Kadunud hiilgus - Nurtu kool

Uudishimu sai võitu ja astusime viltu vajunud uksest sisse. Mahajäetud uhke maja teiselt korruselt kostus tuulest puidu naginat ja pääsukeste kisa. Tere ka teile, kadunud hiilguse viimased elanikud. Vasakule jäi kunagine koolmeistri korter, hiljemgi elupaigana kasutust leidnud. Paremale nõukogude ajastu viimase kümnendi kinosaal. Vargsi hiilisime mööda ümaraks kulutatud trepiastmeid üles. Võib vaid ette kujutada kui paljude koolilaste kergete jalgade samme need astmed on toetanud. Või milliseid etteasteid on näinud see uhke lava siin kahe pottahjuga saalis nende kunagiste kooliaastate jooksul. Ühel hetkel kuuleme ühe hingega vaevu püsti püsiva ukse kääksumist ja läbi sajandivanuste massiivsete puidutalade kanduvat küsivat häält: “Uu, kes siin on?”

Liigume ettevaatlikult alla hääle poole. Ei olegi koolipapa Madis Oviiri vaim, on hoopis korstnapühkija. Käis mul mullugi mööda katuseid. Jäime vestlema koolimaja saatusest. Pärast kooli sulgemist toimusid siin noortelaagrid. Hiljem, kaheksakümnendatel, värises ja vappus see maja valju muusika, rõõmsate kilgete ja hoogsate tantsusammude saatel. Peod olid rajud. Vana Endli poeg sõidutas Järvakandist pidulisi klaasitehase tee-aa-kuuega. “Endli poeg, ehk siis minu isa” pistsin uhkustundega vahele. Näidati ka kino, alguses üleval saalis, hiljem all klassitoas. Selleks ehitati see silikaatjubedus sinna maja ette. Veel krooniajal müüs vald koolimaja sandikopikate eest maha, aga omanik siin midagi nende aastatega teinud ei ole.

**

Nurtu vallakool alustas koolitööga 1842. aastal. Võib vist päris kindlalt öelda, et see oli kui mitte ainus, siis üks vähestest juhustest Eestimaa koolide algusaastate ajaloos, kus talulastel õnnestus nii uhkes majas õppida. Tegu oli Uus-Nurme mõisa tühjalt seisnud häärberiga. Mõisa rajas siia, Nurtu maadele, kaugele kõigest suurematest teedest ja keskustest, Vigala mõisnik parun Berend von Uexküll oma lodevate elukommetega pojale 1781. aastal, et kohustused poja eluviisi ja kombeid parandaksid. Paraku seda ei juhtunud ja juba 1830. aastal oli mõis tühi ja maad Valgu paruni käes rendil.

Selles uhkes lossis said Nurtu poisid-tüdrukud õppida ligi kakskümmend aastat. 1860.a müüs parun mõisahoone maha ning vald ehitas omale uue koolimaja Kohtru tee äärde. Koolimaja kandis rahvasuus “vana Kamariku koolimaja” nime siin pikalt töötanud õpetaja Peeter Kamariku järgi. 1887. aastaks oli õpilaste arv suurenenud ja koolimaja jäi kitsaks. Vallal tuli otsida koolile uut eluaset. Nüüd osteti osa Silla talu maadest ja ehitati uus ja suurem maja. Silla vanas koolimajas oli kool 42 aastat. 1928. aastaks oli koolimaja jälle väikseks jäänud ja Velise vallavalitsus alustas Nurtusse juba neljanda ja viimase koolimaja ehitamist ning 1929. aasta sügisel kolis Nurtu kool uude ja suurde majja vana koolimaja kõrval. Vana maja lammutati. Nurtu kool püsis kuni 1964. aasta kevadeni, mil kool õpilaste vähesuse tõttu likvideeriti.

**

Nurtu kooli hiilgeajaks peetakse Oviiride ajastut, mis kestis kokku 60 aastat. Kui 1888.a tuli oma kodukohta kooliõpetaja ametit pidama peitja esivanem Madis Oviir, muutus tema eestvedamisel Nurtu elu väga palju. Alustas tegevust Nurtu meeskoor. 1890. aastal alustas proovidega segakoor ja 1892. aastal Nurtu pasunakoor, üks esimesi Vigala kihelkonnas. Madis Oviir oli õpetajaks siin 37 aastat, kuni ta 1925. aastal pensionile jäi. Oma vanaonu tööd nii koolis kui kooli väliselt tuli jätkama Liisa Oviir (Voore Liisa), kes osales ka aktiivselt Nurtu perenaiste seltsis ja mujalgi. Ka tema töötas siin pikka aega, 23 aastat ja viidi 1949. aastal Piirsalu algkooli juhatajaks.

**

Koolimaja on eraomandis, kuid aare asub katastri järgi riigimaal. Koolimajja sisenemine omal riisikol, peitjal ei ole siin õigust lubada ega keelata. Minge vaadake üle ka Nurtu kooli varasemad asukohad.