Peitis 25.04.08 Nelladella [nelladella], adopteeris Merike [mooritz]
Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 3.5, maastik 4.0 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Loodud orienteerumise tutvustamiseks. Aarde leidmiseks ja looduses liikumiseks põhimõtteliselt GPS-i vaja ei lähe (kuigi võib kasutada). Kõik punktid leitakse kaardi ja kompassi abil.
Vajalik aeg: kõndides 3-4 tundi
Distants: 3-4 kilomeetrit
Maastik: vaheldusrikas
Vajalik varustus:
· KAART (leiad altpoolt)
· kirjutusvahend
· metsariided
· veekindlad jalanõud märjal aastaajal
· kompass (soovituslik)
· putukatõrje (suvel)
Kõigepealt trüki välja KAART. Võta kindlasti kaasa ka kirjutusvahend. Kaardilt ning koordinaatidelt leiad esimese punkti ja kivile tõustes näed ka vihjes kirjeldatud asukohta .
Et aaret leida, pead läbima kaardi abil kontrollpunktid. Igasse punkti on peidetud väike konteiner (filmitops, va alguses), millest leiad järgmise punkti asukoha ja vihje (kaardi tagaküljel). Konteinerid on kõik välimuselt ja suuruselt sarnased ning sisaldavad uue kontrollipunkti kaarti. Märgi uus kontrollpunkt oma kaardile ja peida konteiner tagasi. Ükski kontrollpunkt maapinnal ega maa all ei asu.
Lõppaare on suuremas plastkonteineris kui kontrollpunktid.
Kindlasti EI TOHI!
· Kontrollpunktidest kaarte kaasa võtta
· Kontrollpunktides kaevata
· Lõpp-punktis kaevata
· Üle-üldse metsas kaevata
· Helistada kaaspeituritele, et tahan skoorida ,aga ei leia
Kui orienteerumiskaardiga kokkupuudet pole olnud, siis on abiks tingmärkide õppimisel allpoololev netiaadress.
Vihje: 1.punkt nullist 20 m, känd
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.orienteerumine.ee/kaart/isomEST.pdf
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Parkla | 59° 23.0912' 24° 34.6930' |
Aarde sildid:
soovitan (11), gpsita_leitav (7), pikem_matk(>1km) (5), lumega_leitav (2), pliiats_kaasa (2), matkarada (2), rattaga_raske (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1BKKE
Logiteadete statistika:
86 (70,5%)
36
22
8
6
1
0
Kokku: 159
Selle aarde otsimine on ka tegelikult saaga omaette. Silver oli kunagi nii ära hirmutanud et lükkasin selle otsimist heaga teadmatusse tulevikku. Siiski uudishimu sai võitu ja umbestäpselt aasta tagasi käisin vähemalt algust piilumas. Paari punkti jagu jõudsin isegi edasi, aga tookord tulid muud toimetamised vahele ja nii ta jäigi paremaid aegu ootama. Kui ta nüüd ajutiselt kättesaamatuks muutus otsustasin tulla uuele katsele, kuna algus oli ju tehtud. Kõik läks täitsa ludinal kuni siis neljandas punktis kulutasin vist oma poolteist tundi. Kas see asi mis oli 12 aastat tagasi känd on ka tänaseks veel känd või midagi "muud"? Sinna kadus ka päevavalgus ja kuna ei olnud plaaninud pimeda peale jääda, siis tulin tulema. Mälu järgi ja telefoni lambiga käisin tagasitulles veel teisest punktist ka läbi. Oli teine täpselt sama hästi/kehvasti loetav nagu aasta tagasi, aga ei midagi võimatut. Kuivatasin nac sisu ja panin omale kohale tagasi. Kurtsin õhtul veel oma kurba saatust varemleidnutele, mille peale sain väikese müksu kaardist mitte nii kindlalt kinni olema. Ok tore teada mõtlesin endamisi. Kas aasta pärast jätkan :D. Tegelikult läx aga nii et kuna trennid on kinni siis hommikul ennem tööd tulin hoopis siia sõrgile. 6:20 päikesetõusuks ennast siis harku metsa tagasi sättisingi. Pisut aega vahepunktis veel pimesikutamist, aga kui siis ka teises suunas perimeetrit suurendama hakkasin jäigi otsitav silma. Nagu pärast aru sain siis just see vahepunkt oligi minule kõige kontimurdvam. Edasi läx jällegi mõnusas tempos. Viimaste punktidega juhtus aga nii et multi iseärasust ja muid asjaolusid arvestades leidsin nad vastupidises järjekorras ;D aga lõpp hea kõik hea. Vahepunktid on pmst täitsa loetavad veel aga jah lamineeritud versioonid ei teeks paha. Ainult esimest vahepunkti ei kontrollinud et kas ja mis kuna tööaeg hakkas lähenema. Tagant järgi ütlex et tegelikulg täitsa vahva aare ekraanis meetrite lugemise multide vahele. Orienteerumine käibki ju puhtalt kaardi ja kompassiga et siis mõnus tutvustus alternatiivhobile ;) Tänud peitjale ja loodame et aare ikka püsib teistelegi rõõmu pakkumaks ;)
Pikem seikluste kirjeldus koos mõne probleemiga on peitjale eraviisiliselt saadetud. Väga äge seiklus. Aitäh.
See aare on olnud meite jaoks pikka aega üks paras peavalu. Suvel millalgi proovisime seda leida. Esimese punktiga läks hästi, teises punktis vahtisime ringi kuuskede vahel, oli neid nii noori kui vanu. Topsi ei kusagil. Leidsime vaid üllatusmuna kollase ümbrise kaks poolt ning hakkas tunduma, et see võis kunagi olla konteiner järgmise punkti infoga. Jätsime katki.
