Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 3.5, maastik 1.5 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Imeilus Eestimaa saar, kuhu sageli ei satuta, aga võiks, nüüd on ka hea põhjus — aare. Võtke piknikutarbed kaasa ja laske mõnel paadiomanikul end ära viia. Sõit on lühike, lisaks on elamus seda väärt.
Aare on metallkastis ja koosneb 12-st puust kalakesest.
NB! Aare asub Rammu sihtkaitsevööndis, kus on inimeste viibimine keelatud 1. aprillist kuni 20. juulini, välja arvatud:
Viide: Kolga lahe maastikukaitseala kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine
NB! Aare on märgitud automaatselt kättesaamatuks ajavahemikul 31. märts kuni 21. juuli
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
väikesaar (1), liikumispiirang (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC15ADA
Logiteadete statistika:
61 (98,4%)
1
4
3
2
0
0
Kokku: 71
Reede õhtul Rammu saarele maabudes panin esmalt telgi üles ja seejärel jalutasin lähikonnas natuke ringi. Murdunud võtme ja roostes karbi nägemine ei sisendanud esialgu erilist lootust logiraamatuni jõuda, aga tegelikult polnud midagi hullu. Aitäh aarde eest!
Eks seda ilusat Eestimaa suve tule ikka erinevail moel ära kasutada ning ühtlasi tähendab see nende ülevee aarete külastamist, mida üle jää külastada ei õnnestu. Kuna siinsete saarte külastamise piirang on lõppenud, ilm tundus soodne, sündiski otsus väike merereis ette võtta. Oma tiiru alustasime Kaberneemest ja esimesena võtsime suuna siia.
Sarnaselt eilsetele külastajatele, tegime ka meie ringi päripäeva ning alustasime sellest aardest.See oli hea otsus, sest logiraamat oli tõesti märg, saime selle tunnikeseks või veidi enamaks tuulduma jätta, kuniks oma tiirult naasesime. Sai veidi parem küll, aga ideaalis sooviks see veel kuivatamist. Täname aarde eest!
Kuna meie nädalavahetusel olid esimene eesmärk seened ja teisena aarded, siis kujunes nii, et jõudsime siia pühapäeval. Laupäeval olekski siin vist vähe kitsaks läinud. Meie viskasime paadi vette Kaberneemest, Miki soovitatud kohast. Aegade jooksul on pilet paar eurtsi kallimaks läinud, kuid siiski oluliselt odavam kui "päris" sadamas.
Meie paadipäeva esimene aare. Esmalt käisime majaka otsas vaadet nautimas ja seejärel läksime aaret otsima. Natuke ikka võttis aega selle suure aarde leidmine :D Aga kätte me selle saime, nimed kirja ja edasi. Tänud!
Plaanisime selleks suveks ühe paadisõidu Eesti saartele. Marsruudiks Salmistu, Rammu, Äksi, Malusi, Pedassaar, Salmistu. Õnneks klappis kõik väga hästi. Mardile sobis meie välja valitud päev, linnud oma sigimised-sagimised ära teinud ja ilm supper hea. Lubas küll hoovihmasid aga need jäid kõik mandri peale. Meid saatis ainult vahelduv pilvisus, olematu tuul ja peaaegu sile meri.
Kohtumispaigaks oli meil Salmistu. Kui me 20 minutit ennem kümmet kohale jõudsime, oli Mardil juba paat vette lastud. Kaasa sai võetud igasugu asju, enamasti ülemäära. Klaarale 2 varukomplekti riideid, mõned varuriided mulle ja Mairelegi. Igaks juhuks võtsin talvejopegi kaasa :D Kuigi Maire oli mind hulluks tempeldanud. Seda muidugi vaja ei läinud, kuid kui seda võtnud poleks, siis oleks kohe kindlasti taevast pussnuga alla sadanud ja lõdisenud hommikust õhtuni. Ja muidugi oli veel kaasas rohkesti sööki, et võinuks südamerahus paariks päevaks üksikule saarele merevangi jääda.
