Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kirjeldust täiendatud 08.05.2018.
Kui leiad pilguga üles kaugustes kõrguva Maarja kiriku torni, oled leidnud õige suuna aardeni. Tornist vaadates silmad ilmselt selles suunas ka sobivat peitvat objekti. Kui kirikutorn ilmastikutingimustest tulenevalt ei paista, tuleb selle asukoht muudmoodi kindlaks määrata (abivahend on kohapeal olemas). Varem kirjelduses mainitud puuehitist ei eksisteeri juba ammu ja tänapäeval olemasolevate puuehitiste lähikonnast pole aaret mõtet otsida.
Algne kirjeldus:
Peidetud: 19.08.2007 Aarde peidukoht ei ole seal, kuhu koordinaadid juhatavad kuid põgusa vaatluse tulemusel, torkab potensiaalne peidukoht lähiümbruses ise peagi silma - sedaküll mitte esmapilgul. Aare asub koordinaatide algpunktist vaadatuna lähima väikseima puuehitise parempoolse nurga lähedal. (...jah sõltub muidugi kummalt poolt vaadata)
Ps. Kohapeal saab natuke selgemaks ka aarde nime päritolu ja kui keegi juhtumisi täpsemat infot nime saamisloo kohta omab siis võib sellestki siin lahkesti pajatada.
Täiendatud: 05.04.2009. Olgu siis täpsustuseks öeldud, et alates aarde peitmisest on esialgu antud vihjed tänu kõikvõimalikule turismi propageerivale inimtegevusele lahedasti veelgi salapärasemaks muutunud, palju uut peitmiskoha ümbrusesse meisterdatud ning muuhulgas esialgu viidatud puuehitis ammu maha lammutatud kuid selle asemele uus ehitatud :))) Kuid rõõm tõdeda, et enamustele seiklejaile pole sellegipoolest lahenduse leidmine raskust valmistanud.
Vihje: Aaret ei ole näha visuaalsel vaatlusel. Aare ei asu maa all (ega ka õhus) kuid aarde peidukohta on kõige parem vaadelda maksimaalselt kõrgelt. Teravnurkne kivi...
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://et.wikipedia.org/wiki/Raigastvere
Aarde sildid:
ilus_vaade (2), lumega_raske (1), piknikukoht (1), omanikuta (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC15ADC
Logiteadete statistika:
201 (89,7%)
23
6
7
4
0
0
Kokku: 241
Tornis käisime, kirikut nägime ja enda arust otsisime täitsa loogilistest kohtadest, nii lõkkekoha poolt kui ka suurte nõgestega ümbritsetud kivide pealt lähenedes. Aaret aga ei näinud ja paljaste säärtega ei kippunud seal ka liiga uljalt otsima. Jääb mõneks teiseks korraks.
Alguses lootsime igal juhul torni ronimist vältida, sest nii külm tuul oli, kuid peale mõningast otsimist ja logide lugemist tundus, et ei jää enam midagi üle. Loodetud ahhaahetke seal tipus aga ei tulnud. Mõned vihjed olid logides ja nende põhjal proovisime siis edasi otsida. Leidsime mitmeid natuke sobivaid peidukaid ja ka ühe väga sobiva, mis oleks ka tornist selgelt eristunud, aga aaret endiselt mitte. Lõpuks veensime ennast, et aaret pole ja lahkusime.
Kõigepealt läksin torni vaateid nautima. Lisaks tegin üleval väikese pikniku. Jõin teed ja sõin pirukaid. Lugesin kirjeldust ja vihjet aga suurt midagi aru ei saanud. Läksin siis alla otsima. Uurisin põhjalikult läbi temaatilise kivi, uudistasin välikäimla ümbrust, turnisin libedatel kividel. Mitte midagi ei meenutanud mulle aaret. Vihma hakkas ka sadama ja kobisin autosse mõtteid koguma. Lugesin logisid ja sain aru, et see ikka väga lamp mõistatus. Kirjelduses on kõik vale ja ka vihjes on enamus teksti vale. Ehk kirjelduse ja vihje võib kokku võtta järgnevalt - "Mine torni, leia kivi ja mine otsi.." Kui vihm oli järgi jäänud siis igatahes talitasin ennast niimoodi. Tornist oli näha väga palju kive. Teravnurki ka paljudel. Asusin siis uuesti otsima. Igal pool kivide vahel ebameeldivad klaasikillud ja muu prügi. Otsisin rohkem jalgadega. See aare isegi võis vabalt olla mõne kivi all aga kuna silmadega ei näinud siis kätt ei olnud ma nõus kuhugi toppima. Igasugune otsimise tuju kadus iga minutiga. Otsustasin, et lähen ennem minema kui selleks päevaks, nädalaks ja kuuks üldse isu täiesti ära kaob. Lõpuks tekkis veel hea idee, et vaatetornil on neli teravnurkset betoonblokki all. Otsisin siis veel seal 5 minutit ja nüüd oli selle aarde puhul mõõt igatahes täis. Nüüd pean veel mõtlema, et kas saata see aare kuradile ja lisama ignoorlisti või mõnel teisel aastaajal töökinnastega tagasi tulema. Praegu jättis igatahes üsna ebameeldiva emotsiooni.