Mõni aeg tagasi õnnestus kampa haarata varemleidnu ning olime taas siin Harku metsas. Ka nüüd möllassime teises punktis hulk aega ja hakkaski tunduma, et täiesti lootusetu siin ka sel korral. Hakkasime sättima end minekule kui äkki keegi meist märkaski vajalikku filmitopsi. Uskumatu. Saime siit vajaliku info, et liikuda endasi. Kõikide järgmiste punktidega läks üllatusega väga ludinal. Vahepuntides olevad kaardikesed näitavad küll väsimuse märke, teibitud kaardid ei ole veekindlad ja tundub, et niiskus poeb ikka ligi. Uued, lamineeritud kaardid oleks kindlasti tõhusamad.
Täna siis jõudsime päris lõppu välja ja saime ka nimed kirja. Täname aarde eest!
See aare on juba kaua meid kiusanud. Täna oli päev, kus sai lõpp üles otsitud. Selle aasta kolmas sissekanne logiraamatusse. Olin omadega täitsa läbi ja ülejäänud lähiaarded jäid edaspidiseks. Aitäh.
See aare oli pooleli jäänud juba rohkem kui aasta tagasi. Nüüd siis õnnestus eelviimases punktis õiget asja märgata ja ka logimiseni jõuda. Tänud!
Nagu eelmisest logist näha, siis kogu trall sai alguse juba möödunud jaanipäeva paiku. Esimese hooga toitsime sääski ja veetsime metsas Sõbraga kvaliteetaega. Oma 3-4 tundi läks kindlast neid mikrosid taga ajades. Mõni neist oli lihtne leid, teine jälle neelas meeletult aega ja energiat. Üksi oleks kindlasti juba esimestes punktides loobunud aga kaks pead on kaks pead. Kuuendas punktis jäime aga toppama ja hämarduv õhtugi ei aidanud otsimisele kaasa. Seega sai otsus vastu võetud, et häälestan vahepunkti täpselt kaardi peal paika ja pärast on gepsuga lihtsam kohta määrata. Samuti sai logid ette võetud. Pärast jaani olimegi krapsti tagasi, targemad, värskemad ja osavamad. Sellest jäi siiski väheks ja mu esimene multiaare lõppeski leiuta. Kahju küll, suur töö sai tehtud aga nime kirja ei saanudki.
Aeg möödus ja orienteeruja vaikselt ununes. Siis aga hakkas Harku metsa muudkui uusi ja uusi aardeid juurde sadama ja iga kord kaarti uurides jäi jälle see orienteeruja taas silma. Vaikselt tekkis tahe tagasi seda lõppu uurima minna aga kuidagi ei tahtnud see mulle päevakavadesse mahtuda. Siis aga otsustas Madis otse kõrvale ühe jalamärgaja tekitada ja võtsin seda kui kutsungit ja mahutasin mõlemad sama päeva plaanidesse. Olin küll paaril geokohtumisel seda aaret maininud aga mingit pädevat infot ma kahjuks juurde polnud saanud, seega ootused väga suured ei olnud. Märja jalaga ma siia lõppu vallutama nüüd saabusingi. Olud olid kõvasti teised võrreldes suvega. Kas just kergem aga uus vaatenurk kindlasti. Otsustasin otsimist alustada suurema kaarega nendest kohtadest kus veel otsinud polnud, see osutus väärt ideeks. Seekord ei läinud kaua kui märkasin midagi kahtlast ja sakutasin lume alt jackpoti välja. Jess, see käis küll kähku. Olin valmis et müttan seal oma jäätunud jalaga tunnike kindlasti ringi aga tegelikult piirdusin 3 minutiga. Hiljem kodus avastsin et olin raamatusse kirjutanud kogemata joovastunud peaga eelmise aasta, luban järgmistel mu vea ära parandada, nii et saadan minagi teid orienteeruma!
Kindlasti siiamaani minult kõige rohkem energiat nõudnud aare. Hea et sellega ühele poole sain.
Tänud.
Peale tööpäeva lõppu oli taas plaan minna Harku metsa. Kodutööna kuuenda punkti asukoht oli kaardile istutatud.Pildi järgi tundus küll lihtsam eelnevatest punktidest,kuid leidsime ootamatult hoopis karbi koos laheda logiraamatuga.
Eks tagantjärgi tarkusena võib muidugi öelda,et õige päev orienteerumiseks ongi neljapäev :P
Pärast nägime metsast välja tulles veel kolme kitsekest ringi lippamas. Kokkuvõttes olid päris lahedad kolm õhtupoolikut metsas ringi müttamist.Aitüma
Viimased 3 õhtut sai taas orienteerumas käia. Esimesel õhtul jäi neljas punkt endiselt leidmata. Järgmisel päeval valmistusime pikemaks otsimiseks, kuid leid tuli nii ruttu, et ise ka ei uskunud. Algselt „lumega leitav“ tops asus asendis „lumega raske“ ja meetri jagu algkohast eemal. Panime vihjetopsiobjekti teise poole vihjeobjekti kõrvale. Edasi sammusime järgmise punkti poole, mille leidsime üllatavalt ruttu, seevastu järgmises jäime pimeduse tõttu jälle toppama. Uue hooga valmistusime matkaks järgmisel õhtul, kohapeal juhtus nii, et leidsime õige pea karbi kena logiraamatuga. Proovisime pärast veel vihjele vastavalt kõrguselt vahepunkti otsida, aga see jäigi leidmata. Metsast saime aga seekord enne pimedat välja. Tagasiteel äratasid meie tähelepanu kolm kepslevat kitsekest. Orienteerumismatk kujunes küll kokkuvõttes pikaajaliseks protsessiks, aga oli igati vahva.