Esimeseks sihtpunktiks valis kapten Mart meile Rammu saare. Sõit oli kiire ja mugav. Paadiga viidi otse bussipeatusesse. Täitsa kalda äärde. Nii et paadininast hüpates, sai kuivale liivale.
Bussipeatuses panime paika plaani, et Rammu saare aarded otsida üles päripäeva. Mardilt saime soovituse ka tuletorni külastada ja juhised kuidas seda teha kui pererahvas peaks kodus olema. Seejärel võtsimegi suuna just torni poole.
Täitsa üllatav kui palju inimtegevust seal poole saare otsas oli. Rohkelt ehitisi - elumaju ja muid abihooneid. Inimesi paistis ka, kuid kummalisel kombel paate mitte. Torni ronimine pani pea veidi ringi käima. Ei tundunud üldse kõrge torn aga üles minek aina kestis ja kestis. Vaade oli selle eest üle saare väga hea. Nägi erinevaid saarekesi. Vaade mandrile oli ainult selline nii ja naa. Muuga sadama siluett ei ole just kadestamist väärt.
Kui kõik mugu tegevused ära tehtud, siis läksime vaatasime üle ka aardega tähistatud kiviaia. Selliseid vanakoolikaid ei oskagi enam väga otsida, kuid visadus viis sihile. Sisu oli väga kehvas seisus. Karpi oli jäetud elusloodust, mis oli läinud hallitama. Logiraamat oli samuti ligumärg. Eemaldasime hallitanud kraami ja puhastasime nii kuidas võimalus oli. Paari tunni pikkuseks logiraamatu kuivatamiseks paraku aega ei olnud ja kritseldasime enda nimed sinna sisse.
Aitäh aarde eest!
Kui esimene lõik Pedassaarele oli mõnus kruiisimine, siis edasi läks oluliselt raskemaks - võtsime kursi otse Koipsile. Tuul oli küljelt ja tõusis laine. Nagu sellest vähe, tekkis meil probleeme tüüriga, nii et mõnda aega keerutasime üldse kohapeal ringi. Kui see lahendatud, tuli kaugel paistva maapinna suunas edasi võidelda. Laine oli kohati selline, et varjas eessõitva süsta täielikult ära. Lõpuks jõudsime siiski saare taha tuulevarju ja saime oma teenitud puhkepausi, mille veetsime saarel väikest jalutusringi tehes. Silma hakkas päris palju suvilaid, proovisime ka kaevuvett.
Edasi ootas ees viimane lõik sihtpunkti, Rammu saarele. Laine oli veel rohkem risti ja lõi vahepeal üle süsta, aga mõte ees ootavast õhtusöögist, õllest ja saunast motiveeris piisavalt, et sellest sai kogu reisi kõige parema tempoga lõik.
Kui olime end saarel sisse seadnud, oli aeg teha ring saarel, mille sättisime kenasti läbi aarete. Kes veel geopeitusest eriti midagi ei teadnud, sai nüüd targemaks. See vanake oli aga sellises seisus, et logida õnnestus vaevu-vaevu, seega sündis otsus pärast ringi aare tuppa võtta ja üks korralik puhastus ja kuivatus teha. Nõnda veetsidki kalakesed ja logiraamat öö sauna aknalaual, mille järel paistsid nad oluliselt värskema ilmega. Oli tore seiklus, aitäh!
Nelja saare tuur oli meil väga äge saime nii suuremaid kui ka väiksemaid laineid tunda.Päike oli ka meiega väga armuline ja soendas meid igal saarel.Tänud kaaslastele,paadimehele ja paadinaisele.
Aare ajast, mil ma mängust teadlikuks sain. Paberilt, kus oli kirjas aarde sünnilugu ja peitjate nimed ning allkirjad oli tunda ajaloohõngu - vähemalt geopeituse mõistes küll. Aitäh!