Selle aarde hingeelu jäi mulle võõraks. Otsisime siit ja sealtpoolt, ühtki "ahhaa" kohta ei märganud. Siis saabusid muguhordid ja otsimine jäi katki. Aga ideid niikuinii enam polnud.
Isanda ja emanda juurest suundusime seda aaret mitte leidma, mina siis juba kolmandat korda. Leppisime kokku, et üle veerand tunni siin seekord ei ole. Ei aidanud see ka, et olin ühelt varemleidnult veidi infot saanud, mis otsitava piirkonna kitsendas. Sealt sai juba eelmisel korral kõik nii põhjalikult läbi vaadatud ja vahepeal polnud karpi kuskile tekkinud. Mis müstiline koht seda normaalsuuruses karpi küll peidab, aru ma ei saa.
Otsisin kaua. Mitme koha puhul oli tunne, et siin võiks olla. Üks koht tundus kohe eriti õige koht olevat, kuid korduval uurimisel siiski ei leidnud.
Mootorrattaga on mõnus sellistes kohtades käia. Oi kui raske oli ennast vedada tippu, eriti rattasaabastega. Viimase otsa panin põlvede leal veel ja venitasin end ülesse :D vaatasime, imetlesime, lugesime, vaatasime veel. Lohistasime end tagasi alla. Siis otsimise juurde. No siit ja sealt. Kõik mis olime üleval välja valinud, ei andnud midagi. Siis kui juba olin loobunud, mõtlesin et vaatan veel mõne kivi üle, kui libastusin oma suurte saabastega ning kukkusin käega otse pudelipõhja otsa, mis kivil mind ootas. Sellega olid meie otsingud lõppenud ning hakkasime hoopis mootorratta juures põhjalikult plaastrit otsima. Seega soovitan tulevastel otsijatel ettevaatlikud olla, kahetsen et kindaid kätte ei jätnud, sest ka kõrvenõgesed tegid liiga. Igatahes vahva koht ning kindlasti tuleme piknikku pidama ja uut katset teostama.
Minul juba teine katse. Kohapeal võtsid meid vastu piknikutavad võõrliigist mugud. Mängisime siis turiste ja käisime tornist päikeseloojangut imetlemas. Mugud üritasid meid igasuguste võtetega minema kupatada, aga nende õnneks mulle Vene estraad täitsa meeldib (mitte et sellega loodust reostama peaks). Õnneks pakkisid nad oma varanatukese varsti kokku ja kadusid, kindlasti pead murdes, et mis friigid need nüüd tulid, kes imelikes kohtades turnima ja sonkima asusid. Polnud aga puhtast ümbrusest ka kasu. Taas tuli tõdeda, et imet ei juhtunud ja geopimedus kestab. Õnneks on koht ilus ja väärib veelkordset tagasitulekut. Küll me selle nuhtluse ükskord kätte saame!
Kohale sai sõidetud, tornis sai käidud, teiste lahkumist ka oodatud, kivi alt ka hiir leitud ja kui järg jõudis otsimise juurde, siis ilmusid juba uued mugud. Eks jääb järgmiseks korraks.
Arvasin, et jõuan torni juurde vaevata, kuid jätsin mineku pooleli. Oi, oi, oi, milline tee sinna praegu läheb. Sooja ilmaga on arvatavasti seal rööpad mõnusalt sisse sõidetud ja nüüd jäässe läinud. Mina oma madala autoga väga kaugele ei sõitnud. Õnneks sain enne ringi pöörata, kui asi oleks päris hulluks läinud. Ehk õnnestub hiljem seda kohta vaatama minna.
