Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Võrumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Haanja kaheksatuhandelised aardesari on jätkuks Eestimaa kaheksatuhandelised aardesarjale, kus veel aardeta Haanja kõrgeimad tipud saavad ka oma aarded. Kokku kahe seeria peale saavad aarded ligi viiskümmend mäge.
Oma teekonna valikul palun arvestage ka maaomanikega ja vältige loata taluõuel kõndimist.
Seeria ei paku kahjuks alati imelisi vaateid ja erilisi kohti, vaid pakub hoopis geopeiturile tunde, et sai millegi raskega hakkama. Ei ole vahet, kas seda tehti suvel või hoopis talvel, algusest lõpuni matkates või vahepeal sõites. Saavutus on see igal juhul!
Nii Haanja kui ka Eestimaa kaheksatuhandeliste seeriad saavad olema leitavad aastaringselt. Kes ikka ei soovi suvel läbi ülepea kasvanud maltsa murda ja parve sääski sööta. Siis saavad teha raja läbi neile sobilikumal ajal.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC9XE2T
Logiteadete statistika:
27 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 28
Oli see vast kummaline aprillipäev. Kõik ajaloolised kuumarekordid ületatud, higi tilkus juba väikse liigutamisega ja mõtlesime, et teeme veel ühe lihtsa ja kiire mäekülastuse. Aga võta näpust, aega kulus siin kokku 1,5 tundi.
Kuna me polnud GC infot vaadanud, siis polnud aimugi, et siingi võib aardega mingi jama olla. Kohale jalutades selgus, et mets maha võetud aga ronisime siiski mäele, kus veel mõned puud püsti olid. Tiirutasime seal tükk aega. Kui olime kindlad, et ühegi püstise puu küljest midagi leida pole, hakkasime maas olevaid oksakuhjasid sorteerima. Sest üks aardekast oli täna just nii juba välja tulnud. Aga siin nii lihtsalt ei läinud. Olime juba peaaegu loobumas ja leppinud ausa mitteleiuga, kui äkki maas okste vahelt logiraamatu nurka märkasin. Hakkasin seda piirkonda hoolsamalt vaatlema ja leidus ka mängujuhend, paar puidust kasti tükki ja mõned plastkarbi tükid. Nüüd oli selge, et siin on aardekast hävinenud. Hakkasime teostama arheoloogilisi väljakaevamisi ja nii õnnestuski meil lähiümbrusest leida praktiliselt kõik puitkasti detailid ja peotäis plastitükke. Korjasime kõik hoolikalt kokku ja sammusime auto juurde tagasi. Margusel oli piisavalt tööriistu ja algas aarde taastamise töötuba metsas. Nagu Ikea mööbli kokkupanek. Teame täpselt, mis tulema peab, ole vaid meister see teostama. Natuke niiske raamatu riputasin puuoksale päikese kätte kuivama ja Margus asus puurima, kruvima, kopsima. Ja ennäe, kulus natuke aega ja maast kokku korjatud lauajuppidest sai täpselt esialgse kujuga aardelaegas :) Ainult ühtegi plastkarpi meil polnud asenduseks panna. Hetkel nii juhend kui logiraamat minigripistatult puust laekas.
Kasti viisime muidugi mäele tagasi, riputasime ta praegu ühe suure maha langenud puu juurepesa külge. Aarde omanikku ka kogu loost teavitatud.
Oli väga meeleolukas aardeleid ja taastamine, mis jääb kauaks meelde. Selline geopeitus on äge!
"Ollõ või mõttõ ollõ, selleq ollõ küsümüs."
Geopeitur, muidugi, teab vastust juba kodunt lahkumatagi: "Ollõ!"
Põle tõepoolest põhjust, miks muudmoodi kunagi mõtlema peaks. Egas aarded maailmast otsa saa! Isegi kodumaal kaart täiesti 100% roheliseks saada, oleks praktiliselt võimatu missioon. Kunagi ammu-ammu keegi teadis kedagi, kel järgi kõigest kaks leidmata aaret Maarjamaa pinnal. Tänapäeval ei tea küll enam keegi kedagi säherdust! Aitäh.
Õlut siin küll kuskil ei näinud, küll aga mäge, õigemini küngast. Aga leid oli ka sobilikuks preemiaks mõnusa jalutuse eest.
Kontrollinud ei ole ja tulistan puusalt, aga aardenime esimene pool meenutab kirjakeeles kangesti seda va kesvamärjukest.
Igatahes tatsasime eelmise mäe juurest otse siia, maalisime nimed logiraamatusse ja vantsisime tagasi autoni. Aitüma!