Aardekast oli väga räpane ja vett täis. Kallasin vee välja, puhastasin ja kuivatasin kõik ära. Kaas ei püsi enam hästi peal, seega sinna uuesti see vesi tükib Tänud
Siinsamas suvilas, mis kohe kõrval, sai nüüd suisa 3 päeva peatatud. Omanik tõi meid oma paadiga üle ja toimusid ELF talgud saare mändide mahavõtmiseks ja kukemarjale sobiliku kasvuala laiendamiseks. Eestis ainuke koht, kus kukemari taimena lausaldase vaiba moodustab. Kukemarjanõmm. Niiet talgutööd, sauna, matkamist ja niisama olesklemist - kõike sai. Aare ise korralik vanake, võib tänada
Algselt väiksena tundunud saar ei olnudki enam nii väikene. Lõõmava päikese käes muutus see matk järjest raskemaks ja kõht läks ka järjest tühjemaks. Nii et sammusime siis innukalt selle saare viimase aardeni teades, et peale seda aaret saame teha lõunapausi. Selle aarde puhul tekkis natuke tunne, et kellegi tagaaias toimetad ja siis tagatipuks pidi veel teiste õuelt ka läbi jalutama. Ilus võis olla see aeg, kus enamik saari oli püsielanikega asustatud. Nüüd on see nii kauge minevik ja ei teagi kas sama asustustihedus kunagi üldse taastub. Nõukogude võimu saabudes pidi saarelt lahkuma ca 100 inimest, kelle koduks see saar oli. Tänud saart näitamast!
Tervik on suurem kui üksikute osade summa :). Ehk paaditripp Marlaiga Kolga lahel.
Stardi tegime tutikast Salmistu sadamast. Esimesena võtsime suuna Rammule. Mul oli terve aeg selline nägu ees nagu esimesel pildil sest Mart tegi meile oma uue uhke paadiga sellist sõitu, et põsed langesid normaalasendisse tagasi alles siis kui paadinina vaikse liuglemisega maaribale libisema hakkas :D.
Peale maabumist võtsime suuna Kalale Ruudus - aardele, millel kohe käes 15-nes sünnipäev! Leid tuli kiiresti ja tore oli boonuseks konteinerist eest leida ka aarde peitmise aegseid õnnekalu. Ning tundub, et jupp nende heast õnnest hakkas siis meilegi külge sest kogu ülejäänud tripp sujus meil samuti ühegi viperuseta :). Kribisime oma täispikad kasutajanimed logiraamatusse (ehkki oleks võinud panna ka MAHESAI nagu Helen siin ägedalt lühendas :D) ning võtsime järgmiseks suuna Vär Ava’le.
Eelmisel aastal sai mõnda väikesaart külastatud ning ka sel suvel oli mõttes mõne saare külastamine. Kui sain kutse vahva seltskonnaga liitumiseks ja nelja saare avastamiseks, otsisin koheselt lapsehoidja ja broneerisin koha paadis. Esimese peatuse tegime Rammu saarel ja alustuseks logisime väärika ajalooga aarde. Aitäh!
Rammu aardeid ma kaardil väga vaadanud ei ole, sest siia jõudmiseks on vaja paati. Nii, et kui ühel hetkel pakuti paati ja suurepärast seltskonda, siis vastus oli "Jah". Plaaniks oli ühe õhtuga neli väikesaart - Rammu, Aksi, Malusi ja Pedassaare. Põnev on avastada Eesti saari, kuhu varem sattunud ei ole. Neli väga eriilmelist saart. Rammu jäi meelde, kui suvisest päikesest ülekullatud väike saar. Alustasime saare nurgast, kus on paar maja. Arvaksin, et suveelamised, sest ei kujuta ette pikka külma talve sellisel üksikul saarel. Esimene aare "Kala ruudus" oligi selles saarenurgas kindlalt paigas juba aastast 2007. Väike peatus ning suundusime mööda aimatavat rada edasi saare kalmistu poole.
