Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tegemist on seeria kaheteistkümnenda aardega kus on teisejärguline karbi leidmine ja esikohale on tõstetud laeka avamine. Eelmised seeria aarded on Murdvarga, Laev pudelis, Prototüüp 3. Prototüüp 4, Prototüüp jõulu-eri, Toidukarp nr. 4775, Boogie-woogie maarjamäel, Prototüüp loogiline-eri, Tulede säras, 2018 karbis ja Tule säras Reeglina avamine ei nõua supervõimeid, küll aga on sellel korral soovituslik läheneda laekale kaine peaga. Seda prototüüpi iseloomustab märksõna reaktsioon ja pole kärsitutele soovitatav.
Aare on talveperioodil ajutiselt kättesaamatu.
Head nuputamist.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (24), lahe_teostus (22), 2019_aasta_aarde_kandidaat (10), välimõistatus (5)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8E2EP
Logiteadete statistika:
92 (93,9%)
6
8
0
0
0
0
Kokku: 106
Enamus jõuab viperusteta lõpuni, mõni takerdub kuskil, näiteks neljandal tasemel, aga mina ei saa luukigi lahti. Tere tore kobakäppa. Igatahes huvi tärkas, ehk on sügisel koos ilusa ilmaga ka aega kohale asja täpsemalt uurima minna ja kui ei, siis jääb tundmatusse tulevikku
Täna olin täis indu ja kindlameelsust, et see asi lõpuni viia aga neljanda leveli needus saatis mind ka sel korral. Ilmselt kunagi grillima siia või midagi taolist.
Kõigepealt oli vaja kohapeal proovida. Ikka selleks, et omal nahal ära proovida, mis ja kuidas saab. Sain küll jah. Külmunud näpud, surnud jalad ja tilkuva nina. Margus ka kadus vahepeal ära. Mõtlesin siis, et aitab naljast, lähen selle varandusega autosse. Poolel teel tuli Margus vastu, mingi kaadervärk kaenlas, millest plaanis mulle istumise ehitada. Laitsin idee maha ja astusin kindlameelselt auto poole. Seal sulasid tööd tehes näpud üles aga edusamme polnud. Istusin kindlameelselt neljandal levelil kinni. Igatahes päike asendus kuuga ja aeg pressis peale ja tuli asi katki jätta. Järgmise korrani.
"Tundmatuks perekonnaks" pole meid varem nimetatud, aga ju siis meie see eespool logija arvates olime. Tõsi ta on, kõik ei saagi kõiki tunda - ega peagi seda tegema :) Siiski erinevalt eellogija arvamusest ei häbene me oma mitteleidu tunnistada, niisamuti nagu me ei häbene ka seda, et meil pole harjumuseks vihjeid omanikult ega kaaspeituritelt kasutada, vaid ise hakkama saada (või siis mõnikord mitte). Seekord ei saanud neljandast levelist edasi ehk siis loogika, mis aitas meid sinnamaani, edasi enam ei töötanud. Kärsitud me ei olnud ja katsetatud sai pikalt, kuid suvaliselt plõksida ei näinud me mõtet, pere noorimal hakkas igav, meie eesmärk ei ole kunagi olnud skoorida ega iga hinna eest logiraamatule ligi pääseda, ees ootas ilus sügispäev ja muud avastamist, siis nõnda loobusimegi. Peitjat tuleb siiski tunnustada suure töö ja meisterdamise eest!
Kindlasti ei ole ta kärsitutele soovitatav, seda teadis kast ka ise ja saatis meid koju ära. Ei sobi meie ja elektroonika kokku ja seda kuratteabmitmeskorderikohtades. Heldimusega meenutasin Belgias nähtud roostevabasi karpe, mis rekka ratta all ei kõssaks ja avamisest olid pärast lihased haiged, aga töötasid ja avanesid perfektselt. Eks näis, kas järgmine kord jagub meile särtsu ja kannatust.