Täna siis uuele katsele suurendatud kooseisus. Olime hankinud natuke uut infot ja täkku täis neljanda punkti otsimiseks. Meie Netiga jõudsime lahinguväljale hiljem. Tules vahtisime suu ammuli, kuidas terviseraja kõrval harvester puid langetas. See oli küll mõne minuti mäng, kuidas üks suur puu lihtsalt maha võeti ära laasiti ja hunnikusse visati. Nii saab küll eriti kiiresti Eestimaa metsast lagedaks. Aga see selleks. Lahinguväljal võtsin kokku kõik oma orienteerumis teadmised (puhta null), veel mõned numbrid mida netist juurde olin lugenud ja näe imet oligi punkt käes. Ei tea kas ainult sellisel kujul nagu ta ka peab seal olema? Viies punkt visati korvi nägu profi korvpalluri poolt ja kuuenda punkti kastanid tõi tulest välja Sven. Jesss. Tänud peitjale. Meie aeg tuli vist umbes 5h, äkki ikka natuke vähem ;)
Juba eile punusid geoseltskonna härraspooled metsa vahel ringi. Minu kohale jõudmise ajaks oli neil ei rohkem ega vähem kui kolm punkti korjatud ja neljas uhkelt silme ees. Ainult et seda neljandat nagu leida ei õnnestunud. Lootsin muidugi, et saabun uhkelt sündmuskohale ja üks-kaks-kolm võlun välja vihje, kuid kus sa sellega. Tuli esimesel õhtul pimedas koju ära minna. Täna alustasime (logisid lugenuna) sama koha pealt uuesti. Ja siinkohal tuleb öelda, et ÕNNE peab olema. Ehk siis panime neljanda leiu õnne arvele ning kimasime juba edasi. Viies tuli lihtsalt, kuid kuuenda juures kogesime taas seda . . . mis mõttes pole . . . seisu. Siiski, tänu seltskonna suurusele ja väsimatule otsingule sai lõpp leitud -logitud! Tänud peitjale!
Alustasime orienteerumist kahekesi detsembris, algus kulges ladusalt aga neljanda punktiga jäime toppama. Õnnestus kolmandal korral ja seda juba üksi suusaorienteerumisega, abiks eelnevatest logidest saadud asimuut ja kaugus. Ülejäänud punktid tulid kergelt ja lõppaare sai leitud, logitud. Tänud peitjale. J:helkuri; EV
Mitu nädalat olen kihelnud, et tahaks lõpuks selle orienteerumise multi ära teha. Logiteated loetud, oli vaid väike hirm, et järsku ma ikka ei leia seda "kurikuulsat" neljandat punkti ülesse. Hommikul varusin endale toidumoonaks paar õuna, sest ma ei teadnud täpselt, kui kaua ma metsas olen. Pluss, enne koju ei saanud minna, kui ka Astangu aarded on logitud. Viimasel hetkel otsustasin botased kummikute vastu vahetada, mis hiljem osutus õigeks valikuks. Hommikul lasin ennast Harkus maha panna ja nii mu orienteerumine alguse saigi.
Esimeses punktis maaldesin kändudega, õige känd ei tahtnud ennast üldse paljastada. 2.punkt sai nii kaardil kui ka looduses kenasti leitud. Kolmas tuli kiirelt. Neljanda punkti suutsin kaardilt küll välja lugeda, aga vihjekonteineri leidmiseks kasutasin ahjaoh logist saadud numbreid, mis viis mind vihje objektini. Seal edasi läksin läbi metsa viiendasse punkti. Olin enda üle päris uhke seal, sest arvestades, et mu gepsu kaart on olematu, siis panin viienda punkti paika +/-5m. Juba autasustasin end mõttes, et nüüd vaid viimased punktid ja siis leian aarde. Liiga vara kiitlesin, sest peagi ei ühtinud kaart ja loodus üldse. Tuiasin ja kontrollisin erinevaid objekte. Iga natukese aja tagant püüdsin kaardil olevaid maastikuvorme ka loodusest leida, aga see ei õnnestunud. Enne viimast otsinguringi püüdsin taaskord gepsuga arvata oletatavat nullkohta. Kõndisin, siis natuke maad eelnevatest otsimiskohtadest edasi, keerasin teerajalt metsa ja nägin eemalt võimalikku vihjeobjekti. Korraks võttis kokutama, et aga, aga... Vihje ütles peiduka kohta midagi muud. Kaart näitas midagi muud.
Aga ma leidsin aarde! Viimane nimi logiraamatus oli jaanuarikuust. Julgustaks teisigi geopeitureid seda aaret otsima, sest minu kartus oli asjata. Kui on ilus ilm ja aega on, siis on see orienteerumine täitsa mõnus!
Üks parimatest aaretest, mida leidnud olen. Boonuseks on aare suuskadel läbitav, mida ka tegin kui lund oli, ka täna. Neljanda punkti leidsin 4ndal korral, kui oli varem leidja pilt ees. Antud punkt olevat varem maskeeritud, enam see polnud ning tuisuga oli looduslik maskeering pea täiuslik. Tore oli, aitäh.
Täna siis kolmandal korral siinkandis. Teisel korral sai lõpuks see neljas punkt leitud, viiendas ka käidus ja kuues järgmiseks korraks jäetud. Neljas on kaardile natuke nihkesse märgitud, seepärast seal ka nii palju mitteleide. Kuues on lihtsalt loodusega nii hästi ühte sulanud, et sai ikka jupike aega otsitud. Täiesti uskumatu, kuidas üks topsik end varjata oskab. Aare ise oli väga armas, eriti meeldis mulle logiraamat, nii nunnu. Tänan!
Olen käinud orienteerumispäevakutel kuskil 20 korda, aga mitte kordagi käesoleva aasta jooksul. Selle aarde jaoks pidin selle ala põhitõed jälle meelde tuletama. Muidu läks kergelt, aga neljandas ja kuuendas punktis tuli kerge ahastus peale. Lõpuks said siiski kõik punktid ja ka aare leitud. Jess! Poleks arvanud, et esimesel korral leiame. Aeg autost logimiseni oli täpselt 2.5 tundi. Tänud peitjale!
Ammust ajast olid mõned aarded märgitud kui "rattaga võetavad". Täna saigi see tiir ette võetud. Veidi pani mõtlema aarde küljes olev silt "rattaga raske" aga lõppkokkuvõttes võib öelda, et rattata oleks ikka kaks korda kauem läinud. See aare on rattata ka raske! :D
Kus me ikka pusserdasime ja läbi valu ja vaeva ikka õnnega pooleks need punktid üles leidsime. See kurikuulus 4.punkt tuli ka poolkogemata, kui karuonu ta mingi ime läbi tuvastas. Maskeering oli alla kukkunud, muidu poleks vist leidnudki. Aga objekt oli täitsa olemas, bosoni logi ajas meid veidi ummikusse :)
Ning eelviimast punkti otsisime oma pool tundi, kui lõpuks uuesti kaardile vaadates selgus, et olime ühe teeotsa maha maganud ning valest sisse keeranud. Õiges kohas läks kiiremini.
