Vändras on karu ikka hinnatud loom olnud. Küll on ta pandud laulu sisse, firmade nimedesse, jalgpalliklubi maskotiks ja igale Vändrat tutvustavale pildile. Meie läheme otsima teiega väga konkreetset karu, mille leiad lisatud pildilt. Kui oled karu asukohta tuvastanud, täida palun järgmine geopeiturlik loogikaülesanne - karu juurest 357 kraadi 180 meetrit.

Kuidas karulaskmisest läbi aegade kestnud lööklaul sai

Kes ei ole kasutanud või vähemalt kuulnud rahva hulgas ülipopulaarset laulu: „Vändra metsas Pärnumaal, juh-ai-dii, juh- ai-daa, lasti vana karu maha..." Kuidas see karulaskmine käis, sellest liigub rahvasuus siiamaani naljakaid lugusid. Oli see nii või naa, kuid laulu tekkel on tõepõhi all. Ligi sada üheksakümmend aastat tagasi lasti Vändra mail tõepoolest pirakas karu maha. Karu teinud Vändra lähedal Kobra külas palju pahandust, murdnud mullikaid ja lõhkunud mesipuid. Mõni mesindushuviline oli oma pakktarud isegi puude otsa vedanud, et karu neid kätte ei saaks, kuid võta näpust, karu ronis sinna järele, kiskus tarud maha, tegi tühjaks ning lõhkus mõne isegi pilbasteks. Sügisel marjakorjamise ajal ilmus see päratusuur elukas mitmel korral ootamatult otse marjanaiste keskele ja tegi lõugu pärani ajades hirmsat häält, nii et need oma korve ja pangesid maha visates kabuhirmus metsast koju lidusid. Mis siis metsaotil viga oli anumad tühjaks teha, polnud vaja marju ükshaaval põske toppida - korvist sai korraga terve lõuatäie. Asi läks õige hulluks siis, kui metsaott hakkas sügisel viljapõlde laastama. Kobra küla Mihkelsoni talu kaerapõllu tegi ta paari ööga poollagedaks. Peremees Jüri nägi, kuidas elukas tagumikul istudes kahe esikäpaga kaera kõrte otsast riisus ja ahnelt suhu toppis. See, mis söömata jäi, tallati lihtsalt maha. Jüri pidas mõnede naabrimeestega nõu, mis teha. Põllu veerele looma passima minna ei julgenud keegi. Paned paugu ära, aga kui loom saab haavata ja kallale tuleb, mis siis saab. Pealegi on karu hea haistmisega ja võib-olla ei tulegi metsast välja, kui inimese lõhn ninna satub.

Kaerapõlluga piirnes karjamaa, kus kasvasid suured kased. Ühe sellise otsa ehitas Jüri lauajuppidest laskepaiga. Et looma paremini lähedale meelitada, veeti kaerapõllu lähedale lagendikule lõpnud hobuse korjus. Jüri istus kase otsas lavatsil mitu õhtut, karu aga ei tulnud ega tulnud. Nii kodused kui ka naabrimehed ootasid hingevärinal, millal pauk lõpuks käib. Ja lõpuks ühel õhtul karuott tuli. Nuusutas korduvalt õhku, enne kui hakkas hobuse korjuse juurde tatsama. Jüri lõi lavatsil kõigepealt risti ette ja laadis siis südame põksudes oma vägeva tulelukuga jahipüssi. Ise kartis, et äkki kuuleb karu ta südame kloppimist. Et sobivaid kuule polnud kusagilt võtta, oli ta püssi laadinud vana malmist keedupaja sangade puruks tambitud tükkidega. Oli juba päris pime, nii et küti silm vaevalt metsaelanikku nägi. Kui metsaott hobuse juurde jõudis, siis Jüri looma kirbule. Et asi kindel oleks, oli ta varem kümneid kordi oma püssiga selles suunas sihtimisharjutusi teinud. Kui loom järjekordselt püsti tõusis ja ettevaatlikult õhku ninasõõrmetesse tõmbas, vajutas Jüri päästikule. Kõlas kõva pauk, mis kaua metsas vastu kajas. Eks sinna püssitorusse oli ikka parasjagu rohtu ka topitud. Karu tuikus mõned sammud edasi, kukkus siis ja jäi röökides lamama. Jüri istus puu otsas veel oma pool tundi, et kindel olla, kas loomad ikka surnud on. Kuid pajatükid olid oma töö hästi teinud. Nüüd mindi koju hobuse järgi ning naabrimehi appi kutsuma, et jahisaak ära tuua. Et karumürakat oli raske vankrile tõsta, rakendati hobune ree ette. Kui hobune surnud karu nägi ja haistis, kukkus ta hirmust perutama ja oleks peaaegu aisad ära lõhkunud. Oli tükk tegemist enne, kui ta suudeti maha rahustada ja liikuma meelitada. Kodus võeti karul nahk kambaga maha. Kui mõisnik von Ditmar (Vändra mõis oli siis Ditmarite suguseltsi valduses), karutapmisest kuulis, nõudis ta naha endale. Oli kuulda, et ta lasknud sellest topise teha. Kaua topis von Ditmari valduses ei püsinud. Ta olevat selle kaardimängus Taali mõisnikule von Holsteinile maha mänginud. On teada, et von Ditmar oli pidevalt rahahädas. Karu liha söödi ära, küll jätkus seda keetmiseks ja isegi suitsusinki tehti. See Vändra karulaskmise lugu levis kulutulena suust suhu üle maa. Rahva fantaasia lisas veel üht teist juurde, ka loo järelejäänud poegadest, nende Pärnu laadale viimisest ja tantsima õpetamisest. Nii sai karu Vändra sümboliks – olid ja on seal ju praegugi osaliselt alles suured metsad ja karulaaned, mida ühes teises Vändra laulus ülistatakse.