Põhja-Eesti väikesaartele tulekut hakkasime tõsisemalt mõtlema suve keskpaiku. Siis aga olid veel paljud aarded kinni ja lükkasime selle plaani kuskile augustisse. Ja nüüd loksus kõik imeliselt hästi paika - super kapten vinge alusega, lahe seltskond, imeline ilm ja eriilmeliste väikesaarte turnee saigi tehtud. Rammu oli meie esimene sihtpunkt. Kui bussipeatuses bussiajad meie liikumisega ei klappinud, siis vantsisime jala aardeni. Kalad olid ilusti karbis olemas, mitte küll nii palju kui peitjad algselt panid, kuid siiski mõni puidutükike. Tore oli lugeda ka peitjate jäetud kirja, seega ikka põhjalikult ettevalmistatud aarde peitmine. Ja eks tänu vastupidavale teostusele ongi see aare niikaua geopeitureid rõõmustanud. Suur äitäh põhjuse eest Rammule tulla.
Surnuaiast tulles tegelesime looduse imetlemise ja fotografeerimisega nii kirglikult, et aare läks täiesti meelest ära. Madise juures istudes tuli aga jällegi meelde. Panin pärnaõietee tassi tõmbama ja läksin kalastama. Murdunud võti tekitas esialgu kohmetust aga nuga oli vööl ja karp avanes ehk siis selgus, et tegelikult polnudki lukus. Kuna kala armastab enda ümber vett, siis oli seda ka karbis. Kalad olid oma esialgse välimuse kaotanud, st alles logisid lugedes sai aru, et need tükid on kunagi kalad olnud. Algul oli mõte, et viiks karbi sauna kuivama aga arvestades algavat sügist ja korraliku plastikkarpi selle sees, et tundunud see väga perspektiivikas mõte olevat. Seega sai Rammu saar aaretest puhastatud. Järgmine päev lõuna paiku oli meeleolukas tagasisõit, laine kuni 1,5m aga siiski väga ohtlik ei tundunud, paadimees siiski kogenud merepäästja ja tundis mida teeb. Auto juures tuli siiski kuiv riietus selga ajada, sest Poseidon ajas oma pritsmeid usinasti paati. Oli meeleolukas nädalavahetus Rammul, kuhu kindlasti veel tagasi pöördun lähiaastatel.
Rammule saabudes lugesime rannaribal kokku pea 10 erinevat väikealust. Maabusime ja võtsime suuna esimesena Kala Ruudus aarde poole. Karp sai kiirelt leitud, kalad ujusid karbis aga aare ise oli topeltkarbis kuiv.
Vaatamata mitmetele segastele asjaoludele, siiski logitud :) Aitäh!
Tulime Linnuvaatlustorni juurest Rammu alumise tulepaagi suunas ja aare jäi kenasti teele. Põõsaste vahelt silmasin 'tulepaagi abihoone' õuel peremeest jalutamas ja lehvitasin ning hõikasin tervituseks. Ta kiitis takka, et on jah seal aare, kuhu me suundume. Peale logimist lähemale jõudes tundsin muidugi Madise ära ja kui tema lahkel pakkumisel tulepaagi otsast vaadet nautimast tagasi jõudsime, siis saime veel hulka saarelugusid kuulda. Aeg oli mõnusale väikesaarele iseloomulikult märkamatult möödunud ja meie lahkumine kätte jõudnud. Kummipaadiga üheotsa sõudmised jahile kulgesid kiirelt. S/Y Elektra pardal pakkus Andreas vahepeal kambüüsis valminud suppi, mille kõrvale minu hommikul küpsetatud lihapirukad sobisid, kui rusikas silmaauku.
Ja nüüd algas minu jaoks päeva parim osa.. vastutuult mõnusate täpselt tunde järgi paika pidavate grüssu otsadega madalike vahelt võimalikult väheste pautimistega kodusadamasse seilamine. Külgtuules, kergelt kreenis olekus tüüris olles tuleb kõrvu just see õige tuule hääl ning jõud, mis silma särama ja suu kõrvuni tõmbab. Ooo jaa, ma armastan merd. Tänan kutsumast.