Logiraamatust lugesin, kuidas inimesed on kaks-kolm korda aaret otsimas käinud ning hea meel oli, et suutsime selle kõik siiski ühe päevaga teha. Kokku kulus 3h ja 18 minutit.
Head rahvusvahelist geopeituse päeva! Just selliseid emotsioone me otsimegi. Aitäh peitjatele ja taastajale.
Jätkasime orieneerumist, sujuvalt järgmisest punktist lõppu välja. Vahva geo ja orienteerumise matkake. Tänud seltsilistele sel matkateel. Tänud peitjale.
Mina olin see paharet, kes [krista] ja teised üleeile orienteerumiselt linna tagasi kamandas. Täna siis uus katse. KP 4 osas viriseks ikka veel ja veel: objekti polnud; lubadus, et vahepunktid ei asu maas, ei kehtinud; topsike oli nukker ja niiske. Õnneks on peitja kõik vihjetükid siiski ilusasti lamineerinud ning lõpp hea, kõik hea! Mustikad aitasid muidugi ka meeleolu hoidmisele kõvasti kaasa :D Aitäh toreda jalutuskäigu organiseerimise eest!
Esimesed kolm tulid lihtsalt aga vot see neljas võttis ikka aega natuke. Lõpuks saime sellega ka ühele poole ja kimasime viiendasse seal läks jälle kiiremini. Siit edasi näitas kaart, et justkui peaks rada üle kraavi minema ainult, et sillake oli läbi omadega ja öine suur vihm oli kraavi vee tõstnud tasemeni kus hüpata üle ei riskinud. Jalutasime siis mööda kallast ja leidsime purde väheke eemal kust saime üle ilma pikemat ringi tegemata. Kuuendaga läks ikka tükk aega ja lõpuks leidmata jäigi sest enne jäi juba aare silma ja kätte. Täname mõnusa matka eest!
Sellega läks ikka üksjagu aega. Lõpuks siiski leidsime, tänud.
Vahelduva eduga alates Orienteeruja taasavamisest olen seda vaadanud ja mõelnud ja siis sulgenud kodus toolil lömitades. Arvatavasti oleksin seda jätkuvalt ka edaspidi mitu aastat teinud. Olin aga koos Kristjaniga, kes peab leidma ja ka leiab üles esmapilgul kõige keerulisemad aarded. Siis mul ei jäänud muud üle kui vooluga kaasa minna. Esimeses punktis hargnesime kahele poole ja saime esimese vihje orienteerumiseks. Mul läksid juba sel hetkel ilmakaared segi ja ei olnud õrna aimugi kus võsas ma parasjagu viibin. Ma mängisin siis fotograafi rolli ja lasin paarilisel õigete teeotsade valikuid teha. Minu jaoks oli see kui väiksemat sorti ekskursioon giidiga. Sain teada kus ime kohas oli kunagi Ford Escort ja kuivõrd on puud kasvanud. Millised on olnud kõrgeimad veetasemed ja kus saab soovi korral soosuplust teha jne. Panin kõike kõrva taha aga päev hiljem samadesse kohtadesse enam tagasi küll ei oskaks minna. Stoppama jäime neljandas punktis. Meie kaardilugemisoskus tahtis meid suunata väga koledasse paika ja maastiku raskusaste kinnitas seda meile. Ennem lolluste ettevõtmist tegime uurimustööd, et kas tõesti. Toodi meid õnneks maa peale tagasi ja jätkasime teekonda. Lõpulähedal saabus Madis meie protsessi uudistama. Koos varemleidnuga olime kõik koos ikka parajalt pimedad. Jõulud on ikka karm vihje sellises looduses. Jõulutunne kaob täitsa ära. Üks hetk topiti mulle aga ootamatult logiraamat pihku ja saigi see omamoodi huvitav saaga läbi. Tänud taastajate meeskonnale ja ka kunagisele ideeautorile!
Kõigepealt annan, lisaks reix’i ja crypt12 poolt antud neljanda punkti parandustele, minu poolt mõõdetud konteineri asukoha kaardil märgitud punktist: asimuut 120 kraadi ja kaugus 28m.
Jätkasin pooleli jäänud orienteerumist neljanda punkti otsimisega. Tänu varem leidnute parandustele, täpsemale kompassile ja harjutamisele eelmisel nädalal Tallinna orjenteerumispäevakul leidsin konteineri paarikümne minutiga. Järgmine punkt tuli kergelt. Ainult pastakas oli vahepeal kaduma läinud ja pidin kuuenda punkti asukoha meelde jätma. Kuuendas punktis otsisin läbi mitu vihjele vastavat kohta aga tulemuseta. Minnes uuesti esimesena üle vaadatud objekti juurde ja tõstes silmad maapinnast 3m kõrgusele leidsin ka lõpp-punkti asukohta sisaldava topsiku. Lõppaarde leidmine raskusi ei tekitanud. Õnneks oli aardes vähemalt kolm kirjutusvahendit, nii et sain ikka lahedasse logiraamatusse logi kirja panna. Jõudnud pea-aegu kahe km kaugusel oleva autoni, pistsin käe tasku ja ... kus telefoon on? Ruttasin tagasi aarde juurde ja leidsin telefooni aarde karbist. J:oma telefooni V:oma telefooni
Tänan meeldiva orienteerumise eest!
