Tuulte pesa

Kuna siinkandis on häbematult vähe aardeid, siis sai peale Geopeituse 20. sünnipäeva üritust, Valentinipäeval, seda viga natukene parandatud :)

Tere tulemast Abja paisjärve äärde kala püüdma, ujuma-päevitama ja nüüd siis ka geopeitust mängima!

Abja paisjärve rajamist alustati 1969 ja valmis saadi 1970. aastal. • Keskmine sügavus on 3 meetrit, sügavaim koht on 6 meetrit. • Järve pindala on 4,2 hektarit ja selles on viis saart pindalaga 0,36 hektarit. • Asub kraavil, mis suubub Kariste järve, ning saab toidet allikatest, mis tagavad pidevalt värske vee.

Abja-Paluoja ehtiv paisjärv valmis pool sajandit tagasi seadusi rikkudes: ametlikult hakati tegema 400 kuupmeetri suurust tuletõrje veehoidlat, aga rajati 4,2 hektari suurune viie saarega järv. Järve rajamise eestvõtja Märt Lond töötas toona Viljandi KEK-i Abja ehitusosakonna juhatajana. «Olin ühel kevadõhtul väikese tütrega jalutuskäigul. Nina kõditasid teatud aroomid ning mu pähe vilksatas mõte, et selle haisva heinamaa kohal võiks veekogu olla. See mõte ei jätnud mind,» meenutas praegu 88-aastane Märt Lond. Siin oli umbes viie hektari suurune kivine heinamaa, keskel kraav. Heinamaa asulapoolses servas oli kanalisatsiooni septik, kuhu paksem värk pidama jäi. Vedelik valgus heinamaale kraavi ning edasi saju- ja lumesulamisvetega Kariste järve. Kevaditi väetas üks Abja lehmapidaja seda heina- ja karjamaad septiku sisuga,» meenutas Lond. Et riigilt oleks järve rajamisele ametlikul teel tuge saada olnud üsna võimatu, otsustas ta selle ülesande teisiti lahendada. «Abja sovhoosi uus direktor Vassili Jeršov oli jahimees ja korraldas vahel rajooni ülemustega ühisjahte, millel osales KEK-i juhataja Edgar Lippur. Tõenäoliselt just seetõttu õnnestus majandi direktoril kaubelda Abja sovhoosi töötajatele 24 korteriga elumaja ehitamist – tavaliselt nii suureks majaks võimalusi ei antud. Sellega seoses projekteeriti uus kanalisatsioonitrass, mis lahendas elamukvartali ja Abja keskkooli reovete probleemi.» Nii oli järve rajamist segav solgimure murtud. Autobaasile oli samal ajal projekteeritud 400-kuupmeetrine kinnine tuletõrje veehoidla. «Leppisin tellija, projekteerija ja Abja alevi juhtidega kokku, et ehitan eelarve rahaga palju suurema lahtise veehoidla. Koostasin eskiisprojekti, mis alevivalitsuses kooskõlastati.» Järve tegemist alustati Märt Londi meenutamist mööda 1969. aasta sügisel. Neli moldaavlast Arseni Rotariga eesotsas valasid betoonist ülevoolu. Nuia EPT buldooser, mida juhtis Abjas elav ingerisoomlasest tubli mees, kühveldas pinnase hunnikusse või tulevase järve kallastele. Väljaveetud liiva-kruusase-gune pinnas läks teetammi ja autobaasi parkimisplatsi tegemiseks ning Halliste sovhoosi Lutsu seafarmi ümbruse täiteks. Buldooser Joss tegutses talvekülmade tulekuni, teisaldades pinnast sellise arvestusega, et tulevase järve sügavuseks jääks vähemalt kolm meetrit. Kõige sügavam koht on kuus meetrit. Järve kavandati mitu saart, neist üks otsustati siiski eemaldada, sest pinnast oli vaja Abja sovhoosile ehitatavate elamute ja bensiinijaama ümbruse täiteks. «Hunnik oli kõvasti läbi külmunud, aga tänu Tallinna lõhkekontori meestele, kes KEK-i