Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Jõgevamaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 4.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Peitsin selle aarde meenutamaks süstamatka Pedja jõel Kirnalt Londonini. Veetsin jõel kaheksa ja pool tundi, läbisin umbes 30 kilomeetrit, külastasin nelja jõeäärset geopeituse aaret ja peitsin ühe. Aarde asukoht on valitud selliselt et just siin hakkavad peale paaritunnist paadis istumist jalad kangeks jääma ja nõuavad väikest liigutamist.
Kuna liikumine Põltsamaa raba sihtkaitsevööndis on piiratud siis aare ei ole kättesaadav esimesest veebruarist kuni esimese juulini. Las kotkad ja kured pesitsevad.
NB! Aare on märgitud automaatselt kättesaamatuks ajavahemikul 01. veebruar kuni 01. juuli
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (4), pikem_matk(>1km) (2), rabamatk (1), võsa (1), ujumiskoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8YN9H
Logiteadete statistika:
15 (83,3%)
3
1
0
0
0
0
Kokku: 19
Kui eelmise aasta 1.jaanuar algas Krista organiseeritud rabamatkaga ja minu suplusega laukas. Siis nüüd aasta hiljem kandis Krista jällegi hoolt et alustada aastat veele minekuga. Mitu km sai kõnnitud nii mööda maad kui mööda vett aga seekord jäid isegi jalad kuivaks. Hundu pidi muidugi pikalt jalgupidi vees olema. Tänud sellise mõnusa aasta alguse matka võimaldajatele, organiseerijatele ja kaaslastele!
Süsta tagataskust võtta ei ole, ammugi kanuud. No jalaverega talvisel ajal ehk, peagi veebruar. Aasta alguse matkaks sai plaani võetud Raivo aare. Öine vihm oli otsa saanud ja sõitsime Umbusi küla põldude vahel parkima. Räätsad, tee, võileivad, istumisalused, maiused kaasa ja teele. Alguse maastik üllatas. Traktori jälg oli ees ja kohati sai lausa lumevabal külmunud rohukamaral kulgeda. Tore ehmatus tuli mingil hetkel Piretilt. Ühtäkki oli ta korralikus tolmupilves, justkui kakaopulber oleks valla pääsenud-plahvatanud. Mõned korrad astus ta veel tolmuallikasse, siis jagus juba kordades vähem pruuni tolmupilvekest. Kui heinamaa otsa sai, tuli pajuvõssa astuda ja see mida me seal nägime, ei olnud mitte see maastik, mida arvasime siin olema. Üritasime talveteele sattuda, aga pajuvõsa rohke veega ajas meid põdraradu kasutama. Üritasime, mis me üritasime, aga mingil hetkel tuli räätsadega jätkata. Piret kõrgema kummikuga oli julgemalt maastikuga tutvust tegemas kõikse ees. Kohati oli jää ja vesi, kohati oli lumi ja vesi, kohati oli ainult vesi. Paar väikest ojakest sai räätsahüpetega ületatud. Pajuvõsa sai otsa, millele järgnes lage rohuala jää ja veega. Tigase kraavil oli kenasti kaks palki risti üle, et räätsahüppeid ei olnud vaja teha, sai lihtsamalt. Plaanis oli tegelikult teha korrapäraseid peatusi me teel, aga antud maastikul ei olnud küll kuhugi istumist sättida. Vesi laius kõikjal me ümber. Ajaliselt me vees solberdamine täna lõppu jõudmist kuidagist ei soosinud. Poole tee peal keset laiuvat vett tegime söögipausi. Peale pausikest hakkasime tagasi kulgema. Soe, talvine ja tuuletu päev toredate kaaslastega seni käimata maastikul. Põnev kulgemine, räätsad vee all. Tagasitee läks väga kiirelt ja julgelt. Tänud kaaslastele ja Raivole.
Mis ma siis siia kirjutan? Krista kutsus, ütles, et pikk maa (kokku umbes 14 km) räätsadega vaja kõndida. Ok. Isegi autonina suunda ma ei teadnud, kui hommikul sõitma hakkasime. Ok. Sõitsime pea 2 tundi. Ok. Jõudsime kohale ja jätsime auto märgi taha. Ok. Mingis kohas kellegi värava lähedalt läksime rajale. Ok. Krista rõõmustas, et algus oli kõva metsatee, kus masinad peal sõitnud. Ok. Nii oli see üle kahe kilomeetri. Ok. Järsku kõndimise pealt olin ma üleni tumeda tomu sees. Nina vaevalt välja paistmas. Kui tomu hajus, siis olid mu riided paksult koos mingi pruuni ollusega. Olin astunud peale mingile suurele vanale ja ümmargusele seenele. See paistis nagu oleks olnud tegemist kas väga vanaks läinud hiidmunaga? või limatünnikuga, kui sellel juhtumisi lima vanal seenel asendub lenduva ainega?! Ok. Edasi kõndides kadus käidav tee ära ja tuli soo ja tihe võsa, vajuv muda ja kohati sügav vesi. Ok. Panime räätsad alla. Aga siis läks lõbusaks! Nimelt leidsime üles kaardi peal näidatud, kuid looduses aimatava vana talitee üle soo ja raba. Sain aru, et talitee on just seetõttu talitee, et see on talvel kõva ja mööda seda saab kenasti kusagile minna ehk oma teed lühendada ja nimelt kõva on see just jää tõttu. Soojade ilmadega on teatavasti aga jää - vesi. Kõndisime edasi mööda veerada, mida oli kasutanud mitmeid kordi ka põder. Alguses ettevaatlikult, aga mida edasi, seda julgemalt. Peagi oskasime kohati vee alt paistva jää värvuse järgi aru saada, kus on turvalisem käia. Kraavide ja ojade ristumisi ületasime räätsahüpetega. Mida ei olnud meie teekonnal, see oli ilma veeta maapind. Ka lume all oli kõikjal vesi. Mingil hetkel vaatasime kella ja arvutasime, et kui me peagi tagasi kõndima ei hakka, siis jääme pimeda peale. Aga taskulampe meil kaasas polnud. Olime jõudnud oma teekonnaga poole peale ja ees laiutas suur vesi ehk jõgi oma üleujutusega. Seal tegime püstijala pikniku.
Aga mina olen väga rahul! Just selline ongi minu lemmikmaastik! Juba lapsest saadik! Aitäh Krista ja Heldur, et ma teiega sain väga ägedal maastikul 1.jaanuaril koos kõndida! Aitäh, Raivo, aarde eest, mis andis tänase päeva suuna!