Kaua otsitud kaunikene. Ega ma suurem asi orienteeruja ikka pole, et nii pikaks selle saaga venitasin. Vahest alateadlikult soovisin jätta põhjuse uuesti tagasi tulemiseks? :o) Harku mets on lihtsalt selline mõnus roheline lahmakas otse Tallinna külje all. Kaardi täpsusastme osas võiks ju pisut nuriseda, aga antud aarde puhul on teatav loks nagunii üsna paratamatu. Piduriks osutunud neljas punkt avaldas ennast päevavalges ning Liivo logist saadud info abil seekord päris kiiresti. Lahe lahendus, kuigi püsib veidi ausõna peal praegu. Viies tuli lennult, kuuendat seevastu suutsin ligemale tund aega otsida. Kusjuures võibolla jäi 6. punkt mul üldse vahele, sest reixi logis on ka mingit 7. mainitud :D Igal juhul minu jaoks 6. oli viimane, sest sealt leidsin suure aardekarbi ning super logiraamatu! Üldse peidab see mets mitut eriliselt kena logiraamatut ja armastusega loodud aardeid, mis kutsuvad värskes õhus liikuma. Aitäh!
Hea tunne küll kui selle aarde kätte saime :) Aastaid orienteerumisega tegeletud (jõudu mööda) aga sellised trikid nagu 4. punktis tavaliselt orieteerumise juurde ei kuulu, õnneks. Kui 4. punkt käes siis edasi oli vaid noppimise vaev. Lõppaare oli ka tore, tänud!
Äge! Lahe! Tervislik! Hariv! Põnev! Ükskõik, kust otsast seda teost ka ei vaataks, igalt poolt paistab, et seda on hoolega tehtud. Tõsi, neljanda punkti juures võiks veidi nuriseda, aga las jääda.
Seekord siis läksime noorgeopeituriga kahekesi. Plaan oli, et ilma lõppu jõudmata metsast välja ei tule! Natuke oli kaasas kõrsikuid ja natuke oli ka vett. Arvestasime, et 3 tunniga peaks ehk hakkama saama.
Asusime siis uuesti seda neljandat punkti otsima. Olime seekord lugenud läbi kõik logid ja võtsime arvesse ka 4. punkti paranduse, mis reix’i teatel oli ~20 m asimuudil ~80 kraadi kaardil näidatud kohast. Asusime nüüd väga aeglaselt ja põhjalikult uuest kohast seda topsi siis otsima. Aeg läks, aga vihjele vastavat objekti me ei märganud, topsist rääkimata. Äkitselt teatas noorgeopeitur, et näe, vaataks seda objekti seal ka. No mõnes mõttes vastas see vihjele küll, aga no 80 kraadist ja 20 meetrist oli see objekt ikka nats möödas. Võiks öelda, et see asimuut oli selle objekti puhul suisa 100 kraadi kanti ja kagus miski 30 meetrit. Mina igatahes laitsin selle mõtte maha. Kuna mul aga endal enam mõtteid ei olnud, siis läksin minagi seda objekti uudistama. Jälle väga põhjalikult ja tasapisi. Noorgeopeitur oli jõudnud juba järgmise kahtlusaluse juurde minna, kui mulle üks asi silma jäi. Nägu kiskus naerule ja ma kutsusin noorgeopeituri ka uuesti selle objekti juurde. Ei no väga kavalalt peidetud! Nüüd oli rõõm nii suur, nagu oleks juba lõpp-punkti jõudnud. Aga veel oli vaja edasi pingutada.
Viiendasse punkti jõudmiseks oli valida, kas otse või ringiga. Kuna ringiga minek tundus kuivem, siis valisime selle. Kahjuks päris kuiv see minek siiski polnud, mina sain oma jala märjaks. Korraks tekkis loodust ja kaarti vaadates ka segadus, aga õnneks otsustasime selle segase koha peal tähelepanelikud olla. No ja see tasus ära, topsik paistis juba kaugele kätte.
Kuuenda punkti poole sammudes jõudsime järeldusele, et seda rägastikku ei suuda me looduses ja kaardi peal süngis hoida. Kuna olime selles metsas ka eelnevalt käinud, siis teadsime kuhu me välja peame jõudma ja siis me läksimegi igatahes OTSE. Üllatavalt vähe pidime käima, kui juba üks oluline tähis looduses paistma hakkas. Natuke veel ja olimegi selles kohas, mis kaardi peal näidatud oli. Kuna tops ennast kohe kätte ei näidanud, siis saime ennast veel ka teise külje pealt õigesse kohta sättida. Tulemus oli sama: olime kindlalt õige koha peal. No ja siis teise külje pealt silmasin lõpuks ka topsikut.
Kuuenda punkti kaardiga tutvudes hingasime kergendatult: polegi enam kaugele vaja minna. Lühikese ajaga oli meil karbi asukoht tuvastatud ja juba paistiski lahe peidukas (üsna julge peidukas minu arvates). Ja oh mis lahe logiraamat.
Nimed kirjas ja kaup tehtud, asusime tagasiteele. Nüüd, kus juba kaardi lugemine selge, tundus see käkitegu olevat. Päris käkitegu see aga ei olnud, sest eelviimasest ristist kihutasime minu juhendamisel hooga mööda. Õnneks taipasin oma viga üsna ruttu ja suund sai korrigeeritud. Olles juba peaaegu lähtepunktis tagasi, oleks me peaaegu peaga vastu “seina” jooksnud (sein pildil). Aga õnneks oli sein nii suur, et märkasime seda varakult ja kokkupõrge jäi olemata.
Igatahes, väärt aare! Kes metsas väikest seiklust soovib, see printigu kaart ja võtku suund Harku metsa! Peitjale suured tänud!
