Väikese kuradi

 2 

Saadana väike kurat. Kusjuures mu silmis juba suur. Kaks korda seda 25 meetrit läbi kamminud, no ei essugi. Aru ma ei saa, kuidas ma küll nii saamatu olen. Pael kaela ausõna. Kui ma siin taas ringi tammusin, tuli meelde, et niisuguse tegevuse eest antakse mõndades ringkondades nautleja tiitlit. Hmm, krt küll, tegelt tahaks ikka leida.

Kuna oli Musumäel juba mugude tõttu tujust ära ja tahtsin linnast välja saada, siis siin ma eriti kaua ei otsinud. Vaatasin küll kõige lubavamad kohad üle, aga kuna lihtsalt miskit näppu ei jäänud, jätsin selle asja praegu sedasi. Küll ma siia veel tagasi jõuan, kuigi ei tea millal.

Vihjete järgi jõudsime justkui õigesse kohta, kuid lähedal paistsid vaid katkised musta kilekoti tükid ja süstalgi oli kadunud...

No juu siis ei olnud täna minu päev :(

Pärast mõningate kartograafianippide sooritamist jalutasin kohale. Teel hakkas silma uus nurgatagune tänavakunst.

Otsingukohti oli mul valitud kaks, ühes neis vaatasin pikemalt ringi, teises aga ei hakanud üritamagi, kuna kultuurihuviline mugu oli end sealkandis väga mugavalt sisse seadnud.

Teel väikese kuradi juurde.

Küll me seal ikka kammisime, sõelusime ja rehitsesime - ei keskit. Kännud jäid meist terveks, puud püsti, kivi kivi peale. Nüüd, logides, olen ühe vihje võrra targem, aga kuna enam kontrollima minna ei saa, siis jäägu sedapuhku aus mitteleid kirja.

Olin nii rõõmus seda telgijuttu lugedes, et lähen siis kasutan iga õlekõrre ära, sest mingil põhjusel on ka see aare end minu eest peidus hoidnud. Käisin siis täna taaskord läbi. Telk on alles, aga samuti on lisandunud räme läbu koos rõvedate haisude ja suure hävitustööga. Mingi känd oli seal ligidal ribadeks lammutatud jne. Ei leidnud ka seekord.

 1 

Kaks aastat tagasi käisin seda aaret edukalt mitteleidmas. Tänaseks ülesandeks jäi meelde tuletada kus see koht nüüd oligi. Palju ringi tiirutama ei pidanud kuniks tuli soovitud dejavu. Asusin otsima. Alguses käisin läbi eelmisel korra kohad kus kunagi aare asunud. Siis hakkasin põhjalikult kõiki loogilisi peidukaid läbi käima ja suuuure perimeetriga. Kulus järjekordne pooltund ja sain aru, et mul ei ole mõtet Tartus liiga palju aega mitteleidmistele peale kulutada, sest päevaplaan on veel tihe.

<_Eelmine |1.päev| Järgmine_>

Uurisin peiduka ümbruses võimalikke peidukaid. Ilmselt jäi ka õige koht uuringu alla. Seal oli rivistatud ilusasti ritta hulka tühja taarat. Aaret ei leidnud. Võimalik, et ta ei elanud üle tudengite Volbriööd.

Jäi meie eest seekord peitu. Kaks tudengineiut olid ka end aarde lähedale õppima sättinud ja väga agaralt seega otsida ei saanud, vabandame oma saamatust sellega.

Müttasime täna sõbranna ja pojaga päris pikalt. Tegime nii pikemaid kui lühemaid samme, vaatasime iga potentsiaalse peiduka läbi ja targemaks ei saanudki.

Kaks varemleidnut olid kaasas ja saime tõdeda, et aarde karpi enam pole.

Kunagi aastal 2011 kui geopeitusega algust tegin, lahendasin selle mõistatuse ära. Tol korral sa lõpus ka luurel käidud, kuid traditsiooniline peidik oli siis pesa herilastele ja jätsin asja pooleli. Mõte oli vist, et tulen tagasi siis kui on sügav sügis ja mutukad-putukad unele läinud. Kuid siis läks minul geopeituse isu üle millegi pärast. Nüüd kui tegutsemisõhin on tagasi, läksin selle aarde juurde tagasi. Traditsiooniline peidik, kui selline, on veel alles, aga selle alt on maapinda päris palju kadunud ja nõlv on aarde kirjelduses olevale viimasele majale meetri jagu lähemale kolinud, jättes peidiku peaaegu õhku hõljuma. Aaret seal ega lähedastes sarnastes kohtades ei ole.

Ei leidnud, kaasasolnud varemleidnu ka ei leidnud. Vist on jalutama läinud.

See väike kurat tegi oma trikke. Peale suurt sula oli maa mõnusalt pehme ja mudane. Loomulikult õnnestus mul sellel nõlval mudaliug teha nii, et nägin välja nagu oleksin teinud naiste mudamaadlust. Ja kurat oli aarde ka kuhugi ära sokutanud.

Kõik sammud said tehtud, nii nagu kirjas oli. Täiesti sobivasse kohta jõudsime kõigi kirjelduste järgi. Sai isegi mudaliugu lastud, kuid aaret me üles ei leidnud.

Enda oletatavast lõpust ei leidnud.

Otsisime ja otsisime, leidsime isegi hea peidukoha (meie arvates), aga aaret ennast näppu ei saanud.No jääb järgmiseks korraks siis.

Ei tea mitmes otsimine see juba oli aga ikka ei midagi. Koht ja georajad oleks õiged aga .....

Mugud takistasid ligipääsu täiega... Vaja sobivam aeg leida...

 1 

Katse kaks ja mitteleid. Mudas ja sodis sai tuhnitud, aga karpi polnud. Eelmine kord tuhnisin ka, siis aga täitsa vales kohas. Vihjeks teistele: kui otsida õigest kohast, on suurem tõenäosus leida ;)

Kuna käisin vaatamas Inglisilla aaret, otsustasin ka siit läbi käia. Olen selle varem juba leidnud. Väga täpselt ei mäleta, kus see oli, aga mingi hägune pilt on silme ees sellest kohast. Vaatasin kõik kohad läbi, aga ei midagi. Vahest on jalutama läinud.

Ei leidnud.

Sai küll kahekesi tükk aega nõlvade peal tuhlatud ja kõikvõimalikke peidukohti torgitud, aga kurat keeldus kategooriliselt end välja andmiast.

Kõik peale lõpu otsimise oli väga lihtne ja mõnus. Lõpuks tuustisin kõik kohad läbi, aga aardest polnud kippu ega kõppu. Leidsin küll ühe väga loogilise ja kirjeldusega klappiva koha, kuid seal oli ainult prügi ja ise Alexandrit ei olnud, Aramis oli hoopis. Võiks igaks juhuks üle vaadata, kas ta ikka omal kohal on.

Sel imeilusal, päikeselisel, kevadisel päeval leidsin mina "objektilt" vaid musta kilekoti (teisaldasin lähimasse prügikasti). Päris kindlal veendumusel, et aaret pole, ma olla ei julge, sest peidukas (Peebu poolt õigeks tunnistatus) valitses mõõdukas jääaeg. Tõsisemaid tööriistu sellega hakkama saamiseks mul kaasas polnud. Mugusid hakkas ka laekuma. Kunagi põhjust taas siia tulla. :) Aitäh!