Rändurite rahn

 1 

Siin tabas paastumaarjapäeva needus ära, et olime tal korraks peost lipsanud ja Timmkanalil lõbutsenud. Ei ole miskit kerget elu ega mee lakkumist ja vuntsi muhelemist. Esiteks oli ta ettenägelikult sundinud meid taskulampe koju jätma ( egas te ju niiii kaua ringi hulgu ja milleks siis tassida?) ja teiseks pilved niigi vihmase taeva ette vedanud, nagu magamistoa kardinad... Kolmandaks... no milleks te neid kummikuid mõtlete sikutada varvaste otsa? 300 m siuh sinna ja säuh tagasi ju vaid... neljandaks oli ta ära peitnud ka aarde. Korralikult.

Nii me siis läbi saabuva pimeduse kahlasime läbi pori, võsa ja vee! :D need 300 m, hämaruses leidsime vist ikka selle ime, kuid sammu siia või sinna need kolmikud, pihku selles pimeduses miskit ei jäänud. Mis siis ikka, tänasele kohaselt veame suunurgad kõveriti ja joonistame sinise pannkoogi. Täna pidigi ülepannikooke tegema, värvist vaid ei räägi folkloor küll miskit. Seega, sinine... ;)

Meist jäi needus sinna maha ja meie pagesime Viljandisse. Ühegi aarde poole isegi ei vaadanud. (aa, vaatasin küll. Üllatus peitis end minu eest kah. Eks lähen teisele katsele...)

Üks kahest, kas aarde konteiner oli ajutiselt kättesaamatu või olime geaopimedusest löödud, kuna 99% tõenäosusega arvatavast kohast me seda ei leidnud. Alati tuleb jätta 1% enda kaitseks :D

Ei ole vist päris õige aastaaeg?