Siis kui Nuffi ükskord kalal käis

… mitte, et seda üldse rohkem juhtunud oleks.

Minu väiksesel kaaslasel oli täiskomplekt kalastamistarbeid kingitud ja tekkis endalgi huvi kalapüügi vastu. Loopisime ja kerisime neid ilusaid värvilisi kalu tuttide ja sulgedega tunnike kui juurde astus üks vanamees ja küsis „kas meil on ikka need punased sõnnikuhunniku ussid?“ Laksasin peoga otsa ette, sest meenus, et kala püütaksegi ju ussikestega, meil aga otsas niisama need värvilised tilla-tollad. Täitsa Jussikese tunne oli.

Vanamees oli lahkesti nõus meile labidat laenama ja tema sõnnikuhunnikust me need ussid saime. Läksime siis tagasi. Seisime ja vaatasime karbis neid vingerdavaid olevusi. Kui maailmas mulle üldse miskit ei sobi, siis on need ussid. Ometi ei suutnud me kumbki neid „killerdada“ st konksu otsa ajada. Leidsime, et parem püüame kala Maksimarketi kalaletist.

Tee peal selgus, et me kumbki kala ju ei söögi.

Kõike vajalikku enam kohapeal kahjuks pole, VÕTA kaasa oma MAGNET! Äkki näkkab sul paremini!