13-päevase, pooleldi lastelastega ringi seigeldud Lõuna-Eesti tuuri otsing #103. Pärast sportlaseund GeoOlümpiabaasis tulin 30 tipus Olümpiajärgselt lihaseid lõdvestama. Kes ei sooviks kuni 28 kraadiga läbi üle pea maltsa murda ja parvede viisi sääski toita :-D
Siinse mägedeportsu neljas. Autoga oleks pääsenud 50 meetri peale, aga jalutasin eelmise aarde juurest meelsasti mööda ATV-rada jalgsi. Lõpuspoole rammisin võsast läbi, et naasta täitsa normaalset teed. Tüüpiline, eks ole :D Et oleks ais kindel, on vähemalt siia tippu ka mäe silt pistetud. Aitäh Arturile ja Heigole vahelduseks igati normaalsete mägede eest!
Selle mäe vallutamiseks oli vaja väheke tuulemurru vahel laveerida, aga tegelikult väheke ringi minnes ei pidanudki kuskil turnima, nii et normaalne kõik. Otsima siin ma ei pidanud, sest mu ees lippav kutsa läks joonelt kastikese alla ja istus maha. Tubli tema, aga ta võiks selle tegevuse juures ka häält teha, et tema leidis. Aga see vist pigem õpetamise viga, mitte tema oma. Etteruttavalt olgu öeldud, et tegelikult ta ei tegutse mul sihtotstarbekohaselt, järgmisel mäel jälle minetas oma vastavastatud oskused ja lippas hoopistükkis vales suunas. Aga seal oli midagi hoopis huvitavamat, äkki mingi jänes või koguni midagi suuremat. Tänud peitjale järjekordsele mäele saatmast, niisugune mäegedevallutaja tunne hakkab juba tasapisi ligi hiilima
Tänane kolmas. Plaksi Kunnmäe poolt oli tulek jalutuskäik mööda heinamaad. Kuni algas sarapuuvõsa. Kuidagi sain ennast läbi võsa pressitud. Siin pidin pisut otsima ka enne kui leidsin. Tagasi metsateele (mida kaardil polnud) sain pisut kergemini. Tänan!
Kui kohale tulles oli kohati lumi põlvini, siis siin mäe lõunapoolse küljel olid esimesed sinililled.
Tänan peitmast.
Kaarditöö tulemusel otsustasime, et siinse neliku peaksime jõudma veel jalgsiringiga enne pimedat ära võtta. Kaardil oli nagu mingi teerada aarde suunas, aga looduses sellest kahjuks suurt kasu polnud. Aardeni siiski jõudsime. Aitäh!
Eelmine päev oli olnud ilus nagu värviline sügis! Ja sinna lõppu seltskond, unenäolises kohas ööbimiskoht, kunigliku maitse ja valikuga söögid.... ja loomulikult joogid. Hommik algas minu jaoks pilkases pimeduses, millele minutid ja tunnid tõid vaid kvantide kaupa valgust juurde. Õnneks tõid päevavalguse just matkakaaslased, kes tasapisi minu hommikuüksindust lõhkuma hakkasid. Päev oli justkui negatiiv eelmisest päevast. No mitte päris negatiiv aga selline veidi ülevalgustatud. Terve päeva oli kõikjal udu aga Haanja piirkonna ilu on nii vägev, et kogu seda võimsust ja hiilgust tajud isegi siis kui silme ees on lihtsalt hall mass. Aitäh kõigile! Mulle see pühapäev meeldis !!!!
Nagu ka eelmise aarde juurde sai mindud üle heinamaa, nii ka siia. Teel siiapoole pidi aga ikka nina ette vaatama, et kogemata ei astuks rohu all peidus olevasse vett täis roopasse. Kõik olid hoolsad ja varbad jäis kuivaks. Või siiski, kuigi aeg on juba üle keskpäeva, siis öine kaste pole ikka veel ära kuivanud ja rohi on ikka märg. Aastaaja võlud. Aitäh.
Siin oleks tahtnud juba ühe õlle teha küll. Aga kuna polnud õlle mägi, siis jäi ära. Heinamaa oli petlik, kohati vesi lainetas.
Sellest tipust alates oli päike juba loojunud ja läksin üle pealambi valgusele.
280 meetri kõrgune tipp leitud ja üle vaadatud. Aitäh peitjale!
Siin oli veidi segadust, et kust nüüd kõige õigem talle läheneda on. Valisime siis ühe sobiva parkimiskoha välja ja jalutasime kohale. Lisasime aardesse trükkplaadi. Aitäh peitjale.
Mäe otsas oli silt mäe nime ja kõrgusega, paar mesipuud seisis metsaserval. Kui tagasi suurele teele keerata, peab olematu külgnähtavuse tõttu üliettevaatlik olema. Aitäh!