1 

Aega väga polnud. Mõtlesime, et tuleme ja vaatame üle, et mis siin on: Eemalt nähes torni mastaapsust, teades peitja õelust ja vihje absoluutset mitteaitamist, ei hakanud tornile ligi minemagi, vaid keerasime ringi ja tõmbasime kiirelt jee. Eks kunagi, kui aega päriselt ka käes on, siis vaatab uuesti.

 2 

Täiesti aus mitteleid. Tegelikult isegi mitteleiud. Sest juba kuu aega varem käisin siin poleerimas, 2 tundi vähemalt. ATV-mees tegi oma fotod ja tiiru ära, aga vahest tänu Uulafile midagi küsima ei hakanud.

Täna siis uus katse, jälle ligi 2 tundi ja jälle sama edutu. Väliseid vihjeid ei raatsi ju küsida, logidest võib küll mõnda välja lugeda, kuid nagu näha, ka sellest teadmisest polnud mul abi. Ega ei tea ju täpselt, paljud senistest logijatest aarde päris ise üles leidnud ongi. Tundub, et äkki tiba krõbedam kui 3.0 peidukoht?

Oht alla pudenevate teiste külastajatega pihta saada?

Torn üle vaadatud, vaade polnud vähemalt täna suurem asi ja tundub, et korduskülastuseks peab hoolega motivatsiooni koguma.

Peramaa näeb kirjapildis üsna sarnane välja eramaale. Õnneks siiski nii ei olnud! Kohale saabudes oleks seal nagu laulupidu olnud, pigem siiski kellegi suvepäevad aga parkla oli autosid ja telke täis ning möll jutusumin kostus autoaknast sisse. Nii otsustasin aarde üle vaadata.

Poolel teel torni tippu jalad juba tudisesid all ja ka nüüd kaks päeva hiljem liigun nagu oleksin maratoni jooksnud või siis 40000 sammu läbinud. Ulme! Iseenesest see trepp ei tundunud miskit nii hull aga tagajärjed räägivad enda eest. Vaatasin siit ja sealt, lugesin kirjeldust ja logisid. GC vihje aitab üsna täpselt ära määrata, mis tasandil on vaja olla, kuid ka see mind topsini ei aidanud. Tegelikult nii oligi parem, sest teel tippu, pillasin pastaka maha, mille siiski pärast üles leidsin!

Parandan sportlikku vormi ja ehk millalgi tulen uuele katsele!

Siin kandis aardetiirul olles tulime muidugi ka selle suhteliselt värske aarde juurde ja seda tegelikult ilma mingi taustateadmiseta. Kui aare on tornis, siis nii on. Selge see, et kerge see leidmine ei saa olema. Umbes nagu kuusemikro otsimine kuusemetsast. Mõni eelnev logi oli ees, sealt mingit aimu saime, aga ega sellest palju kasu polnud. Otsisime ikka katsudes ja poleerides, igal korrusel, igat nurka, soppi, palki, õnarust, plekki, nende alust jne. Mutrid ja poldid jätsime rahule. Peale tundi sai isu täis, kellelegi helistama, sõnumit saatma, vihjet küsima ei hakanud. Kui on peidukoht 3.0, ju siis on. Samas ei saa ka öelda, et päris tühjade pihkudega oleksime jäännud. Mul oli peale seda palkide poleerimist paar pindu ikka pihus ja üks käsi natuke katki (ilmselt kuskil pleki nurgaga läks).

Kui ära sõitsime, pidas valduste peremees meid kinni ja ütles, et meil läks seal täpselt üks tund ja küsis, et kuidas meil läks, et kas leidsime. Pidime ütlema, et seekord mitte, aga et torn sai ju nähtud ja see ongi geopeituse peamine eesmärk - külastada toredaid paiku, kuhu muidu ei satu. Aardeleid on lihtsalt veel boonuseks.

Ta kirjeldas ja joonistas maa peale, et milline see konteiner välja näeb. Ta on seda näinud, aga ütles, et ei tea, kus on. Võtsime info teadmiseks, kasutame järgmine kord. Võib-olla tuleme kunagi tagasi, võib-olla.

