EST 20

Vihje koordinaadid asuvad sihist tunduvalt eemal, sinna ei olnud aega minna.

 7 

Miskipärast asetses selle seeria 20. aare (esialgselt) ansamblist väljas ning ei olnud mitte samas reas teistega ning ei asetsenud mitte 19. ja 21. vahel. Mis siis ikka, mõtlesime, tuleme tagasitulles selle juurest läbi. Väike probleem seisnes muidugi selles, et kui kraavipervel liikumine tundus raskevõitu, siis rabas liikumine oli veel hullem. Jah, ca nädal tagasi olnuks siin kulgemine kergete killast, aga täna enam mitte. Nii juhtuski, et kui Piia oli siiani suutnud end kuivana hoida, siis siin rabas sikutas Maa ka tema jala oma embusesse niivõrd, et seegi sai märjaks. Võib öelda, et nüüd olime kõik võrdses seisus, kõigil üks jalg ühtemoodi märg.

Nagu eelmises logiteates mainitud, peale pikka pingutust me kohale jõudsime, aga paraku ei suutnud me ka otsingu perimeetrit suurendades sealt aaret leida. Peale peitjaga suhtlemist sai selgeks, et siin aaret ei ole ning ikkagi asub see samal sirgel koos teiste siinsete aaretega. Lihtsalt, aaret ülesse pannes oli peitjal jäänud koordinaadi esimese pooles 58.378223 number 8 lisamata ja andmetes olnud koordinaat 58.37223 viis meid õigest punktist täpselt 666 meetrit lõunasse.

Nojah, shit happens, mis siis ikka. Nüüd oli meil kaks valikut: kas läheme taas läbi raba (mille kohta teame, et seda läbida on raske) kraavi äärde ja otsime ka selle aarde üles või siis läheme mööda sirgemat teed auto juurde tagasi kasutades selleks lähedal asuvat metsa, mis eeldatavasti on kergem maastik läbimiseks. Demokraatlikult toimunud hääletuse tulemusel (2 ühe variandi poolt ja 2 teise variandi poolt) jäi peale otsus, et see aare jääb täna leidmata ning oma jõuriismeid kasutame otsemat teed mööda auto juurde naasmiseks. Oli see nüüd õige vale, kes seda teab ja kas sel enam tähtsust ongi, aga peale kuut tundi ja ca 13km matka olime õnnelikult auto juures tagasi.

Oli päris meeleolukas pool päeva. :)

 11 

Eelneva matka kirjeldus siis teistes logides...

Olime eelnevalt hinnanud, et meie jõu ja aja ressursid on piiritletud ja jätsime matka mööda kraavirada pooleli. Ikka tekkis tagasiteel kaarti vaadates ahvatlus, et lähme logime selle EST20 ka ära kui sinna juba peideti - küllap on ka põhjus ja küllap on ka ligipääsetav. Ainult mingi 900 m nagu oli minna.

Olgem ausad, mineku alguses pooled meist ikka kahtlesid, kas sinna minna. Igatsusega meenutati isegi Brunot - oleks tema siin ega siis ei läheks. Ja kulg üle poolkülmunud soo oli raskem kui Frodol üle Dead Marshes-i. Mitte üheski sammus ei saanud olla kindel - mätas, mida lootsid kandvat, oli pehme nagu või. Lume all oli teadmata sügavuses külmumata vesi. Aegajalt võttis soo kummiku nii intiimselt kallistussse (samas loomulikut vett säärt mööda allapoole eritades), et pidi ikka kogu jõu kasutusse võtma, et mitte peale sellist embust paljajalu jätkata.
Meie liikumiskiirus oli natuke kiirem kui tasasel maal roomates. Aga lõpuks olime nullis. Päike tuli välja ja tegi niigi vedelikudefitsiidis kannatajate olukorra veelgi raskemaks (meil oli alles pool pudelit jahimeistri ja pool pudelit soovett). Ja mida polnud oli aardekonteiner.
Olles eelpoolkirjaldatud maastikul 50 m ulatuses kõik üle poolemeetrised puud läbi uurinud, helistasime lõpuks peitjale ja juba esimestest lausetest oli selge, et siit aaret otsida on sama nagu Pakistanis alkoholi reklaamida. Aardekoordinaatide GPsse ja GCsse sisestamisel oli kuskil kellelgi tekkinud viga. Hea, et piiritsooni meid ei suunatud.
Tuleb tunnistada, et kaks meie seast olid veel nõus tuldud teed tagasi minema. Ma olen veendunud, et on hea, et teise kahe arvamus jäi peale. Edasi oli vaja paarsada meetrit murda end välja kõgemate puudeni ja siis metsaalune, mis samuti pakkus põlvedeni kallistusi aga siiki mitte nii intensiivselt, et iga samm oleks olnud nii kirge täis kui eelnev etapp.
Ükskord jõudsime ka oma hommikuste jälgeni. Nii mõnigi meist küsis cristoferrobinlikult, et huvitav, kes siin küll millalgi käis...
Varem kardetud jõejää oli nagu omamoodi paradiis. 5 tunniga oli jääle ilmunud vesi, praod olid palju laiemad ja kohad, kus õõtsus, kiigutas nüüd palju enam. Aga siiski sai siin kõndida. Mis siis, et ikka oli hirm. Ja siis veel 2.1 km sirget, kus alailma jalg astumisel sulalumes sügavamale vajus...

See pole vingujutt. Ma pole kaua aega kogenud raskemat matka kui see. Seal, kuhu suundusime, polnud aaret ja see polnud meie süü. Ometi ma olen õnnelik, et nii juhtus. Et oli katsumus, et olid kaaslased, kellele ma sain loota (nagu peitja telefonis mulle ütles, et sinna küll päästeamet ei tule, pigem tuleb kunagi mõni inimene... Mul oli neid läheduses lausa 3!). Ja et oli võimalus end proovile panna.

On märgid, mis viitavad, et alistu, ära enamat punni. On alandlikkus ja tänu selle eest, mida Sulle igapäev pakutakse. Mulle tegelikult meeldis väga.
Kui keegi tahab siis võib meie teekonda korrata aga kui te pole oma kaaslastes nii kindlad nagu meie saime olla siis soovitan Teil otsida aaret parandatud koordinaatidelt.

Teekond oodatud eldoradoni.