Saare viimane aare, väga ilus saar ja majakesi oli vist kokku lausa 5 ja üks oli ehitus järgus. Käisime tornis vaadet imeltemas ja peagi oligi vaja juba tagasi hakata liikuma :)
Suundusime siia Malusilt. Teepeal kohtasime kollase musta poid. Mõistsime et midagi see tähendab, aga täpse tähenduse saime selgeks Google abiga. Õnneks möödusimegi õigelt poolt. Inimtühja saare rand oli ujuvvahendeid täis. Õnneks ikka kaikoht meile jätkus. Kõhud nõudsid pikniku ja seda nad ka said. Ja magustoiduks hakkas sadama geopeitureid, kes suundus rahulolevalt paadi poole, keda tabasime nullis askeldamas. Tagatipuks pidid mõned veel kuskil saaresoppides peidus olema.
Novotsiis inimtühi saar. Jätsin ka ränduri siia uut kaaslast ootama
Kiire leid loogilisest kohast, tänud.
Olime Kristjaniga just nulli jõudnud kui nägime eemalt järgmist seltskonda lähenemas. Küsimuse peale, et kust teie siia saite, vastas Peeter, et tema on nii püha mees, et kõndis üle vee kohale Piia kätel. :D Tore kohtumine oli ja ühiselt sai ka logi kirja pandud. Tänan.
Tänasele kolmandale saarele jõudes tegime kohe pikniku. Ei hakanud enne ühegi aarde poole isegi vaatama. Nautisime toitu, jooki, seltskonda ja oleks juba siestatki nautinud ( mina sutsu juba sellega tegelesingi :) ) kui poleks tuttav hääl mind äratanud. Ehk siis esimene vahelejäämine inimtühjal saarel. Heldur&Co oli saart avastamas.
Lõunapaus peetud, korjasime oma laagri kokku ja kulgedes kala-aardeni torkas juba eemalt silma tuttav tegevus. Seekord jäädi meile vahele - Mari ja Kristjan uudistasid kiviaia ehitust. Rikkusime selle idülli ja ühinesime. Ja ega kuue silmapaari eest end aare kaua ei saanud peita. Nimed kirja ja üks punt ühes suunas ja teised teises suunas.
Meie ühinesime korraks kohaliku grupijuhiga, kes meile järvi tutvustas ja rääkis ka mõne loo hoolimatutest saarekülastajatest :(
Täname saarele kutsumast!
Malusilt nagu niuhti Rammu bussipeatusesse! Kuni meie seemnehuvilistena ikka "kummarda-kummarda, mis siis muud kui kummarda" lõpuks torni lähedusse jõudsime, oli pea kogu geogäng juba üleval lehvitmas. Ja kui ise üles-alla käidud saime ning lõpuks nad kinni püüdsime, olid kalad juba kuivatatud ja tagasi purki pistetud. Jäi vaid heakskiitvalt noogutada ja tänada...peitjat muidugi ka. Tore aare, mõnus reis, vahva seltskond ja tubli korraldaja Krista. Aitäh!
Ilus ilm, hea seltskond ja lahke pererahvas tegin saareretke imeliseks.Alustuseks istusime bussipeatuses ja panime paika oma liikumis- ja tegevusplaani. Seni kuni tornist ilusaid vaateid imetlesin ja pildistasin, jõudsid kiiremad juba aardeni. Aardekonteineri avamine oli paras jõu- ja mõttepingutus, sellega tegelesid lausa neli retkekaaslast. Kalad, mida oli rohkem kui ruudus, jätsime kilekotist välja tuulduma. Logi kirja ja edasi saare loodust avastama.
Aitäh retkekaaslastele, tänud aarde eest!
