Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Sirtsi väikest metsaküla on kirjalikes allikais mainitud esmakordselt 1492. a. Külast lääne pool asub üks Virumaa suuremaid soid - 50 ruutkilomeetri suurune Sirtsi soo, mis on kuulutatud sookaitsealaks.
Möödunud sajandeil kulges üle Sirtsi soo tähtis talitee - nn. Virutee, mille kaudu käidi Kesk-Eestist Narvas ja Peterburis.
Lisaks võib lugeda infot veel siit: www.eestigiid.ee/?CatID=91&ItemID=838 ja mõningad pildid:
www.hansaco.ee/raudtee/?main=1?=50&stat=67&tlink=0.
Aare on pandud plastikkonteinerisse ja mille sees on: juhend, logiraamat, pliiatsid, teritaja, ja muud nänn.
NB! Palun ärge konteinerit oma kohalt ära viige. Ja kui peate seda vajalikuks siis taastage endine positsioon.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
omanikuta (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC14AQA
Logiteadete statistika:
118 (94,4%)
7
5
2
3
0
0
Kokku: 135
Aare leitud, aga jäi logimata. Ei hakanud linde häirima, seal oli neid nii väikeseid kui ka suuri. Järgmise korrani.
Einoh, irw küll :D Seekord igatahes skipp, ei hakanud autostki välja minema :o)
Paistab, et olen esimene, kes on piisavalt lollakas, et isegi mõelda seda aaret detsembri kuus logituks saada. Olin spetsiaalselt isegi rätiku kaasa võtnud. Kõigepealt läksin kummikutega olukorda uudistama. Ei jõudnud üldsegi kaugele, sest veeseis oli viisakalt öeldes ebasoosiv. Kohas kus ei tohiks olla grammigi vett, oli nüüd sügavam kui minu kummiku sääre kõrgus. Lisaks veel kiire veevool. Pika sirutuse peale suutsin kuidagi ikkagist pea pista torusse, et näha aaret. Selle aja jooksul hakkasid isegi läbi kummikute mu varbad külmetamise märke näitama. Ei tahtnud ettegi kujutadagi, et viskaksin nüüd püksid jalast ja hüppaks poolpaljalt sinna jääkülma vette. Sellegi poolest ma veel koheselt ei loobunud. Istusin autos kõrvalistuja kohapeale ja mõtlesin elu üle järgi. Jõudsin siiski tõdemuseni, et ei ole mõtet sel asjal.
Virumaa südame aarde juures rõõmustasin pisut ennatlikult, et näe, läheduses on veel teinegi aare. Miki, kellel see aare on leitud, muigas kuidagi salakavalalt, kuid sõitis kohale. Viskasin nullile pilgu peale ja hetkega oli otsus käes - jääb suvist rattatuuri ootama. Geokaaslane üritas küll logima ässitada, aga kui on valida angiini ja mitteleiu vahel, võtan parem mitteleiu :) Suvel tagasi.