Täna otsustasin uuesti Orienteerujaga katsetada kuna ükspäev telefonist pilte arvutisse tõmmates avastasin, et aarde esimeses punktis olnud voldikul on kirjas ka vihje. Eelmine kord 2. punktis käies olin nii ametis kaardiga pusimisega, et vihjet ei pannud tähelegi… Ning jaa, kuigi ma lubasin endale järgmiseks korraks orienteerumise põhitõed selgeks teha, läksin täna ikka sinna ilma juurde otsitud teadmisteta “ainult korraks, eelmisel korral märgatud sobivat vihjekohta kontrollima”. Vihjega sobivaid kohti oli seal siiski rohkem kui üks, aga endalegi üllatuseks topsiku leidsin ning otsustasin siis juba edasiminekuga ka proovida. Järgmise punktiga läks minu jätkuvaks üllatuseks samuti suhteliselt valutult aga edasi… Esmalt läksin sihtkohta kaks korda - alguses läbi metsa, aga saanud peagi aru, et mul pole õrna aimugi kus ma olen ja kuhu jõudma pean, läksin tagasi ning tegin uue katse konkreetsemate orientiiride järgi. Sain nii lõpuks enda meelest õigesse piirkonda, aga see, mida seal siis polnud, oli vihjepunkt. Ühte kohta pealiskaudselt vaatasin, aga tundus, et see küll sobivaks ei kvalifitseeru… Tükk aega kõndisin ringi, alguses oli error sees ka, et äkki on ikka vale koht, aga peale seda, kui olin suutnud kaardil ja looduses kokkusobivad kohad üles leida, tekkis kindlus edasi otsida. Võtsin logid lahti ja üritasin nendest abi saada, Reigo oma lõpuks aitas, kuigi see “20 meetrit asimuudil 80 kraadi pidekaardil” kõlas tegelikult sama hästi nagu Hiina keel…:D. Jätsin siis selle esmakordselt kohatud mõiste pidekaart üldse kõrvale ja proovisin meelde tuletada hiljuti ühte geokrahvi aaret otsides saadud teadmisi asimuudist ja kraadidest, tulemuseni see mu viis, aga enne ikka läksin valesse kohta – tol eelmisel korral polnud mul ju vaja teada, et see kraad peab ju veel millegi suhtes kraadis olema…:D. No igal juhul olin ma lõpuks uuesti selle koha juures tagasi, mille ühe korra juba mittekvalifitseeruvaks tembeldasin ning sain peale pisukest pusimist järgmise punkti kätte. Edasi tundus jälle lihtsamalt minevat, oskasin isegi otse minna, aga igaks juhuks arvestasin 50% tõenäosusega, et mu kohalejõudmist hõlbustama pidav kraav võib vabalt ka vale olla (no ükskord mulle näidati metsas kraavi ja too polnud mu meelest mingi kraav vaid lihtsalt hulk veidi madalamas kohas kasvavaid mustikavarsi…:D). Siiski ka seekord suutsin õigesse kohta välja jõuda ning peale seda, kui olin ringiga vales kohas ära käinud, leidsin üles järgmise punkti. Ehh… Edasine saadud sigri-migri lõi alguses põlvist nõrgaks, aga kui avastasin, et ka looduses jookseb kõik nii, nagu mu telefoni klõpsitud pilt näitab, läks tunne kindlamaks. Jõudsin siis oma lokeerimistega vist vahepunkti ümbrusesse jäävale viimasele kümnendikule, kui kaardilugemisoskus otsa sai ja enam kaarti ja kohta kokku viia ei osanud. Lootsin siis vihjele tuginedes läbi saada ja patrullisin seal edasi-tagasi ja risti-põiki, lõpuks vist juba 500 meetri raadiuses ning vaatasin eiteakuimitmendatkorda üle neidsamu juba üle vaadatud objekte – no ei olnud, ei olnud seda topsi seal, mitte kuskil! Võtsin taas logid lahti ja lugesin nad kõik alates esimesest läbi, mingit põhjapanevat pidet ma seekord nendest endale ei leidnud… Kuna loobuda ei tahtnud - tundus ju, et lõpp on kohe-kohe käeulatuses ja järgmisel korral ei oleks ma siin grammigi targem - alustasin uuesti oma ringitamistega… ja leidsin vahepunkti asemel üles hoopis selle superägeda logiraamatuga aarde! Rahulolevalt, väga rahulolevalt lisasin sinna siis ka oma nime ja hakkasin seejärel mõtlema, kuidas leida tagasitee oma kes teab kuhu jäetud auto juurde... Aitäh Alexile ja Merikesele seda aaret taastamast, mulle oli see vist üks õpetlikumaid aardeid üldse. Ja kindlasti aitas täna leidmisele kaasa ka see, et oma esimesed umbes 300 aaret otsisin Maa-ameti kaartide järgi üles aga jaa, ma tõesti tegelikult ei uskunud, et täna siin päriselt leiulogini jõuan... Aitäh veelkord, oli väga mõnus nelitund looduses :).
Eelviimast punkti otsides tekkis juba tunne, et leidmata ta jääbki. Õnneks märkas Kaspar midagi viimasel hetkel. Lõpp punkt oli ilusti tehtud. Aitäh!
Olenemata kehvast ilmast vedasime end Harku mõisa juurde, kust alustasime oma väikest orienteeriumismatka. Umbes üheksa aeg sealt alustasime ning 2h45min hiljem lõpetasime. Rada oli täitsa läbitav matkasaapaga, kuigi jah sokk sai veidi niiskeks aga ei midagi hullu. Teerajad olid kohati nagu uisuplatsid, kuid suutsime kukkumisi õnneks vältida (pühapäevane kukkumine on mul siiani meeles!). Ei kohanud ühtki inimest ega ühtki looma. Kõige kauem läks teises ning eelviimases punktis, kõik teised tulid lihtsalt. Eelviimase leidsime isegi natuke õnnega pooleks. Lõpus oli täitsa vahva logiraamat (igaks juhuks kirjutasin seekord ise ;)) ! Aitäh metsa meelitamast! Kartsin hullemat...