Malusi saarelt järgmine peatus oli bussipeatus Rammu. No, bussi muidugi ei tulnud, ootama ka ei jäänud, läksime hea meelega hoopis jalgsi. Mõnusa seltskonnaga on ju lust jalutada, päike särab, kaunis saar. Kohalikud ei ähvarda eramaa sildiga, vaid hoopis ise lahkelt kutsuvad oma õuele ja soovitavad torni ronida. Vaade oli muidugi nauditav. Kõrgeltvaated imetletud, läksime kalu uurima. Hoiatus oli, et hirmsasti haisevad. Muidugi nuusutasime ära, kuidas sa muidu tead, kui jubedalt..
Tänud peitjale. Aitäh Kristale paadisõidu organiseerimise ja vahvatele kaaslastele toreda päeva eest.
Rammul esimene peatus oli Rammu bussipeatuses, edasisel teekonnal tekkis väike loomulik kadu nurmikuväljadel. Peremehe lahkel loal, kes meist soovis võis torni ronida. Vaade oli suurepärane suurepärase ilmaga. Tänud vahvatele kaaslastele ja peitjale.
Maabusime saarele ja hakkasime mingis suunas minema. Ma olin liiga laisk, gps-i välja võtma ei hakanud, kuhu siin ikka eksida. Igatahes kõndisime veidi ja tee tundus läbi kellegi hoovi minevat. Tundus imelik läbi minna ja üürgasin kõvasti "Tere, kas siit võiks läbi minna?" Üllatus-üllatus, kuuri juurest ilmus nähtavale kena naeratava noore mehe pea ja see küsis, et kas te tahaksite torni ka minna. No mis küsimus see on? Hetkeks jäime suud ammuli lahket eestlast vaatama - selliseid ju sageli ei näe - enamus isendeid on endid üldse eramaalaste siltidega ümbritsenud. Lõpuks tuli meelde vastata, et muidugi! Ja juba turnisime kõrguste suunas. Üles ronimine oli seda väärt! Saar oli kui peo peal. Kohe oli selge, kus on järv, kus suvila, kuhu minna ei tohi, kus majaka maandumiskoht... Ja kus järgmist aaret otsiv Palang. Imetlesime mõnuga, lootes, et Hannes seni leiab ja logib ja kalu kuivatab, aga võta näpust. Juhtivtöötaja on ikka juhtivtöötaja. Seisis kui post ja teatas, et tema meelest on nulli neli meetrit. Ma siis kergitasin paari kivi ja oli küll õige näit. Karp asus seal, kus ta gps-i järgi olema pidi. Haisu järgi karpi leida ei saanud, kuigi Piret väitis, et see võiks nii olla.
Igatahes olid meil kaasas, nagu alati, hästi varustatud naised, tänu neile oli karbi avamine kukepea. Kalad päästsime suuremasse basseini. Las saavad veidi rohkem ruumi, eks järgmine võib nad väiksesse basseini tagasi toppida. Teel järgmisele objektile leidsime kahtlased pohladele sarnanevad marjad, mis teadjamad kukitsaks ristisid. Mõni väitis isegi, et need on rootsi kukitsad. Kodus netti uurides, tundub mulle, et tarkadel inimestel oli õigus. Olge siis hoiatatud, et kõik mis punane paistab, pole pohl. Kuivõrd see mari mürgine on, me ei tea, inimkatsed jäid korraldamata.
Aitäh aarde eest, meil oli siin mõnus!
Puust kalakesed on kangesti mädad. Kas nad just peast mädanema hakkasid, ei oska tagantjärgi öelda, aga ega nad enam esimeses nooruses ei ole. Jätsime nad kilekotist välja, välimisse karpi, ehk siis saab suvekuumus neid paremini kuivatada, ja kuna ilmselt lähiajal sinna nkn uusi külalisi läheb, eks pange siis kilekotti tagasi.
Aga muidu - milline saar! Seemnemeeskond tegi oma tööd, kel jalad kandsid, vallutasid torni - sinnaminek on küll justkui läbi kellegi õuemaa, aga peremees ise viipas kohale ja kutsus torni, no mis siis ikka. Ja kel jalad ronimist ei kanna, see vaatas niisama aarde poole.
