Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 4.0, maastik 4.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kajakarahu on 1,35 hektari suurune saar (rahu) Läänemaal Haapsalu linnas Eeslahes. Rahu rannajoone pikkus on 739 meetrit.
Rahu asub Uussadamast 500 meetrit lõunas. Rahu on pikliku kujuga ja liivase pinnamoega.
Rahu kuulub Väinamere hoiualasse ja on looduskaitse all.
Saarel asub Kajakarahu alumine tulepaak ja üks geopeituse aare.
Aarde leidmiseks otsi aare saarelt üles!
Aarde mugavamaks avamiseks võta abivahend kaasa - nuga, kingalusikas vms
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
lumega_raske (2), gpsita_leitav (2), välimõistatus (2), väikesaar (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8ZW3W
Logiteadete statistika:
47 (90,4%)
5
5
0
1
1
0
Kokku: 59
Jää oli korralik saareni kulgemiseks. Saar ise oli läbi kukutava jää all peidus.
No see oli täna libe. Tuuline ja libe. Üks soomlanna kihutas lahel jääpurjekaga. Tuul puhus vastu, nii et tuli rühkida vastutuult. Kuni saareni. Seal oli hoopis läbivajuv ja märg. Roostik pidas veidi tuult kinni. Naised on teadagi need, kes oskavad vajadusel enda tervise osas tähelepanelikumad olla. Nii oli meilgi. Krista kõndis kui ... üle jää, kuni kuulis, et mehed taga läbi vajuma hakkasid. Siis jäi seisma ja tuli vee kohal tagasi, nii et sisse ei vajunud. Heldur ja Raivo vajusid, kes rohkem, kes vähem läbi. Raivo oli eriti kange ja trampis saarel veel jupp aega ringi, kuni loobus.
Mina tulin tasa ja targu viimasena ja õrnale jääle ei jõudnudki. Peagi nentisime, et täna pole tarvis siin rohkem tervist rikkuda ja toredal päeval peabki mõni mitteleid kah olema. Loodan, et meie julged sõbrad jäävad terveteks ja kunagi õnnestub see aare kätte kah leida. Aitäh!
Üle jää saime kenasti kohale aga see oli ka kõik. Vesi ulatus üle saare ja jää selle peal ei kandnud. Kuna mu jalad oli tänase esimese aarde juures käimisest veel märjad siis ei olnud probleem paar korda edasi tagasi solberdada ja tõdeda et vee ja jää alt ei leia täna midagi.
See aare oli üks põhjustest, miks just täna suuna Haapsalu poole võtsime. Ja kui juba natuke pikem tee ees, siis loomulikult süües kasvab isu ja keerutasime plaani aina suuremaks ja mõtlesime külastada veel mõndagi aaret, mis merejää olemasoluga peaks hõlpsalt juurdepääsetavad olema.
Tegelikult hakkasid meie plaanid Haapsalus juba üsna kiiresti liiva jooksma. Kui oleksime kõiki plaanitavaid aardeid külastanud, siis oleks matk jääl üsna pikaks kujunenud. Nii tuligi mõte otsida endale liikumisvahendid ja meie jalavaeva pidid idee poolest vähendama tõukekelgud. Leidsime netist laenutaja, kes ajas küll telefonis umbmäärast juttu, kuid arvas, et leiab meile siiski sõiduvahendid. Läksime oma arust õigele aadressile Väike-Viigi tänavale, kuid midagi erilist nägemata helistasime ja saime teada: UPS! Sel talvel tegutseb ta hoopis Paralepa rannas ja netis lihtsalt andmed muutmata. Hakkasid kerkima esimesed murepilved, sest matka alguspunkt nihkus veel kaugemale meile vajalikust suunast. Aga läksime siiski kohale ja seal selgus, et merejääle minekuks peab ta oma kelgu jalaseid natuke mudima ja see võtab aega. Otsus oli, et ootame selle ära. Poole tunni pärast olid meil kelgud käes ja suundusime merejääle. Sisse lükatud rajal oli libisemine hea, kuid rohkem kui 5 cm lumes olime oma kelkudega täitsa hädas. Põhimõtteliselt ei mingit edasiliikumist. No selge, see projekt on ebaõnnestunud ja peame ikka jalgsi laidudele liikuma. Et makstud kelgurenti enda jaoks natukenegi õigustada, siis liuglesime rentija poolt ettelükatud raja läbi ja viisime kelgud tagasi.
Sõitsime siis uuesti linna tagasi, valisime kõige lühemat jääteed lubava lähenemistee ja marssisime laiule. See oli imelihtne, jää on paks ja kõva nagu betoon. Laiul hakkasime ringi sumama, lund oli enam vähem igal pool põlvini. Uurisime mitut potentsiaalset kohta, kuid kõik see tundus nõela otsimisena heinakuhjast. Seal oleks vaja olnud tervet masinaparki, et seda lund õhku tõsta ja teisaldada, et midagigi kuskilt välja ilmuks. Tegime ka paar hädakõnet ja saime suunavaid vihjeid, leidsime õigena tunduvaid objekte, kuid aaret mitte. Kui olime seal vähemalt tunni jalg jala kõrval lund tampinud ja maad uurinud, siis otsustasime alla anda. No ei sattunud meie jalakesed seekord õiget kohta puudutama, lihtsalt vaatlemise teel otsimisega pole seal praeguste oludega küll midagi võimalik leida.
Ja lõpetuseks. Võtsin veelkord aarete tüüpide kirjelduse lahti ja lugesin mõistatusaarde kohta: "Nagu kõikide aarete puhul, peavad ka mõistatusaarded hõlmama GPS-i kasutamist, kuid aarde lõppkoordinaadid või asukoht tuleb välja arvutada või nuputada." Minul jäi õhku ainult üks küsimus: kuidas antud aarde puhul saab lõppkoordinaate või asukohta arvutada või nuputada? Kas tõesti umbes 270 m pikk ja 50 m lai maalapike on piisava täpsusega nuputatud asukoht?
Vaatasime kaldalt rahu poole, kuid jää ei tundunud veel piisavalt kindel. Polnud ka ühtegi kalameest näha, kellelt saada kinnitust, et kuidas lood on. Igaksjuhuks siis seekord otsustasime mitte minna. Ja ega me poleks aaret leidnud ka. Olin varem juba kuulnud kui võimatu seda sealt leida on. Ei õnnestu suvel rohelusega ja talvel lumega. See pole geopeitus, kui aare pole leitav koordinaatide abil...lihtsalt mine saarele ja otsi aaret...no ei ole see mäng. Oleks siis vähemalt saare ainsas loogilises kohas, aga ei. Ehk kunagi saab ka mõnelt varemleidjalt hea vihje ja selle abil saab otsima minna. Siiski tahaks seda pigem teha suvel kui üle jää. Üldiselt tore, et seal on aare aga jah...ei saa sellest ülesehitusest aru.