Orienteerumine ju väga tore ajaviide. Praegultki on lihtsalt jooksmine asendunud rattaorienteerumisega. Lisaks on nüüd veel väljamõeldud ka mobiilne orienteerumine, mis laiendab huvitavat maastikulviibimise võimalusi veelgi Sedavõrra raskem oli selle ülesande teostamine, ükskord tuli öö ootamatult, järgneval korral ei suutnud kuidagi neljandat vahepunkti ülesse leida (tundus märge kaardil veidi teise kohta viitavat, aga kuna tegu on geopeituse mitte orienteerumisega, siis tegelikult kõik OK). Õnneks täna hammustas Piia siin mõistatuse läbi. Edasi kulges täna kõik väga ladusalt, väljaarvatud et esmakordselt nägin siin täna koeraorienteerumist, tegelikult olid ikka peremehed ka aga kuna kaks nende punkti olid selle multika vahepunktidest vaid paarikümne meetri kaugusel siis saime korduvalt "Kerstidega" ja "Gerberotsega" korduvalt üksteist põrnitsetud. Lõpuks jätsime oma nimed väga kaunisse logiraamatusse. Suured tänud aarde taastamise eest.
Kell 19:30 tuli mõte, et läheks teeks selle ammu ootelistis oleva Orienteeruja ära. Tegevus, mida ma oma elus kindlasti just siin, Harku metsas, olen kõige rohkem teinud. Seega sümboolne värk. Logisid olin varem lugenud ja nendest tekkinud järeldus, et ei ole just kõige libedamalt läinud, viis mind kõigepealt bensukasse õlle järele, kes teab, kas pärast enam antaksegi. Pärast selle kõrvale hea logida, või vastupidi. Oma kujutluses arvasin, et kui orienteerumist tutvustav aare, siis ka punktiobjektid vastavad. Aga polnud mitte, punktid/vihjed geopeituslikud. Seda, et mängin geopeitust pidin endale veel mõnedki korrad rajal meelde tuletama. Sõbralikult norida ju siiski orienteerumistehnilise külje pealt võiks: kaardifragmendid punktides olid kehva kvaliteediga nö laialivalguvad, lisaks nendel olevad punkti kujutised ei vastanud nõuetele, mistõttu oli raskendatud täpne märkimine jne. Kuid selle kõik saab siin mängus andeks anda!
Rajast. 1. kivilt nägin, isegi kahte, valisin õige; 2. punktile lähenesin rajalt kirdest, veidi ikka otsisin; 3. tegin nurgad sisse, kiire läbimine; 4. algus mööda sihte, siis otse Suure jalutuskäik lähedalt, panin hooga veidi üle ja siis katsusin ennast pimedas metsas paika saada. Piirkond veidi umbmäärane kaardil aga suuremate objektide järgi paremal sai asukoht määratud. Siin läks kõige kauem, ei leidnud vajalikku vihjeobjekti, kontrollisin, olin paigas. Lõpuks vähemalt 20 meetrit asimuudil ca 80 kraadi pidekaardil märgitud punktist leidsin, seega märkus rajameistrile. Varjekeha maas, kohale ei jää! 5. Otse, napilt mitte pähe ja mõniteist meetrid paremalt üks objekt üle silmatud. 6. Lõpp mööda rada, vaatasin ühe objekti põhjalikult üle (oleks võinud sama hästi topsikut kanda), siis hakkasin veidi kahtlema ja käisin kontrollisin kraaviga asukohta, tagasi ja veidi eemal leidsin. 7 ja Lõpp. Lähedus üllatas. Logiraamat super temaatiline. Kokku aega läks 1:30 ja parklast konteinerini 3,6 km. Kokkuvõtteks: mulle meeldis, hea vaheldus. Leitav ka pimedas.
PS Õlle järgi oleks ka veel jõudnud, seega sobiliku pikkusega multi. ;)
Olen seda aaret nüüd erinevate kaaslastega leida üritanud viiel korral. Või isegi kuuel.
Ehk siis loendamatu arv kordi on kohapeal käidud ning iga kord erinevates kohtades pidama jäädud. Pole isegi enam viimaseid logisid kirja pannud, sest mida uut mul ikka öelda on, kui et "seda punkti taas ei leidnud, kuna enne sai siiber". Vahepeal pandi koguni aare kinni, nii et Kristiga pidime kogu alguse taas uuesti läbima, kuna olin varem tehtud pildid asukohtadest minema visanud. Pealegi polnud kindel, et uus kontseptsioon hõlmab ikka samu paiku. No nagu hiljem iga punkti leidmise järel selgus, siis väga mööda ei olnud.
Märkimist väärib kindlasti asjaolu, et orienteerumiskaardi trükkisin välja alles kõige viimasel korral kõige viimast punkti otsima minnes (ehk siis täna). Sinnamaani ajasime läbi puhtalt minu vaimsete võimete arvelt. Mis ilmselt seletab asja, miks nii krdi mitu aastat on otsingutele läinud.
Vahepunktide loendamine läks meil lõpupoole igatahes sassi, ent ikkagi on see üks igavesti vinge, tüütu ja pikk multiaare. Polegi varem nii pikka multit kohanud. Iga järgneva punkti juures lootsime, et nüüd tuleb lõpp, aga ei - jälle mingi kahtlane skeem ja veel kahtlasem vihje. No mida sa loed välja sellest: "känd, ei, hoopis seen". Need kaks on omavahel ikka tõsiselt võrreldavad.
Viimase punkti juures olime seevastu kindlad (või vähemalt mina olin), et seal on taas vahepunkt ootamas, seda suurem oli üllatus, kui aardekarp ise vastu vaatas. Tõsi küll, ma mäletasin eelmise punkti vihjest, et see peaks asuma hoopis teises kohas, aga äkki ma kõndisin siis tegelikust eelviimasest õige vihjega punktist mööda ja kogemata aardekarbile otsa (kõlab ikka kohutavalt usutavalt - eriti sealses metsas on "kindel" võimalus karbile kogemata peale komistada, kui tavajuhtudel ei leidnud õiget puudki üles).
Igatahes, nimed said kirja ja hea tunne oli, et see lõpuks läbi sai. Viimane päev läks kuidagi ruttu. Olin valmis metsas taas 3 tundi veetma, nagu reeglina iga kord sinna sattudes. Aga kena kodune mets on juba. Kõiki sportlasi teame ka juba nägupidi.
Aitäh omanikule ja aitäh taastajale. Tagantjärele on nendele otsimistele ikka tore mõelda.