kruusakarjääri kobestasid, käis ühel külmal talveõhtul pimeduse saabudes korralik kärakas, hunnik korraks kerkis ja vajus tagasi. Niisuguse tembu tegemiseks, eriti veel asulas, pidi olema eriluba, kuid mehed riskisid, tegid, mis vaja, ja loomulikult said selle eest korraliku tasu,» pajatas Lond muheldes. Samuti lasi ta ühest poolsaarest saare teha. «Sinna oli istutatud seedreid ja muid eksootilisi puid, aga poisikesed kippusid seal jalgratastega kimama. Vaatasin, et sõtkuvad puud ära. Lasin kraavi ette kaevata ja saigi saar.» Polnud projekti ega ehitusluba «Vedasime tänavale kruuskatte, silusime järvekaldad, tasandasime saared ja sügisel sulgesime järve väljavoolu. Kevadel pärast lume sulamist oli veekogu ääreni täis,» jutustas Märt Lond. «Kahjuks jäi järve ehitus lõpetamata. Viljandi maantee poolne osa oli tol talvel buldooseritööks liiga pehme ning see jäi kaevamata.» Järgmisel talvel tahtis ta lasta ekskavaatoriga selle töö ära teha, kuid kavatsus jäi ellu viimata. Abja alevivalitsust hakkas juhtima naine, kes avastas või kaebas keegi talle, et Lond omavolitseb. Järve tegemiseks polevat projekti ega ehitusluba. «Pidin mitmele rajooni asjamehele seletusi kirjutama ja igasuguseid arvamusi kuulama. Õnneks olid need arukad seltsimehed, kes minu «kuritöösse» mõistvalt suhtusid. Keegi oli aga välja uurinud, et olin eelmisel aastal Põhja tänava äärde ehitatud elamutele teinud omavoliliselt garaažid ja muud ruumid, tekitades KEKile mitmetuhandese kahju.» Kaebuste ja pahanduste tõttu Abja autobaasi veehoidla rajamisel vabastati Lond Abja ehitusosakonna juhataja kohalt 1. novembril 1972 ja pandi töödejuhatajaks. Vana ametikoha sai ta tagasi 1974. aastal ning oli selles ametis 1992. aastani, mil ta asus aktsiaseltsi Abja Ehitus juhatuse esimeheks. Et väikese tuletõrje veevõtukoha rajamiseks mõeldud summa oli imeväike, oli rahaga väga kitsas ning seda tuli pidevalt juurde nipitada. Selleks kasutati hoopis teisteks töödeks mõeldud summasid. Märt Londi sõber ja naabrimees, samuti järve rajamises osalenud autotranspordibaasi nr 8 peainsener Toomas Mändvee lausus, et kui keegi oleks toona järje üles võtnud, oleks võinud Märt Londi seaduste rikkumise eest vangi mõista. «Ta oli vapper mees, kes tegi õiget asja. See paisjärv on ju Abja-Paluoja au ja uhkus ning suvisel ajal kõigile tõeline rõõmuallikas,» ütles Mändvee. Märt Lond muuseas oli üks nendest Abja kandi inimestest, kes oli noorena Siberisse küüditatud. Tema vanemate talu oli olnud heal järjel. Järve veega täitumise järel lasti Londi meenutamist mööda veekokku sadakond väikest karpkala ja õngemehed tõid Kariste järvest linaskeid, latikaid, särgi ja muid kalu. Karpkala kasvas selles veekogus väga kiiresti. 13 aastat hiljem välja püütud suurim eksemplar kaalus 13 kilogrammi. Abja paisjärv on tänaseni populaarne kohalike õngemeeste seas, samuti on see ujujate meeliskoht. Ühes ujumiskohas läheb sügavaks järsult, teises aegamisi ning see on täidetud ilusa liivaga. «Paremat kohta lastele ei ole,» ütles Toomas Mändvee. «Ühel saarel on ka vabaõhukontserti peetud. Paadiga sõideti sinna ja lauldi kuupaistel. See oli nii ilus.» Allikas: Sakala, nr. 246, 13 detsember 2018