikku tungisime kahest eri kohast. Heldur ja mina jõudsime nulli jupp maad varem, leidsime aarde üles, kuid kätte polnud teda võimalik saada. Eks hakkasime jääd ja lund teisaldama. Selle aja peale jõudsid Merle, Krista ja Hundu ka kohale ja jätkasid meie tegevust. Lõpuks saime aarde kätte ja nimed sisse. Järgmiste jaoks jätsime aarde maskeeringu veidi paremini ligipääsetavasse asendisse. Tagasi pöördusime veel paremat rada pidi kui see, kust lähenenud olime. Aitäh laiule meelitamast!

 5 

Rumpo ninast võtsime suuna Pasilaiu kadakaisse. Eelmiste päevade vihmad olid rohke lume jääl olematuks sulatanud. Vahelduva eduga sai liuelda peegelsiledal jääl ja astuda krobelisel jääl. Super tingimused jääl liikumiseks. Mõni meeter enne laiule astumist tekkis võimalus läbi vajuda ülemisest jääkihist, alumise jääkihi peal olevasse madalasse vette. Aarde lagendikule jõudmiseks läbisime tigeda kadakatihniku. Talvine ilmastik oli karbi kätte saamise keeruliseks teinud. Raamatusse sissekanne tehtud ja merele väljusime tihnikust mööda viisakat rada. Võtsime edasiseks sihiks Suuremõisa näsi üle merejää. Tänud peitjale.

Mõnus ja lihtne jalutuskäik. Aitäh aarde eest!

Kui on jääaeg, siis tuleb seda ju ometi ära kasutada..

Tänan peitmast.

Üle pika aja Vormsi külastus, Àitàh peitjale ja kaasosalistele kes tripile kaasa vedasid Ilm ilus, jàà kena.

 15 

Kuna jääolud on sellised, et oli karta, et see aare siin selle nädalavahetusega ära logitakse, siis hakkas selle aardega kuidagi järsku väga kiire. Ei tea, mis sellega ikkagi siis on. Tõsi ta ju on, et neid kodulähedaseid laidude/saarteaardeid väga palju pole. On küll Hiiumaa Laidudele tulnud aarded aga seal kunagi ring ka käidud ja vajab julmemaid jääolusid siiski. See siin üksiku aardena aga karjub ka kenasti silma. Ja mis peamine - sõprade pandud aare ning koht on ise huvitav. Ega kunagi ei teagi, kas FTF tegelt juba tehtud, igaüks ei logi nimme ära seda, et järgmistel oleks veel huvitav. Seega ka see põnevus oli olemas ja andis põhjust otsimiseks.

Aga täpselt nii ta läks, et nädalavahetusel otsima minna ei saanud ja pidi minema seega varem. Mis aga tähendas, et just tuli see suur külm peale ning ilmajaam lubas ka rõvedat tuult. Rannikul kuni 20 m/s.

Omaette väljakutseks oligi see, et olime Liisiga just nädala koroonas kodus istunud, just päev varem saanud terveks ära. Ja nüüd üritada Liisile selgeks teha, et tõepoolest oleks vaja minna sellise retsi külmaga kuskile merejääle. Liisi polegi merejääl kunagi varem käinud. Ja tal pole riietust sellise ilma jaoks. Ma siis vähemalt vaikselt rääkisin ja moosisin ning eelmine õhtu läksime kohalikku Magaziini, kust sai mõistliku raha eest nii mütse-kindaid-jalanõusid. Lisaks andsin oma talvejope talle ja võtsin oma tööjope varnast. Ning asusimegi siis hommikul kell pool 8 praamile.

Ega see hommikune ärkamine just tore polnud. Ja vaatad kraadiklaasi ja veel vähem oli tore. Ning jõuad praamijärjekorda ja see tuul, mis sadamas oli, see tõstis kohe indu! Oli veel pime ning isegi praamiga Vormsisse jõudes veel polnud täiesti valgeks saanud.

Jätsime auto Rumpo poolsaare parklasse ning oli selge, et peame veel omajagu jalutama mööda maad, ennem, kui saab jää peale minna. Sest sinna jää peale küll ei kiskunud - seal ulus tuul. -19.5 kraadi oli leigust ja tuul oli rõve. Takkajärgi saabki öelda, et kõige kehvem osa sellest retkest oli see tuul. Sekunditega tahavad sõrmed küljest kukkuda ja nutt tuleb peale. Ometi oli loodus nii ilus, lagedad jääväljad, päike tõusmas läbi pilvede.

Jää oli nagu betoon, kare ka veel pealekauba. Sinna minnes oli tuul tagant. Saime kenasti saarele ja siis oligi lubatud läbi kadakate trügimine. Ega seda lubatud rada ikkagi ei leia kohe, sai ikka täie hooga ennast rammida läbi kadakamüüri veel otsa.

Kohale jõudes oli aga rõõmu palju. Sest tõepoolest õnnestus esimesena logiraamatuni jõuda. Huhh, peaaegu 3 kuud peale aarde peitmist. Eks omanimelise aarde esmaleid on ikka omamoodi magus. Seega jaksas ära oodata, kuigi mul FTF ei ole selline asi, mis mind automaatselt kodust välja ajaks. Kirja ma neid ei pane aga meelde nad enamuses kipuvad ikka jääma. Teagi siis, mis võlu neil on.

Tagasiteel proovisime veel mõne libedama koha peal liugu lasta ja pilte ka teha. Aga see piltide tegemine oli üks rõve värk, sest 2-3 pilti teed ära ja siis tuleb jälle üks pisar poetada. Tõepoolest mul pole nii külma matka kunagi olnud, see oli selles mõttes ainulaadne kogemus. Nüüd siin ju külma olnud rohkem, ca 25 kraadi aga olnud tuulevaikne ja see pole üldse võrreldav.

Saarel aga õhtuks tõusis täiega tuul, meil küll oli aega praamini veel oma 5 tundi aga ausalt öeldes veetsime selle enamuses autos, sest mingit isu kuskil välja paterdada enam polnud. Mõned aarded noppisime veel ära päeva jooksul, sain saare nii tühjaks, et jäigi kokku 2 leidmata aaret, millest ühte proovisime aga ei leidnud ja teine oli maastik 4.0 ronimine. Tõepoolest ei kahetse, et seda isegi vaatama ei läinud selle tuulega.

Matk ise oli aga äge. Eks pildid räägiva enda eest. Ja igati aitäh peitjatele. Tagasiteel oli maanteed kadakatest väljasaamiseks väga mugav kasutada!

Merejääle astumine

Päikesetõus merel

Veel üks päeva jooksul tehtud paljudest merepiltidest