 4 

Siin kandis veetsime me oma kolm tundi. Ei, mitte kogu see aeg ei kuulu auga tornile. Juba siia sõites võttis meile sappa atv , et sellel istunud lätlasest maahaldur saaks uurida, mida me teeme. Laskusime temaga pikemalt jutlusesse ja ta tuli meiega torni kaasa, et jutustada, kuidas tornist saab jälgida erinevaid metsloomi. Ükskord olla ta lambaga karu üritanud püüda aga lammas olla enne juba nahka pistetud, kui mees püssiga kohale jõudis. Mees seletas, et torn on tegelikult eravalduses, vahetevahel lasevad nad inimestel siin magada, kunagi sai isegi nööri ja korviga neile teenust pakkuda hommikuse kohvi ja šampanjaga. Nüüd oli alles ainult väljaulatuv latt. Kahjuks oli keegi üleval akna peal küünalt põletanud ja seda oli näha ka põlenud aknalauast. Seepärast ongi neil nüüd hirm, et keegi torni pahatahtlikult kasutab. Veidi tornis ringi vaadatud ja koos mehega otsitud, tegi ta ettepaneku, et soovib meile seda imelist puhkekompleksi näidata ja me suundusime alla. Käisime läbi ka tema kodust. Väljast tundub, et lähed nagu puukuuri aga sees on kõik ägedalt ära tehtud. Mõnus interjöör. Mees ise valmistab puust erinevaid kujusid ja küünlajalgu, tellimuse peale aknaraame. Kasvuhoonest andis ta meile enda kasvatatud kurki ja tomatit. Lisaks saime veel jääkülma vahtramahla suure pudeli. Siis jõudsime puhkekompleksi. Milline äge koht. Toad on siin kahe kohalised, kaheksased , kämpingud nimelised kunagiste elanud inimeste järgi. Pearuumis on suur istumissaal, saun ,kõik tarvilik ürituse pidamiseks. Ruumis on tema kütitud karu ja teisi loomade ja lindude topiseid. Täiega äge. Siis juhatas ta meid suitsusauna, mis pidi olema Eestis suurim. Lausa kahekordne saun oli. Olen päris mitmes suitsusaunas käinud, taolist polnud tõesti enne kohanud. Käisime läbi tema töötoast. Kingituseks saime sealt lõikelaua. Jalutasime hoovis ja mees kaevas meile mingit imelikku juurikat söömiseks, mida ta ise nimetas magusaks kartuliks. Polnud kunagi enne midagi seesugust söönud. Õhtuseks tee tegemiseks saime ka piparmünti. Piparmündi vastu pidime aga veidi tööd tegema ja nii me suundusimegi tiigi juurde kalu söötma. See oli imeline vaatepilt, suured kuldsed kalad ujusid ja karglesid neile visatud toidu järele. Kokku oli kalu kolme erisorti. Lisaks sai selles tiigis ka ujuda. Nii et meie täname siia kutsumast ja see mitteleid ei heidutanud meid sugugi. Pealegi, oleme juba targemad ja teame nüüd, et ma katsusin aaret, lihtsalt tegin sellega vastupidiseid liigutusi.

Sai tunnijagu seda torni poleeritud aga seekord jäi tops leidmata. Kuna ees ootas kajakisõit Piirissaarele, siis ei hakanud siin tervet päeva otsimisele raiskama.

Siia õige teeotsa leidmine oli väljakutse. Kuna me seda kanti tegelikult eriti ei tunne ja kõiki teid ei tea, usaldasime Google Mapsi. Selle kaks väljapakutud teeotsa lükkasid meid kellegi koduhoovidesse. Lõpuks jõudsime ikka kohale läbi Peramaa Puhkekeskuse.
Tegelikult täitsa vahva torn. Ainult et aaret ei leidnud. Eks kunagi teine kord proovime uuesti, kui siia kanti asja. Nüüd on ju teada, kuidas siia ligi saab :)

Liispõllule jõudes selgus, et tööpõld on väga lai. Kolmekesi tund aega mikro otsimist tulemust ei andnud ja lõpuks lihtsalt tüdinesime ära.