Tegin korraliku kodutöö (st lugesin kõik logid läbi) ja arvestasin, et lihtne see olema ei saa. Kohapeal tekkis küll korraks tunne, et pole ju nii hull, palju neid kohti siin ikka olla saab ja küll jõuab kõik läbi vaadata kui vaja. Esimene ring tulemusi ei andnud. Ronisin siis värisevate jalgadega torni ja tuvastasin mõned sobivamad objektid. Uus katse, ikka ei miskit. Tõin autost prillid ja uuesti torni. Tekkisid juba kahtlused oma teravnurkse definitsiooni suhtes. Kolmas üritamine, no ei ole. Mis mõttes ei ole? Normaalsuuruses aare oli ju. Kontrollisin üle, oli jah. Päike lõi ka vahepeal pilvede vahelt jälle särama. Oleks ju võinud olla nagu muinasjutus, et aare lööb ka siis vaese geopeituri nina all särama, aga kus sa sellega... Ühesõnaga, ka täielik muguvabadus ei aita miskit, kui vaid üks paar silmi ja need ka algaja geopeituri peas. Tulen tagasi, seda vaadet tornist võib küll veel imetleda.
Otsisime pikalt. Lugesime kõiki siin olevaid vihjeid. Võib-olla oli probleemiks liiga kõrge hein. Nõgeseid saime küll korralikult. Ühesõnaga ei leidnud.
Lähenedes nägime vaatepilti, mis geopeituri vahest vanduma võtab. Mitte kurjasti vaid rohkem mõttes, sest kuskilt kinni pole hakata, kõik on juriidiliselt korrektne, samas geopeiduliselt nii karjuvalt ülekohtune. Esmaspäev, tööpäev pole veel lõppenud, sõidad pika maa mööda auklikke ja tolmuseid teid maha, et saada tsivilisatsioonist ei-kuhugi-kohta laiade põldude vahel, kodu 170 km kaugusel ja tõenäosus siia kunagi veel sattuda on umbes 3%. Tõenäosus edukaks skooriks on umbes 103%. Aga tüng! Mugud nullist 3 m kaugusel silitavad siidripurke ja vaatavad sind sihukese näoga, et kes see sõge praegu sellisesse kohta tuleb!
Mjah, võiks ju arvata, et tegelikult segasime mugusid nende tegemiste juures vähemalt samapalju kui nemad meid :o) Oli ilmne, et vähimgi reaalne otsimistegevus lähema 100 m raadiuses oleks aarde säilivusele ohtu kujutanud. Aga kuna ma juba ringipööramiskohani välja sõitsin, siis tegime ikka peatuse ja ronisime vähemalt korraks torni ümbritsevat avarust imetlema, et nagu natuke asjapärast käik või nii. Vaade oli aus muidu, tõesti väärt tulemist. Otsevaade alla piknikulauale näitas, et seltskond jääb pikemaks. Klassikaline armukolmnurk: rikas poiss (oletus auto põhjal), ilgelt pirtsakas beib (oletus intonatsiooni põhjal) ja paks tüdruk (fakt), aga pigem meeldiva iseloomuga (olen lihtsalt nii kõva hingetundja :o).
Tegime moepärast mõned fotod ja ei jäänud noortele pikemalt tüliks. Ahjaa, tõenäosus siia kunagi veel sattuda kasvas umbes 103% peale.
Aardekirjeldus on ikka väga eksitav. Teistele teadmiseks - puidust infotahvel ja piknikulaud pole puidust ehitised. Karuonu tegi selle meile selgeks ning päästis meid tunde kestvast otsimisest. See viis tuju juba nii nulli, et õiges kohas ei soovinud kaua klaasikildude keskel otsida. Jäi leidmata.
Kahjuks tuleb tõdeda, et tavalise ja geopimeduse kombinatsioon viis tulemuseni, et vaatamata põhjalikele otsingutele jäi aare leidmata ja tuleb teinekord tagasi tulla.
Vaade tornist oli palju võimsam kui Lähtel: paar järve ja voored olid kui peo peal. Kuna mul vihjeid ja kirjeldusi ühes polnud, istusime ülemisel platvormil telefoni uurima ja jäime logimisele paar minutit hiljaks: üks tore perekond asutas end aardele piknikku pidama. Silmanurgast piilusime arvatavat peidupaika ja lasime ohates jalga.