1944. aastal Holdre metsades

Peitis 25.08.22 Kristjan, SalmeS ja Helen [helen]

Tüüp: Mõistatusaare
Maakond / linn: Valgamaa
Raskusaste: peidukoht 3.5, maastik 2.5
Suurus: normaalne
Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse!

Kirjeldus:

Viimase sõja rindejoon Lõuna-Eestis kulges aastal 1944 Võrtsjärve äärest Pikassillalt mööda Väikest-Emajõge lõunasse üle Jõgeveste Hummulini, kus toimusid ka kõige ägedamad lahingud, mis algasid augustikuu lõpu päevadel ja kestsid 3-4 nädalat. Venelased ründasid ägedalt, pommitati sakslaste kaitseliini ja kaugele üle selle. Enne lahingute algust saatsid sakslased rindejoone ümbruses elanud pered sõja jalust ära. Paljud Hummuli ja Purde küla inimesed läksid sõjapakku Holdre metsadesse.

Tõrva-Holdre-Oomuli teeristist umbes 150 meetrit edelas, kus põllumaa lõpeb ja algab mets, seisab õhukese samblakihiga kaetud pea meetrikõrgune sambakujuline mälestuskivi. Enne Hummulit keeras teine sakslaste taganemis-kaitseliin Emajõe äärest läände ja suundus üle Purde küla kuni Holdreni ja Taagepera-taguste metsadeni välja. Sellestsamast mälestuskivist ja kohast, kus Hummuli mees, kelle nime leiad kivilt ja mille pead sisestama siia kujul ees-ja perenimi ilma tühikuta, surma sai, on sadakond meetrit edelas tihedama metsa sees sakslaste taganemis-kaitseliini kraav ja kaevikud. Sealkandis olid lahingud vaiksemad ja väiksemad kui Emajõe liinil, peamiselt selle järelkajad. Aga ei saanud ju sõda ja surm ka sealt võtmata jätta, ei küsinud keegi, oled sa sõdur või sõjapõgenik.

Originaalteksti natukene kohandatud, autor Rein Tootmaa.

Et see otsimine nii keeruline poleks, siis kivi leiad kirjeldatud kohast mõnekümne meetri kauguselt lääne suunal.

Vihje: pole

Lingid: pole

Aarde sildid: välimõistatus (1), lumega_leitav (1), lühem_matk (1)(täpsemalt)

Geocaching.com kood: GC9Z0DC

Logiteadete statistika: 30 (96,8%) 1 2 0 0 0 0 Kokku: 33

28 august 2022 kommenteeris Helen, Salme, Indy ja [puutetundlik

]

Nädalavahetuse geotriatlon MÕV* Super Ultra, #2. Ehk lugu sellest, kuidas sõbrad üllatusprogrammi raames peitur Puutetundlikule geoErna korraldasid ning selle käigus ühtlasi ka järgmisesse eluaastasse aitasid astuda…

Eelmisel õhtul Kapuu 6 juures aardeprogrammile joont alla tõmmates selgus, et sündmuserikas päev ei ole veel sugugi lõppenud ning et Heleni sõnaühend “tegevuskoht lõunaregioonides” oligi mõeldud sõna-sõnalt - järgmiseks võtsime suuna Valgamaale :D. Natuke pikem vahepealne autoistmesse vajumine sobis samas kogu selle tundidepikkuse ronimise otsa ideaalselt ning sihtkohta jõudmisel alanud chill, grill ja saun ei olnud sugugi vähem ideaalsed :). Ja seejuures saun, milles tol õhtul mõnuleda saime, ei olnud mitte harjumuspärane klassika (ja mis mu enda ainsa soovina selles ideaalpäevas veel pilti oleks mahtunud, slingitamisel krae vahele saadud ohtra “soomuse” tõttu :D) vaid pehme leiliga kilesaun hämarusse vajuva väikese veesilma kõrval ning ka kõiges muus olid Kristjan, Helen ja Salme kogu üllatuse hoidnud väga erilise, kuni selleni välja, et ka Indyt ootas õhtusöögiks ees värske pakk hakkliha... No võite arvata, kas ma olin sellest kõigest väga-väga liigutatud ja väga-väga tänulik ja kas mul oli tegemist oma pisarakanalite kontrolli all hoidmisega…