Igatahes leitud ta sai ja korras tundus ta ka olevat. Mari pani ta tagasi nii, et ehk ei pea seal enam lootusetult laamendama hakkama, saab ka säästvamalt.
Tänud peitjatele peitmast ja Krista Reisidele retke eest!
Oleks ainult seda teadnud, et siin teine aare veel alles... Pani ikka imestama kus kõikjal inimesed elada tahavad. Ise ei kujuta ette, kuidas küll siia maja ehitamis materjali tuua ja mereröövlite kindlaks ehitada.
Kui esimene plaan oli siia öösel s6ita, siis udu keeras meie plaanid vussi ja ööbisime Neeme tipus. Vaatasime kella pealt et milla päike t6useb, et siis ilma uduta teed jätkata. Äratuse panime poole viieks. Poole viie ajal vaatasime siis korra merele.... ikka udu nagu piimasupp. Kiire otsus kella kuueni oodata. Mulle vägagi sobis see plaan. Eelmine öö olin ka hilja magama saanud ja iga ekstrauneminut oli igati teretulnud. Kaldale j6udes märkasime esimese asjana rändmyrakat ja muidugi oli vaja sinna otsa ronida :P Korralik vaade >8) Aarde laekaga saime pisut pusida et avanema saada. aga sisu oli m6nusalt kuiv. Pysielanikud olid kll ysnagi väsinud olemisega ja vaikselt nahka hakanud maha ajama, aga muidu igati vinks vonks värk. Päevaskoor oli ametlikult avatud. Tänud peitjale
Nädal noortega Keri saarel möödus ruttu. Tulime ka teisi saari uudistama. Kõigepealt läksime Rammul vaatama murdunud tuletorni. Selle peal saab nagu seiklusrajal käia :). Edasi vaatasime üle kalmistu ja seejärel suundusime aarde poole. Aardekarp oli vett täis ja haiseb räigelt. Kahjuks ei olnud meil aega seda tuulutada. Aga seda see karp vajaks kohe kindlasti! Aitäh aarde eest väga ägedal saarel!
Purjejaht "Elektra" võttis ette taas ühe reisi, et viia kapten ja kaaskond Kolga lahe väikesaarele aardeid otsima. Kuna ei olnud teadlik saarele maabumise võimalustest, sõitsime igaks juhuks põhjaküljele, kus on küll kivine, kuid kus olime lõunatuule eest varjust. Jaht sai ankrusse ja 4/5 meeskonnast sõitis kummipaadiga kaldale.
Kuna maabusime saare nö asustamata küljes, siis esmalt tuli ennast läbi kahemeetrise roostiku murda, misjärel sattusime looduslikule pohlapõllule, kust tuli ennast sisuliselt läbi süüa - nii suuri ja nii palju marju pole näinudki. :) Siis vaatasime üle surnuaia ja kõrgema majaka, mis oli üllatuslikult ka lukust lahti, nii et õnnestus tipus ära käia. Võimas, lihtsalt võimas!
Seejärel seadsime sammud aarde poole ja kohe kui olin tuvastanud õige kiviaia - seal on nimelt neid kaks tükki paralleelselt - sai ka aare leitud. Ütleksin, et on peidetud suhteliselt viisakalt ja annan siinkohal ka järgmistele vihje: kui tuvastate kiviaias sinna sobimatud lamedad kivid, olete aardekarbile väga lähedal. :)
Väline karp oli taaskord vett täis, kuid sisemine kenasti kuiv ja korras. Logiraamatusse said kirja järgmised nimed: kapten Andreas tüürimees Erik madrused Peeter ja Annika
Aitüma toredale saarele juhatamast!
