SPA 7: Tõrvaauk

Tõrva on Euroopas põletatud juba meie ajaarvamise alguse paiku. Tõrvaajamiseks on kasutatud vanu poolmädanenud kände või männi tõrvaseid. Tõrva aeti Eestis metsarikastel aladel. Vanemad andmed tõrvakaubanduse kohta Eestist pärinevad 14. sajandist. Tõrva kulus eriti palju mererandadel ja suuremat siseveekogude ääres paatide, laevade, köite ja kalavõrkude tõrvamiseks. Maal kasutati tõrva vankrirataste ja reejalatsite tõrvamiseks. Samuti läks tõrv rasvaga segatult ratta- ja saapamäärdeks. Tõrva keetmisel saadi aga pidi. Tõrval oli suur tähtsus rahvameditsiinis. Öeldi, et tõrv on üheksa haiguse vastu ja kümnendaks veel ussi hammustuste vastu. Tõrvapõletamisel järele jäänud nännisütt peeti aga kõige paremaks sepasöeks. Tõrva on põletatud mitmeti. Primitiivseim ja vanim viis oli tõrva põletamine tõrvahauas ehk tõrvaaugus. Tõrvahaud on lehtrikujuline auk, mis laotakse täis tükeldatud männikände või tõrvaseid, pannakse pealt põlema ja kõige suurema põlemise ajal kaetakse mätastega kinni. Lehtri all osas on renn, kust tõrv välja valgub. Tõrva väljatulekuks on olnud keskmiselt kuni 10 puuda (ca 164kg) tõrva ühest kantsüllast (ca 10rm) kändudest. Millal konkreetselt siin viimati tõrva aeti, pole teada.

SPA (Sakala PuhkeAla) seeria tutvustab teile Saarjõe õpperada. Rada pakub vaheldusrikast loodusmaastikku Saarjõe kaunitel kallastel. Kohati põlismetsailmeline mets ja kobraste poolt kaldasse uuristatud salakäigud teevad raja põnevaks ja salapäraseks. Õpperada kopeerib suures osas Saarjõge koos oma ürgoruga, mis on kohati üle 5 m sügav ja 40-50 m lai.