Järgmisel hommikul ärkasime Indyga reipalt nagu kaks kurki, õhtune saun oli kogu kapuukanguse kontidest välja aurutanud ning pikk spordipäev korraliku une andnud. Ja ma ausalt ei osanud sellelt nädalavahetuselt enam midagi rohkemat soovida/oodata kui see, mis meile juba eelmisel päeval nii ägedalt korraldatud ja kingitud oli; arvasin, et täna peame lihtsalt üheskoos hiigelpika mõnusa hommikusöögi ja seejärel hakkame kõik ennast linna tagasi sätitama, mõnede teele jäävate leidmata aarete kaudu. Aga siis sain hommikused õnnitluskallistused koos armsa Salme joonistatud sünnipäevakaardiga ning kaardi vahele oli üllatuskingitusena pistetud veel üks joonistatud teadaanne…

Ma tegelikult ei oskagi teile hästi edasi anda seda, mis järgmiseks toimus, suures “Aawww, aitäh Teile, sõbrad!!! / Oiiiiiii, kui nunnud Salme joonistatud kaardid!!! / Iiihhhh, uus (sõja)ajalooaare siinsamas kõrval!!!”-emotsioonide virvarris jooksin lõpuks nii kinni, et keeruliseks läks isegi ülesanne määrata ära, kus on edel ning kuhu poole jääb Oomuli :D. Olematu netilevi ei teinud ka asja sugugi lihtsamaks :D. Aga kuna kaaslased olid kõrval ning strateegilises teeristis ei olnud valida rohkem kui kahe suuna vahel, saime u 10 min peale avaldumist ikkagi suuna kätte ja liikuma hakatud, esmalt vajaliku mälestuskivi asukoha ja seejärel ka aarde enda poole. Noh…

Te olete olnud olukorras, kus te olete enda meelest juba niigi kõike saanud rohkem kui soovida julgeks ja vinge üllatuslisapakeeta veel peale selle ja särad parasjagu metsa vahel aarde leiurõõmust ja suurest õnnelikolemisest nagu miljon dollarit ning siis kukub sulle sülle VEEL ÜKS üllatus? :D Mul täpselt nii juhtus ja võite arvata, kas siis, kui mulle reaalselt kohale jõudis kogu Salme järjekordse ägeda, aardekarpi kõige peale asetatud käsitöökaardi sisu, oli pillimahakkamine ainult millimeetrite mängu kaugusel… Aitähid piuksatada Helenile ja Salmele siiski suutsin ning imetlev-hämmeldunult uurida, kuidas te seda kõike vaid loetud päevadega teostada jõudsite ning seejärel jalutasime tagasi stardikohta, Kristjani vahepeal küpsetatud pannkookidele ning maailma kõige šokolaadisemale šokolaaditordile…

Ma ei oskagi rohkem midagi lisada aga ma panen siia pildid ja need annavad ehk isegi paremini edasi kogu tolle hommiku sisu… Aitäh Helenile, Salmele ja Kristjanile uue ajaloofakte tutvustava aarde eest ja seda mu sünnipäevaga sidumast, sain väga emotsiooniderohke hommiku :). Ja kuigi ma lubasin, et otsin siit läbi jooksnud rindejoone ja kaitseliinide kohta veel infot juurdegi ja vaatan pilti laiemalt, selgus kodus, et (vähemalt netiinfo) siinse nurga teemade kohta on pigem haruldane ja tõsisema huvi korral tuleks minna koguni raamatukokku…

Aitäh teile veelkord, kõige eest ja mulle jääb nüüd kirjutada veel üks logi…

*MaaÕhkVesi