Miki läks paadi juurde sulistama, sest tal oli see aare juba tehtud. Meil läks otsimisega kaua, ei tahtnud esialgu eriti kivimüüri lammutada, aga seda tuli siiski teha :( Kui nimed kirjas, taastasime küll esialgse olukorra, kuid siiski on ebameeldiv, et aarde leidmiseks tuleb lausa mitu suurt kivi paigast tõsta... Ja veel nii maja ligidal ka... Igatahes koht oli ilus, aitäh näitamast!
Võttis omajagu aega sealt kivimüürist aarde leidmine. Alla andmine ei tulnud kõne alla, seega jätkasime kuni leidsime. Aare ok, aitäh!
Saime koos ekstreemspordiürituse kohtunikega saarele (lõunatippu). Nemad asusid oma tööd tegema, meie alustasime rännakut põhja poole. Konteineri leidsime kiiresti, aga selles oli jälle veerandi osa vett ja suurem osa sisust märg. Logiraamat oli minigripis õnneks kuiv. Kuivatasime, mida saime; kõrvaldasime veest rikutud asjad, minigrippisime, lisasime kiletatud juhendi ja pastakaid ning ohverdasin oma lõunaeine karbi – nüüd on välise konteineri sees veel hermeetiline külmikukarp. EV, J: nööbid (3+3).
Jälle üks mõnus väljasõit Scorpioniga. Paremat ilma poleks osanud soovida - soe, tuulevaikne, meri nagu klaas. See hoidis tuju üleval, kuni lõpuni välja. Peamiseks merereisi eesmärgiks oligi Rammu oma kahe aardega ning boonuseks veel Äksi ja Malusi.
Jalutasime Rammul ringi, nautisime loodust ning hoo pealt leidsime ka selle aarde. Kahjuks jälle kõik märg. Jätsime päikese kätte kuivama ning saaretuurilt ning multiaarde otsimiselt tagasi tulles panime uue logiraamatu, kilekotid, asjad, värgid, kõik uued. Kalad panime eraldi kilekotti ning nad jäid ka siiski veel aardesse oma nime õigustama.
ilm oli ilus,meri plekksile,paat tangitud,koorrdinaadid välja otsitud ja nii algas sõit pranglilt rammule. Saarel paistis päris palju rahvast olema vähemalt paate rannal oli 4või rohkem.konteiner paljastus suhteliselt kiirelt aga seest avanes huvitav pilt nimelt oli lukustatud konteinerisse kalade juurde elama kolinud noored sisalikud ilmselt meeldis neile konteinerisse kogunenud vesi.kuna ilm oli päikeseline siis otsustasime konteineri sisu päikesepaistel kuivatada ja loomad läksid loodusesse paremaid lukustamata elupaikasid otsima. tegime saarel kiire jalutuskäigu läbi surnuaia tuletornini ja selleksajaks oli konteiner kuivanud ja saime logitud.edasi läks meie teekond kõrval saarele kuna sellist ilusat ilma igapäev ei näe.ilus koht
Tänu lätlaste aardele oli hull jooksmine mööda saart, pimedus pressis peale ja paadimees koos sellega. Täpse koordinaadiga läks ka siin aega, aga ei kujuta ettegi, kuidas seda mingi paarisajase eksimusega oli üldse võimalik leida :P. Tänud!
Uue multiaarde vihjete otsimise tuhinas põrutasid kõik siit hooga mööda. Tegelikult tasus väike peatus ära, sest see karp meie ainukeseks leiuks jäigi. Miki meenutas oma legendaarset leidu väga mööda koordinaatide ajast ning sai pealt vaadata, kuidas mina isegi õiges nullis tükk aega kive tõstsin. No ikka päris korralikult on ta ära maetud. Kast oli taas vett täis ja uus lätlaste logiraamat servast märg. Panin ta siiski minigrippi, loodetavasti ei vetti enam edasi. Rammu on väga mõnus saar, ainult aaretega pole siin õiget vedamist - eelmine kord olin pikemalt saarel nädal enne Kala ruudus peitmist, ja ka nüüd on ikka põhjust tagasi minna :)