Valmistusin juba nädal aega vaimselt ette selle aarde otsimiseks. Alguspunkti põrnitsedes aimasin kohe kuhu need ülejäänud punktid viia võivad ja nii oligi. Õnneks kogu marsuut oli hetkel saapaga läbitav. Esimeses punktis poleerisin päris tükk aega valet kohta kuid peale otsimis ala laiendamist tuli ka tulemus. Teise punkti vihjet võiks tõlgendada "Nõela otsimine heinakuhjast" aga leitud ta lõpuks sai. Kolmas punkt tuli valutult, kuid neljandale punktile koperdasin täiesti juhuslikult otsa...vedas :) Viiendas punktis raiskasin kõige enam oma väärtuslikku aega. Kaart arvas ühte, mina teist. Ka seal oli lõpuks natuke õnnest abi, leid läbi juhuse. Kuna hakkas juba hämaraks minema siis kergelt surus motivatsiooni alla. Kuid lõpp oli väga lähedal. Ja siis see saabus... kolm pool tundi matkamist. Tore oli kogeda midagi teistmoodi. Suur tänud peitjale.
Eks pikalt olin selle aarde otsimist edasi lükanud ja üksi ei viitsi väga minna. Carol võsades ei viitsi ringi joosta ja nii kasutasin ära võimalust, kui kutsuti kaasa hooldusringile. Olenevalt valitud teedest ei olnudki võsa eriti ees, oli ainult tõesti väga palju mustikaid. Õnneks on ka metsaalune ikka üpris kuiv hetkel. Eks ma sain ka ikka vahepeal Merikeselt abi, et kui ikka väga valele poole üritasin joosta :) Teatud orienteerumisel käin ikka iga aasta aga seal kaardid natuke lihtsamad :) Tänud igatahes peitjatele ja taastajatele!
Äärmiselt hariv aare. Äärmiselt. Tuleb veel natuke juurelda, kas orienteeruja minus on lootusetult roostes või on orienteerumine viimase paarikümne aastaga arenenud ühes suunas ja mina teises. Igatahes kodus tuli esimese asjana riiulist Kivistiku ja Raidi Orienteeruja käsiraamat (Tallinn 1986) ja ma loen ennast jälle kurssi. Aga jah, kui aur läheb kontrollpunktide OTSIMISELE, mitte läbimisele, siis ... Ja jalgratas on pigem nuhtlus. Igatahes tänu Triinu teravatele silmadele ja Madisele, kes kinnikiilunud kohast edasi aitas, ta tehtud sai. Tänud väljamõtlejale ja taastajale ka!
Eeeeeeeeeh... Kunagi käisin ma igal teisipäeval-neljapäeval orienteerumas, siis oli ikka nii, et suur punane tähis paistis juba kaugele. Siin aga otsi neid totsikuid mööda metsa taga... Eelviimases punktis soovitan kallistada, meid aitas :) Aitäh!
Samal ajal, kui Liis lõbustas ennast Mäeküla aaretega, kohtusin mina oma endiste klassikaaslastega. Kui järg Orienteerujani jõudis, tuli ka kohale tulla. Esimene punkt tuli ruttu kohe pärast seda, kui sai vihjet vaadatud. Edasi läks kõik igati hõlpsalt. Teises ja eelviimases punktis tekkisid pikemad viivitused ning ühes punktis kimbutasid sipelgad. Üldiselt mulle aga väga meeldis ja see kaardi järgi otsimine tuli päris hästi välja. Aitäh!
Eelmisel korral jooksis asi liiva või siis oleks õigem öelda - metsa. Vahepeal sai kodus veidi kõrvatagust sügatud ning tulemus oli looduses 5 meetrit mööda. Ragistasime siis rõõmsalt edasi. Ega vahepunkti leidmine elu väga lihtsaks ei teinud. Vajasid ka kõik edaspidised ikka üksjagu võsas tuhnimist. Napilt oleks viimast vahepunkti otsides ka aarde enda leidnud. Aga läks siiski reeglite kohaselt ja kaks sammu enne õiget kohta sai ots ümber pööratud. Tegelikult täitsa mõnus müttamine oli. Täname taastajaid. Jäi varasemast ajast võsas müttamisest ja sääskede söötmisest kohe palju parem mälestus. 28.07.2011 välja prinditud kaart läks ka rõõmsa krabinaga hunti.
Täna jätkasin sealt, kuhu eile pooleli jäin. Nii pime pole ma varem olnud, kui eile neljanda vahepunkti juures. Ma vaatasin eile maskeeringule otsa ja piilusin selle alla, kuid ei taibanud, et selle taga on tops. Nojah siis.. piinlik.. väga piinlik. Edasi läks juba libedalt, kuni jõudsin kuuendasse punkti. Seal jäin natukene orienteerumisega jänni alguses, kuid siis vaatasin kaarti lähemalt ning seadsin endale orientiiri. Ja voilaa, jälle topsik käes. Kogu selle aarde otsimine tekitas sõjaväe nostalgia peale (kaardiga maastikul orienteerumine) ning lõpp pani eriti silmad särama :D Karp tuttava maskeeringuga! Väga tore aare oli, tänan kutsumast! Samuti tänan aarde taastajaid!
Aardest võtsime Rolling Stonesi CD ja 2 TB-d, jätsime Clint Eastwoodi "Fistful of Dollars" ja veel mingi tundmatu tegija "Border Blues" DVD-d, 2 geomünti ja muidugimõista smiley.
Kella keerasime ka üles, vedru oli juba nii maha käinud, et tiksumist enam eriti kuulda ei olnud, kui nüüd seltsimehed unetud kiirustavad, siis kuuleb jälle tiksumist ka :)
Aardekonteineri vägevusest teades olin end varustanud suuremõõtmelise nänniga.
Aardesse jätsin: 1 video- ja ühe helikasseti, 2 Travel Bug-i ja 1 üleskeeratud äratuskella (järgmised võivad siis tiksumise järgi leida ;-))
Aardest võtsin: 2 CD-d, 2 märki ja 1 Travel Bug-i. http://mrcostello.wordpress.com/2008/05/02/orienteeruja-leitud/